HEAD AASTAVAHETUST!

Minu naaberkorteri elanikud

Minu naaberkorteri elanikud on väga lahked ja abivalmis inimesed. Nad on siin juba 3.a elanud ja ikka ajutiselt ja ajutiselt. Eks nii see ongi, et kõige püsivamad asjad ongi ajutised. Neil on 2 autot. Auto omamine on siin sama normaalne nähtus nagu mobiili omamine. Kõikjal käiakse autoga. Nad naeravad selle üle, et ma käin kõikjal jala. Nad olevat ise algul samasugused olnud siia kolides. Praegu lähevad isegi 500m kaugusel olevasse toidupoodi autoga ja kõikjale mujale ka. Autoga on poes käia muidugi hea. Mina tassin kõik omale vajalikud asjad seljakotiga koju.

Ma ei saa väita, et keegi siin jala ei käi peale minu. Mõni ikka käib veel. Jala käivad üksikud turistid. Üldiselt liigutakse siiski autoga, aga ka jalgratastega, mopeedidega ning ju ka bussiga. Mopeede siin on, aga ma ei saa öelda, et neid väga palju oleks. Näiteks jalgrattaga liigutakse minu meelest Tallinnas rohkem kui siin. Mulle jääb mulje, et jalgratas on vaese inimese liikumisvahend. Vahel näen, kuidas inimesed sõidavad arvatavasti hommikul jalgrattaga tööle ja õhtul koju. Mõni käib ka poes jalgrattaga. Via Verdel sõidetakse ka muidugi jalgratastega ja siis on see nagu vaba aja veetmise viisiks, mitte kohustus poodi või tööle sõita.

Pildil on osake tänavast, mida mööda jalutan poodi ja raamatukokku. See tänavaosa asub minu kodust umbes 1,2km kaugusel. Praegu on kõnniteel kasvav puu raagus, aga suvel on puud ehk lehtedes ja annavad päikese eest varju.

Põhimõtteliselt on nii, et jala liiguvad tänavatel ainult koertega jalutajad. Kesklinnas see reegel ei kehti. Kesklinnas liigutakse jalgsi poest poodi. Samas kesklinna kõrvaltänavatel on jällegi kõikjal inimtühjad tänavad ja kõikjal seisavad vaid autod.

Pildil on Üks Denia kesklinnas olevatest tänavatest. Osad tänavad pannakse teatud aegadeks, näiteks nädalavahetusteks, autoliiklusele kinni ja siis saab keset tänavat jalutada.

Kui jälle naabrite lahkuse juurde tagasi tulla, siis pean kohe mainime, et nad käivad ise kala püüdmas. Ma tahtsin teada nende käest, et kus siin kalaturg on, aga siis selguski hoopis, et kala saan ma kõrvalkorterist, kui peaksin tahtma. Nad käivad ise karpkala püüdmas. Koju tuuakse juba täitsa puhastatud kalad, mida säilitatakse sügavkülmas. Ega ma nende kala ei tahtnud, aga nad muudkui pakkusid ja pakkusid. Lisaks kalale anti mulle kaasa ka kõik muu vajalik, mida kala keetmisel vaja läheb, et toit ikka maitsvam oleks, nagu loorberit, porgandit, pipart, sibulat jne. Ma püüdsin küll neile selgitada, et ei mina oska selle kraamiga midagi peale hakata ja porgandit mina küll koorida ei viitsi. Nüüd mul siis ootab külmkapis kala, et ma sellest midagi maitsvat teeksin. Plaanisin teha Jõuludeks, aga ei teinud. Seega teen edaspidi.

Nad on ikka nii lahked naabrid. Nad ei tunnegi mind ja lihtsalt heast peast andsid mulle kala. Ma olen harjunud sedasi elama, et tasuta ei saa siin ilmas midagi ja eriti veel naabrite või tuttavate käest. Ikka iga asja eest tuleb midagi maksta. Ma ei ole suutnud välja mõelda, mida mina saaksin nii head nende jaoks teha. Edaspidi ma püüan siiski kala mitte vastu enam võtta, sest ma tunnen ennast kuidagi saamatult, kui nemad muudkui annavad ja minul pole neile midagi anda.

Mu head naabrid käivad isegi metsas seenel. Ma olen eelnevalt kirjutanud, et siin loodust eriti ei ole. Siin rannikul Denias on jah loodust vähevõitu. Selle eest kaugemal sisemaal pidid olema ikka tõelised metsad, kus saab ka seeni korjata. Jällegi põhjus auto omamiseks.

Sportlaskülad Denias

Ükspäev käisin Denias asuvaid nn sportlaskülasid vaatamas. Mis ma nendest ikka kirjutan. Kes on Falesias või mujal sellises kohas käinud, see teab selliseid kinnisel territooriumil asuvaid 1-2 korruselisi väikseid maju. Need on lihtsalt väiksed majad, kuhu saab suurem hulk inimesi korraga majutuda. Siis elavad nagu kõik koos üksteisele lähedal. Saavad koos trenni minna või koos midagi toredat ette võtta. Mõni selline majadekompleks asub kohe liivaranna ääres, mõnel on jällegi tenniseväljakud kohe kasutamiseks.

Kõik need sportlaskülad asuvad minust vähemalt 1km kaugusel suunal linnast välja mõõda rannikut. Need asuvad ikka Denias, aga lihtsalt kesklinnast veel kaugemal, kui elan mina. Mulle meeldib väga see asukoht, kus elan mina. See on täpselt selline mugav kaugus, et saan muretult staadionil treenida ja kui vaja, siis suudan ka kesklinna jalutada. Kõik elukohad, mis on minu kodust kaugemal kesklinnast eemal, tunduvad mulle hetkel mitte sobilikud. See tähendaks minu jaoks, et elakski nagu väga piiratud tsoonis.
Kui ma juba olen soojal maal ja maksan elukoha eest kõrget hinda, siis ma ei pea õigeks, et peaksin lisaraha või transpordivahendeid kulutama selleks, et trenni minna. Laagrisse tullaksegi seepärast, et oleks hea ja mugav treenida. Jooksjana meeldib mulle see mugavus, et saan kohe kodust väljudes trenniga pihta hakata. Kui mul peaks staadion olema näiteks 2,5km kaugusel või isegi 3,5km kaugusel, siis sellega saaksin muidugi hakkama, aga see ei ole enam nii mugav. Tennisemängijatel on seega hea sportlaskülades majutuda, sest neil on kohe tenniseplatsid seal olemas. Jalgratturitel on kah ehk parem elada kesklinnast eemal, et sujuvalt trenni veereda. Ei tea, mida toob tulevik, aga praegu olen ma rahul, et mulle on staadion ainult 1,5km kaugusel. Kui Falesias olin, siis ei tulnud kõne allagi, et 1,5km kaugusel asuvale staadionile minna, sest üks staadion asus 100m kaugusel mu kodust. Ajad, paigad ja distantsid muutuvad ning suhtumine nendesse.

Rand

Minu kodurand tundub olevat kõige rohkem prahti täis. Olen jalutanud natuke ka kaugemale mõõda randa ja seal tundub nagu puhtam. On sellist mõnusat liiva, kus tahaks sooja päikselise ilmaga paljajalu liikuda. Iga teatud vahemaa tagant on randades rannavõrkpalliplats. Võrk on aasta läbi postide küljes. Nii et võta aga pall ja mängi. Kui käisin ühte sportlasküla vaatamas, siis panin tähele, et üks võrguplats oligi kohe selle sportlasküla rannas.

Rannad on siin avalikud ja rannajoon ka. Ei ole nii, et keegi rikkur on oma villa randa ehitanud ja siis keegi teine ei tohi rannas käia. Kuigi kohe ranna ääres asuvad majad kinniste aedadega, on iga teatud lühikese vahemaa tagant tee, mida mõõda pääseb rannale ligi. Suveperioodil on peaaegu ige selle tee ääres, mida mõõda randa tulla, jalgade pesemiskoht. Praegu ei ole seal igatahes vett sees. See on selline veesüsteem, kus peab vajutama nupule ja siis saab vett. Nii on päris mugav rannast lahkudes jalad liivast puhtaks saada. Seal on ka silt, et see vesi ei kõlba joomiseks.

Kui esimesi kordi tutvusin oma kodurannaga, siis oli arvatavasti tõus, sest vesi oli nii kõrge, et mõõda liiva ei olnud võimalik jalutades kesklinna suunda minna. Lained lõid muudkui laks ja laks vastu ühe aia kivimüüri. Kord, kui päevavalges mõõda randa kodu suunas jalutasin, siis oli arvatavasti mõõn. Oma suureks rõõmuks sain sel korral liiva mõõda kekslinnast kodurannani jalutada. Üks koht oli selline, kus aeg ajalt jõudsid lained ikkagi aia kivimüürini. Ma siis seisin seal aia ääres ja lugesin laineid ja jälgisin, et mis hetk on sobilik kuiva jalaga sealt läbi pääsemiseks. Ootasin, kuni üheksas laine oli laksti vastu aeda löönud ja siis jooksin kiirelt üle pehme liiva mööda aia äärt. Hakkama sain.

Pildil on tee, mida mööda jalutan raamatukogust kodu poole. See on kõige mereäärsem tee ja seda teed mõõda sõidab ka linnaliinibuss. Kodu poole jalutades jääb meri minust paremale poole. Mõlemad pildid on sama koha pealt pildistatud, aga eri suundadest. Sama teed mööda jalutan ka tavaliselt raamatukokku, aga siis keeran sellele teele mitte rannast vaid alumisel pildil oleva musta auto (vasakul) tagant tänavalt. See pöördepunkt on minu kodust 1,9km kaugusel. Tegelikult läheb see mereäärne sõidutee minu koduristmikuni välja, aga sellel teel ei ole kõige mõnusam jalutada. Alates sellest kohast, mis pildile on jäänud, on juba hea edasi joosta, sest peagi ühineb tee promenaaditeega. Juba seda kohta võiks nimetada promenaadiks, sest tee ääres ongi kohe liiv ja meri ja maju vahel ei ole.

Kui ma õhtuti raamatukogu internetipunktis käin, siis sinna minnes on mul kiire. Tagasi tulles on aega küll, kui ma ei taha poest läbi minna. Algul üritasin mitu korda pimedas rannas olevat laudteed mõõda koju jalutada. Ei julgenud. Mingi hirm oli nii suur pimeduse ja ootamatuste ees. Nüüdseks olen ikka juba paar korda pimedas rannas laudteel jalutanud. Õudne on ikka. Õudsaks teebki see, et randa pääseb paljude väikeste teede kaudu. Kunagi ju ei tea, kes seal varitseb ja mis kavatsustega. Praegu loojub päike umbes 17.30. Küll päevad muutuvad järjest pikemaks ja siis saan rannas õhtuti julgelt jalutada.

Pildil on pöördekoht, kust kohast ma siis kesklinna poolt tulles randa pööran, kui tahan mööda laudteed kodu poole jalutada. Laudtee algab umbes 200m sellest kohast ja on ligi 1km pikkune. See pilt sobib hästi kokku eelmise pildiga, sest on tehtud sama koha peal, kus eelmisel pildil paistab paremal pool olev restorani silt. Seal on silt, et autokaravanidel on parkimine keelatud, aga juba praegusel ajal on seal väga palju autokaravane.

Kodu lähedal olev park

Algul kirjutasin, et siin pole kuskil jalutada. Kui päevavalgust jätkub pikemaks ajaks, siis saab rannas jalutada. Laudtee, mis hakkab kesklinna piirist, kulgeb randa mõõda kuni minu kodule lähedal oleva pargini. Nii ongi rannast sujuvalt üleminek parki. See on seesama park, kus on üldfüüsilise jõu tegemiseks seadmeid ja laste mänguväljak. Seal pargis on ka hästi sileda kattega plats, kus käiakse rulluisutamas ja rulatamas. Nagu Eestis on rajatud ekstra talvel liuväljad, nii on siin rajatud aasta läbi kasutamiseks mõeldud rulluisutamise väljak.

Pildil on minu kodu lähedal olev park, mis asub umbes 600m kaugusel minu kodust. Pargis on pehmema kattega teed ja kõva kattega teid. Pargis on roheline haljastus. Selles pargis kohati inimesed jooksevad ja sel mängitakse ka näiteks pentanki. Seal on mitu laste mänguväljakut, purkkaevudega ja madala veega basseinid (mitte ujumiseks mõeldud), kohvik, rulluisuplats ja jõu tegemiseks seadmed. Park on valgustusega.

Rulluisuväljak on arvatavasti valatud kas betoonist või muust sarnasest. Minul on siin rula ja ma olen käinud seal platsil rulaga sõitmas. Olen meelde tuletanud lapsepõlve harrastust. Rulaga sõitmine on siiski ekstreemsport ja mul on vaja terve püsida. Korra juba kukkusin uljalt sõites külili, aga pehme kukkumine oli ja isegi mingeid sinikaid ei tekkinud. Rulaplats on minu jaoks selline koht, kus ma tean, et leian endale kergelt uusi sõpru, kui ma vaid tahan.

Pildil on Denias asuv rulluisuplats. See asub eelmise pildiga samas pargis, aga pargi teises otsas. See asub minu kodust peaaegu 1km kaugusel. Selle platsi tagant läheb majade vahelt tee mere äärde, kust kohast hakkab laudtee rannas.

Kui ma siin Denias tegin alles esimest rulasõitu, siis mõtlesin, et milles küll asi. Miks mul kuidagi ei lähe see sõit. Harjutasin natuke veel ja juba läkski paremini. Siiski rulaplatsil olid kohalikud poisid suure rulaga ja suuremate ratastega kui mul oli rulal. Ma lasin poistel oma rulaga sõita, sest ma tahtsin näha, kas olen mina tõesti nii vilest või on mu rula siin vilets. Pean ütlema, et poisid ei saanud ka eriti minu rulaga hakkama. See tegi mulle ainult head meelt. Ma proovisin poiste rulaga sõita ja küll see oli alles nauding. Rattad veeresid kiirelt ja sain ka pöördeid teha. Minu rulal on puksid suhteliselt kinni ja rataste kuullaagrid on ilmselt mustad. Mul ei ole siin mingeid tööriistu, millega rula paremaks teha. Ah, mis seal ikka. Rulaga sõitmiseks mul nagunii aega ei ole ja parem ongi, kui rula pole liiga hea. Kui korra nädalas rulaparki jõuan, siis on kah hästi.

See kodu lähedal olev park on jagatud nagu tsoonideks. Kõige ääres on madalad basseinid purskkaevudega. Vesi ei ole praegu basseinides sees. Purskkaevude ääres on üldfüüsilise jõu tegemise seadmed. Edasi tuleb laste mänguväljak. Pargi keskel on mingi kohvik, aga see on praegu suletud. Edasi tulebki suur rulluisuplats ja siis veidi kaugemal on veel laudade ja pinkidega piknikukohad ning veel üks laste mänguväljak. Ma olen näinud seal pargis õhtuti inimesi jooksmas. Enamasti küll harrastajaid sörkimas, aga riietuse ja välimuse järgi võin oletada, et mõni grupp on olnud tõsiste jooksjate grupp.

Pildil on pargis olevad füüsilise jõu tegemise seadmed. Nagu ma õigesti aru sain, avati see park alles 2011 kevadel. Pildi keskel on näha, et seal on üks teavepost, kus on piltjuhendid, et mis lihaseid seadmetel treenida saab.

Mina olen seal pargis ainult jalutanud. Kui seal joostakse, küllap see siis kõlbab ka jooksmiseks. Pinnas on seal erinev. Kohati on pehme ja jalasõbralik kate ja kohati kõva asfalt. Pargis on nii lilled, põõsad kui palmid. Pargi eest hoolitsetakse. Kui mul peaks miskipärast üleliigset aega tekkima, siis on seal pargis õhtuti päris mõnus jalutada.

Jõulude paiku hakkasid kohati lehtpuudelt lehed langema. Lehed muutusid kollaseks ja langesid alla. Tekkis selline tunne, et nüüd ongi sügis käes. Lehed on minu siinoleku ajal langenud ainult sellistelt puudelt, mis on sarnased Eestis asuvate lehtpuudega nagu näiteks pärna sarnane. Apelsinipuude lehed on ikka endiselt rohelised ja ei näita mingitki märki, et võiksid värvi muuta või kuskile langeda.

