Olümpial käidud

Võtsin ette ootamatu reisi Kreekasse, et teha tutvust Olümpiamängude sünnipaigaga. Otsustasin, et ennem ma Kreekast ära ei lenda, kui ei ole käinud kaasaegsete Olümpiamängude esimesel staadionil. Seal käisingi ära ja järgmisel päeval lendasingi juba Inglismaale tagasi.

Nea Erithrea piirkonnas asuv kahesuunaline rattatee. Teid eraldab omavavel mõnus roheline saareke.

Kõigepealt kirjutan minu reisi alguskoha Manchesteri lennujaamast. Ma ei ole sedakaudu varem Inglismaalt ära lennanud ja ei teadnud, et seal võid väga pikad turvakontrolli järjekorrad olla. Õnneks oli mul aega küllalt. Turvakontrolli järjekorras kulus peaaegu 1h. Kui tagasi lendasin Ateena lennujaamast, siis läksin igaks juhuks varakult lennujaama, sest olin valmis pikkadeks järjekordadeks. Ateena lennujaamas oli turvakontrolli süsteem nii mugavaks tehtud reisija jaoks, et mingeid järjekordi ei olnud ja turvakontrolli koht oli alles vahetult enne lennukisse minemise väravaid. Mancesteri tagasi lennates oli jälle Manchesteri lennujaamas ülipikk järjekord, aga seekord passikontrolli järjekord.

Minu Kreeka kodu katuseterrass.

Minu Kreeka kodu esiku katuseaknad, mis avanevad terrassile.

Ma lendasin mõlemal korral Easyjetiga ja tegin kodus interneti teel check in ära ning printisin boarding pass’i välja. Kuna reisisin vaid käsipagasiga, siis sain ma lennujaama jõudes minna otse turvakontrolli. Manchesteri lennujaamas läbisin siiski igaks juhuks ka check in’i, sest mu pilet oli halva kvaliteediga välja prinditud ja ma tahtsin kindel olla, et hiljem on kõik korras. Igaks juhuks küsisin üle check in’i tegija käest, et kas mul oleks olnud vaja siia üldse tulla ja sain vastuseks, et ei olnudki vaja. Ateena lennujaamas ma enam check in’t ekstra tegema ei läinud.

Pildil on Ateena piirkonade kaart nimetustega. Minu kodu asus põhjasuunas.

Minu majutuskoht ehk minu Kreeka kodu asus lennujaamast umbes 30min autosõidu kaugusel ja Ateena kesklinnast umbes 17km kaugusel. Ma elasin Nea Eritrea (võib kohate ka kirjapilte Nea Erythraia, Nea Erythrea, Nea Erithraia, Nea Erithrea kreeka keeles Νέα Ερυθραία) piirkonnas, mis asub osaliselt  Penteli mäe küljel ja kuulub Ateena juurde. Minu kodu asus merepinnast umbes 320m kõrgusel ja see tähendab Eesti mõistes, et elasin nagu Suure Munamäe tipus. Suur Munamägi on 317m kõrge.

 

Pildil on minu Kreeka kodu minu mullivanniga vannituba.

Nea Eritrea piirkond on kohalike elukoht. Seal palju turiste ei ole ja see ei ole turistipiirkond. Kui seal on võõramaalasi, siis need on enamasti Kreekas töö pärast. Seega elasin nagu kohalik kreeklane. Minu arvates on Nea Eritrea piirkond väga rikaste inimeste piirkond. Seal on palju ka rohelist loodust, sest maa all asuvad maa-alused jõed. Kuigi teed on seal asfaltkattega ja üks pikk rattatee kaetud kiviparketiga, on seal liigeldes tunne, nagu kõnniks pargis. Puid on palju ja puud on nii lopsakad, et tänaval kõndides või joostes pakuvad puud päikesevarju ja seal on mõnus olla.

Pildil on minu Kreeka kodus olev minu tuba.

Nea Eritrea piirkonnas ja ka mujal Ateenas on sageli tänavad ühesuunalised. Autod pargivad sealpool teed, kus parajasti vaja on. Kõnniteid on kahte tüüpi. Ühed on kitsad ja käimiseks igatahes mitte mõeldud, sest kõikjal keset kõnniteid kasvavad puud. Seal ei saa ei jalutada ega joosta. Teine liik kõnniteid on suured ja laiad ja vahel isegi nii laiad, et isegi autoga saaks seal sõita. Ka laiade kõnniteede ääres ja keskel on puid, aga seal on siiski võimalik mugavalt nii joosta, käia, rattaga sõita või lastekäruga jalutada.

Pildil on minu Kreeka kodu köök koos teenijaga.

