Minu naaberkorteri elanikud on väga lahked ja abivalmis inimesed. Nad on siin juba 3.a elanud ja ikka ajutiselt ja ajutiselt. Eks nii see ongi, et kõige püsivamad asjad ongi ajutised. Neil on 2 autot. Auto omamine on siin sama normaalne nähtus nagu mobiili omamine. Kõikjal käiakse autoga. Nad naeravad selle üle, et ma käin kõikjal jala. Nad olevat ise algul samasugused olnud siia kolides. Praegu lähevad isegi 500m kaugusel olevasse toidupoodi autoga ja kõikjale mujale ka. Autoga on poes käia muidugi hea. Mina tassin kõik omale vajalikud asjad seljakotiga koju.
Ma ei saa väita, et keegi siin jala ei käi peale minu. Mõni ikka käib veel. Jala käivad üksikud turistid. Üldiselt liigutakse siiski autoga, aga ka jalgratastega, mopeedidega ning ju ka bussiga. Mopeede siin on, aga ma ei saa öelda, et neid väga palju oleks. Näiteks jalgrattaga liigutakse minu meelest Tallinnas rohkem kui siin. Mulle jääb mulje, et jalgratas on vaese inimese liikumisvahend. Vahel näen, kuidas inimesed sõidavad arvatavasti hommikul jalgrattaga tööle ja õhtul koju. Mõni käib ka poes jalgrattaga. Via Verdel sõidetakse ka muidugi jalgratastega ja siis on see nagu vaba aja veetmise viisiks, mitte kohustus poodi või tööle sõita.
Pildil on osake tänavast, mida mööda jalutan poodi ja raamatukokku. See tänavaosa asub minu kodust umbes 1,2km kaugusel. Praegu on kõnniteel kasvav puu raagus, aga suvel on puud ehk lehtedes ja annavad päikese eest varju.
Põhimõtteliselt on nii, et jala liiguvad tänavatel ainult koertega jalutajad. Kesklinnas see reegel ei kehti. Kesklinnas liigutakse jalgsi poest poodi. Samas kesklinna kõrvaltänavatel on jällegi kõikjal inimtühjad tänavad ja kõikjal seisavad vaid autod.
Pildil on Üks Denia kesklinnas olevatest tänavatest. Osad tänavad pannakse teatud aegadeks, näiteks nädalavahetusteks, autoliiklusele kinni ja siis saab keset tänavat jalutada.
Kui jälle naabrite lahkuse juurde tagasi tulla, siis pean kohe mainime, et nad käivad ise kala püüdmas. Ma tahtsin teada nende käest, et kus siin kalaturg on, aga siis selguski hoopis, et kala saan ma kõrvalkorterist, kui peaksin tahtma. Nad käivad ise karpkala püüdmas. Koju tuuakse juba täitsa puhastatud kalad, mida säilitatakse sügavkülmas. Ega ma nende kala ei tahtnud, aga nad muudkui pakkusid ja pakkusid. Lisaks kalale anti mulle kaasa ka kõik muu vajalik, mida kala keetmisel vaja läheb, et toit ikka maitsvam oleks, nagu loorberit, porgandit, pipart, sibulat jne. Ma püüdsin küll neile selgitada, et ei mina oska selle kraamiga midagi peale hakata ja porgandit mina küll koorida ei viitsi. Nüüd mul siis ootab külmkapis kala, et ma sellest midagi maitsvat teeksin. Plaanisin teha Jõuludeks, aga ei teinud. Seega teen edaspidi.
Nad on ikka nii lahked naabrid. Nad ei tunnegi mind ja lihtsalt heast peast andsid mulle kala. Ma olen harjunud sedasi elama, et tasuta ei saa siin ilmas midagi ja eriti veel naabrite või tuttavate käest. Ikka iga asja eest tuleb midagi maksta. Ma ei ole suutnud välja mõelda, mida mina saaksin nii head nende jaoks teha. Edaspidi ma püüan siiski kala mitte vastu enam võtta, sest ma tunnen ennast kuidagi saamatult, kui nemad muudkui annavad ja minul pole neile midagi anda.
Mu head naabrid käivad isegi metsas seenel. Ma olen eelnevalt kirjutanud, et siin loodust eriti ei ole. Siin rannikul Denias on jah loodust vähevõitu. Selle eest kaugemal sisemaal pidid olema ikka tõelised metsad, kus saab ka seeni korjata. Jällegi põhjus auto omamiseks.
Sportlaskülad Denias
Ükspäev käisin Denias asuvaid nn sportlaskülasid vaatamas. Mis ma nendest ikka kirjutan. Kes on Falesias või mujal sellises kohas käinud, see teab selliseid kinnisel territooriumil asuvaid 1-2 korruselisi väikseid maju. Need on lihtsalt väiksed majad, kuhu saab suurem hulk inimesi korraga majutuda. Siis elavad nagu kõik koos üksteisele lähedal. Saavad koos trenni minna või koos midagi toredat ette võtta. Mõni selline majadekompleks asub kohe liivaranna ääres, mõnel on jällegi tenniseväljakud kohe kasutamiseks.
Kõik need sportlaskülad asuvad minust vähemalt 1km kaugusel suunal linnast välja mõõda rannikut. Need asuvad ikka Denias, aga lihtsalt kesklinnast veel kaugemal, kui elan mina. Mulle meeldib väga see asukoht, kus elan mina. See on täpselt selline mugav kaugus, et saan muretult staadionil treenida ja kui vaja, siis suudan ka kesklinna jalutada. Kõik elukohad, mis on minu kodust kaugemal kesklinnast eemal, tunduvad mulle hetkel mitte sobilikud. See tähendaks minu jaoks, et elakski nagu väga piiratud tsoonis.
