Karneval Hispaanias

Ma ei käinud karnevaliüritusi vaatamas. Vedelesin lihtsalt kodus ja vaatasin karnevalisündmusi telekast. Telekast on näidanud Kanaari saartel toimuvaid karnevalipidustusi. Mina nägin kahel eri nädalavahetusel eri esinemisi. Ühel neist valiti karnevali kuninganna. Ma ei teagi, mis seal tähtsam oli, kas naine või see konstruktsioon, mis naise ümber ja järel lohises. See on kirjeldamatu sõnadega, seda peab ise nägema.

Pildil on Kanaari saartel toimuva karnevali ajal karnevalikuninganna valimine.

Mina nägin ainult finaaliosa, kus umbes 10 või veidi rohkem naist tulid ükshaaval lavale. Käisid natuke aega ringi ja liigutasid suud. Taustaks mängis mingi tuntud muusika, mille järgi nad suud liigutasid, et tekkis efekt, nagu nad ise laulaks. Kätega tegid ka graatsilisi liigutusi, et ikka kõik ilusam oleks. Mõnel läks konstruktsiooni vedamine enda järel rikki ja siis lavatöölised lükkasid seda edasi. Mõnel oli näost näha, et ta pingutab, et koos konstruktsiooniga edasi liikuda. Toimus telefonihääletus, mille alusel määrati võitja.

Pildil on Kanaari saartel toimuva karnevali ajal karnevalikuninganna valimine.

Teine Kanaari saartel toimuv karnevaliüritus, mida telekast nägin, oli Draq-de võistlus. Ma nägin jälle ainult finaaliosa. Seekord oli võistlejaid kindlalt rohkem kui 10, aga koguarvu ma ei tea. Enamasti võistlesid omavahel mehed, aga ka üks naine oli võistlejate hulgas. Võistlus nägi ise nii välja, et lavale tuli üks võistleja korraga, aga tal oli ka taustatantsijaid ehk abilisi.

Pildil on Kanaari saartel toimuva karnevali ajal karnevalikuninga valimine.

Kõik võistlejad kandsid paksutallalisi jalanõusid, mis sarnanesid pigem tsirkusenumbrile. Kindlasti oli nendel raske seista, liikuda ja tasakaalus püsida. Taustaks mängis mingi muusikapopurrii. Mehed tantsisid ja mõni vist liigutas ka suud selle muusika saatel. Peaaegu kõik võtsid tantsimise ajal riideid seljast vähemaks, aga meeste intiimpiirkond jäi alati varjatuks nagu ka naise intiimpiirkond ning rinnanibud.

Pildil on Kanaari saartel toimuva karnevali ajal karnevalikuninga valimine.

Mingeid meesiludusi seal nagu ei olnud. Mõni mees oli peenike ja kondine, samas kui mõni teine oli rasvane ja kõht rippus. Kõigil oli laval lõbus. Kõikidel esinejatel oli nagu mingi enda teema, kellena või millena nad laval esinesid. Mõni mees suutis isegi spagaati teha, aga platvormkingadel keegi saltot küll ei teinud.

Pildil on Kanaari saartel toimuva karnevali ajal karnevalikuninga valimine.

Selle võistluse juures jäi mulle arusaamatuks, mida seal hinnati. Võistluse lõppu ma vist ei näinudki, sest mul oli uneaeg. Igatahes oli see vahva ja vaatemänguline üritus. Saal oli rahvast täis. Üritus toimus õhtusel ajal. Ma ei saanud aru, kas lava ja publik istusid väljas või mingis hoones. Igatahes võistluse juhid laval kurtsid, et väga külm on. Ju võistlejatel oli ka väga külm, sest ei olnud neil peaaegu midagi seljas.

Pildil on Kanaari saartel toimuva karnevali ajal karnevalikuninga valimine.

Teleuudistest näitas, et karnevali ajal meisterdasid lasteaialapsed taaskasutavatest asjadest endale karnevalikostüüme, millega siis õigel päeval rongkäigul käidi. Ma ei teagi, mis karnevali mõte on. Karnevalisündmused toimuvad ju ka Brasiilias, Portugalis, Itaalias ja kindlasti ka mujal põhiliselt arvatavasti just sooja kliimaga maades.

Kui Eestis oli teisipäeval Vastlapäev, siis samal päeval hakkas Venemaal Mastleniitsa (mul võib kirjapilt vale olla). Eestlastel on Vastlapäev justkui vastukaaluks Karnevalile. Venemaa Mastleniitsa-t peetakse nädal aega järjest, tavaliselt veebruari viimasel nädalal. Sellega tähistatakse talve lõppu. Ma täpseid kombeid ei tea, aga sel ajal tehakse igatahes pannkooke, mis sümboliseerivad päikest. Minu naabrid tegid ka pannkooke ja õnneks mul olid selleks ajaks juba kõik trennid tehtud, kui naaber koputas mu uksele ja tõi mullegi ootamatult sooje pannkooke. Küll maitsesid hästi. Need oli nagu magusa kohupiimatäidisega pannkoogid. Tegelikult oli täidiseks vist hapukoor, millele oli juurde segatud muna ja suhkur.

Sel nädalal oli Venemaa jaoks veel teinegi oluline püha. Nimelt on 23. veebruaril Armeeaastapäev (või on sellel mingi muu nimi, aga sõjaväega on see igatahes seotud). Ega ma seda ei teakski, aga mu naabrimees on ka sõjaväes teeninud ja isegi sõjas käinud ja nüüd saab iga kuu kuni elu lõpuni sõjaväepensioni. Naabrimees säras õnnest sel päeval ja rääkis uhkusega oma auastmetest ja sellest, kui tähtis päev see on. Meil eestlastel polegi vist midagi sellist tähtsat, kui just juunis Võidupüha võiks mingiks sarnaseks pühaks pidada. Mulle rohkem sõjaväega seotud Eesti pühi ei tulegi meelde. On ikka tore kokkusattumus, et eestlastel ja venelastel on peaaegu samal ajal tähtsad pühad- Armeeaastapäev 23. veebruaril ja Eesti sünnipäev 24.veebruaril. Eestlastel on 23.veebruaril lühem tööpäev ja nad saavad alustada koheselt venelaste püha tähistamist ning jätkata järgmisel päeval Eesti tähtsaima riigipüha tähistamisega. Kui veidi omast peast juurde luuletada, siis Eesti sai iseseisvaks tänu sellele, et venelased pidasid õhtul Armeeaastapäeva ja ei suutnud järgmisel päeval pohmellis peaga takistada, et Eesti saaks iseseisvaks.

Jooksuvõistlused, trennijutt ja ilm

Minu pingutused on vilja kandnud. Jooksuvõistlustele ma saan nüüd registreeruda. Kahjuks sain sellest uudisest teada liiga hilja, nii et viimasel pühapäeval toimunud võistlusele ma enam registreeruda ei jõudnud. Sain targemaks selles osas, et miks on võistlustele registreerudes DNI nii oluline. DNI on vist Hispaania identifikatsioonidokumendi number, umbes nagu Eesti passil on oma number ja ID-kaardil oma number. Võistlustele registreerudes on DNI oluline, sest igale võistlejale tehakse võistluse ajaks kindlustus. Hea on, et ma kellegi teise DNI-ga end kuskile võistlusele ei registreerunud, sest mine tea, mis jama sellest oleks võinud veel tulla. Ei tea küll, millal Eesti ükskord nii kaugele jõuab, et jooksuvõistluse korraldaja võtab vastutuse endale, kui võistlejaga midagi juhtub. Igatahes olevat Hispaanias ka 15 aastat tagasi olnud nii, nagu Eestis on enamasti kõikjal, et võistlusele saab registreeruda ka viimasel minutil ja mingeid dokumente pole vaja esitada või dokumendi numbreid. Praegu pidavat Hispaanias olema jooksuvõistlused vaid üks suur ärivaldkond. Liigub ju Eestiski kuulujutte sel teemal, kui palju „pappi“ paneb Tallinna Maratoni korraldaja endale taskusse. Kunagi on võib-olla Eestis enamus võistlusi sellised. Küllap lihtsad külajooksud jäävad ikka ka alles, kus saab tunda tõelist jooksurõõmu.

Uurisin internetist edaspidiseid jooksuvõistlusi, kuhu võiksin võistlema minna. Võrdlesin stardi kellaaegu ja otsisin bussiaegu. Ma ei saa sisuliselt mitte kuskile siit iseseisvalt võistlema liinibussiga sõita. Siingi on busse sõidus nädalavahetustel vähem kui tööpäevadel. Enamasti toimuvad võistlused just nädalavahetustel.

Ma olen palunud juba mitmel korral, et kohalik jooksuklubi võtaks mind võistlustele kaasa, sest nad lähevad enamasti sinna organiseeritult. Mul on selline tunne, et me kirjutame teineteisest keelbarjääri pärast täiesti mööda. Küsisin, et kohalik jooksuklubi mind võistlema kaasa võtaks, vastuseks sain, et tulgu ma klubisse ja maksu 60EUR esimene kuu ja järgmised kuud 43EUR. Selle eest tehakse mulle siis treeningplaan. Ma vastasin, et ma ei taha plaani, mul on oma treener, ma tahan ainult koos nendega võistlema sõita. Sain ikka vastuseks, et tulgu ma nendega koos staadionile treenima ja andku teada mu isiklikud rekordid, et siis tehakse mulle ikkagi plaan. Minu kannatus katkes. Mis ma ikka palun, kui vastuseks saan ei tea mida. Rohkem ma e-maili teel ei palu, et saaksin nendega koos võistlema minna. Nüüd lähen ühel õhtul staadionile, kui mul omal on kõik trennid tehtud, nende trenni ajaks ja püüan näost-näkku rääkida. Kui see ka ei aita, siis ma ei võistlegi Hispaanias.

Ma ei saa kohaliku klubiga kuidagi koos treenida. Kuidas ma treenin, kui nende trenn hakkab alles õhtul kell 19.30 või veel hiljem? Mida ma siis terve päev otsa teen? Lihtsalt ootan trenni. Pealegi on mul oma plaan, mille järgi treenida. Mis mõte on minna staadionile, kui nemad jooksevad oma asju ja mina oma asju. Seega jooksen ju ikka üksi. Miks ma peaksin tahtma treenida õhtul hilja pimedas ja jahedas, kui ma saan treenida päeval sooja päikesega.

Sel nädalal õnnestus mul ühes staadionitrennis treenida koos kohalikega. See oli muidugi tänu juhusele. Kui mina staadionil alles soojendust tegin, siis üks mees tegi seal 10*300m lõike üle mingi 100m lonkimispausi. Ta jooksis siserajal nii, et ühe korra ühtepidi ring ja järgmisel korral teistpidi. Alati jooksis nii, et 300m sisse jäid kaks kurvi.

Kui mina alustasin oma kiiremaid ringe, siis tema trenn sai vist läbi. Igatahes haakis ta ennast peagi mulle sappa ja jooksis mu kõrvale. Ta suutis ilusti mu kõrval püsida ja isegi lobiseda sel ajal. Õnneks ta ei seganud mind, sest ta jooksis minu kõrval, mitte minu ees. Ta pidas vastu mõned ringid, sest ta tegi vist nagu lõdvestusjooksu ja ütles, et ta rohkem ei jaksa, sest ta oma trenn oli raske ja ta tahab vaid koju puhkama pääseda. Päris hea oli koos kellegagi joosta. Hea oli seepärast, et ma ise jaksasin.

Kui see esimene mees ära läks, siis jooksin vist ühe ringi üksi edasi, kuni ilmus kuskilt välja järgmine mees. Algul jooksis natuke mu järel, siis aga läks mõõda. Ma ütlesin talle, mida ja kui kiirelt ma jooksen ja see mees hakkas mind hoopis vedama. Tore küll. Nagu tellimuse peale olid mul trenniabilised. Esimese kilomeetri vedas täpipealt õige tempoga. Mul oli küll kogu aeg tunne, et ma tahan ta kandadel tallata, sest mulle tundus, et ta nagu jooksis taganttuulekurvides aeglasemalt ja pidurdas mu hoogu. Kui olid vastutuulesirged, siis mu oli ikka tunne, et ma ka pingutan, aga taganttuulekurvides oli nagu puhkus. Teisel kilomeetril hakkas mehe tempo juba langema. Ta jooksis kõik 200m lõigud 1sek võrra aeglasemalt kui mul vaja oli. Ma vaatasin närviliselt kella, et tempo langeb, aga kuna ma ei oska hispaania keeles ennast nii väljendada, et lisagu veidi kiirust, siis muudkui lootsin, et ehk ta ikka hakkab kiiremini jooksma. Mul hakkas juba järgmine kilomeeter läbi saama ja vaatasin, et liiga aeglaseks läheb. Ma kiirendasin ja jooksin ta kõrvale ja kuna ta ei hakanud kiiremini jooksma, siis läksin oma teed. Minuga koos ta enam joosta ei suutnudki. Kui mul sai trenn läbi, siis olin ta eest ligi 150m ära jooksnud. Mul oli selles trennis lihtsalt hea päev, sest halva päevaga ma oleks ehk jäänud mehe taha toppama. Kokkuvõttes oli vahelduseks päris hea, kui keegi jooksis minuga staadionil minule sobilikus tempos kaasa. Nüüd võin loota, et ehk keegi satub veel koos minuga treenima. Kohalikke jooksumehi on päris hea staadionil ära kurnata.