Minu kodumaja juurest läks mõõda kiviparkett kattega rattatee ja ma jooksin kõik korrad v.a. esimene kord sellel teel. Mul oli miskipärast alati Kreekas raske joosta. Hingata oli kuidagi raske. Ma ei saanudki aru, mis selle põhjustajaks oli. Võib-olla oli kuidagi madalrõhkkond ja see mõjutas hingamist nii palju. Kui saabusin Kreekasse oli päikseline päev ja varjus +23C sooja. Eelviimasel päeval oli koguni +27C varjus. Iga päev oli soe ja mõnus päike. Novembris pidavat tavaliselt Ateenas olema umbes +15C, aga minu vedas ilmaga, sest kordagi ei sadanud, iga päev oli üle +23C sooja ning päikseline.

Pildil on minu Kreeka kodu luksuslik peamagamistuba.

Esimesel korral, kui jooksmas käisin, kohtasin kohalikke jooksjaid. Kuna ma olin seal piirkonnas esimest korda, siis küsisin teiste jooksjate käest nõu, et kus oleks kõige parem jooksutrenni teha. Nõuandeid jagati mingite kaugete piirkondade kohta ainult. Kokkuvõttes avastasin ma ikkagi oma piirkonda ise joostes ja suutsin kohe esimesel korral ära eksida. Esimesel korral tundusid kõik tänavad ja majad ning aiad ühesugused ja nagu mingit süsteemi ei olnud. Algul jooksin oma kodutänaval ja kui läksin veidi kaugemale, siis ei osanud enam tagasi tulla. Nii kaua tiirutasin suvaliselt mööda tänavaid, kuni kodutänava ja maja üles leidsin. Mulle ei olnud kodutänava nimi meelde jäänud ja nii ei saanud ma kellegi käest õiget teed küsida saanud. Tänavanimi ei jäänud meelde, sest kreeka keeles kirjutatakse see kirillitsa tähestiku tähtedega (sarnane vene keele tähestikule), aga hääldus on hoopis midagi muud.

Pildil on minu Kreeka kodu elutuba. Ma ei hakka rohkem ruume näitana, aga veel on ka esik, söögituba ja kontoriruum.

Esimesel korral tänavatel ringi seigeldes oli küll selline tunne, et siin on nii raske joosta. Nagu eelnevalt kirjutasin, olid tänavad kitsad, ühesuunalised ja kõnniteed sellised, et seal ei saa käiagi. Jooksin keset sõiduteed. Lisaks tänavarägastikule, oli ka pinnasereljeef ebamugav. Kõik teed olid pidevate väikeste tõusude/languste jõnksudega. Kogemata sattusin esimesel korral rattatee juurde ja teistel jooksukordadel jooksingi ainult seal. Rattatee oli tasane, kui nii võiksin ütelda. Ei olnud mingeid jõnkse. Rattatee oli ühes suunas joostes ühtlane pikk väikese kaldega tõus ja teises suunas seega ühtlane pikk langus. Mu kodu asus sellises kohas, et jooksutee algul tee tõusis järjest 3km. Ma jätkasin seda teed mõõda edasi jooksmist mäeküljel ja nii sain ma 5km pikkuse jooksutee. Tagasi kodu suunas oli muidugi mõnus joosta. Mu jalad olid Kreekas kuidagi väsinud, nii et tegelikult ma ei nautinud kodu suunas langevat teed. Ma olin Kreekas joostes alati kuidagi väsinud ja ei olnud mu jalgades ei värskust, lõtvust ega vabadust.

Selline vaade avanes  mulle minu toa aknast.

Sel ajal, kui mina jooksin, oli ka palju kohalikke jooksjaid samal rattateel. Oli nii sportlase välimusega kui terviseportlasi. Naisi kohtasin jooksmas kogu seal viibitud aja jooksul ainult 3. Eesti mõistes on rattateed asfaltkattega ja laiad. Siin oli kiviparkettkattega ja kitsas. Rattatee võis olla nii lai, kui on ratas, aga see oli jooksmiseks siiski väga hea. Ühes kohas oli rattatee nii mugavalt tehtud, et sai joosta nagu 2km ühes suunas ja siis teises suunas tagasi 2km, aga tekkis nagu ring. Sõidutee oli ühesuunaline. Kahe sõiduraja suuna vahel oli umbes 10m laiune roheline ala ja üks sõidurada asus veidi madalamal. Kuigi sai nagu edasi-tagasi joosta, siis vastassuunas sõitvaid autosid või teisi liiklejaid näha ei olnudki.

Minu Kreeka kodu välibassein.

Rattatee on nii kohalike meeste kui naiste hulgas populaarne tervisespordi harrastuse koht- seal on väga palju jalutajad. Kui Põhjamaades ja ka Eestis on populaarsed suusakepi moodi käimiskepid, siis Kreekas on paljudel jalutajatel kaasas ainult üks kepp, mis meenutab tavalist vanainimese keppi, aga on näiteks ilusa mustriga värviline.

