Lahkumine Tallinnast

Lendasin odavlennufirmaga Ryanair Tallinnast Itaalia lennujaama Bergamos. Tallinnas läks lennukilepääs väga sujuvalt. Eesti lennujaamatöötajad kontrollisid reisidokumente ja vaatasid, et kellelgi ei oleks rohkem kui 1 pagasiühik. Mõned reisijad pidid hakkama asju kuidagi kokku kombineerima, et pagas vastaks nõuetele. Mõnel reisijal oli üks jope seljas ja teine jope veel käevangus. Mõnel reisijal olid taskud punnis- ju oli neil pagasit üleliia, mida tuli taskutesse mahutada. Minul vastas pagas visuaalselt nõuetele.

Tallinna lennujaamas sain ühe poisiga tuttavaks, kellega reisi ajal lobisesin. Lend kestis 3 tundi. Ma oleks meelsamini maganud lobisemise asemel. Kui mul ei oleks olnud kedagi, kellega lobiseda, siis ma oleks jälle saanud kurta, et küll oli igav üksi. Üllataval kombel möödus lend kiirelt. Tegelikult ma ikka vaatasin kogu aeg kella, et millal ometi lend lõppeks.

Öö Itaalias Bergamo lennujaamas

Bergamo lennujaama jõudsin enne südaööd. Lennujaam oli reisijaid täis. Enamus toole oli okupeeritud ja seinaääred ning nurgatagused olid magajaid täis. Minuga lobisenud poiss pidi ka edasi lendama alles hommikul ja tema oli lennujaamas magamiseks valmistunud - tal oli magamismatt kaasas. Mina jalutasin lennujaamas ringi ja otsisin endale kõige mugavamat viisi, kuidas veeta 7 tundi järgmise lennuni.

Pildil on Bergamo lennujaam öösel, kus inimesed ootavad öö läbi lennujaamas oma lendu. Nagu näha, seina ääred on istuvaid ja lamavaid inimesi täis.

Kõik lennujaama põrandad olid kiviplaatidest ning istepingid metallist. Mul ei olnud pagasis selliseid riideid, mille peal kivipõrandal istuda või lamada oleksin soovinud. Külmad metallist istepingid ei olnud ka ahvatlevad. Lõpuks istusin ühe kohviku toolile, millel oli pehmem iste ja pehmem seljatugi. Vähemalt ei olnud mul külm. Minuga sama laua taga istusid keskealised Itaalia mehed, kes rääkisid elavalt ei tea millest. Nii ma siis istusingi esimesed 4 tundi. Magama ma laua taga ei jäänud, kuid üks Itaalia meestest jäi küll lõpuks norsates magama.

Kui ma magava Eesti poisi kõrvalt enda pagasit ära tooma läksin, oli saabunud koristusbrigaad. Üks pool lennujaamast oli puhtaks tehtud ja nüüd oli aeg puhastada seda poolt, kus magasid/istusid öised reisijad. Kõik reisijad aeti üles ja kästi teise tiiba minna. Mina haarasin oma kompsud ja liikusin kiirelt äsja avatud teise lennujaamatiiba. Ma tahtsin olla esimene, sest soovisin kindlalt kuskil pingil istuda kivipõranda asemel. Saingi istepingi otse turvakontrolli sissepääsu kõrval. Seal pingil istusin järgmise tunni ja nii kui turvakontroll avati, olin mina esimene, kes sealt läbi läks.

Viimased 2 tundi enne äralendu Hispaaniasse möödusid eriti kiirelt. Istmed olid endiselt metallist, kuid põrand oli parketist. Juhuslikult väljus minu lend täpselt samast väravast, kui kevadel Itaaliast lahkudes. Sama värava kõrval oli veel teinegi värav ja sinna lennule hakati reisijaid peale laskma veidi varem kui minu lennule. Nägin, kuidas närviline naislennujaamatöötaja sikutas kohale raami, mille abil kontrollida, kas pagas on õigetes mõõtmetes. Vaatasin seda ja kahtlustasin, et küllap minu reisile laskmise ajal tehakse täpselt samamoodi. Naistöötaja asendus meestöötajaga ja nad olid ikka väga karmid, kuid veidi saamatud siiski. Kui kellelgi oli pagas liiga mahukas, siis kästi midagi kotist välja võtta ja nii see inimene mahutaski reisikoti raami sisse, kuid jättis üleliigsed asjad käeotsa ja sammus lennukile. Mis mõte on üldse pagasit kontrollida, kui nagunii lastakse lennukile kogu pagas, on see siis kotis või käe otsas. Mõni inimene pidi siiski ka rahakotti kergendama ja nn trahvi maksma, sest pagasi suurus ei vastanud nõuetele.

Kui käes oli aeg, et minu lennule hakati laskma, siis sai minu kahtlus kinnitust. Absoluutselt iga reisija pidi oma pagasi raamidesse panema ja kellel ei mahtunud, pidi maksma kopsaka summa või kotti kuidagimoodi väiksemaks tegema. Ma ei hakanud ootama, millal mina pean oma koti sinna raami toppima. Ma teadsin, et see mul ei õnnestuks kuidagi. Ma olin koti kodus ära mõõtnud ja teadsin, millised taskud kotil on üleliigselt täis. Võtsin kõik üleliigsed asjad kotist välja, toppisin taskutesse ja igale poole mujale, kuhu mahtus. Kui oli minu kord oma reisikott raamidesse suruda, läks see väga kergelt nii, et ma ei pidanud isegi jõudu rakendama.

Jõudes lennukile, hakkasin oma reisikotti uuesti kokku pakkima. Õnneks oli see minu selle korra viimane lend ja rohkem ei pidanud ma kellelegi tõestama, et mu kott on õigetes mõõtmetes. Lend kestis vaid 2 tundi ja juba olingi ma Hispaanias.

Hispaanias Valencias

Minu esimesed sammud Hispaania pinnal olid unised. Päike ei paistnud. Taevas oli pigem pilvine kui selge. Puhus tuul. Oli piisavalt soe, et hetkekski ei tulnud pähe mõte, et mul on külm. Minu eesmärk oli võimalikult kiirelt leida üles ühistransport, mis mind Valenciasse viiks. Üllatus-üllatus ja seal oli metroo. Metroosõit kestis 20min ja siis pidin ümber istuma ning veel ühe peatuse edasi sõitma. Õnneks ei pidanud ümber istudes uut piletit ostma. Lennujaama metrooinfost öeldi, et kõik metroopeatused on üksteises 2 minuti kaugusel. Nii oligi.