Grillkana

Kord koju jalutades avastasin ühe tee ristis viite, et seal lähedal saab grillkana kaasa osta. Võiksin öelda, et läksin siis lõhna järgi sinna kohale. Tegelikult muidugi mingit lõhna polnud. Seal on hoopis üks söögikohtade tänav, kus on palju eri pubisid ja väikseid restorane. Neist kahe uksel oligi silt, et siit saab grillkana kaasa osta. Ma ei hakanud asja seekord lähemalt uurima. Mul nagunii sügavkülmik täis ja üksi ei ole eriti mõistlik korraga tervet kana ära süüa. Enda suutlikkuses ma muidugi ei kahtle hetkekski. Mis see üks kana siis mulle ära ei ole. Selle söömine käib kiirelt.

Pildil on isuäratav grillkana. Kui pilti vaadata, siis tekib kohe isu kana järgi.

Ma ei ole terve siinoleku aja Denias söönud ei liha, kala ega kana. Mul pole nagu tahtmist olnud. Söömisel jälgin oma instinkte. Organism ise ütleb, millal mida vaja on. Kõigepealt pean naabrite antud kala küpsetama ja ära sööma. Küll siis on aega ka kana osta.

Ma ei ole siin üheski toidupoes näinud sellised sooja valmistoidu lette, nagu on Eestis. Neid kas ei olegi või ei ole ma lihtsalt nendesse poodidesse sattunud. Portugalis minu meelest ikka oli selliseid sooja valmistoidulette mõnes poes. Toidust kirjutades tulebki isu kana järgi.

Ohtlik või ohutu liiklus

Kirjutasin algul, et Via Verdel tundub mulle jooksmine ohtlik, sest seal ristub tee mitu korda autoteedega. Nüüd olen siin juba piisavalt jooksnud, et tean, et tegelikult nii ohtlik ei olegi. Nendel teedel, mis ristuvad Via Verdega on mõlemal pool ristumiskohta 2 lamavat politseiniku teel maas. Autod lihtsalt on sunnitud aeglasemalt sõitma.

Kui Via Verdelt tagasi staadionile joosta, siis on sel teel üks tõsiselt ohtlik koht. Täpselt staadioni ette keerates on üks pime järsk kurv. Autod ei näe ei jalakäijat ega teist autotki. Minule on autod mitu korda seal ette sõitnud. Kui ma ette ei vaataks, siis ei tea, mis võiks juhtuda. Mina otsustasin, et mulle sellist hirmuhigi enam vaja ei ole. Nüüdsest jooksen seda kurvi teisel pool teed, kus on ohutu. Et ma asjatult ei räägiks sellest ohtlikust kohast, siis peale seda, kui ma hakkasin teisel pool teed seda kurvi võtma, oligi seal autoõnnetus. Õnneks olid seekord kokku põrganud 2 autot, mitte auto ja jalakäija. Vaevalt, et seal suurt inimkahju oli. Ühe auto külg oli ikka tugevalt kortsus.

Pildil on osake turvalisest Via Verdest, kus ei ole autoliiklust.

Tegelikult on veel teinegi tõsiselt ohtlik kurv, aga see puudutab vaid jalakäijaid. See on staadioni poolt tulles Via Verdele minnes. Viimane kurv enne Via Verdet on jälle tüüpilise kõrge müüriga, kust ei näe ei üle ega läbi. Kuigi autotee on seal lai, siis mõni auto võtab kurvi nii tee äärest, et jalakäijale ruumi ei jäägi. Seal pool teed ei ole kahjuks kõnniteed ja seal kurvis ei saa ka kurvi teiselt poolt teed võtta. Minule on mitu korda seal auto väga lähedale sõitnud. Ma aeglustan seda kurvi võttes alati sammu igaks juhuks. Mina jooksen peatee poolt ja auto tuleb just kõrvalteelt ning sõidab ristmikule. Müüri tõttu peab auto päris tee äärde sõitma ja mõni on ikka väga uljas ja ei taha peatuda vaid kohe parempööret sooritada.

Kui juba jutt mitu korda Via Verde juurde jõudis, siis ongi siinkohal õige mainida, et ma avastasin otsetee sinna. Nüüd jõuan otse Via Verdeni vaid 1,3km-ga. Ma ei lähe Via Verde algusse vaid kuskile keskele. Nüüd on mul selline ideaalne ring, mida joosta soojenduseks enne staadionitrenni.

Hobused

Kui koduaknast välja vaatan, siis näen vastas oleva eramaja hoovis ühte väikest hoonet, kus on ukseava kohal hobuseraud. Mõtlesin, et näe, ka siin usutakse vist, et see toob õnne. Huvitav, kust küll selline komme pärit on ja mis riigist. Ükspäev nägin aga, et samast uksest välja vaatamas hobust. Võib-olla ei ole hobuseraud ukseava kohal õnne toomiseks siiski, vaid lihtsalt ilu pärast. See polegi tähtis. Oluline on see, et hobune elab lihtsalt tavalise eramaja hoovimajas. Ei ole ma seda hobust kordagi näinud aias ringi jalutamas. Kahju kohe loomast.

Mõnisada meetrit edasi elavad jälle ühes hoovis kaks hobust. Need hobused vähemalt on hoovis lahtiselt, aga mingit rohtu seal küll ei kasva. Ikka puhas muld. Söömiseks ainult kuivad heinad. Ma peaks ükspäev nendele hobustele külla minema. Kui esimest korda sellest hobuseaedikust möödusin, siis tulid sõbralikud loomad kohe aia äärde mind uudistama. Nad olid nii julged, et ma sain nende nina paitada. Peaksin nende jaoks ekstra mingit toitu ostma, leiba või porgandit või ma ei teagi, mida nad veel söövad. Kaerahelbed on siin hobuste jaoks ostmiseks liiga kallid. Pealegi ei teagi, kas hobused ikka kaerahelbeid söövad vaid ainult terveid kaeraterasid.

Lisaks minu kodu lähedal elavatele hobustele on ka Via Verde lõpus hobuste baas. Seal isegi treenitakse hobuseid üle takistuste hüppama.

Turud

Mina olen siin käinud ainult ühel turul, mis toimub reedeti hommikust alates poole päevani. Turg toimub sellel hiigelsuurel parkimisplatsil, mille juures on park ja mille kõrval saaks teha väiksel teel mäkkejookse. Turu asukoht on üsna tee ääres, mida mõõda sõidetakse sisemaad mõõda linna sisse.

Pildil on näha vaid osa reedeti toimuvast kasutatud asjade turust. Plats, kus turg toimub, on tohutu suur.

Seal turul müüakse reedeti kasutatud asju. Seega võiks öelda, et see on nagu kirbuturg. Ma läksin sinna turule ainult ühe kindla asja pärast, mida mul oli vaja. Turg on nii suur, et mul kulus kõikide lettide eest läbi jalutamiseks 40min. Ma ei peatunud ühegi leti juures ega jäänud lihtsalt kuskile seisatama ja ma ei lonkinud just väga aeglaselt. Kui pärast kella vaatasin, siis olin üllatunud, et kas tõesti on juba 40min möödunud. Ma ei ole varem ühelgi sellisel hiigelsuurel turul käinud. Helsingi kirbuturul olen kunagi teismelisena käinud, aga selle turu suurust ma enam ei mäleta.

Pildil on kasutatud asjade turul kasutatud riietega kauplemine.

Sellisel kasutatud asjade turul Denias müüakse igasuguseid asju. Müüakse nii mööblit, riideid, toitu, jalanõusid, mänguasju, kodutarbeid, boilereid, tööriistu, arvuteid, spordivahendeid jne. Kuna ma tean selle asja hinda uuena poes, mida mul vaja läks, siis ma teadsin, mis hind on õige ja mis mitte. Mõni müüja igatahes tahtis mind kohe haledalt hinnaga petta. Igatahes kui sealt turult midagi osta, siis tuleb kasuks hea hinnaga kauplemise oskus. Naabrid hoiatasid mind, et ma sealt turult siiski midagi ei ostaks, mille töökindlust ei saa kohe kontrollida.

Ma nägin ükspäev, kuidas kasutatud asjade turule asju saadakse. Jalutasin õhtul läbi kesklinna ühest raamatukogust teise. Nimelt ma suutsin kaks õhtut järjest „sama reha otsa astuda“. See raamatukogu, kus ma tavaliselt käin, oli ühel õhtul suletud. Läksin sinna siis järgmisel õhtul ja ikka oli suletud. Õnneks olid samas ühed, kes suutsid midagi inglise keeles mulle selgitada. Sain siis targemaks, et minule lähim raamatukogu on iga õhtu nüüd kinni kuni kaasaarvatud 5 jaanuar. Kahju.

Kesklinnas ma liigun ilma kaardita juba. Ma tean umbes ära, kus miski asub ja kui veidi lähengi mõõda, küll siiski õige koha üles leian. Võtsin siis suuna teise raamatukokku ja läksin seekord mõõda teisi tänavaid kui olen varem läinud. Ootamatult näen, et mingi mees korjab suurest prügikonteinerist linna keskel olevast kõrvaltänavast asju. Sorteerib neid ja mis on sobilikud, paneb enda ratta taha suurde kasti ja nii sõidab edasi järgmise prügikonteinerini. Ega ta tavainimeste prügikotte lahti ei kiskunud. Ta vaatas minu meelest ainult asutuste ära visatud prügi. Ma ei suutnud täpselt tuvastada, mida ta leidis, aga kraami oli tal igatahes palju. Ju poed viskavad vahel praaktoodangut otse prügikastidesse. Mina tegin kiire järelduse, et selge, ju see kraam võibki turule müüki jõuda.

Samal platsil toimub esmaspäeviti uute asjade turg.

Spordikell Garmin

Mina jooksen siin GPS-i järgi distantsi mõõtva spordikellaga Garmin. Vahel näitab kell ikka päris mõõda. Ma tean umbes täpselt, kus kohas on kilomeetrite vaheajapunktid. On ikka suur vahe, kuidas kell distantsi mõõdab selge ja pilvise ilmaga. Pilvise ilmaga venib vahel isegi sirgel teel kilomeeter pikemaks kui on tegelikult. See omakorda näitab, nagu ma jookseksin tegelikkusest palju aeglasema kiirusega. Kui kell nii valesti näitab, siis mõtlen küll, et kuidas nii saab üldse milleski kindel olla või õigesti trenni teha.

Ma katsetasin korra kellaga staadionil trenni tegemist. Selge ilmaga näitas kell 200m pikkuseks enamasti üle 204m. Vahemik oli 200-213m. 1000m pikkuseks näitas 1040-1060m. Kella kandsin paremal käel. Minu jaoks on Garmin üsna ebamugav, sest ma ei saa tavaliselt nupule pihta, et vaheaega vajutada ja kell teeb mu randmel olevale luule haiget. Mul on tavaliselt alati kaasas tennisemängijate randmepaelad. Seekord ei ole ja just seekord läheks mul seda vaja. Paneksin selle kella alla pehmenduseks. Veel üks Garmini puudus on see, et sageli läheb jope või pluusi äär kellale vastu ja siis on kohe mingi muu näit ees. Mul on niigi kellal seadistus, et ekraani äär oleks kõige vähem tundlik, aga ikka pluusi puudutusest näit muutub. Vahel trennis on see häiriv, sest siis pean jälle kella toksima, et õige asi ette tuleks. Minu lemmik on spordikell Polar, kuid Polar ei suuda nii täpselt distantsi mõõta kui Garmin. Polaril on kaasas olev tarkvara ka palju parem. Saab teha ja vaadata igasuguseid kokkuvõtteid. On Garminil mis puudused tahes, siiski on seda mul vaja joostes distantsi mõõtmiseks.

Kohalikud jooksjad ja nende tase

Endiselt treenin ma üksi. Nagu olen loogiliselt järeldades aru saanud, treenivad kohalikud õhtuti peale tööd. Kuna päeval on pikk siesta ehk lõunapaus, siis õhtuti peab tööl olema seda hilisema tunnini. Nii treenivadki kohalikud minu jaoks liiga hilja õhtul. Mõned täiskasvanute grupid saavad staadionil kokku ja alustavad treenimist 19.00. Olen näinud ka alles 21.00 gruppi trenni tegemas. Kui näiteks õhtul raamatukogust olen koju jalutanud, siis umbes 20.30 paiku ka alles treenitakse.

Kui ma siin läksin oma esimest staadionitrenni tegema, siis oli kerge ärevus sees. Jõudsin staadionile ja mis ma näen - treeningplaan ilusti aia küljes. Mul oli niigi kerge ärevus sees ja kui seda plaani vaatasin, siis ei pidanud seedimine enam vastu ja leidsin kiirelt tee wc-sse. Pean igaks juhuks mainima, et loomulikult ei olnud see minu treeningplaan, mis rippus aia küljes. Kui ma plaanist õigesti aru sain, siis olid selle klubi kohalikud sportlased ära jagatud oma taseme järgi.

Kõige tublimad olid need, kelle tase vastas 3’38’’-le ja neid oli koguni 5 meest. Arvasin, et ju see on 1500m distantsi aeg, sest mida muud ikka sellise ajaga joostakse. Kõige kiirem naine kuulus gruppi, mille tase oli 4’26’’. Kõige halvem tase oli 5’09’’. Kõigil oli täpselt ühesugune trenn. Igaüks pidi jooksma 15min soojenduseks. Siis tegema 15min veel mingeid asju, vist jooksuharjutusi. Sellele järgnes 3*100m rütmijooksu kiireneva tempoga. Seejärel oli trenni põhiosa. Peale põhiosa järgnes 5min arvatavasti mingit lõdvestust või ma ei tea mida. Kõige lõpus oli 10min kas lõdvestusjooks või venitused.

Trenni põhiosa nimi, kui nii võib öelda, oli neil 28min. Olen ka neil teisi trenniplaane näinud ja ka nendel plaanidel on trenni nimeks pikkus, kaua pingutuse osa kestab. Tasemega 3’38’’ jooksjad pidid tegema põhiosas 4*1900m ehk koguajaga 7min 08sek, mis teeb 200m ajaks 45sek. Korduste vahel oli kõigil 2min. Põhimõte oli sellel plaanil selline, et igaüks jookseb trennis 4*7min, aga kiiremad jõuavad lihtsalt selle ajaga rohkem joostud. 4’26’’ tasemega jooksjad pidid jooksma 4*1500m ehk koguajaga 6min 52sek, mis teeb 200m ajaks 55sek.

Kui ma nüüd mõtlen trennis joostavatele aegadele, siis järsku see ei olegi 1500m aeg, mille järgi jooksjaid lahterdatakse. Järsku see on hoopis 1000m aeg. Ma lihtsalt ei suutnud mõelda, et keegi võiks joosta 1000m nii aeglaselt. Võib-olla on see siis näiteks kellegi maratonil joostava tempo kiirus. Ah, ei tea. Kui korra vaatasin staadionil olevat rekordite tabelit, siis mõtlesin, et kuidas seal tulemused nii kehvad on. Kuidagi raske uskuda, et näiteks ühe klubi mehed jooksevad siin maratoni näiteks 3min 38sek kilomeetri kohta. See plaan oli siiski vaid ühe klubi sportlaste plaan, ju siin on ikka palju tugevamaid ka olemas.

Põhiline, et mina olen oma trennis kokku puutunud Via Verdel vaid harrastajatega või tervisesportlastega. Siiani olen kõikidest minu ees jooksnud harrastajates mööda läinud. Hea seegi.

Minu ilusad pikad juuksed

Praegusel hetkel on mul juuksed nii pikad, et ulatuvad peaaegu vöökohani. Plaanin juuksed muudkui ära lõigata, aga siiani olen lõikust miskipärast edasi lükanud. Nüüd on küll tõesti käes see aeg, et kui mul vaid võimalus avaneb, siis ajangi juuksed maha. Ma treenin siin iga päev nokamüts peas. Nokamüts lõhub juukseid. Mul on juba praegu suur osa juukseid täpselt nii pikad, kuhu ulatub nokamütsi äär. Seega, mis seal enam oodata. Varsti on enamus juukseid nagunii mütsi poolt lühikeseks hõõrutud. Kui satub mu kätte juukselõikamisaparaat, siis ei pea ma enam šampoonile raha kulutama hakkama.