Minu Kreeka kodu aias kasvav granaatõunapuu.

Minu kodupiirkonna tänavad olid selles mõttes kummalised, et kõik tundus ilus ja kaasaegne, aga kui keegi oma aias kastis, majaesiseid plaate või autot pesi, siis voolas kogu vesi tänavale. Vahel voolas vesi aia alt, aga vahel oli ekstra aia alla mingi toru pandud, et läbi selle vesi tänavatele pääseks. Tänavad olid enamasti tõusude ja langustega ja nii voolas sageli mingis suunas mõõda teed vesi. Ju see kõik pidigi nii olema.

Tüüpiline hulkuv koer Kreekas.

Mina peatusin kolmekordses kortermajas, kui oli kokku 3 korterit. Selles piirkonnas ongi kas eramajad või kuni kolmekordsed kortermajad või mõni üksik ka viiekordne. Minu käsutuses oli katusekorter, kus oli 3 magamistuba, 3 vannituba, 1 ekstra lisatualettruum, 1 kontoriruum, 3 rõdu, köök, hiigelsuur elutuba, esik ja peaaegu kogu korteri suurune katuseterrass. Hoovis oli umbes 15m pikkune bassein, aga vesi oli seal minu joaks liiga külm, kuigi iga kord jooksmast tulles unistasin sinna basseini minemisest. Iga toa juurde kuulus privaatne vannituba koos mullivanniga. Igas vannitoas oli loomulikult ka wc-pott, kapp ja kraanikauss.

Minu Kreeka kodu klaasist põrand ja klaasist trepid. Vaade on alla avatud trepikotta. Igaüks võib alt üles korterisse vaadata ja seepärast on põrandal vaip.

Korteris oli teenija, kes elas samas korteris ühes toas ja kes tegi nii süüa kui hoidis kodu korras. Korteri esikupõrand oli klaasist ja sealt nägi alla maja sissepääsu kohta. Kui maja all seista, siis nägi loomulikult üles korterisse ka läbi selle klaasi. Klaasi peale oli pandud vaip, et korteris toimuv jääks varjatuks kõrvalistele silmapaaridele.  Korteris oli esikulagi samuti klaasist ja see oli mõnus, sest nii oli alati valgel ajal palju päevavalgust ja öösel võis taevast imetleda.

Minu kodutänava mini, mida ma ei suutnud kohe algul meelde jätta.

Korteri aknakatted olid kolmeosalised ja olid lükandstiilis. Kõige sisemine oli tavalise aknaklaasiga lükandaken. Keskmine osa oli sääsevõrgukattega ja ilma klaasita lükandaken. Kõige välimine on läbipaistmatu plastikkattega pimendusvari, mis teeb valgel ajal võimalikuks muuta tuba pimedaks.

Näide Kreeka tänavanimedest.

Minu toas oli suur kaheinimesevoodi. Voodi oli nii kõva, et kui ma seal kõhuli lamasin, siis olid mul nii põlved, roided kui puusanukid valusad. Kohati oli tunne, nagu ma magaksin võimlemismatiga põrandal. Korteri põrandad olid kaetud puitparketiga ja kõikjal oli ka vaipu maas. Kõik oli nii fantastiline.

Kreeka keele näide.

Korteri kummaliseks eripäraks võin pidada arvatavasti halva kvaliteediga veetorudesüsteemi. Wc ei tohtinud ühtegi paberit potti visata, vaid pidi kõik panema prügikasti. Prügikast oli punutud puidust ja seega mittepestavast materjalist. Ei olnud seal ka prügikotti sees. Kõik paberid pidi sinna viskama ja siis teenija käis muudkui prügikaste tühjendamas. Minu jaoks oli selline tegevus kuidagi piinlik ja ebameeldiv. Korteris oli pesumasin, nimega Julia. Julia oli teenija nimi ja ta pesi pesu käsitsi, sest pesumasinat sellises luksuskorteris ei olnudki. Oli vaid nõudepesumasin. Mina pesin oma pesu ise igaks juhuks.

Ateena Zoumperi rand, mille ääres olevas restoranis käisin söömas. Restorani nimi oli vist ka Zoumperi ja see oli kalarestoran.

Üks kord, kui mullivanni võtsin, siis järsku avastasin, et kuuma vett enam ei olegi. Siis taipasin, et järelikult on soe vesi mingi elektriboileriga ja mullivannid on nagu ainult ilu pärast. Ei ole midagi imestada, et kreeklastel on rahaline kriis, kui väliselt tehakse uhked asjad ja kulutatakse raha, aga praktilises elus asju kasutada ei saa.

