Itaalia suvepuhkusereisivarustus

Kogu varustuse nimekiri, mida kasutasin ja läks vaja 2013 augustis, veetes nädalast suvepuhkust Itaalias. Eesmärgiks oli ronida mägedes via ferratadel. Ilm oli kogu see aeg päikeseline ja soe. Asjad olid kaasa võetud teadmisega, et igal õhtul pesen riided ära ja järgmiseks hommikuks on riided puhtad ja kuivad. Igaks juhuks olin võtnud mõne asja lisaks kaasa, mida ei kasutanud, nagu soe müts, soojad kindad, space blanket, vihmakindlad riided.

Jooksmiseks mõeldud varustus, millest osa asju sain kasutada ka mägedes ronimiseks.

nokamüts

päikeseprillid

jooksutossud

2 paari sokke

lühikesed püksid

spordirinnahoidja

2 t-särki

käekell

Ronimiseks mõeldud varustus.

matkasaapad

2 paari sokke

2 paari aluspesu

pikad püksid

kindad ronimiseks

buff

2 spordirinnahoidjat

2 pikkade varrukatega spordisärki

soe fleese

soe fleesist vest

kerge tuulekindel jope kaitsmaks ka vihma eest

kiiver

turvarakmed

via ferrata komplekt

karabiiner

seljakott

kokkupandavad ja lahtivõetavad matkakepid

madalad matkajalanõud

kerge nööridega kott

7 energiabatooni

2 veepudelit (kumbki 0,5l)

7 väikest suletavat plastikkotti võileibade jaoks mägedes

kaamera

kaamera hoidja

kaamera laadija

tühjad mälukaardid kaamerale

müts

space blanket

soojad kindad

väiksem karabiiner koti külge kiivri riputamiseks

Igapäevaseks eluks vajalikud asjad.

hambapasta

hambahari

hambatikud

shampoon

seep

näokreem

pastakas

harilik pliiats

sudoku

mobiil ja mobiili laadija

kõrvaklapid

sularaha

pangakaart ja koodikaart

pass

reisikindlustuse dokumendid

paber lähedaste kontaktandmetega õnnetusjuhtumi puhuks

rinnahoidaja

aluspesu

sokid

pikad püksid

puuvillane t-särk

soe fleese

goretex vihmakindlad püksid ja jope

pikkade varrukatega pluus

käsipagasimõõtudega reisikohver

otsmikulamp

kott päikseprillide kaitsmiseks

toit reisimiseks

Kogu mu varustus mahtus käsipagasisuurusega ratasega reiskohvrisse. Matkakepid võtsin kolmeks osaks lahti ja need mahtusid diagonaalselt kohvrisse. Kohvrisse mahtusid ka matkasaapad, kiiver, jooksutossud jne ehk kogu varustus.

Pildil on kiiver, millist mina kasutasin.

Mul on laste kiiver ja see võtab võibolla veidi vähem ruumi kui täiskasvanute oma. Minu kiiver mahtus ilusti kohvrisse. Mul on kiiver ingliskeelse nimega  Black Diamond tracer climbing helmet kids. Proovisin poes erinevaid kiivreid ja ma ei vaadanud mingit marki. Lihtsalt see oli ainus, mis sobis mulle kõige paremini ja selle ostsingi.

Pildil on turvarakmed, milliseid mina kasutasin.

Turvarakmeteks valisin ingliskeelse nimega Black Diamond Alpine Bod Harness. Seda ma poes ei proovinud. Selle valisin vastavalt oma mõõtmetele ja miks tegin sellise valiku, seda ei teagi. Lihtsalt valisin selle. Selle turvavarustuse jaoks läheb lisaks karabiinerit vaja ja selle andis mulle üks lahke reisiseltsiline.

Pildil on karabiiner, millist läks mul turvarakmete jaoks vaja.

Via ferrata komplektiks oli mul ingliskeelse nimega Black Diamond Iron Cruiser set. Mingit erilist põhjust ei olnud, miks just selle valisin. Soovisin, et see komplekt oleks turvaline ja seal oleks amortisatsioonisüsteem ja nii valisingi selle tuntud firma varustuse.

Pildil on via ferrata komplekt, millist mina kasutasin.

Käimiskepid olid kokkulükatavad ja vajadusel ka kotti mahutamiseks lahti kolmeks osaks võetavad. Need on täiesti tavalised maktakepid ingliskeelse nimega Trekmates hiker trekking pole. Neid ma ei valinudki, need andis mulle lahke reisiseltsiline. Ei ole need mingid erilisest vastupidavast materjalist või superkerged. Lihtsalt tavalised odavad matkakepid. Neil on tegelikult mingi vedrustus sees, miks peaks toimima nagu amortisatsioonina, aga ma selle headusest aru ei saanud. Mulle isiklikult käimiskepid ei meeldinudki ja minu jaoks olid need tüütud.

Pildil on käimiskepid, milliseid mina kasutasin.

Ronimiskinnasteks olid mul Itaalia firma CAMP kindad nimetusega CAMP Start Fingerless. Poes kindaid proovides ei olnud mul mingit firmaeelistust. Proovisin paljude eri firmade kindaid ja leidsin ainult ühe paari, mis mulle ideaalselt sobis ja selle ostsingi. Kinnas peab ilusti mõõda kätt liibuma ja soovitavalt mitte lotendama. Eri kinnastel häirisid mind õmbluste kohad nii kui kinda kätte panin. Ma ei taha, et ronides mõtlen kinnastele, et miks siseõmblus höörub ja häirib. Valisin kindad, mis sobisid mulle kõige paremini ja juhtus, et selleks olid firma CAMP kindad.

Pildil on kindad, milliseid mina ronimisel kandsin.

Poes pükse valides soovisin pikki matkapükse. Müüja soovitusel proovisin ühte paari ja see sobis mulle kui valatult. Pükste ingliskeelne nimi on Colombia back up passo alto straight leg pant. Kohe poes proovisin, et kui ma jalga kõrgele tõstan või suures harkseisus olen, et kas siis pükste hargivahe annab tunda ja takistab liikumist. Püksid olid suurepärased ja täpselt õige pikkusega, sest mul on pikad jalad ja keeruline on õige pikkusega pükse leida. Püksid olid lukkudega taskutega, liibusid, ei lotendanud ja venisid nii nagu mul vaja oli. Lisaks oli pükstel tagumine osa veidi kõrgem, mis kaitses selga. Püksid olid mingist omni shade päikesekaitse materjalist, mis pidavat kaitsma päikese eest, nagu kasutaks päiksekaitsefaktoriga F50 päikesekreemi. Ma proovisin ainult ühte paari ja kuna see sobis ideaalselt, siis muud ei tahtnudki proovida. Müüja ütles, et kui see paar ei sobi, siis muud valida ei olegi ja pean meeste pükse proovima hakkama.

