Denia spordilingid
Denia kohaliku jooksuklubi Franc Beneyto Runners blogi http://francbeneyto.blogspot.com
Denia kergejõustikuklubi Club d'Atletisme Bale?ria Di?nium http://www.cadianium.org
Denia rugbyklubi Denia Rugby Football Club http://www.deniarugbyclub.com
Denia SPA, jõusaal, rühmatrennid ja ujula www.centrodeportivodenia.es
Denia kesklinnas Europa jõusaal, rühmatrennid, saun http://www.gym-europa-denia.com
Denia siseujula mere lähedal Club Nautico http://www.cndenia.es
Denia jalgpalliklubi Club Deportivo Dénia http://www.cddenia.com
Denia tenniseklubi http://www.clubdetenisdenia.com
Denia siserulapark Llunatics http://www.denia.com/tag/llunatics-2
Denia ülisoodne jalgrattarent http://www.denibici.es
Jooksuvõistlustega seotud lehed
http://www.somesport.com
http://www.conxip.com
http://www.carreraspopulares.com
http://www.noupindaro.com
http://www.corredordefondo.com
http://www.atletismoweb.com
http://www.popular-runner.com
http://runedia.com
http://www.canfalimarinaalta.com
http://www.mespropdigital.com
kolmapäev, 25. jaanuar 2012
Minu sporditreeningud
Alates aastavahetusest ei ole mul kõige paremini läinud. Tase on langenud ja seega ka jooksukiirus. Kui langus hakkas, siis kadus koheselt treeningtahe ja koos sellega ka motivatsioon. Päevapealt hakkasin trennis täistallal jooksma ja tahtsin kogu aeg ainult magada. Õnneks tuli treeningtahe ja motivatsioon tagasi ja koos sellega ka positiivse suhtumine. Treeningtase näitab praegu ikka languse märke. Enam mul täistallal jooksmise tunnet ei ole ja unevajadus on ka normaalne. Olen segaduses ja ei tea, mida tegema pean. Kui tahe ja motivatsioon tulid tagasi ja ise olen positiivselt meelestatud, küll siis paraneb ka treenitus, aga see võtab lihtsalt veidi rohkem aega kui vaid üks silmapilk.
Võib-olla sporti mitte tundval inimesel tekib küsimus, et kuidas saab nii olla, et tase langeb ja muudkui langeb ja midagi ette ei võta. Minul on nii, et kui midagi on korrast ära, siis mul tekib koheselt soov mitte treenida. Ma tunnen oma organismi nii hästi, et tean, kui midagi on korrast ära. Samas ma ei oska ise olukorda lahendada. Kuigi ma tean, et kõik ei ole korras, siis treenin ikkagi kohusetundest plaani järgi edasi. Üldiselt ma tekitan koheselt paanika ja tõstan hädakisa, kui kõik ei ole nii nagu peab. Kui aga minu paanikale ei reageerita, siis olengi oma hädas üksi ja tekib lumepalliefekt.
Kui on alles esimene languse nädal, siis mõtlen igasugustele põhjustele, miks nii võis juhtuda. Kas olen liiga palju telekat vaadanud? Kas olen liiga palju arvuti taga olnud? Kas olen liiga tihti raamatukogus internetipunktis käinud? Kas olen liiga vähe puhanud kahe trenni vahel? Kas olen valesti toitunud? Kas olen trennis liiga palju pingutanud? Kas olen trennis püsivalt jooksnud mitte oma tasemele vastavalt? Kas kerged trennid on olnud liiga pikad või liiga kiire tempoga? Kas treeningute arv nädalas on olnud liiga suur?
Esimesel nädalal vaatan, mis toimub. Loodan, et see kõik on ajutine ja läheb kohe üle. Esimene langusnädal on raske, sest kui ei ole treeningtahet, siis on raske end treenima sundida. Teisel nädalal lajatab karm reaalsus vastu vahtimist. Ikka on seis endine ja ikka mõtlen, et mis ma valesti olen teinud. Põhjust ei oska leida. Lootus on siiski, et ehk ikka kõik läheb uuesti paremaks. Kolmandal nädalal lepin olukorraga ja mõtlen, et midagi otsustavat peab ette võtma, sest nii enam jätkata ei saa. Kolmandal nädalal teen treeningutes muudatusi ja loodan, et ehk kõik paraneb kohe. Algab neljas nädal ja näen, et seis ei ole ikka muutunud. Viin sisse veel rohkem muudatusi, aga ega ikka ei tea, mis tekitas taseme languse ja midagi kardinaalselt otsustavat ette võtta ei oska. Ei tea, kas peaksin treeningmahtu oluliselt vähendama.
Taipan, et ega ma ei saa langust lihtsalt niisama peatada. Kui langeb, siis langeb. Treeningud jätkuvad. Kui aeroobse treeningu tase on langenud, siis järelikult tulebki uuesti asuda vastupidavust tekitama, et selle peale muud hiljem looma hakata.
Kui kaua võtab aega uuesti vastupidavuse loomine? See sõltub kindlasti, kui hullult ja pikalt on valesti treenitud või organismi kurnatud. Samal ajal, kui ikka veel langeb, tuleb ikka edasi treenida. Arvan, et lõigutrennidega tuleb piiri pidada või isegi need nädalaks või kaheks ära jätta.
Kuna olen Hispaanias ja treenin väga heades kliimatingimustes, siis tahan ju seda kõike siin ära kasutada. Mitte ei taha treeningutega tagasi tõmmata või mahtusid alandada. Päris lõigutrenne ka ära jätta ei taha. Nii olengi segaduses. Igaks juhuks mainin, et ma ei ole teinud siin mitte mingeid trenni mahu ega intensiivsuse rekordeid. Tegelikult olen päris tagasihoidlike mahtudega treeninud - nii umbes 100km ringis nädalas.
Selge on ka see, et raske on olla positiivselt meelestatud ja suure tahtega trenni minna, kui kiirused langevad. Kehvem periood tuleb lihtsalt üle elada ja ikka järjepidevalt treenida. Olen segadused ja jälgin, mis toimub. Sisetunne ütleb, et kuna treeningtahe ja motivatsioon on tagasi, siis see on juba märk paremuse suunas.
Kõik, mis tegin treeningutes valesti, tegin detsembris või varem. Nüüd jaanuaris kajastuvad lihtsalt selle tagajärjed.
Võib-olla sporti mitte tundval inimesel tekib küsimus, et kuidas saab nii olla, et tase langeb ja muudkui langeb ja midagi ette ei võta. Minul on nii, et kui midagi on korrast ära, siis mul tekib koheselt soov mitte treenida. Ma tunnen oma organismi nii hästi, et tean, kui midagi on korrast ära. Samas ma ei oska ise olukorda lahendada. Kuigi ma tean, et kõik ei ole korras, siis treenin ikkagi kohusetundest plaani järgi edasi. Üldiselt ma tekitan koheselt paanika ja tõstan hädakisa, kui kõik ei ole nii nagu peab. Kui aga minu paanikale ei reageerita, siis olengi oma hädas üksi ja tekib lumepalliefekt.
Kui on alles esimene languse nädal, siis mõtlen igasugustele põhjustele, miks nii võis juhtuda. Kas olen liiga palju telekat vaadanud? Kas olen liiga palju arvuti taga olnud? Kas olen liiga tihti raamatukogus internetipunktis käinud? Kas olen liiga vähe puhanud kahe trenni vahel? Kas olen valesti toitunud? Kas olen trennis liiga palju pingutanud? Kas olen trennis püsivalt jooksnud mitte oma tasemele vastavalt? Kas kerged trennid on olnud liiga pikad või liiga kiire tempoga? Kas treeningute arv nädalas on olnud liiga suur?
Esimesel nädalal vaatan, mis toimub. Loodan, et see kõik on ajutine ja läheb kohe üle. Esimene langusnädal on raske, sest kui ei ole treeningtahet, siis on raske end treenima sundida. Teisel nädalal lajatab karm reaalsus vastu vahtimist. Ikka on seis endine ja ikka mõtlen, et mis ma valesti olen teinud. Põhjust ei oska leida. Lootus on siiski, et ehk ikka kõik läheb uuesti paremaks. Kolmandal nädalal lepin olukorraga ja mõtlen, et midagi otsustavat peab ette võtma, sest nii enam jätkata ei saa. Kolmandal nädalal teen treeningutes muudatusi ja loodan, et ehk kõik paraneb kohe. Algab neljas nädal ja näen, et seis ei ole ikka muutunud. Viin sisse veel rohkem muudatusi, aga ega ikka ei tea, mis tekitas taseme languse ja midagi kardinaalselt otsustavat ette võtta ei oska. Ei tea, kas peaksin treeningmahtu oluliselt vähendama.
Taipan, et ega ma ei saa langust lihtsalt niisama peatada. Kui langeb, siis langeb. Treeningud jätkuvad. Kui aeroobse treeningu tase on langenud, siis järelikult tulebki uuesti asuda vastupidavust tekitama, et selle peale muud hiljem looma hakata.
Kui kaua võtab aega uuesti vastupidavuse loomine? See sõltub kindlasti, kui hullult ja pikalt on valesti treenitud või organismi kurnatud. Samal ajal, kui ikka veel langeb, tuleb ikka edasi treenida. Arvan, et lõigutrennidega tuleb piiri pidada või isegi need nädalaks või kaheks ära jätta.
Kuna olen Hispaanias ja treenin väga heades kliimatingimustes, siis tahan ju seda kõike siin ära kasutada. Mitte ei taha treeningutega tagasi tõmmata või mahtusid alandada. Päris lõigutrenne ka ära jätta ei taha. Nii olengi segaduses. Igaks juhuks mainin, et ma ei ole teinud siin mitte mingeid trenni mahu ega intensiivsuse rekordeid. Tegelikult olen päris tagasihoidlike mahtudega treeninud - nii umbes 100km ringis nädalas.
Selge on ka see, et raske on olla positiivselt meelestatud ja suure tahtega trenni minna, kui kiirused langevad. Kehvem periood tuleb lihtsalt üle elada ja ikka järjepidevalt treenida. Olen segadused ja jälgin, mis toimub. Sisetunne ütleb, et kuna treeningtahe ja motivatsioon on tagasi, siis see on juba märk paremuse suunas.
Kõik, mis tegin treeningutes valesti, tegin detsembris või varem. Nüüd jaanuaris kajastuvad lihtsalt selle tagajärjed.
Jõulumaiustused Hispaania poodides
Aitan minagi ettevõtetel kasumit teenida. Söön siinseid jõulumaiustusi. Katsetan erinevaid. Mis mulle eriti meeldivad, on seotud vist martsipani ja seega mandlitega.