"Kõik" Ateena kesklinna tänavad on jooksuradu täis joonistatud.

Maja ühe korteri juurde kuulus eraldi väline umbes 10m pikkune privaatbassein. Ma ei tea, ju sellel siis kõigel oli ka mõte. Igatahes mulle seal siiski kõik meeldis. Kreekas oli ikkagi soe ja päike ja tühja nendest nigelates veetorudest või kõvast voodist.

Rand Shinias Kreekas Maratoni küla lähedal. Selle ranna lähedal oli ka 2004 Ateena Olümpiamängude sõudekanal.

Ma olin Kreekas sellisel toredal ajal, kus toimus streik rahaliste kärbete vastu. Streigi ajal ei sõitnud bussid, metroo ega rongid ja ka taksod ei sõitnud. Ühel päeval, kui tahtsin minna linnaga tutvuma, siis jäin ma hoopis kodupiirkonnaga tutvuma, sest mingit transporti ei olnud, millega linna pääseda.

Kreekas Maratoni külas olev kergejõustikustaadion, mille kõrvalt algab Ateena maraton.

Teisel päeval, kui ikka oli streik, tuli mulle üks kohalik jooksja appi, kellega esimesel jooksupäeval tutvusin. Ta oli mulle nagu isiklikuks autojuhiks ja giidiks. Ma veetsin koos temaga meeldiva päeva, mille jooksul käisin nii 2004 Ateena Olümpiamängude staadionil, 1896 Ateena Olümpiamängude staadionil, Akropolise muuseumis, Maratoni külas ja seal lähedal meres ujumas. Lonkisime ka niisama Ateena kesklinna tänavatel ringi ja ta rääkis kõigest ja näitas mulle huvitavaid kohti. Lisaks käisime mere ääres restoranis tõelist kreekapärast toitu söömas ja mina käisin soojas merevees ujumas. Sel päeval, kui minu tutvusin linnaga, oli sooja varjus +27C ja inimesed olid ranna päikest võtmas ning paljud ka ujusid. Ma läksin ujuma alles enne päikseloojangut, aga isegi siis oli veel ka teisi inimesi rannas ja vees ujumas.

Kreekas Ateena maratoni stardipaik.

Kõik kohad, kus ma käisin, olid väga mõnusad. Iga koht oli omamoodi eriline ja meeldejääv. 2004 Ateena Olümpiamängude põhikergejõustikustaadionile ma ei pääsenud, sest seda hoitakse ja sinna saab ainult suurte tähtsate võistluste ajal. Seal kõrval on mitu 400m pikkuse ringiga kergejõustikustaadioni ja kõike toredam on see, et seal saab igaüks treenida, kes soovib. See vist maksab ka midagi, aga maks oli vaid umbes oli 100EUR aastas. Õhtuti pidid need staadionil olema treenijaid täis ja loomulikult valgustatud. Mina käisin seal päeval ja ka siis tegid osad seal trenni. Treenijad tekitasid kuidagi väga mõnusa ja positiivse õhkkonna. Kergejõustikustaadioni kõrval on loomulikult ka muud Olümpia spordirajatised, aga ma ei hakka nendest täpsemalt kirjutama.

Kreekas Nea Eritrea piirkonna keskuse poodide peatänav.

1896 a Ateena Olümpiamängude staadion oli klass omaette. Minu meeldivaks üllatuseks tohtis ka sellel rajakattel liikuda. Parajasti valmistuti Ateena maratoniks ja nii seati sinna staadionile ehitisi maratoni tarvis. Kogu staadioni istmed ja trepid on tehtud marmorist. Mis ma sellest ikka räägin, seda peab ise kogema ja seal käima. Marmor on kahe erilise tooli juures katsudes nii pehme ja soe, et mul tekkis tunne, nagu katsuks kivistunud martsipani. Staadioni müüride taga on pehme rajakattega jooksutee. Olümpiamängude ajal oli sellel staadionil maratoni lõpufiniš. Praegu kasutatakse seda staadioni eriliste pidulike sündmuste läbiviimiseks ja loomulikult igaaastase Ateena maratoni lõpufinišipaigana.

Näide Kreekas Nea Eritrea piirkonnas olevast prügikastist. Prügikasti põhja all on ava, mille kaudu voolab üleliigne vedelik otse tänavale.