Mul oli vaja bussijaam üles otsida. Õnneks oli mul 30min aega, et õigeks ajaks bussile jõuda. Väidetavalt kõik inimesed pidavat teadma, kus asub bussijaam. Nii küsisingi teed kohalike käest. Kohalikud juhatasid mind rõõmsalt suure ringiga bussijaama. Just kui oleksin sõitnud taksoga, kes sõidab meelega suure ringiga, et saaks rohkem raha teenida. Kui ma lõpuks bussijaama ees olin, siis vaatasin, et ma olen täpselt samal tänaval tagasi, kus ma olin, kui metroost väljusin. Metroopeatus ja bussijaam asusid teineteisest vaid mõnesaja meetri kaugusel. No mis seal ikka, et pidin sinna suure ringiga minema ja käisin läbi ligi 2km. Kokku kulus mul peaaegu 1,5 tundi, et lennukilt bussijaama jõuda. Ma kulutasin aega infopunktides ja nagu juba teada, liikusin liigselt suure ringiga.

Valencia bussijaam näeb välja nagu lennujaam, aga on veidi väiksem. Mingil põhjusel minu buss väljus hoopis 15min hiljem. Mulle sobis. Tegelikult ei olnud enam vahet. Mis see 15min ootamist enam teeb kogu pika reisi vältel. Teadsin, et varsti olen teel oma lõpp-sihtkoha poole. Kaua reis kestab, seda ei osanud arvata. Hiljem selgus, et 2 tundi bussisõitu.

Pildil on Valencia bussijaamahoone.

Kui hindadest rääkida, siis metroopilet maksis 2,9EUR ja bussipilet 10,05EUR.

Bussi ma ei tormanud esimesena. Kuhu mul ikka enam kiiret. Kui viimaste seas bussi läksin, siis oli esiiste vaba ja sinna ma maandusingi, et võimalusel pilte teha ja võimalikult palju infot läbi esiakna uudistada. Uni tikkus peale. Valenciast bussiga välja sõites nägin tee ääres termomeetreid, mis väljastasid infot, et sooja on 14 kraadi, 15 kraadi või 16 kraadi. Seega keskmiselt 15 kraadi. Lootsin soojemat ilma, aga sobis seegi. Taevas oli endiselt pigem pilvine. Bussi väljasõit Valenciast kestis 30min. Mul oli selline tunne, et bussijuht teeb linnaekskursiooni. Peale bussijaama algpeatuse tegi bussijuht veel ühe peatuse Valencias ja järgmine peatus oligi alles Denias. Buss kihutas kiirteel. Õnneks see oli selline kiirtee, kust oli ka loodust näha. Mis seal ikka, palmid, apelsiniistandused, mingid muud istandused ja mäed. Mäed olid algul kaugel ja ähmaselt näha, sest taevas oli pilvine.

Pildil on ALSA firma buss. Taolisega sõitsin Valenciast Deniasse.

Ma ei suutnud algul pikalt sõites aru saada, kus pool on meri. Valencia on mere ääres ja Denia ka. Seega peaks tee nende vahel kulgema nii, et ühel pool on meri ja teisel pool maa ja mäed. Mina nägin kõikjal mägesid, nii ühel kui teisel pool. Praktiliselt terve tee ei olnud merd näha. Vaid korra meri vilksatas. Kui olime juba peaaegu Denias, siis tuli päike välja. See oli kui tõeline ime, sest terve tee oli mujal olnud pilvine.

Hispaanias Denias

Denias bussist väljudes astusin päiksepaistesse. Palmipuu otsas laulsid linnud väga valjult ja kaunilt. See oli kuidagi väga üllatav ja ootamatu. Tundus, et linnud olid kuidagi eriliselt imetlusväärsed, sest ka bussijaamas olevad taksojuhid kiikasid sageli palmipuude poole.

Pildil on Denia bussijaam. Denia bussijaam on väga väike ja bussijaamahoonet nagu ei olegi. Sel on mingi väike ruum, kus müüakse ALSA firma busside pileteid, aga ju seal siis müüakse teiste firmade pileteid veel, kui seal üleüldse teisi firmasid peaks olema. Mingi väike plats on tavaliselt seisvaid busse täis. Kui seal busse ei oleks, siis oleks raske aru saada, et seal asubki bussijaam. Bussijaama platsi juures on kohe mingi söögikoht, tasuline internetipunkt, tasuline kaugekõnede tegemise võimalus, üle tee on ka apteek ning toidupood on ka kohe bussijaamas olemas.

Bussijaamas sain kokku Erika Salumäe ja Ene Veiksaar-ega, kes mind majutuskohta sõidutasid ning ümbrust näitasid. Nemad organiseerisidki mulle majutuskoha Denias. Võtsin nendega nende kodulehe kaudu ühendust. Arvasin, et mulle ei jää nagunii midagi meelde, aga õnneks hiljem selgus, et mu aju oli suutnud kõik olulised kohad meelde jätta.

Minu korter Denias

Erika ja Ene olid kõik teinud, et ma ennast korteris koduselt tunneksin. Nad olid sinna toonud kõik esmavajalikud asjad, nagu näiteks WC-paber, seep ja puhas joogivesi, jne. Mind ootas isegi puuviljavaagen. Selle üle olin mul eriti hea meel, sest õhtul vihmaga ma poodi minna ei tahtnud ja sain toituda Eestist kaasavõetud asjadest ning puuviljadest.

Pildil on maja, millises ma elan Denias. Minu korteri aknad pildilt ei paista.

Minu korter asub kesklinnast 3 km kaugusel. Majal on 4 korrust ja mina elan kolmandal. Mul on väike korter, mis on umbes hotellitoa suurune. Kunagi elasin Tallinnas Pirita hotellis ja seal oli toa suurus 18 ruutmeetrit. Siin on umbes sama suur. Kõik esmavajalik on olemas. Pesemisruumis on peegel, kraanikauss, WC-pott ja istevann koos dušiga. Rõdul on väike plastiklaud ja plastiktoolid. Toas on seinakapp, minilaud ja toolid, pesumasin, kraanikauss, elektripliit, mikrolaineahi, kohvikeetja, külmkapp, köögikapid, pesukuivatusrest, digiTV-ga telekas, õhukonditsioneer ja voodi.

Pildil on maja, millises ma elan Denias. Pildilt on näha, et maja asub kõrge müüri peal. Minu korteri aknad pildilt ei paista.

Voodi on vahemeremaadele kohaselt väike. Kui ma magan ilma padjata, siis ulatuvad mul jalad üle voodi ääre. Kui magaksin padjaga, siis oleks jalg hüppeliigesest saadik üle voodiääre. Positiivne on, et mu voodil ei ole ääri. Voodi on parajalt kõva- magamiseks ja niisama vedelemiseks suurepärane. Voodi on 135cm lai ja umbes 180cm pikk.