Pildil on ühe tüüpilise Hispaania jõulumaiustuse karp.
Eri poodides on müügil eri firmade toodangut, aga sisu on enam vähem sama.
Pildil on üks tüüpiline Hispaania jõulumaiustus. See sarnaneb veidi halvaaga, aga ju see on ikka midagi muud. Seda võib lõigata noaga viiludeks. Mina murdsin, hammustasin otsast tüki või urgitsesin lusikaga pakendi seest.
Tüüpilised jõulumaiused on enam-vähem sama suurusega. Mõnda toodet on karbis 300gr ja mõnda kergemat ainult 150gr. Karp on papist, aga sees asub sisu kiles. Mul kodus kääre ei ole ja seepärast pidin ma noaga neid kilesid lahti urgitsema. Sisu on sellises kiles, et see on pigem mõeldud kohe tervena sealt välja võtmiseks ja kuskil mujal serveerimiseks.
Pildil on tüüpiline Hispaania jõulumaius. Nagu näha, on sees röstitud mandlid. Ümber olev valge mass on kõva ja mina seda noaga küll lõigata ei suutnud. Ei suutnud ma seda ka otsast kohe hammustada. Pidin vastu laua äärt taguma, et sealt tükk lahti murda. See on päris hea, aga ma olen seda siiski ainult korra ostnud. See sarnaneb välimuselt Kuressaare Leivakombinaadi valge halvaaga, aga maitse on teine ja toode ise kõva. Sarnast maiust olen ka mujal maailmas müügil näinud.
Jõulumaiustused hinnatakse jaanuaris alla. Kui näiteks enamlevinud jõulumaiuse hind on reeglina umbes 1,99EUR, siis jaanuaris maksab sama asi 1,29EUR.
Pildil on tüüpiline Hispaania jõulumaius. See on igal juhul minu lemmik. See on piisavalt kõva, et seda noaga lõigata, aga samas on seda mõnus ka lusikaga süüa või otsast hammustada. See on tehtud arvatavasti mandlitest ja on mingil määral sarnane martsipaniga.
Samasuguseid maiusi, nagu eelnevatel piltidel näha, on veel martsipanimaitseline segu koos värviliste puuviljatükkidega ja siis igasuguseid sama suuri šokolaade pähklitega või muuga. Kahjuks kaovad need tooted müügilt ära, muidu võiks neid ideaalselt Eestisse kaasa osta kingiks.
Pildil on Hispaania jõulumaius. Pildilt ei saa võib-olla väga hästi aru, aga karbis on nagu väikesed saiakesed, mis on umbes supilusika suurused. Täpselt paraja suurusega, et üks korraga ära süüa. Saia sees on martsipanitäidis ja see teebki selle väga maitsvaks.
Osadel nendel karpidel on peale kirjutatud Flor de Navidad, mis võib tõlkes tähendada umbes Jõulude lill või Jõulude õis. Sama toote tüübi nimi on hispaania keeles „turron“ näiteks „turron chocolate blanco“ või „turron suprema“.
Pildil on tüüpiline Hispaania jõulumaius. Ostsin seda korra jaanuaris, sest see oli nii odavaks hinnatud ja tundus lõpuks nii huvitav. Seda müüakse väikeses kilekotipakendis. Iga toode on eraldi paberisse pakitud. See oli küll minu jaoks üks halb ost. Selle paberi sees on rõnga kujuline kuiv küpsise taoline pude sai. Täitsa mõttetu kraam. Mina ei saa aru, mis selles nii erilist on.
Ma olen siin päris palju värvilisi kummikomme söönud. Eestis ma neid tavaliselt ei söö. Siin ei ole lihtsalt eriti muud valikut, aga magusat ma vajan. Nüüd olen ma lõpuks leidnud ühe väga hea kommi, mis maitseb hästi ja ei ole nii keemiat täis kui värvilised kummikommid. See komm on järgmisel pildil.
Pildil on mee- ja sidrunimaitseline karamellkomm. Sellises pakendis müüakse seda Mercadonas ja kilo hind oli vist umbes 5EUR ringis. Seda kommi ma julgen soovitada ka kõigile teistele.
Jõuludeaegne toit on ka mingi eriline saiapäts. Loomulikult seda ei kutsuta saiapätsiks. See on tihkest taignast tehtud raske jõulusai, mis on tavalise Eestis müüdava saiapätsi suurune. Selle hispaaniakeelne nimi on „bizcocho de navidad (bolo de manteiga)“. Selle saia sees on eri puuviljade ja eri pähklite tükid. Muidu võiksin seda isegi soovitada, aga see on selline toode, mis säilib 4 kuud või rohkemgi. Seega on täis rohkelt keemilisi säilitusaineid. Kui siiakanti sattuda, siis korra võib ju ikka proovida.
Pildil on Denia poodides Jõulude ajal müüdav jõulusai.
Jõulu- või aastavahetuseaegne populaarne söök on siin mingi lihakints. Ma ei ole seda proovinud, sest esiteks kaalub see mingi 7kg ja teiseks on see nii suur, et mul ei ole võimalik seda kuskile mahutada. Seda müüakse kohati suures pappkarbis ja kui ma seda pakendit esmakordselt nägin, siis arvasin, et müüakse hiigelsuurt šampust karbis. Selle hispaaniakeelne nimi on „jamon iberico cebo disfor (guijuelo)“ või “jamon de hembra con hueso castellpetit (teruel)“.
Pildil on suur lihakints, mis meenutab mulle šampusepudelit.
Praegu, jaanuari lõpus, hakkab poodidesse tekkima juba lihavõtteaegseid roogasid.
Pildil on suur lihakints koos spetsalusega. Sellel pildil saab paremini aru, kui suur see tegelikult on.
Naabrite antud karpkala
Ühes varasemas postituses kirjutasin, et naabrid andsid mulle 2 sügavkülmutatud karpkala. Nüüdseks olen seda kala juba ise küpsetanud või õigemini keetnud, sest ahju mul siin pole. Mulle tundusid need üsna väiksed või õigemini normaalse suurusega olevat. Kui kala keetma hakkasin, siis avastasin, et küll on ikka pirakas. Pidin ekstra hästi suure potiga keetma, sest muidu polekski ära mahtunud.
Pildil on Eesti vetest püütud karpkala oma elusuuruses. Mul nii suur kala ei olnud.
Kala oli nii suur, et ma pidin seda mitu korda sööma. Üks kala on mul veel siiamaani alles. Oh, sellest kalast kirjutades tuleb sülg suhu. Kala oli nii maitsev. Eriti maitsevaks tegid selle lisandid, mis ma keetmise ajal potti panin. Viimase maitselihvi taldrikule serveerides andis kalale sidrun. See ei olnud mitte tavaline sidrun, vaid sidrun, mis on kasvanud Erika aias.
Pildil on karpkalast valmistatud maitsev roog. Minul olid lisandiks köögiviljad ja riis.
Denia 1. Punase Risti jooks
Denias toimus 1. Punase risti jooks täpselt jaanuari keskel. Jooksu hispaaniakeelne nimi on „I Carrera Solidaria Por Cruz Roja Denia“. Mina kahjuks sellest osa ei võtnud. Ma avastasin selle jooksu liiga hilja, et sinna ikkagi minna. Kui ma jooksu avastasin, siis oli kohalikus blogis kirjas, et jooksule registreerimine on juba lõppenud ja enne jooksu saab ka ennast siiski registreerida. Mina sain asjast nii aru, et kui registreerida alles vahetult enne võistlust, siis ei lähegi nagu võistluses arvesse. Eelregistreerides oli stardimaks 5EUR ja võistluspäeval 10EUR.
Pildil on 1. Denia Punase Risti jooksu 2012 start.
Kuna vana-aasta jooks oli siin nagu suvaline lõbus sörkjooks, siis mul oli kahtlus, et järsku on nüüd jälle midagi sarnast. Ma ei tahtnud enam treeninguid ära jätta ja nii ma ei läinudki võistlema. Võistluspäeval luusisin staadioni ümber ringi, sest lootsin, et ehk on start sealkandis ja näen võistlust. Ei olnud. Kui ma internetis olles selle võistluse kuulutust nägin, siis ma ei saanud ma aru, kus on stardikoht. Nii jäigi mul nii võistlemata kui võistlus vaatamata.
Pildil on 1. Denia Punase Risti jooksu 2012 osad tulemused.
Startis üle 300 osaleja. Nii palju sain ma kohaliku jooksuklubi blogist aru, et plaanis on kindlasti korraldada sama võistlus ka järgmisel aastal. Lisaks lubas korraldaja või korraldusega seotud isik, et selle aasta lõpus toimub Denias ametlik vana-aasta jooks. Tore. Kahju ainult, et minul võistlemata jäi. Jooksurada ma ei tea, kus see toimus. Tulemusi vaadates oleks ma võinud ehk esikolmikusse tulla. Kui vaadata tulemusi, siis seal on näha, et mõne jooksja taga ei olegi mingit vanusegrupi kohta määratud. Kummaline võistlus, kus võistluspäeval registreerijad ei lähegi auhindade jagamisel arvesse. Numbreid vaadates jääb mulje, et keegi on käsitsi numbreid kirjutanud. Hispaania on jooksumaa, aga tundub, et Denia on nagu kuidagi väga maha jäänud kaasaegsele arengule. Tore siiski, et selline võistlus organiseeriti.
Jooksuvõimalused Denias
Pildil on mandlipuu õied.
Algul jooksin enamasti staadionil või Via Verdel. Nüüdseks olen avastanud Via Verde taga olevad paralleelteed. Neid mööda on mõnus joosta. Ma olen siiski jooksnud ainult kuni suure autoteeni, mis on Denia ja Ondara vahel. Via Verdega paralleelselt jooksvad asfaltteed apelsiniistanduste vahel on vähese liiklusega ja kohati isegi mägine ja seega natuke vaheldust ainult tasasele maale.
Pildil on õitsev mandlipuu oks.
Kui esimest korda nii kaugele sisemaale jooksin, siis ega ma täpselt teadnud, kus ma olen. Mulle oli orientiiriks suure liiklusega autotee, et ma sealt üle ei läheks ja teine orientiir oli Els Poblets küla juures olev mägi. Jooksin muudkui edasi teadmata, kui kaugel ma ikkagi olen ja kuidas ma koju tagasi jõuan. Korraga olin tuttava maja ees ja siis juba teadsin oma kaugust koduni.
Pildil on õitsev mandliistandus.
Oma jooksupiirkonda laiendades nägin, et mõnes kohas kasvatatakse greipfruute. Kuigi Denias ma ei ole mandlipuid näinud, siis kaugemal sisemaal joostes nägin ka mandliistandusi. Mõned üksikud mandlipuud juba õitsesid. Denias on ka oliiviistandusi.