Pildil on püksid, milliseid mina kandsin Itaalia mägedes ronides.

Saabasteks via ferrata jaoks soovitas mulle müüja Itaalia firma toodangut Scarpa Tech Ascent Gtx (gore tex) boots. Soovisin saapaid, mis kaitseksid ka hüppeliigest. Proovisin vaid seda mudelit, aga eri suurusi. See saabas sobis minu jalale oivaliselt. Poe ees väljas oli spetsiaalne treppidega ja kallakuga ronimiskoht, kus sain proovida saabaste sobivust eri tõusudel või laskumistel. Teiste käest kuulsin, et Scarpa ei pidavat sobima kõigile, sest on kitsas mudel. Mulle igatahes sobis. Esimesel päeval tundsin, et kanda hakkab tekkima vill, aga õnneks ei tekkinudki. Kand oli ainult veidi punaseks höördunud. Järgnevatel päevadel tundsin saabastega liikuma hakates, et saabaste tagumine ülaosa on mul jala veid tundlikuks teinud. Seda tundlikkust ja kergelt hella kanda tundsin ainult algul käies. Via ferratal ronides ei tundnud ma ei mingeid ville ega muid ebameeldivaid asju. Saapad olid täpselt sellised ideaalsed minu jalgade jaoks, et ma ei mõteldnud kordagi, et oh, oleks mul vaid teistsugused saapad.

Pildil on selline saabas, mida mina kandsin.

Mägedes lihtsalt jalutamiseks olid mul kaasas madalad matkajalanõud, millega saab ka vajadusel ronida ja isegi joosta. Need on ingliskeelse nimetusega Timberland Transite Womans low Gore Tex black. Olin nendega varem käinud mägedes jalutamas ja kaljudel niisama ronimas. Teadsin, et need on minu jaoks väga mugavad, suurepärase haakumisega ja lisaks ka veekindlad. Olen nendega ka läbi märgade ja sopaste alade matkanud ja jalad on alati jalanõu sees kuivaks jäänud.

Pildil on madalad matkajalanõud, milliseid mina kandsin mägedes või mujal jalutamiseks.

Ronimiseks mõeldud seljakott oli mul mahutavusega 30l. See oli lahke kaasreisiseltsilise kasutatud kott, mis on ära käinud maailma eri mägede tippudes. Mis oli mulle oluline, et kotil on rihmad, et kott kinnitada ümber vöökoha ja õlarihmad kinnitada ka rinna eest. Ise tundsin, et kott oli liiga suur ja lotakas, sest mul polnud vaja palju asju kaasa tassida. Mulle oleks sobinud ka näiteks kott mahutavusega 20l, aga ma ei nurise, sest kott tegi seda, milleks mõeldud oli ja tühjana oli kerge. Vihmakindel kott kindlasti enam ei olnud, sest seest oli vooder juba hakanud lahti tulema, aga mul ei olnud õnneks vihmatingimusi.

Pildil on buff, millist mina kandsin ümber kaela, et kael ei saaks päikest. Vahel panin buffi ühe osa kiivri alla ja vahel kandsin buffi näo ees.

Ronimiseks kasutasin lihtsalt tavalisi sokke, mis ei olnud isegi spordipoest pärit ja mis olid tegelikult laste sokid. Sokid liibusid tihkelt ümber jala ja see on oluline, et sokid ei lotendaks, sest muidu võib ville kergemini tekkida. Olin nende sokkidega varem matkanud ja roninud ja teadsin, et need on mulle sobivad ja isegi siis, kui jalad higistavad või on märjad, on ikka tunne, et on hea ja soe. Sokid olid mul villasest materjalist, aga mitte nn kodukootud villased.

Pildil on sokid, milliseid mina kandsin mägedes ronides.

Mida ma ise kartsin kõige rohkem, oli see, et järsku on kott raske ja ma ei jaksa seda kanda ja õlad on pidevalt valusad. Tänu õigesti kinnitatud koti rihmadele ei tundnud ma ei koti raskust ja õlad, selg ega muud kehaosad ei olnud valusad ega jäänud valusaks.

Teine asi, mida ma kartsin, et kuidas ma ikka hakkama saan, kui peame mitu tundi matkama ja sisuliselt päeva veetma mägedes. Ma ju ei olnud sellise asjaga harjunud ja teadsin, et umbes 1,5-2 tundi jalutada ja ma võin juba ära väsima hakata. Tegelikult ei olnud mul väsimust üldse. Teised reisiseltsilised on ju ka vaid inimesed ja ju nad olid tegelikult minust kehvemas füüsilises vormis. Ma oleks ikka kiiremini edasi liikunud või kauem ja ei oleks ma tahtnud nii palju puhata. Sain hakkama ja väsimust ei tekkinud.

Teisel päeval via ferratast alla tulles kulus kokku 2,5 tundi ja see möödus kuidagi nii märkamatult. Võibolla on asi selles, et ümberringi on pidevalt eri loodus ja kõik on huvitav ja vööras. Ei ole kivilinna kivimajadega ega autosid. Aeglaselt jalutades möödusid minutid ja tunnid märkamatult. Võibolla teised reisiseltsilised olid väsinud ja seepärast tahtsid pikki puhkusi teha ja kui ma ka siis samal ajal istusin ja puhkasin, küllap siis taastusin ja kogusin minagi uut jõudu. Kogu nipp on vist selles, et liikuma peab aeglaselt ja rahulikult, mitte tormakalt, nagu mul kombeks on. Ütleb ka Eesti rahva vanasõna, et tasa sõuad kaugele jõuad ja see reegel kehtis küll mägedes liikudes.

Asjad, mida minul kaasas ei olnud, aga mis võiksid olla või vähemalt kellelegi reisiseltskonnast.

Via ferrata juhendraamatut mul polnud, aga seda läheks vaja, aga teistel oli see olemas. Piirkonna matkaradadega kaarti läheks ka vaja, aga sedagi mul polnud, aga teistel oli. Via ferrata juhendraamatu ja matkaradadega kaardi saab osta sisuliselt igast kohapeal olevast suveniiripoestki.

Pildil on näha, milline näeb via ferrata juhendraamat välja.

Veel võiks olemas olla esmaabikomplekt näiteks plaastritega ja päikesekaitsekreem kaitsefaktoriga F50, mida saab osta mägede piirkonna poodidest. Vesivillidele sobib peale panemiseks ’teine nahk’ ehk ’ Second Skin Blister Plaster’ tüüpi plaastrid. Sellist tüüpi plaastrite pealispind on siledast ja libedast materjalist ja siis liigub näiteks sokk selle peal nagu puhta ja terve naha peal ja ei teki sinna alla uut villi ja olemasolev vill ei saa kahjustada.

