Trennijutt

Terve eelmise ja üleeelmise nädala jooksin sisuliselt ainult krosse. Mahtusid eriti ei alandanud, aga tänu haigestumisele tekkis iseenesest mahu langus. Praegu julgen juba kirjutada, et langusest sain üle ja juba toimub uus tõus. Kui võrrelda üleeelmise nädalaga eelmise nädala krosside kiirusi ja pulsse, siis on märgata edusamme. Ise olen positiivne ja rahul.

Juba üleeelmisel nädalal tundsin, et reie nelipealihas on kergelt valus. Mitte mõnusalt valus, vaid teistsuguse valuga. Siiani ei ole valu üle läinud. Selline valu peaks näitama minu arvates mingit väsimust lihases. Ma ei teagi, mis seda tekitab, kas lahasväsimus, liiga nõrgad lihased, liiga monotoonne lihastöö või liiga pikad krossid. Vahel on praegu isegi joostes tunda, et reie pealt on valus. Eriti on sellist valu tunda, kui istun toolile.

Võistlemine Hispaanias

Treeningutega võin nii rahul olla, et osaliselt ka tänu treeneri mõjutustele, valisin välja võistlused, kus Denia lähedastes linnades või külades võistelda. Palusin oma tuttaval läbi interneti minu eest stardimaksud ära maksta, et siis olla kindel, et ma võistlen ja mingit taganemisteed ei ole. Andsin isegi sularaha juba stardimaksude ulatuses tuttava kätte. Ma ei saa siin ise stardimakse maksta läbi interneti, sest mul ei ole krediitkaarti.

Kokkuvõttes stardimaksude maksmiseni me ei jõudnudki, sest ma ei saanud ennast võistlusele registreerida läbi internetivormi. Võistlusele registreerides on vaja sisestada Hispaania DNI või NIE number. Minul seda ei ole ja ma ei teagi, mis asi see on. Nii lõppeski mu võistlusdebüüt Hispaanias. Kuna kõikidele võistlustele registreerimine käib läbi samal internetilehel oleva registreerimisvormi, siis ei saagi ma kuskil Denia piirkonnas võistelda.

Mul on plaan saata e-mail võistlustele registreerimise lehe haldajale, aga ma ei ole seda veel teinud. Ma ei suuda ennast hispaania keeles niimoodi väljendada, et oskaksin viisakat kirja kirjutada. Google tõlke abil ei saa ka korralikku mõistliku jutuga teksti.

Mu tuttav soovitas küll, et mingu ma lihtsalt võistlusele kohale ja registreerigu ja maksku kohapeal. Mulle see võimalus ei sobi. Esiteks seepärast, et võistlusjuhendis on kirjas, et registreerida saab ainult läbi interneti ja võistluspäeval registreerimist ei toimu. Teiseks seepärast, et siis ma ootan võistlust ja treeningnädal on kergem ja kui tuleb välja, et mind ei lubata võistlema, siis on treeningnädal raisku läinud. Denia Punase Risti jooksul oli ju nii, et kes võistluspäeval registreerib, see kohtade jagamisel arvesse ei lähe. Tänan väga, ma ei ole huvitud võistluspäeval kõrge stardimaksu maksmisest, kui ma isegi kokkuvõttes arvesse ei lähe. Sama hästi võiksin lihtsalt võistlusele minna, startida koos teistega, aga nii, et mul pole võistlusnumbrit ja stardimaksu ma ka ei maksa.

Kohaliku jooksuklubi blogist lugesin, et nendel on mingi 5km võistlus Denias. Küsisin e-kirja teel, et kas ma võin ka seal võistelda. Ei või. Mind ei lubata. Põhjendus oli selline, et kuna see on klubi korraldatud võistlus, siis klubi vastutab võistlejate eest. Kui mina võistlen ja minuga peaks midagi juhtuma, siis klubi vastutaks minu eest. Kuna ma ei kuulu klubisse, siis klubi ei taha vastutust minu eest võtta. Nad tegid mulle ettepaneku, et kui tahan võistelda, astugu ma klubisse ja maksku iga kuu 60EUR. Selline asi ei tule isegi mu mõttesse ja ma ei hakanud küsimagi, et mis selle raha eest saab. Minu üritus ennast võistlusele registreerida ja kohaliku klubi eitav vastus tulid samal ajal, nii et mul hakkasid kohe pisarad mõõda põski alla voolama.

Ehk suudan edaspidisteks võistlusteks ennast miskit moodi siiski võistlustele organiseerida.

Kohalik tuttav

Mingis eelnevas postituses kirjutasin, et sain raamatukogus tuttavaks ühe prantsuse mehega. Raamatukogus ta mainis, et tegeleb jalgrattaspordiga. Ma mõtlesin, et ah, ju sõidab niisama enda lõbuks. Prantslane kutsus mind kord külla õhtust sööma otse raamatukogust. Mõtlesin küll, et kuidas ma ikka niimoodi lihtsalt lähen, et kas ta naine ikka teab, et külaline tuleb. Siiski nõustusin.

