Tänase päeva õhtuks olen 16 päeva järjest igal päeval jooksnud kaks korda. Ma ei ole vist kunagi nii treeninud, et puhkepäeva üldse ei ole ja iga päev on kaks jooksukorda. Päris lihtne on joosta, sest ma lihtsalt jooksen enamasti sama kiirusega pidevalt ja mitte midagi muud ei tee. Ma nagu olen rahvasportlane, kes käib lihtsalt ilma sihita jooksmas.
Esimesel taasjooksunädalal jooksin kokku umbes 83km. Ega ma ei plaaninud nii palju joosta, aga nii lihtsalt kujunes. Teisel jooskunädalal jooksin üllatuslikult umbes 123km. See on peaaegu 50% koormuse tõus ja teoreetiliselt nii teha ei tohiks. Loomulikult ei plaaninud ma nii palju koormust tõsta, aga nii lihtsalt tuli. Loomulik oleks kuni 10%-ne koormuse tõus, aga ma ei ole hetkel nii kannatlik, et nii vähe joosta. Mina tean, et ma saan praegu sellega hakkama, aga teistel ma nii teha ei soovita. Kolmandal nädalal ma nii palju kilomeetreid nädala mahule juurde ei lisa. Ma ei hakka kilomeetreid ekstra ahnitsema. Praegu on nii tulnud, et pikendasin veidi hommikust jooksu ja õhtutel olen täpselt sama palju jooksnud kui eelmisel nädalal. Laupäeval plaanin joosta veidi rohkem kui eelmisel laupäeval ja nii peaks natuke mahtu juurde tulema. Neljandal nädalal peaksin teoreetiliselt koormust alla langetama, aga ma ei ole veel läbi mõtelnud, kuidas ma seda teen.
Viimsel laupäeval jooksin pika krossi vihmaga ja järgmisel hommikul läksin jooksma märgade jooksutossudega ja märgade sokkidega. Jooksutossud ei olnud hommikuks ära kuivanud ja märjad sokid ma lihtsalt unustasin kuskile äärele vedelema. Ma suutsin Hispaanias 8 kuu jooksul är akulutada 2 paari jooksutosse ja 3 paari jooksusokke. Enne Hispaaniast lahkumist ostsin uued jooksutossud ja nendega ma nüüd treeningi. Mul on alles veel vaid 1 paar jooksusokke, lisaks on veel ka võistlussokid, aga nendega ma ei treeni. Seega mul on vaja juurde osta nii jooksutossud kui sokid.
Eile jooksin üksi nagu ikka ja ühes kohas nägin, et mingid mehed tulevad ka samale jooksuringile, kus mina liigun. Kutsusin neid kaasa endaga, aga nad jooksid aeglasemalt ja palusid mulgi aeglasemalt joosta. Mina jätkasin enda tempoga ja nemad minust veidi alla 100m taga. Igatahes minu kutsest oli kasu, sest nad hakkasid mind kinni püüdma ja ma lootsingi, et saan nendega kiirelt joosta, et siis on nagu põhjus veidi rohkem pingutada. Nendel kulus umbes 1,5km, et mind kätte saada. See juhtus pikal tõusul. Kui nad mind kinni püüdsid, siis liikusid nii kiirelt edasi, et ma ei suutnud nendega sammu pidada. Püüdsin küll nendega samas tempos püsida. Nendel sai just trenn läbi ja minul jäi lõpuni veel 6km. Mingi ülesmäkke kilomeeter tuli mul kõvasti pingutades umbes 4min 36sek kilomeetri kohta, aga mehed liikusid kiiremini ja kaugenesid minust vähesel määrel. See on täpselt sama tõus rajal, mis on võistlusel pikk lõputõus (900m). See oli minu jaoks esimene kord taastreenides, kus nii palju pidin pingutama ja see oli nii raske ja mõtlesin, et võistlustel tuleb veel kiiremini joosta ja veel rohkem pingutada. Kuida sma küll suudan?
Ma sain nendega koos võib-olla ainult 1,5km joosta ja siis nemad lõpetasid ja jäid autoparklasse hingeldades seisma. Tundus, et nemadki pingutasid väga palju. Ma jooksin ise edasi veidi aeglasemalt. Teisel ja ka nüüd kolmandal jooksunädalal joostes on minu sammus juba kergust ja lõtvust. Isegi mäest alla on mõnus ja vaba joosta. Kui nüüd kiirelt jooksin, siis avastasin, et võistlusrajal pikka laskumist on tegelikult veidi ebameeldiv nii kiirelt joosta. Saan hakkama.