Kui ma juba olen soojal maal ja maksan elukoha eest kõrget hinda, siis ma ei pea õigeks, et peaksin lisaraha või transpordivahendeid kulutama selleks, et trenni minna. Laagrisse tullaksegi seepärast, et oleks hea ja mugav treenida. Jooksjana meeldib mulle see mugavus, et saan kohe kodust väljudes trenniga pihta hakata. Kui mul peaks staadion olema näiteks 2,5km kaugusel või isegi 3,5km kaugusel, siis sellega saaksin muidugi hakkama, aga see ei ole enam nii mugav. Tennisemängijatel on seega hea sportlaskülades majutuda, sest neil on kohe tenniseplatsid seal olemas. Jalgratturitel on kah ehk parem elada kesklinnast eemal, et sujuvalt trenni veereda. Ei tea, mida toob tulevik, aga praegu olen ma rahul, et mulle on staadion ainult 1,5km kaugusel. Kui Falesias olin, siis ei tulnud kõne allagi, et 1,5km kaugusel asuvale staadionile minna, sest üks staadion asus 100m kaugusel mu kodust. Ajad, paigad ja distantsid muutuvad ning suhtumine nendesse.
Rand
Minu kodurand tundub olevat kõige rohkem prahti täis. Olen jalutanud natuke ka kaugemale mõõda randa ja seal tundub nagu puhtam. On sellist mõnusat liiva, kus tahaks sooja päikselise ilmaga paljajalu liikuda. Iga teatud vahemaa tagant on randades rannavõrkpalliplats. Võrk on aasta läbi postide küljes. Nii et võta aga pall ja mängi. Kui käisin ühte sportlasküla vaatamas, siis panin tähele, et üks võrguplats oligi kohe selle sportlasküla rannas.
Rannad on siin avalikud ja rannajoon ka. Ei ole nii, et keegi rikkur on oma villa randa ehitanud ja siis keegi teine ei tohi rannas käia. Kuigi kohe ranna ääres asuvad majad kinniste aedadega, on iga teatud lühikese vahemaa tagant tee, mida mõõda pääseb rannale ligi. Suveperioodil on peaaegu ige selle tee ääres, mida mõõda randa tulla, jalgade pesemiskoht. Praegu ei ole seal igatahes vett sees. See on selline veesüsteem, kus peab vajutama nupule ja siis saab vett. Nii on päris mugav rannast lahkudes jalad liivast puhtaks saada. Seal on ka silt, et see vesi ei kõlba joomiseks.
Kui esimesi kordi tutvusin oma kodurannaga, siis oli arvatavasti tõus, sest vesi oli nii kõrge, et mõõda liiva ei olnud võimalik jalutades kesklinna suunda minna. Lained lõid muudkui laks ja laks vastu ühe aia kivimüüri. Kord, kui päevavalges mõõda randa kodu suunas jalutasin, siis oli arvatavasti mõõn. Oma suureks rõõmuks sain sel korral liiva mõõda kekslinnast kodurannani jalutada. Üks koht oli selline, kus aeg ajalt jõudsid lained ikkagi aia kivimüürini. Ma siis seisin seal aia ääres ja lugesin laineid ja jälgisin, et mis hetk on sobilik kuiva jalaga sealt läbi pääsemiseks. Ootasin, kuni üheksas laine oli laksti vastu aeda löönud ja siis jooksin kiirelt üle pehme liiva mööda aia äärt. Hakkama sain.
Pildil on tee, mida mööda jalutan raamatukogust kodu poole. See on kõige mereäärsem tee ja seda teed mõõda sõidab ka linnaliinibuss. Kodu poole jalutades jääb meri minust paremale poole. Mõlemad pildid on sama koha pealt pildistatud, aga eri suundadest. Sama teed mööda jalutan ka tavaliselt raamatukokku, aga siis keeran sellele teele mitte rannast vaid alumisel pildil oleva musta auto (vasakul) tagant tänavalt. See pöördepunkt on minu kodust 1,9km kaugusel. Tegelikult läheb see mereäärne sõidutee minu koduristmikuni välja, aga sellel teel ei ole kõige mõnusam jalutada. Alates sellest kohast, mis pildile on jäänud, on juba hea edasi joosta, sest peagi ühineb tee promenaaditeega. Juba seda kohta võiks nimetada promenaadiks, sest tee ääres ongi kohe liiv ja meri ja maju vahel ei ole.
Kui ma õhtuti raamatukogu internetipunktis käin, siis sinna minnes on mul kiire. Tagasi tulles on aega küll, kui ma ei taha poest läbi minna. Algul üritasin mitu korda pimedas rannas olevat laudteed mõõda koju jalutada. Ei julgenud. Mingi hirm oli nii suur pimeduse ja ootamatuste ees. Nüüdseks olen ikka juba paar korda pimedas rannas laudteel jalutanud. Õudne on ikka. Õudsaks teebki see, et randa pääseb paljude väikeste teede kaudu. Kunagi ju ei tea, kes seal varitseb ja mis kavatsustega. Praegu loojub päike umbes 17.30. Küll päevad muutuvad järjest pikemaks ja siis saan rannas õhtuti julgelt jalutada.