Pildilt on näha voodi jalutsiosa, köögiosa, rõduuks ja pesemisruumi uks.

Rõdu on nii suur, et sinna mahub väike laud ja 2 tooli. Samas on see ka kõik, mis sinna korraga mahub. Rõdu uks on maast laeni (peaaegu laeni). Rõdu (ainus toa aken) avaneb päikese poole. Hommikul saab näha päikesetõusu ja õhtul loojangut. Seega päev läbi kui päike paistab, siis on toas väga soe ja võib-olla isegi liigagi soe. Praegu mul veel üleliigselt soe pole olnud. Rõdu on maismaa ehk mägede suunas. Minu rõdu ees ühtegi teist suurt maja ei ole. On vaid väiksed eramajad ja kaugel (umbes 4-5km kaugusel ja kaugemal) asuvad mäed. Ükskõik, kuidas ma üle rõdu kaela välja ei siruta, siis merd mul rõdult vaadata kuidagi ei õnnestu. Rõdu ukse ette saab tõmmata katte, et valgus ja soojus tuppa ei tungi. Võib-olla mingil ajal pean tõesti ka päeval katet kasutama, et liiga palav ei oleks. Kui hommikul ärkan ja kate on akna ees, siis on toas endiselt väga pime ja ei ole üldse aru saada, kas väljas on juba valge.

Pildilt on näha vaade, mis avaneb aknast välja vaadates. Päikesetõus jääb pildi suhtes vasakule ja –loojang paremale, aga neid ei ole pildilt näha.

Kui korterisse kohale jõudsin, siis selgus, et korteris ei olegi internetiühendust nagu lubati. See on ikka täielik … Ma ei tahagi seda siin sõnadesse panna. Ma ei ole Eestis Denia kohta mitte midagi internetist uurinud, sest teadsin, et saan seda teha igal ajal kohal olles. Ma ei olnud ennast ette valmistanud, et internetti ei ole. Kui olen nõus maksma ekstra 21EUR iga kuu, siis saan endale internetiühenduse. Interneti olemasolu oli ju üks põhjuseid, miks mulle just see korter sobis. Mina tunnen ennast petetuna. Niigi see korter on väga kallis ja internetiühenduse eest juurde makstes tõuseb ju ka hind kokkuvõttes.

Pildil on näha korteris olev köögiosa ja pesumasin ning mikrolaineahi. Pildi paremal äärel on pruun osa korteri välisuks. Köögiosas on madal külmkapp, mille peal on keraamiline elektripliit.

Pesumasin töötab, külmkapp töötab, elektripliit töötab, boileriga saab sooja vett, digiTV töötab ka. Ju mikrolaineahi töötab ka, aga seda ma ei plaani kasutada. Õhukonditsioneer töötab ka, aga mitte nii, nagu mulle vaja. Olen igati katsetanud, aga sooja õhku ma sellega saanud ei ole. Seega on sellega nagu internetiga, et praktiliselt seda ei ole. Eks siis paistab, kui tuleb pikem vihmaperiood ja õhutemperatuur on 10 kraadi ligidal. Sooja tegev õhukonditsioneer on üks peamiseid asju, mis mul talvel soojal maal treenides olema peab. Tavaturistina saaks niiskes ruumis elatud, aga sportlasena ma nii ei suuda. Võib-olla siin ei tulegi vihmaperioodi, aga see selgub aja jooksul. Võib-olla lähebki mul edaspidi pidevalt jahedat õhku vaja, sest päike kütab toa kuumaks.

Denia rand

Rand asub minu korterile eriti lähedal, ainult 250m. Rannas käisin korra esimesel päeval. Rannas lõhnas nagu minu lapsepõlve randades adru järgi. Rannaliiv oli mere poolt randa uhutud prahti täis. Vett katsusin käega ja külm just ei tundunud. Rand nägi selline välja, et ega sinna eriti jalutama ei kipu. Portugalis Falesia rannaga ikka võrrelda ei saa. Kui mingil muul päeval jälle randa satun, ehk on siis olukord ilusam.

Esimene päev Denias ja Via Verde

Esimesel päeval Denias ma midagi teha ei jõudnudki. Päeval magasin natuke ja õhtul läksin üsna päikseloojangu ajal helkurvestiga jooksma. Jooksma minnes tulid esimesed vihmapiisad. Mida kauem jooksin, seda rohkem sadas ja seda suuremad lombid teedele tekkisid. Koju jõudes olid riided nii märjad, et nendest tuli vett välja väänata. Joostes tutvusin jooksuvõimalustega. Autoteedel ei ole sugugi hea joosta. Pigem ikka Via Verdel (tõlkes roheline tee), mis on ekstra sisuliselt ainsaks rahvaspordirajaks loodud rada. See on 6km pikk ja absoluutselt tasane. Rada kulgeb praktiliselt täiesti otse kogu aeg. Mingeid erilisi kurve või kõverusi rajal ei ole.

Pildil on osa Via Verdest. Pilt on tehtud raja algusest umbes 600m kauguselt. Pilt on tehtud väikesel sillal, mida on rajal mitmeid. Väiksed sillad lähevad üle ojade. Nagu pildilt näha, on raja ühel küljel kitsas kõva liivakattega osa, kus saab pehmel pinnal liikuda. See liiv on kõva nagu muld ja ära ei voola ning jalg kuskilt läbi ei vaju. Sellel pildil on mõlemal pool teed istandused, mida just praegu hooldatakse. Sinna rajatakse veekanaleid kastmise jaoks ja ju edaspidi istutatakse sinna apelsiniistikud.

Raja miinuseks on, et selle rajaga ristuvad autoteed. Via Verdega ristuvatest autoteedest on just üks see põhiline, kus liiguvad ka autod. Ega teistel ristuvatel teedel eriti autosid ei sõida, aga siiski ei ole tee mugavalt ohutu. Enne autoteed on kõrge ja tihe hekk või kõrge kivimüür. Nii et selleks, et teada, kas autosid tuleb, peab täpselt tee äärde jooksma. Kui seal suurte kiirustega joosta või isegi selliste kiirustega, nagu jooksen mina praegu, siis on seal ohtlik. Raja nendel osadel, kus toimub autoteedega ristumine, võiksid olla peeglid, nagu vahel kurvilistel teedel autode jaoks pandud on.

Pildil on üks tüüpilisi autoteega ristumiskohti. Enne autoteega ristumist on alati hoiatusmärgid. Pildil paremal on näha, et vahel varjavad istandusi kõrged läbipaistmatud ja läbitungimatud aiad või pildil vasakul on näha istandust kaitsev võrkaed. Pilt on tehtud üsna raja keskmisel osal. Seal on ka üldkehalise jõu arendamiseks puidust konstruktsioonid ja piknikupaik.