Üdiselt rohkem midagi põnevat ei olegi trennis ega muul ajal juhtunud. Reie esiküljed on mul endiselt valusad juba ei tea mitmes nädal (4 või 5 nädalat juba). Ükspäev sorkisin oma reie esikülje lihaseid ja otsisin seda lihaskimpu, mis mulle probleeme tekitab. Ükskõik, kui palju ma lihaseid ka ei katsuks või ei mudiks, siis mingit valukohta ma üles ei leia. Küll leidsin üles lihase kinnituskoha, mis oli valus.

Joostes tundub mulle, et lihasvalu on täpselt reie esikülje keskel. Valus lihaskõõlus oli aga pigem rohkem reie küljel. Kui ma reie esikülge venitan, siis ei tule ka valulik koht esile. Selle järgi tegin järelduse, et valus lihas peabki olema tegelikult mitte täpselt reie keskel vaid hoopis välisküljel. Järsku meenus mulle ühe massööri jutt, kelle juures korra käisin. Massöör rääkis, et jooksjatel pidavat olema probleemne koht just reie külgmine osa. Rohkem mul see jutt meelde ei jäänud, et miks nii ja kuidas sellest valust lahti saada. Mulle ei ole kunagi reie esikülg või reie väliskülg probleeme tekitanud või valus olnud, nagu on praegu. Massaaþis ma ei ole üldiselt kunagi käinud. Ma ei ole selle järgi vajadust tundnud. Kokku olen oma jooksjakarjääri jooksul võib-olla 3 korda massööri juures käinud. Ma ei ole kordagi aru saanud, et massöör oleks midagi paremaks teinud või et mul sellest mingit kasu oleks olnud. Kui mul on mingi trauma olnud, siis olen küll spetsialisti juures käinud, aga siis pole nagu masseeritud vaid mingeid muid võtteid kasutatud. Kuna mul on praegu reie esikülg juba nii pikalt valus ja kunagi varem ei ole nii olnud, siis mul ei ole kogemust, mida ette võtta. Ma ei tea, mis võib olla selle tagajärg ja mida ma ise saan teha, et olukorda paremaks muuta. Kaua ma suudan või jaksan nii treenida, et reis on kogu aeg valus, ma ei tea.

Põhiline, et füüsiliselt ja vaimselt olen ma sellises seisundis hetkel, et ma olen valmis võistlema. Loomulikult võistlema omal tasemel. Praegu tunnen, et omal tasemel jooksjatega ma suudaksin konkureerida, mitte ei kustu lõpus ära.

Tase on mul arvatavalt selline, nagu oli aastatel 2003/2004. Viimase staadionitrenni põhjal võiksin lausa lakke hüpata, sest esimest korda üle paari aasta olen kindel, et suudan joosta 3km võistlustel alla 12min. See on uskumatult hea tunne. Seda, et ma ei ole suutnud viimastel aastatel võistlustel 3km isegi 4min km kohta joosta, on olnud päris raske psühholoogiliselt taluda. Uskumatu on ka see, et ma suudan olla õnnelik sellise kiiruse üle, kui samal ajal Eesti paremik jookseb 3km 9min 20sek. Järgmiseks loodan, et peagi suudan ka 5km juba kiiremini kui 4min km kohta joosta ja siis edasi juba sama kiirusega 10km jne. Ei tea, kaua selleks aega läheb.

Ma tunnen praegu, et ma olen nagu mingi barjääri ületanud just tänu sellele, et tean, et suudan joosta kiiremini kui 4min km kohta. Edasi on kõik juba lihtsam. Mis iganes madalseis mul treeningutes jaanuaris ja veebruari algul ka oli, see on täielikult möödas. Praegu põleb nagu fooris roheline tuli ja jooksen peatumata ja tagasivaatamata edasi.

Tean, et kohalik jooksuklubi plaanib teha 3km maanteevõistluse oma klubi liikmetele peagi. Loodan, et äkki kui ma nendega näost-näkku räägin, siis ehk mind lubatakse ka sinna võistlema. Distants on küll lühike ja seda tuleb kiirelt joosta, aga päris huvitav oleks näha, mida ma suudan. Üks asi on trenni põhjal midagi oletada, aga teine asi on võistlustel reaalselt joosta. Kuna ma ei ole kuid võistelnud, siis võin algul nii närvis olla ja süda võib seetõttu liialt kiirelt lüüa.

Nii ootamatult, nagu veebruari algul läks ilm külmaks, nii ootamatult ja järsku läks ka soojaks. Praegu on mingi eriline soojaperiood. Ei tea, kaua see kestab. Varjus on sooja umbes +20C, aga päikese käes loomulikult rohkem. Need trennid, mida olen teinud sooja ilmaga ja mitte tugeva tuulega, on väga hästi õnnestunud. Lihastele sobib soojem kliima ikka palju paremini. Joosta on kuidagi kergem. Kui on väga tugev tuul olnud, siis olen vastutuules jooksnud isegi 30sek km kohta aeglasemalt, kui vaikse tuulega ilmaga.

Vihma sadas ainult veebruari alguses kahel päeval ja siis ka mitte väga palju. Praegu maa juba kuivab kõikjal. Muru kärbub ja kuivab ja istandustes on maapinnal kuivanud muld. Apelsinid ja mandariinid muudkui kaovad istandustest, sest need valmivad ja nii korjataksegi ja viiakse kõik minema. Kui ma endale apelsine tühjakskorjatud istandustest nopin, siis kohati on nii, et ühe puu otsast saan ühe apelsini ja teise otsast teise. Nii läheb kaua aega enne kui kott saab täis, aga kui olen järjekindel, siis viin koju ikkagi kotitäie apelsine. Mul on praegu rõdul ja pesemisruumis nagu apelsiniladu. Kui ma apelsinidest mahla pressin, siis kulub apelsine väga palju. Mõnel voolab soontes alkohol. Minul voolab apelsinimahl. Mis viga siin elada, kui päikesest saab D-vitamiini ja tsitrusviljadest C-vitamiini.

Mu kodu lähedal on üks hea mandariiniistandus. See on avatud selles mõttes, et piirdeaeda ei ole ümber. Loomulikult on aru saada, et see istandus kuulub kellelegi ja keegi hoolitseb selle eest. Vahepeal ma juba vaatasin, et sealtki on kõik mandariinid juba ära korjatud, aga ma eksisin. Istandus asub sellise koha peal, et seal käivad paljud niisama mandariine korjamas. Kõige äärmisemad ja kortermajadele kõige lähemal asuvad puud on täiesti tühjaks korjatud ja seda mitte istanduse omaniku poolt vaid möödakäijate poolt. Sellisel kujul on suhteliselt mõttetu istandust pidada ja selle eest hoolitseda, kui reaalne tulu jääb möödakäijate pärast saamata. Näiteks Via Verde ääres on ka avatud mandariiniistandused ja möödakäijad nopivad mandariine, aga kordagi ei ole tekkinud sellist olukorda, et mingid puud on täiesti tühjaks nopitud. Via Verde asub lihtsalt turiste täis kortermajadest veidi kaugemal ja nii saab sealsetest istandustest ikka omanik ka kasu. Kohalikud püsielanikud vist apelsinidest eriti ei hooli. Näiteks mu naabrid ei viitsi küll ise apelsine või mandariine korjamas käia. Ju nad ostavad vilju poest. Naabrinaine ikka vahel küsib minu käest, sest teab, et minul on apelsine.

Praegu veebruari lõpu poole on mul selline tunne, et turiste on siia rohkem tekkinud. Autosid on kuidagi rohkem. Minu kortermajas on ka igatahes rohkem inimesi. Näiteks kolis veebruari algul minu maja esimesele korrusele üks mees, kes käib õhtuti jooksmas. Ta jookseb tavaliselt sel ajal, kui ma raamatukogust koju jalutan. Päev läbi töötab ja õhtuti jookseb. Ma olengi teda ainult jooksmas näinud. Kui teda esimest korda maja ees nägin, siis loomulikult rääkisin kohe temaga. Nüüd saan talle tänaval lehvitada. Seega on minu kortermajas peale minu veel üks jooksja ja mu kõrvalmajas ka üks jooksja. Nad vist jooksevad oma lõbuks, sest näiteks naabermaja mees küll võistlemas ei käi.

Siiski midagi uut on ka natuke. Raamatukogust laenutasingi endale raamatu, mida nüüd aeg-ajalt uurin. See on piltide ja suhteliselt lihtsa jutuga raamat „Guinnessi rekordid“. Lisaks laenutasin raamatukogust ka laste keeleõppe DVD plaadi. Kahjuks laenutatakse DVD-d ainult nädalaks ja raamatuid ainult kaheks nädalaks. Samas on DVD-de laenutuses väga palju erinevaid filme. Keeleõppe DVD plaadil on mitu osa. Ma õpin esialgu ainult esimest osa. Selle plaadi abil saab õppida inglise, hispaania, prantsuse, saksa ja itaalia keelt. Üks osa kestab vaid 14min. Kui nädalas korra uue osa laenutan, siis jääb ehk mõni uus sõnagi meelde. Keeleõpe videost vaadatuna on meeldivam, kui üksi raamatust õppides. Lisaks keeleõppe DVD-le, on sellega kaasa ka raamat, kus on kõik DVD-l kuuldavad tekstid olemas, nii et saab kõiki üle vaadata ja korrata.

Pildil on raamat „Guinnessi rekordid”.

Ühel päeval jooksin Via Verde äärest kaugemale selle tee äärde, mida mööda sisemaalt linna tuleb peatee. Nii avastasin, et umbes 600m Via Verde alguskoha lähedal asub toidupood Lidl. Ma teadsin küll, et kuskil Denias asub Lidl, aga ma ei olnud seda varem üles leidnud. Nüüd leidsin selle joostes üles ja hiljem õhtul pidin kohe seda külastama. Lidl on kuidagi ilusam kui ALDI. Lidl-s on suurem kaubavalik ja pood on kuidagi rohkem poe moodi ja avaram. Kahjuks jääb see minu kodust ligi 2,8km kaugusele ja mu tavaliselt liikumisteedest kaugele, seega ma seal ei käi või lähen sinna harva.

Pildil asub toidupood Lidl.

Lidl poe lähedale linna sissesõidutee äärde jääb ka McDonaldsi kiirsöögikoht. Minu kodu lähedal oleva toidupood ALDI kõrval asub kiirtoidukoht BurgerKing. BurgerKingist olen mitmel korral vesise suuga mööda jalutanud ja uksest ei ole veel õnneks sisse astunud. Ühel korral suutsin nii lähedale uksele minna, et nägin, et see on avatud iga päev alates 12.30 kuni õhtul 23.30-ni. Ühel õhtul on isegi vist öösel 1.00-ni avatud. Kui ma läbi BergerKingi akna olen einete hindu vaadanud, siis mõtlen küll, et kuidagi liiga kallis on. Sama raha eest saab palju kasulikumalt ja tervislikumalt süüa.

Pildil on kiirtoidukoht McDonalds.

Ühel nädalal olin toiduga kokkuhoidlikum. Mida see tähendab? Ma sõin selgelt kaloreid liiga vähe, kui mul vaja läks. Terve nädal möödus ei tea kuidas. Trenni tegin ja kogu jõud ja energia läkski nagu treenimisele. Trennid tegin ära nii nagu vaja, aga tunne oli ikka väga jõuetu. Jooksmine oli pigem nagu lihtsalt jalga jala ette viimine. Nii väsinud või jõuetu ma ei olnud, et ei oleks suutnud õhtul raamatukokku minna. Näos vajusid põsed igatahes kiirelt lohku ja kõht läks saledamaks. Ülejäänud aja tahtsin ainult magada. Tegelikult oli jooksmine ikka täielik piin selles mõttes, et üldse ei jaksanud, aga lihtsalt sundisin. Mulle meeldib ikka rohkem süüa, sest siis tunnen ennast paremini ja jaksan normaalselt joosta. Mis siis, kui kaalu on rohkem ja rasvakiht võib-olla veidi suurem. Mis kasu on olla kondine, kui jõudu ei ole ja joosta ei jaksa.