Prantslane elab kohe raamatukogu lähedal kesklinnas. Teel tema juurde küsisin, et kas ta naine teeb kodus süüa. Sain vastuseks, et ei, naine on praegu Prantsusmaal. Sel hetkel vajus mul kohe süda saapasäärde. Peas hakkas toimuma võitlus, et kas minna külla või mitte. Kui mees kutsub naise omale koju ja oma naist pole samal ajal kodus, siis on asi ikka eriti kahtlane isegi siis, kui tegu on pensionäriealise mehega. Mul oli väga piinlik, aga ma ütlesin prantslasele koheselt otse, et ei mingit intiimsust, kui sain teada, et tal polegi naist kodus. Piinlik oli seepärast, et kui ta on korralik inimene, siis ta võib pahandada, et ma temast nii halvasti mõelda võin. Õnneks ta ei reageerinud kuidagi dramaatiliselt ja ma mõtlesin, et ah, vahet pole. See on juba tema probleem, kui ta unistab ei tea millest, sest mina olen ennast selgelt väljendanud ja tema lubas, et lihtsalt õhtusöök ja ei midagi enamat.

Elukogemust ja vanust mul on, et ma teaksin, kuidas sellistes olukordades käituda. Õnneks õhtu kujuneski vaid õhtusöögiks, aga mehed jäävad siiski meesteks, ükskõik, mis nad kokku lubada võivad. Ma arvasin tegelikult, et peale seda õhtusööki ma temaga rohkem kokku ei saa, sest mees on pettunud. Nüüd on esimesele õhtusöögile prantslase juures järgnenud veel mitmeid õhtusööke ja ma võin öelda, et ma olen leidnud endale siin väga hea sõbra. Prantslase naine nagunii sellist sõprust ei mõistaks ja milline abikaasa mõistakski.

Praegusel hetkel olen ma väga ideaalne sõber, sest ma ei suuda hispaania keeles eriti rääkida, aga aru saan päris hästi. Kui räägitakse ekstra minuga, siis ma saan keelest aru, aga loomulikult mitte kõigest. Kui kuulan hispaaniakeelset raadiot või vaatan telekat, kus räägitakse väga kiirelt, siis ma ei saa sisuliselt midagi aru. Hea sõber olen seepärast, et enamus inimesi armastab rääkida ja keegi ei taha teist kuulata. Kuna ma rääkida ei oska, siis ma olen vait ja kuulan, vastu ei hakka ja vaidlema ei hakka.

Kui prantslane minuga rääkis, siis ta rääkis sisuliselt kogu aeg kätega. Ta ei vehkinud nendega, vaid puudutas mind käest. Kui ta midagi ütles, siis pidin alati talle otsa vaatama, sest muidu ta võttis käest kinni, et ma ikka otsa vaataksin. Mitte mingi romantiline vaade, vaid tavaline viisakas inimesele otsa vaatamine vestluse ajal. Sellises käest kinni võtmises või puudutamises ei ole midagi ebatavalist arvatavasti tema kultuuriruumis. Viisakas on teisele otsa vaadata, sest see näitab lugupidamist vestluskaaslase suhtes. Minu jaoks muutus see lõpuks väsitavaks ja tüütavaks, sest isegi süüa ei saanud või oma taldrikusse vaadata, vaid pidin ikka temale otsa vaatama, kui ta midagi rääkis. Kui ta midagi raamatukogus räägib, siis ma ei saa ka oma arvutiekraani vahtida, vaid pean ikka talle otsa vaatama. Tegelikult see on väga hea komme, kuid ma ei ole oma elus kedagi sellist varem kohanud. Ma olin seega ideaalne vestluskaaslane- ainult kuulasin ja vaatasin otsa ja kordasin vahel ta sõnu.

Olen kindel, et prantslasest sõber tuli minu ellu mingi kindla põhjuse pärast. Ta ei ole mitte mingi suvaline harrastusrattur, vaid ikka tõeline sportlane. Ta võistleb siiamaani ja Denias treenib koos kohalike ratturitega. Kohalikke rattureid pidavat olema Denias 2 gruppi. Üks grupp on sportlased, kes teevad korralikult trenni ja teatud trennides on selline suhtumine, et kes sõita ei jaksa, jääb maha, et mitte teiste trenni ära rikkuda tempo alandamisega. Teine grupp on sellised, kes eriti sõita ei jaksa ja nende sõidutempo on aeglasem ja seal võib leida nii ülekaalilisi kui maastikurattaga treenijaid.