Sellel liikumisrajal on seega miinuseks see, et sellega ristuvad autoteed; seal ei ole valgustust ja seega saab seal treenida vaid päevavalgel; seal puudub igasugune päikesevari. Ükski puu ei anna varju ja kuuma päikese käes võib kohati päris kurnav olla.

Pildil on kilomeetriposti märk. Nende järgi on hea vaadata kui kaugel juba oled.

Via Verde tee ise kulgeb apelsiniistanduste vahel. Ma ei ole sel teel veel ühtegi sportlast näinud, ainult apelsinide korjajaid ja koertega jalutajaid. Küllap teised jooksevad mingil muul ajal. Via Verde teekatteks on mingi Eesti mõistes autotee pinnatud kate, millel on kohati lahtist graniitkivi peal, millega Eestis talvel lumistel teedel tehakse libeduse tõrjet. Osaliselt on ühel pool tee ääres kitsas kõva liivaga ala, kus saab ka nn pehmel pinnasel joosta. Raja lõpuosas saab asfalt otsa ja on vaid kruusatee. Mina jooksin selle lõpuni. Rada lõppes järgmises Els Poblets. Kuna mul oli vaja pikemalt joosta, siis jooksin mõõda sama teed veel edasi mõõda siledat asfalti. Seal oli ka peaaegu olematu liiklus ja joosta mõnus. Tee kulges endiselt tasasel maal ja ikka sirgelt otse edasi. Kuna rajal tõuse ega laskumisi ei ole, siis on ainukeseks raskendavaks oluks tuul ja päike. Kui mina seal jooksin, siis puhus külgtuul. Palava ilmaga võib tuul olla meeldivalt jahutav.

Pildil on näha Via Verde lõpuosas olev kruusatee. Kruusatee osa on 1,5km pikk. Pilt on tehtud suunaga Denia poole. Pildilt on näha jälle üks teeületuskoht.

Kui kaardi pealt vaadata, siis peaks sarnane rada edasi minema veel ei tea kui pikalt. Rada peaks edasi minema läbi Els Poblets küla järgmisse külla. Võib-olla jooksen vahel edaspidi nii pikalt, et saan uurida, kuidas see tee edaspidi seal kaugemal külades välja näeb.

Pildil on näha Via Verde lõpuosa. Tee lõpuni on umbes 500m veel. Pilt on tehtud suunaga järgmise küla, Els Poblets, poole. Rada saab enne mäge otsa ja päris mäe alla välja ei jõuagi.

Treeningvõimalused Denias

Jooksuteest Via Verde ma juba kirjutasin. Trenni saab teha ka kergejõustikustaadionil. Staadionil on tüüpiline punane tartaankate. Jooksuradu on 8 nagu ikka normaalselt. Ametlikult on staadioni kasutusjuhendis kirjas, et esimesel rajal joosta ei tohi, aga kohalike käest ma juba olen uurinud, et ikka tohib. Staadion on munitsipaalomandis ja nagu sellisel juhul tavaks, on need tasuta. Vähemalt on nii olnud Portugalis, Itaalias ja Prantsusmaal. Staadionil saab kasutada ka pesemisvõimalusega riietusruumi. Staadioniraja ääres on lihtsad konstruktsioonid, kus saab kätekõverdusi teha, lõuga tõmmata, treenida kõhu- ja seljalihaseid jne.

Pildil on näha Denia kergejõustikustaadioni lõpusirge ja tribüünid. Kergejõustikustaadioni ümber on kõrge võrkaed ja nii ei saa keegi võistluse või trenni ajal rajale nn ära eksida ja segama tulla. Ööseks või ka päevaks pannakse aed lukku, kui staadion on kasutamiseks suletud. Tribüünide all on riietusruumid pesemisvõimalusega, tualettruumid ja inventariruumid. Riietusruumides kappe ei ole, vaid on nagid riiete hoidmiseks. Pesemisruumis minu teada vee temperatuuri reguleerida ei saa, aga olen näinud seal inimesi ennast pesemas. Seega on soe vesi olemas.

Staadioniväravad on päeval staadioni lahtiolekuaegadel avatud kõigile. Staadionile pääseb mitmest väravast. Staadioni territooriumil väljas on veel ka lauatennise ehk ping-pongi mängimise plats, laste turnimis/mängimis konstruktsioonid ja korvpalliplats. Staadioni territooriumil on siseruumides eriti suur pallimängusaal. Staadionimuru ei ole praegusel aastaajal hästi hooldatud. Murukate on kehvemas seisus kui Tallinnas Kalevi staadionil, kuid siiski on seal võimalik treenida. Staadionil on ka tribüünid, aga seal istmeid ei ole. Istmed on valatud betoonist või tsemendist ja on seega umbes nagu Kadrioru staadionil, kus tuleb kohati istumiseks midagi pehmemat tagumiku alla panna. Staadion on valgustatud, nii et seal saab treenida ka hilisõhtul.

Pildil on Denia kergejõustikustaadioni muruosa. Pilt on suunaga lõpukurvi. Pildil on kohalik rugbimeeskond ja rugbiväravad. Pildil on murukate päris heas seisus.

Lisaks jooksurajale on staadionil ka kaugushüppekoht, takistusjooksu veetakistus, teivas- ja kõrgushüppekohad, ning heitealade ringid. Matte lahtiselt staadionil ei ole. Kõrgushüppematid asuvad mingi katte all, aga teivashüppematid on arvatavasti talvehooajaks siseruumidesse viidud või tuuakse need välja vaid võistlusteks. Kuskil peavad ju ometi kõrgus- ja teivashüppajad ka trenni tegema, aga ju siis teevad kuskil siseruumides.

Pildil on näha kohaliku jooksuklubi „Franc Beneyto Runners“ jooksjad. Pilt on tehtud kergejõustikustaadioni aia väravate taga alleel. Kõrge kollase müüri taga on väike asfaltkattega pallimänguplats, kus saab mängida käsipalli, jalgpalli, maahokit. Vastu seina saab mängida tennist. Seal mängimine on tasuta ja seda platsi kasutatakse mängimiseks väga palju. Selle platsi ääres on isegi väikesed tribüünid, eraldi riietusruumid ja tualettruumid.

Kergejõustikustaadioni kõrval üle tee kinnisel territooriumil on kunstmurukattega jalgpalliväljak. Seal toimuvad trennid ja mängud. Igatahes nii laupäeval kui pühapäeval olid seal ka mingid võistlused. Värava küljes oli silt, et pilet on 10 või 15EUR. Inimesi oli mänge vaatamas rohkem kui Eestis.