Pildil on kiirtoidukoht BurgerKing.

Mu treeningkoormus on siiski üsna tagasihoidlik. Ma olen varasematel aastatel vahel ka nii treeninud, et õhtul ei ole viitsinud, tahtnud või jaksanud enam kuskile jalutama minna. Praegu on kõik normaalne selles mõttes, et jaksan ja tahan ka peale trenni liikuda. Iseasi kui just laiskuse pärast peale trenni voodisse teleka ette vedelema jään.

Vahel olen sattunud staadionil trenni tegema sel ajal, kui seal on kehalise tunnid. Kord staadionile jõudes vaatasin, et mingite täiskasvanute grupp istub tribüünidel ja keegi peab neile loengut. Varsti sain aru, et need pole mingid täiskasvanud, vaid arvatavasti tavalised lõpuklassi õpilased. Siinsed viimaste klasside kooliõpilased näevad väga suured ja täiskasvanute moodi välja. Mõnel kiilaneb isegi juba pea ja habetunud olek on ka tavaline.

Iga kord, kui olen näinud mistahes vanuses koolilaste kehalise tunde staadionil, on seal alati tüdrukud ja poisid koos olnud. Eestis on vist ainult algklassidel tüdrukutel ja poistel kehalise tunnid koos ja edasi on tüdrukutel üks õpetaja ja poistel teine. Kui ma olen kehalise tunde staadionil näinud, siis tavaliselt on alati tunnis rugbyt mängitud. Need ülisuured täiskasvanute moodi koljatid õppisid kehalise tunnis kaugust hüppama. Kehalise õpetaja lasi neil teha korraliku tüüpilise soojenduse: soojendusjooks, võimlemine, jooksuharjutused ja kiirendused. Kui vaatasin neid õpilasi, siis mulle ei jäänud terve klassi kohta silma mitte ühtegi sportlikku õpilast. Selles trennis läks mul „kops üle maksa“, sest ma pidin murul trenni tegema, aga ei saanud, sest seal mängiti rugbyt. Staadionirajal ka ei saanud, sest seal oli kari õpilaskoljateid, keda ei huvitanud see, et keegi (mina) tahab kuskil midagi kiirelt joosta ja esimese raja peab vabana hoidma. Õnneks rohkem ei ole selliseid olukordi olnud, kus staadionil on inimesed, kes ei tea, kus ja kuidas liikuda.

Muidu olen positiivne ja hästi motiveeritud. Mul on treeningtahe ja kõik on väga hästi.

Trenniteema

Viimasel laupäeval jooksin trennis koos mehega, keda staadionil kohtasin. Ma jõudsin Via Verde alguskohta 1min enne kokkulepitud aega kohale ja mõtlesin, et teda ei tulegi. Siiski ta tuli väga täpselt. 20sek enne õiget aega sõitis autoga kohale ja nii ma saingi ühistrenni teha.

Ta jaksas joosta täpselt minule sobiliku kiirusega. Ma sain tegelikult aru, et ta oleks tahtnud vähem joosta, aga ta pidas ilusti vastu ja ei hingeldanud ega ähkinud. Õnneks oli esimesel jooksumaal tuul vastu ja pärast oli tagasi keerates mõnus taganttuul.

Nagu arvasin, ta oligi kergejõustikustaadioni kõrval oleva kooli kehalise kasvatuse õpetaja. Jooksma hakkas ta seepärast, et tahab võistelda sel pühapäeval. Ma olin kohe nii rõõmus, sest mina plaanisin ka täpselt samale võistlusele minna.

Vahel harva võin ju koos kellegagi joosta, aga tegelikult meeldib mulle üksi rohkem joosta. Võimelda, venitusharjutusi või jõuharjutusi on küll mõnus koos kellegi teisega teha.

Minu esimene võistlus Hispaanias. Kokkuvõtvalt lükkub mu võistlusdebüüt jälle edasi määramata ajaks. Probleemiks on endiselt võistlusele registreerimine. Ma saatsin iseseisvalt võistluse korraldajale e-maili, aga vastust ei saanud. Lisaks aitas mu tuttav prantslane mul korralikku kirja võistluste korraldajale kirjutada, aga ka sellele kirjale ma ei ole vastust saanud siiani. Mu tuttav prantslane helistas mitmel korral võistluse korraldajale ja alati rääkis erinevate inimestega, aga kõik see on tulemuseta. Kahju, et sel pühapäeval ei saa võistelda, sest võistlus on täpselt nii mõnus lühike ja mulle sobiks see esimeseks võistluseks. Ma saaksin võistluspaika liinibussiga sõita. Ehk kunagi siiski avaneb võimalus võistlemiseks.

Ilm

Esimene pool veebruarist oli väga külm. Külm oli just väga külmade tuulte pärast. Sisuliselt terve veebruari olen jooksnud pikkade riietega. Vahel olen selga pannud sooja pesu võrkmaika, sinna otsa sooja pesu võrkpluusi pikkade varrukatega, sinna otsa pikkade varrukatega jooksupluusi ja kõige otsa veel ka jope. Käes lisaks õhukesed kindad ja peas soe müts.

Kui sel nädalal just peale Valentinipäeva läks ootamatult soojemaks, siis mul oli joostes nii palav, sest olin liialt palju riideid selga pannud. Selle nädala keskel tuule suund muutus vastupidiseks ja tuul ei ole enam jäiselt külm. Harjumusest jätkan treenimist pikkade riietega. Kohalikud jooksid kohati suusamaskidega. Nende jaoks oli see külm ilm siiski talv ja nad ei oska ettegi kujutada, et Eesti mõistes oli see ilm siiski soe. Sooja oli pidevalt +10C ringis, aga külm tuul tegi olemise jahedaks.

Ma olen ise mitmel korral trennis ära külmunud. Kui olen treeninud staadionil, siis on nahk märjaks läinud. Koju sörkides on mul alati külm vastutuul olnud ja see on läbi riiete mind külmutanud. Koju jõudes pidin vahepeal kogu aeg ennast nn tohterdama, et ikka terve oleksin. Piisas ainult sellest, et nahk oleks märg ja nii see külm tuul külmetushaigusi tekitab.

Hispaania on sel talvel piirkond, kus gripp on väga levinud. See on iseenesest selge, sest kui koduses ei ole kütet ja väljas on nii külm või veel külmem, siis on kerge haigestuda. Siin Denias on ju siiski soe, aga mujal Hispaania piirkondades on ikka talv ja lumi ja miinuskraadid. Telekast nägin, et isegi Ibiza saarel oli lumi maas.

Karneval

Homme ehk laupäeval on Denias ja arvata võib, et ka mujal Hispaanias karnevalipäev. Täna nägin kuulutust, et toimub karneval, aga ma ei saanud aru, kus see aset leiab. Kui suudan karnevali toimumiskoha üles leida ja sinna õigeks ajaks kohale minna, siis näen, milline on karneval Hispaania moodi.

Denia jalgrattarent

Denia linn pakub väga odavat ja huvitavat jalgratta rentimise võimalust. Jalgratta aastaks rentimise hind on 25EUR aastas, nädalaks 5EUR. Konks rentimise juures on see, et selle raha eest ei saa jalgratast endale ööseks jätta. Jalgaratta peab alati õhtul hiljemalt 21.00-ks laenutuskohta tagasi viima ja hommikul alates 7.00 võib laenutuspunktist jälle ratta võtta.

Pildil on jalgratta laenutuspunkti automaat ja jalgrattad.

Laenutuspunkte on kesklinnas mitmeid. Mõlema raamatukogu juures ja kergejõustikustaadioni juures. Kindlasti on neid veel, aga kõik ei ole mul meeles. Lisaks Denia rattalaenutusele kehtib sama süsteem ka mingis teises lähedal olevas linnas.

Pildil on näha jalgrattad, milliseid Denia soodustingimustel laenutab.

Kui hilined jalgratta tagasiviimisega, siis peab selle eest trahvi maksma. Enne jalgratta esmakordset laenutamist peab ennast internetis registreerima. Laenutuspunktide juures on automaadid. Automaadis on juhend, kuidas laenutus käib ja seal tuleb sisestada vist krediitkaardi andmed või mingid spetsiaalsed koodid. Kui oled automaadi abil raha maksnud, siis avaneb jalgrattalukk ja võid jalgratta võtta. Jalgratta tagastamisel tuleb jalgratas lukustuskohta tagasi panna ja automaat kinnitab jalgratta, et seda niisama tasuta sealt ära viia ei saaks. Jalgratta võib tagasi viia suvalisse laenutuspunkti, mitte ei pea samasse kohta viima, kust laenutasid. Ei tea, mis saab siis, kui kõik laenutuspunktid on täis selles kohas, kuhu tahad ratast viia. Siis on küll halvasti, siis tuleb minna teise kohta, kus on ratta jaoks vaba ruumi.

Pildil on näha Denia jalgrattalaenutuse ratas koos rattahoidlaga, kust neid laenutada saab.

Laenutuskohtade jalgrattad ei ole ise mingid super uhked. Tavalised lihtsad laia kummiga rattad, millega sõita saab. Sellise jalgrattarendi kohta saab täpsemalt uurida http://www.denibici.es Need rattad on mõeldud nagu tavaliseks transpordivahendiks, et lihtsalt võtad ratta ja sõidad ühest kohast teise. Need on puhta elukeskkonna nimel ja et lühikesi vahemaid läbitaks pigem rattaga mitte auto või bussiga.

Loomulikult on Denias ka normaalseid rattarendikohti, aga neid saab igaüks ise avastada, kel huvi on.

Denia randades asuv looduslik mustus

Kohe oma esimesel külaskäigul Denia liivaranda jäi mulle silma, et Denia rannaliiv on kuidagi mustust täis. Nüüd juba tean, millega on tegu. Tuleb välja, et see on üsna haruldane taim, mis sedasi rannaliivale on mere poolt uhutud.

Pildil on näha randa uhutud Posidonia Oceanica jäänused.

Selle taime ladinakeelne nimi on Posidonia Oceanica ja inglise keeles Neptune Grass. Posidonia Oceanica kuulub maailma suurima kaheteistkümne taime hulka. Taime leviala on põhiliselt Vahemeres. 2006 aastal leiti Ibiza saare lähedalt selle taime 8km pikkune koloonia ja arvatavasti on see üle 100 000 aasta vana. See on üks suurimaid kolooniaid (i.k. clonal colonies) maamunal.

Pildil on näha Posidonia Oceanica merepõhjas kasvamas.

Eriti ohtralt ongi seda taime just Denia randade kandis Vahemeres. Randa uhutakse mere poolt selle taime lehti. Sageli võib rannaliival näha väikese tennisepalli kujulisi pruune karvaseid moodustisi. Need on ka selle taime jäänused, mida meri on rullunud ja nii ongi need pallikesed moodustunud.

Pildil on näha, milliseid pallikesi võivad merelained Posidonia Oceanica-st moodustada.

Taime lehed on pika lindi taolised ja võivad kasvada kuni 1,5m pikkuseks. Üks taim võib elada kuni 30 aastat. Taim kasvab liivasel pinnal just Denia Las Rotas ja Las Marinas randade piirkonnas kalda lähedal merepõhjas. Taim vajab kasvamiseks valgust ja seepärast elab peamiselt kalda lähedal madalates vetes. Vesi on Vahemeres selge ja läbipaistev ja nii võib see taim kasvada kuni 40m sügavuses merepõhjas. Taim on Hispaanias looduskaitsealune ja õitseb kevadel. 1 ruutmeeter taime toodab 10 liitrit hapnikku päevas. Taim on toiduks või peidukohaks mitmetele vee-elukatele ja üldse oluline osa keskkonnale.

Pildil on Posidonia Oceanica merepõhjas kasvamas.

Ilm ja treenimine

Ilm on üks põhiline teema, millest saab pidevalt kirjutada. Mina siinse ilma üle ei kurda. Siin on praegu umbes +11C, on kuiv, ei saja, päike paistab. Puhub küll kõva ja külm tuul ja trenni teen pikkade riietega, aga ma ei nurise. Telekanalite uudistesaadetes on praegu põhiteemaks ilm. Üle Euroopa pidavat külm olema ja lund palju. Ükspäev just näitas ilmateadet, et Mardidis on -1C, aga Denais +11C. Hispaanias on ka selliseid piirkondi, kus on samuti praegu palju lund.

Külm teeb liiga põllumeestele, kelle taimed ära külmuvad. Külmuvad ka apelsinipuud. Külmuvad maa all või maa peal olevad plastikust veetorud. Väliujumisbasseinides on vesi jäätunud ja nii võivad kahjustuda ka veetorud ja tekitada suure rahalise kahju. Kõik see külm ja külmaprobleemid on kuskil mujal, mitte siin Denias.

