Minu jooksutossud

Enne siia Hispaaniasse tulekut võtsin kasutusele uued tossud NB 1224. Jõudsin nendega joosta Eestis vaid 10 päeva ja tundus, et kõik sobib ideaalselt. Jooksin palju vihmas ja ei mingit libedust. Siin avastasin, et minu tossud on märjal asfaldil libedad. See on minu jaoks üsna uskumatu ja uus kogemus. Siiani ei ole kogu minu jooksjakarjääri jooksul ükski mu toss märjal asfaldil libedaks osutunud. Muidu on need minu jaoks väga tossud.

Pildil on jooksutossud New Balance 1224, millistega ma siin jooksen.

Apelsinid

Mulle väga meeldivad apelsinid, mandariinid ja üleüldse puuviljad. Apelsin on siiski üks mu lemmikuid. Portugalis treenides avastasin, et mul on apelsinide suhtes allergia. Allergia väljendus nii, et kehale tekkisid sügelevad punnid ja süda hakkas kiiremini lööma. Alates sellest ajast ma ei söö apelsine. Korra hiljem Portugalis siiski proovisin, aga ikka tekkisid samad sümptomid. Siin Hispaanias treenin apelsiniistanduste vahel iga päev nagu oli ka Portugalis. Üllataval kombel olen ma apelsinide suhtes juba sellisel suhtumisel, et need ei huvitagi mind enam. Nende apelsinide viljad ei ole veel täiesti küpsed, millest ma joostes igapäevaselt möödun. Järeldan ma seda selle järgi, et tugevat lõhna ei ole veel tunda. Kui ikka viljad on küpsed, siis levib magus apelsini aroom kõikjale.

Pildil on ahvatlevad apelsinid. Apelsinipuu lehed on tugevad ja justkui igihaljalt rohelised aasta läbi.

Via Verde ääres on enamasti lahtised istandused. Lahtiste all pean silmas, et aeda ei ole ümber ja igaüks võib sealt vilju noppida. Kui ikka omanikud ei tahaks, et nende apelsine tasuta minema viidaks, külla nad oleksid siis aiad ümber teinud. Kui ma jooksen Via Verde-lt ära kõrvalistele teedele, mille ääres on samuti apelsiniistandused, on need istandused enamasti ümbritsetud selliste aedadega, et sealt ei näe üle, sealt ei roni üle ja õnneks ei suuda ka päike teatud aegadel sealt üle paista ja seega pakub kõrge aed päiksevarju. Seepärast ma arvangi, et Via Verde ääres võib istandustest apelsine igaüks korjata, sest seal puuduvad aiad.

Pildil on Via Verde tee ääres olev apelsiniistandus. Kogu see roheline madalate puudega osa ongi apelsini- või mandariiniistandus.

Via Verdel joostes näen, kuidas inimesed avalikult söövad apelsine ja loobivad koori mööda maad laiali. Osad tassivad kottidega apelsine kaasa. Need tunnen ära lõhna järgi. Apelsinidel on nii tugevalt intensiivne lõhn, et seda juba millegagi ei varja.

Portugalis müüdi kõikjal tänavatel apelsine. Siin veel ei müüda. Ma kasutan sõna „veel“, sest arvan, et küll siingi müüma hakatakse, kui on õige aeg. Kuna ma ise ei söö apelsine, siis ei oska ma infot jagada, kus kasvavad kõige paremad viljad. Võib-olla ma siiski kunagi proovin jälle, et kuidas mu organism apelsinidele reageerib ja otsin üles parimaid vilju pakkuvad istandused.

Rõdu ja päike

Lisaks pimendavatele aknakatetele on mu rõdul ka nn päikesevari. See on seina küljes ja selle saab nii lahti kerida, et rõdule tekib nagu katus peale. Kui mulle seda esmakordselt näidati, siis arvasin, et seda ma küll kasutama ei hakka. Nüüd juba olen avastanud, et tegelikult on see ikka ääretult hea. Paaril korral, kui päeval on väga palavaks läinud, siis olen päikesevarju lahti kerinud. See kaitseb tuba otsese päikesevalguse eest, aga ei võta valgust ära, nagu pimendavad aknakatted. Igal korteril ei olegi rõdul päikesevarju. Seega on minul vedanud, sest sellest on palju kasu.