Sääsed

Üsna minu siinoleku esimestel öödel külastasid mind sääsed. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Miks küll? On talv ja võiks ju olla sääsevaba aeg. Miks peavad need vereimejad ikka minu üles leidma. Ma ei saa magada, kui sääsed pinisevad. Ma istun nii kaua üleval kasvõi öö läbi, kuni olen kõik sääsed kätte saanud. Kurb on see, et nii kui ma tule põlema panen toas, siis on kõik sääsed varjunud. Piisab mul vaid tuli kustutada ja pikali heita ning natuke oodata, kui juba on pinin kõrva juures. Eks ma siis vehin ja plaksutan kätega ja ju saan isegi nii mõne kogemata kätte. Õnneks sääsed kimbutavad mind vaid üksikutel öödel, aga siiski ma tunnen vajadust sääsevõrgu järgi. Erika rääkis, et poes pidavat müüdama mingit efektiivset pistikusse pandavat sääsepeletajat, aga ma ei ole seda veel poest üles leidnud. Vabas looduses väljas ei ole ma veel sääskedega õnneks siin kokku puutunud. Ikka ainult öösel magades.

Riiete pesemine ja kuivatamine

Mul on õnneks olemas korteris pesumasin. Teine hea asi on see, et sellel on kiirprogramm, millega saab riided 30minutiga puhtaks. Kui päeval on vähegi päikest, siis jõuan peale hommikust trenni riided ära pesta ja õhtuseks trenniks on riided rõdul päikese käes ära kuivanud. Kui päikest ei ole või on niiske või sajune ilm, siis ei ole mingit lootuski riideid kuivaks saada isegi öö jooksul. Kui toas on mingi küte olemas, siis saab muidugi riided kuivaks, aga ilma kütteta on niiske ja riided ei kuiva. Mina ei ole igaks juhuks kordagi proovinud riideid pesta õhtul, sest oma kogemustest tean, et riided ei pruugi toas hommikuks ära kuvada, kui ruumis pole kütet.

Pildid

Ma olen teinud siin ise fotoaparaadiga pilte. Mul puudub kahjuks võimalus pilte arvutisse saada. Kui ükskord Eestis olen, küll siis saan pildid arvutisse ja kasvõi tagantjärgi internetti riputada. Kui mul ükspäev internetis rohkem aega oli, siis otsisin internetiavarustest pilte Denia kohta. Valisin välja need pildid, mille pealt ma kohad ära tundsin. Kui mul ükskord rohkem aega tekib internetis olemiseks, siis püüan ka natuke pilte siia panna.

Enne siiatulekut Eestis olles mõtlesin enda jaoks siinse olukorra päris hulluks. Mõtlesin, et kuidas ma saan küll elada kogu aeg ainult ühes ruumis ja kindlasti muutun rahutuks. Kõik on kinni mõtlemises. Kuna kujutasin endale ette rasket olukorda, siis nii ka läks. Tegelikult pole ju midagi. Elurütm on paigas ja polegi aega mõelda, et järsku on siin raske või halb. Nii kaua, kui treeningud sujuvad hästi, nii kaua on ka enesetunne hea ja kõik muu on ka siis hästi. Kui treeningutel peaks tekkima mingi tõrge või tagasilöök, siis vajan küll tuge. Siis on küll üksi raske olla. Siis ei taha treenida ja ka kodus ei tunne ennast siis enam mugavalt. Põhiline on olla hästi motiveeritud ja liikuda eesmärgi poole.

Kraanivesi

Mina jätkan endiselt siinse kraanivee joomist. Aegajalt mul on loomulikult seedehäireid, aga ei mina tea, kas need on joogiveest või pigem minu toitumisest. Kindlasti olen vahel valesti toitunud.

Kaerahelbed

Pildil on kaerahelbepakk, mida ma siin tavaliselt ostan.

Minu lemmikpoes Aldis ei ole ma kaerahelbeid veel üles leidnud. Kui olin Portugalis, siis igatahes Lidl-s oli kaerahelbeid müügil küll. Siin on ka Lidl olemas. Tavaliselt käin Aldis sisseoste tegemas. Kaerahelveste pärast käin ka kodule kõige lähemas poes - Masymas. Ka kesklinnas asuvas Mercadonas on kaerahelbeid müügil. Kaerahelbed on siin tublisti kallimad, kui Eestis, aga siiski sellise hinnaga, millega veel kannatab osta. Kilo algab umbes 2,12EUR-st. Näiteks Itaalias olid kaerahelbed nagu mingi luksuskaup – eriti kallis. Ma isegi ei mäleta, mis kilo hind oli, aga ma eelistasin osta hoopis riisi. Siin Denias on jällegi rosinad kuidagi väga kallis minu arvates. Ometi siin ju kasvatatakse viinamarju ja seega võiks rosinad odavalt saada olla.

Pildil on riis, mida mulle meeldib siin süüa.

Mina olen siin hakanud valge riisi asemel sööma musta riisi. Tegelikult ma ei teagi, milline täpselt must riis välja näeb. See riis, mida ma siin ostan, on valgete teradega, aga osad terad on nagu mingi tumeda koore sees. Võib-olla ongi selle riisi nimi must või metsik riis. Igatahes maitseb hästi küll. Olen ostnud siin ka mingeid ökoloogilisi makarone. Ju need on lihtsalt kuidagi tumedamast jahust või ei ole jahu nii peeneks ja puhtaks jahvatatud. Selline metsik riis ja ökoloogilised makaronid ei maksa hinna poolest oluliselt rohkem tavalistest. Minu meelest on Eestis selliste toitude hinnavahe ikka väga suur.

Pildil on makaronid, mida ma siin meelsasti söön. Need on ökoloogilised ja täisterajahust tehtud.

Kortermajad

Olen juba varem kirjutanud, et siin on ka madalaid kortermaju. Enamasti on need korterid mõeldud turistidele välja rentimiseks. Minu kodumaja ümber ei ole aeda. Minu maja asub kõrge müüri peal ja see nagu eraldab maja tänavast. Maja ees ja maja taga on autoparkla. Maja ees ei pargi praegusel ajal mitte keegi oma autot. Peamine põhjus on kindlasti see, et sinna paistab päike päev läbi. Praegusel ajal on üldse siin majade vahel vähe autosid pargitud, sest majad on tühjad.

Ma ei ole veel sellest kirjutanud, et minu majas on isegi lift olemas, kuigi korruseid on ainult 4. Ma ei kasuta lifti, aga teised elanikud ikka kasutavad. Maja keskel asub keerdtrepp. Keerdtrepi üleval maja keskel katusel on mingi valgust läbilaskev materjal ja see annab päeval trepikotta valgust. Keldrit majal ei ole. Kui on, siis seda ei ole ma näinud ja sinna ei ole ma pääsenud. Igal korrusel on 7 korterit. Ainult viimasel korrusel on 1 korter ja see korter on läbi terve maja. Korterid asuvad nagu ringiratast koridoris. Maja väljast just päris ümmargune ei ole, aga mingi hulknurkne küll.

Minu maja sarnaseid maju on siin kompleksis kokku 6. Kõik need on sarnased. Kolm asuvad reas tänava ääres (kõigepealt on ikka parkla ja siis alles majad), siis tuleb parkla, mis on ka tegelikult tänava nimega ja siis tulevad järgmised 3 maja kõrvuti. Ülejäänud majad siin piirkonnas on eramajad.

Suur osa kortermaju asub siin kinnisel territooriumil. Mulle ei tulegi üksi teine kortermaja meelde praegu, millel ei oleks aeda ümber. Nii on turvaline elada. Kortermaja territooriumile pääsevad vaid oma maja elanikud. Sageli on hoovis ka mingi bassein, mida saavad ainult oma maja elanikud kasutada. Minu maja juurde kuulub ka bassein. Bassein ise asub kinnisel territooriumil, aga basseinist kirjutan ma kunagi teine kord. Kõik on siin privaatne. Et ometi mitte keegi võõras ei tuleks hooldatud murule tallama või basseini äärele jalgu kõlgutama. Need aiad, mis on ümber kortermajade, ei ole mitte näitamaks, et siin on minu territoorium vaid need on ikka konkreetselt nii suured ja läbitungimatud, et kaitsta maja vööraste eest. Kohati jääb mulle mulje, et terved kortermajad on järjest elanikest tühjad. Aknad on kõikjal pimedad ja aknakatted ees.

Pildil on palmid, millised kasvavad ka minu maja haljasalal.

Paljud saksa turistid pidavat armastama Denias puhkamas käia. Seega kui räägite saksa keelt, siis peaks siin kah kuidagi hakkama saama. Minu naabrimees näiteks räägib saksa keeles ja saab sellega siin hakkama. Naabrimees oskab loomulikult ka hispaania keelt.

Ilm

Ilm on siin muutunud veidi jahedamaks. Hommikul ärgates on umbes +8 sooja väljas. Päeva jooksul on soojem. Peale Jõule läks ilm jahedamaks ja mitmel päeval oli taevas pilvine. Ühel päeval sadas isegi vihma, aga ainult umbes 10min korraga ja hiljem veel võib-olla 30min ja see oligi kõik. Detsembris on siin sadanud ainult minu saabumise päeval, ühel öösel dets keskel ja nüüd siis ühel päeval peale Jõule. Treenimiseks ideaalne kuivus. Nii, kui päikest ei ole, on siin jahe ka päeval. Viimasel nädalal olen pidanud sagedamini pikkade riietega trenni tegema.

Ka minu teised kaasavõetud jooksutossud on siin asfaldil libedad. Isegi mu tavalised jalutamise jalanõud on siin asfaldil libedad. Tegin sellest kiire järelduse, et asi ei olegi minu jalanõudes. Siinne asfalt on lihtsalt must. Siin on vähe sademeid. Asfaldile ladestub aegade jooksul igasugu autodest tingitud mustust, taimede õietolmu jms. Kuna siin sajab harva, siis ei suuda vähene vihm teid puhtaks uhtuda. Nii ongi märjal asfaldil libe joosta. Kusjuures ikka päris libe on kohati ja näiteks kurvis tekkis tunne, nagu jookseks jääl. Kes on käinud Egiptuses, need teavad, mismoodi sealne õhk lõhnab. Õhk on täis autokummide, kütuse ja õli lõhna, mis immitseb kuumalt asfaldilt.

Pildil on minu teised kaasavõetud jooksutossud New Balance 768, mis on väga head ja mugavad minu jaoks.

Minu kodu asub sellises kohas, kus on ikka minu arvates eriti puhas õhk. Ma ei ole terve siinoleku aja jooksul pidanud kordagi enda rõdu toolidelt ega laualt tolmu või mustust ära pühkima. See tähendab seda, et õhus on vähe tolmuosakesi. Seega väga hea koht elamiseks.

Head aastavahetust kõigile!

Asutuste lahtiolekuajad

Kui keegi siiakanti Deniasse satub või ma ise siia kunagi tagasi tulen, siis on kohe hea ühest kohast vaadata mulle oluliste asutuste lahtiolekuaegasid.

Kergejõustikustaadion, pimedal ajal valgustatud
tööpäeviti 8.30 – 23.30
laupäeval 8.00 – 22.00
pühapäeviti 8.00 – 21.30
Kergejõustikustaadioni kõrval asuv spordikompleks SPA ja jõusaaliga www.centrodeportivodenia.es
tööpäeviti 8.00 - 22.30
laupäeval 9.00 – 14.00, 17.00 – 21.00
pühapäeviti 9.00 – 14.00
Turistiinfopunkt
tööpäeviti 9.00 - 19.00
laupäeval 10.00 – 19.00
pühapäeviti 10.00 – 14.00
Toidupood Aldi
tööpäeviti 9.15 – 21.15
laupäeval 10.00 – 15.00
pühapäeviti suletud
Wifi-ga ja internetiarvutitega raamatukogu Biblioteca Publica Municipal, mis asub kesklinnas sisemaal, linna sissesõidutee lähedal, suure toidupoe Mercadona kõrval.
tööpäeviti 8.30 – 15.00, 16.00 – 21.00
laupäeval 10.00 – 13.30
pühapäeviti suletud
Wifi-ga ja internetiarvutitega raamatukogu Agencia de Lectura Baix la Mar, mis asub kesklinnas mere lähedal kohe kalju all.
tööpäeviti 9.30 – 13.30, 17.00 – 20.00
laupäeval suletud
pühapäeviti suletud

Suveperioodil on raamatukogud ja turistiinfopunkt avatud teistel aegadel.

Häid Jõule

Kõigile teile, kes te Jõule peate, Häid Jõule. Minust lähevad Jõulud sel aastal küll kaarega mõõda. Ei tunne ma Jõuludest ega jõulutundest puudust. Ei tunne ma ennast ka üksinda. Ma treenin. Mul ei olegi aega mõelda, et on Jõuluaeg. Telekast tuleb nagunii kogu aeg siiatulekust saadik igasugu jõulufilme. Vaatan siin filme, kus jõuluvana sõidab saaniga ja poeb korstnast läbi. Siin aga on mul soe ja palmid ümberringi.

Pildil on üks ringtee, milliseid on mitmeid maismaad mööda Deniasse sisse sõites. Detsembri algul oli uba ühel ringteel selline jõulutervitus.

Korra tänaval jalutades nägin ühe maja rõdu külge kinnitatud jõuluvana, kes ronib redelit mõõda üles. Üsna kummaline vaade oli. Nagu Eestis paneks keegi keset suve jõuluvana rõdule. Siinkandis, kus mina elan, küll mingit erilist jõulumeeleolu ei ole. Ühes aias olen kohanud ehitud palmi. Minu majas on ühel WC-aknal värvilised ja vilkuvad jõulutuled. Minu piirkonnas on siiski enamus aknad pimedad, majad tühjad ja majade juures parklad autodest tühjad. Ma elan turismipiirkonnas siiski. Praegu on madalhooaeg. Võib-olla kesklinnas on rohkem jõulumeeleolu, aga ma ei liigu seal eriti ringi.

Mina valmistun ka siiski Jõuludeks. Plaanin täna õhtul kõik vajalikud sisseostud ära teha, sest homme õhtul võivad poed juba varem kinni olla. Näiteks raamatukogu on küll reedel lahti vaid pool päeva tänu pühadele. Varun vajaliku kraami, et vähemalt esmaspäevani toitu jätkuks.

Pildil on minu kodule kõige lähem oleva toidupoe silt masymas. Pood on minu kodust 400m kaugusel. Pood ise asub keldrikorrusel ja ei meeldi mulle eriti, sest pidevalt on hinnad nii halvasti pandud, et ma ei suuda kaupa ja hinda kokku viia. Ostan sellest poest vaid kaerahelbeid ja leiba. Poe juures asub mitmeid väikseid restorane, reisifirma, fotosalong, jms. Masymas on vist kõige levinum toidupood Denias ja kesklinnas on mõni neist isegi väga ilus.

Minul on viimane nädal kuidagi väga kiirelt läinud. Ikka trenn ja trenn. Nüüd on kuidagi see õige treenimise rütm käes. Hommikul ärkan nii, nagu mu bioloogiline kell õigeks peab. Vahel ei saa miskipärast öösel und ja siis võin järgmisel ööl seda pikemalt ja sügavamalt magada. Ärkan, söön, seedin, treenin, söön, seedin, magan, treenin, söön, vaba aeg. Õhtul on mul siis nagu vaba aeg. Praegu on see enamasti kulunud arvuti taga. Eks päeva jooksul leian veelgi aega lühikesteks hetkedeks arvuti taga. Õhtuti peale trenni ja sööki kiirustan raamatukokku, et saaksin internetti kasutada.