Pildil on pöördekoht, kust kohast ma siis kesklinna poolt tulles randa pööran, kui tahan mööda laudteed kodu poole jalutada. Laudtee algab umbes 200m sellest kohast ja on ligi 1km pikkune. See pilt sobib hästi kokku eelmise pildiga, sest on tehtud sama koha peal, kus eelmisel pildil paistab paremal pool olev restorani silt. Seal on silt, et autokaravanidel on parkimine keelatud, aga juba praegusel ajal on seal väga palju autokaravane.
Kodu lähedal olev park
Algul kirjutasin, et siin pole kuskil jalutada. Kui päevavalgust jätkub pikemaks ajaks, siis saab rannas jalutada. Laudtee, mis hakkab kesklinna piirist, kulgeb randa mõõda kuni minu kodule lähedal oleva pargini. Nii ongi rannast sujuvalt üleminek parki. See on seesama park, kus on üldfüüsilise jõu tegemiseks seadmeid ja laste mänguväljak. Seal pargis on ka hästi sileda kattega plats, kus käiakse rulluisutamas ja rulatamas. Nagu Eestis on rajatud ekstra talvel liuväljad, nii on siin rajatud aasta läbi kasutamiseks mõeldud rulluisutamise väljak.
Pildil on minu kodu lähedal olev park, mis asub umbes 600m kaugusel minu kodust. Pargis on pehmema kattega teed ja kõva kattega teid. Pargis on roheline haljastus. Selles pargis kohati inimesed jooksevad ja sel mängitakse ka näiteks pentanki. Seal on mitu laste mänguväljakut, purkkaevudega ja madala veega basseinid (mitte ujumiseks mõeldud), kohvik, rulluisuplats ja jõu tegemiseks seadmed. Park on valgustusega.
Rulluisuväljak on arvatavasti valatud kas betoonist või muust sarnasest. Minul on siin rula ja ma olen käinud seal platsil rulaga sõitmas. Olen meelde tuletanud lapsepõlve harrastust. Rulaga sõitmine on siiski ekstreemsport ja mul on vaja terve püsida. Korra juba kukkusin uljalt sõites külili, aga pehme kukkumine oli ja isegi mingeid sinikaid ei tekkinud. Rulaplats on minu jaoks selline koht, kus ma tean, et leian endale kergelt uusi sõpru, kui ma vaid tahan.
Pildil on Denias asuv rulluisuplats. See asub eelmise pildiga samas pargis, aga pargi teises otsas. See asub minu kodust peaaegu 1km kaugusel. Selle platsi tagant läheb majade vahelt tee mere äärde, kust kohast hakkab laudtee rannas.
Kui ma siin Denias tegin alles esimest rulasõitu, siis mõtlesin, et milles küll asi. Miks mul kuidagi ei lähe see sõit. Harjutasin natuke veel ja juba läkski paremini. Siiski rulaplatsil olid kohalikud poisid suure rulaga ja suuremate ratastega kui mul oli rulal. Ma lasin poistel oma rulaga sõita, sest ma tahtsin näha, kas olen mina tõesti nii vilest või on mu rula siin vilets. Pean ütlema, et poisid ei saanud ka eriti minu rulaga hakkama. See tegi mulle ainult head meelt. Ma proovisin poiste rulaga sõita ja küll see oli alles nauding. Rattad veeresid kiirelt ja sain ka pöördeid teha. Minu rulal on puksid suhteliselt kinni ja rataste kuullaagrid on ilmselt mustad. Mul ei ole siin mingeid tööriistu, millega rula paremaks teha. Ah, mis seal ikka. Rulaga sõitmiseks mul nagunii aega ei ole ja parem ongi, kui rula pole liiga hea. Kui korra nädalas rulaparki jõuan, siis on kah hästi.
See kodu lähedal olev park on jagatud nagu tsoonideks. Kõige ääres on madalad basseinid purskkaevudega. Vesi ei ole praegu basseinides sees. Purskkaevude ääres on üldfüüsilise jõu tegemise seadmed. Edasi tuleb laste mänguväljak. Pargi keskel on mingi kohvik, aga see on praegu suletud. Edasi tulebki suur rulluisuplats ja siis veidi kaugemal on veel laudade ja pinkidega piknikukohad ning veel üks laste mänguväljak. Ma olen näinud seal pargis õhtuti inimesi jooksmas. Enamasti küll harrastajaid sörkimas, aga riietuse ja välimuse järgi võin oletada, et mõni grupp on olnud tõsiste jooksjate grupp.
Pildil on pargis olevad füüsilise jõu tegemise seadmed. Nagu ma õigesti aru sain, avati see park alles 2011 kevadel. Pildi keskel on näha, et seal on üks teavepost, kus on piltjuhendid, et mis lihaseid seadmetel treenida saab.
Mina olen seal pargis ainult jalutanud. Kui seal joostakse, küllap see siis kõlbab ka jooksmiseks. Pinnas on seal erinev. Kohati on pehme ja jalasõbralik kate ja kohati kõva asfalt. Pargis on nii lilled, põõsad kui palmid. Pargi eest hoolitsetakse. Kui mul peaks miskipärast üleliigset aega tekkima, siis on seal pargis õhtuti päris mõnus jalutada.
Jõulude paiku hakkasid kohati lehtpuudelt lehed langema. Lehed muutusid kollaseks ja langesid alla. Tekkis selline tunne, et nüüd ongi sügis käes. Lehed on minu siinoleku ajal langenud ainult sellistelt puudelt, mis on sarnased Eestis asuvate lehtpuudega nagu näiteks pärna sarnane. Apelsinipuude lehed on ikka endiselt rohelised ja ei näita mingitki märki, et võiksid värvi muuta või kuskile langeda.