Sportlik areng

Nii kui tegin siin esimese jooksutrenni, siis jooksin kohe Eestiga võrreldes umbes 10sek kiiremini km kohta. Eks arenemise saab panna selle arvele, et ilm on soojem ja riideid on vähem seljas ja seda väiksem on takistus ja kergem joosta. Lisaks ei pea organism energiat kulutama keha soojendamiseks ja seda rohkem jääb energiat kiiremini jooksmiseks.

Peale esimest jooksutrenni siin, jäid mul kohe sääremarjad valusaks. Arvatavasti tuli see sellest, et jooksin kiiremini võrreldes Eestiga. Eri kiirustel joostes on kasutusel eri lihaskiud. Kuna jooksin mulle harjumatu kiirusega, siis olid kasutusel lihaskiud, mida seni eriti ei kasutanud ja sellest ka lihased valusad. See on minu teooria. Valu läks väga kiirelt üle. Ega ma päevi ei lugenud, aga valu läks kuidagi väga märkamatult üle.

Kuidas edasi arenen, seda näitab aeg. Nüüd ei saa enam riideid vähemaks võtta või ilm ei muutu veelgi soosivamaks. Seega ilmale ei saa enam loota. Nüüd tuleb ise treenida ja puhata, et areng tekiks.

Hispaania keel

Mina hakkasin hispaania keelt õppima raamatu „15 minutit hispaania keelt“ järgi. Suutsin kahe päeva jagu õppida ja kuidagi enam edasi ei suuda minna. Aeg-ajalt ikka vaatan jälle raamatut, aga kogu aeg leian midagi muud põnevat, mida teha, selle asemel et keelt õppida. Igatahes on mul hea meel, et ma siiski natukenegi olen juba keelt õppinud. Näiteks saan ma telekat vaadates üksikutest sõnadest aru. Telekakanalid on siin kõik ainult hispaaniakeelsed. See annab väga palju keeleõppele juurde. Ma kuulen pidevalt õiget hääldust ja sõnu ära tundes saan aru ja õpin uusi. Nii kui mul oleks võimalik, ma vaataks ainult ingliskeelseid saateid, aga õnneks see pole võimalik. Kui tahan telekat vaadata, siis lihtsalt olen sunnitud tegema seda hispaaniakeelses keskkonnas.

Pildil on raamat, millest ma õpin hispaania keelt, kui ma väga tubli olen.

Kellegagi ma ei suhtle siin. Uusi sõpru ei ole tekkinud. Kohalikud ei räägi inglise keeles ja mina ei räägi hispaania keeles. Seda enam on mul soov saada suhtlustasandil selgeks hispaania keel, et saaksin kohalike sportlastega suhelda. Ega ma vägisi tutvusi ei otsi, sest pole nagu aegagi.

Spordipoed

Ma otsisin siia tulles poodi, kust saaks spordivahendeid osta. Denia kesklinnas asub minu meelest super hea spordipood InterSport. Seda Eestis ei ole, aga skandinaavia riikides küll. Poel on mitu korrust ja kaupa on igasugust. Lisaks InterSpordile on siin ka mitmeid rattapoode, aga kuna mind rattasport ei huvita, siis ei käinud ma neis ja üksi asukoht ei jäänud ka meelde.

Pildil on InterSpordi poe logo.

Staadioni valgustus, poed ja rand

Pühapäeva õhtul jalutasin staadionile. Tegelikult jalutasin poodi, aga pood oli kinni. Siis jalutasin mõõda randa teise poodi, aga ka see oli kinni. Lõpuks jalutasin hoopis staadionile. Staadion oli pime. Panin tähele, et üks spordiriietega tüdruk käis ka pimeda staadioni ääres ja mõtlesin, et ju tahab treenida. Mind hakkas asi huvitama, et mis edasi saab. Samas ma kuulsin, et kuskil käib mingi võistlus. Läksin sisespordisaali ja seal oli käsil korvpallilahing. Arvatavasti mingid keskkoolinoored võistlesid. Ma sattusin sinna just sel ajal, kui ühtedel sai mäng läbi ja siis hakkasid teised soojendust tegema. Samal ajal panin tähele, et spordiriietega tüdruk on mingi arvatavasti valvuri üles leidnud ja nad läksid koos välja. Vaatasin natuke korvpalli ja siis läksin jälle staadionile. Minu suureks rõõmuks oligi nüüd staadion valgustatud. Spordiriietega tüdruk tegi seal nüüd üksi kangiga trenni. Rõõmus olin selle üle, et nüüd on mul selge, et kui on vaja kas valgustust staadionile saada või mingeid treeningvahendeid luku tagant kätte saada, siis tuleb õige inimese käest küsida. Jällegi on hea, kui sellistel puhkudel oskaksin hispaania keelt.