Alates veebruari algusest on Denias ülikõvad tuuled puhunud. Eks tuulega on nii, et ükspäev puhub ülikõva tuul ja teine päev on jälle vaiksem, kolmandal päeval võib olla hoopis tuulevaikus. Kui hommikul treenin pikkade riietega, siis õhtuseks trenniks on õhk nii palju soojenenud, et saan jälle lühikestes joosta. Hommikul tuleb vahel trennis kanda ka kindaid ja seda just vastutuules joostes.

Ma ei oska ilma Denias võrrelda eelnevate aastatega, sest olen siin alles esmakordselt. Ma ei saa sellest aru, miks telekas on praegusel ajal põhiteemaks ilm. Kas selle aasta ilm on kuidagi oluliselt külmem eelnevate aastate talvedest? Kui on oluliselt külmem, siis ma saan aru, miks peab ilmast rääkima ja ilmaolusid näitama telekauudistes. Kui selline külm ja lumerohke talv on igal aastal, siis on see ju normaalne tavaline nähtus ja pole mõtet sellest nii suurt numbrit teha. Selle aasta talvel on paljud inimesed surnud külma tõttu ja seda just Ukrainas. Sellisel teleuudisel oleks palju rohkem väärtust, kui võrreldaks inimohvrite arvu eelnevate aastatega. Kui igal talvel nenditakse fakti, et oi kui paljud on surnud, siis miks kunagi midagi ette ei võeta. See, et tuleb talv, ei ole mingi ootamatu nähtus. Kui on teada, et algab talv, siis peaks tegema mingit ennetustööd. Võib-olla tahab näiteks Ukraina nii oma kodututest just lahti saada, et las surevad, siis on probleeme vähem.

Ükspäev tegin staadionil trenni. Minuga samal oli jooksis staadionil üks naine. Ta jooksis välimisel rajal mingeid lõike. Kiirelt jooksis mingi 90sek ja siis puhkas 30sek ja nii muudkui edasi. Ta suutis 90sek-ga alati joosta peaaegu terve välimise ringi, mingi 25m jäi täisringist puudu. Kahjuks ma ei saanud temaga sõnagi rääkida, sest tema tegi oma trenni ja mina tegin oma trenni. Kui mina alles jooksin, siis tema juba lahkus ja ma ei saanud teada ta nimegi. Välimuse järgi oli ta ikka jooksja, käsivarred olid peenikesed ja vehkis küünarnukid laiali. Staadionil jooksis trenni kiiret osa spetstossudega ja lõdvestust tegi teistega.

Mina tegin staadionimurul jooksuharjutusi, kui tema veel välimisel rajal kiirelt jooksis. Ma vaatasin oma kella, et mis täielik jama toimub. Minu kellal käivad numbrid tagurpidi, nagu ma oleksin taimeri sisse lülitanud. Natukese aja pärast hakkasid kella numbrid jälle õigetpidi liikuma. Kuigi ma olin ainult mõned jooksuharjutused teinud, näitas mu kell, et ma olen juba ligi 4km liikunud ja kiiruseks oli 1min/30sek km kohta, nagu ma oleksin kell sisselülitatult autoga sõitnud. Ma ei saanud midagi aru, et kuidas selline asi on võimalik. Kindlalt teadsin, et ma nullisin peale soojendusjooksu kella andmed. Hiljem kodus peale trenni taipasin, et kui ma kella käima panin, siis mu kell leidis üles hoopis välimisel rajal jooksnud naise kella andmed ja kuidagi kandis need minu kella üle. Ma ei tea, kuidas selline asi on võimalik. Minu ja välimisel rajal jooksnud naise vahe oli minimaalselt 25m. See on ikka täis jama. Ma olen seni alati üksi treeninud ja kellegi teise kell pole minu kella seganud. Ma ei kujuta ette, kuidas selle kellaga võistelda on võimalik, kui sellised asjad juhtuvad. Võistluse stardis on paljudel sama firma kellad ja kuidas garanteerida, et kell ikka õige omaniku andmeid saab.

Vahepeal olen jälle pikalt joostes tutvunud uute radadega. Kord jooksin jälle Ondara linna, aga seekord veidi teist teed mööda. Sel päeval oli vist esimest korda jahe ilm. Kuigi mul oli õhuke kilejope seljas, hakkas mul vahepeal vastu tuult joostes jahe, aga õnneks taganttuult joostes oli jälle soe. Seekord sisenesin Ondara linna korraliku rattatee kaudu. See võis umbes 2km pikk olla ja muudkui tõusis. Linnatänavatel seiklesin ja otsisin tuttavaid tänavaid, et saaksin kodu suunas liikuma hakata.

Kui ma lõpuks Ondara linnast välja jooksin, siis hakkasin El Vergel-is seiklema. Tahtsin sealt kuidagi otse lõigata, et koju jõudes oleks täpselt õige kilometraaþ mitte rohkem. Ma arvasin, et ju ma olen juba Via Verdest risti kuidagi mööda kihutanud ja otsustasin siis minna hoopis mereäärse teeni, sest see on kõige lühem tee koju. Jooksin ja jooksin ja korraga vaatan, et Via Verde alles tuleb ja sain aru, et ma olin liiga kaugel sisemaal tiirutanud. Nii saingi turvalist Via Verdet mööda koju joosta ja mitte ühtegi meetrit ei pidanud rohkem jooksma kui ette nähtud oli.

Ükskord tugeva tuulega mõtlesin, et jooksen natuke aega mööda kõige mereäärsemat autoteed linnast välja Valencia suunas ja siis mingil hetkel keeran Via Verde poole. Kuigi puhus kogu aeg vastutuul, oli joosta hea. Varem olen seda teed mööda jalutanud või jooksnud kodust kuni 3km kaugusele. Seekord jooksin kaugemale. Autoliiklus oli kuidagi väike ja ei häirinud üldse. Tuul oli nii kõva, et puhus kiirelt ära kõik heitgaasid, mis autod võisid tekitada.

Sellel teel on alates umbes 3km minu kodust laiad autoteeääred värvitud punaseks. Olen kohanud punaseksvärvitud teid ja tavaliselt on need tähendanud rattateed. Seega jooksin julgelt edasi, sest teeserv oli mõnusalt lai. Kuigi tahtsin Via Verdele minna, jooksin hoopis maksimaalsele kaugusele kodust kui treeningplaan võimaldas. Punaseksvärvitud teeääred ei saanud ikka otsa. Mulle meeldis selle tee ääres jooksmine isegi väga. Kodu suunas oli eriti hea joosta, sest tuul lükkas tagant ja mingit väsimuse tunnet ei olnud.

Sellel nädalal on mind tavalised jooksukrossid kuidagi väga ära väsitanud. Kui olen lõunasöögi ära söönud, siis olen koheselt voodisse magama vajunud. Ühel hommikul ärgates oli mul tunne väga hea, aga joosta üldse ei jaksanud, kuigi oli väga kerge ja lühike trenn. Kui koju jõudsin, siis ma olin füüsiliselt kuidagi nii väsinud, et ei jaksanud isegi venitada, vaid vajusin koheselt voodisse magama ilma söömata ja venitamata. Kuidagi jõuetuse tunne oli. Peale magamist oli jälle hea olla. Nii kui komme või magusat ei söö, nii pole jõudu. Magus annab kiirelt energiat, aga paraku ainult tühje kaloreid.

Kui korra tuttava prantslase juures õhtust sõin, siis peale õhtusööki kaalusin end. Mul endal kaalu ei ole ja nii polnud mul aimugi, palju kaal võiks näidata. Riided polnud kitsaks jäänud ja nii teadsin, et liialt juurde pole ma võtnud ja alla pole ka võtnud. Siiski, kaalu numbrid ei näidanud midagi meeldivat, kuigi sisimas kahtlustasin seda isegi. Veidi pakkus mulle lohutust, et kaalusin õhtul täis kõhuga, aga no siiski olid kaalunumbrid liialt suured.

Toitumise koha pealt olen aru saanud, et minu organism apelsine ei kannata eriti. Apelsinimahla võin juua küll ise värskeltpressitud mahlast. Apelsine on süüa lihtsam, kui neist mahla välja pressimine. Apelsinides on minu organismi jaoks liialt palju kiudaineid, mis tekitavad seedehäireid ja võivad häirida treenimist. Edaspidi võtan alati aega apelsinidest mahla pressimiseks, sest see sobib minu organismile paremini. Mitmel korral olen ka seda tähele pannud, et kui kohe peale trenni söön apelsini, siis on seedehäired garanteeritud. Kui joon peale trenni kohe apelsinimahla, siis pole mul pärast viga midagi.

Vahel on mul selline tunne, et mul on pidevalt vedelikupuudus. Joon küll omast arust piisavalt. Kui peeglisse vaatan ja suu lahti teen, siis kleepub keelel olev sülg suulae külge. Püüan ikka rohkem juua, aga kõik tuleb nii kiirelt välja, et joomine tundub kohati kuidagi nii mõttetu. Õnneks tavaliselt hommikuti ärgates jääb keelel olev sülg keele külge normaalselt, mitte ei veni. Seega järeldus, et vedelikupuudus tekib mul päeva jooksul. Loodan, et apelsin ja eriti just apelsinimahl ei ole diureetikumi omadustega.

Ükspäev kohtasin staadionil treenides ühte meesjooksjat. Ta ei ole arvatavasti üldse jooksja ega sportlane, sest ta jooksis mitte jooksupükstega vaid mingite tavaliste vabaaja pükstega. Lisaks jooksis ta eriti aeglaselt siserajal, aga sportlased ei jookse siserajal, vaid välisrajal, sest teavad, et siserada on vaja hoida.

Mina tegin lõigutrenni. Kui ühel hetkel sattus nii, et me olime korraga stardijoonel ja mul hakkas just kiire jooksu osa, siis kutsusin ta endaga kaasa. See oli eriti hea tunne, kui keegi hingas kuklasse. Ma jooksin koheselt esimese 200m 4sek kiiremini, kui muidu üksi joostes. Ma olen nii pikalt üksi treeninud, et enam ei mäletanudki, et koos kellegagi on päris hea joosta. See mees suutis vaid ühe ringi kiirelt joosta, aga ikkagi oli see minu jaoks positiivne.

Kui mul hakkas trenni viimane kiire ring, siis sattusin jälle stardijoonele koos selle mehega. Tema astus rajalt kõrvale ja lõpetas jooksmise. Ma kutsusin ta ikka kaasa pingutama, et ikkagi viimane ring. Küll oli hea pingutada. See mees suutis minust kiiremini joosta, aga ringi päris lõpuni ta vastu ei pidanud. Mina suutsin jällegi nii palju pingutada, et mul hakkas kergelt sama paha, nagu ma oleksin võistelnud. Seegi oli tegelikult mõnus tunne, sest tavaliselt ma trennis nii ei pinguta ja korra ju trenni lõpus võib. Ega see midagi halba ikka tee. Ma nägin, et suudan joosta küll, kui vaja on.

Peale kiiret ringi oli minul trenn läbi ja see mees ei jooksnud ka rohkem. Sain mehelt kutse joosta homme ehk sel laupäeval koos. Ma hakkasin selle kutse peale kohe kokutama ja mökutama. Kuidas ma ikka jooksen, kui ta on alles algaja ja tegi sel päeval alles oma esimest jooksutrenni ja suutis joosta 25min järjest. Siiski nõustusin koos jooksma. Eks tal tuleb minu tempos püsida. Ma jooksen nagunii rohkem. Minul on vaja oma trenn minutipealt õigeks ajaks ajastada, et oleksin õigeaegselt Via Verde alguskohas ja siis ta ühineb minuga. Kui teda pole või jääb hiljaks, siis jooksen üksi.

See mees on kuidagi staadioni kõrval oleva kooliga seotud, sest ta tuli staadionile läbi selle värava, mis on lukus ja kust käivad võtme abil koolilapsed oma kehalise tunde läbi viimas. Seega ta on võib olla mingi õpetaja või mingi muu kooliga seotud töötaja. See mees tundis staadionil töötavaid hooldajaid ja nii võib ta olla kehalise kasvatuse õpetaja, sest suvaline kooli õpetaja ei puutu staadioni hooldajatega kokku ja ei tunne neid. Eks laupäeval saan teada.

Denia ajalugu

Kui ma kuskil võõras kohas reisin, siis ma uurin alati ka selle koha ajalugu ja üldist informatsiooni. Seni ei ole ma veel kirjutanud mingit üldist Denia kohta. Nüüd kirjutan.