Siia tulles otsisin muudkui puudusi või vigu. Tahtsin lihtsalt saada selgust, mis siin ikkagi on. Nüüd, kus kõiksugu puudused olen omast arust üles leidnud, ma neid enam puudusteks ei pea. Siiani ei ole ma kordagi pidanud kasutama õhukonditsioneeri, st mul on olnud kogu aeg piisavalt soe. Naabrid ei ole ka mingeid öiseid pidusid ega ka päevaseid pidusid pidanud. Minu kodutänav on vaikne ja rahulik ja sellel saab isegi joosta. Põhiline, siin on hea kliima treenimiseks. Mulle siin meeldib. Mind ei ole veel ära tüüdanud iga päev edasi-tagasi jooksmine mööda sama teed. Kui tüütab, siis alles mõtlen, kuidas vaheldust tekitada. Olen siin alles liiga vähe olnud, et miski võiks juba ära tüüdata.

Pildil on osake Via Verdest, kus ma peaaegu iga päev või mitu korda päevas edasi- tagasi jooksen.

Ilmad on enamvähem endised. Treenin ikka lühikeste pükstega. Vahel on mõni päev jahedam, siis lihtsalt panen soojemad riided selga. Õhuniiskuse protsent on siin vahel isegi 40. Ükspäev oli siin väga külm tuul, nii et isegi ninal hakkas väljas joostes külm. Samas kui keerata tagant tuult, siis paistab päike selga ja on palav ning tuul lükkab tagant. Jõulunädalavahetuseks lubab siin ilmateade ainult päikest ja sooja umbes +20C. Tänagi on juba eriliselt kuum ilm.

Pildil on Via Verde algus. Alguse kohas on piknikukoht ja jõu tegemiseks puidust seadmed. Kui jooksen Via Verdele staadioni eest läbi, siis sisenen Via Verdele alati sellest alguskohast. See on ühtlasi nagu ainus raja äkilisem kurv. Ülejäänud tee on väga sirgelt otse. Via Verde algusekoha kõrval on rohetaimi müüv kasvuhoonetega territoorium. Seal müüakse nii palme kui muud.

Ma avastasin enda kodu juurest otsetee Via Verdele. Kui seni jooksin alati staadioni äärest läbi ja nii tuli 2,2km sinnani, siis nüüd lähen teises suunas ja olen juba 1,3km-ga Via Verdel. Tegelikult saab staadioni juurest üle mingi tühermaa ka Via Verdele minna ja staadioni tagant läbi mingi ehitupoe hoovist ka läbi minnes. Ma ei ole tahtnud kuskilt tühermaalt üle joosta ja mingist hoovist ka mitte. Parem teen väikse ringi. Kuhu mul ikka kiiret.

Pildil on Via Verde alguses asuvad jõu tegemiseks puidust seadmed.

Eelmine kord kirjutasin, et mul pesemisruumis WC-loputuspaak lekib. Enam ei leki. Omanik tuli kohale ja tegi korda. Seega mul on kõik korras. Erika on ka minu eest väga hästi hoolitsenud ja muretsenud mulle kõike mida vaja.

Häid Jõule!
Loodan, et järgmise postituse teen ikka veel selle aasta sees.

Minu jooksutossud

Enne siia Hispaaniasse tulekut võtsin kasutusele uued tossud NB 1224. Jõudsin nendega joosta Eestis vaid 10 päeva ja tundus, et kõik sobib ideaalselt. Jooksin palju vihmas ja ei mingit libedust. Siin avastasin, et minu tossud on märjal asfaldil libedad. See on minu jaoks üsna uskumatu ja uus kogemus. Siiani ei ole kogu minu jooksjakarjääri jooksul ükski mu toss märjal asfaldil libedaks osutunud. Muidu on need minu jaoks väga tossud.

Pildil on jooksutossud New Balance 1224, millistega ma siin jooksen.

Apelsinid

Mulle väga meeldivad apelsinid, mandariinid ja üleüldse puuviljad. Apelsin on siiski üks mu lemmikuid. Portugalis treenides avastasin, et mul on apelsinide suhtes allergia. Allergia väljendus nii, et kehale tekkisid sügelevad punnid ja süda hakkas kiiremini lööma. Alates sellest ajast ma ei söö apelsine. Korra hiljem Portugalis siiski proovisin, aga ikka tekkisid samad sümptomid. Siin Hispaanias treenin apelsiniistanduste vahel iga päev nagu oli ka Portugalis. Üllataval kombel olen ma apelsinide suhtes juba sellisel suhtumisel, et need ei huvitagi mind enam. Nende apelsinide viljad ei ole veel täiesti küpsed, millest ma joostes igapäevaselt möödun. Järeldan ma seda selle järgi, et tugevat lõhna ei ole veel tunda. Kui ikka viljad on küpsed, siis levib magus apelsini aroom kõikjale.

Pildil on ahvatlevad apelsinid. Apelsinipuu lehed on tugevad ja justkui igihaljalt rohelised aasta läbi.

Via Verde ääres on enamasti lahtised istandused. Lahtiste all pean silmas, et aeda ei ole ümber ja igaüks võib sealt vilju noppida. Kui ikka omanikud ei tahaks, et nende apelsine tasuta minema viidaks, külla nad oleksid siis aiad ümber teinud. Kui ma jooksen Via Verde-lt ära kõrvalistele teedele, mille ääres on samuti apelsiniistandused, on need istandused enamasti ümbritsetud selliste aedadega, et sealt ei näe üle, sealt ei roni üle ja õnneks ei suuda ka päike teatud aegadel sealt üle paista ja seega pakub kõrge aed päiksevarju. Seepärast ma arvangi, et Via Verde ääres võib istandustest apelsine igaüks korjata, sest seal puuduvad aiad.

Pildil on Via Verde tee ääres olev apelsiniistandus. Kogu see roheline madalate puudega osa ongi apelsini- või mandariiniistandus.

Via Verdel joostes näen, kuidas inimesed avalikult söövad apelsine ja loobivad koori mööda maad laiali. Osad tassivad kottidega apelsine kaasa. Need tunnen ära lõhna järgi. Apelsinidel on nii tugevalt intensiivne lõhn, et seda juba millegagi ei varja.

Portugalis müüdi kõikjal tänavatel apelsine. Siin veel ei müüda. Ma kasutan sõna „veel“, sest arvan, et küll siingi müüma hakatakse, kui on õige aeg. Kuna ma ise ei söö apelsine, siis ei oska ma infot jagada, kus kasvavad kõige paremad viljad. Võib-olla ma siiski kunagi proovin jälle, et kuidas mu organism apelsinidele reageerib ja otsin üles parimaid vilju pakkuvad istandused.

Rõdu ja päike

Lisaks pimendavatele aknakatetele on mu rõdul ka nn päikesevari. See on seina küljes ja selle saab nii lahti kerida, et rõdule tekib nagu katus peale. Kui mulle seda esmakordselt näidati, siis arvasin, et seda ma küll kasutama ei hakka. Nüüd juba olen avastanud, et tegelikult on see ikka ääretult hea. Paaril korral, kui päeval on väga palavaks läinud, siis olen päikesevarju lahti kerinud. See kaitseb tuba otsese päikesevalguse eest, aga ei võta valgust ära, nagu pimendavad aknakatted. Igal korteril ei olegi rõdul päikesevarju. Seega on minul vedanud, sest sellest on palju kasu.

Sportlik areng

Nii kui tegin siin esimese jooksutrenni, siis jooksin kohe Eestiga võrreldes umbes 10sek kiiremini km kohta. Eks arenemise saab panna selle arvele, et ilm on soojem ja riideid on vähem seljas ja seda väiksem on takistus ja kergem joosta. Lisaks ei pea organism energiat kulutama keha soojendamiseks ja seda rohkem jääb energiat kiiremini jooksmiseks.

Peale esimest jooksutrenni siin, jäid mul kohe sääremarjad valusaks. Arvatavasti tuli see sellest, et jooksin kiiremini võrreldes Eestiga. Eri kiirustel joostes on kasutusel eri lihaskiud. Kuna jooksin mulle harjumatu kiirusega, siis olid kasutusel lihaskiud, mida seni eriti ei kasutanud ja sellest ka lihased valusad. See on minu teooria. Valu läks väga kiirelt üle. Ega ma päevi ei lugenud, aga valu läks kuidagi väga märkamatult üle.

Kuidas edasi arenen, seda näitab aeg. Nüüd ei saa enam riideid vähemaks võtta või ilm ei muutu veelgi soosivamaks. Seega ilmale ei saa enam loota. Nüüd tuleb ise treenida ja puhata, et areng tekiks.

Hispaania keel

Mina hakkasin hispaania keelt õppima raamatu „15 minutit hispaania keelt“ järgi. Suutsin kahe päeva jagu õppida ja kuidagi enam edasi ei suuda minna. Aeg-ajalt ikka vaatan jälle raamatut, aga kogu aeg leian midagi muud põnevat, mida teha, selle asemel et keelt õppida. Igatahes on mul hea meel, et ma siiski natukenegi olen juba keelt õppinud. Näiteks saan ma telekat vaadates üksikutest sõnadest aru. Telekakanalid on siin kõik ainult hispaaniakeelsed. See annab väga palju keeleõppele juurde. Ma kuulen pidevalt õiget hääldust ja sõnu ära tundes saan aru ja õpin uusi. Nii kui mul oleks võimalik, ma vaataks ainult ingliskeelseid saateid, aga õnneks see pole võimalik. Kui tahan telekat vaadata, siis lihtsalt olen sunnitud tegema seda hispaaniakeelses keskkonnas.

Pildil on raamat, millest ma õpin hispaania keelt, kui ma väga tubli olen.

Kellegagi ma ei suhtle siin. Uusi sõpru ei ole tekkinud. Kohalikud ei räägi inglise keeles ja mina ei räägi hispaania keeles. Seda enam on mul soov saada suhtlustasandil selgeks hispaania keel, et saaksin kohalike sportlastega suhelda. Ega ma vägisi tutvusi ei otsi, sest pole nagu aegagi.

Spordipoed

Ma otsisin siia tulles poodi, kust saaks spordivahendeid osta. Denia kesklinnas asub minu meelest super hea spordipood InterSport. Seda Eestis ei ole, aga skandinaavia riikides küll. Poel on mitu korrust ja kaupa on igasugust. Lisaks InterSpordile on siin ka mitmeid rattapoode, aga kuna mind rattasport ei huvita, siis ei käinud ma neis ja üksi asukoht ei jäänud ka meelde.

Pildil on InterSpordi poe logo.

Staadioni valgustus, poed ja rand

Pühapäeva õhtul jalutasin staadionile. Tegelikult jalutasin poodi, aga pood oli kinni. Siis jalutasin mõõda randa teise poodi, aga ka see oli kinni. Lõpuks jalutasin hoopis staadionile. Staadion oli pime. Panin tähele, et üks spordiriietega tüdruk käis ka pimeda staadioni ääres ja mõtlesin, et ju tahab treenida. Mind hakkas asi huvitama, et mis edasi saab. Samas ma kuulsin, et kuskil käib mingi võistlus. Läksin sisespordisaali ja seal oli käsil korvpallilahing. Arvatavasti mingid keskkoolinoored võistlesid. Ma sattusin sinna just sel ajal, kui ühtedel sai mäng läbi ja siis hakkasid teised soojendust tegema. Samal ajal panin tähele, et spordiriietega tüdruk on mingi arvatavasti valvuri üles leidnud ja nad läksid koos välja. Vaatasin natuke korvpalli ja siis läksin jälle staadionile. Minu suureks rõõmuks oligi nüüd staadion valgustatud. Spordiriietega tüdruk tegi seal nüüd üksi kangiga trenni. Rõõmus olin selle üle, et nüüd on mul selge, et kui on vaja kas valgustust staadionile saada või mingeid treeningvahendeid luku tagant kätte saada, siis tuleb õige inimese käest küsida. Jällegi on hea, kui sellistel puhkudel oskaksin hispaania keelt.

Pildil on toidupood Aldi väljastpoolt. Poe ees on ostukärud, mille kasutamiseks tuleb 50sendine, 1eurone või 2eurone münt käru avasse panna. Peale käru tagastamist saab raha tagasi.

Kui teema juba poodide juurde läks, siis võiksin mainida, et isegi Eesti Säästumarketi tüüpi pood, Aldi, on pühapäeviti üldse suletud. Minu kodu juures olev toidupood on pühapäeviti avatud vaid pool päeva. Seega kui on vaja toitu osta, siis on soovitav ostud sooritada muudel päevadel, mis ei ole pühapäev ja mis ei ole riigipüha.

Pildil on toidupood Aldi seestpoolt. Kaup asub riiulitel ja ka kaubaalustel. See on rohkem lao moodi pood ja Eesti Säästumarketi tüüpi. Aldi on enamasti Saksa toodete pood. See pood mulle meeldib, seal on palju ruumi käruga ringi sõita ja pood ise on puhas ning väga hästi on aru saada, mis hind käib mis toote juurde.

Seekord jalutasin õhtul peale päikseloojangut, aga enne sügava pimeduse saabumist rannaosas, mis läks minu kodust kesklinna suunas. See rannaosa oli veidi puhtam ja liivane osa oli laiem. Mulle tundus, et seal oli isegi sellist mõnusat kuiva liiva osa, kus võiks kuuma päikesega jalutada.

Pildil on üks osake Denia liivarannast.

Rannas pikalt jalutamise (või kasvõi jooksmise) teevad veidi ebamugavaks sisemaalt merre suunduvad ojad. Kohati on ojad nii kitsad ja madalad, et sealt saab üle astuda. Kohati on ojad nii laiad, et üle saamiseks tuleb minna sisemaa suunas asuvatele sildadele. Kui sillani jõudsin, siis avastasin, et rannas on isegi laudtee, mida mõõda kasvõi kõrgekontsaliste jalanõudega võiks jalutada. Kuna oli juba pime ja hilja, siis ma ei hakanud uurima, et kas laudtee läheb kuni kesklinnani välja. Need ojad jõuavad isegi Via Verde äärde välja. Mind huvitab see, et kas need ongi inimeste poolt loodud veekanalid selleks, et oleks istandustes kastmisvett. Küllap need ojad suunduvad veelgi kaugemale sisemaale. Kust kohast saavad need ojad alguse? Kas vesi tuleb kuskilt mägedest või allikatest?

Pildil on rannaosa, kus on näha mere poolt kaldale uhutud taimseid jäänuseid. See on muidugi siin ekstreemne näide. Niimoodi kuhjatud on see kõik inimeste ja masinate abil. Nii koristatakse randa sellest sodist. Selliseid sodikuhilaid nägin promenaadi ääres korra ja edaspidi oli kõik ära puhastatud.

Pimedas rannas kõige mõnusam just jalutada ei ole. Küll kevade poole lähevad päevad pikemaks ja siis saab hilja õhtul rannas ringi patseerida. Rand on sisuliselt ainus koht, kus siin pehmemal pinnal liikuda saab. Muidu on ju kõikjal kas asfalt või kiviparkett. Hilisel tunnil rannas on ainukesteks inimesteks spinninguga kalapüüdjad nagu ikka ranniku ääres.

Kui ma rannas jalutan, siis tavaliselt laulan valjusti eestikeelseid rahvalikke laule. Kedagi kuulamas õnneks ei ole. Laulud ise tulevad mu huultele nii kui randa jõuan.

Tänavate puhtus

Minule tundub, et tänavad on Denias väga puhtad. Ainsad asjad, mis silma ja vahel ka jalga riivavad, on koerte kakajunnid kõnniteedel. Koeri on siin väga palju. Hulkuvaid koeri ei ole ma ühtegi veel siiani näinud. Koertega jalutatakse palju tänavatel, ka minu kodutänaval ning ka Via Verdel. Ma olen näinud paljusid oma koera järel kakajunne ära koristamas. Arvestades, et kohati vedelevad junnid kõnniteedel, siis ega ikka kõik inimesed ei ole nii hoolivad kaasinimeste suhtes.

Pildil on üks Denia tänavatest, millel on looma väljaheide. Selliseid tuleb ikka aegajalt ette.

Nagu ei ole ma siin ühtegi ringihulkuvat koera näinud, ei ole ma ka hulkuvaid kasse näinud. Ainus kass, keda ma siin üleüldse näinud olen, elab mu Krimmist tulnud naabrite korteris. Kass on Hispaaniast pärit mitte kaasa toodud. Kassi nimi on Vassilissa. On ju imelik, et ma tean naabri kassi nime, aga naabrite enda nimesid mitte.