Pildil on toidupood Aldi väljastpoolt. Poe ees on ostukärud, mille kasutamiseks tuleb 50sendine, 1eurone või 2eurone münt käru avasse panna. Peale käru tagastamist saab raha tagasi.

Kui teema juba poodide juurde läks, siis võiksin mainida, et isegi Eesti Säästumarketi tüüpi pood, Aldi, on pühapäeviti üldse suletud. Minu kodu juures olev toidupood on pühapäeviti avatud vaid pool päeva. Seega kui on vaja toitu osta, siis on soovitav ostud sooritada muudel päevadel, mis ei ole pühapäev ja mis ei ole riigipüha.

Pildil on toidupood Aldi seestpoolt. Kaup asub riiulitel ja ka kaubaalustel. See on rohkem lao moodi pood ja Eesti Säästumarketi tüüpi. Aldi on enamasti Saksa toodete pood. See pood mulle meeldib, seal on palju ruumi käruga ringi sõita ja pood ise on puhas ning väga hästi on aru saada, mis hind käib mis toote juurde.

Seekord jalutasin õhtul peale päikseloojangut, aga enne sügava pimeduse saabumist rannaosas, mis läks minu kodust kesklinna suunas. See rannaosa oli veidi puhtam ja liivane osa oli laiem. Mulle tundus, et seal oli isegi sellist mõnusat kuiva liiva osa, kus võiks kuuma päikesega jalutada.

Pildil on üks osake Denia liivarannast.

Rannas pikalt jalutamise (või kasvõi jooksmise) teevad veidi ebamugavaks sisemaalt merre suunduvad ojad. Kohati on ojad nii kitsad ja madalad, et sealt saab üle astuda. Kohati on ojad nii laiad, et üle saamiseks tuleb minna sisemaa suunas asuvatele sildadele. Kui sillani jõudsin, siis avastasin, et rannas on isegi laudtee, mida mõõda kasvõi kõrgekontsaliste jalanõudega võiks jalutada. Kuna oli juba pime ja hilja, siis ma ei hakanud uurima, et kas laudtee läheb kuni kesklinnani välja. Need ojad jõuavad isegi Via Verde äärde välja. Mind huvitab see, et kas need ongi inimeste poolt loodud veekanalid selleks, et oleks istandustes kastmisvett. Küllap need ojad suunduvad veelgi kaugemale sisemaale. Kust kohast saavad need ojad alguse? Kas vesi tuleb kuskilt mägedest või allikatest?

Pildil on rannaosa, kus on näha mere poolt kaldale uhutud taimseid jäänuseid. See on muidugi siin ekstreemne näide. Niimoodi kuhjatud on see kõik inimeste ja masinate abil. Nii koristatakse randa sellest sodist. Selliseid sodikuhilaid nägin promenaadi ääres korra ja edaspidi oli kõik ära puhastatud.

Pimedas rannas kõige mõnusam just jalutada ei ole. Küll kevade poole lähevad päevad pikemaks ja siis saab hilja õhtul rannas ringi patseerida. Rand on sisuliselt ainus koht, kus siin pehmemal pinnal liikuda saab. Muidu on ju kõikjal kas asfalt või kiviparkett. Hilisel tunnil rannas on ainukesteks inimesteks spinninguga kalapüüdjad nagu ikka ranniku ääres.

Kui ma rannas jalutan, siis tavaliselt laulan valjusti eestikeelseid rahvalikke laule. Kedagi kuulamas õnneks ei ole. Laulud ise tulevad mu huultele nii kui randa jõuan.

Tänavate puhtus

Minule tundub, et tänavad on Denias väga puhtad. Ainsad asjad, mis silma ja vahel ka jalga riivavad, on koerte kakajunnid kõnniteedel. Koeri on siin väga palju. Hulkuvaid koeri ei ole ma ühtegi veel siiani näinud. Koertega jalutatakse palju tänavatel, ka minu kodutänaval ning ka Via Verdel. Ma olen näinud paljusid oma koera järel kakajunne ära koristamas. Arvestades, et kohati vedelevad junnid kõnniteedel, siis ega ikka kõik inimesed ei ole nii hoolivad kaasinimeste suhtes.