Pildil on näha pealtvaates Denia kunstmurukattega jalgpalliväljak, mis asub kohe kergejõustikustaadioni kõrval, aga on siiski omaette kinnisel territooriumil.

Kergejõustikustaadioni kõrval on ka suur SPA kompleks, kus on nii 25m-ne siseujula, mullivannid, saunad ning jõusaal. Lisaks on kõrvalkrundil tenniseklubi ning ka mingi muu tennise sarnane mäng, mille nime ma ei mäleta. Selle mängu reket on tennisereketist väiksem, mänguplats on väiksem ja pall on kergem.

Pildil on näha pealtvaates nii spordirajatised. Kergejõustikustaadioni kõrval on kool koos väikese spordiväljakuga. Kergejõustikustaadioni kõrval on ka tenniseklubi paljude tenniseväljakutega. Kergejõustikuga samal territooriumil on ka sisemängude spordisaal. Jalgpallistaadioni kõrval on SPA kompleks jõusaali ning 25m siseujulaga. SPA kõrval on tennisemängule sarnase mängu sisehall ja välisväljakud. Mina jooksen tavaliselt iga päev kahe staadioni vahelisel teelt läbi, kui lähen Via Verdele.

Lisaks spordirajatistele on Denias ka nn rahvaspordiga tegelemise võimalused. Üsna minu kodu lähedal (teine samasugune on teisel pool linna promenaadi tee ääres) on ranna lähedal nn avalik väline jõusaal. Seal on täpipealt samad seadmed nagu Tallinnaski Kalevi spordihalli tagusel platsil või nagu Tallinnas Park hotelli kõrval olevas pargis. Kesklinna rannas on mitu rannavõrkpalliplatsi. Teisel pool linna on promenaaditee, millel saab samuti joosta või jalutada.

Pildil on üks paljudest rannavõrkpalliplatsidest. Võrk on aasta läbi postide küljes. Vaja on vaid mängijaid koos palliga.

Sel ajal, kui mina olen jooksutrenne teinud, ma kedagi teist jooksmas ei ole näinud. Esimesel õhtul kui sadas, ju siis keegi ei tahtnud vihmaga väljas liikuda. Teisel hommikul ei kohanud ma ka kedagi, kuigi ilm ei olnud väga hull. Kõva tuul oli küll, nii et alumise korruse elanik rõdul kommenteeris umbes nii, et väga halb ilm on. Minu arvates väga hull ilm polnud, sest Eestis on sageli palju hullem.

Pildil on mulle tundmatud inimesed Denia kergejõustikustaadioni lõpusirgel jooksmas.

Pühapäeva hommikul aknast välja vaadates nägin esimesi jooksjaid. Hiljem staadionil ringi jalutades nägin seal sportlasi. Mõni jooksumees oli pisike ja ülipeenike nii, et ma tundsin ennast üsna suurena nende kõrval. Keegi eriti inglise keelt ei räägi ja nii ma ei saanudki väga palju infot nende käest järgi uurida. Siiski rääkisid kohalikud jooksjad, et staadionil treenimine pidavat eriti populaarne olema õhtuti. Küllap ma lähen sinna üks õhtu ja uurin järgi. Staadion on minu kodust 1,5km kaugusel.

Pildil on Denia sisespordihall, mis asub kergejõustikustaadioniga ühel territooriumil. Põranda katteks on mingi kummi või plastiku segu. Igatahes puidust see kate ei ole ja kõva betoon või tsement ka mitte. Hallis on kokkulükatavad tribüünid. Hallis mängitakse nii käsipalli, võrkpalli, korvpalli kui tegeletakse muude spordialadega.

Kui ma pühapäeval staadionilt koju jalutasin, siis nägi ühte jooksjat kiiret lõiku jooksmas minu kodutänaval. Eestis ei tuleks selle pealegi, et sellisel tänaval kiirelt joosta. Täpselt sama mehega rääkisin ma staadionil juttu, õigemini tema vehkis kätega ja rääkis hispaania keeles ja mina tegin samamoodi inglise keeles. Hiljem õhtul nägin veel teisigi inimesi suvaliselt tänavatel jooksmas. Ma olen Eestis ära harjunud, et seal on kõikjal spets kohad jooksjatele ja inimesed naljalt niisama tänavatel ei jookse. Itaalias näiteks jooksid inimesed absoluutselt kõikjal, nii vanalinnas kui äärelinnas, autode vahel ja turistide vaatamisväärsuste juures. Nüüd hakkan aru saama, et ka hispaanlased on arvatavasti sarnased. Nad ei teagi, kui head jooksuradadega metsad on Eestis olemas ja nad ei oskagi paremaid tingimusi tahta, kui neil siin on. Hispaanlased jooksevad seal, kus vähegi võimalik, olgu selleks siis kasvõi suvaline autotee. Ma püüan esialgu ikka Via Verdel enamus trenne teha. Mind häirivad autod, aga võib-olla harjun minagi autodega ja hakkan ennast nende vahel mugavamalt tundma.

Pildil on Via Verde. Selles kohas läheb mingi suurema liiklusega autotee üle Via Verde. Pilt on tehtud suunaga Denia poole. Pilt on tehtud kohas, kus asub umbes 3km post ehk siis umbes poolel maal. Minul on tavaliselt selles kohas 5km juba joostud. Selles kohas on ainus rajal olev katusealune koht.

Minu kodutänav on valgustatud. Tänaval on mõlemal pool kõnniteed ning sõiduteel on mõni lamav politseinik. See ei ole peatänav või väga tiheda liiklusega. Autod sõidavad nii tihedalt, et on kuulda, kuidas mingi auto sõidab mõõda, siis on mingiks ajaks vaikus ja tuleb järgmine. Liikluse tihedus sõltub loomulikult kellaajast.

Pildil on Via Verde. Näha on mõlemal pool teed olevad mandariiniistandused. Pilt on tehtud vaatega Els Poblets küla suunas. Pilt on tehtud umbes raja keskosas.

Promenaadi teel jooksmine. Minu kodu jääb Denia kesklinnast vasakule kui vaadata näoga mere suunas. Promenaadi tee algab mere äärest kesklinnas ja kulgeb paremale. Ma ei oska öelda, kus on täpselt selle promenaadi tee algus. Mul kulub sinnani jooksmiseks kodust umbes 3km. Tegelikult see nn õige promenaadi tee algab vist koguni alles 4km kauguselt mu kodust. Igatahes joosta saab mööda kõnniteed juba varem päris normaalselt.

Pildil on osake Denias mere ääres olevast promenaaditeest.