Grillkana
Kord koju jalutades avastasin ühe tee ristis viite, et seal lähedal saab grillkana kaasa osta. Võiksin öelda, et läksin siis lõhna järgi sinna kohale. Tegelikult muidugi mingit lõhna polnud. Seal on hoopis üks söögikohtade tänav, kus on palju eri pubisid ja väikseid restorane. Neist kahe uksel oligi silt, et siit saab grillkana kaasa osta. Ma ei hakanud asja seekord lähemalt uurima. Mul nagunii sügavkülmik täis ja üksi ei ole eriti mõistlik korraga tervet kana ära süüa. Enda suutlikkuses ma muidugi ei kahtle hetkekski. Mis see üks kana siis mulle ära ei ole. Selle söömine käib kiirelt.
Pildil on isuäratav grillkana. Kui pilti vaadata, siis tekib kohe isu kana järgi.
Ma ei ole terve siinoleku aja Denias söönud ei liha, kala ega kana. Mul pole nagu tahtmist olnud. Söömisel jälgin oma instinkte. Organism ise ütleb, millal mida vaja on. Kõigepealt pean naabrite antud kala küpsetama ja ära sööma. Küll siis on aega ka kana osta.
Ma ei ole siin üheski toidupoes näinud sellised sooja valmistoidu lette, nagu on Eestis. Neid kas ei olegi või ei ole ma lihtsalt nendesse poodidesse sattunud. Portugalis minu meelest ikka oli selliseid sooja valmistoidulette mõnes poes. Toidust kirjutades tulebki isu kana järgi.
Ohtlik või ohutu liiklus
Kirjutasin algul, et Via Verdel tundub mulle jooksmine ohtlik, sest seal ristub tee mitu korda autoteedega. Nüüd olen siin juba piisavalt jooksnud, et tean, et tegelikult nii ohtlik ei olegi. Nendel teedel, mis ristuvad Via Verdega on mõlemal pool ristumiskohta 2 lamavat politseiniku teel maas. Autod lihtsalt on sunnitud aeglasemalt sõitma.
Kui Via Verdelt tagasi staadionile joosta, siis on sel teel üks tõsiselt ohtlik koht. Täpselt staadioni ette keerates on üks pime järsk kurv. Autod ei näe ei jalakäijat ega teist autotki. Minule on autod mitu korda seal ette sõitnud. Kui ma ette ei vaataks, siis ei tea, mis võiks juhtuda. Mina otsustasin, et mulle sellist hirmuhigi enam vaja ei ole. Nüüdsest jooksen seda kurvi teisel pool teed, kus on ohutu. Et ma asjatult ei räägiks sellest ohtlikust kohast, siis peale seda, kui ma hakkasin teisel pool teed seda kurvi võtma, oligi seal autoõnnetus. Õnneks olid seekord kokku põrganud 2 autot, mitte auto ja jalakäija. Vaevalt, et seal suurt inimkahju oli. Ühe auto külg oli ikka tugevalt kortsus.
Pildil on osake turvalisest Via Verdest, kus ei ole autoliiklust.
Tegelikult on veel teinegi tõsiselt ohtlik kurv, aga see puudutab vaid jalakäijaid. See on staadioni poolt tulles Via Verdele minnes. Viimane kurv enne Via Verdet on jälle tüüpilise kõrge müüriga, kust ei näe ei üle ega läbi. Kuigi autotee on seal lai, siis mõni auto võtab kurvi nii tee äärest, et jalakäijale ruumi ei jäägi. Seal pool teed ei ole kahjuks kõnniteed ja seal kurvis ei saa ka kurvi teiselt poolt teed võtta. Minule on mitu korda seal auto väga lähedale sõitnud. Ma aeglustan seda kurvi võttes alati sammu igaks juhuks. Mina jooksen peatee poolt ja auto tuleb just kõrvalteelt ning sõidab ristmikule. Müüri tõttu peab auto päris tee äärde sõitma ja mõni on ikka väga uljas ja ei taha peatuda vaid kohe parempööret sooritada.
Kui juba jutt mitu korda Via Verde juurde jõudis, siis ongi siinkohal õige mainida, et ma avastasin otsetee sinna. Nüüd jõuan otse Via Verdeni vaid 1,3km-ga. Ma ei lähe Via Verde algusse vaid kuskile keskele. Nüüd on mul selline ideaalne ring, mida joosta soojenduseks enne staadionitrenni.
Hobused
Kui koduaknast välja vaatan, siis näen vastas oleva eramaja hoovis ühte väikest hoonet, kus on ukseava kohal hobuseraud. Mõtlesin, et näe, ka siin usutakse vist, et see toob õnne. Huvitav, kust küll selline komme pärit on ja mis riigist. Ükspäev nägin aga, et samast uksest välja vaatamas hobust. Võib-olla ei ole hobuseraud ukseava kohal õnne toomiseks siiski, vaid lihtsalt ilu pärast. See polegi tähtis. Oluline on see, et hobune elab lihtsalt tavalise eramaja hoovimajas. Ei ole ma seda hobust kordagi näinud aias ringi jalutamas. Kahju kohe loomast.