Akropolise kohta võib iga huviline ise internetist (http://et.wikipedia.org/wiki/Ateena_akropol) või mõnest teatmeteosest lugeda. Sealne muuseum (http://www.theacropolismuseum.gr/?pname=Home&la=2) on alles uus ja see on seda väärt, et seda külastama minna. Akropolis on seisnud aastasadu suhteliselt terviklikuna, kuni umbes 200 a tagasi (kui ma õigesti mäletan), kui türklased olid Kreeka okupeerinud, siis hakkasid itaallased seda Akropolist pommitama ja hävitasid suure osa Akropolisest. Teine asi, kuidas Akropolis on kannatada saanud, on tänu inglastele, kes varastasid omal ajal Akropolisest kujusid ja ei ole neid Kreekale tagasi andnud. Seepärast ei pidavat kreeklased inglasi niiväga sallima. Need varastatud kujud asuvad mingis Londoni muuseumis. Kreekas on samade kujude, meelega halva kvaliteediga tehtud koopiad, Akropolis muuseumis, et rõhutada, et kujude originaalid on Inglismaal ja varastaud Kreekast inglaste poolt.

Kreeka rannas oleva restorani kassid.

Kreeka rannas oleva restorani koer, kellel kuuluvad eelmisel pildil olevad kassid.

Oma suureks rõõmuks viis minu tuttav kohalik jooksja mind kaugele linnast välja mere äärde ja üllatuslikult just sinna kohta, kust algas ja algab Ateena maraton. See algab Maratoni külast ja stardipaiga kõrval on praegu 400m ringiga valgustatud kergejõustikustaadion. Maratoni küla Maratoni nimeline järv, on aga puhta joogivee allikaks nagu Eestis on Ülemiste järv Tallinlastele. Üle selle järve on võimalik mööda kitsast teed sõita.

Ateena 1896 Olümpiamängude staadion tuntud ka nimega Panthenaic staadion või Phanathinaiko (kreeka keeles Παναθηναϊκό).

Ateena 1896 Olümpiamängude staadioni info.

Ateena 1896 Olümpiamängude staadionimüüri taga olev pehme pinnasega jooksutee.

Lõunat või kellaaja järgi peaaegu õhtust söömas käisime ühes mere ääres olevas restoranis. Kellaaeg oli kohalike jaoks söömiseks kummaline ja me olime ainukesed kliendid seal restoranis. Toit ja teenindus olid seal väge head. Soovitan julgelt seda söögikohta kõigile. See restoran oli meeldejääv ka seepärast, et restorani juurde kuulus üks suur ja uimane koer oma kassihaaremiga. Nii koer kui kassid liikusid restoraniuksest vabalt sisse ja välja.

Ateena linnatänavatel streik. Peatänavad liikluseks suletud ja politseinikud korda valvamas.

Restorani lähedal on kreeklaste suvekodud ja laste laagripaigad. Lastelaagrite territooriumid näevad sedamoodi eemalt vaadates välja, nagu kunagised Eesti pioneerilaagrid. Seal on lastelaager näiteks mingi ministeeriumi töötajate lastele ja see on tasuta. Samas kõrval on aga vaesematest peredest pärit lastele samasugune lastelaager. Seal lähedal oli ka kinnisel territooriumil olev sõjaväelaste peredele mõeldud suvituskoht. Nagu kohalik jooksja rääkis, siis sai seal lähedal ühel teisel kinnisel territooriumil väikseid maju rentida ja seda pidi tegema töölisklass, kes ei oma ei suvemaja ega suuda välismaale puhkama minna.

Kreekas Nea Eritrea piirkonna soleva väljas tasuta jõusaal. Samasugused seadmed asuvad ka Eestis ja Hispaanias ja ju ka muudes Euroopa riikides.
Kreekas on tasulised kiirteid. Ma ei tea, kas mõni neist on riigi rajatud. See kiirtee, mida mööda ma Maratoni külla sõitsin, on erafirma poolt rajatud tee. Nüüd kasseerib firma sellel teel sõitmise eest raha, et kunagi kasumit teenida. Kiirteed on väga hea kvaliteediga ja nii palju, kui mina nendel sõita sain, olid teed alati väga vähese liiklusega.

Kreekas Nea Eritrea piirkonna tänavatel on sellised turvaputkad.

Sel päeval, kui mina Ateenaga tutvusin, toimus Ateena tänavatel streik. Politsei oli osad peatänavad liikluseks sulgenud. Mees- ja naispolitseinikke oli kõikjal linna tänavatel turvalisust tagamas väga palju. Ma nägin ka streikijaid, aga midagi halba nad ei teinud ega lõhkunud asju. Tavaliselt pidid Ateena tänavad olema liiklusummikuid täis, aga kuna oli streik, siis olid inimesed igaks juhuks kodudesse jäänud ja kesklinnas oli autoga mugav liigelda. Kõige põhilisemad liiklusummikute tekitajad pidavat olema taksod, aga kuna ka nemad streikisid, siis olid teed vabad liiklemiseks.

Kreekas Ateenas vaade Akropolisele.