Pildil on mandel, mis kasvab puu otsas kõva kesta sees.
Korra laiendasin oma jooksupiirkonda ka nii, et jooksin Ondara linna, sealt edasi El Verger ja Els Poblets küladesse ja siis jälle koju tagasi. Orientiiriks oli mul kogu aeg Els Poblets küla kalju. Kui Ondara linnast välja jooksin, siis sattusin kogemata arvatavasti kiirteele. Õnneks tuli peagi mingi väike kõrvaltee ja ma sain turvalisele jooksurajale.
Pildil on greipfruudipuu, mis on välimuselt samasugune nagu apelsini või mandariinipuu.
Kui ma oma jooksuteid laiendan, siis jooksen alati ilma kindla plaanita, et kuhu ma välja jõuan. Lihtsalt jooksen. Nii palju muidugi arvestan, et ma rohkem ei jookseks, kui treeningplaan ette näeb.
Pildil on puu otsas kasvav greipfruut.
Pildil on greipfruut.
Veohobused
Kui jooksin Via Verdega paralleelselt jooksvatel teedel, siis kohtasin hobuveokeid. Selles ei olekski midagi ebatavalist, aga mina ei ole varem selliseid näinud. Oli üks tavaline hobune, kes vedas tühja vankrit, millel istus vaid juht. Vankri taha oli seotud teine hobune. Tagumise hobuse külge oli rakendatud asfaldil järgi lohisev autorehv. Ma nägin trenni ajal kahte eri vankrit eri teedel. Ühe hobuse taga maas lohiseval autorehvil olid isegi suured maakivid sisse pandud, et ikka raskem oleks. Mis selle kõige mõte oli? Kas nii treenitakse hobuseid? Kui treenitakse, siis mis otstarbel neid treenitakse. Kas tõesti ainult selleks, et nad tulevikus jaksaksid näiteks vankrit vedada või maad künda.
Sel päeval, kui ma Ondarast läbi jooksin, toimus seal mingi üritus linna keskel. See võis olla ka tavaline laadapäev. Igatahes rahvast oli kesklinna piirkonnas palju ja politsei oli kohal turvalisust tagamas. Ühel platsil oli väga palju hobuvankreid, mis olid arvatavasti lõbusõidu tegemiseks. Võib-olla hobuseid treenitaksegi järgi lohisevate autorehvidega, et nad jaksaksid lõbusõite vastu pidada. Korra olen ka Denias näinud hobust vankri ees uhkelt riides inimesi sõidutamas.
Palmide hooldus
Praegusel aastaajal käib vilgas palmide hooldamine. Palmide kärpimise amet ongi kohe eriline ohtlike tööde hulka liigitatav amet. Mõni ronib redeli otsa ja lõikab palmioksi, aga redeliga ei pääse igale poole ligi. Mina olen näinud, kuidas töömees ronib turvarihma ja mingite saapaklambrite abil palmi tüve mööda.
Pildil on töömees palmi otsas ronimas ja palmioksi lõikamas.
Uued palmi lehed kasvavad tipu keskelt välja. Need lehed, mis on kõige alumised, on vanad, kuivavad ära ja need lõigatakse ära. Lõikamine ei saa selle kohta päris öelda. Lehed on tüve lähedalt paksud ja tugevad. Töömehe tööriist on midagi kiini sarnast ja kaugelt vaadates on pahtlilabida moodi. See pind, kus palmilehed olid, kraabitakse nagu täiesti puhtaks. Kui hoolega jälgida palmi tüve kasvõi altpoolt, siis on sellel näha teatud mustrit. See muster moodustubki äralõigatud lehtede otsest. Palmilehtede lõikamine on tõsine ja füüsiliselt raske töö. Mida siledam on palmi tüvi, seda hoolikamalt on vanad palmioksad ära lõigatud ja tüvi puhtaks kaabitud.
Pildil on näha äsja lõigatud palmi. Näha on, et tüvi on hoolega puhtaks kraabitud. Äsja lõigatud lõikekohad on heledad, aga aja jooksul muutuvad needki tumedaks.
Peale palmiokste lõikamist pritsitakse lõikekohtadele mingit vedelikku. Selle otstarvet ma ei tea. Pritsimine käib mingi pika ridva otsast, mis näeb välja nagu õngeritv. Selle ridva küljes on voolik, mida mööda suunatakse vedelik täpselt sinna kohta kuhu vaja. Ega raisata ei ole midagi.
Pildil on näha kõrge palm, mille tüve ei ole peale okste eemaldamist tüveni puhtaks kraabitud. Samuti on näha, et alumised oksad on kuivanud, aga ikka ripuvad veel puu küljes.
Kui palmide hooldus on lõppenud, siis sellest jääb alles väga suur hunnik jääke. Jääkide äraviimiseks tellitakse tavaliselt hiigelsuur lahtine prügikonteiner. Näiteks minu vastasmaja elanikud pidi lausa 2 konteinerit tellima, sest palmide lõikamisest tekkis nii palju jääke. Palmid on küll ilusad, aga nende hooldamine võib päris kulukas olla.
Pildil on palm, mille otsas kasvavad datlid. Datlid kasvavad palmi otsas tüve lähedal. Mina olen näinud ainult kollaseid datleid.
Osadel palmidel kasvavad otsas mingid viljad. Korra tänaval jalutades avastasin, et palmi all on maas samasugused kivid, nagu on datlite sees. Neil viljadel, mis kasvavad sellistel palmidel, millel on datlitele sarnased kivid sees, on ka vilja väljanägemine datlile sarnane. Ma ei tea, kas need ongi datlid. Igaks juhuks ma ei proovi neid süüa.
Pildil on näha datlikobarad, mismoodi need palmi otsas ripuvad.
Ma otsisin internetist igaks juhuks datlite kohta infot ja selgus, et tõesti, datlid kasvavadki palmide otsas. Seega ma tegin avastuse, mis oli juba varem teada. Kui õunad kasvavad vahel metslikult tee ääres, siis nende viljad ei ole maitsvad. Võib-olla on datlitega samamoodi, et kõik sordid ei kõlba süüa.
Pildil on näha madalad palmid, mis näevad välja kui hiigelsuured ananassid. Neil palmidel on vanad oksad ekstra nii ära lõigatud, et moodustuks ümar, jämedam ja visuaalselt ilus tüvi.
Kui palmioksi ära lõigates tüve väga puhtaks ei kaabita, vaid jäetakse väiksed leheotsad tüvele alles, siis näeb madal palm välja nagu hiigelsuur ananass.
Hispaania maiustused
Kirjutasin juba jõuludeaegsetest traditsioonilistest jõulumaiustest. Magusat ma vajan ja seetõttu olen proovinud enamasti Aldis saada olevaid igasuguseid vaniljega seotud kreeme.
Olen söönud korra juustukooki (h.k. tarta de queso). See on mõnusas väikses (200g) pakendis, et nagu sobibki ideaalselt ühele inimesele. Maitseb hästi, aga päris õige ameerika juustukoogi maitsega ei ole. Kui muidu suudan ühe silmapilguga terve koguse ära süüa, siis seda väikest kooki suutsin mitme toidukorra peale ära jagada.
Pildil on väike juustukook, millist müüakse Aldis ja millist ma olen söönud.
Päris mõnus on karamellimaitseline spiraalne maius (h.k. copa espiral caramelo), aga see ei ole siiski mu lemmik. Kuidagi rasva on seal maitse järgi rohkem, kui mingis muus tootes.
Korra olen söönud siin ka kreem brüleed (h.k. creme brulee). Arvasin, et mulle see ei meeldi üldse, aga tegelikult on see üks mõnusaim asi. Kreem brülee on mõnusas klaasnõus ja kaasas on pruun suhkur. Kui pruun suhkur kreemile kallata, siis on see kõik kokku väga maitsev. Pruuni suhkrut seal peal peaks vist mingi asjandusega kuumutama, aga mulle meeldis niisamagi.
Pildil on kreem brülee maiustus.
Üks mu lemmikuid on veel vaniljetops (h.k. copa de vainilla). See on eriti odav, ainult mingi 19senti tops, aga ise kaalub 200g. Selle peal on vahukoor või midagi taolist. See vahukoore osa mind ei huvita. Mind huvitab just see alumine mõnusalt paks ja pehme vaniljekreemi osa.
Pildil on näha tavaline vaniljekreem. Enamasti müüakse lihtsalt seda kreemi topsis, aga vahel müüakse ka nii, et kreemi peal topsi sees on küpsis. Ma korra olen kogemata ka küpsisega vaniljekreemi ostnud. Mulle meeldib siiski puhas kreem.
Tavaline vaniljekreem (h.k. natillas vainilla) meeldib mulle siin ka väga. Kõik sellised kreemilaadsed maiustused on kuidagi väga taskukohaste hindadega. Kui toote pakendilt uurida, siis tuleb välja, et kõik, mis on hea, on ka rasvane ja sportlasele mitte kõige kasulikum.
Pildil on munamaius flan de huevo.
Mingi munamaius (h.k. flan de huevo), oli selline, mille ma ostsin, aga mis ei maitsenud absoluutselt. Seda ma küll edaspidi ei taha enam.
Pildil on munamaius flan de huevo.
Riisipudingut (h.k. arroz con leche) ma ei ole varem söönud ja siin proovisin seda. Mingis magusas vedelikus (piimatootes) riisimass oli. Selle asemel keedan parem ise riisi ja teen maitsva lõunasöögi.
Pildil on topsis müüdav riisipudingu maius.
Minu üks eriline lemmik peale tavalise vaniljekreemi on jälle mingi vaniljetops (h.k. flan de vainilla). See on vist mõeldud söömiseks topsist tagurpidi välja kallates söömiseks nagu minikooki. See on tarretise moodi ja ei valgu laiali. See on vist isegi rasvatu toode ja selline mõnusa maitsega.
Pildil on minu üks lemmikuid flan de vainilla. Nagu näha, on see topsist välja kallatud ja taldrikule serveeritud. Mina söön seda tavaliselt topsist otse lusikaga.
Aldis müüdavad iiriskommid (h.k. caramelos toffee) on kah väga head. Reeglina on kommipakid siin 300g. Ma ei tea, mis eriline mõõt see on, aga just täpselt 300g on kommipakid. Isegi värvilised kummikommid on peaaegu kõik 300g pakendites.
Pildil on üks mu lemmikkommipakk iirisesegu, mida müüakse Aldis.