Pildil on kannal asuv vesivilliplaaster ehk ’teine nahk’ tüüpi plaaster.

Uurisin oma reisiseltsiliste käest, et kuidas teha võimalikult odavat reisi eesmärgiga ronida via ferratadel. Üks võimalus on näiteks bussiga sõita lennujaamast Cortinasse ja ööbida Cortinas. Cortina ümbruses on väga palju via ferratasid ja sinna saab minna ühistransporti kasutades ja seal saab edukalt ronida kasvõi nädala jooksul iga päev uutel radadel. Cortina on suurem linn ja sealt on võimalik leida mingi odavam öömaja. Cortina piirkonnas ronides on vaja vaid selle ühe piirkonna via ferratade juhendraamatut ja selle piirkonna matkaradade kaarti.

Teine võimalus on kogu oma matkavarustus kaasas tassida kogu aeg. Sõita lennujaamast bussiga esimese via ferrata alguspunkti ja siis hakatagi ronima. See tähendab, et ma magamiseks mõeldud magamiskott ja kerge magamismatt peab kaasas olema, lisaks ka toit, jook ja söömiseks või toidu valmistamiseks vajalikud vahendid. Tasuta on võimalik ööbida mägionnides ehk hüttides nimega Bivacco, seal juures saab ka lõket teha. Nii tuleb planeerida, et liikuda iga päev uutes kohtades hütist hütti. Lisaks tasuta hüttidele saab odavalt ööbida mägionnides Rifugio-des. Seal on magamiskohtadeks suur lavats, kuhu mahub umbes kuni 20 inimest korraga magama ja seega mingit erilist luksust ei ole ja tuleb teiste inimeste vahel oma magamiskotiga ise kuidagi omale sobiv ruum leida. Väikese summa eest saab Rifugio-s ka ennast pesta ja süüa osta. Sellist tüüpi via ferratadel liikumine nõuab kõige suuremat planeerimist ja häid piirkonna kaarte.

Kolmas võimalus on ööbida eri õhtutel eri piirkondades, nagu näiteks ühel ööl Cortinas, teisel Arabbas, kolmandal Corvaras jne. Edasi liikumine käib kas matkates või ühistranspordiga. Nii saab mugavalt ööbida ja samas pidevalt uutes piirkondades seigelda.

Kui kellelgi huvi on, siis võtke minuga ühendust ja lähme koos. Mina tahan jälle via ferratadele ronima minna. Kuigi mulle meeldib liikuda kiirelt ja tormakalt, siis matkates arvestan ma seltskonnaga ja kui vaja, siis liigun aeglaselt ja teen palju puhkepause.

Itaalia suvepuhkusereis – päev Veneetsias

Kuuenda päeva hommikul ärgates tuli meeldiv ja samas ka veidi kurb uudis- pakkida asjad ja algab sõit Veneetsiasse. Ma teasid Itaaliareisile minnes, et me võime minna päevaks Veneetsiasse, kui ilm on halb ja mägedesse minna ei saa. Reisi algul ilmateadet vaadates oli aga selge, et mingit Veneetsiat ei tule, sest kõik ilmad on mägedes matkamiseks ideaalsed. Päev Veneetsias oli samas ka kurb uudis, sest seega ma enam sel reisil ühelegi via ferratale ei lähe.

Pildil on kaart, kus on näha, kus asub Veneetsia.

Mind valdasid veidi segased tunded ja ma olin veidi ärritatud, sest kõik tundus kuidagi nii mõttetu. Ärkasime hilja ja siis alles hakkasime asju pakkima, korterit koristama, prügi sorteerima ja broneerisime majutuse Veneetsias. Mina oleks kõik asjad ära teinud juba eelmisel õhtul, et siis hommikul kohe varakult Veneetsiasse sõita ja nii oleks saanud seal pikema päeva veeta. Aga mis seal ikka, kui oli nii, siis nii. Pealegi kokkuvõttes kasvõi pool päevagi Veneetsias viibida oli tore plaan. Me olime maksnud Arabba korteri eest seitsmeks ööks, aga viimane öö jäi Veneetsia töttu kasutamata ja Veneetsia on seda väärt.

Pildil on kaart, mis näitab parkimismaja asukohta Veneetsias.

Korter pidi olema korralikult ära koristatud, sest vastasel juhul pidi maksma trahvi. Prügi sorteerimine oli omaette teema. Korteris oli juhend prügi sorteerimise kohta ja seal oli väga palju reegleid. Me püüdsime küll kohe algusest peale õigesti sorteerida, aga ära minnes juhendit lugedes selgus, et olime ikka valesti toiminud. Prügi tuli vist umbes viide eri kategooriasse liigitada ja lisaks veel ka jogurtitopsid ära pesta jne. Kui prügi ei ole õigesti sorteeritud, siis peab ka trahvi maksma ja see oli kas 30EUR või 70EUR.

Pildil on Veneetsia.

Arabbast Veneetsiasse on umbes 176km. Me jõudsime enne Veneetsiat suurde parklasse umbes 14:00 ja 15:00 vahel ja sõit Arabbast sinna kestis umbes 2,5-3 tundi. Enne Veneetsiat on mitmekorruseline suur tasuline autoparkla ja sinna jätsime auto koos oma suurte kottidega. Kaasa võtsime Veneetsiasse vaid asjad, mida meil seal võis vaja minna.

Pildil on hinnakiri parkimismaja kohta Veneetsias.

Autoparkla asub laevaterminali kõrval ja parkla juures on ka turg väikeste müügiputkadega, kust osta suveniire. Seal on asjad kallimad kui Veneetsias ja sealt pole mõtet asju osta. Väikeste veebussidega saab üle vee sõita Veneetsiasse. Sõit kestis vist 28minutit, aga see sõltub, mis peatuses maha minna. Meie sõitsime lõpp-peatusse ja see sõit kestis arvatavasti 28minutit.

Pildil on vesibussi piletihinnad Veneetsiasse.

Loomulikult ma tean, et Veneetsias on kanalid tänevate asemel ja olen seda filmides näinud, aga ma ei olnud kunagi varem mõtelnud, et kus ja kuidas see linn asub. Veneetsia on nagu saar (saared), mis asub (asuvad) keset vett. Aga saarele omaseid tavalisi kaldaid ei ole. Veneetsia on justkui üks osa kuskilt linnast (näiteks Tallinna Vanalinnast, kus on ka ainult majad ja tänavad tihedalt koos ja väiksed platsid ka vahepeal), mis on välja lõigatud ja siis keset merd (Aadria meri) pandud.