Prügikonteinerid

Kui korteri võtmed kätte sain, siis ei taibanud ma küsida, et kuhu ma pean prügi viima. Minu maja juures ei ole näiteks suuri prügikaste. Nagu ma iseseisvalt olen aru saanud, on siin selline süsteem, et tänavatel on suured prügikonteinerid, kuhu ümbruskaudsed elanikud peavad prügi sorteeritult viima. Vahel olen näinud, kuidas inimesed sõidavad autoga prügikonteinerite juurde ja viskavad sodi ära. Ühel korral nägin isegi ühte meest aiakäruga prügi prügikonteinerisse viimas. Ju siin on ikka igal majal oma piirkond, kuhu prügi viia. Kus minu maja oma on, seda ma veel ei tea. Ma viin prügi sinna, mis kus on minu jaoks kõige lähem prügikonteiner.

Ilm

Praegu on ilmad sellised, et kui hommikul ärkan, siis näitab termomeeter rõdul kiviplaatidel umbes 12 soojakraadi. Kui trenni lähen, siis on umbes 14-15 soojakraadi. Trennist tagasi tulles on kohati 18 kraadi sooja. Treenin ikka lühikeste pükstega. Ühel päeval oli tugev ja jahe tuul, siis oli küll vaja pikad püksid jalga panna ja jope selga. Nii kui päikest ei ole, siis on jahe. Mul on toas õhuniiskuse mõõtja. Kui on ilus päikseline ilm, siis on õhuniiskust umbes 60%. Kui on pilvine, siis umbes 75%. Trennis on ikka suur vahe küll, kas on 60 või 75% niiskust. Eesti kliimas valitsevast niiskusest ei maksa parem rääkidagi.

Õhtul peale päikseloojangut on jahe. Kui ma näiteks olen õhtul raamatukokku läinud internetti kasutama ja sealt 20.00 koju liigun, siis läheb samm iseenesest kiireks. Külm ja vahel ka niiske on. Kiire kõnd annab sooja. Ega ma õhtuti eriti peale trenni enam väljas ei käi. Vahel, kui olen läinud, siis võtab kohe lausa nina vesiseks. Õhtul väljas kannan jopet ja seal all on kindlasti ka fliis ja veel midagi pikkade varrukatega. Ma olen ikka paras külmavares. Isegi üllatav, et ma trenni teen lühikeste pükstega. Eestis selliste temperatuuridega ma kannaks kindlasti pikki pükse. Vahel hommikul trenni minnes tulevad esmalt kerged külmavärinad peale. Jooksma hakates hakkab kiirelt soe.

WC paak ja hallitus

Ma jätsin eelmisel korral mainimata veel ühe puuduse, mis mu korteril on. Wc paagis jookseb pidevalt vesi või pigem ikka niriseb. See häirib, sest kuna veepakk tühjeneb, siis mühinal jookseb uus vesi paaki. Pidev vee solin häirib veidi, aga tegelikult olen ma sellega juba ära harjunud. Ma teeksin selle veepaagi ise korda, aga paak asub kõrgel lae all. Tooli pealt ma paagini ei ulatu ja isegi kui ulatuks, siis ei näeks ma, mis paagis toimub. Lae ja paagi vahel on väga väike vahe. Huvitav, kas seda paaki parandades tuleb paak tervenisti alla võtta. Ju odavam on lihtsam uus paak osta. Vahel ei jää paagis vesi üldse kinni ja siis ma surgin ja lõksutan nii kaua, kuni enam vähem paak sulgus. Üks asi on see, et vee pidev sulin häirib, aga teine asi on see, et omanik saab ju pideva vee jooksmise pärast kahju. Mina teeksin küll veepaagi omaniku asemel korda.

Olen siin nii vähe elanud, aga juba leidsin wc aknalt hallitusetäpid. Ma olen küll hoolikas ja hoian akent lahti, aga hallitusest ikka ei pääse. Tegelikult on see rohkem halva akna süü. Aken on ehitatud arvatavasti suhteliselt õhutihedaks ja selle tagajärjel ei pääse niiskus välja ning värske õhk sisse. Hallitusest lahti saada on väga keeruline. Mul on korter seest värskelt üle värvitud. See varjab igasugused puudused. Hallituse võib küll üle värvida, aga sellega hallitust ei kaota. Ju hallituseprobleem on siin paljudel korteritel.

Kärnad priimustuste peal

Nagu ka Portugali kliimas, on siingi kriimustustele tekkinud kärnad teistsugused kui Eestis. Kui siin tekib kriimustusele kärn, siis on see kuidagi tugev ja paks. Eestis on kuidagi nagu märkamatu ja õhuke. Sellele ma küll selgitust ei tea. Minu ainuke mõte on, et see on kuidagi seotud kliimaga. Siin on õhk kuivem ja ju see kuidagi sellega seotud on.

Mööbli ümbertõstmine

Kohe esimesel päeval siia saabudes liigutasin natuke mööblit ümber. Siiski pidevalt tundsin, et miski nagu häirib mind selles korteris. Telekas asus seina peal lae all. Voodi oli keset tuba. Rõdule minna ei saanud, sest see oli mööblit täis. Kuidagi ei suutnud ennast koduses keskkonnas sportlikule lainele viia. Kogu elu oli mul kogu aeg voodis. Kuigi mu korter on väga väike, suutsin ma siin teha mööbliga ümberkorraldusi. Nüüd on mul telekas vaatamiseks normaalsel kõrgusel. Saan laua taga istudes süüa või arvutiga tööd teha. Isegi rõdu on nüüd liikumiseks vaba ja kasvõi rõdu äärel jalgade venitamiseks. Mis kõige tähtsam- nüüd on mul palju vaba põrandapinda, kus saan treeningmatil harjutusi teha.

Nüüd saan päikeseloojangut kasvõi voodis lamades vaadata. Päikesetõusu vaatamiseks pean endiselt rõdule minema. Võrreldes Portugalis Falesia rannikuga, asub siin rannik teistpidi. Portugalis tõusis päike ookeanist, liikus üle vee ja loojus ookeani. Siin tõuseb päike maismaalt mägede tagant, liigub üle sisemaa ja loojub mägede taha. Portugalis ma käisin väga tihti ekstra päikeseloojangut vaatamas. See oli alati nii eriline aeg ja päike ei vedanud kunagi alt. Sinna ei saanud kunagi hilineda. Päike ei oota. Praegu on mul mugav loojangut vaadata, aga ma nagu unustan selle kogu aeg ära. Sageli olen loojangu ajal kas trennis või just trennist tulnud. Praegu loojub päike umbes 17.15. Päikesetõusu olen ma küll rõdult korduvalt jälginud. Päike tõuseb praegu umbes 8.15.

Siia saabudes vaatasin algul väga palju telekat kogu aeg. Ma nagu kartsin üksi olla ja telekas oli nagu kaaslaseks. Kartsin, et järsku hakkab mul igav või kartsin, et tekivad mõtted üksindusest. Telekas on ikka üks paras nuhtlus. Kui seda pole, on halb, kui see on olemas, on ikka halb. Korter on mul ju väike ja mööbli paigutus oli ka algul selline, et soosis ainult voodis vedelemist. Kuna mul raamatuid kaasas pole, siis vaatasingi telekat.

Ma olen ikka nii mugav praegu, sest õhtuti välja jalutama minna ei viitsi. Portugalis ma pidevalt väljas olingi. Seal oli kus olla. Põhiline õhtune jalutamise koht oli minu jaoks liivarand või siis ka krossirada või rannakaljudel olev männimets. Mul ei olnud seal kunagi igav ja ei tundnud ma seal ennast üksildasena. Siin Denias polegi nagu kuskile minna. Kuidagi ei tõmba üksi sihitult tänavatele jalutama. Seda olen ka joostes tähele pannud, et siin on nagu midagi puudu. See puudu olev asi on loodus.

Pildil on merele kõige lähem tänav. Pildilt on näha, kuidas kõnnitee on äsja valatud ja ootab kuivamist. Pilt on tehtud aastal 2004.

Tänavad on siin asfaldist, kõnniteed on kas valatud betoonist, kiviplaatidest või asfaltkattega. Teede ääres kasvavad üksikud puud. Saan aru väga hästi, et suvise kuuma kliima tõttu on loodust (haljasalasid) hooldada kallis. Lihtsam on luuaga üle tänava tõmmata ja kõik on puhas. Ei tolma, ei kuiva ja kasta ka ei ole vaja. Minu maja ümber on roheline, vetruv ja tihe murukate. Selliseid murusid on enamasti eramajade aedades. Ainsad looduslikud kohad ongi nagu eramajade hoovides. Kuna maju ümbritseb kõrge kiviaed, siis tekibki tunne, et loodust ei ole üldse ja elan nagu kivilinnas. Ometi koduaknast välja vaadates avanevad mulle vaated eramajadele, kust kõrguvad palmid. Jooksen apelsiniistanduste vahel ja seal on puud rohelised, aga see pole ikkagi see. Need on madalad puud ja Eesti loodusele jäävad kõvasti alla. Kõike head ei saa korraga, ilusat Eesti loodust ja sooja kliimat talvel.

Pildil on näide kesklinnas olevast kiviplaatidega kõnniteest ja lehtpuu langenud lehtedega.

Mulle tundub, et Denia on nagu mingi vaikne eramajade piirkond. Loomulikult linna keskel on mitmekordsed hooned ja kortermajad, aga siin ei ole pilvelõhkujaid. Ma elan kesklinnast paar km eemal ja mulle tundub, et linn on ühtlaselt madalaid maju täis. Ju siin on kehtestatud mingi kõrguse piirang majadele. Rannas jalutades panin ka tähele, et rannas ei ole suuri uhkeid hotelle ja ka majad on ühtlaselt madalad. Ma jalutasin rannas ainult hämaras, aga siis ei hakanud mulle mitte ükski hotell otse ranna ääres silma. Falesias asus ju rannakaljudel suur Sheraton ja Alfamari sporthotell. Huvitav ja eriline koht see Denia. Ega ma eriti mingeid fakte Denia kohta tea. Inimesi elab siin veidi üle 40 tuh.

Reisivõimalused Deniasse

Mina lendasin siia Ryanairiga Tallinn- Milaano (Bergamo)- Valencia. Bussiga sõitsin Valenciast Deniasse. Ma veetsin öö lennujaamas, aga siia saab ka ainult päevasel ajal reisides tulla. Näiteks Ryanairiga Tallinn- Oslo- Alicante. Alicantest saab siia nii rongiga kui bussiga. Mõlemad lennujaamad nii Alicante kui Valencia asuvad Deniast peaaegu ühe kaugusel. See teeb lendamise lihtsamaks, sest valik on suurem tänu kahele lennujaamale. Kevadel, kui hakkab jälle suvine lennugraafik, siis on lennuvõimalusi rohkem kui praegu.

Kui bussiga Valenciast Deniasse sõitsin, siis buss sõitis tasulisel kiirteel. Deniat ümbritsevad mäed. Mingil hetkel sõitiski buss tunnelisse, et läbi mäe rannikule jõuda.

Treeningvõimalused Albiris

Lugesin Eestis olles mingist suvalisest reisifoorumist, et Eesti sportlased treenivad Hispaanias Albiris. Vaatasin kiirelt kaardilt järgi, et kus see asub. Võtsin selle lihtsalt teadmiseks, et jah, tore on, aga ma ei tea Albirist midagi ja ei tea ka kedagi, kes seal oleks käinud. Nüüd tänu sellele blogile sain Albiri kohta targemaks. Kuna oma silm on ikka kuningas, siis ma ei saa Albiri kohta veel midagi muljetada. Võib-olla õnnestub mul siinoleku aja jooksul isegi Albiris ära käia ja vaadata, seda eestlaste kevadist lemmikspordilaagrite paika. Albir asub kuskil Denia ja Alicante vahel. Kui seal asub staadion tõesti elupaigast 4km kaugusel, siis ei ole see kõige mugavam. Võib-olla kõik muu kaalub selle üle.

Lahkumine Tallinnast

Lendasin odavlennufirmaga Ryanair Tallinnast Itaalia lennujaama Bergamos. Tallinnas läks lennukilepääs väga sujuvalt. Eesti lennujaamatöötajad kontrollisid reisidokumente ja vaatasid, et kellelgi ei oleks rohkem kui 1 pagasiühik. Mõned reisijad pidid hakkama asju kuidagi kokku kombineerima, et pagas vastaks nõuetele. Mõnel reisijal oli üks jope seljas ja teine jope veel käevangus. Mõnel reisijal olid taskud punnis- ju oli neil pagasit üleliia, mida tuli taskutesse mahutada. Minul vastas pagas visuaalselt nõuetele.

Tallinna lennujaamas sain ühe poisiga tuttavaks, kellega reisi ajal lobisesin. Lend kestis 3 tundi. Ma oleks meelsamini maganud lobisemise asemel. Kui mul ei oleks olnud kedagi, kellega lobiseda, siis ma oleks jälle saanud kurta, et küll oli igav üksi. Üllataval kombel möödus lend kiirelt. Tegelikult ma ikka vaatasin kogu aeg kella, et millal ometi lend lõppeks.

Öö Itaalias Bergamo lennujaamas

Bergamo lennujaama jõudsin enne südaööd. Lennujaam oli reisijaid täis. Enamus toole oli okupeeritud ja seinaääred ning nurgatagused olid magajaid täis. Minuga lobisenud poiss pidi ka edasi lendama alles hommikul ja tema oli lennujaamas magamiseks valmistunud - tal oli magamismatt kaasas. Mina jalutasin lennujaamas ringi ja otsisin endale kõige mugavamat viisi, kuidas veeta 7 tundi järgmise lennuni.

Pildil on Bergamo lennujaam öösel, kus inimesed ootavad öö läbi lennujaamas oma lendu. Nagu näha, seina ääred on istuvaid ja lamavaid inimesi täis.

Kõik lennujaama põrandad olid kiviplaatidest ning istepingid metallist. Mul ei olnud pagasis selliseid riideid, mille peal kivipõrandal istuda või lamada oleksin soovinud. Külmad metallist istepingid ei olnud ka ahvatlevad. Lõpuks istusin ühe kohviku toolile, millel oli pehmem iste ja pehmem seljatugi. Vähemalt ei olnud mul külm. Minuga sama laua taga istusid keskealised Itaalia mehed, kes rääkisid elavalt ei tea millest. Nii ma siis istusingi esimesed 4 tundi. Magama ma laua taga ei jäänud, kuid üks Itaalia meestest jäi küll lõpuks norsates magama.

Kui ma magava Eesti poisi kõrvalt enda pagasit ära tooma läksin, oli saabunud koristusbrigaad. Üks pool lennujaamast oli puhtaks tehtud ja nüüd oli aeg puhastada seda poolt, kus magasid/istusid öised reisijad. Kõik reisijad aeti üles ja kästi teise tiiba minna. Mina haarasin oma kompsud ja liikusin kiirelt äsja avatud teise lennujaamatiiba. Ma tahtsin olla esimene, sest soovisin kindlalt kuskil pingil istuda kivipõranda asemel. Saingi istepingi otse turvakontrolli sissepääsu kõrval. Seal pingil istusin järgmise tunni ja nii kui turvakontroll avati, olin mina esimene, kes sealt läbi läks.

Viimased 2 tundi enne äralendu Hispaaniasse möödusid eriti kiirelt. Istmed olid endiselt metallist, kuid põrand oli parketist. Juhuslikult väljus minu lend täpselt samast väravast, kui kevadel Itaaliast lahkudes. Sama värava kõrval oli veel teinegi värav ja sinna lennule hakati reisijaid peale laskma veidi varem kui minu lennule. Nägin, kuidas närviline naislennujaamatöötaja sikutas kohale raami, mille abil kontrollida, kas pagas on õigetes mõõtmetes. Vaatasin seda ja kahtlustasin, et küllap minu reisile laskmise ajal tehakse täpselt samamoodi. Naistöötaja asendus meestöötajaga ja nad olid ikka väga karmid, kuid veidi saamatud siiski. Kui kellelgi oli pagas liiga mahukas, siis kästi midagi kotist välja võtta ja nii see inimene mahutaski reisikoti raami sisse, kuid jättis üleliigsed asjad käeotsa ja sammus lennukile. Mis mõte on üldse pagasit kontrollida, kui nagunii lastakse lennukile kogu pagas, on see siis kotis või käe otsas. Mõni inimene pidi siiski ka rahakotti kergendama ja nn trahvi maksma, sest pagasi suurus ei vastanud nõuetele.