Uurisin poes minu lemmikute kreemmaiuste kalori- ja rasvasisaldust. Need tooted on erandlikult kõik rasvased ja seega ei ole sportlasele kõige sobivam toit. Mul on vaja oma toitumine kriitilise pilguga üle vaadata.
Ilm jaanuaris
Kui olen jaanuaris päevasel ajal trenni teinud, siis on alati olnud nii soe, et olen saanud lühikeses dressis joosta. Õhtud peale päikeseloojangut on loomulikult endiselt jahedad. Näiteks osad kohalikud jooksevad hilja õhtul kinnastega, enamasti pikkade riietega, jopedega ja sageli kantakse ka suu ees käivat ja ka kaela katvat salli, mille nimi on vist buff.
Kui ma olen mõnel korral hilja õhtul jooksnud pimedas peale päikeseloojangut, siis pikad liibekad olen küll jalga pannud ja õhukese jope, aga muu järgi küll pole vajadust tundnud.
Täpselt jaanuari keskel sadas kahel päeval järjest. Isegi vihmased ilmad olid nii soojad, et sain lühikeses dressis treenida. Vihma sadas nii, et ma sain treenida siiski vihmata ja trenni ajal piilus isegi päike pilvede vahelt. Kui sajab paduvihma, siis täituvad teed kiirelt veega. Teedel on vee äravoolusüsteemid, aga nii kiirelt ei suuda vesi ära voolata, kui peale sajab. Paduvihma ajal on treenida halb. Kuna kõikjal on asfalt või plaatidest kõnniteed, siis pole veel kuhugi imbuda ja nii on vett kõikjal palju. Õnneks peale vihma kaob vesi tänavatelt suht kiirelt.
Pildil on üks istandusevaheline tee. Ma ei ole ise sellist äärmuslikku veekogust veel kohanud.
Kui minna vihma ajal või kohe peale vihma jooksma, siis peab arvestama, et kitsastel tänavatel (näiteks istanduste vahelistel teedel), kus ei ole vee äravoolusüsteeme, kuiva jalaga liikuda ei saa. Lombid on kohati nii suured, et neist üle ei hüppa ja kuidagi kõrvalt astuda ka ei saa. Via Verdel on vihma korral hea joosta, sest seal pole vett kinni hoidvaid ääri ja vesi valgub tee kõrvale.
Pildil on Denia tänav vihma ajal.
Vihma ajal sain targemaks, miks suubuvad iga teatud vahemaa tagant sisemaalt ojad või väikesed jõed merre. Nägin, kuidas mingist pumbajaamast tulvas vett sinna kraavi vihma ajal. Sellest tegin loogilise järelduse, et tänavatelt ära voolava vee jaoks on teede all mingid süsteemid. Üleliigne vesi juhitakse nendesse kraavidesse ja sealt voolab see omakorda merre. Seega võib merevesi kohati must olla oja merre suubuvas kohas, kui pumbajaamades ei ole mingit veepuhastussüsteemi. Tänavatelt võib ju kõiksugu saasta niimoodi merre sattuda.
Ilm on siin võrreldes Portugali Algarve piirkonnaga ikka palju parem. Ma ei tea, mis ilmaüllatused mind siin ees oodata võivad, aga siiani on ilm ületanud minu ootused. Detsembris oli ainult 3 vihmapäeva ja jaanuaris vaid 2 vihmapäeva. Need on ju ideaalsed treeningtingimused.
Päike loojub juba umbes õhtul kell 18.00 paiku ja juba on selgelt aru saada, et päeva valge osa on mõnusalt pikem.
Tegelikult lubab ilmateade jaanuari lõpuks siin vihma. Eks näis, mis saab. Siis tuleb jaanuari kohta ikka mõni vihmapäev juurde. Loodan, et see mingi pikk vihmaperiood ei ole.
Minu keeleoskus
Jaanuari lõpupoole tekkis mul juba nagu mingi läbimurre hispaania keele arusaamise suhtes. Näiteks saan ma suheldud raamatukogus ühe mehega, kes alati minuga sama laua taga istub. Tema muidugi räägib ja mina kuulan, sest rääkida ma eriti ei oska veel. Aga siiski ma oskan olulisi sõnu ja väljendeid. Kui selgus, et see mees on tegelikult prantslane, siis sain temaga osaliselt suhelda prantsuse keeles, mida ma ka hästi natuke oskan. Sellelt mehelt sain teada, et Denias saab tegelikult hispaania keelt väga odavalt õppida. Aastane keeleõpe maksab 20EUR ja tema naine on seal õppimas käinud ja käib vist praegugi. See mees elab Prantsusmaal vist Alpides, aga talve 6 kuud veedavad koos naisega Denias. Ta elab otse Denia kesklinnas jahisadama ääres ja minu korteriga võrreldes on tal suur elamine – tervelt 67ruutmeetrit. Vot sellist elu saavad lubada endale Prantsusmaa pensionärid. Kuigi see mees on pensionär, tegeleb ta siiski ka jalgrattaspordiga.
Kui korra mööda rannaäärt kesklinna poole jalutasin ja juba kesklinna piirkonnas jahtide ääres olin, siis hakkas minuga rääkima üks mees. No muidugi mees. Ma ei tea, mis ta seletas, aga ma teatasin, et ma ei räägi hispaania keelt. See teda ei heidutanud. Tema jätkas oma juttu ja haaras vestlusse ka minu. See oli tegelikult täitsa üllatav, et ma sain enamusest jutust aru, mis ta mulle rääkis. Kokkuvõttes pidas ta mulle pika loengu teemal, mida tähendab armastus, kuidas seda armastust nautida ja kuidas naudivad armastust hispaanlased ja kuidas tema naine seda ei naudi. Ta ei kasutanud kordagi sõna seks või muud sarnast. Ta rääkis tegelikult väga galantselt. Õnneks ma suutsin talle lõpuks selgeks teha, et mul on ikkagi kiire juba ja ma pean edasi minema. Ega tal siiski jutt ei lõppenud, aga lõpuks sain sealt tulema. Ma ei tea, kas ta otsiski tee äärest naisi, keda enda juurde koju lohistada või oli see lihtsalt juhus. Vanust võis tal olla kaks korda nii palju kui minul ja oli ta mulle umbes lõuani.
Ise läksin korra rääkima ühe jooksjaga. Loomulikult oli seegi jälle mees. Astusin just kodu välisuksest välja ja näen, et kõrvalmaja ääres teeb üks mees venitusharjutusi. Ma lausa pidin sinna minema, sest ta oli jala väga kõrgele tõstnud ja enamus naisigi ei suuda nii. Mulle oli siis selge, et tegu peab olema ikkagi sportlasega. Tal oli üks jalg kõrge ääre peal ja kusjuures mõlemad jalad olid põlvest sirged. Kahjuks rääkis see jooksja vaid hispaania keeles, aga ma sain vähemalt temaga lühidalt väikese vestluse pidada. Ta on tööinimene, kes jookseb, nagu enamus siin, hilja õhtul peale tööd ja nädalavahetustel päeval. Seega ei sobi ta mulle treeningpartneriks. Hea siiski teada, et minu kõrvalmajas elab tervislikest elukommetest lugu pidav inimene. Mu naabrinaine jookseb tegelikult ka vahel. Nii ta olevatki oma elukaaslasega tuttavaks saanud, mõlemad jooksid ja hakkasidki suhtlema.
Kui jälle läks teema naabritele, siis pean mainima, et naabrimees valdab saksa keelt vabalt. Naabrimees töötab ehitussektoris ja enamus kliendid on sakslased. Tänu sellele, et ta valdab saksa keelt, saab ta palka poole rohkem kui kohalikud saksa keelt mitteoskavad hispaanlased. Kuna tema firmast keegi teine saksa keelt ei oska, siis on ta nii nõutud, et talle ei taheta puhkepäevigi anda. Kui keegi mõtleb Eestist, et tuleks õige Hispaaniasse tööle nendesse turismipiirkondadesse, mis on sakslaste seas populaarsed, siis saab hea töökoha, kui saksa keel on suus. Loomulikult hispaania keele oskus võiks ka ikka olla.
Aitan minagi ettevõtetel kasumit teenida. Söön siinseid jõulumaiustusi. Katsetan erinevaid. Mis mulle eriti meeldivad, on seotud vist martsipani ja seega mandlitega.
Pildil on ühe tüüpilise Hispaania jõulumaiustuse karp.
Eri poodides on müügil eri firmade toodangut, aga sisu on enam vähem sama.
Pildil on üks tüüpiline Hispaania jõulumaiustus. See sarnaneb veidi halvaaga, aga ju see on ikka midagi muud. Seda võib lõigata noaga viiludeks. Mina murdsin, hammustasin otsast tüki või urgitsesin lusikaga pakendi seest.
Tüüpilised jõulumaiused on enam-vähem sama suurusega. Mõnda toodet on karbis 300gr ja mõnda kergemat ainult 150gr. Karp on papist, aga sees asub sisu kiles. Mul kodus kääre ei ole ja seepärast pidin ma noaga neid kilesid lahti urgitsema. Sisu on sellises kiles, et see on pigem mõeldud kohe tervena sealt välja võtmiseks ja kuskil mujal serveerimiseks.
Pildil on tüüpiline Hispaania jõulumaius. Nagu näha, on sees röstitud mandlid. Ümber olev valge mass on kõva ja mina seda noaga küll lõigata ei suutnud. Ei suutnud ma seda ka otsast kohe hammustada. Pidin vastu laua äärt taguma, et sealt tükk lahti murda. See on päris hea, aga ma olen seda siiski ainult korra ostnud. See sarnaneb välimuselt Kuressaare Leivakombinaadi valge halvaaga, aga maitse on teine ja toode ise kõva. Sarnast maiust olen ka mujal maailmas müügil näinud.
Jõulumaiustused hinnatakse jaanuaris alla. Kui näiteks enamlevinud jõulumaiuse hind on reeglina umbes 1,99EUR, siis jaanuaris maksab sama asi 1,29EUR.
Pildil on tüüpiline Hispaania jõulumaius. See on igal juhul minu lemmik. See on piisavalt kõva, et seda noaga lõigata, aga samas on seda mõnus ka lusikaga süüa või otsast hammustada. See on tehtud arvatavasti mandlitest ja on mingil määral sarnane martsipaniga.
Samasuguseid maiusi, nagu eelnevatel piltidel näha, on veel martsipanimaitseline segu koos värviliste puuviljatükkidega ja siis igasuguseid sama suuri šokolaade pähklitega või muuga. Kahjuks kaovad need tooted müügilt ära, muidu võiks neid ideaalselt Eestisse kaasa osta kingiks.