Pildil on vesibuss pildistatuna meie lõpp-punktist.

Veneetsia reis tuli mulle selles mõttes ootamatult, et ma ei olnud ennast selleks ette valmistanud. Mul ei olnud ideid ega mõtteid, kuhu minna, mida vaadata ja mida seal üldse teha. Mulle meeldib reisida nii, et ma olen kõik korralikult läbi mõtlenud ja planeerinud, aga vahel on ka läbimõtlematu reis hea elamus. Linna kaart maksis 15EUR autoparkla välisukse juures, kus müüdi ka laevapiletied. Meie ostsime linna kaardi alles Veneetsiast ja siis maksis kaart 2EUR.

Pildil on vesibuss.

Ma ei hakka siin midagi Veneetsia ajaloo, vaatamisväärsuste ega muude selliste asjade kohta kirjutama. Kirjutan vaid oma reisist ja mis me tegime ja mis muljed see mulle jättis. Ma ei tea selle peatuse nime, kuhu me veisbussiga sõitsime ja ma ei tea eriti ka muid nimesid.

Pildil on vaade, milline avanes Veneetsiale umbes peale mõneminutilist sõitu algusest.

Vesibuss sõitis mõõda suurt ja laia peakanalit, kus oli tihe veesõidukite liiklus. Vesibuss tegi paljudes kohtades peatuseid kanali ääres ja kord ühel pool ja siis teisel pool kanalit. Muudkui sõitis risti üle vee. Jõudsime oma peatusse ja see oli vist üks populaarseimaid tänavaid, aga selliseid on seal mujal ka.

Pildil on vaade Veneetsiale suurelt peakanalilt.

Kuigi kõikjal (mitte just päris kõikjal) on kanalid, siis on Veneetsias siiski enamus jalutamiseks mõeldud teid nagu ikka tavalised tänavad. Üks peatänavaid kanali ääres, kuhu meie sattusime vesibussist maha astudes, viis populaarsele ja tuntud Püha Markuse väljakule. Rahvast oli kõikjal meeletult palju ja väikeste putkadega tänavakauplejaid igasugu eri suveniiridega.

Pildil on vesikaubalaev. Kaup tuuakse Veneetsiasse mitte autodega, vaid laevadega.

Umbes kümne minutiga eriti aeglaselt edasi lonkides jõudsime Püha Markuse väljakule, kus on ka sageli filmides kasutatud kellatorn Campanile, mis on 98,6m kõrgune. Väljakuäärsed hooned on täis kalleid restorane, kus mängitakse otse tänaval klassikalist muusikat. Lisaks kallitele restoranidele on seal kallite firmamärkide poed nagu Armani, Gucci, Prada, Versace jne. Ma ei käinud mitte üheski poes.

Pildil on tänav peakanali ääres meie vesibussipeatuse juures, pildistatuna hommikul umbes 9:00 ja isegi siis oli seal rahvast liikumas. Päeval on seal kordades rohkem inimesi. Sel ajal veel tänavatel suveniiriputkasid ei olnud, aga oli näha, et neid juba pandi püsti ja oldi valmis müüma.

Liikusime edasi mööda kitsaid tänavaid ja suundusime oma hotelli, milleks oli hotell Violino D Oro. Vahel on tänavatel väikesed treppidega sillad, millega saab üle väikeste kanalite jalutada. Meie hotell nägi väljast ilus välja ja asus koheselt ühe väikese kanali ääres. Seega teoreetiliselt on võimalik veistaksoga või kasvõi gondliga otse hotelli juurde sõita.

Pildil on tänav peakanali ääres meie vesibussipeatuse juures, pildistatuna hommikul umbes 9:00 suunaga püha Markuse väljaku suunas.

Hotellitoad asusid aga hoopis kuskil pisikesel tänaval maja taga mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Majas, kus olid hotellitoad, oli esimesel korrusel kohvi ja/või veeutomaat kus sai piiramatus koguses tasuta kohvi juura.

Pildil on hoone Püha Markuse väljakul.

Veneetsias oli palju soojem ja õhk oli niiskem võrreldes Arabbaga. Hotellitoas asus konditsioneer, mille me täisvõimsusele tööle panime selleks ajaks, kui ise linnaga tutvusime. Aken oli toal, aga see oli selline, mida vist avada ei saanud ja vaateks oli käegakatsutavas kauguses teise maja sein. Kui ükskord õhtul magama läksime, siis oli toatemperatuur +19C tänu lakkamatult töötavale õhukonditsioneerile ja toas oli mõnusalt jahe võrreldes kuuma välisõhuga.

Pildil on püha Markuse väljak.

Me jalutasime paar tundi linnas ringi ja kõikjal oli palju rahvast ja müüdi suveniire. Ma ei käinud üheski kirikus ega vaatamisväärsuses. Ma ei ostnud Veneetsiast mitte ühtegi asja kaasa. Ainult ühest pagariärist ostsin koogikesi, sest kõht oli tühi. Ainus paik, mille nime ma tean, kus me linnas jalutades käisime, oli kuulus Rialto sild (itaalia keeles Ponte di Rialto). Kelle jaoks kuulus, kelle jaoks mitte. Ma olin seda arvatvasti filmides näinud, aga minu jaoks oli see lihtsalt üks sild.

Pildil on Püha Markuse väljak, kus on ka sageli filmides kasutatud kellatorn Campanile.

Gondliga ega vesitaksoga me ei sõitnud. Gondlisõit maksab olenevalt asukohast umbes 80EUR 40 minuti eest. Ma ei tundnud mingit soovi või vajadust gondliga sõita.

Pildil on väike kanal gondlitega minu hotelli kõrval.

Enne õhtusöögiaega puhkasime hotellitoas, sest kes see ikka jaksab nii pikalt jalutada. Mina jaksaksin küll, aga ma ei tahtnud üksi ringi uidata, sest ma tundsin, et mul pole Veneetsias midagi teha. Minu poolest ma oleks võinud peale paaritunnist linnatänavatel jalutamist juba Veneetsiast ära sõita. Majad on seal umbes vaid paarikorrusselised. Autod, jalgrattad ega mootorrattad seal ringi ei liigu. Kõik on vaid jalakäijatele. Rohelust ei ole, on vaid kivimajad ja kivitänavad ja kanalid sildadega. Mulle meeldib suurem avarus ja loodus rohkem kui umbsed väikesed Veneetsia tänavad.

Pildil on väike kanal gondlitega minu hotelli kõrval.