Promenaadi tee kulgeb mõõda kallast. Vahel on kalda ja tee vahel ka liivariba. Teekate on vahelduv. See õige promenaadi tee on kaetud kiviplaatidega. Kui joosta mõõda kallast veel kaugemale edasi, siis on kohati kruusarada, kohati asfalt, kohati on tee valatud betoonist ja kohati on betoonist valatud teel suured lamedad kivid. Joosta on seal päris hea, sest ühel pool teed on väga kõrge müür, võiks isegi öelda, et sein. See sein varjab ära päikese (vähemalt ennelõunal) ja seega pikalt joostes ei ole päikese käes nii kurnav. Kuna tee asub mere ääres, siis on suure tõenäosusega ühes suunas joostes tuul vastu ja teises tagant. Kas see tee on ka valgustatud, seda ma ei pannud tähele.

Pildil on osake Denias olevast mere ääres kulgevast promenaaditeest. Pilt on tehtud kesklinnast paar km eemal.

Vaatamata sellele, et praegu on alles detsembri algus ja turiste peaks vähe olema, oli promenaadi teel piisavalt nii jooksjaid kui niisama jalutajaid. Kuna tee asub kesklinna lähedal, siis on turistidel sinna mugav jalutama minna. Kuigi teel jalutajaid oli vähe, häirisid nad mind kohati. Mõnes kohas pidin seisatama, sest inimesed laiutasid keset teed ja neist mööda saada ei olnud lihtne. Teine koht, kus sageli jalutajad ette jäid, olid need kohad, kus üks tasapind läks üle teiseks. Eri tasapindade vahel on trepid ja treppide kõrval kaldtee. Joosta on parem kaldteed pidi, kuid seda armastavad teha ka jalutajad. Nii, et vahel pidin ma treppidest jooksma, sest need olid tühjad. Päris nii ei ole, et on vaid paar astet ja ongi kõik. Aga nii ka ei ole, nagu läheks kuskil hoones teisele korrusele. Ka trepid on joostavad. Kohati sõidavad promenaadi teel ka jalgratturid, aga need on niisama sõitjad, mitte treenijad. Rulluisutajaid ma seal ei kohanud. Tee üks miinus võib olla see, et kui seal joostes tekib häda, siis pole eriti kuskile minna - ühel pool on kõrge sein ja teisel pool meri. Põhiprobleem seal jooksmisel on siiski jalutajad. Kui neid juba turistide madalhooajal seal on piisavalt, siis järelikult kõrghooajal on neid seal veel rohkem. Mina jooksin kodust alates mööda seda teed 7km kaugusele, aga nägin, et tee kulgeb veelgi edasi.

Pildil on näha osake Denia promenaaditeest, mis asub kesklinnas jahisadama ääres.

Kergejõustikustaadion

Ühel õhtul jalutasin staadionile, et näha, kui populaarne see ikkagi on. Staadionil treenis mitu noorte kergejõustikugruppi. Lisaks oli mõni niisama sörkija. Jooksumehed olid just oma trenni lõpetanud ja valmistusid lahkumiseks. Kell oli õhtul 19.00, kergejõustikustaadion oli valgustatud ja sel ajal visati oda, tõugati kuuli, heideti vasarat, tehti sprinditrenni, joosti lõike, mingi grupp tegi venitusharjutusi, mingi grupp tegi harjutusi raja ääres olevatel jõuseadmetel, tehti murul jooksuharjutusi. Nii hilja õhtul, kui päike on juba loojunud ja on jahe, enam lühikestes dressides trenni ei tehtud. Peaaegu kõigil olid pikad liibekad ja pikkade varrukatega pluusid seljas. Kahel jooksjal olid koguni kindad käes.

Nii kui ma sel õhtul staadionil tribüünidel seisin, siis tundsin, et ma olen kodus. Denia staadion nagu ise kutsub sporti tegema. Eestis on staadionitel vähem rahvast ja kergejõustikustaadionid on pigem sportlasvaenulikud.

Kergejõustikustaadionil on vahendite ruum. Seal on asjad luku taga, aga küllap saab neid asju seal laenutada kasutamiseks. Vahendite ruumis on nii topispallid, kang, hantlid, stardipakud, heitevahendid. Võib-olla oli midagi veel, kõik ei olegi meeles.

Pildil on Denia kergejõustikustaadion. Käib mulle tundmatute inimestega rugbimäng. Eemal on näha rugbiväravaid. Pilt on tehtud suunaga esikurvi.

Staadionimuru on ikka üsna halvas seisukorras. Palju on mulda väljas. Pigem peaks ütlema, et staadioni murukate on hoopis mullakate ja leidub üksikuid kõrgemaid rohelise muru tutte ning isegi umbrohtu. Kogu muru on jalgpallijalanõude poolt ära trambitud. Sellel staadionil praegusel ajal jalgpalliväravaid ei olegi. Seal on vaid rugbimängu väravad. Need väravad, kus kaks posti kõrguvad taeva poole ja vahepeal on nagu kõrgushüppe latt risti. Siiski on murukate piisavalt hea, et seal saab treenida. Kuskil ei kohanud ma mingit silti, et staadionimurul käimine keelatud, nagu Eestis on tavaks.

Mäkkejooksu võimalused

Kõige lähem mägi on hispaaniakeelse nimega Parque Natural del Montgo. Tee sinna mäkke algab kohe raamatukogu kõrvaltänavalt kesklinnast. Minul kulub selle kohani jooksmiseks kodust läbi kesklinna 4,2km, kus saaks juba normaalsemalt ilma autodeta mäkke joosta. Kergem mäkketõus hakkab tegelikult juba raamatukogu juurest. Kui ei ole tahtmist nii kaugele joosta, siis saab ka alates umbes 3,5km minu kodust juba mäkkejookse teha. Seal on küll rohkem liiklust, kuid siiski saaks seal treenida. Tee ise on joostav, aga ei midagi ülikerget.

Pildil on vaade mäele, mille jalamil Denia linn asub. Mäel asub park, mille hispaaniakeelne nimi on Parque Natural del Montgo. Selle mäe allosas saab teha mäkkejookse.

Kohani, kus minu kodust on 4,2km, algab see õige mäkketõusu rada. Sellel teel on ainult need üksikud sõidukid, kelle omanikud seal tee ääres elavad. Maju on seal vähe ja need on hajutatud. Lisaks sõidavad seal ka need, kes tahavad matkarajale minna. Seegi tee on joostav, kuid loomulikult ei jaksa seal sama kiirusega joosta nagu tasasel maal. Ennelõunasel ajal ei paista sinna üldse päike ja seega kui teha mäkkejookse, siis vähemalt päike ei ole raskendavaks asjaoluks. Päike on ennelõunal teisel pool mäge. Teekatteks on asfalt. Ma jooksin mööda seda teed 1km üles, et uurida, mis olukord on. Umbes 800m on asfaltkate ja siis tuleb tõkkepuu, mis takistab autode liiklemise. Edasi kulgeb mõõda mäekülge kruusakatteline tee. Üksi ma seda mäetippu vallutama ei lähe. Kui siia tuleb veel eestlasi või kedagi, kes on matkamisest ja piknikust mägedes huvitatud, siis läheksin küll. Loomulikult, kui see ka mu treenimise plaanidesse sobib.