Mõnisada meetrit edasi elavad jälle ühes hoovis kaks hobust. Need hobused vähemalt on hoovis lahtiselt, aga mingit rohtu seal küll ei kasva. Ikka puhas muld. Söömiseks ainult kuivad heinad. Ma peaks ükspäev nendele hobustele külla minema. Kui esimest korda sellest hobuseaedikust möödusin, siis tulid sõbralikud loomad kohe aia äärde mind uudistama. Nad olid nii julged, et ma sain nende nina paitada. Peaksin nende jaoks ekstra mingit toitu ostma, leiba või porgandit või ma ei teagi, mida nad veel söövad. Kaerahelbed on siin hobuste jaoks ostmiseks liiga kallid. Pealegi ei teagi, kas hobused ikka kaerahelbeid söövad vaid ainult terveid kaeraterasid.
Lisaks minu kodu lähedal elavatele hobustele on ka Via Verde lõpus hobuste baas. Seal isegi treenitakse hobuseid üle takistuste hüppama.
Turud
Mina olen siin käinud ainult ühel turul, mis toimub reedeti hommikust alates poole päevani. Turg toimub sellel hiigelsuurel parkimisplatsil, mille juures on park ja mille kõrval saaks teha väiksel teel mäkkejookse. Turu asukoht on üsna tee ääres, mida mõõda sõidetakse sisemaad mõõda linna sisse.
Pildil on näha vaid osa reedeti toimuvast kasutatud asjade turust. Plats, kus turg toimub, on tohutu suur.
Seal turul müüakse reedeti kasutatud asju. Seega võiks öelda, et see on nagu kirbuturg. Ma läksin sinna turule ainult ühe kindla asja pärast, mida mul oli vaja. Turg on nii suur, et mul kulus kõikide lettide eest läbi jalutamiseks 40min. Ma ei peatunud ühegi leti juures ega jäänud lihtsalt kuskile seisatama ja ma ei lonkinud just väga aeglaselt. Kui pärast kella vaatasin, siis olin üllatunud, et kas tõesti on juba 40min möödunud. Ma ei ole varem ühelgi sellisel hiigelsuurel turul käinud. Helsingi kirbuturul olen kunagi teismelisena käinud, aga selle turu suurust ma enam ei mäleta.
Pildil on kasutatud asjade turul kasutatud riietega kauplemine.
Sellisel kasutatud asjade turul Denias müüakse igasuguseid asju. Müüakse nii mööblit, riideid, toitu, jalanõusid, mänguasju, kodutarbeid, boilereid, tööriistu, arvuteid, spordivahendeid jne. Kuna ma tean selle asja hinda uuena poes, mida mul vaja läks, siis ma teadsin, mis hind on õige ja mis mitte. Mõni müüja igatahes tahtis mind kohe haledalt hinnaga petta. Igatahes kui sealt turult midagi osta, siis tuleb kasuks hea hinnaga kauplemise oskus. Naabrid hoiatasid mind, et ma sealt turult siiski midagi ei ostaks, mille töökindlust ei saa kohe kontrollida.
Ma nägin ükspäev, kuidas kasutatud asjade turule asju saadakse. Jalutasin õhtul läbi kesklinna ühest raamatukogust teise. Nimelt ma suutsin kaks õhtut järjest „sama reha otsa astuda“. See raamatukogu, kus ma tavaliselt käin, oli ühel õhtul suletud. Läksin sinna siis järgmisel õhtul ja ikka oli suletud. Õnneks olid samas ühed, kes suutsid midagi inglise keeles mulle selgitada. Sain siis targemaks, et minule lähim raamatukogu on iga õhtu nüüd kinni kuni kaasaarvatud 5 jaanuar. Kahju.
Kesklinnas ma liigun ilma kaardita juba. Ma tean umbes ära, kus miski asub ja kui veidi lähengi mõõda, küll siiski õige koha üles leian. Võtsin siis suuna teise raamatukokku ja läksin seekord mõõda teisi tänavaid kui olen varem läinud. Ootamatult näen, et mingi mees korjab suurest prügikonteinerist linna keskel olevast kõrvaltänavast asju. Sorteerib neid ja mis on sobilikud, paneb enda ratta taha suurde kasti ja nii sõidab edasi järgmise prügikonteinerini. Ega ta tavainimeste prügikotte lahti ei kiskunud. Ta vaatas minu meelest ainult asutuste ära visatud prügi. Ma ei suutnud täpselt tuvastada, mida ta leidis, aga kraami oli tal igatahes palju. Ju poed viskavad vahel praaktoodangut otse prügikastidesse. Mina tegin kiire järelduse, et selge, ju see kraam võibki turule müüki jõuda.
Samal platsil toimub esmaspäeviti uute asjade turg.
Spordikell Garmin
Mina jooksen siin GPS-i järgi distantsi mõõtva spordikellaga Garmin. Vahel näitab kell ikka päris mõõda. Ma tean umbes täpselt, kus kohas on kilomeetrite vaheajapunktid. On ikka suur vahe, kuidas kell distantsi mõõdab selge ja pilvise ilmaga. Pilvise ilmaga venib vahel isegi sirgel teel kilomeeter pikemaks kui on tegelikult. See omakorda näitab, nagu ma jookseksin tegelikkusest palju aeglasema kiirusega. Kui kell nii valesti näitab, siis mõtlen küll, et kuidas nii saab üldse milleski kindel olla või õigesti trenni teha.