Õhtust sõime mingil väljakul mingis restoranis, millede nimesid ma ei tea. Mina sõin mereandidega pastat ja magustoiduks mitmeid eri kooke. Mul oli miskipärast kõht tühi ja nii ma muudkui tellisin koogiletist kook koogi järel. Ega restoranihinnad nüüd nii hirmsalt kõrged ka ei olnud. Cortinas gurmeerestoranis süües olid hinnad isegi kõrgemad kui ma õigesti mäletan.

Pildil on Rialto sild.

Veneetsias õhtupimeduses restorani väliterassil süües ründasid mind sääsed ja see oli ainus kord mul terve suve jooksul, kus sain endale sügelevad sääsepunnid. Õhtul, kui poed oma uksed sulgevad, siis ilmuvad tänavatele tumeda nahavärviga mehed, kes müüvad kallite kaubamärkide võltstooteid nagu igasugu eri kotte.

Pildil on restoran, kus sõime õhtust.

Magasime hotellis ja sõime seal ka suusepärast hommikusööki ja siis asusimegi teele, et jõuda õigeaegselt lennukile. Hommikul nägin üksikuid jooksjaid Veneetsia tänavatel jooksmas ja siis meenus mulle, et ka mina oleks ju võinud oma hommikut nii alustada. Sõitsime jälle samast kohast vesibussiga autoparkla juurde ja jätkasime oma teekonda. Selline oligi mu lühivisiit Veneetsiasse ja minu Itaalia suvepuhkusereis läbi. Nüüd ma olen Veneetsias käinud ja kas ma sinna kunagi tagasi tahan minna, ma ei teagi. Minule igatahes oleks piisanud ainult mõnetunnisest jalutuskäigust Veneetsiasse. Minu arvates, kui ei ole huvi eri vaatamisväärsuste kohta, siis võiks ideaalselt hommikul vesibussiga Veneetsiasse sõita. Veeta seal päev ja siis õhtuks jälle vesibussiga sisemaale tagasi sõita. Seal ei olegi vaja ööbida.

Pildil on Veneetsia tänav õhtuhämaruses. Isegi õhtul hilja liigub rahvast tänavatel.

Kokkuvõttes oli mul tore reis, sest sain käia mägedes via ferratadel, samas sain ka uisutada ja külastada Olümpiarajatisi ning sama reisi jooksul külastasin ka Veneetsiat.

Itaalia suvepuhkusereis – via ferratata viies päev jalutuskäik Passo Pordoi - Porta Vescovo

Viienda päeva hommikul ärgates selgus, et otsustajad olid otsustanud, et täna via ferratadele ei lähe. Mul vajusid suunurgad kohe allapoole, sest eelmisel õhtul oli kokkulepe, et lähme via ferratasid tegema. Teistel oli vaja puhata. Puhata? Millest? Nendel oli ju niigi üle-eelmisel päeval ronimisvaba päev ja ainult mina tormasin ja ronisin ringi.

Pildil on kaart, kust on näha Arabba ja Passo Pordoi asukohad teineteise suhtes. Samuti on näha meie matkatee rada ja teel oleva restorani asukohad.

Lisaks ronimisvabale päevale, pidime eriti kiiresti asjad pakkima ja bussipeatusse kiirustama, sest umbes 8:39 hommikul läks buss Arabbast Passo Pordoisse ja sealt pidi algama meie jalutuskäik. Ma olin varem Arabbas jooksnud ja teadsin, et meie maja juures küll ühtegi bussipeatust ei ole ja seega asub peatus umbes 1km kaugusel Arabba keskuses.

Pildil on näha, millised teeolud olid matkarajal.

Ma ei tahtnud üldse kiirustada. Oleks ma teadnud, mis meil plaanis on ja mis kell buss läheb, ma oleks palju varem ärganud. Oma sisemuses lootsin, et me jääme sellest bussist maha ja siis ehk läheme hoopis via ferratadele. Sellest hetkest, kui teised ütlesid, mis tänaseks päevaks planeeritud on, ma ei rääkinud peaaegu päev otsa kellegagi mitte ühtegi sõna. Ma olin nii vihane ja kurb, sest ma ei tahtnud puhata ja ilusat päeva raisku lasta. Minu arvates oli jalutamine mägedes päeva täielik raiskamine. Ma teadsin, et ma pean asja positiivselt võtma ja nautima seda jalutuskäiku, aga ma ei suutnud.

Pildil on näha mägionn Rifugio Viel del Pan, mis asus meie matka poolel teel.

Minu kurvastuseks jõudsime siiski sellele bussile, kuigi alles viimasel hetkel. Bussipileti hinda ma ei mäleta, aga see oli odavam kui suusaliftiga sõitmine. Hommikul läks ainult üks buss ja järgmine läks alles õhtul ja seepärast oli oluline, et me just sellele bussile jõuaksime. Bussis oli palju rahvast ja buss alustas oma sõitu kuskilt mujalt ja Arabba oli viimane peatus enne Passo Pordoid. Arabbast Passo Pordoisse on umbes 8km.

Pildil on näha, milline oli kohati meie matkarada.

Väljusime Passo Pordois ja hakkasime tagasi Arabba suunas jalutama mööda mägiteid. Passo Pordoi asub 2239m kõrgusel merepinnast. Seal on mägedes kõikjal teedel viidad ja teed on numbritega tähistatud. Meie tee oli nr 601.

Pildil on meie matkaraja teeolud.

Ma olin vihane, sest oleks ma teadnud, kuhu me läheme ja mis tingimused meil on, ma oleks eelistanud hoopis joosta. Need mägiteed on piisavalt laiad ja suhteliselt tasased, et seal oleks olnud lausa lust joosta. Maapind ei ole täiesti tasane, aga jooksmiseks just ideaalne – mõnes kohas on sujuvaid laugeid tõuse ja teises kohas languseid. Need rajad on matkajate hulgas populaarsed ja samuti mägiratastel sõitjaid on seal palju.

Pildil on meie matkaraja teeolud.

Meie matka sihtpunkt oli Passo Pordoist üle-eelmisel päeval käidud Porta Vescovo mäelifti hooneni. Poolel maal sinna asub mägionn Rifugio Viel del Pan, mis asub 2432m kõrgusel merepinnast. Seal restoranis tegime peatuse ja puhkasime jalgu ja sõime. Mina küll puhata ega süüa veel ei tahtnud, aga ikka istusin ka restoranis ja jälgisin teisi matkajaid.

Pildil on mägi, mille otsas üle-eelmisel päeval via ferratasid tegemas käisin.