Rattaspordist ja trennikiirustest ma midagi eriti ei jaga. Näiteks üks kõva Denia ratturite rattatrenn oli ligi 120km ja keskmine kiirus mingi 30km/h. Ma ei oska hinnata, kas see on hea või väga hea. Nii treenitakse vist korra nädalas ja see on sellist tüüpi trenn, kus mahajääjaid ei oodata. Muidu pidavat ratturid ikka treenima nagu üks grupp st kui keegi väsib, siis oodatakse järgi ja aidatakse edasi, et keegi üksi teele maha ei jääks.

Jalgratastest ja jalgrattavarustusest ma ka eriti midagi ei tea. Näiteks prantslase ratas maksab Eesti kroonides kuuekohalise numbri, seega peab ikka hea ratas olema küll ja raam on sellel karbonist. Ma ei teagi, mida see täpselt tähendab. Ju on mingi eriti kerge ja vastupidav. Kiivreid on tal Denias kaks tükki ja ainus põhjus on, et sobiks eri värvi sõiduriietega paremini kokku. Ei tea, kas kõik ratturid on sellised eputajad. Eks jooksjaid ole samasuguseid, kes vahetavad mütse, et teiste riietega kokku sobiks.

Prantslase kodu on muidugi võrreldes minu korteriga Denias väga ilus. Ikka tõeline kodu. Kõik on nii ilus, mugav ja hubane. Ruumi on seal ka palju. Pesumasina ja pesukuivati jaoks on isegi eraldi ruum. Koridor on ligi poole minu korteri suurune.

Mitte see ei ole tegelikult tähtis, milline on tema elamine. Tähtis on hoopis see, kui palju on mul võimalik temalt õppida. Ta toitub minuga võrreldes ikka nagu õige sportlane. Tal on kõik paigas, mida ja millal ning kui palju süüa. Tal on ka paigas kõik muu, mis puudutab treenimist. Kuigi siin on hea kliima ja saab talv läbi korralikult rattatrenni teha, käib ta ikkagi jõusaalis ekstra üldfüüsiliselt tugevamaks saamas koguni kolm korda nädalas ja ikka mitu tundi järjest eri vajalikes rühmatrennides. Kui talvehooaeg saab läbi, siis suvel sõidab ainult ratast selle jõu pealt, mis talvel on tekitanud.

Mulle suutis ta pika loengu maha pidada teemal, kuidas mina peaksin treenima. No seda nüüd küll ma kuulda ei tahtnud. Miskipärast arvavad sageli inimesed, et eriti hea on teisele nõu anda. Ikka dikteeris, kuidas ja mida ma pean trennis tegema. Ma püüdsin talle selgeks teha, et mis sa ikka räägid, mul on oma treener ja ma järgin tema plaani, ükskõik, mis sa mulle ka kokku ei pajataks.

Mulle meeldisid õhtusöögid prantslase juures väga. Pidevalt üksiolemisele oli see heaks vahelduseks ja mõnus oli, kui minu eest hoolitseti.

Kultuuride erinevus

Minul on igatahes ükstapuha kus keeruline sõpru leida. Ma võin võõrastega kiirelt ja kergelt suhtlema hakata, aga naisterahvana pean pidevalt arvestama, et mehed tahavad vaid üht. Mida siis naised tahavad, kui nad ei taha seda, mida mehed tahavad? Eriti keeruline on välismaal, sest tutvudes võõramaalasega peab arvestama, et neil on teistsugune mõtlemine ja kasvatus. Mul ei ole treenides sõprade jaoks nagunii aega, aga siiski on hea, kui on olemas sõbrad, kellele võib loota või toetuda, kui on raske.

Mu naaber rääkis, et Hispaanias pidavat kodu juhtimine olema naiste käes. Naised pidavat olema need, kes loovad meestega esimese kontakti. Mehed ootavad, et naised nende poole pöörduksid. Nii Venelased kui ka Eestlased on jällegi sellise kasvatusega, et mees on see, kes loob esimese kontakti.

Kui olin Egiptuses, siis kord tahtsid mingid kohalikud minuga koos pilti teha. Mul olid vaid bikiinid seljas. Mõtlesin, et mis see pilt siis ikka nii väga ära ei ole. Ma olin siiski ju turvalisel hotelliterritooriumil, kuhu pääsesid kohalikest vaid hotellitöötajad, mitte suvalised inimesed tänavalt. Seisin kohalikega kõrvuti ühele pildile ja pildi tegemise hetkel oli ühe kohaliku käsi välgu kiirusel mu rindadel. Minu jaoks oli selline asi nii ootamatu, et ma ei osanudki kuidagi reageerida. Rohkem ma ei ole kellegagi ühele pildile läinud, sest ühest kogemusest piisas.