Ma katsetasin korra kellaga staadionil trenni tegemist. Selge ilmaga näitas kell 200m pikkuseks enamasti üle 204m. Vahemik oli 200-213m. 1000m pikkuseks näitas 1040-1060m. Kella kandsin paremal käel. Minu jaoks on Garmin üsna ebamugav, sest ma ei saa tavaliselt nupule pihta, et vaheaega vajutada ja kell teeb mu randmel olevale luule haiget. Mul on tavaliselt alati kaasas tennisemängijate randmepaelad. Seekord ei ole ja just seekord läheks mul seda vaja. Paneksin selle kella alla pehmenduseks. Veel üks Garmini puudus on see, et sageli läheb jope või pluusi äär kellale vastu ja siis on kohe mingi muu näit ees. Mul on niigi kellal seadistus, et ekraani äär oleks kõige vähem tundlik, aga ikka pluusi puudutusest näit muutub. Vahel trennis on see häiriv, sest siis pean jälle kella toksima, et õige asi ette tuleks. Minu lemmik on spordikell Polar, kuid Polar ei suuda nii täpselt distantsi mõõta kui Garmin. Polaril on kaasas olev tarkvara ka palju parem. Saab teha ja vaadata igasuguseid kokkuvõtteid. On Garminil mis puudused tahes, siiski on seda mul vaja joostes distantsi mõõtmiseks.
Kohalikud jooksjad ja nende tase
Endiselt treenin ma üksi. Nagu olen loogiliselt järeldades aru saanud, treenivad kohalikud õhtuti peale tööd. Kuna päeval on pikk siesta ehk lõunapaus, siis õhtuti peab tööl olema seda hilisema tunnini. Nii treenivadki kohalikud minu jaoks liiga hilja õhtul. Mõned täiskasvanute grupid saavad staadionil kokku ja alustavad treenimist 19.00. Olen näinud ka alles 21.00 gruppi trenni tegemas. Kui näiteks õhtul raamatukogust olen koju jalutanud, siis umbes 20.30 paiku ka alles treenitakse.
Kui ma siin läksin oma esimest staadionitrenni tegema, siis oli kerge ärevus sees. Jõudsin staadionile ja mis ma näen - treeningplaan ilusti aia küljes. Mul oli niigi kerge ärevus sees ja kui seda plaani vaatasin, siis ei pidanud seedimine enam vastu ja leidsin kiirelt tee wc-sse. Pean igaks juhuks mainima, et loomulikult ei olnud see minu treeningplaan, mis rippus aia küljes. Kui ma plaanist õigesti aru sain, siis olid selle klubi kohalikud sportlased ära jagatud oma taseme järgi.
Kõige tublimad olid need, kelle tase vastas 3’38’’-le ja neid oli koguni 5 meest. Arvasin, et ju see on 1500m distantsi aeg, sest mida muud ikka sellise ajaga joostakse. Kõige kiirem naine kuulus gruppi, mille tase oli 4’26’’. Kõige halvem tase oli 5’09’’. Kõigil oli täpselt ühesugune trenn. Igaüks pidi jooksma 15min soojenduseks. Siis tegema 15min veel mingeid asju, vist jooksuharjutusi. Sellele järgnes 3*100m rütmijooksu kiireneva tempoga. Seejärel oli trenni põhiosa. Peale põhiosa järgnes 5min arvatavasti mingit lõdvestust või ma ei tea mida. Kõige lõpus oli 10min kas lõdvestusjooks või venitused.
Trenni põhiosa nimi, kui nii võib öelda, oli neil 28min. Olen ka neil teisi trenniplaane näinud ja ka nendel plaanidel on trenni nimeks pikkus, kaua pingutuse osa kestab. Tasemega 3’38’’ jooksjad pidid tegema põhiosas 4*1900m ehk koguajaga 7min 08sek, mis teeb 200m ajaks 45sek. Korduste vahel oli kõigil 2min. Põhimõte oli sellel plaanil selline, et igaüks jookseb trennis 4*7min, aga kiiremad jõuavad lihtsalt selle ajaga rohkem joostud. 4’26’’ tasemega jooksjad pidid jooksma 4*1500m ehk koguajaga 6min 52sek, mis teeb 200m ajaks 55sek.
Kui ma nüüd mõtlen trennis joostavatele aegadele, siis järsku see ei olegi 1500m aeg, mille järgi jooksjaid lahterdatakse. Järsku see on hoopis 1000m aeg. Ma lihtsalt ei suutnud mõelda, et keegi võiks joosta 1000m nii aeglaselt. Võib-olla on see siis näiteks kellegi maratonil joostava tempo kiirus. Ah, ei tea. Kui korra vaatasin staadionil olevat rekordite tabelit, siis mõtlesin, et kuidas seal tulemused nii kehvad on. Kuidagi raske uskuda, et näiteks ühe klubi mehed jooksevad siin maratoni näiteks 3min 38sek kilomeetri kohta. See plaan oli siiski vaid ühe klubi sportlaste plaan, ju siin on ikka palju tugevamaid ka olemas.
Põhiline, et mina olen oma trennis kokku puutunud Via Verdel vaid harrastajatega või tervisesportlastega. Siiani olen kõikidest minu ees jooksnud harrastajates mööda läinud. Hea seegi.
Minu ilusad pikad juuksed
Praegusel hetkel on mul juuksed nii pikad, et ulatuvad peaaegu vöökohani. Plaanin juuksed muudkui ära lõigata, aga siiani olen lõikust miskipärast edasi lükanud. Nüüd on küll tõesti käes see aeg, et kui mul vaid võimalus avaneb, siis ajangi juuksed maha. Ma treenin siin iga päev nokamüts peas. Nokamüts lõhub juukseid. Mul on juba praegu suur osa juukseid täpselt nii pikad, kuhu ulatub nokamütsi äär. Seega, mis seal enam oodata. Varsti on enamus juukseid nagunii mütsi poolt lühikeseks hõõrutud. Kui satub mu kätte juukselõikamisaparaat, siis ei pea ma enam šampoonile raha kulutama hakkama.