Iga kord kui ma õhtuselt jooksult koju tulen, siis pubi köögi keenlasest kokk imestab, et miks ma ie ole väsinud või miks ma ei ole higist tilkumas. Sel hetkel mõtlen, et kas ma tõesti ei pingutanud piisavalt.
Kui ma olin umbes 14 päeva taasjooksnud, siis tundsin juba, et alaseljast liigub närvivalu mööda vasaku jala tagakülge alla sääremarjani ja valu kiirgab ka vaskau jala välimise külje tagumise põlvekõõlusesse. Siiani joostes see eriti tunda ei anna, aga lamades, istudes või magades küll. Mis seda põhjustab? Põhjused võivad minu arvates olla järmised: ma ei võimle ega venita, korsetilihased on nõrgad, niiske ja jahe ilm.
Peale vihmas joostud pikka krossi jäid mul reie esiküljed haigeks ja on siiani valusad. Mis seda valu põhjustab? Minu arvates on see valu tingitud järgmistest asjadest: liiga ühekülgne treening st jooksen pidevalt sama kiirusega, külm ilm võib ka mingil määral kaasa aidata valule, aga seda ma eriti ei usu.
Nädal tagasi jooksin laupäeval 16,2km 1h 30min ja see tegi tempoks umbes 5min 33 sek kilomeetrile. Viimsel laupäeval jooksin 1h 35min ja selle ajaga jooksin 18,7km ja kiirus oli umbes 5min 05sek kilomeetrile. Ühe nädalaga on selline suur tasemevahe. See võib olla tingitud, et ma olen siiski kogendu jooksja ja selle arvelt suudan kiiremini joosta või sellest, et ma jooksen trennis pidevalt krosse kiirmeini kui mu tase hetkel lubada võiks. Igatahe son mõnus joosta kiiremini. Isegi siis, kui jooksen praegu trennis liiga kiirelt ja mingi aja pärast tuleb seetõttu tagasilöök aeglasema kiiruse näol, on ikkagi rahul. Tõsiselt hea on kiirelt joosta.
Endiselt jooksen ilma pulsirihmata. Enesetunde järgi tunnen, et kui tõusudel lööbki süda kiiremini, siis laskumistel või tasasel maal taastun ära ja hingan jälle normaalselt. Selle järgi järeldan, et kõik on hetkel korras.
Just praegu on Londonis paraolümpiamängude avamistseremoonia ja asun nüüd teleka ette seda vaatama. Praegu on ikka Inglismaal nii hea olla, sest telekast saab nii palju sporti vaadata. Praegu olen ise treenimislainel ja mul ei olegi aega ega tahtmist hommikust õhtuni teleka ees istuda.
kolmapäev, 29. august 2012
reede, 24. august 2012
Peale Olümpiat
Londonis toimunud 2012 aasta suveolümpiamängude aeg möödus minul teleka ees diivanil varahommikust alates hiliste öötundideni. Viibisin sel ajal Inglismaal ja mitmest eri telekanalist näidati kogu aeg eri alasid ning uudistes oli põhiteemaks samuti Olümpia. Jooksmas ma ei käinud ja ei teinud ka mingit muud füüsilist tegevust. Mul oli täielik puhkus koguni kaks nädalat järjest. Ju siis oli seda vaja nii mu vaimule kui kehale. Selle aja jooksul remontisin kolm arvutit ja see hoidis mind päris pikalt tegevuses ja vahel isegi hommikul 5:00-ni üleval. Päev peale Olümpiamängude lõputseremooniat tundsin järsku, et ma tahan nüüd jälle jooksma hataka ja hakkasingi, aga alles järgmisel päeval.
Eilse seisuga olin taasjooksnud järjest täpselt kümnel päeval iga päev kaks korda. Jooksmisega taasalustamine oli väga raske ja vaevaline ning valuline. Mul on nn koduring, mis on 4,4km pikk ja sellel ringil ma nüüd iga päev jooksengi. Kuhugi mujale ka minna ei ole võimalik. Esimesed jooksud olidki ainult 4,4km pikad nii hommikul kui õhtul, sest rohkem nagu ei jaksanud. Vahel mõtlesin küll, et jookseksin kaks ringi, aga joostes tundsin, et mulle ühest aitab. Mu jooksuring läheb täpselt minu toa akende alt läbi ja nii möödun igal ringil kodust ja väga lihtne on hoopis koju minna, mitte uut ringi alustada. Esimese jooksutrenni olen siiani teinud alati kohe hommikul ärgates tühja kõhuga ja ikka ainult 1 ring. Õhtul olen pikemalt jooksnud ja nii vist jätkangi.