Pildil on Hispaania jõulumaius. Pildilt ei saa võib-olla väga hästi aru, aga karbis on nagu väikesed saiakesed, mis on umbes supilusika suurused. Täpselt paraja suurusega, et üks korraga ära süüa. Saia sees on martsipanitäidis ja see teebki selle väga maitsvaks.
Osadel nendel karpidel on peale kirjutatud Flor de Navidad, mis võib tõlkes tähendada umbes Jõulude lill või Jõulude õis. Sama toote tüübi nimi on hispaania keeles „turron“ näiteks „turron chocolate blanco“ või „turron suprema“.
Pildil on tüüpiline Hispaania jõulumaius. Ostsin seda korra jaanuaris, sest see oli nii odavaks hinnatud ja tundus lõpuks nii huvitav. Seda müüakse väikeses kilekotipakendis. Iga toode on eraldi paberisse pakitud. See oli küll minu jaoks üks halb ost. Selle paberi sees on rõnga kujuline kuiv küpsise taoline pude sai. Täitsa mõttetu kraam. Mina ei saa aru, mis selles nii erilist on.
Ma olen siin päris palju värvilisi kummikomme söönud. Eestis ma neid tavaliselt ei söö. Siin ei ole lihtsalt eriti muud valikut, aga magusat ma vajan. Nüüd olen ma lõpuks leidnud ühe väga hea kommi, mis maitseb hästi ja ei ole nii keemiat täis kui värvilised kummikommid. See komm on järgmisel pildil.
Pildil on mee- ja sidrunimaitseline karamellkomm. Sellises pakendis müüakse seda Mercadonas ja kilo hind oli vist umbes 5EUR ringis. Seda kommi ma julgen soovitada ka kõigile teistele.
Jõuludeaegne toit on ka mingi eriline saiapäts. Loomulikult seda ei kutsuta saiapätsiks. See on tihkest taignast tehtud raske jõulusai, mis on tavalise Eestis müüdava saiapätsi suurune. Selle hispaaniakeelne nimi on „bizcocho de navidad (bolo de manteiga)“. Selle saia sees on eri puuviljade ja eri pähklite tükid. Muidu võiksin seda isegi soovitada, aga see on selline toode, mis säilib 4 kuud või rohkemgi. Seega on täis rohkelt keemilisi säilitusaineid. Kui siiakanti sattuda, siis korra võib ju ikka proovida.
Pildil on Denia poodides Jõulude ajal müüdav jõulusai.
Jõulu- või aastavahetuseaegne populaarne söök on siin mingi lihakints. Ma ei ole seda proovinud, sest esiteks kaalub see mingi 7kg ja teiseks on see nii suur, et mul ei ole võimalik seda kuskile mahutada. Seda müüakse kohati suures pappkarbis ja kui ma seda pakendit esmakordselt nägin, siis arvasin, et müüakse hiigelsuurt šampust karbis. Selle hispaaniakeelne nimi on „jamon iberico cebo disfor (guijuelo)“ või “jamon de hembra con hueso castellpetit (teruel)“.
Pildil on suur lihakints, mis meenutab mulle šampusepudelit.
Praegu, jaanuari lõpus, hakkab poodidesse tekkima juba lihavõtteaegseid roogasid.
Pildil on suur lihakints koos spetsalusega. Sellel pildil saab paremini aru, kui suur see tegelikult on.
Naabrite antud karpkala
Ühes varasemas postituses kirjutasin, et naabrid andsid mulle 2 sügavkülmutatud karpkala. Nüüdseks olen seda kala juba ise küpsetanud või õigemini keetnud, sest ahju mul siin pole. Mulle tundusid need üsna väiksed või õigemini normaalse suurusega olevat. Kui kala keetma hakkasin, siis avastasin, et küll on ikka pirakas. Pidin ekstra hästi suure potiga keetma, sest muidu polekski ära mahtunud.
Pildil on Eesti vetest püütud karpkala oma elusuuruses. Mul nii suur kala ei olnud.
Kala oli nii suur, et ma pidin seda mitu korda sööma. Üks kala on mul veel siiamaani alles. Oh, sellest kalast kirjutades tuleb sülg suhu. Kala oli nii maitsev. Eriti maitsevaks tegid selle lisandid, mis ma keetmise ajal potti panin. Viimase maitselihvi taldrikule serveerides andis kalale sidrun. See ei olnud mitte tavaline sidrun, vaid sidrun, mis on kasvanud Erika aias.
Pildil on karpkalast valmistatud maitsev roog. Minul olid lisandiks köögiviljad ja riis.
Denia 1. Punase Risti jooks
Denias toimus 1. Punase risti jooks täpselt jaanuari keskel. Jooksu hispaaniakeelne nimi on „I Carrera Solidaria Por Cruz Roja Denia“. Mina kahjuks sellest osa ei võtnud. Ma avastasin selle jooksu liiga hilja, et sinna ikkagi minna. Kui ma jooksu avastasin, siis oli kohalikus blogis kirjas, et jooksule registreerimine on juba lõppenud ja enne jooksu saab ka ennast siiski registreerida. Mina sain asjast nii aru, et kui registreerida alles vahetult enne võistlust, siis ei lähegi nagu võistluses arvesse. Eelregistreerides oli stardimaks 5EUR ja võistluspäeval 10EUR.
Pildil on 1. Denia Punase Risti jooksu 2012 start.
Kuna vana-aasta jooks oli siin nagu suvaline lõbus sörkjooks, siis mul oli kahtlus, et järsku on nüüd jälle midagi sarnast. Ma ei tahtnud enam treeninguid ära jätta ja nii ma ei läinudki võistlema. Võistluspäeval luusisin staadioni ümber ringi, sest lootsin, et ehk on start sealkandis ja näen võistlust. Ei olnud. Kui ma internetis olles selle võistluse kuulutust nägin, siis ma ei saanud ma aru, kus on stardikoht. Nii jäigi mul nii võistlemata kui võistlus vaatamata.
Pildil on 1. Denia Punase Risti jooksu 2012 osad tulemused.
Startis üle 300 osaleja. Nii palju sain ma kohaliku jooksuklubi blogist aru, et plaanis on kindlasti korraldada sama võistlus ka järgmisel aastal. Lisaks lubas korraldaja või korraldusega seotud isik, et selle aasta lõpus toimub Denias ametlik vana-aasta jooks. Tore. Kahju ainult, et minul võistlemata jäi. Jooksurada ma ei tea, kus see toimus. Tulemusi vaadates oleks ma võinud ehk esikolmikusse tulla. Kui vaadata tulemusi, siis seal on näha, et mõne jooksja taga ei olegi mingit vanusegrupi kohta määratud. Kummaline võistlus, kus võistluspäeval registreerijad ei lähegi auhindade jagamisel arvesse. Numbreid vaadates jääb mulje, et keegi on käsitsi numbreid kirjutanud. Hispaania on jooksumaa, aga tundub, et Denia on nagu kuidagi väga maha jäänud kaasaegsele arengule. Tore siiski, et selline võistlus organiseeriti.
Jooksuvõimalused Denias
Pildil on mandlipuu õied.
Algul jooksin enamasti staadionil või Via Verdel. Nüüdseks olen avastanud Via Verde taga olevad paralleelteed. Neid mööda on mõnus joosta. Ma olen siiski jooksnud ainult kuni suure autoteeni, mis on Denia ja Ondara vahel. Via Verdega paralleelselt jooksvad asfaltteed apelsiniistanduste vahel on vähese liiklusega ja kohati isegi mägine ja seega natuke vaheldust ainult tasasele maale.
Pildil on õitsev mandlipuu oks.
Kui esimest korda nii kaugele sisemaale jooksin, siis ega ma täpselt teadnud, kus ma olen. Mulle oli orientiiriks suure liiklusega autotee, et ma sealt üle ei läheks ja teine orientiir oli Els Poblets küla juures olev mägi. Jooksin muudkui edasi teadmata, kui kaugel ma ikkagi olen ja kuidas ma koju tagasi jõuan. Korraga olin tuttava maja ees ja siis juba teadsin oma kaugust koduni.
Pildil on õitsev mandliistandus.
Oma jooksupiirkonda laiendades nägin, et mõnes kohas kasvatatakse greipfruute. Kuigi Denias ma ei ole mandlipuid näinud, siis kaugemal sisemaal joostes nägin ka mandliistandusi. Mõned üksikud mandlipuud juba õitsesid. Denias on ka oliiviistandusi.
Pildil on mandel, mis kasvab puu otsas kõva kesta sees.
Korra laiendasin oma jooksupiirkonda ka nii, et jooksin Ondara linna, sealt edasi El Verger ja Els Poblets küladesse ja siis jälle koju tagasi. Orientiiriks oli mul kogu aeg Els Poblets küla kalju. Kui Ondara linnast välja jooksin, siis sattusin kogemata arvatavasti kiirteele. Õnneks tuli peagi mingi väike kõrvaltee ja ma sain turvalisele jooksurajale.
Pildil on greipfruudipuu, mis on välimuselt samasugune nagu apelsini või mandariinipuu.
Kui ma oma jooksuteid laiendan, siis jooksen alati ilma kindla plaanita, et kuhu ma välja jõuan. Lihtsalt jooksen. Nii palju muidugi arvestan, et ma rohkem ei jookseks, kui treeningplaan ette näeb.
Pildil on puu otsas kasvav greipfruut.
Pildil on greipfruut.
Veohobused
Kui jooksin Via Verdega paralleelselt jooksvatel teedel, siis kohtasin hobuveokeid. Selles ei olekski midagi ebatavalist, aga mina ei ole varem selliseid näinud. Oli üks tavaline hobune, kes vedas tühja vankrit, millel istus vaid juht. Vankri taha oli seotud teine hobune. Tagumise hobuse külge oli rakendatud asfaldil järgi lohisev autorehv. Ma nägin trenni ajal kahte eri vankrit eri teedel. Ühe hobuse taga maas lohiseval autorehvil olid isegi suured maakivid sisse pandud, et ikka raskem oleks. Mis selle kõige mõte oli? Kas nii treenitakse hobuseid? Kui treenitakse, siis mis otstarbel neid treenitakse. Kas tõesti ainult selleks, et nad tulevikus jaksaksid näiteks vankrit vedada või maad künda.
Sel päeval, kui ma Ondarast läbi jooksin, toimus seal mingi üritus linna keskel. See võis olla ka tavaline laadapäev. Igatahes rahvast oli kesklinna piirkonnas palju ja politsei oli kohal turvalisust tagamas. Ühel platsil oli väga palju hobuvankreid, mis olid arvatavasti lõbusõidu tegemiseks. Võib-olla hobuseid treenitaksegi järgi lohisevate autorehvidega, et nad jaksaksid lõbusõite vastu pidada. Korra olen ka Denias näinud hobust vankri ees uhkelt riides inimesi sõidutamas.