Denia on üle 44000 elanikuga sadamalinn Vahemere ääres, mis asub Montgo mäe jalamil. Denia kuulub Alicante provintsi ja see omakorda Valencia piirkonda (i.k. Valencian Community). Denia asub enam vähem täpselt Valencia ja Alicante vahel. Päikesepaistet jagub keskmiselt 322 päevale aastas, suved on palavad ja talved pehmed. Denias on 20 kilomeetrit liivarandu, erakordselt puhta vee tõttu on Denia osad rannad tunnustatud Sinise Lipuga.

Pildil on Denia kesklinnaosa, kus paistab ka kindlus.

Deniasse saab otsebussidega (firma Alsa bussid www.alsa.es) Alicantest, Valenciast ja Madridist. Alicantest saab ka rongiga Deniasse. Valenciast saab rongiga Gandiasse, mis asub Denia lähedel ja sealt saab bussiga edasi Deniasse. Deniast saab laevadega Balearic saartele (Ibiza and Mallorca). Suvel on laevaühendus ka Formentera-ga.

Denia rannaosa võib laias laastuks kolmeks jagada. Üks osa on kesklinnas olev sadamaosa. Teine osa- sadamast Valencia suunas jääb ligi 20km pikkune liivarannaosa. Kolmas osa- sadamast Alicante suunas (La punta negra ja Les Rotes) jääb kivine, kaljune ja riffidega kallas, kus on hea tegeleda veespordialadega ja sukeldumas käia. Liivarannaosadel on jaladuðid ja rannavalve.

Pildil on Denia kesklinnaosa. Keset kesklinna on kaljukindlus.

Denia ajalugu ulatub väga kaugele. 4. saj e.m.a. oli Denia tuntud kui Hemerosc?pion. Denia on pikalt kuulunud Rooma alla ja oli siis tuntud kui Dianum. Sellest on võetud kasutusele tänapäeval Denia kergejõustikuklubi nimi- Club d'Atletisme Bale?ria Di?nium. 1. saj. e.m.a. oli Denias Rooma mereväebaas. Alates umbes aastast 700 oli Denia moslemite valduses ja Denia oli siis Taifa kuningriigi pealinn. 11. ja 12. sajandil ehitati Deniasse kindlus, mille prantslased lasid 19. saj. rekonstrueerida.

Kui aastal 1244 vallutasid Denia Christians (ma ei oska seda kuidagi tõlkida), siis hakkas pihta linnast moslemite rahva väljaränne, kuni linn muutus peaaegu tühjaks. Hiljem tänu Valencia valitsusele hakkasid inimesed jälle Deniasse sisse rändama. Vahepealse osa ajaloost ma ei saa aru. Siis oli vahepeal mingi markii Denia juht. Alates 1803 muutus Denia väga tähtsaks osaks Hispaania kaubavahetuses. Inglise rosinakaupmehed elasid Denias alates 1803 – 1930-te lõpuni, kui oli mingi Hispaania sõda (i.k. civil war). Tänu rosinatega kauplemisele algasid Denia kuldsed ajad.

Tänapäeval on Denia kindlus üks peamisi Denia vaatamisväärsusi. Seal asub arheoloogiamuuseum, kus saab näha Denia ajalugu alates 200a. e.m.a. kuini 18.saj. Denias asub ka etnoloogiamuuseum, kus saab samuti näha linna ajalugu.

Denias on rohkem pühasid või pidusid, kui üheski teises Hispaania linnas. Uskumatu, kuidas inimestel on aega tööd teha, kui pidevalt on pidustused. Täpsemat infot Denias toimuva kohta saab internetist aadresselt www.denia.net.

Denia ajaloos on oluline osa mänguasjatööstusel. Denia turismiinfopunkti lähedal asuv mänguasjamuuseumis saab näha 20. saj. alguse mänguasju, mis on enamasti puidust. Mänguasjatööstus ja tsitrusviljade kasvatamine olid olulised Denia rikkuse allikad. Alates 1960-datest sai tähtsaks ka kalapüük ja turismindus, mis ongi kõige tähtsam ettevõtluse valdkond Denias tänapäeval. Üsna mänguasjamuuseumi lähedal asub üks peatänavaid hispaaniakeelse nimega Carrer Marqués de Campos.

Denia restoranid pakuvad imehead Hispaania riisirooga paellat, värskelt püütud kala ja muid hõrgutisi. Denia üks olulisim gastronoomiaroog on punane krevett. Selle kilo hind pidavat algama alates 80EUR. Värskeid puuvilju saab osta Mercado Municipali turult. Tänavad Marques de Campo ja Paseo del Saladar ootavad külastajaid kunsti, moe ja kingapoodidesse.

Kolmekuningapäev Hispaanias

Hispaanias on Kolmekuningapäev 6.jaanuaril vist üks aasta tähtsamaid pühasid. Ma veel ei tea, kas kõige tähtsam. Nüüd tean selle püha kombeid ka natuke rohkem kui varem.

Kolmekuningapäeva (i.k. Three Kings Day, h.k. El Dia de los Reyes) eelõhtul ehk 5. jaanuari õhtul külastab Kuningas kodusid. Lapsed jätavad oma sussidesse kaamelite jaoks toitu ja kui Kuningad lahkuvad, siis jätavad lastele kingitusi. See on nagu sümboolne Kuninga külaskäik, kui Kristus sündis. Pagaripoodides on sel ajal kõikjal, sealhulgas ka akendel, rõngakujulised küpsetised, mida nimetatakse Kolme Kuninga Leivaks (h.k. Roscon de Reyes). Igas küpsetises on mänguasi. Kes saab leivaviilu, mille sees on mänguasi, seda saadab terve aasta hea õnn.

Jõuluõhtuga (h.k. Nochebuena) algab Jõulude tähistamine Hispaanias. Perekond hoiab sel ajal ühte ja käiakse kesköömissal (h.k. La Misa Del Gallo). Keskööl võib kuulda kõikjal kirikukellade kõla. Kui kesköömissalt koju jõutakse, siis sööb pere koos spetsiaalseid sööke ja ka spetsmagustoite. Jõulude ajal võidakse teha samuti kingitusi, aga põhiline kinkide jagamine on siiski Kolmekuningapäeval.

Laste jooksukross

Ühel jaanuari lõpupühapäeval toimus minu kodu lähedal koolilaste jooksukross Bassets pargis. See on sama park, kus on jõuseadmed ja rulluisuplats. Asub minu kodust 5min jalutuskäigu kaugusel. Ma ei saanud seda vaatama minna, sest mul oli endal samal ajal trenn ja võistlus kestis täpselt minu trenniga samal ajal.

Hea, et Denia hoolitseb ka laste sportimise eest ja korraldab sellist võistlust. Kahjuks ei ole Denias tõelist maastikul jooksmise võimalust. Tean selle pargi radu ja arvan, et kohati võisteldi pehmemal pinnasel ja kohati betoonist valatud pinnasel.

Vist isegi samal nädalavahetusel toimus ka kergejõustikustaadionil mingi koolilaste kergejõustikuvõistlus. Kui ma õhtul ise jooksmas käisin, siis staadionist möödudes nägin, et see oli lapsi täis. Kuna mul oli trenn, siis ma ei saanud võistlust vaatama minna.

Denia siserulapark Llunatics

Denia kaljukindluse alla kohe sama raamatukogu kõrval, kus ma enamasti käin, asub Denia siserulapark. Korra käisin seal vaatamas, et mis näha on. Sel ajal toimus rulahallis mingi üritus ja kogu plats oli kaetud laudu täis ning rulaatraktsioonidest polnud mingit jälgegi.

Pildil on Denia siserulapark Llunatics.

Ju seal tavaliselt on ikka rulatamise atraktsioone ka. Samas hoones, kus siserulapark Llunatics asub, saab veel ka teiste spordialadega tegeleda. Ma ei ole selle maja siseruumides käinud, aga uksel olevalt sildilt olen aru saanud, et seal majas tegeletakse eri võitluskunstide harrastamisega.

Denia jõusaalid

Pildil on Denia SPA hoone, mis asub kergejõustikustaadioni kõrval.

Mitmel korral olen kesklinnas mõõda jalutanud Europa nimelisest spordiklubist. Seal asub nii jõusaal, kui saab tegeleda rühmatreeningutega. Seal on meestele ja naistele eraldi saunaruumid. Europa spordiklubis on odavam treenida kui Denia SPA-s, mis asub kergejõustikustaadioni kõrval.

Pildil on Denia SPA jõusaaliosa.

Mulle meeldib loomulikult kõige rohkem Denia SPA. See on avar ja suur. Seal on kõik asjad ühes kohas olemas. Denia SPA kasutamine on palju kallim võrreldes Europa spordiklubiga.

Pildil on Denia SPA mullivannide osa.

Kui ei taha nii palju raha kulutada sisebasseinis käimiseks, kui Denia SPA küsib, siis saab käia teises siseujulas Club Nautico. Ma ei ole seal ise käinud ja näinud, mis tingimused seal on. Odavam on seal igatahes kui Denia SPA-s ujumas käia.

Pildil on Denia SPA 25m-ne siseujula.

Denias pidavat veel teisigi jõusaale olema, aga ma ei ole nendega kursis. Kui rahas ei oleks küsimus ja mul oleks vaja jõusaalis käia, siis käiksin kindlasti Denia SPA-s, seda eelkõige just seepärast, et see asub minu kodule lähemal. Denia SPA asub mu kodust umbes 1,4km kaugusel, aga Europa spordiklubi ligi 3km kaugusel. Ma liigun ju jalgsi ja ei taha trenni minekule ja trennist tulekule liigselt aega kulutada.

Interneti kasutamine

Pidin endale nüüd lõpuks raamatukogukaardi tegema, sest oma arvutiga ma enam internetti miskipärast kasutada ei saagi. Kõik teised inimesed kasutavad Wifi internetti raamatukogus ja neil ei ole probleeme. Ma arvan, et asi on minu arvutis. Mul on väga vana (retro) sülearvuti, aga siiani on kõik toiminud rahuldavalt. Kummaline on see, et mu arvuti suudab üles leida kõik teised piirkonnas saada olevad wifi levialad, aga raamatukogu oma mitte. Ma ei oska seda kuidagi selgitada või põhjendada ja muuta. Üritan oma arvuti wifi seadistusi uurida ja neid muutes jälle raamatukogu wifi enda arvutisse tagasi saada.

Pildil on Denia Kultuurimaja, mis asub kesklinnas suure Mercadona toidupoe kõrval. Kultuurimajas asub ka suurim linna raamatukogu.

Raamatukogu kaardi tegemine on lihtne. See on tasuta ja kehtib 2 aastat. Seda saan nüüd kasutada kõigis Valencia piirkonda kuuluvates raamatukogudes. Raamatukogukaardi tegemiseks läks vaja isikut tõendavat dokumenti ja ühte enda pilti. Pilti mul polnud ja seetõttu lükkasin kaardi tegemist kogu aeg edasi. Nüüd tegin pildid kah ära. Kahjuks oli miinimumkogus piltide tegemisel 8tk, mis maksis 5,5EUR.

Raamatukogu kaardi saamiseks pidin täitma ankeedi, kus küsiti nime, sünniaega, dokumendi numbrit, elukohta ja kontaktandmeid. Ma panin oma Denia aadressi, aga seda ei kontrollitud küll kuidagi. Sama hästi oleks võinud panna mistahes aadressi.

Nüüd saan endale laenutada raamatuid. Kui raamatuid lugema hakkan, siis ei ole aega jällegi arvuti taga kirjutada.

Raamatukoguarvutitega interneti kasutamine ei ole alati kättesaadav. Arvutid on seal vana tarkvaraga. Raamatukogus on interneti kasutamine populaarne ja seetõttu ei pruugi ma alati internetti pääseda, sest teised istuvad arvutite taga ees. Raamatukogukaardi olemasolu annab mulle nüüd võimaluse ilma seljakotita ringi liikuda. Vahel olen kasutanud raamatukogu ukse taga olevaid lukustatavaid kappe enda koti hoiustamiseks. See on mugav, sest nii saan minna seljakotis sülearvuti kesklinna, jätta arvutikott raamatukokku ja nii mugavalt ilma kotita vajalikes kohtades linnas liikuda. Hiljem koju minnes saan jälle koti kaasa võtta.

Ilmad on praegu juba jälle soojad ja saan lühikeste pükstega treenida. Tänu külmematele ilmadele jooksin soojema mütsiga ja nüüd on mu näol isegi veidi pruunikas jume. Muidu siiani oli nägu valge, nagu ma ei olekski soojal maal päikese käes. Nüüd saan jälle nokamütsi kanda ja selle alla varjuda.