Mida päevad edasi, seda raskemaks jooksmine muutus. Esimesel päeval jooksin pulsirihmaga, aga rohkem mitte ja siiani jooksen tunde järgi ilma pulsimõõtjata. Sain aru, et pean ennast kokku võtma ja suutma korraga järjest pikemalt joosta. Nii kuidagimoodi edasi liikudes tahtejõu abil jooksingi nädala lõpu poole juba pikemalt. Laupäeval võtsin eesmärgiks, et jooksen pikemalt, aga mitte rohkem kui 1 tund ja 30 min. Kui jooksin, siis tundsin, et pingutan kuidagimoodi 1h 10min ja siis aitab. Aga muudkui jooksi ja jooksin ja ei tahtnud nii vähesega leppida. Lõpuks pingutasin täpipealt 1h ja 30min ja selle ajaga suutsin joosta 16,2km. Ma teadsin, et kui suudan korra pikemalt joosta, siis edasi läheb juba lihtsamalt. Tuleb lihtsalt see üks kord vastu pidada.
Terve nädala olid mul kohe esimesest päevast alates haiged nii sääremarjad, reie tagaküljed, tagumik kui alaselg. Reie tagakülg annab siiani tunda ja alaselg samuti. Tegelikult on vist ikka kõik kohad endiselt valusad, lihtsalt ma olen sellega juba harjunud. Lisaks on alaseljas närvivalu. Eks kliima mõjub ebasoodsalt. Hispaanias oli kuiv ja soe kliima ja ei tekkinud mingeid valusid. Aeg-ajalt valutavad mul ka põlved. Kaalust ei ole grammigi kadunud, vaid olen veel natuke juurde võtnud.
Esimese jooksunädala lõpus rääkisin ühe naisega, kes tegi terve perega kurnavat mäkkejooksutrenni. Selgus, et ta on siinse kohaliku jooksuvõistluse korraldaja ja kutsus mind ka sinna võistlema. Sel ajal ma tundsin ennast ikka väga halvasti, kõik kohad valutasid ja joosta ei jaksanud. Mõtlesin, et ma ei suudagi seal võistelda, aga kohe tekkis hasart, et ma tahan seda võita ja hakkasin veelgi hoolikamalt treenima.
Sellel nädalal läheb jooksmine juba ladusamalt. Enam ei ole nii raske ja vaevaline. Praegu on mul selline tunne, et ma nagu võistlen igal korral, kui jooksma lähen. Pulsimõõtjat ma ikka ei kasuta ja nii ei näegi reaalselt, kui kiirelt süda lööb. Siiani olen lihtsalt jooksmas käinud. Ei ole ma teinud mingeid kiirendusi, jooksuharjutusi, üldfüüsiliselt tugevdavaid harjutusi ega muid asju, ega isegi võimelnud ega venitanud. Lihtsalt olen jooksnud ja olen sellega rahul, sest see on ikkagi parem, kui üldse mitte midagi. Praegu tunnen juba, et ma võiksin vaheldust jooksmisse tuua ja teha mingeid harjutusi või kasvõi kiirendusi, aga usun, et piirdun siiski lihtsalt jooksmisega.
Ilmaga on mul jooksmise ajal vedanud, sest sadanud ei ole kordagi kümne päeva jooksul sel ajal kui olen jooksmas käinud. Loomulikult sajab siin vihma, aga lihtsalt minu jooksmiste ajal on kuiv olnud. Mul on ainult üks paar jooksutosse ja ma ei kujuta ettegi, mis saab siis, kui pean vihmaga jooksma minema. Jooksutossud ei kuiva järgmiseks korraks ära, aga märgade tossudega ma ka joosta ei soovi.