Kord treenisin vihmaga Portugalis ja trennis jooksin ning lobisesin ühe Itaalia jooksjaga. Tema elas kuskil kaugel. Ma kutsusin ta koheselt trennist otse enda koju. Vihma sadas ja me mõlemad olime märjad. Tahtsin talle lihtsalt näidata, milline elamine mul on, sest ta avaldas soovi järgmisel aastal ka kuskil treeningpaikadele lähemal elada. Nii kui itaallane mu korterisse astus, siis kohe tahtis suudlema hakata. Ma olin ðokeeritud, sest ma ei osanud midagi sellist oodata. Mulle ei tulnud selline asi isegi hetkekski mõttesse. Enda juurde koju ma kedagi kutsuda enam ei julge, sest mine tea, mida kutsutav võib mõelda. Näiteks siin Hispaanias on minu juures käinud ainult Ene ja Erika ning korteri omanik leket kõrvaldamas.

Kultuuride erinevusi peaks koolis õpetatama, et reisides või tutvudes võõramaalastega ei tekiks arusaamatusi.

Raamatukogu on hea koht tutvuste sobitamiseks. Kas on?

Sügisel Lõuna-Eestis treenides sain kohalikus raamatukogus tuttavaks ühe endiste aegade jooksjaga, kes on sündinud Indias. Tema jutu järgi ta jooksis omal ajal 1500m ajaga 3min 37sek kanti. Mul ei jäänud täpselt aeg meelde. Ma otsisin ta tulemusi internetist, aga ei leidnud, sest ma ei tea ta võistlusnime. Praegu elab ta Euroopas ja on nime vahetanud euroopalikumaks. Ka tema hakkas mulle koheselt nõu andma, kuidas ma treenima peaksin.

Tuleb välja, et raamatukogu on päris hea koht, kus tutvusi sobitada. Tegelikult ma ju ei otsi tutvusi, aga kui keegi minuga rääkima hakkab, siis vait ma ei ole. Seda indialast nägin õnneks vaid korra. Mu sisetunde järgi oli ta kuidagi kahtlane. Tundub, et nii võib ju iga võõras ligi astuda ja mainida, et kas tead, ma tegin ka kunagi omal ajal kõval tasemel sporti. Mina kergeusklikuna usun kah kõike.

Indialase jutt paistis siiski tõsi olevat, mitte lihtsalt mingi suvaline raamatust loetud. Tema jutu põhjal sain ma aru, et ta saab väga hästi aru eri treeningmetoodikatest. Ta rääkis ka psühholoogilise poole pealt jooksmise kohta. Ta rääkis täpipealt samadest asjadest, mida mina olen tundnud. Ma ei ole mitte kunagi varem kellegi teisega saanud jooksmise psühholoogilisest küljest rääkida. Kõik on alati nii tugevad ja nii motiveeritud ning kunagi ei ole psühholoogilisi probleeme. Minul on küll. Ma olen kõigest inimene, mitte mingi robot.

Indialane rääkis ka sellest, kuidas ta omal ajal oli nn katsejänes, kes käis Himaalaja mägedes üle 3000m kõrgusel treenimas Lagathis. Ta käis mäestikuefekti mõju testimas mingi Skandinaavia riigi rahade eest (ma ei mäleta, oli see Norra või Soome). Kui ta Himaalajast tagasi tuli, siis ta sportlikke kõrgtulemusi ei saavutanud ja koheselt võeti talt toetusrahad ära. Samas arutades mäestikuefekti mõju Skandinaavia teadlaste teooriatega, selgus, et praktikas toimusid läbi samasugused asjad, nagu teoreetikud arvasid.

Lisaks Himaalajas treenimisele on ta treeninud ka Ameerikas kõrgmäestikes, aga mitte eesmärgiga saada mäestikuefekt. Tol ajal ei olnud mäestikuefekti mõju veel selge. Kui ta mäestikust alla tulles meretasapinnal võistles, siis tegi ise ootamatu avastuse, et joostes olid tal nagu tiivad. Võiks öelda, et tänapäevaks on mäestikuefekt teadlaste ja praktikute poolt igatpidi läbi uuritud ja selge, aga tegelikult on see kohati ikka tume maa.

Toitumisalased õpetused prantslaselt

Tulen oma jutuga tagasi Deniasse ja tuttava prantslase juurde. Prantslane õpetas mind avokaadot sööma. Ma olen seda varem söönud kuskil restoranis salati peal. Avokaado ei jätnud mulle siis mingit erilist kustumatut muljet ja seda vilja pole ma kunagi tahtnud rohkem süüa. Tean, et avokaado on väga kasulik, aga kui ei meeldi, siis ei meeldi.

Õpetus, kuidas avokaadot süüa nii, et see on eriti maitsev. Küps avokaado tuleb pooleks lõigata. Vilja keskel on suur kivi, see tuleb sealt välja võtta. Alles jääb kaks poolikut avokaadotükki, millel on kivi kohas suur lohk. Kivilohku tuleb kallata oliiviõli nii palju, et lohk on poolest saadik õli täis. Teelusikaga siluda õli avokaado viljaliha peale laiali. Maitsetugevdajaks võib viljalihale riputada natuke soola. Ongi valmis. Süüa võib teelusika abil. Avokaado koor on tugev ja kuni kooreni võib kogu viljaliha teelusika abil ära süüa. Maitseb suurepäraselt.