Trennijutt

Terve eelmise ja üleeelmise nädala jooksin sisuliselt ainult krosse. Mahtusid eriti ei alandanud, aga tänu haigestumisele tekkis iseenesest mahu langus. Praegu julgen juba kirjutada, et langusest sain üle ja juba toimub uus tõus. Kui võrrelda üleeelmise nädalaga eelmise nädala krosside kiirusi ja pulsse, siis on märgata edusamme. Ise olen positiivne ja rahul.

Juba üleeelmisel nädalal tundsin, et reie nelipealihas on kergelt valus. Mitte mõnusalt valus, vaid teistsuguse valuga. Siiani ei ole valu üle läinud. Selline valu peaks näitama minu arvates mingit väsimust lihases. Ma ei teagi, mis seda tekitab, kas lahasväsimus, liiga nõrgad lihased, liiga monotoonne lihastöö või liiga pikad krossid. Vahel on praegu isegi joostes tunda, et reie pealt on valus. Eriti on sellist valu tunda, kui istun toolile.

Võistlemine Hispaanias

Treeningutega võin nii rahul olla, et osaliselt ka tänu treeneri mõjutustele, valisin välja võistlused, kus Denia lähedastes linnades või külades võistelda. Palusin oma tuttaval läbi interneti minu eest stardimaksud ära maksta, et siis olla kindel, et ma võistlen ja mingit taganemisteed ei ole. Andsin isegi sularaha juba stardimaksude ulatuses tuttava kätte. Ma ei saa siin ise stardimakse maksta läbi interneti, sest mul ei ole krediitkaarti.

Kokkuvõttes stardimaksude maksmiseni me ei jõudnudki, sest ma ei saanud ennast võistlusele registreerida läbi internetivormi. Võistlusele registreerides on vaja sisestada Hispaania DNI või NIE number. Minul seda ei ole ja ma ei teagi, mis asi see on. Nii lõppeski mu võistlusdebüüt Hispaanias. Kuna kõikidele võistlustele registreerimine käib läbi samal internetilehel oleva registreerimisvormi, siis ei saagi ma kuskil Denia piirkonnas võistelda.

Mul on plaan saata e-mail võistlustele registreerimise lehe haldajale, aga ma ei ole seda veel teinud. Ma ei suuda ennast hispaania keeles niimoodi väljendada, et oskaksin viisakat kirja kirjutada. Google tõlke abil ei saa ka korralikku mõistliku jutuga teksti.

Mu tuttav soovitas küll, et mingu ma lihtsalt võistlusele kohale ja registreerigu ja maksku kohapeal. Mulle see võimalus ei sobi. Esiteks seepärast, et võistlusjuhendis on kirjas, et registreerida saab ainult läbi interneti ja võistluspäeval registreerimist ei toimu. Teiseks seepärast, et siis ma ootan võistlust ja treeningnädal on kergem ja kui tuleb välja, et mind ei lubata võistlema, siis on treeningnädal raisku läinud. Denia Punase Risti jooksul oli ju nii, et kes võistluspäeval registreerib, see kohtade jagamisel arvesse ei lähe. Tänan väga, ma ei ole huvitud võistluspäeval kõrge stardimaksu maksmisest, kui ma isegi kokkuvõttes arvesse ei lähe. Sama hästi võiksin lihtsalt võistlusele minna, startida koos teistega, aga nii, et mul pole võistlusnumbrit ja stardimaksu ma ka ei maksa.

Kohaliku jooksuklubi blogist lugesin, et nendel on mingi 5km võistlus Denias. Küsisin e-kirja teel, et kas ma võin ka seal võistelda. Ei või. Mind ei lubata. Põhjendus oli selline, et kuna see on klubi korraldatud võistlus, siis klubi vastutab võistlejate eest. Kui mina võistlen ja minuga peaks midagi juhtuma, siis klubi vastutaks minu eest. Kuna ma ei kuulu klubisse, siis klubi ei taha vastutust minu eest võtta. Nad tegid mulle ettepaneku, et kui tahan võistelda, astugu ma klubisse ja maksku iga kuu 60EUR. Selline asi ei tule isegi mu mõttesse ja ma ei hakanud küsimagi, et mis selle raha eest saab. Minu üritus ennast võistlusele registreerida ja kohaliku klubi eitav vastus tulid samal ajal, nii et mul hakkasid kohe pisarad mõõda põski alla voolama.

Ehk suudan edaspidisteks võistlusteks ennast miskit moodi siiski võistlustele organiseerida.

Kohalik tuttav

Mingis eelnevas postituses kirjutasin, et sain raamatukogus tuttavaks ühe prantsuse mehega. Raamatukogus ta mainis, et tegeleb jalgrattaspordiga. Ma mõtlesin, et ah, ju sõidab niisama enda lõbuks. Prantslane kutsus mind kord külla õhtust sööma otse raamatukogust. Mõtlesin küll, et kuidas ma ikka niimoodi lihtsalt lähen, et kas ta naine ikka teab, et külaline tuleb. Siiski nõustusin.

Prantslane elab kohe raamatukogu lähedal kesklinnas. Teel tema juurde küsisin, et kas ta naine teeb kodus süüa. Sain vastuseks, et ei, naine on praegu Prantsusmaal. Sel hetkel vajus mul kohe süda saapasäärde. Peas hakkas toimuma võitlus, et kas minna külla või mitte. Kui mees kutsub naise omale koju ja oma naist pole samal ajal kodus, siis on asi ikka eriti kahtlane isegi siis, kui tegu on pensionäriealise mehega. Mul oli väga piinlik, aga ma ütlesin prantslasele koheselt otse, et ei mingit intiimsust, kui sain teada, et tal polegi naist kodus. Piinlik oli seepärast, et kui ta on korralik inimene, siis ta võib pahandada, et ma temast nii halvasti mõelda võin. Õnneks ta ei reageerinud kuidagi dramaatiliselt ja ma mõtlesin, et ah, vahet pole. See on juba tema probleem, kui ta unistab ei tea millest, sest mina olen ennast selgelt väljendanud ja tema lubas, et lihtsalt õhtusöök ja ei midagi enamat.

Elukogemust ja vanust mul on, et ma teaksin, kuidas sellistes olukordades käituda. Õnneks õhtu kujuneski vaid õhtusöögiks, aga mehed jäävad siiski meesteks, ükskõik, mis nad kokku lubada võivad. Ma arvasin tegelikult, et peale seda õhtusööki ma temaga rohkem kokku ei saa, sest mees on pettunud. Nüüd on esimesele õhtusöögile prantslase juures järgnenud veel mitmeid õhtusööke ja ma võin öelda, et ma olen leidnud endale siin väga hea sõbra. Prantslase naine nagunii sellist sõprust ei mõistaks ja milline abikaasa mõistakski.

Praegusel hetkel olen ma väga ideaalne sõber, sest ma ei suuda hispaania keeles eriti rääkida, aga aru saan päris hästi. Kui räägitakse ekstra minuga, siis ma saan keelest aru, aga loomulikult mitte kõigest. Kui kuulan hispaaniakeelset raadiot või vaatan telekat, kus räägitakse väga kiirelt, siis ma ei saa sisuliselt midagi aru. Hea sõber olen seepärast, et enamus inimesi armastab rääkida ja keegi ei taha teist kuulata. Kuna ma rääkida ei oska, siis ma olen vait ja kuulan, vastu ei hakka ja vaidlema ei hakka.

Kui prantslane minuga rääkis, siis ta rääkis sisuliselt kogu aeg kätega. Ta ei vehkinud nendega, vaid puudutas mind käest. Kui ta midagi ütles, siis pidin alati talle otsa vaatama, sest muidu ta võttis käest kinni, et ma ikka otsa vaataksin. Mitte mingi romantiline vaade, vaid tavaline viisakas inimesele otsa vaatamine vestluse ajal. Sellises käest kinni võtmises või puudutamises ei ole midagi ebatavalist arvatavasti tema kultuuriruumis. Viisakas on teisele otsa vaadata, sest see näitab lugupidamist vestluskaaslase suhtes. Minu jaoks muutus see lõpuks väsitavaks ja tüütavaks, sest isegi süüa ei saanud või oma taldrikusse vaadata, vaid pidin ikka temale otsa vaatama, kui ta midagi rääkis. Kui ta midagi raamatukogus räägib, siis ma ei saa ka oma arvutiekraani vahtida, vaid pean ikka talle otsa vaatama. Tegelikult see on väga hea komme, kuid ma ei ole oma elus kedagi sellist varem kohanud. Ma olin seega ideaalne vestluskaaslane- ainult kuulasin ja vaatasin otsa ja kordasin vahel ta sõnu.

Olen kindel, et prantslasest sõber tuli minu ellu mingi kindla põhjuse pärast. Ta ei ole mitte mingi suvaline harrastusrattur, vaid ikka tõeline sportlane. Ta võistleb siiamaani ja Denias treenib koos kohalike ratturitega. Kohalikke rattureid pidavat olema Denias 2 gruppi. Üks grupp on sportlased, kes teevad korralikult trenni ja teatud trennides on selline suhtumine, et kes sõita ei jaksa, jääb maha, et mitte teiste trenni ära rikkuda tempo alandamisega. Teine grupp on sellised, kes eriti sõita ei jaksa ja nende sõidutempo on aeglasem ja seal võib leida nii ülekaalilisi kui maastikurattaga treenijaid.

Rattaspordist ja trennikiirustest ma midagi eriti ei jaga. Näiteks üks kõva Denia ratturite rattatrenn oli ligi 120km ja keskmine kiirus mingi 30km/h. Ma ei oska hinnata, kas see on hea või väga hea. Nii treenitakse vist korra nädalas ja see on sellist tüüpi trenn, kus mahajääjaid ei oodata. Muidu pidavat ratturid ikka treenima nagu üks grupp st kui keegi väsib, siis oodatakse järgi ja aidatakse edasi, et keegi üksi teele maha ei jääks.

Jalgratastest ja jalgrattavarustusest ma ka eriti midagi ei tea. Näiteks prantslase ratas maksab Eesti kroonides kuuekohalise numbri, seega peab ikka hea ratas olema küll ja raam on sellel karbonist. Ma ei teagi, mida see täpselt tähendab. Ju on mingi eriti kerge ja vastupidav. Kiivreid on tal Denias kaks tükki ja ainus põhjus on, et sobiks eri värvi sõiduriietega paremini kokku. Ei tea, kas kõik ratturid on sellised eputajad. Eks jooksjaid ole samasuguseid, kes vahetavad mütse, et teiste riietega kokku sobiks.

Prantslase kodu on muidugi võrreldes minu korteriga Denias väga ilus. Ikka tõeline kodu. Kõik on nii ilus, mugav ja hubane. Ruumi on seal ka palju. Pesumasina ja pesukuivati jaoks on isegi eraldi ruum. Koridor on ligi poole minu korteri suurune.

Mitte see ei ole tegelikult tähtis, milline on tema elamine. Tähtis on hoopis see, kui palju on mul võimalik temalt õppida. Ta toitub minuga võrreldes ikka nagu õige sportlane. Tal on kõik paigas, mida ja millal ning kui palju süüa. Tal on ka paigas kõik muu, mis puudutab treenimist. Kuigi siin on hea kliima ja saab talv läbi korralikult rattatrenni teha, käib ta ikkagi jõusaalis ekstra üldfüüsiliselt tugevamaks saamas koguni kolm korda nädalas ja ikka mitu tundi järjest eri vajalikes rühmatrennides. Kui talvehooaeg saab läbi, siis suvel sõidab ainult ratast selle jõu pealt, mis talvel on tekitanud.

Mulle suutis ta pika loengu maha pidada teemal, kuidas mina peaksin treenima. No seda nüüd küll ma kuulda ei tahtnud. Miskipärast arvavad sageli inimesed, et eriti hea on teisele nõu anda. Ikka dikteeris, kuidas ja mida ma pean trennis tegema. Ma püüdsin talle selgeks teha, et mis sa ikka räägid, mul on oma treener ja ma järgin tema plaani, ükskõik, mis sa mulle ka kokku ei pajataks.

Mulle meeldisid õhtusöögid prantslase juures väga. Pidevalt üksiolemisele oli see heaks vahelduseks ja mõnus oli, kui minu eest hoolitseti.

Kultuuride erinevus

Minul on igatahes ükstapuha kus keeruline sõpru leida. Ma võin võõrastega kiirelt ja kergelt suhtlema hakata, aga naisterahvana pean pidevalt arvestama, et mehed tahavad vaid üht. Mida siis naised tahavad, kui nad ei taha seda, mida mehed tahavad? Eriti keeruline on välismaal, sest tutvudes võõramaalasega peab arvestama, et neil on teistsugune mõtlemine ja kasvatus. Mul ei ole treenides sõprade jaoks nagunii aega, aga siiski on hea, kui on olemas sõbrad, kellele võib loota või toetuda, kui on raske.