Ärasõidupäeva eelõhtul käisin Kreeka kinos, mis asus üsna 2004 Ateena Olümpiamängude paiga juures olevas suures ostukeskuses. Viimati käisin kinos M. Jacksoni filmi vaatamas Tallinnas ja ma enam ei mäletanudki, kui tore võib kinos olla. Kreekas vaatasin kinos uut Bondi filmi Skyfall. Ma ei ole Bondi filmide fänn, aga see film meeldis mulle väga ja kinos oli seda ikka palju mõnusam vaadata kui kodus arvutist.

Viigipuu viigimarjadega.

Ma ei ole varem niimoodi lühidalt ja sisuliselt ilma plaanita lihtsalt seigeldes kuskilt reisimas käinud. Seekord käisin ja jäin väga rahule. Mul vedas, et ilm oli reisimiseks fantastiliselt soodne. Ma kohtasin nii halbu inimesi, kui häid inimesi. Vahepeal oli mul kreeklastest mulje, kui väga kinnistest ja suletud inimestest, nad ei naerata, nad ei tereta, nad ei vaata otsa, nad ei täida lubadusi, nad keeravad kõik räägitud jutu teistpidi. Kui ma püüdsin joostes vastutulijaid tervitada, siis keegi ei tervitanud vastu ei inglise ega kohalikus keeles. Õppisin 2 kreekakeelset sõna. Üks sõna on kreeka keeles „jaa“ ja see tähendab eesti keeles tere või inglise keeles „hi“. Teine sõna on kreeka keeles „jaja“ ja see tähendab eesti keeles vanaema.

Kokkuvõttes jäi mulle Kreekast hea ja positiivne mulje, sest kohalik jooksja aitas mind nii palju ja oli uskumatult abivalmis. Mina tean, et mina küll nii hea inimene ei ole külaliste vastu, kui tema oli. Mul on, mida õppida ja kuhu areneda.

Kui palju selline reis maksab? "Eestlastele on kõik tasuta. Minge aga Kreekasse kohale ja nautige tasuta elu. Eesti riik finantseeris ülisuurte summadega Kreeka kriisis olevat majandust ja mina käisin siis seda seal nautimas. Ärge unustage, et kreeklased kakavad värvilisi olümpiarõngaid välja ja ainuüksi  seepärast tasub Kreekasse minna."

Minu viimaste nädalate treeningute kokkuvõte Inglismaal

Peale liitumist kohaliku jooksuklubiga käisin endiselt vahel jooksuklubi juures ühistreeningutel. Mingil päeval oktoobris hakati tegema juba kiirutrenne ja mina käisin ka seal. Esimene grupiga tehtud ühiskiirustreening üllatas mind piisavalt. Eesmärk oli joosta soojenduseks 2miili, siis trenni põhiosa ehk kiired lõigud ja seejärel 2miili lõdvestuseks.

Klubi juurest alustas kogu grupp koos soojendusjooksu. Grupis oli umbes 15 liiget. Soojendusjooksu algul pandi kohe sellise hooga minema, et ma vaatasin, et ma ei jõuagi nii kiirelt joosta ja jään viimaseks. Õnneks olid peale mind veel mingid kaks naisjooksjad, keda ma varem ei olnud näinud ja nad ähkisid ja hingeldasid soojendusjooksul minu arvates juba liialt ja seega oli pingutus liiga suur nende jaoks. Soojendusjooks kulges mõõda tavalisi jooksuteid ja kui on ikka mägi, siis tuleb sealt üle joosta ja mulle igatahes see pika tõusuga soojendusjooks ei meeldinud, sest ma lihtsalt ei jaksanud teistega koos joosta. Trenni algul oli juba väljas nii pime, et ma kaotasin teised jooksjad silmist, sest nad olid minust nii pikalt ees. Õnneks tulid tagant mingid kiired poisid, kes olid trenni hilinenud ja tänu nendele ma ei eksinud teelt.

Minu õnneks joosti soojenduseks ainult umbes 1,6miili ja ma olin sellega väga rahul. Ma ei osanud arvata, kuidas soojendust tehekase ja kas üldse tehakse. Treener oli juba autoga kiirete lõikude jooksmise koha juurde sõitnud ja ootas gruppi. Kui kogu grupp oli kohal, siis rääkis treener mõned õpetussõnad, et mida ja kuidas peab jooksma ja määras grupid. Kokku moodustus 3 gruppi. Mingid eriti kiired poisid kuulusid esimesse gruppi ja jooksid rohkem kordusi kui teised grupid. Mina koos enamiku teistega kuulusin teise gruppi. Kolmandas grupi olid vaid need kaks naist, kes minust aeglasemalt soojendust jooksid.