Kesklinna ääres sisemaa pool asub üks avalik park nimega Parque Torrequemada. See park asub kah raamatukogu lähedal ja sinna on mu kodust umbes 3km. Park on muidugi kinnine, st parki ümbritseb kõrge aed ja parki pääseb ainult läbi väravate. Ma seal pole käinud veel. Pargi ühes ääres (väljaspool aeda) asub ühesuunaline autotee, kus on peaaegu olematu liiklus. Sel teel saaks joosta kuni 200m pikkusi mäkkejookse. Selle tee ääres on isegi kõnnitee. See mäkketõusu koht on ikka normaalne selles mõttes, et kergem, kui need teised, millest eespool kirjutasin.

Kus teha pehmemal pinnasel näiteks mäkkehüppeid, seda ma ei tea. Ma ei ole sellist kohta veel kuskilt leidnud.

Denia rand

Olen nüüdseks tutvunud juba ka päevavalgel ja päiksepaistel oma kodu lähedal asuva rannaga. Must on see ikka küll võrreldes Portugali randadega. Portugalis ei toonud meri randa mingit sodi. See sodi, mis meri on randa uhtunud, ei ole selline mereadru nagu Eestis, aga mingi sarnasus on. Kui Eestis on adru või vetikad rannas, siis ainult kalda ääres, sest tõusu ja mõõna praktiliselt ei ole. Siin on aga terve liivane osa rannast sodi täis. Kohalikud on sellega harjunud, sest nemad jalutavad rannas vaatamata sodile. Randa uhutud sodi on enamuses pilliroovarred, õied ja lehed. Pilliroog ei ole siin selline nagu Eestis, vaid jämedam. Ma ei kujuta ette, kust kohast see sodi tuleb, sest nii kaugele kui silmapiir ulatub, ei ole midagi merel näha. See rannaosa, mis jääb kesklinna ja sadama lähedusse, on arvatavasti puhtam ja ma nägin, et seal oli palju rohkem inimesi rannas jalutamas, kui minu rannaosal. Küll jõuan sinna minagi jalutama.

Pildil on täpselt minu kodule kõige lähem rannaosa. Pilt on tehtud suunaga Denia kesklinna poole. Pildil on näha, kus ühe aia taga on trepp. See on kõige kitsam koht ja vahel kõrge veeseisuga on ka see trepp osaliselt vee all. Tavaliselt on aiad merest kaugemal, aga see koht ulatub kohe merre.

Kui jooksin mööda promenaadi, siis see liivariba, mis jääb promenaaditee ja mere vahele, oli samuti enamasti sodi täis. Kohati oli traktor rannal sodi kokku kuhjanud, aga enamasti olid siiski suured nn adruvallid nii, et liiva ei olegi näha. Promenaaditee ääres inimesed liival ei jaluta, sest esiteks on liiv sodi täis ja teiseks ei olegi sageli liiva tee ääres, vaid kohe kivid ja meri.

Pildil on näha osake pikast Deniast algavast liivarannast. Liivarand peaks olema umbes 18km pikk.

Denia rannaliiv on kuidagi märg või niiske. Arvatavasti on liivane osa napp ja väga madal, et see ei jõuagi ära kuivada. Portugalis ja ka Eestis loomulikult on rannas selline mõnusalt kuiv liiv, mis lausa kutsub kuuma päikesega ja sooja ilmaga seal paljajalu kõndima. Siin Denias ei teki mul praegu veel mitte mingit tahtmist paljajalu liival patseerida. Portugalis Falesias tegid kergejõustiklased ka rannaliival trenni. Siin pole kedagi näinud.

Pildil on näha rannas asuv jalgade pesemiskoht. Pildilt on näha veisi ka seda sodi, mis rannas on. Nagu oleks mingid pilliroojäänused.

Kohe liivaranna äärest hakkab eramajade rajoon. Umbes samamoodi näeb see välja, nagu Tallinnas Pirita rannas metsa asemel oleksid kohe eramajad. Ranna ääres olevatel eramajadel on korralikult laotud tugevad aiad. Tõusu ja mõõnaga liigub vesi koos liivaga kas kõrgele aedadeni või siis kaugele merre. Need aiad on selle kaitseks, et liiv ja vesi aedadesse ei tungiks. Huvitab on see, et kui sügaval asub selliste rannaäärsete majade aedade vundament. See peab olema ikka väga sügavale kaevatud, sest kui aed asuks liival, siis uhuks merevesi liiva aia alt ära ja aed kukuks ümber.

Sodile rannas vaatamata on rand kohalike seas populaarseks jalutamise kohaks.

Ilm

Kui minu siinoleku esimestel päevadel sadas, siis oli päris jahe, kuid siiski soe, võrreldes Eesti sama aja ilmaga. Vihmase ilmaga läksin linna seljas jope ja veel 3 pikavarrukaga pluusi ning jalas 2 paari pikki pükse. Palav ei hakanud ja külm ka mitte. Pühapäeval, kui päeval paistis päike, oli nii palav, et ma liikusin ringi t-särgiga ja paljaste varvastega sandaalidega. Nii kui päike loojus, hakkas varvastel jahe ja ma kiirustasin koju. Teised sportlased treenivad siin enamasti lühikeste pükste ja t-särgiga. Kuna mina siin algul trenni tegin siis oli vihmane ja mul on jalas olnud pikad liibekad ja pikavarrukaga särk ning ka õhuke jope. Mul ei ole igatahes palav hakanud.

Kui treenisin päeval päikesega, siis olin minagi lühikestes trenniriietes. Palav ei olnud ja külm ka mitte. Väljas oli piisavalt soe, et ma jäin koheselt peale jooksmist trenniriietega kesklinna ja külastasin turisti infopunkti ning raamatukogu. Loomulikult oli selline käitumine erand, sest peale trenni on oht külmetuda.

Kui olin teinud kahel päikeselisel hommikul trenni, siis oli juba näha, et mu jalgadele olid tekkinud lühikeste pükste triibud. Mina jooksen siin kogu aeg nokamütsiga ja päikese korral ka päikeseprillidega.