Jalutasime edasi kuni jõudsimegi Porta Vescovo mäelifti hooneni. Selle asemel, et sealt kohe alla Arabbasse sõita, oli teistel vaja jälle puhata ja mäel lamades jäid nad magama. Ma üritasin ka natuke mäel lamada, aga tundsin, et kuidagi niiskeks läheb ja läksin hoopis pikale puupingile pikutama. Nad planeerisid mäest alla Arabbasse käies minna, aga õnneks peale magamist nad enam nii ei mõtelnud.

Pildil vasakus servas paistab meie sihtpunkti suusalifti hoone ja paremal on mägi, kus üle-eelmisel päeval ronisin.

Oli umbes lõunaaeg ja me sõitsime alla Arabbasse suusaliftiga ja sel päeval midagi muud eriti põnevat me ei teinudki. Hiljem sõitsime autoga Corvarasse, et suveniire osta.

Pildil on soku moodi loom, kes lamas teel ja ei kavatsenudki paigalt liikuda.

Matk kestis umbes 2,5-3 tundi.

Pildil on matkaraja lõpp, pildistatuna Porta Vescovo mäelifti hoone ees seistes.

Sellega olid minu seiklused Dolomiidi mägedes lõppunud. Viiendal päeval ma seda seal olles veel ei teadnud, aga kuuendal hommikul selgus, et meil on kuuendaks päevaks teised plaanid.

Itaalia suvepuhkusereis – via ferratad neljandal päeval Marino Bianchi ja Ivano Dibona

Kolmanda päeva õhtuks oli mu randmele tekkinud päikesepõletusvill. Päike leidis kella nihkumise tõttu käel valge koha kellarihma all ja kohe asus kõrvetama. Vill valus ei olnud ja edasistel päevadel kandsin sellel kohal plaastrit.

Pildil on päikesepõletusvill mu käel.

Neljanda päeva via ferratadeks valisime kaks ferratat, mis asusid Cortina piirkonnas Cristallo grupi mägedes. Valiku põhjuseid oli mitu, sest nii oli võimalik teha 2 via ferratat ühe päevaga ja ühes kohas, samas sai ära käia 3000m kõrgusel merepinnast ja ühtlasi minu erisoov oli näha 1956 a Olümpiamängude rajatisi Cortinas.

Pildil on kaart, mis näitab asukohta, kuhu parkisime auto, et minna via ferratadele.

Cortinasse sõitsime umbes tund ja tegime peatuse Cortina poodides, sest reisile oli vaja süüa osta ja mul oli vaja infopunktist uurida, kus asuvad Olümpiarajatised. Via ferrata alguskoht on Cortinast väljaspool umbes 7km kaugusel. Sõitsime sinna ja parkisime auto. Varustuse pakkisime kotti ja asusime teele.

Pildil on parkla paremal pool teed, kuhu auto parkisime ja vasakul pool on suusalift.

Via ferratade, Marino Bianchi ja Ivano Dibona, alguskoht asub 3000m kõrgusel merepinnast. Auto parkisime parklasse, mis asub suure tee ääres ja on umbes 1690m kõrgusel merepinnast. Loomulikult võib sinna üles ka jalutada, aga meie sõitsime sinna kahe suusaliftiga. Suusaliftide edasi-tagasi pilet ühele inimesel maksis 21,50EUR.

Pildil olevad teravad mäetipud kaugel eemal ongi need kohad, kus meie selle päeva via ferratad oli plaanis teha.

Esimene suusalift oli neljakohaline ja sellega oli mõnus ja mugav sõita, sest seal sai istuda ja vaadet nautida. Sõidu kestust ma ei mäleta, aga see oli piisavalt pikk, aga igav ei hakanud, sest loodusvaated mägedes on ilusad. Kui sõit selle suusaliftiga on läbi, siis ootab ees üks mägionn restoraniga. Sellest onnist umbes 100m kagusel või veidi rohkem asub teine suusalift.

Pildil on kaart, mis näitab kahe suusalifti teekonda ja üleval veidi loogeline joon on esimene via ferrata osaliselt.

Teise suusalifti sõit kestab umbes 22minutit ja igasse suusalifti mahub korraga kaks inimest ja seal tuleb püsti seista. Tagumikku saab toetada sina küljes olevale poolistmele, aga istuda seal ei saa, sest iste asub kõrgel ja on liiga väike. See suusalift pidi olema kõige vanaaegsem, mis on veel töökorras ja sõidab. Lift liikus edasi väga aeglaselt, sõit kestis kaua ja seal oli ebamugav olla. Kujutasin ette, et talvel talvevarustusega sealt mäest üles sõita võib olla eriti ebameeldib.

Pildil oleme esimeses suusaliftis, mis on mõeldud istumiseks neljale. Pildil oleme juba teel mäest alla peale via ferratade tegemist.

Jõudsime 3000m kõrgusele ja seal oli mägionn restoran Rifugio Lorenzi, mis asus suusaliftist veidi eemal ja kõrgemal. Mägionni juures panime omale varustuse selga ja alustasime oma esimest via ferratat sel päeval. Via ferrata algab mägionni õueterassilt.

Pildil on näha, milline nägi välja teine suusalift. Oleme teel üles.

Selle päeva esimene via ferrata oli Marino Bianchi, mis on 2B kategooria ferrata ja kõige kõrgem punkt sel verratal asub 3154m kõrgusel. See on selline ferrata, kus tuleb mõlemal suunal liikuda sama rada pidi. Kui meie seal olime, siis seal palju rahvast ei olnud ja kui me püüdsime kellegi aeglasema kinni, siis meid lasti mööda ja saime oma teed kiiremini minna.

Pildil olev valge hoone on suusalifti hoone ja selle tagant algab teine via ferrata. Rohelise katusega hoone pildil on restoran, mille terassilt algab esimene via ferrata. Pilt on tehtud olles esimesel via ferratal.

Esimesed 30minutit ma liikusin koos teistega aeglaselt. Mul oli plaan seal filmida ja ma tahtsin kiirelt liikudes võimalikult suure osa videosse võtta. Edasi liikusin üksi peaaegu joostes. Ega via ferratal joosta just otseselt ei saa, aga ma tormasin kõikidest mõõda kus see oli võimalik. Osaliselt liikusin kergetel osadel nii, et ma ei kinnitanud oma turvavarustust kaablite külge. Kui oli veidi keerulisem osa, kus tuli laskuda või tõusta kõrgemale, siis ikka olin turvavarustusega kaablite küljes kinni.

Pildil on mägionn restoran Rifugio Lorenzi esiuks.

Mul oli plaan üksi kiirelt liikuda 30 minutit filmides ja siis teisi ootama jääda. See via ferrata pidi aega võtma võibolla kokku 1,5tundi ühes suunas. Kui mul oli 30minutit filmitud, siis sain aru, et ma olen sisuliselt juba lõpus. Jätkasin üksi kiirelt liikumist ja olingi lõpp-punktis.