Sääsed
Üsna minu siinoleku esimestel öödel külastasid mind sääsed. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Miks küll? On talv ja võiks ju olla sääsevaba aeg. Miks peavad need vereimejad ikka minu üles leidma. Ma ei saa magada, kui sääsed pinisevad. Ma istun nii kaua üleval kasvõi öö läbi, kuni olen kõik sääsed kätte saanud. Kurb on see, et nii kui ma tule põlema panen toas, siis on kõik sääsed varjunud. Piisab mul vaid tuli kustutada ja pikali heita ning natuke oodata, kui juba on pinin kõrva juures. Eks ma siis vehin ja plaksutan kätega ja ju saan isegi nii mõne kogemata kätte. Õnneks sääsed kimbutavad mind vaid üksikutel öödel, aga siiski ma tunnen vajadust sääsevõrgu järgi. Erika rääkis, et poes pidavat müüdama mingit efektiivset pistikusse pandavat sääsepeletajat, aga ma ei ole seda veel poest üles leidnud. Vabas looduses väljas ei ole ma veel sääskedega õnneks siin kokku puutunud. Ikka ainult öösel magades.
Riiete pesemine ja kuivatamine
Mul on õnneks olemas korteris pesumasin. Teine hea asi on see, et sellel on kiirprogramm, millega saab riided 30minutiga puhtaks. Kui päeval on vähegi päikest, siis jõuan peale hommikust trenni riided ära pesta ja õhtuseks trenniks on riided rõdul päikese käes ära kuivanud. Kui päikest ei ole või on niiske või sajune ilm, siis ei ole mingit lootuski riideid kuivaks saada isegi öö jooksul. Kui toas on mingi küte olemas, siis saab muidugi riided kuivaks, aga ilma kütteta on niiske ja riided ei kuiva. Mina ei ole igaks juhuks kordagi proovinud riideid pesta õhtul, sest oma kogemustest tean, et riided ei pruugi toas hommikuks ära kuvada, kui ruumis pole kütet.
Pildid
Ma olen teinud siin ise fotoaparaadiga pilte. Mul puudub kahjuks võimalus pilte arvutisse saada. Kui ükskord Eestis olen, küll siis saan pildid arvutisse ja kasvõi tagantjärgi internetti riputada. Kui mul ükspäev internetis rohkem aega oli, siis otsisin internetiavarustest pilte Denia kohta. Valisin välja need pildid, mille pealt ma kohad ära tundsin. Kui mul ükskord rohkem aega tekib internetis olemiseks, siis püüan ka natuke pilte siia panna.
Enne siiatulekut Eestis olles mõtlesin enda jaoks siinse olukorra päris hulluks. Mõtlesin, et kuidas ma saan küll elada kogu aeg ainult ühes ruumis ja kindlasti muutun rahutuks. Kõik on kinni mõtlemises. Kuna kujutasin endale ette rasket olukorda, siis nii ka läks. Tegelikult pole ju midagi. Elurütm on paigas ja polegi aega mõelda, et järsku on siin raske või halb. Nii kaua, kui treeningud sujuvad hästi, nii kaua on ka enesetunne hea ja kõik muu on ka siis hästi. Kui treeningutel peaks tekkima mingi tõrge või tagasilöök, siis vajan küll tuge. Siis on küll üksi raske olla. Siis ei taha treenida ja ka kodus ei tunne ennast siis enam mugavalt. Põhiline on olla hästi motiveeritud ja liikuda eesmärgi poole.
Kraanivesi
Mina jätkan endiselt siinse kraanivee joomist. Aegajalt mul on loomulikult seedehäireid, aga ei mina tea, kas need on joogiveest või pigem minu toitumisest. Kindlasti olen vahel valesti toitunud.
Kaerahelbed
Pildil on kaerahelbepakk, mida ma siin tavaliselt ostan.
Minu lemmikpoes Aldis ei ole ma kaerahelbeid veel üles leidnud. Kui olin Portugalis, siis igatahes Lidl-s oli kaerahelbeid müügil küll. Siin on ka Lidl olemas. Tavaliselt käin Aldis sisseoste tegemas. Kaerahelveste pärast käin ka kodule kõige lähemas poes - Masymas. Ka kesklinnas asuvas Mercadonas on kaerahelbeid müügil. Kaerahelbed on siin tublisti kallimad, kui Eestis, aga siiski sellise hinnaga, millega veel kannatab osta. Kilo algab umbes 2,12EUR-st. Näiteks Itaalias olid kaerahelbed nagu mingi luksuskaup – eriti kallis. Ma isegi ei mäleta, mis kilo hind oli, aga ma eelistasin osta hoopis riisi. Siin Denias on jällegi rosinad kuidagi väga kallis minu arvates. Ometi siin ju kasvatatakse viinamarju ja seega võiks rosinad odavalt saada olla.
Pildil on riis, mida mulle meeldib siin süüa.
Mina olen siin hakanud valge riisi asemel sööma musta riisi. Tegelikult ma ei teagi, milline täpselt must riis välja näeb. See riis, mida ma siin ostan, on valgete teradega, aga osad terad on nagu mingi tumeda koore sees. Võib-olla ongi selle riisi nimi must või metsik riis. Igatahes maitseb hästi küll. Olen ostnud siin ka mingeid ökoloogilisi makarone. Ju need on lihtsalt kuidagi tumedamast jahust või ei ole jahu nii peeneks ja puhtaks jahvatatud. Selline metsik riis ja ökoloogilised makaronid ei maksa hinna poolest oluliselt rohkem tavalistest. Minu meelest on Eestis selliste toitude hinnavahe ikka väga suur.