Palmide hooldus
Praegusel aastaajal käib vilgas palmide hooldamine. Palmide kärpimise amet ongi kohe eriline ohtlike tööde hulka liigitatav amet. Mõni ronib redeli otsa ja lõikab palmioksi, aga redeliga ei pääse igale poole ligi. Mina olen näinud, kuidas töömees ronib turvarihma ja mingite saapaklambrite abil palmi tüve mööda.
Pildil on töömees palmi otsas ronimas ja palmioksi lõikamas.
Uued palmi lehed kasvavad tipu keskelt välja. Need lehed, mis on kõige alumised, on vanad, kuivavad ära ja need lõigatakse ära. Lõikamine ei saa selle kohta päris öelda. Lehed on tüve lähedalt paksud ja tugevad. Töömehe tööriist on midagi kiini sarnast ja kaugelt vaadates on pahtlilabida moodi. See pind, kus palmilehed olid, kraabitakse nagu täiesti puhtaks. Kui hoolega jälgida palmi tüve kasvõi altpoolt, siis on sellel näha teatud mustrit. See muster moodustubki äralõigatud lehtede otsest. Palmilehtede lõikamine on tõsine ja füüsiliselt raske töö. Mida siledam on palmi tüvi, seda hoolikamalt on vanad palmioksad ära lõigatud ja tüvi puhtaks kaabitud.
Pildil on näha äsja lõigatud palmi. Näha on, et tüvi on hoolega puhtaks kraabitud. Äsja lõigatud lõikekohad on heledad, aga aja jooksul muutuvad needki tumedaks.
Peale palmiokste lõikamist pritsitakse lõikekohtadele mingit vedelikku. Selle otstarvet ma ei tea. Pritsimine käib mingi pika ridva otsast, mis näeb välja nagu õngeritv. Selle ridva küljes on voolik, mida mööda suunatakse vedelik täpselt sinna kohta kuhu vaja. Ega raisata ei ole midagi.
Pildil on näha kõrge palm, mille tüve ei ole peale okste eemaldamist tüveni puhtaks kraabitud. Samuti on näha, et alumised oksad on kuivanud, aga ikka ripuvad veel puu küljes.
Kui palmide hooldus on lõppenud, siis sellest jääb alles väga suur hunnik jääke. Jääkide äraviimiseks tellitakse tavaliselt hiigelsuur lahtine prügikonteiner. Näiteks minu vastasmaja elanikud pidi lausa 2 konteinerit tellima, sest palmide lõikamisest tekkis nii palju jääke. Palmid on küll ilusad, aga nende hooldamine võib päris kulukas olla.
Pildil on palm, mille otsas kasvavad datlid. Datlid kasvavad palmi otsas tüve lähedal. Mina olen näinud ainult kollaseid datleid.
Osadel palmidel kasvavad otsas mingid viljad. Korra tänaval jalutades avastasin, et palmi all on maas samasugused kivid, nagu on datlite sees. Neil viljadel, mis kasvavad sellistel palmidel, millel on datlitele sarnased kivid sees, on ka vilja väljanägemine datlile sarnane. Ma ei tea, kas need ongi datlid. Igaks juhuks ma ei proovi neid süüa.
Pildil on näha datlikobarad, mismoodi need palmi otsas ripuvad.
Ma otsisin internetist igaks juhuks datlite kohta infot ja selgus, et tõesti, datlid kasvavadki palmide otsas. Seega ma tegin avastuse, mis oli juba varem teada. Kui õunad kasvavad vahel metslikult tee ääres, siis nende viljad ei ole maitsvad. Võib-olla on datlitega samamoodi, et kõik sordid ei kõlba süüa.
Pildil on näha madalad palmid, mis näevad välja kui hiigelsuured ananassid. Neil palmidel on vanad oksad ekstra nii ära lõigatud, et moodustuks ümar, jämedam ja visuaalselt ilus tüvi.
Kui palmioksi ära lõigates tüve väga puhtaks ei kaabita, vaid jäetakse väiksed leheotsad tüvele alles, siis näeb madal palm välja nagu hiigelsuur ananass.
Hispaania maiustused
Kirjutasin juba jõuludeaegsetest traditsioonilistest jõulumaiustest. Magusat ma vajan ja seetõttu olen proovinud enamasti Aldis saada olevaid igasuguseid vaniljega seotud kreeme.
Olen söönud korra juustukooki (h.k. tarta de queso). See on mõnusas väikses (200g) pakendis, et nagu sobibki ideaalselt ühele inimesele. Maitseb hästi, aga päris õige ameerika juustukoogi maitsega ei ole. Kui muidu suudan ühe silmapilguga terve koguse ära süüa, siis seda väikest kooki suutsin mitme toidukorra peale ära jagada.
Pildil on väike juustukook, millist müüakse Aldis ja millist ma olen söönud.
Päris mõnus on karamellimaitseline spiraalne maius (h.k. copa espiral caramelo), aga see ei ole siiski mu lemmik. Kuidagi rasva on seal maitse järgi rohkem, kui mingis muus tootes.
Korra olen söönud siin ka kreem brüleed (h.k. creme brulee). Arvasin, et mulle see ei meeldi üldse, aga tegelikult on see üks mõnusaim asi. Kreem brülee on mõnusas klaasnõus ja kaasas on pruun suhkur. Kui pruun suhkur kreemile kallata, siis on see kõik kokku väga maitsev. Pruuni suhkrut seal peal peaks vist mingi asjandusega kuumutama, aga mulle meeldis niisamagi.
Pildil on kreem brülee maiustus.
Üks mu lemmikuid on veel vaniljetops (h.k. copa de vainilla). See on eriti odav, ainult mingi 19senti tops, aga ise kaalub 200g. Selle peal on vahukoor või midagi taolist. See vahukoore osa mind ei huvita. Mind huvitab just see alumine mõnusalt paks ja pehme vaniljekreemi osa.
Pildil on näha tavaline vaniljekreem. Enamasti müüakse lihtsalt seda kreemi topsis, aga vahel müüakse ka nii, et kreemi peal topsi sees on küpsis. Ma korra olen kogemata ka küpsisega vaniljekreemi ostnud. Mulle meeldib siiski puhas kreem.
Tavaline vaniljekreem (h.k. natillas vainilla) meeldib mulle siin ka väga. Kõik sellised kreemilaadsed maiustused on kuidagi väga taskukohaste hindadega. Kui toote pakendilt uurida, siis tuleb välja, et kõik, mis on hea, on ka rasvane ja sportlasele mitte kõige kasulikum.
Pildil on munamaius flan de huevo.
Mingi munamaius (h.k. flan de huevo), oli selline, mille ma ostsin, aga mis ei maitsenud absoluutselt. Seda ma küll edaspidi ei taha enam.
Pildil on munamaius flan de huevo.
Riisipudingut (h.k. arroz con leche) ma ei ole varem söönud ja siin proovisin seda. Mingis magusas vedelikus (piimatootes) riisimass oli. Selle asemel keedan parem ise riisi ja teen maitsva lõunasöögi.
Pildil on topsis müüdav riisipudingu maius.
Minu üks eriline lemmik peale tavalise vaniljekreemi on jälle mingi vaniljetops (h.k. flan de vainilla). See on vist mõeldud söömiseks topsist tagurpidi välja kallates söömiseks nagu minikooki. See on tarretise moodi ja ei valgu laiali. See on vist isegi rasvatu toode ja selline mõnusa maitsega.
Pildil on minu üks lemmikuid flan de vainilla. Nagu näha, on see topsist välja kallatud ja taldrikule serveeritud. Mina söön seda tavaliselt topsist otse lusikaga.
Aldis müüdavad iiriskommid (h.k. caramelos toffee) on kah väga head. Reeglina on kommipakid siin 300g. Ma ei tea, mis eriline mõõt see on, aga just täpselt 300g on kommipakid. Isegi värvilised kummikommid on peaaegu kõik 300g pakendites.
Pildil on üks mu lemmikkommipakk iirisesegu, mida müüakse Aldis.
Uurisin poes minu lemmikute kreemmaiuste kalori- ja rasvasisaldust. Need tooted on erandlikult kõik rasvased ja seega ei ole sportlasele kõige sobivam toit. Mul on vaja oma toitumine kriitilise pilguga üle vaadata.
Ilm jaanuaris
Kui olen jaanuaris päevasel ajal trenni teinud, siis on alati olnud nii soe, et olen saanud lühikeses dressis joosta. Õhtud peale päikeseloojangut on loomulikult endiselt jahedad. Näiteks osad kohalikud jooksevad hilja õhtul kinnastega, enamasti pikkade riietega, jopedega ja sageli kantakse ka suu ees käivat ja ka kaela katvat salli, mille nimi on vist buff.
Kui ma olen mõnel korral hilja õhtul jooksnud pimedas peale päikeseloojangut, siis pikad liibekad olen küll jalga pannud ja õhukese jope, aga muu järgi küll pole vajadust tundnud.
Täpselt jaanuari keskel sadas kahel päeval järjest. Isegi vihmased ilmad olid nii soojad, et sain lühikeses dressis treenida. Vihma sadas nii, et ma sain treenida siiski vihmata ja trenni ajal piilus isegi päike pilvede vahelt. Kui sajab paduvihma, siis täituvad teed kiirelt veega. Teedel on vee äravoolusüsteemid, aga nii kiirelt ei suuda vesi ära voolata, kui peale sajab. Paduvihma ajal on treenida halb. Kuna kõikjal on asfalt või plaatidest kõnniteed, siis pole veel kuhugi imbuda ja nii on vett kõikjal palju. Õnneks peale vihma kaob vesi tänavatelt suht kiirelt.
Pildil on üks istandusevaheline tee. Ma ei ole ise sellist äärmuslikku veekogust veel kohanud.
Kui minna vihma ajal või kohe peale vihma jooksma, siis peab arvestama, et kitsastel tänavatel (näiteks istanduste vahelistel teedel), kus ei ole vee äravoolusüsteeme, kuiva jalaga liikuda ei saa. Lombid on kohati nii suured, et neist üle ei hüppa ja kuidagi kõrvalt astuda ka ei saa. Via Verdel on vihma korral hea joosta, sest seal pole vett kinni hoidvaid ääri ja vesi valgub tee kõrvale.
Pildil on Denia tänav vihma ajal.