Prantslaselt õppisin, kuidas on võimalik maitsev õhtusöök teha ainult köögiviljadest. Kui olin kord jälle tema poole õhtusöögile kutsutud, siis mina sain nii aru, et tulgu ma teatud kellaajaks ja toit on valmis. Tegelikult hakkas ta siis alles süüa tegema. Alati valmis toit minu silme all. Kui ma nägin, et ta alles hakkab köögivilju koorima ja hakkima ja sellest midagi valmistama, siis mõtlesin, et oh, ma ei jõua küll oodata, kuni see toit ükskord valmis saab. Suutsin. Kui ise süüa teen või söön, siis ikka midagi sellist, mida saab lihtsalt ja kiirelt teha.

Kõikide köögiviljade nimesid ma ei tea, mis ta õhtusöögiks kasutas. Seal oli porgand, porrulauk, sibul, kartul, petersell, paprika, pika rohelise kurgi sarnane (nimi ei tule meelde), pika hernekauna sarnane. Kõik oli värske. Ma imestasin, et küll viitsib vaeva näha. Muudkui kooris ja tükeldas. Pani kogu selle veega keema ei tea mitmeks minutiks. Kui kõik oli valmis, siis mikserdas selle ühtlaseks massiks ja tekkis mitte meeldiva rohelise värviga püreemass. Lõhnas ja maitses väga hästi. Ma mõtlesin seda süües, et kuidas mul on võimalik järgmisel päeval sellise toidu pealt trenni teha. Ainult köögiviljad. Küllap kükitan pidevalt jooksmise asemel kuskil põõsas. Tegelikult ei kuulunud kordagi trenni juurde ükski põõsas kükitamine kui olin õhtuti sellist toitu söönud.

Köögiviljapüree ei olnud kunagi õhtu ainus söök. Õhtusöögi juurde kuulus ka mingi puuvili, leib, mingi loomne valguallikas, jogurt ja vahel ka väike tükike magusat. Vahel olid loomseks valguallikaks suured hiidkrevetid, vahel loomaliha, vahel kala ja vahel mingi suitsutatud liha.

Krevettide valmistamine käis ka väga lihtsalt ja kiirelt. Poest tuli osta värsked krevetid. Suurtest krevettidest piisas näiteks 6tk korraga. Praadida krevette kuuma õliga kiirelt pannil ja oligi toit valmis. Sama lihtsalt ja vilunult käis loomaliha praadimine.

Minu soovil sain korra ka pastat, mis on minu vaieldamatult lemmiktoit. Makaronide keetmine käis nii, nagu ma ei ole harjunud. Ta ajas vee keema ja valas sinna makaronid sisse. Tõstis makaronid koos keeva veega pliidilt kõrvale ja nii seistes kuumas vees makaronid valmisidki. Samal ajal, kui makaronid paisusid, tegi ta kastet konservtomatipastast, sibulast ja mingist peenikesest rasvatust tugevamaitselisest vorstist. Kui kaste oli valmis küpsenud pliidil, siis valas vee makaronidest välja ja kallas makaronid kaste hulka ja oligi toit valmis. Ei mingit juustu, aga maitses siiski võrratult hästi.

Üks eriline roog, mida ma ise poleks kunagi tegema hakanud, valmis tavalistest konservhernestest. Sisuliselt sama kaste, nagu makaronide jaoks, aga makaronide asemel olid konservherned. Maitses suurepäraselt. Loomulikult ei mingit riisi ega makaroni sellisel toidul kõrval ei olnud.

Ma olen harjunud väga teistmoodi sööma, aga üllatuslikult sain ka nii kõhu täis ja mingeid seedeprobleeme ei tekkinud. Üksi kodus söön ikka omamoodi. Minu siinne lemmiktoidupood Aldi, mis on täis sakslaste toodangut, ei pidavat küll eriti soovitatav olema. Sakslaste kraamis pidavat liiga palju igasugu säilitus ja muid mittekasulikke ained olema.

Olen lugenud eri toitumisraamatutest, et õhtul on kasulik valku süüa. Ma olen siiani arvanud, et igasugune valk on õhtuti kasulik ja hea. Prantslane õpetas, et näiteks loomaliha ei ole küll soovitav õhtul süüa, sest selle seedeprotsess on inimese jaoks väga aeglane ja raske. Nii ei ole öösel hea magada. Kui ta õhtusöögiks loomaliha tegi, siis ainult minu pärast, et ma ikka ka proteiini saaksin. Õhtul on soovitav süüa pigem mingit kergemat valku nagu krevetid või kala. Kana ta ei soovitanud ka üldse, sest need kanad, mis on puuris üles kasvanud ei ole õige maitsega. Kana võib süüa, kui kana on kasvanud aias vabalt ringi jalutades ja normaalselt toitudes ja lihast kasvatades. Puurikanad on liigselt ei tea mis aineid täis topitud, et nad kiirelt suureks kasvaksid.