Pildil on esimese via ferrata alguseosa. Alguseosa on mööda mäekülge, mis on pildil esiplaanil paremal pool.

Mingil hetkel oli korraks via ferrata kaablite osa läbi ja tuli väga lühikest maad liikuda lihtsalt jalutades. Ma püüdsin sel osal joosta, aga kõik, mis ma suutsin teha, oli tugevalt hingeldades kiirelt käimine. Ma olin siiski üle 3000m kõrgusel merepinnast, kus hapnikku on hingamiseks hõredalt. Lisaks kandsin varustust ja ronisin ja ju ma olin natuke juba väsinud.

Pildil on esimese via ferrata alguseosa.

Kuskil sellel rajal oli redel abistamaks liikumist. Kogu see via ferrata on suhteliselt lihtsalt läbitav. Võibolla 10minutit enne lõppu on üks veidi ebamugavalt keeruline tõusuosa, aga see oligi mõnusaks vahelduseks kergematele osadele.

Pildil on esimese via ferrata ronimisosa algus.

Päris lõpus on platoo, kus on väike rist vist kellegi mälestuseks. Vahetult mõni meeter enne platoo-osa on väike (umbes 1-2m kõrgune) terav tipp ja see ongi võibolla kõrgeim punkti. Minul kulus filmimise hetkest alates umbes 34minutit ja siis olingi tipus ja jäin teisi ootama.

Pildil on redel esimesel via ferratal.

Teisi ootasin vist isegi lausa 45 minutit. Kuigi päike paistis ja puhus vaid nõrk tuul, hakkas mul seal teisi oodates külm. Ma pikutasin oma koti otsas kiviklibu peal ja lamasin vastu maad, et tuul ei leiaks mind üles. Ma olin liiga laisk, et kotist soojemaid riideid selga panna. Kuna mul oli kergelt jahe, siis ma juua ei tahtnud ja ma ei onud raja algusest saadik tilkagi joonud ega söönud.

Pildil on hetk esimeselt via ferratalt, kus paistab nii suusaliftihoone kui mägionn ja teise via ferrata rada. Valgest hoonest vasakul olevate kaljutippude vahel on sild, aga see ei ole pildilt hästi näha.

Ma ootasin teisi ja ei teadnud, millal nad tulla võivad. Teistel kulus kokku peaaegu 2 tundi raja läbimiseks kui ma õigesti mäletan. Kui nad tipus olid, siis neil oli vaja puhata ja nii ma muudkui ootasin ja ootasin, et saaks tagasi minema hakata. Kui mina tippu jõudsin, siis oli seal üks jalaproteesidega mees oma kaaslastega. Seega ka nii on võimalik ronimas käia.

Pildil olev vaade avanes mulle olles esimese via ferrata lõpus. Ka linnud lendavad seal, nagu pildlt näha.

Teel tagasi mul ei olnud enam kuskile kiiret. Liikusin aeglaselt ja rahulikult koos teistega. Mingil hetkel hakkasin mõtlema, et ma tahan ju ka teist via ferrata rada täna läbida ja alla tuleb minna suusaliftiga. Kui oma selle päeva esimest via ferratat alustasin, siis ma ei kontrollinud, et mis kell läheb viimane suusalift.

Pildil olev vaade avanes mulle olles esimese via ferrata lõpus.

Ma hakkasin mõtlema, et teised ei tahagi arvatavasti teist via ferratat läbida, aga mina ei olnud valmis sellest loobuma. Kui raja lõpuni (ehk alguspunktini tagasi jõudmiseks) oli jäänud veel umbes 30minutit aeglaselt liikudes minnes, siis ma rääkisin teistega ja lubasin hiljemalt viimasele suusaliftile jõuda. Kiirustasin siis üksi edasi.

Pildil olev vaade avanes mulle olles esimese via ferrata lõpus.

Kui suusaliftini jõudsin, siis vaatasin, et mul on aega täpselt üks tund, et teisel via ferratal edasi-tagasi ära käia. Teine via ferrata on tegelikult mõni tund kestev ronimisrännak, mis jõuab lõpuks kuskile kaugele alla välja.Meil oligi algselt plaanis teha ainult sellest lühike osa. Suusalifti juurest paistab üks terav mäetipp ja see oligi mu sihtkohaks. Kahjuks mul sellest mäetipust ühtegi pilti ei ole.

Pildil olen mina esimese via ferrata lõpus.

Minu selle päeva teine via ferrata kannab nime Ivano Dibona ja selle kategooria on 2B. Kõrgeim punkt asub 3018m kõrgusel merepinnast.

Pildil on suusaliftihoone ja selle taga asub trepp, millega algab teine via ferrata. Vasakul pool mägede peal on näha väikseid täpikesi, kes on ronijaid teisel via ferratal.

Ivano Dibona via ferrata saab alguse suusalifti tagant treppidest. Mul oli ainult teadmine, et mul on üks tund ja siis ma pean tagasi olema, sest vastasel juhul pean kuidagi mäest alla jalutama. See on musta raja (kõige raskem suusarada) suusanõlv ja see on väga pikk ja järsk laskumine mööda lahtist kiviklibu.

Pildil on teine via ferrata ja ronijad liikumas selles osas, kus tuleb nagu teraval katuseharjal liikuda. Sellel pildil on ka vaevumärgatavalt näha via ferrata pikimat silda Dolomiidi mägedes.

Püüdsin suusalifti juures töötavate meeste käest küsida, et kaua mul aega läheb, et tipus ära käia. Nad rääkisid vist ainult itaalia keeles ja ei osanud nad mind aidata. Ma ainult raiskasin oma väärtuslikke ronimisminuteid. Minu reisiseltsilised arvasid, et tippu jõudmiseks kulub umbes 30minutit ja ma arvasin, et äkki ma ei jõuagi tipus ära käia. Ma olin veidi mures, sest ma ei olnud hommikust alates peaaegu midagi söönud ega joonud. Nüüd oli mul kiire ja jälle ei jõudnud süüa ega juua. Mul pea kergelt valutas, sest mul oli vedelikupuudus ja kõht oli tühi, aga see ei takistanud mul edasi tormamast.

Pildil on sillaosa teisel via ferratal.

Minu plaan oli selline, et lähen nii kaugele kui jõuan kolmekümne minutiga ja kui selleks ajaks tipus ei ole, siis tulen tagasi. See oli ferrata, kus ma sõna otseses mõttes jooksin nii palju kui võimalik kogu aeg. Tormasin maja tagant treppidest joostes üles. Edasi jätkus juba ronimisosa ja teel oli ka väike lumega kaetud lõik.