Vihma ajal sain targemaks, miks suubuvad iga teatud vahemaa tagant sisemaalt ojad või väikesed jõed merre. Nägin, kuidas mingist pumbajaamast tulvas vett sinna kraavi vihma ajal. Sellest tegin loogilise järelduse, et tänavatelt ära voolava vee jaoks on teede all mingid süsteemid. Üleliigne vesi juhitakse nendesse kraavidesse ja sealt voolab see omakorda merre. Seega võib merevesi kohati must olla oja merre suubuvas kohas, kui pumbajaamades ei ole mingit veepuhastussüsteemi. Tänavatelt võib ju kõiksugu saasta niimoodi merre sattuda.
Ilm on siin võrreldes Portugali Algarve piirkonnaga ikka palju parem. Ma ei tea, mis ilmaüllatused mind siin ees oodata võivad, aga siiani on ilm ületanud minu ootused. Detsembris oli ainult 3 vihmapäeva ja jaanuaris vaid 2 vihmapäeva. Need on ju ideaalsed treeningtingimused.
Päike loojub juba umbes õhtul kell 18.00 paiku ja juba on selgelt aru saada, et päeva valge osa on mõnusalt pikem.
Tegelikult lubab ilmateade jaanuari lõpuks siin vihma. Eks näis, mis saab. Siis tuleb jaanuari kohta ikka mõni vihmapäev juurde. Loodan, et see mingi pikk vihmaperiood ei ole.
Minu keeleoskus
Jaanuari lõpupoole tekkis mul juba nagu mingi läbimurre hispaania keele arusaamise suhtes. Näiteks saan ma suheldud raamatukogus ühe mehega, kes alati minuga sama laua taga istub. Tema muidugi räägib ja mina kuulan, sest rääkida ma eriti ei oska veel. Aga siiski ma oskan olulisi sõnu ja väljendeid. Kui selgus, et see mees on tegelikult prantslane, siis sain temaga osaliselt suhelda prantsuse keeles, mida ma ka hästi natuke oskan. Sellelt mehelt sain teada, et Denias saab tegelikult hispaania keelt väga odavalt õppida. Aastane keeleõpe maksab 20EUR ja tema naine on seal õppimas käinud ja käib vist praegugi. See mees elab Prantsusmaal vist Alpides, aga talve 6 kuud veedavad koos naisega Denias. Ta elab otse Denia kesklinnas jahisadama ääres ja minu korteriga võrreldes on tal suur elamine – tervelt 67ruutmeetrit. Vot sellist elu saavad lubada endale Prantsusmaa pensionärid. Kuigi see mees on pensionär, tegeleb ta siiski ka jalgrattaspordiga.
Kui korra mööda rannaäärt kesklinna poole jalutasin ja juba kesklinna piirkonnas jahtide ääres olin, siis hakkas minuga rääkima üks mees. No muidugi mees. Ma ei tea, mis ta seletas, aga ma teatasin, et ma ei räägi hispaania keelt. See teda ei heidutanud. Tema jätkas oma juttu ja haaras vestlusse ka minu. See oli tegelikult täitsa üllatav, et ma sain enamusest jutust aru, mis ta mulle rääkis. Kokkuvõttes pidas ta mulle pika loengu teemal, mida tähendab armastus, kuidas seda armastust nautida ja kuidas naudivad armastust hispaanlased ja kuidas tema naine seda ei naudi. Ta ei kasutanud kordagi sõna seks või muud sarnast. Ta rääkis tegelikult väga galantselt. Õnneks ma suutsin talle lõpuks selgeks teha, et mul on ikkagi kiire juba ja ma pean edasi minema. Ega tal siiski jutt ei lõppenud, aga lõpuks sain sealt tulema. Ma ei tea, kas ta otsiski tee äärest naisi, keda enda juurde koju lohistada või oli see lihtsalt juhus. Vanust võis tal olla kaks korda nii palju kui minul ja oli ta mulle umbes lõuani.
Ise läksin korra rääkima ühe jooksjaga. Loomulikult oli seegi jälle mees. Astusin just kodu välisuksest välja ja näen, et kõrvalmaja ääres teeb üks mees venitusharjutusi. Ma lausa pidin sinna minema, sest ta oli jala väga kõrgele tõstnud ja enamus naisigi ei suuda nii. Mulle oli siis selge, et tegu peab olema ikkagi sportlasega. Tal oli üks jalg kõrge ääre peal ja kusjuures mõlemad jalad olid põlvest sirged. Kahjuks rääkis see jooksja vaid hispaania keeles, aga ma sain vähemalt temaga lühidalt väikese vestluse pidada. Ta on tööinimene, kes jookseb, nagu enamus siin, hilja õhtul peale tööd ja nädalavahetustel päeval. Seega ei sobi ta mulle treeningpartneriks. Hea siiski teada, et minu kõrvalmajas elab tervislikest elukommetest lugu pidav inimene. Mu naabrinaine jookseb tegelikult ka vahel. Nii ta olevatki oma elukaaslasega tuttavaks saanud, mõlemad jooksid ja hakkasidki suhtlema.
Kui jälle läks teema naabritele, siis pean mainima, et naabrimees valdab saksa keelt vabalt. Naabrimees töötab ehitussektoris ja enamus kliendid on sakslased. Tänu sellele, et ta valdab saksa keelt, saab ta palka poole rohkem kui kohalikud saksa keelt mitteoskavad hispaanlased. Kuna tema firmast keegi teine saksa keelt ei oska, siis on ta nii nõutud, et talle ei taheta puhkepäevigi anda. Kui keegi mõtleb Eestist, et tuleks õige Hispaaniasse tööle nendesse turismipiirkondadesse, mis on sakslaste seas populaarsed, siis saab hea töökoha, kui saksa keel on suus. Loomulikult hispaania keele oskus võiks ka ikka olla.
kolmapäev, 18. jaanuar 2012
Itaalia laevaõnnetus
13 ja reede hilisõhtul juhtus Itaalia rannikul Giglio saare ääres laevaõnnetus. See ei puuduta küll otseselt mind ja Hispaaniat, aga siiski kirjutan sellest. Hispaania televisiooni uudistekanalites on see olnud alates õnnetusest üks peamistest teemadest ja seepärast pidasin vajalikuks sellest kirjutada.
Pildil on Costa Concordia õnnetuses.
Reisijaid oli Costa Concordia pardal üle 4200 ja kui arvestada leitud hukkunuid ning teadmata kadunuid, siis võib hukkunuid olla kokku ligi 20. Kui mina sellest uudisest esmakordselt kuulsin, siis mõtlesin küll, et kas asjaga on kuidagi seotud ka lennuk, sest sageli räägiti vaid Concordiast ja see kõlab samamoodi nagu tegelikkuseski lendav kiirlennuk. See on loomulikult alati traagiline, kui inimohvritega õnnetused juhtuvad. See kõik tundub kuidagi nii uskumatu, et laevakapten suutis sellises kohas karile sõita. Loomulikult on kapten vastutav laeva eest isegi siis, kui tegelikult ei ole kapten sellega otseselt seotud.
Pildil on Costa Concordia õnnetuses.
Kui kunagi kuulatakse laeva mustad kastid üle, siis peaks mingi tõde õnnetusest selguma. Õnnetuse teeb kummaliseks see, et sama kapten sõidab absoluutselt iga nädal samal marsruudil. Võiks öelda, et kapten tunneb seda piirkonda ja kõiki neid karisid ja sellist õnnetust lihtsalt ei saa juhtuda.
Mul tekib küsimus, et kes oli sel hetkel vahis, kui õnnetus juhtus. Kuigi kapten vastutab laeva eest, ei tähenda see, et kapten igas ööpäevas 24h suudab üleval olla ja laeva juhtida. Meediaväljaannetes kajastatakse, et kapten juhtis sel hetkel laeva ja kapteni enda jutust jääb ka mulje, et ta uuris kaarti ja juhtis laeva.
Pildil on Costa Concordia õnnetuses.
Oma kogemustest võin kirjutada, et kapten loomulikult reaalselt ise rooli ei keera. Rooli taga on ikka reeglina vahimadrus. Kapten annab korraldusi. Kuigi laevas on merekaardid, mille järgi sõidetakse, siis tegelikult sõidetakse siiski peast. Ainult algajad ajavad näpuga kaardil järge, et mis kursil sõita. Kaptenil on sellised asjad lihtsalt peas. Kui on ohtlik või võõras piirkond, siis on laevas lisaks ka seda piirkonda tundev loots, kes annab korraldusi, mis kursil sõita. Kuna lootsist ei ole sõnagi kirjutatud, siis pidi see piirkond olema sõitmiseks turvaline ja kaptenile tuntud.
Mis siis ikkagi võis sellise õnnetuse põhjustada? Ma eeldan, et kapten ei olnud tegelikult süüdi. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kogenud kapten midagi valesti tegi. Kaptenid on tegelikult tähelepanelikud ja isegi siis, kui nad on oma kajutis, märkavad nad ikka, kui laev sõidab valel kursil. Kui kapten sõidab sellel liinil iga nädal, siis ma eeldan, et ju ka vahimadrusele on see liin tuttav. Võib-olla on selle õnnetusega nii nagu tavaliselt, et üldine avalikkus ei saa kunagi teada, miks see õnnetus juhtus. Samas kui kedagi on vaja süüdlaseks kuulutada, siis on kõige lihtsam süüdistada kaptenit.
Piparkoogiteooria
Kirjutan vahepeal milleski lõbusamast. Mina olen harjunud väiksest peale sööma aasta lõpus piparkooke. Väiksena ma ei mõtelnud kunagi sellele, et mis on piparkookide tegelik põhjus. Eestis ja Skandinaavia riikides seostuvad piparkoogid loomulikult eelkõige Jõuludega, samas näiteks kui Vahemeremaades ei ole võib-olla kuuldudki piparkookidest.
Pildil on piparkoogid.
Piparkoogid on tegelikult küpsised, millele on lisatud organismile soojust andvaid lisandeid. Põhjamaade jaoks on piparkoogid nii loomulikud, et ei kujutagi talve ilma nendeta ette. Minu arvates peaks piparkooke müüdama terve talve jooksul ja neid ei peaks üldse Jõuludega seostama. Ma ei tea küll, kes mõtles välja piparkoogid, kuid arvan, et need leiutati kuskil külma talvega riigis.
Pildil on piparkoogid.
Miks ei ole sooja talvega riikides piparkoogid levinud? Vastus on väga lihtne, neid lihtsalt ei ole vaja. Kui talvel paistab soe päike ja õhutemperatuur on +20 C kraadi ligi, siis oleks piparkoogid organismile liigse kuumuse andjad ja see teeks omakorda halba südamele. Inimestele on tootjate poolt jõuga piparkoogid seostatud just Jõuludega. Kui oleks minu teha, siis müüdaks piparkooke Eestis terve talve läbi ja see ei oleks piinlik või häbiasi, kui järsku näiteks juba oktoobris piparkooke hakatakse müüma ja alles märtsis lõpetatakse. Praegu on ju nii, et peale Jõule hakatakse piparkooke alla hindama, et neid võimalikult kiirelt poelettidelt kaotada.