Nagu ma arvasin, siis tüüpilist soojendust ei tehtudki. Treener rääkis, kuidas teha kiirendusi enne põhilõikude algust, aga ma ei saanud peaaegu midagi aru ja otsustasin lihtsalt teiste järgi joosta. Sama ringi peal, kus joosti kiireid lõike, joosti üks kiire ring soojenduseks. Sellel ringil tehti 2 kiirendust, millest esimene oli ülesmäkke umbes 300m pikk, siis kiire sörk ja siis allamäe osal kiirendusjooks kuni ringi lõpuni. Nagu juba soojendusjooksul, nii jäin ka kiirendusi joostes teistest maha. Mingil hetkel hakkasin teisele järgi jõudma ja siis sain aru, et ju teised nüüd sõrgivad. Kui teised hakkasid minust jälle kaugenema, siis sain aru, et nüüd on vaja jälle kiirendada ja kihutasin teistele järgi.

Trenni põhiosa kiirendusteks olid 6*750m. Pausiks pidi olema 90sek. Kogu grupp alustas koos jooksmist ja treener mõõtis aega ja ütles, millal iga kord uuesti alustama peab. Ma jäin jällegi kohe viimaseks. Õnneks suutsin siiski enne ringi lõppu ühest naisjooksjast mööduda ja nii olin igal korral eelviimane. Kuna meie grupis olid väga erineva suutlikkusega jooksjad, siis olid minu puhkepausid kuidagi väga lühikesed võrreldes esimeste jooksjatega. Minu puhkepausid olid alati vahemikus 45-60sek ja see tegi treenimise loomulikult raskeks. Kui korra kommenteerisin, et ma olen veel liga vähe puhanud, siis keegi mainis, et puhaku ma siis vajadusel rohkem. Kuidas ma siis üksi ikka kauem puhkan, ikka jooksin kogu aeg koos teistega. Esimesed 3 kordust tegin pingutades ära ja viimased kolm kordust olid juba sellised, et ma mõtlesin kogu aeg, et ma jätan pooleli. Ma sain aru, et ma pingutan treeningu kohta liiga palju ja see on juba nagu võistluspingutus. Tegin trenni põhiosa lõpuni nagu vaja oli koos teistega. Ma jooksin kõik kordused täpselt sama ajaga 2min 52sek ja see oli minu hetkevormi jaoks liigne pingutus. Samas nägin, et ega teised naised minu ees väga kaugel ei olnud ja mida rohkem jooksime, seda lähemale nad mulle tulid, sest nad ei suutnud ühtlaselt joosta.

Lõdvestusjooksu joosti jälle sellise kiirusega, et ma jäin jälle pikalt viimaseks. Treener luges küll sõnad peale, et tehke lõdvestust koos ja kedagi maha jätta ei tohi, aga ma ikka jäin üksi maha. Võib-olla jäin isegi meelega, sest ma olin väsinud ja palju pingutanud ja energia kulutasin põhiosa lõikudele. Ma ei tea, võib-olla ongi neil selline eesmärk, et nii soojendus kui lõdvestusjooks joostakse kiirelt ja trenni põhiosa on veel kiirem. Igatahes see tüdruk, kes jooksis soojendus- ja lõdvestusjooksu liidergrupis, jäi kiirete lõikude ajal minu seljataha maha.

Kogu see kiirete lõikudega trenn oli minu jaoks veidi harjumatult vöötas, sest peale soojendusjooksu puhati umbes 2min ja siis tehti kohe 2 kiirendusjooksu üle sörgi. Peale kiirendusjookse puhati 60sek ja siis hakati kohe trenni põhiosa lõike jooksma. Peale trenni põhiosa lõikude puhati umbes 1-2min ja siis joosti kohe lõdvestusjooks klubihooneni. Ma olen harjunud lõigutrenni eel tegema korraliku soojenduse ja võimlema, tegema jooksuharjutusi ja natuke puhkama ikka ka. Kui tahan koos teistega grupis treenida, siis harjun kohalike kommetega ära.

Peaaegu alati, kui olen grupitrennis õhtul käinud, siis ei ole ma öösel suutnud normaalselt magada. Ei ole ka midagi imestada, sest grupitreeningutel ma jooksen kiiremini ja pingutan rohkem kui üksi treenides. Lisaks toimuvad trennid nii hilja õhtul, et mu süda ei suuda nii lühikese aja jooksul maha rahuneda.

Teisele lõigutreeningule ma kohale ei läinud. Ma tundsin ennast halvasti ja haiglasena. Ma olin eelneval nädalal arvatavasti liialt palju jooksnud peale haigust ja mu organism ei suutnud selliste koormustega kohaneda. Edasi jäigi mul mõni trenn ära, sest pidasin targemaks anda organismile puhkust.