Pildil on näha väike tunneliava ja see osa on minu mäletamise järgi üsna teise via ferrata alguses.

Mingil hetkel tuli sillaületuskoht. See sild pidavat olema Dolomiidi mägedes kõige pikem sild, mis kuulub via ferrata juurde. Sellel sillal olles nägin, et mu kaaslased on ikka veel via ferrata rajal. Need mõlemad via ferratad on sellised, kus näeb üksteist eemal kaljudel ronimas. Seepärast on mul teise via ferrata kohta kaugvaateid, et neid sai ideaalselt teha esimeselt ferratalt.

Pildil on näha teise via ferrata pikka silda.

Peale sillaületust tuli vist sisuliselt nagu mööda teravat katuseharja liikuda. Kaabel oli küll maapinna lähedale kinnitatud, aga mina seda ei puutunud. Minu õnneks tuult praktiliselt ei olnudki ja kui oleks olnud, siis ma nii ei oleks julgenud liikuda, nagu ma liikusin.

Pildil on näha sild ja restoranihoone. Visuaalselt on esimene via ferrata veel üsna lähdal. Kui sellel sillal seistes teisi hüüdsin, kes olid alles esimesel via ferratal, siis nad kuulsid mind ja lehvitasid vastu.

Eelnevalt juba kirjutasin, et mul oli kiire ja ma tormasin jooksujalul edasi. Ma vist ei kinnitanud ennast kordagi turvavarustusega kaablite külge kinni. Kus vajalikuks pidasin, seal hoidsin kaablist kinni. Mõni koht oli selline, kus oli vaja üles ja alla ronida ja isegi vähemalt üks redeliga koht oli rajal ja üks minitunnel. Peale pikka silda oli kuskil ka vist üks teine väike sild.

Pildil on näha, millisel katuseharja moodi rajal pidi vahepal liikuma. Seal ma jooksin ja kuskilt kinni ei hoidnud.

Ootamatult olingi tipus ja aega oli kulunud vaid 15 minutit. Olin väga rahul. Seisin tipus 10minutit, vehkisin kätega ja hüüdsin, sest lootsin, et teised näevad mind seal ja teevad minust pilti. Täpselt sel hetkel, kui ma tippu jõudsin, nägin, et teised lõpetasid oma esimese via ferrata ja jõudsid restorani terassile tagasi. Keegi mind ei märganud ja ma olin tipus täiesti üksi. Asusin tagasiteele ja ka tagasi liikusin 15 minutit.

Pildil on näha, millisel katuseharja moodi rajal pidi vahepeal liikuma. Seal ma jooksin ja kuskilt kinni ei hoidnud.

Jõudsin suusaliftini ja siis avastasin, et olin liftipileti püksitaskusse toppinud ja see oli veidi kannatada saanud. Õnneks see siiski töötas ja me sõitsime koos teistega alla. Lift sõitis endiselt aeglaselt ja oli kitsas ning ebamugav. Ma kasutasin liftiga alla sõitmiseks aega, et süüa ära kogu oma kaasavõetud toidukraam ja juua. Liftiga sõites võtsin oma turvavarustuse seljast ja pakkisin kotti. Kui kõik see oli tehtud, siis lift ikka veel sõitis allapoole.

Pildil on näha, millisel katuseharja moodi rajal pidi vahepal liikuma. Seal ma jooksin ja kuskilt kinni ei hoidnud.

Kui meie ülemise liftiga alla sõitsime, siis eemal meie ees laskus jooksujalu alla üks mees. Tema liikus alla joostes kiiremini kui meie suusalift liikus ja ta jõudsi enne meid alla.

Pilt on tehtud Cortina linnas 1956 a Olümpiajäähalli hoovis.

Viimane ülemine lift alustas laskumist 16:15, aga meie läksime juba varasema peale. Ma arvan, et reeglina liftid töötavad 17:00-ni ja see tähendab, et viimased liftiga sõitjad peavad hiljemalt 17:00 alla jõudma, sest siis seisatatakse liftid. Kuna siin tuleb kasutada kahte lifti, et päris alla jõuda, siis ongi viimase lifti väljumise aeg juba nii vara. Meie sõitsime õnnelikult ja õigeaegselt mõlema liftiga alla.

Pilt on tehtud Cortina linnas 1956 a Olümpiajäähallis.

Kell oli veel liiga vähe, et minna õhtust sööma. Meie plaan oli õhtust süüa ühes Cortina restoranis, aga see hakkas õhtusööki pakkuma alles 19:00. Nüüd oli minu aeg ehk me sõitsime Cortina Olümpiarajatise juurde, milleks oli üsna linna keskel asuv jäähoki- ja iluuisutamise areen. Õnneks see oli avatud ja ma tegin seal ainsatest Olümpiat meenutavatest asjadest pilte.

Pilt on tehtud Cortina linnas 1956 a Olümpiajäähallis ja mina uisutan. Kahjuks paremat pilti ei saanud.

Teised olid rahul, et said külmas jäähallis istuda ja ennast jahutada. Mina oleksin soovinud uisutada, sest mul oli energiat üleliia. Jäähalli ja selle territooriumile pääses tasuta sisse. Ainult uisutamiseks tuli pilet osta.

Kuna meil kiiret ei olnud, siis plaanisime istuda seal kuni ajani, kui saame sööma sõita. Mingil hetkel ma mõtlesin, et kui kõik nagunii seal istuvad, siis mina võin ju samal ajal uisutada, sest mina ei saa külmas jäähallis istuda, sest mul on külm. Läksin küsima, et palju pilet maksab ja siis selgus, et jäähalli sulgemiseni oli vaid 10minutit. Pilet maksis vist 3,20EUR ja see hind oli vist tunniks (või mingiks muuks ajaühikuks) ja sisaldas uiskude laenutus.

Piletimüüja tegi mulle selgeks, et kohe suletakse ja aega ei ole. Mina ütlesin, et mis siis, et aega ei ole, ma soovin ikka uisutada ja ma ei saa teisel päeval tagasi tulla ja ma olen nõus hinnaga. Ta andis mulle seepeale tasuta kupongi ja nii ma saingi Cortinas endises Olümpiahallis tasuta 8 minutit uisutada. See oli tore päev. Jäähall suleti 18:30 ja siis me asusimegi juba restorani poole teele. Restoranidest ma kirjutasin juba ühes eelnevas postituses.

Neljanda päevaga olidki minu via ferratad tehtud sel puhkusereisil. Neljanda päeva õhtul ma seda veel ei teadnud, see selgus alles kuuenda päeva hommikul.