Kui käes oli aeg, et minu lennule hakati laskma, siis sai minu kahtlus kinnitust. Absoluutselt iga reisija pidi oma pagasi raamidesse panema ja kellel ei mahtunud, pidi maksma kopsaka summa või kotti kuidagimoodi väiksemaks tegema. Ma ei hakanud ootama, millal mina pean oma koti sinna raami toppima. Ma teadsin, et see mul ei õnnestuks kuidagi. Ma olin koti kodus ära mõõtnud ja teadsin, millised taskud kotil on üleliigselt täis. Võtsin kõik üleliigsed asjad kotist välja, toppisin taskutesse ja igale poole mujale, kuhu mahtus. Kui oli minu kord oma reisikott raamidesse suruda, läks see väga kergelt nii, et ma ei pidanud isegi jõudu rakendama.

Jõudes lennukile, hakkasin oma reisikotti uuesti kokku pakkima. Õnneks oli see minu selle korra viimane lend ja rohkem ei pidanud ma kellelegi tõestama, et mu kott on õigetes mõõtmetes. Lend kestis vaid 2 tundi ja juba olingi ma Hispaanias.

Hispaanias Valencias

Minu esimesed sammud Hispaania pinnal olid unised. Päike ei paistnud. Taevas oli pigem pilvine kui selge. Puhus tuul. Oli piisavalt soe, et hetkekski ei tulnud pähe mõte, et mul on külm. Minu eesmärk oli võimalikult kiirelt leida üles ühistransport, mis mind Valenciasse viiks. Üllatus-üllatus ja seal oli metroo. Metroosõit kestis 20min ja siis pidin ümber istuma ning veel ühe peatuse edasi sõitma. Õnneks ei pidanud ümber istudes uut piletit ostma. Lennujaama metrooinfost öeldi, et kõik metroopeatused on üksteises 2 minuti kaugusel. Nii oligi.

Mul oli vaja bussijaam üles otsida. Õnneks oli mul 30min aega, et õigeks ajaks bussile jõuda. Väidetavalt kõik inimesed pidavat teadma, kus asub bussijaam. Nii küsisingi teed kohalike käest. Kohalikud juhatasid mind rõõmsalt suure ringiga bussijaama. Just kui oleksin sõitnud taksoga, kes sõidab meelega suure ringiga, et saaks rohkem raha teenida. Kui ma lõpuks bussijaama ees olin, siis vaatasin, et ma olen täpselt samal tänaval tagasi, kus ma olin, kui metroost väljusin. Metroopeatus ja bussijaam asusid teineteisest vaid mõnesaja meetri kaugusel. No mis seal ikka, et pidin sinna suure ringiga minema ja käisin läbi ligi 2km. Kokku kulus mul peaaegu 1,5 tundi, et lennukilt bussijaama jõuda. Ma kulutasin aega infopunktides ja nagu juba teada, liikusin liigselt suure ringiga.

Valencia bussijaam näeb välja nagu lennujaam, aga on veidi väiksem. Mingil põhjusel minu buss väljus hoopis 15min hiljem. Mulle sobis. Tegelikult ei olnud enam vahet. Mis see 15min ootamist enam teeb kogu pika reisi vältel. Teadsin, et varsti olen teel oma lõpp-sihtkoha poole. Kaua reis kestab, seda ei osanud arvata. Hiljem selgus, et 2 tundi bussisõitu.

Pildil on Valencia bussijaamahoone.

Kui hindadest rääkida, siis metroopilet maksis 2,9EUR ja bussipilet 10,05EUR.

Bussi ma ei tormanud esimesena. Kuhu mul ikka enam kiiret. Kui viimaste seas bussi läksin, siis oli esiiste vaba ja sinna ma maandusingi, et võimalusel pilte teha ja võimalikult palju infot läbi esiakna uudistada. Uni tikkus peale. Valenciast bussiga välja sõites nägin tee ääres termomeetreid, mis väljastasid infot, et sooja on 14 kraadi, 15 kraadi või 16 kraadi. Seega keskmiselt 15 kraadi. Lootsin soojemat ilma, aga sobis seegi. Taevas oli endiselt pigem pilvine. Bussi väljasõit Valenciast kestis 30min. Mul oli selline tunne, et bussijuht teeb linnaekskursiooni. Peale bussijaama algpeatuse tegi bussijuht veel ühe peatuse Valencias ja järgmine peatus oligi alles Denias. Buss kihutas kiirteel. Õnneks see oli selline kiirtee, kust oli ka loodust näha. Mis seal ikka, palmid, apelsiniistandused, mingid muud istandused ja mäed. Mäed olid algul kaugel ja ähmaselt näha, sest taevas oli pilvine.

Pildil on ALSA firma buss. Taolisega sõitsin Valenciast Deniasse.

Ma ei suutnud algul pikalt sõites aru saada, kus pool on meri. Valencia on mere ääres ja Denia ka. Seega peaks tee nende vahel kulgema nii, et ühel pool on meri ja teisel pool maa ja mäed. Mina nägin kõikjal mägesid, nii ühel kui teisel pool. Praktiliselt terve tee ei olnud merd näha. Vaid korra meri vilksatas. Kui olime juba peaaegu Denias, siis tuli päike välja. See oli kui tõeline ime, sest terve tee oli mujal olnud pilvine.

Hispaanias Denias

Denias bussist väljudes astusin päiksepaistesse. Palmipuu otsas laulsid linnud väga valjult ja kaunilt. See oli kuidagi väga üllatav ja ootamatu. Tundus, et linnud olid kuidagi eriliselt imetlusväärsed, sest ka bussijaamas olevad taksojuhid kiikasid sageli palmipuude poole.

Pildil on Denia bussijaam. Denia bussijaam on väga väike ja bussijaamahoonet nagu ei olegi. Sel on mingi väike ruum, kus müüakse ALSA firma busside pileteid, aga ju seal siis müüakse teiste firmade pileteid veel, kui seal üleüldse teisi firmasid peaks olema. Mingi väike plats on tavaliselt seisvaid busse täis. Kui seal busse ei oleks, siis oleks raske aru saada, et seal asubki bussijaam. Bussijaama platsi juures on kohe mingi söögikoht, tasuline internetipunkt, tasuline kaugekõnede tegemise võimalus, üle tee on ka apteek ning toidupood on ka kohe bussijaamas olemas.

Bussijaamas sain kokku Erika Salumäe ja Ene Veiksaar-ega, kes mind majutuskohta sõidutasid ning ümbrust näitasid. Nemad organiseerisidki mulle majutuskoha Denias. Võtsin nendega nende kodulehe kaudu ühendust. Arvasin, et mulle ei jää nagunii midagi meelde, aga õnneks hiljem selgus, et mu aju oli suutnud kõik olulised kohad meelde jätta.

Minu korter Denias

Erika ja Ene olid kõik teinud, et ma ennast korteris koduselt tunneksin. Nad olid sinna toonud kõik esmavajalikud asjad, nagu näiteks WC-paber, seep ja puhas joogivesi, jne. Mind ootas isegi puuviljavaagen. Selle üle olin mul eriti hea meel, sest õhtul vihmaga ma poodi minna ei tahtnud ja sain toituda Eestist kaasavõetud asjadest ning puuviljadest.

Pildil on maja, millises ma elan Denias. Minu korteri aknad pildilt ei paista.

Minu korter asub kesklinnast 3 km kaugusel. Majal on 4 korrust ja mina elan kolmandal. Mul on väike korter, mis on umbes hotellitoa suurune. Kunagi elasin Tallinnas Pirita hotellis ja seal oli toa suurus 18 ruutmeetrit. Siin on umbes sama suur. Kõik esmavajalik on olemas. Pesemisruumis on peegel, kraanikauss, WC-pott ja istevann koos dušiga. Rõdul on väike plastiklaud ja plastiktoolid. Toas on seinakapp, minilaud ja toolid, pesumasin, kraanikauss, elektripliit, mikrolaineahi, kohvikeetja, külmkapp, köögikapid, pesukuivatusrest, digiTV-ga telekas, õhukonditsioneer ja voodi.

Pildil on maja, millises ma elan Denias. Pildilt on näha, et maja asub kõrge müüri peal. Minu korteri aknad pildilt ei paista.

Voodi on vahemeremaadele kohaselt väike. Kui ma magan ilma padjata, siis ulatuvad mul jalad üle voodi ääre. Kui magaksin padjaga, siis oleks jalg hüppeliigesest saadik üle voodiääre. Positiivne on, et mu voodil ei ole ääri. Voodi on parajalt kõva- magamiseks ja niisama vedelemiseks suurepärane. Voodi on 135cm lai ja umbes 180cm pikk.

Pildilt on näha voodi jalutsiosa, köögiosa, rõduuks ja pesemisruumi uks.

Rõdu on nii suur, et sinna mahub väike laud ja 2 tooli. Samas on see ka kõik, mis sinna korraga mahub. Rõdu uks on maast laeni (peaaegu laeni). Rõdu (ainus toa aken) avaneb päikese poole. Hommikul saab näha päikesetõusu ja õhtul loojangut. Seega päev läbi kui päike paistab, siis on toas väga soe ja võib-olla isegi liigagi soe. Praegu mul veel üleliigselt soe pole olnud. Rõdu on maismaa ehk mägede suunas. Minu rõdu ees ühtegi teist suurt maja ei ole. On vaid väiksed eramajad ja kaugel (umbes 4-5km kaugusel ja kaugemal) asuvad mäed. Ükskõik, kuidas ma üle rõdu kaela välja ei siruta, siis merd mul rõdult vaadata kuidagi ei õnnestu. Rõdu ukse ette saab tõmmata katte, et valgus ja soojus tuppa ei tungi. Võib-olla mingil ajal pean tõesti ka päeval katet kasutama, et liiga palav ei oleks. Kui hommikul ärkan ja kate on akna ees, siis on toas endiselt väga pime ja ei ole üldse aru saada, kas väljas on juba valge.

Pildilt on näha vaade, mis avaneb aknast välja vaadates. Päikesetõus jääb pildi suhtes vasakule ja –loojang paremale, aga neid ei ole pildilt näha.

Kui korterisse kohale jõudsin, siis selgus, et korteris ei olegi internetiühendust nagu lubati. See on ikka täielik … Ma ei tahagi seda siin sõnadesse panna. Ma ei ole Eestis Denia kohta mitte midagi internetist uurinud, sest teadsin, et saan seda teha igal ajal kohal olles. Ma ei olnud ennast ette valmistanud, et internetti ei ole. Kui olen nõus maksma ekstra 21EUR iga kuu, siis saan endale internetiühenduse. Interneti olemasolu oli ju üks põhjuseid, miks mulle just see korter sobis. Mina tunnen ennast petetuna. Niigi see korter on väga kallis ja internetiühenduse eest juurde makstes tõuseb ju ka hind kokkuvõttes.

Pildil on näha korteris olev köögiosa ja pesumasin ning mikrolaineahi. Pildi paremal äärel on pruun osa korteri välisuks. Köögiosas on madal külmkapp, mille peal on keraamiline elektripliit.

Pesumasin töötab, külmkapp töötab, elektripliit töötab, boileriga saab sooja vett, digiTV töötab ka. Ju mikrolaineahi töötab ka, aga seda ma ei plaani kasutada. Õhukonditsioneer töötab ka, aga mitte nii, nagu mulle vaja. Olen igati katsetanud, aga sooja õhku ma sellega saanud ei ole. Seega on sellega nagu internetiga, et praktiliselt seda ei ole. Eks siis paistab, kui tuleb pikem vihmaperiood ja õhutemperatuur on 10 kraadi ligidal. Sooja tegev õhukonditsioneer on üks peamiseid asju, mis mul talvel soojal maal treenides olema peab. Tavaturistina saaks niiskes ruumis elatud, aga sportlasena ma nii ei suuda. Võib-olla siin ei tulegi vihmaperioodi, aga see selgub aja jooksul. Võib-olla lähebki mul edaspidi pidevalt jahedat õhku vaja, sest päike kütab toa kuumaks.

Denia rand

Rand asub minu korterile eriti lähedal, ainult 250m. Rannas käisin korra esimesel päeval. Rannas lõhnas nagu minu lapsepõlve randades adru järgi. Rannaliiv oli mere poolt randa uhutud prahti täis. Vett katsusin käega ja külm just ei tundunud. Rand nägi selline välja, et ega sinna eriti jalutama ei kipu. Portugalis Falesia rannaga ikka võrrelda ei saa. Kui mingil muul päeval jälle randa satun, ehk on siis olukord ilusam.

Esimene päev Denias ja Via Verde

Esimesel päeval Denias ma midagi teha ei jõudnudki. Päeval magasin natuke ja õhtul läksin üsna päikseloojangu ajal helkurvestiga jooksma. Jooksma minnes tulid esimesed vihmapiisad. Mida kauem jooksin, seda rohkem sadas ja seda suuremad lombid teedele tekkisid. Koju jõudes olid riided nii märjad, et nendest tuli vett välja väänata. Joostes tutvusin jooksuvõimalustega. Autoteedel ei ole sugugi hea joosta. Pigem ikka Via Verdel (tõlkes roheline tee), mis on ekstra sisuliselt ainsaks rahvaspordirajaks loodud rada. See on 6km pikk ja absoluutselt tasane. Rada kulgeb praktiliselt täiesti otse kogu aeg. Mingeid erilisi kurve või kõverusi rajal ei ole.

Pildil on osa Via Verdest. Pilt on tehtud raja algusest umbes 600m kauguselt. Pilt on tehtud väikesel sillal, mida on rajal mitmeid. Väiksed sillad lähevad üle ojade. Nagu pildilt näha, on raja ühel küljel kitsas kõva liivakattega osa, kus saab pehmel pinnal liikuda. See liiv on kõva nagu muld ja ära ei voola ning jalg kuskilt läbi ei vaju. Sellel pildil on mõlemal pool teed istandused, mida just praegu hooldatakse. Sinna rajatakse veekanaleid kastmise jaoks ja ju edaspidi istutatakse sinna apelsiniistikud.

Raja miinuseks on, et selle rajaga ristuvad autoteed. Via Verdega ristuvatest autoteedest on just üks see põhiline, kus liiguvad ka autod. Ega teistel ristuvatel teedel eriti autosid ei sõida, aga siiski ei ole tee mugavalt ohutu. Enne autoteed on kõrge ja tihe hekk või kõrge kivimüür. Nii et selleks, et teada, kas autosid tuleb, peab täpselt tee äärde jooksma. Kui seal suurte kiirustega joosta või isegi selliste kiirustega, nagu jooksen mina praegu, siis on seal ohtlik. Raja nendel osadel, kus toimub autoteedega ristumine, võiksid olla peeglid, nagu vahel kurvilistel teedel autode jaoks pandud on.

Pildil on üks tüüpilisi autoteega ristumiskohti. Enne autoteega ristumist on alati hoiatusmärgid. Pildil paremal on näha, et vahel varjavad istandusi kõrged läbipaistmatud ja läbitungimatud aiad või pildil vasakul on näha istandust kaitsev võrkaed. Pilt on tehtud üsna raja keskmisel osal. Seal on ka üldkehalise jõu arendamiseks puidust konstruktsioonid ja piknikupaik.

Sellel liikumisrajal on seega miinuseks see, et sellega ristuvad autoteed; seal ei ole valgustust ja seega saab seal treenida vaid päevavalgel; seal puudub igasugune päikesevari. Ükski puu ei anna varju ja kuuma päikese käes võib kohati päris kurnav olla.

Pildil on kilomeetriposti märk. Nende järgi on hea vaadata kui kaugel juba oled.