Kraanivesi

Erika Salumäe ütles, et kraanivesi ei kõlba juua, sest võib kõhuprobleeme tekitada. Mina olin just mõtelnud, et mis seal ikka, sel korral ma pudelivett ostma ei hakka. Nüüd pean võib-olla jälle pudelivett ostma hakkama. Ma kavatsen ise järgi proovida, kas on kõhuprobleeme või mitte. Korra juba trennis oli, aga selle ma panen mitte korraliku toitumise arvele esimestel päevadel. Kui nädala jooksul trenni tehes ikka kogu aeg on kõhuprobleemid, siis pean hakkama pudelivett ostma. Kraanivee maitse on üsna halb.
Poed ja toidupoed

Kesklinnas on väga palju igasuguseid poode. Toidupoodidest suudan nimetada vaid Lidl ja Aldi, mis on Eesti Säästumarketi moodi aga suuremad. Minu kodu lähedal (võib-olla 500m kaugusel) on õnneks üks suuremat sorti toidupood, kuid mulle see väga ei meeldi. Samas saan sealt kõik esmavajaliku kätte. Käisin ka Aldis ja kesklinnas eri toidupoodides, aga kaubavalik on üsna sarnane ja hinnad ka. Minu kodust on üks Aldi umbes 1,3km kaugusel. Seal mulle meeldib ja see on mõnusalt suur ning valik on ka sobilik. Kesklinnas on minu arvates väga palju toidupoode.

Internet

Minu piirkonnas ei ole ma ühtegi kohvikut kohanud, kus oleks internetivõimalus. Ainult kesklinnas kohtasin wifi leviga kohvikuid ja leidsin 2 eri internetiteenust pakkuvaid asutusi. Hinnad on seal normaalsed, kuid internetipunktid asuvad minu kodust üsna kaugel. Selles internetipunkti, kus ma kesklinnas käisin, maksis tund interneti kasutamist 1EUR. Samas lähedal teises kohas oli hind kõrgem.

Ma arvasin, et raamatukogus peaks olema tasuta interneti kasutamise võimalus. Ongi. Raamatukogus interneti kasutamiseks peab olema raamatukogukaart. Põhimõtteliselt on seal elav järjekord. Päevas tohib 1 inimene kasutada internetti seal 30min. Raamatukogus levib ka Wifi ja seega saaks seal ka oma arvutiga internetti kasutada. Denias on kesklinnas 3 raamatukogu, millest kahes saab kasutada internetti. Neljas raamatukogu asub linnast väljas mägedes ja ka seal on võimalik internetti kasutada. Ma olen külastanud juba kahte raamatukogu ja õnnelikul kombel on raamatukogutöötajad lubanud mul internetti kasutada. Töötad ei räägi seal sõnagi inglise keelt. Ma olen aru saanud, et kõik nad räägivad, et mul on vaja raamatukogukaarti, aga lõpuks on ikka mind arvuti taha lasknud. Edaspidi hakkan raamatukogus oma arvutiga käima või teen raamatukogukaardi, juhul kui see on minul võõramaalasena võimalik.

Pildil on Denia raamatukogu nimega Agencia de Lectura Baix la Mar sisevaade. See raamatukogu asub merele lähedal otse kaljukindluse all (ees). Seal ma käin tavaliselt õhtuti.

Mõlemad raamatukogud, mida ma võiksin kasutada, asuvad mu kodust umbes 3km kaugusel, kui suudan sinna minna kõige otsesemat teed mööda. Arvuti kotiga seljas ei ole seda vahemaad kõige mugavam jalutada. Ilusa ilmaga on tegelikult mõnus jalutada. Üks raamatukogu on lahti õhtul 21.00-ni ja teine 20.00-ni. See on ideaalne, sest nii saan peale õhtust trenni rahulikult toimetades isegi raamatukogus käia (loomulikult mitte iga päev). Pealegi on siis päike loojunud ja väljas liikumiseks mõnusalt jahe. Mingi buss liigub kah minu piirkonna ja kesklinna vahel. Ma olen siiani pidanud seda vahemaad kuidagi liiga väikseks, et bussiga sõita.

Turisti infopunkt

Leidsin isegi turisti infopunkti kesklinnast üles. Infopunkt asub sadama lähedal kesklinna ääres. Sealsed töötajad räägivad õnneks ka inglise keeles. Sealt sain endale nii Denia kaardi kui muud huvipakkuvat.

Asutuste lahtioleku ajad

Nagu sooja kliimaga maades kohane, peetakse päevasel ajal siestat ehk puhkepausi. Õhtul avatakse poed ja asutused umbes 16.30 või 17.00 ja on avatud umbes 20.00-ni või 21.00-ni. Hommikul avatud asutused pannakse lõunaks kinni umbes 14.30. Mina igatahes eriti lõuna ajal poodidesse minna ei tahagi, sest järsku on kõik kinni. Kõige kasulikum on minna umbes 17.00-ks, sest siis on lootust kõikjale sisse saada.

Elekter kodus

Mul läks ühel päeval kodust elekter suure pauguga ära. Pesumasin oli just lõpetanud töötamise ja siis kõlaski kõmakas. Näppisin elektrikilpi, aga elektrit tagasi ei saanud. Ei töötanud mul enam ei veeboiler, külmik, telekas ega ükski teine vahend, mis tarbis voolu elektripistiku kaudu. Koputasin naabrite uksele ja uurisin, et kas neilgi on sama probleem. Ei olnud, aga selgus, et seal elavad vene keelt kõnelevad elanikud Krimmist. Õnneks suutis naabrimees elektrikilbis lüliteid liigutades mulle elektri tagasi organiseerida. Mina aga mõtlesin, et no jah, jälle saan suhelda vene keeles. Kui mul abi vaja on, siis ikka pöördun ju nende poole, sest nendega suudan suhelda. See on hea, sest siis saan oma probleemidele lahendusi, aga samas ka halb, sest ma ei õpi hispaania keelt. Siiski hea, et naabriteks on vene keelt kõnelejad.

Kodumaja seinad

Kohe esimesel päeval Denias olles sain aru, et ma elan „toredas“ majas. Seinad ja laed on siin kuidagi eriliselt õhukesed. Iga naabrite krabin on sisuliselt kuulda. Nüüd hakkan juba sellega ära harjuma, aga algul oli küll tunne, et keegi tahab kogu aeg minu korteri uksest sisse tulla. Võib-olla Hispaanias ongi sellised kortermajad tavalised, aga minu jaoks on see siiski pisut harjumatu. Mingeid öiseid pidusid ei ole veel olnud, aga küll jõuan neidki üle elada.

Kokkuvõttes

Kokkuvõttes on siin siiski soe kliima. Kui kohalikud suudavad siin aastaringselt elada ja treenida, siis peaks see sobima ma mulle. Vaatamata puudustele, ei ole siin lund ja treenida on mõnus (vähemalt ma loodan). Internetist tunnen siiski puudust.