Pildil on üks Denia tänavatest, millel on looma väljaheide. Selliseid tuleb ikka aegajalt ette.

Nagu ei ole ma siin ühtegi ringihulkuvat koera näinud, ei ole ma ka hulkuvaid kasse näinud. Ainus kass, keda ma siin üleüldse näinud olen, elab mu Krimmist tulnud naabrite korteris. Kass on Hispaaniast pärit mitte kaasa toodud. Kassi nimi on Vassilissa. On ju imelik, et ma tean naabri kassi nime, aga naabrite enda nimesid mitte.

Prügikonteinerid

Kui korteri võtmed kätte sain, siis ei taibanud ma küsida, et kuhu ma pean prügi viima. Minu maja juures ei ole näiteks suuri prügikaste. Nagu ma iseseisvalt olen aru saanud, on siin selline süsteem, et tänavatel on suured prügikonteinerid, kuhu ümbruskaudsed elanikud peavad prügi sorteeritult viima. Vahel olen näinud, kuidas inimesed sõidavad autoga prügikonteinerite juurde ja viskavad sodi ära. Ühel korral nägin isegi ühte meest aiakäruga prügi prügikonteinerisse viimas. Ju siin on ikka igal majal oma piirkond, kuhu prügi viia. Kus minu maja oma on, seda ma veel ei tea. Ma viin prügi sinna, mis kus on minu jaoks kõige lähem prügikonteiner.

Ilm

Praegu on ilmad sellised, et kui hommikul ärkan, siis näitab termomeeter rõdul kiviplaatidel umbes 12 soojakraadi. Kui trenni lähen, siis on umbes 14-15 soojakraadi. Trennist tagasi tulles on kohati 18 kraadi sooja. Treenin ikka lühikeste pükstega. Ühel päeval oli tugev ja jahe tuul, siis oli küll vaja pikad püksid jalga panna ja jope selga. Nii kui päikest ei ole, siis on jahe. Mul on toas õhuniiskuse mõõtja. Kui on ilus päikseline ilm, siis on õhuniiskust umbes 60%. Kui on pilvine, siis umbes 75%. Trennis on ikka suur vahe küll, kas on 60 või 75% niiskust. Eesti kliimas valitsevast niiskusest ei maksa parem rääkidagi.

Õhtul peale päikseloojangut on jahe. Kui ma näiteks olen õhtul raamatukokku läinud internetti kasutama ja sealt 20.00 koju liigun, siis läheb samm iseenesest kiireks. Külm ja vahel ka niiske on. Kiire kõnd annab sooja. Ega ma õhtuti eriti peale trenni enam väljas ei käi. Vahel, kui olen läinud, siis võtab kohe lausa nina vesiseks. Õhtul väljas kannan jopet ja seal all on kindlasti ka fliis ja veel midagi pikkade varrukatega. Ma olen ikka paras külmavares. Isegi üllatav, et ma trenni teen lühikeste pükstega. Eestis selliste temperatuuridega ma kannaks kindlasti pikki pükse. Vahel hommikul trenni minnes tulevad esmalt kerged külmavärinad peale. Jooksma hakates hakkab kiirelt soe.

WC paak ja hallitus

Ma jätsin eelmisel korral mainimata veel ühe puuduse, mis mu korteril on. Wc paagis jookseb pidevalt vesi või pigem ikka niriseb. See häirib, sest kuna veepakk tühjeneb, siis mühinal jookseb uus vesi paaki. Pidev vee solin häirib veidi, aga tegelikult olen ma sellega juba ära harjunud. Ma teeksin selle veepaagi ise korda, aga paak asub kõrgel lae all. Tooli pealt ma paagini ei ulatu ja isegi kui ulatuks, siis ei näeks ma, mis paagis toimub. Lae ja paagi vahel on väga väike vahe. Huvitav, kas seda paaki parandades tuleb paak tervenisti alla võtta. Ju odavam on lihtsam uus paak osta. Vahel ei jää paagis vesi üldse kinni ja siis ma surgin ja lõksutan nii kaua, kuni enam vähem paak sulgus. Üks asi on see, et vee pidev sulin häirib, aga teine asi on see, et omanik saab ju pideva vee jooksmise pärast kahju. Mina teeksin küll veepaagi omaniku asemel korda.