Prantslane on toidu suhtes kuidagi eriti spetsialist. Mina küll ei saa maitsest aru, kus see lihaloom, -lind või –kala on kasvanud. Mina ei saa sellest ka aru, kas puuvili on küps või mitte. Kui ikka päris toores on, siis on selge, aga nii ma küll aru ei saa, et kas puuvili peaks veel päeva või kaks toas valmima enne kui süüa kõlbab.

Ma hakkasin nüüd hommikuti ärgates enne purdu söömist apelsinimahla jooma. Samal ajal kui puder keeb, pressin ma 1-2 apelsinist mahla. Nii tekib olenevalt apelsinide suurusest pool kuni terve klaasitäis mahla. Mahla joomine on isegi veel parem, kui apelsini söömine. Apelsine söön ikka, aga mingil teisel ajal. Kuigi mahl on mõnus, siis apelsini söömine on nagu omaette rituaal. Kui hommikul päike on juba tõusnud, siis seisan rõdul, vaatan päikest ja joon värskeltpressitud apelsinimahla, mis on täis päikeseenergiat. See kõik kokku on nii uskumatult hea. Apelsinimahl on hea C-vitamiinipomm terveks päevaks.

Pildil on tavaline lihtne tsitrusviljade jaoks sobilik mahlapress. Mina pressin ka sarnasega apelsinidest mahla joogiks.

Via Verde lähedal pakub üks majapidamine tasuta puuvilju. Puuvilju saab niigi ise noppida, et tavaliselt kui ma sealt mööda jooksen, siis vedelevad puuviljad maja ees ja keegi ei ole neid puutunud. Kuna see majapidamine ei asu otse Via Verde ääres, siis arvata võib, et enamus inimesi ei teagi, et seal neid vilju niisama pakutakse. See majapidamine pakub näiteks greipfruute. Kord jalutasin ekstra sinna maja juurde, et greipe võtta. Kodus proovisin ja aru ma ei saanud, miks inimesed armastavad greipe. Apelsin on palju magusam ja mõnusam. Apelsinis on rohkem c-vitamiini kui greibis.

Ühes balletifilmis, „Must luik“, sõi tantsija greipe, et vormis püsida. Mis kasu on greibist, ei mina aru saa. Ainuke nn positiivne erinevus võrreldes apelsiniga on see, et greip annab palju vähem kaloreid. Kui greipi süües see suhkru või meega üle valada, siis saab kindlasti kaloreid rohkem kui apelsini süües.

Prantslane soovitas, et õhtul ei ole kasulik apelsini süüa, sest siis saab liialt palju c-vitamiini ja magada ei saa. Tal võib õigus olla. Vitamiine on soovitav ikka hommikul tarbida.

Haigestusin

Viimase nädala neljapäeval läks ilm ootamatult väga külmaks. Eestis läks ka külmaks ja siingi samal ajal. Õhutemperatuure ei saa muidugi võrrelda, sest siin on siiski plusskraadid. Neljapäeval sadas ja sooja oli vaid +10- +12C. Puhus väga külm tuul. Läksin hommikul trenni nende riietega, nagu ikka. Jalas olid igaks juhuks pikad liibekad ja seljas õhuke kilejope. Kuigi mul oli lihtne trenn, sest sain ainult joosta ei mingeid muid lisasid, siis ikka oli trennis ebamugav. Ma jooksin nokamütsiga ja mul hakkasid kõrvad ja pea külmast ja tuulest valutama. Eestis sellise ilmaga oleks ma kindlasti mütsiga jooksnud, mis kõrvad kinni katab ja mul oleks märksa rohkem riideid seljas olnud. Laiskusest ma rohkem riideid ei pannud. Kui koju jõudsin, läksin koheselt kuuma duði alla, tegin sooja jooki ja riietusin eriti soojalt ja alles siis hakkasin venitama. Kuigi trennis sadas, siis mul vedas, sest tossud jäid kuivaks ja riided ka ei saanud läbimärjaks, sest vihma tuli ainult kergelt ja tuul kuivatas kiirelt jope.

Samal õhtul läksin jälle jooksma. Peale õhtust trenni tahtsin nii väga linna minna, et saaksin kohaliku mobiilikaardi aktiviseeritud. Vaatasin peeglisse ja nägin, et silmad on mul kuidagi kahtlaselt läikivad. Sisetunne ütles, et ma jääksin koju, aga tahtmine mobiilikaarti aktiviseerida oli suurem. Riietusin väga soojalt, aga kui koju tagasi jõudsin, siis tundsin, et mul ei ole hea olla. Pea käis kuidagi ringi ja pilk ei jõudnud pea liigutamisele koheselt järele. Võtsin koheselt tarvitusele meetmed, et terve olla. Rohkelt kuuma jooki ja rohkelt c-vitamiini.