Kui ma jälle ühislõigutrenni läksin, siis joosti kiirendusi mägedel. Kohal oli umbes 23 jooksjat. Joosti ülesmäge nii 400m kui 200m lõike ja allamäge 200m lõike. Kõiki joosti üle kiire sörgi. Soojendusjooksul olin jälle viimane. Mind pandi jälle teise gruppi jooksma ja ma jäin seal loomulikult viimaseks. Õnneks sain seekord ise oma tempoga joosta, sest kiirete lõikude pausiks oli distants, mitte aeg. Kuigi määrati 3 jooksugruppi, siis tegelikult lagunesid kõik grupid omakorda väiksemateks liitudeks. Juhuslikul jooksis sama kiirusega kui minagi veel üks mees ja me jooksimegi kogu aeg kahekesi koos. Kui seda meest ei oleks olnud, siis ma oleks vist vahepeal aeglasemalt jooksnud, sest väga raske oli, aga koos joostes ei saa teisest maha jääda.

Nagu eelneval lõigutrennilgi, nii oli paar minutit puhkust peale soojendusjooksu ja siis hakati kohe mägedel kiirendusi jooksma. Kui mägedel joostud kiirendused ehk trenni põhiosa oli tehtud, siis algas kohe sörkjooks klubihooneni. Klubihooneni joosti kohe peale lõikude jooksmist ja mingit ühisjooksu ei olnud. Kes korraga lõpetasid, need ka koos edasi sörkisid.

Rohkemates lõigutrennides ma ei käinud. Ma tundsin, et minule hetkel sellised trennid ei sobi, ma hakkasin treeninguid järjest ära jätma. Ma tundsin, et ma olen peale haigust oma organismi liialt kurnanud ja edasi võtsin vabalt ja võiksin isegi öelda, et laisalt. Viimasel kolmel nädalal jooksin kilomeetreid 77km, 60km ja 42km. Mingi seletamatu rahutus valdas mind. Hakkasin palju arvutit kasutama ja võiksin ütelda, et kadusin internetiavarustesse ära. Ma muutusin internetist sõltuvaks ja nii kui hommikul silmad avasin, siis kohe arvuti järele otse voodist haarasin. Kui pidin oma toast teise tuppa minema, siis läksin ja istusin teises toas teise arvuti taha internetti kasutama ja oma tuppa tagasi minnes hakkasin jälle oma arvutit kasutama. Nii möödusid päevad ja nädalad märkamatult. Ma ei teinud internetis mitte midagi asjalikku, ma ei lugenud mingeid kasulikke asju, ma ei õppinud midagi kasulikku. Ma lihtsalt lugesin uudiseid, e-kirju, vaatasin Youtubist videoid ja filme, otsisin lennupileteid ja unistasin soojale maale lendamisest.

Nüüd ma siis olengi soojal maal- Kreekas. Sooja oli Ateenas täna varjus päikselisel päeval +23C. Inglismaal minu kodukohas olid lehed enamasti alles puude otsas. Lund ei olnud veel sadanud ja öökülma ei olnud veel olnud. Puudel olid lehed Inglismaal juba värvilised, aga samas mitte väga kirjud. Sooja oli enamasti peaaegu +10C. Kohalikud jooksid veel kohati lühikeste pükstega, aga minul oli juba ammu külm ja jooksin nii kinnaste kui kõrvad kinni katva mütsiga.

Minu edukad võistlused Inglismaal

Mitu nädalat tagasi võistlesin 5km jooksuvõistlusel, mis toimus linnapargis asfaltkattega teedel. Naistest olin seal üllatuslikult võitja. Olin sellel rajal varem treeningjookse teinud ja teadsin, mis mind ees ootab. Rada ei olnud täiesti tasane, vaid väikeste tõusudega ja paljude teravate kurvidega. Rada oli hea kuiv ja võistlus oli hästi korraldatud, nagu ikka seal pargis.

Nädal tagasi võistlesin 15miili maanteejooksus ja sain kokkuvõttes kõrge 11. koha. Stardis seistes oli eesmärk joosta esikümnesse ja seega päris oodatud tulemust ei saanud.

Pildil on 15miili võistluse rajaprofiil. Kohalikud nimetavad seda kiireks ja tasaseks rajaks. Eks seal natuke tõuse on, aga isegi mina nimetan seda kergeks rajaks, sest kohaliku jooksulubi ühistreeningute rajad on ikka palju raskemad. Joosti kaks ühesugust ringi.

Lähen Olümpiale

Olen viimastel nädalatel rahutu olnud ja tundnud, et tahan mingit muutust. Jooksutreeningud ei ole  mul kõige paremini sujunud.

Lähen Olümpiale- täpsemalt öeldes Olümpiamängude sünnipaika. Lähen üheotsa lennupiletiga ja tagasi tulen ei tea millal.