Eilse seisuga olin taasjooksnud järjest täpselt kümnel päeval iga päev kaks korda. Jooksmisega taasalustamine oli väga raske ja vaevaline ning valuline. Mul on nn koduring, mis on 4,4km pikk ja sellel ringil ma nüüd iga päev jooksengi. Kuhugi mujale ka minna ei ole võimalik. Esimesed jooksud olidki ainult 4,4km pikad nii hommikul kui õhtul, sest rohkem nagu ei jaksanud. Vahel mõtlesin küll, et jookseksin kaks ringi, aga joostes tundsin, et mulle ühest aitab. Mu jooksuring läheb täpselt minu toa akende alt läbi ja nii möödun igal ringil kodust ja väga lihtne on hoopis koju minna, mitte uut ringi alustada. Esimese jooksutrenni olen siiani teinud alati kohe hommikul ärgates tühja kõhuga ja ikka ainult 1 ring. Õhtul olen pikemalt jooksnud ja nii vist jätkangi.
Mida päevad edasi, seda raskemaks jooksmine muutus. Esimesel päeval jooksin pulsirihmaga, aga rohkem mitte ja siiani jooksen tunde järgi ilma pulsimõõtjata. Sain aru, et pean ennast kokku võtma ja suutma korraga järjest pikemalt joosta. Nii kuidagimoodi edasi liikudes tahtejõu abil jooksingi nädala lõpu poole juba pikemalt. Laupäeval võtsin eesmärgiks, et jooksen pikemalt, aga mitte rohkem kui 1 tund ja 30 min. Kui jooksin, siis tundsin, et pingutan kuidagimoodi 1h 10min ja siis aitab. Aga muudkui jooksi ja jooksin ja ei tahtnud nii vähesega leppida. Lõpuks pingutasin täpipealt 1h ja 30min ja selle ajaga suutsin joosta 16,2km. Ma teadsin, et kui suudan korra pikemalt joosta, siis edasi läheb juba lihtsamalt. Tuleb lihtsalt see üks kord vastu pidada.
Terve nädala olid mul kohe esimesest päevast alates haiged nii sääremarjad, reie tagaküljed, tagumik kui alaselg. Reie tagakülg annab siiani tunda ja alaselg samuti. Tegelikult on vist ikka kõik kohad endiselt valusad, lihtsalt ma olen sellega juba harjunud. Lisaks on alaseljas närvivalu. Eks kliima mõjub ebasoodsalt. Hispaanias oli kuiv ja soe kliima ja ei tekkinud mingeid valusid. Aeg-ajalt valutavad mul ka põlved. Kaalust ei ole grammigi kadunud, vaid olen veel natuke juurde võtnud.
Esimese jooksunädala lõpus rääkisin ühe naisega, kes tegi terve perega kurnavat mäkkejooksutrenni. Selgus, et ta on siinse kohaliku jooksuvõistluse korraldaja ja kutsus mind ka sinna võistlema. Sel ajal ma tundsin ennast ikka väga halvasti, kõik kohad valutasid ja joosta ei jaksanud. Mõtlesin, et ma ei suudagi seal võistelda, aga kohe tekkis hasart, et ma tahan seda võita ja hakkasin veelgi hoolikamalt treenima.
Sellel nädalal läheb jooksmine juba ladusamalt. Enam ei ole nii raske ja vaevaline. Praegu on mul selline tunne, et ma nagu võistlen igal korral, kui jooksma lähen. Pulsimõõtjat ma ikka ei kasuta ja nii ei näegi reaalselt, kui kiirelt süda lööb. Siiani olen lihtsalt jooksmas käinud. Ei ole ma teinud mingeid kiirendusi, jooksuharjutusi, üldfüüsiliselt tugevdavaid harjutusi ega muid asju, ega isegi võimelnud ega venitanud. Lihtsalt olen jooksnud ja olen sellega rahul, sest see on ikkagi parem, kui üldse mitte midagi. Praegu tunnen juba, et ma võiksin vaheldust jooksmisse tuua ja teha mingeid harjutusi või kasvõi kiirendusi, aga usun, et piirdun siiski lihtsalt jooksmisega.
Ilmaga on mul jooksmise ajal vedanud, sest sadanud ei ole kordagi kümne päeva jooksul sel ajal kui olen jooksmas käinud. Loomulikult sajab siin vihma, aga lihtsalt minu jooksmiste ajal on kuiv olnud. Mul on ainult üks paar jooksutosse ja ma ei kujuta ettegi, mis saab siis, kui pean vihmaga jooksma minema. Jooksutossud ei kuiva järgmiseks korraks ära, aga märgade tossudega ma ka joosta ei soovi.
laupäev, 4. august 2012
Olumpia, siit ma tulen!