Järgmisel hommikul tundus, et olengi terve, aga trenni läksin siiski tavalisest hiljem, sest siis paistis päike ja oli soojem. Seekord panin ennast ekstra soojemalt riidesse. Pidin tegema lõigutrenni, aga tegin ainult soojendusjooksu ja jooksin koju tagasi. Nii kui jooksma läksin, oli tunne, et kogu keha on kaetud külma higiga ja selline kuidagi haiglane olemine. Pulss oli sealjuures normaalne. Alati ei saa pulssi usaldada. Vahel on haigestumisega nii, et vahetult enne haigestumist tuleb eriti hea trennitulemus ja siis alles järgmisel päeval võib haigus välja lüüa. Lisaks suutsin lühikese soojendusjooksu ajal koguni kaks korda seedehäirete pärast põõsas istuda ja siis oligi selge, et kojuminek. Parem puhkan selle päeva kodus, kui kurnan organismi ja pärast pean nädal või kaks haigusest paranema.

Koju jõudes oligi mul külm ja ma ei tahtnud isegi duði alla minna. Vahel võib duði all käimine pigem kahulik olla. Jõin palju kuuma jooki ja tegin korraliku söögi ning manustasin hulgaliselt c-vitamiini. Muid vahendeid mul ei ole. C-vitamiiniks on kas apelsin või sibul. Lamasin voodis ja muudkui higistasin. Kõik seljas olevad riided olid läbimärjad ja ka voodilinad olid vettinud. Õnneks mul on piisavalt kuivi riideid, mida selga panna ja ennast soojendada.

Paraku on mul vaid üks voodilina, üks käterätt ja üks tekikott. Ühest higistamisest piisas, et ülejäänud päev voodist väljas veeta, sest märjas voodis on päris hull olla. Õnneks saab teki teistpidi keerata ja nii on jälle kuiv olemine, aga linaga pole midagi teha, kui seda on vaid üks. Ülejäänud päeva ootasin, et voodilina ööseks ära kuivaks ja õnneks kuivaski. Õhtul oli juba päris hea olla, aga tunne võib olla petlik.

Miks ma haigestusin, seda täpselt ei teagi. Joostes reeglina haigeks ei jää. Haigeks võib jääda just peale trenni. Ju mu organism oli väsinud ja seetõttu külm tuul puges ligi ja tekitas haiguse.

Mu naabrid olid jaanuaris gripis kordamööda. Naabrid rääkisid, et nii see gripp algabki, et on nõrkuse tunne ja peas on imelik. Ma loodan, et ma sain haigusele õigel ajal jaole, mis iganes see ka oli. Tegin õigesti, et usaldasin sisetunnet ja tugeva trenni ära jätsin ja ülejäänud päeva kodus puhkasin.

Kohalik telefonikaart

Käisin Movistari esinduses kohalikku ettemaksuga mobiilikaarti ostmas. Arvasin, et mis seal siis ikka nii erilist on. 5min ja kaart on minu. Müüja võttis kaardi pakendist ja hakkas kohe kaarti aktiviseerima. Samal ajal kirjutasin ma mingile asjale elektrooniliselt alla. Hiljem selgus, et leping oli. Aga seda lepingut ma ei ole veel ise näinud. Enne lepingu sõlmimist tahtis müüa ka mu dokumenti näha.

Ma jõudsin sinna mobiilipoodi alles enne poe sulgemist. Müüja muudkui üritas kaarti aktiviseerida, kuid see ei õnnestunudki. Ma mõtlesin, et pole midagi, küll kodus aktiviseerin. Ei mingit kodu. Müüja ütles, et mul on väga kahju ja käskis järgmisel päeval jälle tulla. Mina kaarti enda kätte ei saanudki. Järgmisel päeval läksin jälle õhtul vahetult enne poe sulgemist kohale ja müüja ei suutnud ikka kaarti aktiviseerida. Kaart jäi endiselt müüa kätte.

Kolmandal päeval ma enam kohale ei läinud, sest jäin haigeks. Laupäeval hakkasin jooksma minema ja õnneks läks just naaber sel ajal autoga kesklinna. Nii sain autoga mobiilipoodi, et saada kätte aktiviseeritud mobiilikaart. Läksin seekord teise poodi, sest arvasin, et seal läheb paremini. Kõik kordus samamoodi- müüja selgitused, allkirjastamine ja aktiviseerimise ebaõnnestumine ning müüja vabandused. Seekord läks tegelikult veel halvemini, sest mul ei kästud mitte järgmisel päeval tagasi tulla, vaid öeldi, et kaart aktiviseerub alles esmaspäeval või teisipäeval. Õnneks sain kaardi oma kätte ja saan selle ise aktiviseerida ja enam poodi tagasi minema ei pea. Lepingut, millele ma allkirja andsin, ma ei näinudki ja endale ei saanud.