Olen siin nii vähe elanud, aga juba leidsin wc aknalt hallitusetäpid. Ma olen küll hoolikas ja hoian akent lahti, aga hallitusest ikka ei pääse. Tegelikult on see rohkem halva akna süü. Aken on ehitatud arvatavasti suhteliselt õhutihedaks ja selle tagajärjel ei pääse niiskus välja ning värske õhk sisse. Hallitusest lahti saada on väga keeruline. Mul on korter seest värskelt üle värvitud. See varjab igasugused puudused. Hallituse võib küll üle värvida, aga sellega hallitust ei kaota. Ju hallituseprobleem on siin paljudel korteritel.

Kärnad priimustuste peal

Nagu ka Portugali kliimas, on siingi kriimustustele tekkinud kärnad teistsugused kui Eestis. Kui siin tekib kriimustusele kärn, siis on see kuidagi tugev ja paks. Eestis on kuidagi nagu märkamatu ja õhuke. Sellele ma küll selgitust ei tea. Minu ainuke mõte on, et see on kuidagi seotud kliimaga. Siin on õhk kuivem ja ju see kuidagi sellega seotud on.

Mööbli ümbertõstmine

Kohe esimesel päeval siia saabudes liigutasin natuke mööblit ümber. Siiski pidevalt tundsin, et miski nagu häirib mind selles korteris. Telekas asus seina peal lae all. Voodi oli keset tuba. Rõdule minna ei saanud, sest see oli mööblit täis. Kuidagi ei suutnud ennast koduses keskkonnas sportlikule lainele viia. Kogu elu oli mul kogu aeg voodis. Kuigi mu korter on väga väike, suutsin ma siin teha mööbliga ümberkorraldusi. Nüüd on mul telekas vaatamiseks normaalsel kõrgusel. Saan laua taga istudes süüa või arvutiga tööd teha. Isegi rõdu on nüüd liikumiseks vaba ja kasvõi rõdu äärel jalgade venitamiseks. Mis kõige tähtsam- nüüd on mul palju vaba põrandapinda, kus saan treeningmatil harjutusi teha.

Nüüd saan päikeseloojangut kasvõi voodis lamades vaadata. Päikesetõusu vaatamiseks pean endiselt rõdule minema. Võrreldes Portugalis Falesia rannikuga, asub siin rannik teistpidi. Portugalis tõusis päike ookeanist, liikus üle vee ja loojus ookeani. Siin tõuseb päike maismaalt mägede tagant, liigub üle sisemaa ja loojub mägede taha. Portugalis ma käisin väga tihti ekstra päikeseloojangut vaatamas. See oli alati nii eriline aeg ja päike ei vedanud kunagi alt. Sinna ei saanud kunagi hilineda. Päike ei oota. Praegu on mul mugav loojangut vaadata, aga ma nagu unustan selle kogu aeg ära. Sageli olen loojangu ajal kas trennis või just trennist tulnud. Praegu loojub päike umbes 17.15. Päikesetõusu olen ma küll rõdult korduvalt jälginud. Päike tõuseb praegu umbes 8.15.

Siia saabudes vaatasin algul väga palju telekat kogu aeg. Ma nagu kartsin üksi olla ja telekas oli nagu kaaslaseks. Kartsin, et järsku hakkab mul igav või kartsin, et tekivad mõtted üksindusest. Telekas on ikka üks paras nuhtlus. Kui seda pole, on halb, kui see on olemas, on ikka halb. Korter on mul ju väike ja mööbli paigutus oli ka algul selline, et soosis ainult voodis vedelemist. Kuna mul raamatuid kaasas pole, siis vaatasingi telekat.

Ma olen ikka nii mugav praegu, sest õhtuti välja jalutama minna ei viitsi. Portugalis ma pidevalt väljas olingi. Seal oli kus olla. Põhiline õhtune jalutamise koht oli minu jaoks liivarand või siis ka krossirada või rannakaljudel olev männimets. Mul ei olnud seal kunagi igav ja ei tundnud ma seal ennast üksildasena. Siin Denias polegi nagu kuskile minna. Kuidagi ei tõmba üksi sihitult tänavatele jalutama. Seda olen ka joostes tähele pannud, et siin on nagu midagi puudu. See puudu olev asi on loodus.