Olen omadega nii kaugele joudnud, et lahen vaatan Londoni Olumpiamangude naiste maratonijooksu. Tunnistan, et valisin selle ala, sest selle ala vaatamiseks ei ole vaja ekstra piletit osta. Ma olen Kesk-Inglismaal ja mul kulub auto ja rongiga soites ligi 5 tundi, et Londonisse maratoniraja aarde jouda. Ainuuksi transpordikulud on juba paris korged selle soidu jaoks.
Olumpiastaadionil oleks ka hea olla, aga usun, et satun sinna kunagi nagunii.
Uudist on veel niipalju, et Inglismaale joudes hakkasin siin kohe suure innuga treenima. Mu ind kustus hetkel, kui plaanisin teha loigutrenni, aga see jai ebasobivate teeolude tottu ara. Peale seda jatsin jarjest trenni minemata ja keskendusin pigem soomisele, magamisele, telekavaatamisle ja logelemisele. Nuud on asjad nii kaugel, et kaal tuli kiirelt juurde ja tana saabus kaalumisel toehetk (peaaegu elu maksimumkaal), sest ostsime uue kaalu. Seega oli mul nagu taielik jooksupuhkus ja soomapidu.
Alates algavast esmaspaevast (6.aug) hakkab uus elu. Hakkan ennast pidevalt kaaluma ja jalgin hoolega, mida, millal ja palju soon. Jalgin ka teiste soomist ja treenimist. Mul on siin nimelt veel 2 kaaslast, kes on samuti huvitatud kergem olemisest. Seega innustame koik uksteist ja teeme trenni. Algab trenn ja korralik toitumine. Kaob logelemine ja laiskus.
Kaalumise eesmargiks on, et 8.septembriks naeb uks mu kaaslastest hea valja, et osaleda pulmas. Teisel kaaslasel on eesmark, et riided selga mahuks ja et kohu umber ei oleks rasvavolte. Minu eesmark on saada tugevaks ja joosta edukalt ning kaalulangus ja rasva vahenemine tuleb lihtsalt sellega kaasa.
Olen omadega nii kaugele joudnud, et lahen vaatan Londoni Olumpiamangude naiste maratonijooksu. Tunnistan, et valisin selle ala, sest selle ala vaatamiseks ei ole vaja ekstra piletit osta. Ma olen Kesk-Inglismaal ja mul kulub auto ja rongiga soites ligi 5 tundi, et Londonisse maratoniraja aarde jouda. Ainuuksi transpordikulud on juba paris korged selle soidu jaoks.
Olumpiastaadionil oleks ka hea olla, aga usun, et satun sinna kunagi nagunii.
Uudist on veel niipalju, et Inglismaale joudes hakkasin siin kohe suure innuga treenima. Mu ind kustus hetkel, kui plaanisin teha loigutrenni, aga see jai ebasobivate teeolude tottu ara. Peale seda jatsin jarjest trenni minemata ja keskendusin pigem soomisele, magamisele, telekavaatamisle ja logelemisele. Nuud on asjad nii kaugel, et kaal tuli kiirelt juurde ja tana saabus kaalumisel toehetk (peaaegu elu maksimumkaal), sest ostsime uue kaalu. Seega oli mul nagu taielik jooksupuhkus ja soomapidu.
Alates algavast esmaspaevast (6.aug) hakkab uus elu. Hakkan ennast pidevalt kaaluma ja jalgin hoolega, mida, millal ja palju soon. Jalgin ka teiste soomist ja treenimist. Mul on siin nimelt veel 2 kaaslast, kes on samuti huvitatud kergem olemisest. Seega innustame koik uksteist ja teeme trenni. Algab trenn ja korralik toitumine. Kaob logelemine ja laiskus.
Kaalumise eesmargiks on, et 8.septembriks naeb uks mu kaaslastest hea valja, et osaleda pulmas. Teisel kaaslasel on eesmark, et riided selga mahuks ja et kohu umber ei oleks rasvavolte. Minu eesmark on saada tugevaks ja joosta edukalt ning kaalulangus ja rasva vahenemine tuleb lihtsalt sellega kaasa.
Tellimine:
Postitused (Atom)