Pildil on makaronid, mida ma siin meelsasti söön. Need on ökoloogilised ja täisterajahust tehtud.
Kortermajad
Olen juba varem kirjutanud, et siin on ka madalaid kortermaju. Enamasti on need korterid mõeldud turistidele välja rentimiseks. Minu kodumaja ümber ei ole aeda. Minu maja asub kõrge müüri peal ja see nagu eraldab maja tänavast. Maja ees ja maja taga on autoparkla. Maja ees ei pargi praegusel ajal mitte keegi oma autot. Peamine põhjus on kindlasti see, et sinna paistab päike päev läbi. Praegusel ajal on üldse siin majade vahel vähe autosid pargitud, sest majad on tühjad.
Ma ei ole veel sellest kirjutanud, et minu majas on isegi lift olemas, kuigi korruseid on ainult 4. Ma ei kasuta lifti, aga teised elanikud ikka kasutavad. Maja keskel asub keerdtrepp. Keerdtrepi üleval maja keskel katusel on mingi valgust läbilaskev materjal ja see annab päeval trepikotta valgust. Keldrit majal ei ole. Kui on, siis seda ei ole ma näinud ja sinna ei ole ma pääsenud. Igal korrusel on 7 korterit. Ainult viimasel korrusel on 1 korter ja see korter on läbi terve maja. Korterid asuvad nagu ringiratast koridoris. Maja väljast just päris ümmargune ei ole, aga mingi hulknurkne küll.
Minu maja sarnaseid maju on siin kompleksis kokku 6. Kõik need on sarnased. Kolm asuvad reas tänava ääres (kõigepealt on ikka parkla ja siis alles majad), siis tuleb parkla, mis on ka tegelikult tänava nimega ja siis tulevad järgmised 3 maja kõrvuti. Ülejäänud majad siin piirkonnas on eramajad.
Suur osa kortermaju asub siin kinnisel territooriumil. Mulle ei tulegi üksi teine kortermaja meelde praegu, millel ei oleks aeda ümber. Nii on turvaline elada. Kortermaja territooriumile pääsevad vaid oma maja elanikud. Sageli on hoovis ka mingi bassein, mida saavad ainult oma maja elanikud kasutada. Minu maja juurde kuulub ka bassein. Bassein ise asub kinnisel territooriumil, aga basseinist kirjutan ma kunagi teine kord. Kõik on siin privaatne. Et ometi mitte keegi võõras ei tuleks hooldatud murule tallama või basseini äärele jalgu kõlgutama. Need aiad, mis on ümber kortermajade, ei ole mitte näitamaks, et siin on minu territoorium vaid need on ikka konkreetselt nii suured ja läbitungimatud, et kaitsta maja vööraste eest. Kohati jääb mulle mulje, et terved kortermajad on järjest elanikest tühjad. Aknad on kõikjal pimedad ja aknakatted ees.
Pildil on palmid, millised kasvavad ka minu maja haljasalal.
Paljud saksa turistid pidavat armastama Denias puhkamas käia. Seega kui räägite saksa keelt, siis peaks siin kah kuidagi hakkama saama. Minu naabrimees näiteks räägib saksa keeles ja saab sellega siin hakkama. Naabrimees oskab loomulikult ka hispaania keelt.
Ilm
Ilm on siin muutunud veidi jahedamaks. Hommikul ärgates on umbes +8 sooja väljas. Päeva jooksul on soojem. Peale Jõule läks ilm jahedamaks ja mitmel päeval oli taevas pilvine. Ühel päeval sadas isegi vihma, aga ainult umbes 10min korraga ja hiljem veel võib-olla 30min ja see oligi kõik. Detsembris on siin sadanud ainult minu saabumise päeval, ühel öösel dets keskel ja nüüd siis ühel päeval peale Jõule. Treenimiseks ideaalne kuivus. Nii, kui päikest ei ole, on siin jahe ka päeval. Viimasel nädalal olen pidanud sagedamini pikkade riietega trenni tegema.
Ka minu teised kaasavõetud jooksutossud on siin asfaldil libedad. Isegi mu tavalised jalutamise jalanõud on siin asfaldil libedad. Tegin sellest kiire järelduse, et asi ei olegi minu jalanõudes. Siinne asfalt on lihtsalt must. Siin on vähe sademeid. Asfaldile ladestub aegade jooksul igasugu autodest tingitud mustust, taimede õietolmu jms. Kuna siin sajab harva, siis ei suuda vähene vihm teid puhtaks uhtuda. Nii ongi märjal asfaldil libe joosta. Kusjuures ikka päris libe on kohati ja näiteks kurvis tekkis tunne, nagu jookseks jääl. Kes on käinud Egiptuses, need teavad, mismoodi sealne õhk lõhnab. Õhk on täis autokummide, kütuse ja õli lõhna, mis immitseb kuumalt asfaldilt.
Pildil on minu teised kaasavõetud jooksutossud New Balance 768, mis on väga head ja mugavad minu jaoks.
Minu kodu asub sellises kohas, kus on ikka minu arvates eriti puhas õhk. Ma ei ole terve siinoleku aja jooksul pidanud kordagi enda rõdu toolidelt ega laualt tolmu või mustust ära pühkima. See tähendab seda, et õhus on vähe tolmuosakesi. Seega väga hea koht elamiseks.
Head aastavahetust kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar