Itaalia suvepuhkusereis – via ferratata viies päev jalutuskäik Passo Pordoi - Porta Vescovo

Viienda päeva hommikul ärgates selgus, et otsustajad olid otsustanud, et täna via ferratadele ei lähe. Mul vajusid suunurgad kohe allapoole, sest eelmisel õhtul oli kokkulepe, et lähme via ferratasid tegema. Teistel oli vaja puhata. Puhata? Millest? Nendel oli ju niigi üle-eelmisel päeval ronimisvaba päev ja ainult mina tormasin ja ronisin ringi.

Pildil on kaart, kust on näha Arabba ja Passo Pordoi asukohad teineteise suhtes. Samuti on näha meie matkatee rada ja teel oleva restorani asukohad.

Lisaks ronimisvabale päevale, pidime eriti kiiresti asjad pakkima ja bussipeatusse kiirustama, sest umbes 8:39 hommikul läks buss Arabbast Passo Pordoisse ja sealt pidi algama meie jalutuskäik. Ma olin varem Arabbas jooksnud ja teadsin, et meie maja juures küll ühtegi bussipeatust ei ole ja seega asub peatus umbes 1km kaugusel Arabba keskuses.

Pildil on näha, millised teeolud olid matkarajal.

Ma ei tahtnud üldse kiirustada. Oleks ma teadnud, mis meil plaanis on ja mis kell buss läheb, ma oleks palju varem ärganud. Oma sisemuses lootsin, et me jääme sellest bussist maha ja siis ehk läheme hoopis via ferratadele. Sellest hetkest, kui teised ütlesid, mis tänaseks päevaks planeeritud on, ma ei rääkinud peaaegu päev otsa kellegagi mitte ühtegi sõna. Ma olin nii vihane ja kurb, sest ma ei tahtnud puhata ja ilusat päeva raisku lasta. Minu arvates oli jalutamine mägedes päeva täielik raiskamine. Ma teadsin, et ma pean asja positiivselt võtma ja nautima seda jalutuskäiku, aga ma ei suutnud.

Pildil on näha mägionn Rifugio Viel del Pan, mis asus meie matka poolel teel.

Minu kurvastuseks jõudsime siiski sellele bussile, kuigi alles viimasel hetkel. Bussipileti hinda ma ei mäleta, aga see oli odavam kui suusaliftiga sõitmine. Hommikul läks ainult üks buss ja järgmine läks alles õhtul ja seepärast oli oluline, et me just sellele bussile jõuaksime. Bussis oli palju rahvast ja buss alustas oma sõitu kuskilt mujalt ja Arabba oli viimane peatus enne Passo Pordoid. Arabbast Passo Pordoisse on umbes 8km.

Pildil on näha, milline oli kohati meie matkarada.

Väljusime Passo Pordois ja hakkasime tagasi Arabba suunas jalutama mööda mägiteid. Passo Pordoi asub 2239m kõrgusel merepinnast. Seal on mägedes kõikjal teedel viidad ja teed on numbritega tähistatud. Meie tee oli nr 601.

Pildil on meie matkaraja teeolud.

Ma olin vihane, sest oleks ma teadnud, kuhu me läheme ja mis tingimused meil on, ma oleks eelistanud hoopis joosta. Need mägiteed on piisavalt laiad ja suhteliselt tasased, et seal oleks olnud lausa lust joosta. Maapind ei ole täiesti tasane, aga jooksmiseks just ideaalne – mõnes kohas on sujuvaid laugeid tõuse ja teises kohas languseid. Need rajad on matkajate hulgas populaarsed ja samuti mägiratastel sõitjaid on seal palju.

Pildil on meie matkaraja teeolud.

Meie matka sihtpunkt oli Passo Pordoist üle-eelmisel päeval käidud Porta Vescovo mäelifti hooneni. Poolel maal sinna asub mägionn Rifugio Viel del Pan, mis asub 2432m kõrgusel merepinnast. Seal restoranis tegime peatuse ja puhkasime jalgu ja sõime. Mina küll puhata ega süüa veel ei tahtnud, aga ikka istusin ka restoranis ja jälgisin teisi matkajaid.

Pildil on mägi, mille otsas üle-eelmisel päeval via ferratasid tegemas käisin.

Jalutasime edasi kuni jõudsimegi Porta Vescovo mäelifti hooneni. Selle asemel, et sealt kohe alla Arabbasse sõita, oli teistel vaja jälle puhata ja mäel lamades jäid nad magama. Ma üritasin ka natuke mäel lamada, aga tundsin, et kuidagi niiskeks läheb ja läksin hoopis pikale puupingile pikutama. Nad planeerisid mäest alla Arabbasse käies minna, aga õnneks peale magamist nad enam nii ei mõtelnud.

Pildil vasakus servas paistab meie sihtpunkti suusalifti hoone ja paremal on mägi, kus üle-eelmisel päeval ronisin.

Oli umbes lõunaaeg ja me sõitsime alla Arabbasse suusaliftiga ja sel päeval midagi muud eriti põnevat me ei teinudki. Hiljem sõitsime autoga Corvarasse, et suveniire osta.

Pildil on soku moodi loom, kes lamas teel ja ei kavatsenudki paigalt liikuda.

Matk kestis umbes 2,5-3 tundi.

Pildil on matkaraja lõpp, pildistatuna Porta Vescovo mäelifti hoone ees seistes.

Sellega olid minu seiklused Dolomiidi mägedes lõppunud. Viiendal päeval ma seda seal olles veel ei teadnud, aga kuuendal hommikul selgus, et meil on kuuendaks päevaks teised plaanid.