Pildil on merele kõige lähem tänav. Pildilt on näha, kuidas kõnnitee on äsja valatud ja ootab kuivamist. Pilt on tehtud aastal 2004.

Tänavad on siin asfaldist, kõnniteed on kas valatud betoonist, kiviplaatidest või asfaltkattega. Teede ääres kasvavad üksikud puud. Saan aru väga hästi, et suvise kuuma kliima tõttu on loodust (haljasalasid) hooldada kallis. Lihtsam on luuaga üle tänava tõmmata ja kõik on puhas. Ei tolma, ei kuiva ja kasta ka ei ole vaja. Minu maja ümber on roheline, vetruv ja tihe murukate. Selliseid murusid on enamasti eramajade aedades. Ainsad looduslikud kohad ongi nagu eramajade hoovides. Kuna maju ümbritseb kõrge kiviaed, siis tekibki tunne, et loodust ei ole üldse ja elan nagu kivilinnas. Ometi koduaknast välja vaadates avanevad mulle vaated eramajadele, kust kõrguvad palmid. Jooksen apelsiniistanduste vahel ja seal on puud rohelised, aga see pole ikkagi see. Need on madalad puud ja Eesti loodusele jäävad kõvasti alla. Kõike head ei saa korraga, ilusat Eesti loodust ja sooja kliimat talvel.

Pildil on näide kesklinnas olevast kiviplaatidega kõnniteest ja lehtpuu langenud lehtedega.

Mulle tundub, et Denia on nagu mingi vaikne eramajade piirkond. Loomulikult linna keskel on mitmekordsed hooned ja kortermajad, aga siin ei ole pilvelõhkujaid. Ma elan kesklinnast paar km eemal ja mulle tundub, et linn on ühtlaselt madalaid maju täis. Ju siin on kehtestatud mingi kõrguse piirang majadele. Rannas jalutades panin ka tähele, et rannas ei ole suuri uhkeid hotelle ja ka majad on ühtlaselt madalad. Ma jalutasin rannas ainult hämaras, aga siis ei hakanud mulle mitte ükski hotell otse ranna ääres silma. Falesias asus ju rannakaljudel suur Sheraton ja Alfamari sporthotell. Huvitav ja eriline koht see Denia. Ega ma eriti mingeid fakte Denia kohta tea. Inimesi elab siin veidi üle 40 tuh.

Reisivõimalused Deniasse

Mina lendasin siia Ryanairiga Tallinn- Milaano (Bergamo)- Valencia. Bussiga sõitsin Valenciast Deniasse. Ma veetsin öö lennujaamas, aga siia saab ka ainult päevasel ajal reisides tulla. Näiteks Ryanairiga Tallinn- Oslo- Alicante. Alicantest saab siia nii rongiga kui bussiga. Mõlemad lennujaamad nii Alicante kui Valencia asuvad Deniast peaaegu ühe kaugusel. See teeb lendamise lihtsamaks, sest valik on suurem tänu kahele lennujaamale. Kevadel, kui hakkab jälle suvine lennugraafik, siis on lennuvõimalusi rohkem kui praegu.

Kui bussiga Valenciast Deniasse sõitsin, siis buss sõitis tasulisel kiirteel. Deniat ümbritsevad mäed. Mingil hetkel sõitiski buss tunnelisse, et läbi mäe rannikule jõuda.

Treeningvõimalused Albiris

Lugesin Eestis olles mingist suvalisest reisifoorumist, et Eesti sportlased treenivad Hispaanias Albiris. Vaatasin kiirelt kaardilt järgi, et kus see asub. Võtsin selle lihtsalt teadmiseks, et jah, tore on, aga ma ei tea Albirist midagi ja ei tea ka kedagi, kes seal oleks käinud. Nüüd tänu sellele blogile sain Albiri kohta targemaks. Kuna oma silm on ikka kuningas, siis ma ei saa Albiri kohta veel midagi muljetada. Võib-olla õnnestub mul siinoleku aja jooksul isegi Albiris ära käia ja vaadata, seda eestlaste kevadist lemmikspordilaagrite paika. Albir asub kuskil Denia ja Alicante vahel. Kui seal asub staadion tõesti elupaigast 4km kaugusel, siis ei ole see kõige mugavam. Võib-olla kõik muu kaalub selle üle.