Via Verde tee ise kulgeb apelsiniistanduste vahel. Ma ei ole sel teel veel ühtegi sportlast näinud, ainult apelsinide korjajaid ja koertega jalutajaid. Küllap teised jooksevad mingil muul ajal. Via Verde teekatteks on mingi Eesti mõistes autotee pinnatud kate, millel on kohati lahtist graniitkivi peal, millega Eestis talvel lumistel teedel tehakse libeduse tõrjet. Osaliselt on ühel pool tee ääres kitsas kõva liivaga ala, kus saab ka nn pehmel pinnasel joosta. Raja lõpuosas saab asfalt otsa ja on vaid kruusatee. Mina jooksin selle lõpuni. Rada lõppes järgmises Els Poblets. Kuna mul oli vaja pikemalt joosta, siis jooksin mõõda sama teed veel edasi mõõda siledat asfalti. Seal oli ka peaaegu olematu liiklus ja joosta mõnus. Tee kulges endiselt tasasel maal ja ikka sirgelt otse edasi. Kuna rajal tõuse ega laskumisi ei ole, siis on ainukeseks raskendavaks oluks tuul ja päike. Kui mina seal jooksin, siis puhus külgtuul. Palava ilmaga võib tuul olla meeldivalt jahutav.

Pildil on näha Via Verde lõpuosas olev kruusatee. Kruusatee osa on 1,5km pikk. Pilt on tehtud suunaga Denia poole. Pildilt on näha jälle üks teeületuskoht.

Kui kaardi pealt vaadata, siis peaks sarnane rada edasi minema veel ei tea kui pikalt. Rada peaks edasi minema läbi Els Poblets küla järgmisse külla. Võib-olla jooksen vahel edaspidi nii pikalt, et saan uurida, kuidas see tee edaspidi seal kaugemal külades välja näeb.

Pildil on näha Via Verde lõpuosa. Tee lõpuni on umbes 500m veel. Pilt on tehtud suunaga järgmise küla, Els Poblets, poole. Rada saab enne mäge otsa ja päris mäe alla välja ei jõuagi.

Treeningvõimalused Denias

Jooksuteest Via Verde ma juba kirjutasin. Trenni saab teha ka kergejõustikustaadionil. Staadionil on tüüpiline punane tartaankate. Jooksuradu on 8 nagu ikka normaalselt. Ametlikult on staadioni kasutusjuhendis kirjas, et esimesel rajal joosta ei tohi, aga kohalike käest ma juba olen uurinud, et ikka tohib. Staadion on munitsipaalomandis ja nagu sellisel juhul tavaks, on need tasuta. Vähemalt on nii olnud Portugalis, Itaalias ja Prantsusmaal. Staadionil saab kasutada ka pesemisvõimalusega riietusruumi. Staadioniraja ääres on lihtsad konstruktsioonid, kus saab kätekõverdusi teha, lõuga tõmmata, treenida kõhu- ja seljalihaseid jne.

Pildil on näha Denia kergejõustikustaadioni lõpusirge ja tribüünid. Kergejõustikustaadioni ümber on kõrge võrkaed ja nii ei saa keegi võistluse või trenni ajal rajale nn ära eksida ja segama tulla. Ööseks või ka päevaks pannakse aed lukku, kui staadion on kasutamiseks suletud. Tribüünide all on riietusruumid pesemisvõimalusega, tualettruumid ja inventariruumid. Riietusruumides kappe ei ole, vaid on nagid riiete hoidmiseks. Pesemisruumis minu teada vee temperatuuri reguleerida ei saa, aga olen näinud seal inimesi ennast pesemas. Seega on soe vesi olemas.

Staadioniväravad on päeval staadioni lahtiolekuaegadel avatud kõigile. Staadionile pääseb mitmest väravast. Staadioni territooriumil väljas on veel ka lauatennise ehk ping-pongi mängimise plats, laste turnimis/mängimis konstruktsioonid ja korvpalliplats. Staadioni territooriumil on siseruumides eriti suur pallimängusaal. Staadionimuru ei ole praegusel aastaajal hästi hooldatud. Murukate on kehvemas seisus kui Tallinnas Kalevi staadionil, kuid siiski on seal võimalik treenida. Staadionil on ka tribüünid, aga seal istmeid ei ole. Istmed on valatud betoonist või tsemendist ja on seega umbes nagu Kadrioru staadionil, kus tuleb kohati istumiseks midagi pehmemat tagumiku alla panna. Staadion on valgustatud, nii et seal saab treenida ka hilisõhtul.

Pildil on Denia kergejõustikustaadioni muruosa. Pilt on suunaga lõpukurvi. Pildil on kohalik rugbimeeskond ja rugbiväravad. Pildil on murukate päris heas seisus.

Lisaks jooksurajale on staadionil ka kaugushüppekoht, takistusjooksu veetakistus, teivas- ja kõrgushüppekohad, ning heitealade ringid. Matte lahtiselt staadionil ei ole. Kõrgushüppematid asuvad mingi katte all, aga teivashüppematid on arvatavasti talvehooajaks siseruumidesse viidud või tuuakse need välja vaid võistlusteks. Kuskil peavad ju ometi kõrgus- ja teivashüppajad ka trenni tegema, aga ju siis teevad kuskil siseruumides.

Pildil on näha kohaliku jooksuklubi „Franc Beneyto Runners“ jooksjad. Pilt on tehtud kergejõustikustaadioni aia väravate taga alleel. Kõrge kollase müüri taga on väike asfaltkattega pallimänguplats, kus saab mängida käsipalli, jalgpalli, maahokit. Vastu seina saab mängida tennist. Seal mängimine on tasuta ja seda platsi kasutatakse mängimiseks väga palju. Selle platsi ääres on isegi väikesed tribüünid, eraldi riietusruumid ja tualettruumid.

Kergejõustikustaadioni kõrval üle tee kinnisel territooriumil on kunstmurukattega jalgpalliväljak. Seal toimuvad trennid ja mängud. Igatahes nii laupäeval kui pühapäeval olid seal ka mingid võistlused. Värava küljes oli silt, et pilet on 10 või 15EUR. Inimesi oli mänge vaatamas rohkem kui Eestis.

Pildil on näha pealtvaates Denia kunstmurukattega jalgpalliväljak, mis asub kohe kergejõustikustaadioni kõrval, aga on siiski omaette kinnisel territooriumil.

Kergejõustikustaadioni kõrval on ka suur SPA kompleks, kus on nii 25m-ne siseujula, mullivannid, saunad ning jõusaal. Lisaks on kõrvalkrundil tenniseklubi ning ka mingi muu tennise sarnane mäng, mille nime ma ei mäleta. Selle mängu reket on tennisereketist väiksem, mänguplats on väiksem ja pall on kergem.

Pildil on näha pealtvaates nii spordirajatised. Kergejõustikustaadioni kõrval on kool koos väikese spordiväljakuga. Kergejõustikustaadioni kõrval on ka tenniseklubi paljude tenniseväljakutega. Kergejõustikuga samal territooriumil on ka sisemängude spordisaal. Jalgpallistaadioni kõrval on SPA kompleks jõusaali ning 25m siseujulaga. SPA kõrval on tennisemängule sarnase mängu sisehall ja välisväljakud. Mina jooksen tavaliselt iga päev kahe staadioni vahelisel teelt läbi, kui lähen Via Verdele.

Lisaks spordirajatistele on Denias ka nn rahvaspordiga tegelemise võimalused. Üsna minu kodu lähedal (teine samasugune on teisel pool linna promenaadi tee ääres) on ranna lähedal nn avalik väline jõusaal. Seal on täpipealt samad seadmed nagu Tallinnaski Kalevi spordihalli tagusel platsil või nagu Tallinnas Park hotelli kõrval olevas pargis. Kesklinna rannas on mitu rannavõrkpalliplatsi. Teisel pool linna on promenaaditee, millel saab samuti joosta või jalutada.

Pildil on üks paljudest rannavõrkpalliplatsidest. Võrk on aasta läbi postide küljes. Vaja on vaid mängijaid koos palliga.

Sel ajal, kui mina olen jooksutrenne teinud, ma kedagi teist jooksmas ei ole näinud. Esimesel õhtul kui sadas, ju siis keegi ei tahtnud vihmaga väljas liikuda. Teisel hommikul ei kohanud ma ka kedagi, kuigi ilm ei olnud väga hull. Kõva tuul oli küll, nii et alumise korruse elanik rõdul kommenteeris umbes nii, et väga halb ilm on. Minu arvates väga hull ilm polnud, sest Eestis on sageli palju hullem.

Pildil on mulle tundmatud inimesed Denia kergejõustikustaadioni lõpusirgel jooksmas.

Pühapäeva hommikul aknast välja vaadates nägin esimesi jooksjaid. Hiljem staadionil ringi jalutades nägin seal sportlasi. Mõni jooksumees oli pisike ja ülipeenike nii, et ma tundsin ennast üsna suurena nende kõrval. Keegi eriti inglise keelt ei räägi ja nii ma ei saanudki väga palju infot nende käest järgi uurida. Siiski rääkisid kohalikud jooksjad, et staadionil treenimine pidavat eriti populaarne olema õhtuti. Küllap ma lähen sinna üks õhtu ja uurin järgi. Staadion on minu kodust 1,5km kaugusel.

Pildil on Denia sisespordihall, mis asub kergejõustikustaadioniga ühel territooriumil. Põranda katteks on mingi kummi või plastiku segu. Igatahes puidust see kate ei ole ja kõva betoon või tsement ka mitte. Hallis on kokkulükatavad tribüünid. Hallis mängitakse nii käsipalli, võrkpalli, korvpalli kui tegeletakse muude spordialadega.

Kui ma pühapäeval staadionilt koju jalutasin, siis nägi ühte jooksjat kiiret lõiku jooksmas minu kodutänaval. Eestis ei tuleks selle pealegi, et sellisel tänaval kiirelt joosta. Täpselt sama mehega rääkisin ma staadionil juttu, õigemini tema vehkis kätega ja rääkis hispaania keeles ja mina tegin samamoodi inglise keeles. Hiljem õhtul nägin veel teisigi inimesi suvaliselt tänavatel jooksmas. Ma olen Eestis ära harjunud, et seal on kõikjal spets kohad jooksjatele ja inimesed naljalt niisama tänavatel ei jookse. Itaalias näiteks jooksid inimesed absoluutselt kõikjal, nii vanalinnas kui äärelinnas, autode vahel ja turistide vaatamisväärsuste juures. Nüüd hakkan aru saama, et ka hispaanlased on arvatavasti sarnased. Nad ei teagi, kui head jooksuradadega metsad on Eestis olemas ja nad ei oskagi paremaid tingimusi tahta, kui neil siin on. Hispaanlased jooksevad seal, kus vähegi võimalik, olgu selleks siis kasvõi suvaline autotee. Ma püüan esialgu ikka Via Verdel enamus trenne teha. Mind häirivad autod, aga võib-olla harjun minagi autodega ja hakkan ennast nende vahel mugavamalt tundma.

Pildil on Via Verde. Selles kohas läheb mingi suurema liiklusega autotee üle Via Verde. Pilt on tehtud suunaga Denia poole. Pilt on tehtud kohas, kus asub umbes 3km post ehk siis umbes poolel maal. Minul on tavaliselt selles kohas 5km juba joostud. Selles kohas on ainus rajal olev katusealune koht.

Minu kodutänav on valgustatud. Tänaval on mõlemal pool kõnniteed ning sõiduteel on mõni lamav politseinik. See ei ole peatänav või väga tiheda liiklusega. Autod sõidavad nii tihedalt, et on kuulda, kuidas mingi auto sõidab mõõda, siis on mingiks ajaks vaikus ja tuleb järgmine. Liikluse tihedus sõltub loomulikult kellaajast.

Pildil on Via Verde. Näha on mõlemal pool teed olevad mandariiniistandused. Pilt on tehtud vaatega Els Poblets küla suunas. Pilt on tehtud umbes raja keskosas.

Promenaadi teel jooksmine. Minu kodu jääb Denia kesklinnast vasakule kui vaadata näoga mere suunas. Promenaadi tee algab mere äärest kesklinnas ja kulgeb paremale. Ma ei oska öelda, kus on täpselt selle promenaadi tee algus. Mul kulub sinnani jooksmiseks kodust umbes 3km. Tegelikult see nn õige promenaadi tee algab vist koguni alles 4km kauguselt mu kodust. Igatahes joosta saab mööda kõnniteed juba varem päris normaalselt.

Pildil on osake Denias mere ääres olevast promenaaditeest.

Promenaadi tee kulgeb mõõda kallast. Vahel on kalda ja tee vahel ka liivariba. Teekate on vahelduv. See õige promenaadi tee on kaetud kiviplaatidega. Kui joosta mõõda kallast veel kaugemale edasi, siis on kohati kruusarada, kohati asfalt, kohati on tee valatud betoonist ja kohati on betoonist valatud teel suured lamedad kivid. Joosta on seal päris hea, sest ühel pool teed on väga kõrge müür, võiks isegi öelda, et sein. See sein varjab ära päikese (vähemalt ennelõunal) ja seega pikalt joostes ei ole päikese käes nii kurnav. Kuna tee asub mere ääres, siis on suure tõenäosusega ühes suunas joostes tuul vastu ja teises tagant. Kas see tee on ka valgustatud, seda ma ei pannud tähele.

Pildil on osake Denias olevast mere ääres kulgevast promenaaditeest. Pilt on tehtud kesklinnast paar km eemal.

Vaatamata sellele, et praegu on alles detsembri algus ja turiste peaks vähe olema, oli promenaadi teel piisavalt nii jooksjaid kui niisama jalutajaid. Kuna tee asub kesklinna lähedal, siis on turistidel sinna mugav jalutama minna. Kuigi teel jalutajaid oli vähe, häirisid nad mind kohati. Mõnes kohas pidin seisatama, sest inimesed laiutasid keset teed ja neist mööda saada ei olnud lihtne. Teine koht, kus sageli jalutajad ette jäid, olid need kohad, kus üks tasapind läks üle teiseks. Eri tasapindade vahel on trepid ja treppide kõrval kaldtee. Joosta on parem kaldteed pidi, kuid seda armastavad teha ka jalutajad. Nii, et vahel pidin ma treppidest jooksma, sest need olid tühjad. Päris nii ei ole, et on vaid paar astet ja ongi kõik. Aga nii ka ei ole, nagu läheks kuskil hoones teisele korrusele. Ka trepid on joostavad. Kohati sõidavad promenaadi teel ka jalgratturid, aga need on niisama sõitjad, mitte treenijad. Rulluisutajaid ma seal ei kohanud. Tee üks miinus võib olla see, et kui seal joostes tekib häda, siis pole eriti kuskile minna - ühel pool on kõrge sein ja teisel pool meri. Põhiprobleem seal jooksmisel on siiski jalutajad. Kui neid juba turistide madalhooajal seal on piisavalt, siis järelikult kõrghooajal on neid seal veel rohkem. Mina jooksin kodust alates mööda seda teed 7km kaugusele, aga nägin, et tee kulgeb veelgi edasi.

Pildil on näha osake Denia promenaaditeest, mis asub kesklinnas jahisadama ääres.

Kergejõustikustaadion

Ühel õhtul jalutasin staadionile, et näha, kui populaarne see ikkagi on. Staadionil treenis mitu noorte kergejõustikugruppi. Lisaks oli mõni niisama sörkija. Jooksumehed olid just oma trenni lõpetanud ja valmistusid lahkumiseks. Kell oli õhtul 19.00, kergejõustikustaadion oli valgustatud ja sel ajal visati oda, tõugati kuuli, heideti vasarat, tehti sprinditrenni, joosti lõike, mingi grupp tegi venitusharjutusi, mingi grupp tegi harjutusi raja ääres olevatel jõuseadmetel, tehti murul jooksuharjutusi. Nii hilja õhtul, kui päike on juba loojunud ja on jahe, enam lühikestes dressides trenni ei tehtud. Peaaegu kõigil olid pikad liibekad ja pikkade varrukatega pluusid seljas. Kahel jooksjal olid koguni kindad käes.

Nii kui ma sel õhtul staadionil tribüünidel seisin, siis tundsin, et ma olen kodus. Denia staadion nagu ise kutsub sporti tegema. Eestis on staadionitel vähem rahvast ja kergejõustikustaadionid on pigem sportlasvaenulikud.

Kergejõustikustaadionil on vahendite ruum. Seal on asjad luku taga, aga küllap saab neid asju seal laenutada kasutamiseks. Vahendite ruumis on nii topispallid, kang, hantlid, stardipakud, heitevahendid. Võib-olla oli midagi veel, kõik ei olegi meeles.

Pildil on Denia kergejõustikustaadion. Käib mulle tundmatute inimestega rugbimäng. Eemal on näha rugbiväravaid. Pilt on tehtud suunaga esikurvi.

Staadionimuru on ikka üsna halvas seisukorras. Palju on mulda väljas. Pigem peaks ütlema, et staadioni murukate on hoopis mullakate ja leidub üksikuid kõrgemaid rohelise muru tutte ning isegi umbrohtu. Kogu muru on jalgpallijalanõude poolt ära trambitud. Sellel staadionil praegusel ajal jalgpalliväravaid ei olegi. Seal on vaid rugbimängu väravad. Need väravad, kus kaks posti kõrguvad taeva poole ja vahepeal on nagu kõrgushüppe latt risti. Siiski on murukate piisavalt hea, et seal saab treenida. Kuskil ei kohanud ma mingit silti, et staadionimurul käimine keelatud, nagu Eestis on tavaks.

Mäkkejooksu võimalused

Kõige lähem mägi on hispaaniakeelse nimega Parque Natural del Montgo. Tee sinna mäkke algab kohe raamatukogu kõrvaltänavalt kesklinnast. Minul kulub selle kohani jooksmiseks kodust läbi kesklinna 4,2km, kus saaks juba normaalsemalt ilma autodeta mäkke joosta. Kergem mäkketõus hakkab tegelikult juba raamatukogu juurest. Kui ei ole tahtmist nii kaugele joosta, siis saab ka alates umbes 3,5km minu kodust juba mäkkejookse teha. Seal on küll rohkem liiklust, kuid siiski saaks seal treenida. Tee ise on joostav, aga ei midagi ülikerget.

Pildil on vaade mäele, mille jalamil Denia linn asub. Mäel asub park, mille hispaaniakeelne nimi on Parque Natural del Montgo. Selle mäe allosas saab teha mäkkejookse.

Kohani, kus minu kodust on 4,2km, algab see õige mäkketõusu rada. Sellel teel on ainult need üksikud sõidukid, kelle omanikud seal tee ääres elavad. Maju on seal vähe ja need on hajutatud. Lisaks sõidavad seal ka need, kes tahavad matkarajale minna. Seegi tee on joostav, kuid loomulikult ei jaksa seal sama kiirusega joosta nagu tasasel maal. Ennelõunasel ajal ei paista sinna üldse päike ja seega kui teha mäkkejookse, siis vähemalt päike ei ole raskendavaks asjaoluks. Päike on ennelõunal teisel pool mäge. Teekatteks on asfalt. Ma jooksin mööda seda teed 1km üles, et uurida, mis olukord on. Umbes 800m on asfaltkate ja siis tuleb tõkkepuu, mis takistab autode liiklemise. Edasi kulgeb mõõda mäekülge kruusakatteline tee. Üksi ma seda mäetippu vallutama ei lähe. Kui siia tuleb veel eestlasi või kedagi, kes on matkamisest ja piknikust mägedes huvitatud, siis läheksin küll. Loomulikult, kui see ka mu treenimise plaanidesse sobib.

Kesklinna ääres sisemaa pool asub üks avalik park nimega Parque Torrequemada. See park asub kah raamatukogu lähedal ja sinna on mu kodust umbes 3km. Park on muidugi kinnine, st parki ümbritseb kõrge aed ja parki pääseb ainult läbi väravate. Ma seal pole käinud veel. Pargi ühes ääres (väljaspool aeda) asub ühesuunaline autotee, kus on peaaegu olematu liiklus. Sel teel saaks joosta kuni 200m pikkusi mäkkejookse. Selle tee ääres on isegi kõnnitee. See mäkketõusu koht on ikka normaalne selles mõttes, et kergem, kui need teised, millest eespool kirjutasin.

Kus teha pehmemal pinnasel näiteks mäkkehüppeid, seda ma ei tea. Ma ei ole sellist kohta veel kuskilt leidnud.

Denia rand

Olen nüüdseks tutvunud juba ka päevavalgel ja päiksepaistel oma kodu lähedal asuva rannaga. Must on see ikka küll võrreldes Portugali randadega. Portugalis ei toonud meri randa mingit sodi. See sodi, mis meri on randa uhtunud, ei ole selline mereadru nagu Eestis, aga mingi sarnasus on. Kui Eestis on adru või vetikad rannas, siis ainult kalda ääres, sest tõusu ja mõõna praktiliselt ei ole. Siin on aga terve liivane osa rannast sodi täis. Kohalikud on sellega harjunud, sest nemad jalutavad rannas vaatamata sodile. Randa uhutud sodi on enamuses pilliroovarred, õied ja lehed. Pilliroog ei ole siin selline nagu Eestis, vaid jämedam. Ma ei kujuta ette, kust kohast see sodi tuleb, sest nii kaugele kui silmapiir ulatub, ei ole midagi merel näha. See rannaosa, mis jääb kesklinna ja sadama lähedusse, on arvatavasti puhtam ja ma nägin, et seal oli palju rohkem inimesi rannas jalutamas, kui minu rannaosal. Küll jõuan sinna minagi jalutama.

Pildil on täpselt minu kodule kõige lähem rannaosa. Pilt on tehtud suunaga Denia kesklinna poole. Pildil on näha, kus ühe aia taga on trepp. See on kõige kitsam koht ja vahel kõrge veeseisuga on ka see trepp osaliselt vee all. Tavaliselt on aiad merest kaugemal, aga see koht ulatub kohe merre.

Kui jooksin mööda promenaadi, siis see liivariba, mis jääb promenaaditee ja mere vahele, oli samuti enamasti sodi täis. Kohati oli traktor rannal sodi kokku kuhjanud, aga enamasti olid siiski suured nn adruvallid nii, et liiva ei olegi näha. Promenaaditee ääres inimesed liival ei jaluta, sest esiteks on liiv sodi täis ja teiseks ei olegi sageli liiva tee ääres, vaid kohe kivid ja meri.

Pildil on näha osake pikast Deniast algavast liivarannast. Liivarand peaks olema umbes 18km pikk.

Denia rannaliiv on kuidagi märg või niiske. Arvatavasti on liivane osa napp ja väga madal, et see ei jõuagi ära kuivada. Portugalis ja ka Eestis loomulikult on rannas selline mõnusalt kuiv liiv, mis lausa kutsub kuuma päikesega ja sooja ilmaga seal paljajalu kõndima. Siin Denias ei teki mul praegu veel mitte mingit tahtmist paljajalu liival patseerida. Portugalis Falesias tegid kergejõustiklased ka rannaliival trenni. Siin pole kedagi näinud.

Pildil on näha rannas asuv jalgade pesemiskoht. Pildilt on näha veisi ka seda sodi, mis rannas on. Nagu oleks mingid pilliroojäänused.

Kohe liivaranna äärest hakkab eramajade rajoon. Umbes samamoodi näeb see välja, nagu Tallinnas Pirita rannas metsa asemel oleksid kohe eramajad. Ranna ääres olevatel eramajadel on korralikult laotud tugevad aiad. Tõusu ja mõõnaga liigub vesi koos liivaga kas kõrgele aedadeni või siis kaugele merre. Need aiad on selle kaitseks, et liiv ja vesi aedadesse ei tungiks. Huvitab on see, et kui sügaval asub selliste rannaäärsete majade aedade vundament. See peab olema ikka väga sügavale kaevatud, sest kui aed asuks liival, siis uhuks merevesi liiva aia alt ära ja aed kukuks ümber.

Sodile rannas vaatamata on rand kohalike seas populaarseks jalutamise kohaks.

Ilm

Kui minu siinoleku esimestel päevadel sadas, siis oli päris jahe, kuid siiski soe, võrreldes Eesti sama aja ilmaga. Vihmase ilmaga läksin linna seljas jope ja veel 3 pikavarrukaga pluusi ning jalas 2 paari pikki pükse. Palav ei hakanud ja külm ka mitte. Pühapäeval, kui päeval paistis päike, oli nii palav, et ma liikusin ringi t-särgiga ja paljaste varvastega sandaalidega. Nii kui päike loojus, hakkas varvastel jahe ja ma kiirustasin koju. Teised sportlased treenivad siin enamasti lühikeste pükste ja t-särgiga. Kuna mina siin algul trenni tegin siis oli vihmane ja mul on jalas olnud pikad liibekad ja pikavarrukaga särk ning ka õhuke jope. Mul ei ole igatahes palav hakanud.

Kui treenisin päeval päikesega, siis olin minagi lühikestes trenniriietes. Palav ei olnud ja külm ka mitte. Väljas oli piisavalt soe, et ma jäin koheselt peale jooksmist trenniriietega kesklinna ja külastasin turisti infopunkti ning raamatukogu. Loomulikult oli selline käitumine erand, sest peale trenni on oht külmetuda.

Kui olin teinud kahel päikeselisel hommikul trenni, siis oli juba näha, et mu jalgadele olid tekkinud lühikeste pükste triibud. Mina jooksen siin kogu aeg nokamütsiga ja päikese korral ka päikeseprillidega.

Kraanivesi

Erika Salumäe ütles, et kraanivesi ei kõlba juua, sest võib kõhuprobleeme tekitada. Mina olin just mõtelnud, et mis seal ikka, sel korral ma pudelivett ostma ei hakka. Nüüd pean võib-olla jälle pudelivett ostma hakkama. Ma kavatsen ise järgi proovida, kas on kõhuprobleeme või mitte. Korra juba trennis oli, aga selle ma panen mitte korraliku toitumise arvele esimestel päevadel. Kui nädala jooksul trenni tehes ikka kogu aeg on kõhuprobleemid, siis pean hakkama pudelivett ostma. Kraanivee maitse on üsna halb.
Poed ja toidupoed

Kesklinnas on väga palju igasuguseid poode. Toidupoodidest suudan nimetada vaid Lidl ja Aldi, mis on Eesti Säästumarketi moodi aga suuremad. Minu kodu lähedal (võib-olla 500m kaugusel) on õnneks üks suuremat sorti toidupood, kuid mulle see väga ei meeldi. Samas saan sealt kõik esmavajaliku kätte. Käisin ka Aldis ja kesklinnas eri toidupoodides, aga kaubavalik on üsna sarnane ja hinnad ka. Minu kodust on üks Aldi umbes 1,3km kaugusel. Seal mulle meeldib ja see on mõnusalt suur ning valik on ka sobilik. Kesklinnas on minu arvates väga palju toidupoode.

Internet

Minu piirkonnas ei ole ma ühtegi kohvikut kohanud, kus oleks internetivõimalus. Ainult kesklinnas kohtasin wifi leviga kohvikuid ja leidsin 2 eri internetiteenust pakkuvaid asutusi. Hinnad on seal normaalsed, kuid internetipunktid asuvad minu kodust üsna kaugel. Selles internetipunkti, kus ma kesklinnas käisin, maksis tund interneti kasutamist 1EUR. Samas lähedal teises kohas oli hind kõrgem.

Ma arvasin, et raamatukogus peaks olema tasuta interneti kasutamise võimalus. Ongi. Raamatukogus interneti kasutamiseks peab olema raamatukogukaart. Põhimõtteliselt on seal elav järjekord. Päevas tohib 1 inimene kasutada internetti seal 30min. Raamatukogus levib ka Wifi ja seega saaks seal ka oma arvutiga internetti kasutada. Denias on kesklinnas 3 raamatukogu, millest kahes saab kasutada internetti. Neljas raamatukogu asub linnast väljas mägedes ja ka seal on võimalik internetti kasutada. Ma olen külastanud juba kahte raamatukogu ja õnnelikul kombel on raamatukogutöötajad lubanud mul internetti kasutada. Töötad ei räägi seal sõnagi inglise keelt. Ma olen aru saanud, et kõik nad räägivad, et mul on vaja raamatukogukaarti, aga lõpuks on ikka mind arvuti taha lasknud. Edaspidi hakkan raamatukogus oma arvutiga käima või teen raamatukogukaardi, juhul kui see on minul võõramaalasena võimalik.

Pildil on Denia raamatukogu nimega Agencia de Lectura Baix la Mar sisevaade. See raamatukogu asub merele lähedal otse kaljukindluse all (ees). Seal ma käin tavaliselt õhtuti.

Mõlemad raamatukogud, mida ma võiksin kasutada, asuvad mu kodust umbes 3km kaugusel, kui suudan sinna minna kõige otsesemat teed mööda. Arvuti kotiga seljas ei ole seda vahemaad kõige mugavam jalutada. Ilusa ilmaga on tegelikult mõnus jalutada. Üks raamatukogu on lahti õhtul 21.00-ni ja teine 20.00-ni. See on ideaalne, sest nii saan peale õhtust trenni rahulikult toimetades isegi raamatukogus käia (loomulikult mitte iga päev). Pealegi on siis päike loojunud ja väljas liikumiseks mõnusalt jahe. Mingi buss liigub kah minu piirkonna ja kesklinna vahel. Ma olen siiani pidanud seda vahemaad kuidagi liiga väikseks, et bussiga sõita.

Turisti infopunkt

Leidsin isegi turisti infopunkti kesklinnast üles. Infopunkt asub sadama lähedal kesklinna ääres. Sealsed töötajad räägivad õnneks ka inglise keeles. Sealt sain endale nii Denia kaardi kui muud huvipakkuvat.

Asutuste lahtioleku ajad

Nagu sooja kliimaga maades kohane, peetakse päevasel ajal siestat ehk puhkepausi. Õhtul avatakse poed ja asutused umbes 16.30 või 17.00 ja on avatud umbes 20.00-ni või 21.00-ni. Hommikul avatud asutused pannakse lõunaks kinni umbes 14.30. Mina igatahes eriti lõuna ajal poodidesse minna ei tahagi, sest järsku on kõik kinni. Kõige kasulikum on minna umbes 17.00-ks, sest siis on lootust kõikjale sisse saada.

Elekter kodus

Mul läks ühel päeval kodust elekter suure pauguga ära. Pesumasin oli just lõpetanud töötamise ja siis kõlaski kõmakas. Näppisin elektrikilpi, aga elektrit tagasi ei saanud. Ei töötanud mul enam ei veeboiler, külmik, telekas ega ükski teine vahend, mis tarbis voolu elektripistiku kaudu. Koputasin naabrite uksele ja uurisin, et kas neilgi on sama probleem. Ei olnud, aga selgus, et seal elavad vene keelt kõnelevad elanikud Krimmist. Õnneks suutis naabrimees elektrikilbis lüliteid liigutades mulle elektri tagasi organiseerida. Mina aga mõtlesin, et no jah, jälle saan suhelda vene keeles. Kui mul abi vaja on, siis ikka pöördun ju nende poole, sest nendega suudan suhelda. See on hea, sest siis saan oma probleemidele lahendusi, aga samas ka halb, sest ma ei õpi hispaania keelt. Siiski hea, et naabriteks on vene keelt kõnelejad.

Kodumaja seinad

Kohe esimesel päeval Denias olles sain aru, et ma elan „toredas“ majas. Seinad ja laed on siin kuidagi eriliselt õhukesed. Iga naabrite krabin on sisuliselt kuulda. Nüüd hakkan juba sellega ära harjuma, aga algul oli küll tunne, et keegi tahab kogu aeg minu korteri uksest sisse tulla. Võib-olla Hispaanias ongi sellised kortermajad tavalised, aga minu jaoks on see siiski pisut harjumatu. Mingeid öiseid pidusid ei ole veel olnud, aga küll jõuan neidki üle elada.

Kokkuvõttes

Kokkuvõttes on siin siiski soe kliima. Kui kohalikud suudavad siin aastaringselt elada ja treenida, siis peaks see sobima ma mulle. Vaatamata puudustele, ei ole siin lund ja treenida on mõnus (vähemalt ma loodan). Internetist tunnen siiski puudust.