Mu naaber rääkis, et Hispaanias pidavat kodu juhtimine olema naiste käes. Naised pidavat olema need, kes loovad meestega esimese kontakti. Mehed ootavad, et naised nende poole pöörduksid. Nii Venelased kui ka Eestlased on jällegi sellise kasvatusega, et mees on see, kes loob esimese kontakti.

Kui olin Egiptuses, siis kord tahtsid mingid kohalikud minuga koos pilti teha. Mul olid vaid bikiinid seljas. Mõtlesin, et mis see pilt siis ikka nii väga ära ei ole. Ma olin siiski ju turvalisel hotelliterritooriumil, kuhu pääsesid kohalikest vaid hotellitöötajad, mitte suvalised inimesed tänavalt. Seisin kohalikega kõrvuti ühele pildile ja pildi tegemise hetkel oli ühe kohaliku käsi välgu kiirusel mu rindadel. Minu jaoks oli selline asi nii ootamatu, et ma ei osanudki kuidagi reageerida. Rohkem ma ei ole kellegagi ühele pildile läinud, sest ühest kogemusest piisas.

Kord treenisin vihmaga Portugalis ja trennis jooksin ning lobisesin ühe Itaalia jooksjaga. Tema elas kuskil kaugel. Ma kutsusin ta koheselt trennist otse enda koju. Vihma sadas ja me mõlemad olime märjad. Tahtsin talle lihtsalt näidata, milline elamine mul on, sest ta avaldas soovi järgmisel aastal ka kuskil treeningpaikadele lähemal elada. Nii kui itaallane mu korterisse astus, siis kohe tahtis suudlema hakata. Ma olin ðokeeritud, sest ma ei osanud midagi sellist oodata. Mulle ei tulnud selline asi isegi hetkekski mõttesse. Enda juurde koju ma kedagi kutsuda enam ei julge, sest mine tea, mida kutsutav võib mõelda. Näiteks siin Hispaanias on minu juures käinud ainult Ene ja Erika ning korteri omanik leket kõrvaldamas.

Kultuuride erinevusi peaks koolis õpetatama, et reisides või tutvudes võõramaalastega ei tekiks arusaamatusi.

Raamatukogu on hea koht tutvuste sobitamiseks. Kas on?

Sügisel Lõuna-Eestis treenides sain kohalikus raamatukogus tuttavaks ühe endiste aegade jooksjaga, kes on sündinud Indias. Tema jutu järgi ta jooksis omal ajal 1500m ajaga 3min 37sek kanti. Mul ei jäänud täpselt aeg meelde. Ma otsisin ta tulemusi internetist, aga ei leidnud, sest ma ei tea ta võistlusnime. Praegu elab ta Euroopas ja on nime vahetanud euroopalikumaks. Ka tema hakkas mulle koheselt nõu andma, kuidas ma treenima peaksin.

Tuleb välja, et raamatukogu on päris hea koht, kus tutvusi sobitada. Tegelikult ma ju ei otsi tutvusi, aga kui keegi minuga rääkima hakkab, siis vait ma ei ole. Seda indialast nägin õnneks vaid korra. Mu sisetunde järgi oli ta kuidagi kahtlane. Tundub, et nii võib ju iga võõras ligi astuda ja mainida, et kas tead, ma tegin ka kunagi omal ajal kõval tasemel sporti. Mina kergeusklikuna usun kah kõike.

Indialase jutt paistis siiski tõsi olevat, mitte lihtsalt mingi suvaline raamatust loetud. Tema jutu põhjal sain ma aru, et ta saab väga hästi aru eri treeningmetoodikatest. Ta rääkis ka psühholoogilise poole pealt jooksmise kohta. Ta rääkis täpipealt samadest asjadest, mida mina olen tundnud. Ma ei ole mitte kunagi varem kellegi teisega saanud jooksmise psühholoogilisest küljest rääkida. Kõik on alati nii tugevad ja nii motiveeritud ning kunagi ei ole psühholoogilisi probleeme. Minul on küll. Ma olen kõigest inimene, mitte mingi robot.

Indialane rääkis ka sellest, kuidas ta omal ajal oli nn katsejänes, kes käis Himaalaja mägedes üle 3000m kõrgusel treenimas Lagathis. Ta käis mäestikuefekti mõju testimas mingi Skandinaavia riigi rahade eest (ma ei mäleta, oli see Norra või Soome). Kui ta Himaalajast tagasi tuli, siis ta sportlikke kõrgtulemusi ei saavutanud ja koheselt võeti talt toetusrahad ära. Samas arutades mäestikuefekti mõju Skandinaavia teadlaste teooriatega, selgus, et praktikas toimusid läbi samasugused asjad, nagu teoreetikud arvasid.

Lisaks Himaalajas treenimisele on ta treeninud ka Ameerikas kõrgmäestikes, aga mitte eesmärgiga saada mäestikuefekt. Tol ajal ei olnud mäestikuefekti mõju veel selge. Kui ta mäestikust alla tulles meretasapinnal võistles, siis tegi ise ootamatu avastuse, et joostes olid tal nagu tiivad. Võiks öelda, et tänapäevaks on mäestikuefekt teadlaste ja praktikute poolt igatpidi läbi uuritud ja selge, aga tegelikult on see kohati ikka tume maa.

Toitumisalased õpetused prantslaselt

Tulen oma jutuga tagasi Deniasse ja tuttava prantslase juurde. Prantslane õpetas mind avokaadot sööma. Ma olen seda varem söönud kuskil restoranis salati peal. Avokaado ei jätnud mulle siis mingit erilist kustumatut muljet ja seda vilja pole ma kunagi tahtnud rohkem süüa. Tean, et avokaado on väga kasulik, aga kui ei meeldi, siis ei meeldi.

Õpetus, kuidas avokaadot süüa nii, et see on eriti maitsev. Küps avokaado tuleb pooleks lõigata. Vilja keskel on suur kivi, see tuleb sealt välja võtta. Alles jääb kaks poolikut avokaadotükki, millel on kivi kohas suur lohk. Kivilohku tuleb kallata oliiviõli nii palju, et lohk on poolest saadik õli täis. Teelusikaga siluda õli avokaado viljaliha peale laiali. Maitsetugevdajaks võib viljalihale riputada natuke soola. Ongi valmis. Süüa võib teelusika abil. Avokaado koor on tugev ja kuni kooreni võib kogu viljaliha teelusika abil ära süüa. Maitseb suurepäraselt.

Prantslaselt õppisin, kuidas on võimalik maitsev õhtusöök teha ainult köögiviljadest. Kui olin kord jälle tema poole õhtusöögile kutsutud, siis mina sain nii aru, et tulgu ma teatud kellaajaks ja toit on valmis. Tegelikult hakkas ta siis alles süüa tegema. Alati valmis toit minu silme all. Kui ma nägin, et ta alles hakkab köögivilju koorima ja hakkima ja sellest midagi valmistama, siis mõtlesin, et oh, ma ei jõua küll oodata, kuni see toit ükskord valmis saab. Suutsin. Kui ise süüa teen või söön, siis ikka midagi sellist, mida saab lihtsalt ja kiirelt teha.

Kõikide köögiviljade nimesid ma ei tea, mis ta õhtusöögiks kasutas. Seal oli porgand, porrulauk, sibul, kartul, petersell, paprika, pika rohelise kurgi sarnane (nimi ei tule meelde), pika hernekauna sarnane. Kõik oli värske. Ma imestasin, et küll viitsib vaeva näha. Muudkui kooris ja tükeldas. Pani kogu selle veega keema ei tea mitmeks minutiks. Kui kõik oli valmis, siis mikserdas selle ühtlaseks massiks ja tekkis mitte meeldiva rohelise värviga püreemass. Lõhnas ja maitses väga hästi. Ma mõtlesin seda süües, et kuidas mul on võimalik järgmisel päeval sellise toidu pealt trenni teha. Ainult köögiviljad. Küllap kükitan pidevalt jooksmise asemel kuskil põõsas. Tegelikult ei kuulunud kordagi trenni juurde ükski põõsas kükitamine kui olin õhtuti sellist toitu söönud.

Köögiviljapüree ei olnud kunagi õhtu ainus söök. Õhtusöögi juurde kuulus ka mingi puuvili, leib, mingi loomne valguallikas, jogurt ja vahel ka väike tükike magusat. Vahel olid loomseks valguallikaks suured hiidkrevetid, vahel loomaliha, vahel kala ja vahel mingi suitsutatud liha.

Krevettide valmistamine käis ka väga lihtsalt ja kiirelt. Poest tuli osta värsked krevetid. Suurtest krevettidest piisas näiteks 6tk korraga. Praadida krevette kuuma õliga kiirelt pannil ja oligi toit valmis. Sama lihtsalt ja vilunult käis loomaliha praadimine.

Minu soovil sain korra ka pastat, mis on minu vaieldamatult lemmiktoit. Makaronide keetmine käis nii, nagu ma ei ole harjunud. Ta ajas vee keema ja valas sinna makaronid sisse. Tõstis makaronid koos keeva veega pliidilt kõrvale ja nii seistes kuumas vees makaronid valmisidki. Samal ajal, kui makaronid paisusid, tegi ta kastet konservtomatipastast, sibulast ja mingist peenikesest rasvatust tugevamaitselisest vorstist. Kui kaste oli valmis küpsenud pliidil, siis valas vee makaronidest välja ja kallas makaronid kaste hulka ja oligi toit valmis. Ei mingit juustu, aga maitses siiski võrratult hästi.

Üks eriline roog, mida ma ise poleks kunagi tegema hakanud, valmis tavalistest konservhernestest. Sisuliselt sama kaste, nagu makaronide jaoks, aga makaronide asemel olid konservherned. Maitses suurepäraselt. Loomulikult ei mingit riisi ega makaroni sellisel toidul kõrval ei olnud.

Ma olen harjunud väga teistmoodi sööma, aga üllatuslikult sain ka nii kõhu täis ja mingeid seedeprobleeme ei tekkinud. Üksi kodus söön ikka omamoodi. Minu siinne lemmiktoidupood Aldi, mis on täis sakslaste toodangut, ei pidavat küll eriti soovitatav olema. Sakslaste kraamis pidavat liiga palju igasugu säilitus ja muid mittekasulikke ained olema.

Olen lugenud eri toitumisraamatutest, et õhtul on kasulik valku süüa. Ma olen siiani arvanud, et igasugune valk on õhtuti kasulik ja hea. Prantslane õpetas, et näiteks loomaliha ei ole küll soovitav õhtul süüa, sest selle seedeprotsess on inimese jaoks väga aeglane ja raske. Nii ei ole öösel hea magada. Kui ta õhtusöögiks loomaliha tegi, siis ainult minu pärast, et ma ikka ka proteiini saaksin. Õhtul on soovitav süüa pigem mingit kergemat valku nagu krevetid või kala. Kana ta ei soovitanud ka üldse, sest need kanad, mis on puuris üles kasvanud ei ole õige maitsega. Kana võib süüa, kui kana on kasvanud aias vabalt ringi jalutades ja normaalselt toitudes ja lihast kasvatades. Puurikanad on liigselt ei tea mis aineid täis topitud, et nad kiirelt suureks kasvaksid.

Prantslane on toidu suhtes kuidagi eriti spetsialist. Mina küll ei saa maitsest aru, kus see lihaloom, -lind või –kala on kasvanud. Mina ei saa sellest ka aru, kas puuvili on küps või mitte. Kui ikka päris toores on, siis on selge, aga nii ma küll aru ei saa, et kas puuvili peaks veel päeva või kaks toas valmima enne kui süüa kõlbab.

Ma hakkasin nüüd hommikuti ärgates enne purdu söömist apelsinimahla jooma. Samal ajal kui puder keeb, pressin ma 1-2 apelsinist mahla. Nii tekib olenevalt apelsinide suurusest pool kuni terve klaasitäis mahla. Mahla joomine on isegi veel parem, kui apelsini söömine. Apelsine söön ikka, aga mingil teisel ajal. Kuigi mahl on mõnus, siis apelsini söömine on nagu omaette rituaal. Kui hommikul päike on juba tõusnud, siis seisan rõdul, vaatan päikest ja joon värskeltpressitud apelsinimahla, mis on täis päikeseenergiat. See kõik kokku on nii uskumatult hea. Apelsinimahl on hea C-vitamiinipomm terveks päevaks.

Pildil on tavaline lihtne tsitrusviljade jaoks sobilik mahlapress. Mina pressin ka sarnasega apelsinidest mahla joogiks.

Via Verde lähedal pakub üks majapidamine tasuta puuvilju. Puuvilju saab niigi ise noppida, et tavaliselt kui ma sealt mööda jooksen, siis vedelevad puuviljad maja ees ja keegi ei ole neid puutunud. Kuna see majapidamine ei asu otse Via Verde ääres, siis arvata võib, et enamus inimesi ei teagi, et seal neid vilju niisama pakutakse. See majapidamine pakub näiteks greipfruute. Kord jalutasin ekstra sinna maja juurde, et greipe võtta. Kodus proovisin ja aru ma ei saanud, miks inimesed armastavad greipe. Apelsin on palju magusam ja mõnusam. Apelsinis on rohkem c-vitamiini kui greibis.

Ühes balletifilmis, „Must luik“, sõi tantsija greipe, et vormis püsida. Mis kasu on greibist, ei mina aru saa. Ainuke nn positiivne erinevus võrreldes apelsiniga on see, et greip annab palju vähem kaloreid. Kui greipi süües see suhkru või meega üle valada, siis saab kindlasti kaloreid rohkem kui apelsini süües.

Prantslane soovitas, et õhtul ei ole kasulik apelsini süüa, sest siis saab liialt palju c-vitamiini ja magada ei saa. Tal võib õigus olla. Vitamiine on soovitav ikka hommikul tarbida.

Haigestusin

Viimase nädala neljapäeval läks ilm ootamatult väga külmaks. Eestis läks ka külmaks ja siingi samal ajal. Õhutemperatuure ei saa muidugi võrrelda, sest siin on siiski plusskraadid. Neljapäeval sadas ja sooja oli vaid +10- +12C. Puhus väga külm tuul. Läksin hommikul trenni nende riietega, nagu ikka. Jalas olid igaks juhuks pikad liibekad ja seljas õhuke kilejope. Kuigi mul oli lihtne trenn, sest sain ainult joosta ei mingeid muid lisasid, siis ikka oli trennis ebamugav. Ma jooksin nokamütsiga ja mul hakkasid kõrvad ja pea külmast ja tuulest valutama. Eestis sellise ilmaga oleks ma kindlasti mütsiga jooksnud, mis kõrvad kinni katab ja mul oleks märksa rohkem riideid seljas olnud. Laiskusest ma rohkem riideid ei pannud. Kui koju jõudsin, läksin koheselt kuuma duði alla, tegin sooja jooki ja riietusin eriti soojalt ja alles siis hakkasin venitama. Kuigi trennis sadas, siis mul vedas, sest tossud jäid kuivaks ja riided ka ei saanud läbimärjaks, sest vihma tuli ainult kergelt ja tuul kuivatas kiirelt jope.

Samal õhtul läksin jälle jooksma. Peale õhtust trenni tahtsin nii väga linna minna, et saaksin kohaliku mobiilikaardi aktiviseeritud. Vaatasin peeglisse ja nägin, et silmad on mul kuidagi kahtlaselt läikivad. Sisetunne ütles, et ma jääksin koju, aga tahtmine mobiilikaarti aktiviseerida oli suurem. Riietusin väga soojalt, aga kui koju tagasi jõudsin, siis tundsin, et mul ei ole hea olla. Pea käis kuidagi ringi ja pilk ei jõudnud pea liigutamisele koheselt järele. Võtsin koheselt tarvitusele meetmed, et terve olla. Rohkelt kuuma jooki ja rohkelt c-vitamiini.

Järgmisel hommikul tundus, et olengi terve, aga trenni läksin siiski tavalisest hiljem, sest siis paistis päike ja oli soojem. Seekord panin ennast ekstra soojemalt riidesse. Pidin tegema lõigutrenni, aga tegin ainult soojendusjooksu ja jooksin koju tagasi. Nii kui jooksma läksin, oli tunne, et kogu keha on kaetud külma higiga ja selline kuidagi haiglane olemine. Pulss oli sealjuures normaalne. Alati ei saa pulssi usaldada. Vahel on haigestumisega nii, et vahetult enne haigestumist tuleb eriti hea trennitulemus ja siis alles järgmisel päeval võib haigus välja lüüa. Lisaks suutsin lühikese soojendusjooksu ajal koguni kaks korda seedehäirete pärast põõsas istuda ja siis oligi selge, et kojuminek. Parem puhkan selle päeva kodus, kui kurnan organismi ja pärast pean nädal või kaks haigusest paranema.

Koju jõudes oligi mul külm ja ma ei tahtnud isegi duði alla minna. Vahel võib duði all käimine pigem kahulik olla. Jõin palju kuuma jooki ja tegin korraliku söögi ning manustasin hulgaliselt c-vitamiini. Muid vahendeid mul ei ole. C-vitamiiniks on kas apelsin või sibul. Lamasin voodis ja muudkui higistasin. Kõik seljas olevad riided olid läbimärjad ja ka voodilinad olid vettinud. Õnneks mul on piisavalt kuivi riideid, mida selga panna ja ennast soojendada.

Paraku on mul vaid üks voodilina, üks käterätt ja üks tekikott. Ühest higistamisest piisas, et ülejäänud päev voodist väljas veeta, sest märjas voodis on päris hull olla. Õnneks saab teki teistpidi keerata ja nii on jälle kuiv olemine, aga linaga pole midagi teha, kui seda on vaid üks. Ülejäänud päeva ootasin, et voodilina ööseks ära kuivaks ja õnneks kuivaski. Õhtul oli juba päris hea olla, aga tunne võib olla petlik.

Miks ma haigestusin, seda täpselt ei teagi. Joostes reeglina haigeks ei jää. Haigeks võib jääda just peale trenni. Ju mu organism oli väsinud ja seetõttu külm tuul puges ligi ja tekitas haiguse.

Mu naabrid olid jaanuaris gripis kordamööda. Naabrid rääkisid, et nii see gripp algabki, et on nõrkuse tunne ja peas on imelik. Ma loodan, et ma sain haigusele õigel ajal jaole, mis iganes see ka oli. Tegin õigesti, et usaldasin sisetunnet ja tugeva trenni ära jätsin ja ülejäänud päeva kodus puhkasin.

Kohalik telefonikaart

Käisin Movistari esinduses kohalikku ettemaksuga mobiilikaarti ostmas. Arvasin, et mis seal siis ikka nii erilist on. 5min ja kaart on minu. Müüja võttis kaardi pakendist ja hakkas kohe kaarti aktiviseerima. Samal ajal kirjutasin ma mingile asjale elektrooniliselt alla. Hiljem selgus, et leping oli. Aga seda lepingut ma ei ole veel ise näinud. Enne lepingu sõlmimist tahtis müüa ka mu dokumenti näha.

Ma jõudsin sinna mobiilipoodi alles enne poe sulgemist. Müüja muudkui üritas kaarti aktiviseerida, kuid see ei õnnestunudki. Ma mõtlesin, et pole midagi, küll kodus aktiviseerin. Ei mingit kodu. Müüja ütles, et mul on väga kahju ja käskis järgmisel päeval jälle tulla. Mina kaarti enda kätte ei saanudki. Järgmisel päeval läksin jälle õhtul vahetult enne poe sulgemist kohale ja müüja ei suutnud ikka kaarti aktiviseerida. Kaart jäi endiselt müüa kätte.

Kolmandal päeval ma enam kohale ei läinud, sest jäin haigeks. Laupäeval hakkasin jooksma minema ja õnneks läks just naaber sel ajal autoga kesklinna. Nii sain autoga mobiilipoodi, et saada kätte aktiviseeritud mobiilikaart. Läksin seekord teise poodi, sest arvasin, et seal läheb paremini. Kõik kordus samamoodi- müüja selgitused, allkirjastamine ja aktiviseerimise ebaõnnestumine ning müüja vabandused. Seekord läks tegelikult veel halvemini, sest mul ei kästud mitte järgmisel päeval tagasi tulla, vaid öeldi, et kaart aktiviseerub alles esmaspäeval või teisipäeval. Õnneks sain kaardi oma kätte ja saan selle ise aktiviseerida ja enam poodi tagasi minema ei pea. Lepingut, millele ma allkirja andsin, ma ei näinudki ja endale ei saanud.

Mobiilipoes pakuti mulle, et kas ma tõesti ei taha endale uut telefoni. Uus mobiilikaart koos kõneajaga maksab 9EUR, aga uus kõnekaart koos uue telefoniga maksab vaid 19EUR. Kuigi on mugav, kui ühes telefonis on Eesti nr ja teises Hispaania nr, siis uut telefoni ma küll ostma ei hakanud. Pärast saan endale uue telefoni ja olen mingi sunnitud Movistari klient 2 aastat. See telefon töötab ainult Movistariga. Nii et tasuta asju ei ole olemas või on need mingi konksuga.

Võib-olla teistel inimestel läheb kaardi ostmine ja aktiviseerimine edukamalt. Eestis on lihtne mobiilikaarti osta. Selle võib suvalisest putkast või poekassast osta ja ei mingit lepingut. Kedagi ei huvita, kas kaart tööle hakkab. Kummaline on see, et miks müüja mulle mingit teist kaarti ei andnud, kui see üks ei hakanud tööle. Ka ei saanud ma aru, mismoodi see aktiviseerimine käib.

Eriti õnnelik olem ma selle üle, et ma suhtlesin mobiilipoes ainult hispaania keeles. Kui detsembris käisin mobiilikaardi hindasid uurimas, rääkisin ainult inglise keeles. Mulle ei tulnud mõttessegi, et ma suudaksin aru saada hispaania keelest. Uskumatult hea tunne on see, kui suudan ennast minu jaoks uues võõrkeeles juba väljendada. Olen siin riigis olnud vaid 2 kuud ja keelt olen ekstra õppinud vaid ise raamatust ja sedagi vaid kahe või kolme päeva ulatuses korraga 15min. Arusaamine keelest ja vähene rääkimisoskus on tulnud ei tea kust.

Kui nüüd ükspäev hispaania keele õpikut sirvisin, siis tundus keele õppimine iseseisvalt raamatu abil jälle huvitav. Nüüd läheb õpe ladusamalt, sest olen juba hääldust kuulnud ja iseseisvalt kuidagimoodi uusi sõnu omandanud. Nüüd, kus mul on keelest juba mingi arusaamine olemas, on tahe osata ka rääkida. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest, kui keegi räägib, et õppis vöörkeelt rääkima lihtsalt võõras keelekeskkonnas viibides. Arvasin, et see pole võimalik. Nüüd ma saan sellest aru, sest ise omandan täpselt nii võõrkeelt. See on siiski võimalik.

Ilm

Kui eelmise nädala reede hommikul hakkas päike kaugel paistvate mägede tippudele paistma, siis vaatasin, et ohhoo, mäetipud on valged. Lõpuks on lumi isegi Denia piirkonda jõudnud. Ma ei tea, kui kaugel need lumised mäetipud asuvad minu kodust. Arvan, et üle 15km kindlasti ja võib-olla veelgi kaugemal. Minu jaoks on see esimese lume nägemine sel talvel. Tegelikult ma loomulikult lumehelbeid ei näe, sest mäed on ikka päris kaugel. Blogisse postitamise ajaks on mäetippudelt, mida kauguses näen, juba lumi ära sulanud.

Mul on korteri akende asukohaga eriti hästi läinud. Naaber rääkis, et siin on vahel sellised kõvad tuuled, et aknakatted kolisevad tuule käes. Minu aknad on mere suhtes täpselt vastassuunas ja mul ei ole kordagi tuul akna taga mürglit teinud. Tuul puhub reeglina kuskilt mere poolt ja tänu sellele, et minu aknad on teises suunas, ei puhu kuskilt akende vahelt mulle korterisse tuul ja mul on soe.

Kuigi siin oli nüüd nn külmaperiood, on siin ikkagi hea kliima. Sajab üliharva. Enamasti on ühtlane õhutemperatuur päeval ja mingeid suuri õhutemperatuurikõikumisi ei ole. Isegi kui puhuvad tugevad tuuled, siis ainult mõne päeva, mitte kuu aega järjest nagu Portugalis. See külmaperiood on siin ka ainult mõne päeva ja siis on jälle soe. Kui ma ei oleks haigestunud, siis polekski sellest külmemast ilmast midagi. Haigena on iga ilm ebemeeldiv. Mis külm see ilm ikka nii väga on? Ei saja ja sooja on vähemalt +10C kraadi. Seda on naeruväärne külmaks pidada võrreldes Eesti -20C-ga. Kui ilm oli siin +10C, siis kohalikud sportlased jooksid kohati suusamaskiga.

Üksi võõras riigis haige olla ei ole meeldiv. Seega mõtlen positiivselt ja olen terve kogu aeg.