Mobiilipoes pakuti mulle, et kas ma tõesti ei taha endale uut telefoni. Uus mobiilikaart koos kõneajaga maksab 9EUR, aga uus kõnekaart koos uue telefoniga maksab vaid 19EUR. Kuigi on mugav, kui ühes telefonis on Eesti nr ja teises Hispaania nr, siis uut telefoni ma küll ostma ei hakanud. Pärast saan endale uue telefoni ja olen mingi sunnitud Movistari klient 2 aastat. See telefon töötab ainult Movistariga. Nii et tasuta asju ei ole olemas või on need mingi konksuga.

Võib-olla teistel inimestel läheb kaardi ostmine ja aktiviseerimine edukamalt. Eestis on lihtne mobiilikaarti osta. Selle võib suvalisest putkast või poekassast osta ja ei mingit lepingut. Kedagi ei huvita, kas kaart tööle hakkab. Kummaline on see, et miks müüja mulle mingit teist kaarti ei andnud, kui see üks ei hakanud tööle. Ka ei saanud ma aru, mismoodi see aktiviseerimine käib.

Eriti õnnelik olem ma selle üle, et ma suhtlesin mobiilipoes ainult hispaania keeles. Kui detsembris käisin mobiilikaardi hindasid uurimas, rääkisin ainult inglise keeles. Mulle ei tulnud mõttessegi, et ma suudaksin aru saada hispaania keelest. Uskumatult hea tunne on see, kui suudan ennast minu jaoks uues võõrkeeles juba väljendada. Olen siin riigis olnud vaid 2 kuud ja keelt olen ekstra õppinud vaid ise raamatust ja sedagi vaid kahe või kolme päeva ulatuses korraga 15min. Arusaamine keelest ja vähene rääkimisoskus on tulnud ei tea kust.

Kui nüüd ükspäev hispaania keele õpikut sirvisin, siis tundus keele õppimine iseseisvalt raamatu abil jälle huvitav. Nüüd läheb õpe ladusamalt, sest olen juba hääldust kuulnud ja iseseisvalt kuidagimoodi uusi sõnu omandanud. Nüüd, kus mul on keelest juba mingi arusaamine olemas, on tahe osata ka rääkida. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest, kui keegi räägib, et õppis vöörkeelt rääkima lihtsalt võõras keelekeskkonnas viibides. Arvasin, et see pole võimalik. Nüüd ma saan sellest aru, sest ise omandan täpselt nii võõrkeelt. See on siiski võimalik.

Ilm

Kui eelmise nädala reede hommikul hakkas päike kaugel paistvate mägede tippudele paistma, siis vaatasin, et ohhoo, mäetipud on valged. Lõpuks on lumi isegi Denia piirkonda jõudnud. Ma ei tea, kui kaugel need lumised mäetipud asuvad minu kodust. Arvan, et üle 15km kindlasti ja võib-olla veelgi kaugemal. Minu jaoks on see esimese lume nägemine sel talvel. Tegelikult ma loomulikult lumehelbeid ei näe, sest mäed on ikka päris kaugel. Blogisse postitamise ajaks on mäetippudelt, mida kauguses näen, juba lumi ära sulanud.

Mul on korteri akende asukohaga eriti hästi läinud. Naaber rääkis, et siin on vahel sellised kõvad tuuled, et aknakatted kolisevad tuule käes. Minu aknad on mere suhtes täpselt vastassuunas ja mul ei ole kordagi tuul akna taga mürglit teinud. Tuul puhub reeglina kuskilt mere poolt ja tänu sellele, et minu aknad on teises suunas, ei puhu kuskilt akende vahelt mulle korterisse tuul ja mul on soe.

Kuigi siin oli nüüd nn külmaperiood, on siin ikkagi hea kliima. Sajab üliharva. Enamasti on ühtlane õhutemperatuur päeval ja mingeid suuri õhutemperatuurikõikumisi ei ole. Isegi kui puhuvad tugevad tuuled, siis ainult mõne päeva, mitte kuu aega järjest nagu Portugalis. See külmaperiood on siin ka ainult mõne päeva ja siis on jälle soe. Kui ma ei oleks haigestunud, siis polekski sellest külmemast ilmast midagi. Haigena on iga ilm ebemeeldiv. Mis külm see ilm ikka nii väga on? Ei saja ja sooja on vähemalt +10C kraadi. Seda on naeruväärne külmaks pidada võrreldes Eesti -20C-ga. Kui ilm oli siin +10C, siis kohalikud sportlased jooksid kohati suusamaskiga.

Üksi võõras riigis haige olla ei ole meeldiv. Seega mõtlen positiivselt ja olen terve kogu aeg.