Jõulukaunistused ja Jaanipäev
Milleks kasutakse värvilisi Jõulukaunistusi? Jõulud on aasta kõige pimedamal ajal, kui päevad on lühikesed ja enamasti on päikest ja valgust vähe. Mõnes riigis, nagu Eestis ja ka Skandinaavia riikides võib päeval üldse päikest mitte näha olla. Ma ei saa kindlasti väita, et jõulukaunistused on leiutatud Skandinaavias. Kui meelde tuletada Ameerika filme, siis seal on väga levinud majade kaunistamine Jõuludeks vilkuvate tulukestega.
Pildil on jõulukaunistustega ehitud maja.
Mis ma tahan seoses jõulukaunistustega öelda, on see, et need on mõeldud eelkõige kasutamiseks riikides, mis vajavad talveks veidi rõõmsamaid vilkuvaid värvilisi tulukesi. Olen praegu Hispaanias Denias ja siin ei anna Jõulukaunistused sellist efekti, kui näiteks Eestis. Kui siin kuskil päevasel ajal väljas värvilised tuled on, siis neid ei ole lihtsalt päikesevalguses näha. Siia riiki on värvilised jõulukaunistused nn sisse imporditud rändrahvaste poolt.
Pildil on jõulukaunistustega ehitud maja.
Jõulukaunistustest liigun sujuvalt Jaanipäevani. Miks tehakse Jaanipäeval suurt lõket? Eestis ja ka Skandinaavia riikides on suvise pööripäevaaegsed ööd valged ja päevad nagu ei lõppekski. Kuna ööd on valged, siis on suur lõke ainus, millega teistele märku anda. Lõket on kaugele näha. Vanasti oli lõkke tegemisel loomulikult konkreetne eesmärk, aga tänapäeval on lõke lihtsalt traditsioon, mida jätkatakse. Samamoodi, nagu Jõulude ajal annavad valgust jõulukaunistused, annab Jaaniööl lõke valgust. Nagu jõulukaunistused ei ole levinud üle maailma, ei ole ka jaanilõke levinud üle maailma. Põhjus on ikka ja ainult looduses. Inimesed leiutavad vastavalt kliimale endale sobivaid asju. Suur ehitud tuledesäras kuusepuu on kui majakas öises talves, mis meelitab ligi nagu jaaniöine lõke.
Pildil on ehitud jõulupuu.
Kui mingil vanal ajal hakati jaanilõket tegema, siis ei olnud veel telekat ega internetti. Seega ei olnud jaaniöine lõke mitte moe pärast vaid konkreetsest vajadusest. Vanal ajal olid ka jõulutuled tegelikult päris tulest, aga tänapäeval on leiutatud elekter ja nii on mugavam ja turvalisem ning saab suurema efekti jõulutuledest.
Pildil on jaanilõke.
Jõulud- kommertspühad
Ju paljud on kuulnud, et räägitakse, et Jõulud on kommertspüha. Mida see siis tegelikult tähendab? Alustama peaksin sellest, et mis assotsieerub sõnaga jõulud. Esmalt tuleb ju pähe jõuluvana. Loomulikult kuidas kellelegi. Esmalt pähetulevad sõnad on siiski seotud jõuluehetega, kuusega, jõuluvana ja kingitustega. Eesti on nagu paganlik riik, kes ei mõtle Jõulude õigele tähendusele.
Pildil on jõuluvana.
Jõulud on nagu ideaalselt aasta lõpus. Inimestel on kombeks igasuguseid asju tähistada. Saad aasta vanemaks, tuleb seda tähistada. Saab kooliaasta läbi, jälle tuleb seda tähistada, jne. Aasta lõppeb ja algab uus. Nii ongi Jõulud ideaalsel ajal, et on põhjus tähistamiseks ja enda ning ka teiste premeerimiseks kingitustega.
Pildil on kuusepuu koos kingitustega.
Kui mõelda ristiusu seisukohalt, siis ei kuulu sinna kuidagi Jõuluvana või äkki siiski kuulub? Ristiusu seisukohast on Jõulud Kristuse sünnipäev. Ateistid leiutasid ristiusu Kristuse sünnipäevale vastandiks jõuluvana. Kui Kristusele toodi sünni tähistamiseks kingitusi, siis võib seda kaudselt väljenduda, et tuli jõuluvana ja tõi kingitusi. Nii saabki tuua Kristuse sünnile ja jõuluvanale paralleeli.
Pildil on Kristuse sündi kujutatud koos kolme kuninga ja kingitustega.
Nii arutledes saab ka selgeks kolmekuningapäeva mõte. Eestis ei ole kolmekuningapäev nii tähtis püha, kui on Hispaanias. Jeesusele toodi kingitusi alles kolmekuningapäeval, aga inimestele tuuakse kingitusi ikka sellel päeval, kui on õige sündimise päev. Kui inimestel on kombeks traditsioone üle võtta, siis ei tohiks kuidagi sellele halvasti vaadata, kui sünnipäevaks õnnesoovimine toimub näiteks alles nädal või kaks hiljem peale õiget sündimise päeva.
Kui mõelda Jõulude tegelikule põhjusele, siis peaksid Jõulud inimestes esmalt assotsieeruma Kristuse sünniga. Kuna see ei ole nii, siis saangi väita, et Jõulud on kommertspüha. Kui mõelda Ameerika filmidele, siis kui palju on seal filme jõuluvanadega ja kui palju Kristuse sünniga. Kui ei ole usklik ja ei usu Kristusesse, siis milleks üldse Jõule tähistada? Kas tõesti selleks, et minna kaasa massipsühhoosiga ja aidata ettevõtjatel kasumit teenida? Loomulikult terves maailmas ei ole Jõulud sellise tähtsusega kui on Eestis. Ma ei oska sel teemal mõtteid vahetada, et mida mittekristlikud riigid Jõuludes arvavad ja mis on sealsed jõulukombed.
Härjad merre
Juulikuus on Denias pidu, mille ajal toimub sõna otseses mõttes härgade merre ajamine. Hispaaniakeelse nimega on selle ürituse nimi bous a la mar. Olen seda sündmust korra telekast näinud. Hispaania on tuntud nii härjavõitluse poolest kui härgadega võidu tänavatel jooksmise poolest. Denia on samuti tuntud härgade poolest. Mere äärde sadamakaile rajatakse korralike piiretega ala, mille taha saavad inimesed varjuda ja turvaliselt sündmust jälgida.
Härjad, tegelikult üks härg korraga, lastakse lahti sinna mereäärsesse tsooni. Sadamakail on samal ajal hulljulgeid võitlushimulisi inimesi. Inimesed seisavad kai äärel ja õrritavad härga. Igaüks neist soovib olla see, kelle pärast härg pea ees merre hüppab. Härg tormab sadamakail hullunult ringi ja ühel hetkel lootes rünnata kail seisvat inimest, hüppab hoopis merre. Meres ootavad härga paadiga inimesed, kes härja maale juhivad, pannes nööri ümber härja sarvede.
Pildil on näha, kuidas härg merre viskub ja loomulikult lendavad ka inimesed vette.
Kui inimesed härga õrritavad, siis reeglina hüppavad nad härja tulles ise merre, sest neil ei ole kai ääres seistes kuskile mujale taganeda. Samal ajal kui härg merre hüppab, võivad ka inimesed koos härjaga merre lennata. Loomulikult on sellisel härjavõitlusel ka inimestega traumasid juhtunud, kui härg nad maapinnal kätte saab ja nende otsas trambib või sarvedega puksib.
Et härga õrritavatel inimestel oleks veidigi rohkem turvalist varju, siis on kohe mere ääres kai peal ka üks lava moodi asi, mille alla inimesed saavad varjuda. Selle alla härg ei mahu ja inimesed saavad seal ka ainult käpuli olla. Telekast nägin, et vahel tormab härg hooga sellele lavale ja järgmisel hetkel tormab juba vette ja nii saab pika õhulennu enne vette maandumist.
Kohalikud vanaaegsed riided
Pildil on näha erilistes riietes naisterahvaid.
Jaanuari algul õhtul raamatukogust läbi linna koju jalutades jäid mulle teele ebatavalises riietuses inimesed. Ma ei oska siiani täpselt öelda, et mis sündmus see selline oli. Mina nägin neid tänaval umbes 3.- 5. jaanuari paiku. Telekas näidati sarnastes riietes inimesi hoopis jaanuari keskel. Naisterahvad oli eriti uhketes riietes. Uhketes, mitte tänapäevases mõttes. Riided olid vanaaegsed. Seelikuosas oli arvatavasti traat, sest seelik hoidis jalgadest kaharalt eemale. Näod olid meigitud ja juuksed olid korralikult soengutesse sätitud. Ehk ma saan kunagi teada, mis sündmuse puhul selliseid riideid kantakse. Kui naised olid eriliselt riietatud, siis mehed olid pillimängijad. Naiste riided tõmbasid kogu tähelepanu endale, et meeste riided mulle meelde ei jäänudki.
Pildil on näha, milline on üks juuste kandmise võimalik viis koos selliste riietega.
Pildil on näha rongkäik traditsioonilistes riietes naisterahvastega.
Denia promenaaditee
Pildil on Denia promenaaditee ääres olev kohvik, mis asub üsna Denia kesklinnas. Pildi paremal äärel olev väike majanurk on kalaturu hoone.
Praeguseks olen korra jooksnud täiesti Denia promenaaditee lõppu. Lõpp jääb minu kodust 8,5km kaugusele. Kaugemale joostes mööda mereäärset teed minna ei saa. Tuletan meelde, et kirjutan teest, mis algab kesklinnast ja kulgeb minu kodu suhtes teisel pool kesklinna.
Pildil on osa Denia kesklinnas olevast promenaadist, mille ääres saab jahte imetlemas käia.
Promenaadi nn õige osa on vist umbes 3km pikk. Ma ei oska täpselt ütelda, kus promenaaditee algab. Promenaadil saab korralikes tingimustes mööda mereäärt ainult jalakäijatele mõeldud teel jalutada. Promenaaditee ääres ei ole liivaranda nagu on minu kodu juures randades. Promenaadi tee ääres on kahes kohas kitsas liivariba ja ju see on suvel rahvast tihedalt täis.
Pildil on Denia promenaaditee. Eemal on näha tee ääres olev rannaliivariba.
Kesklinnaosas jääb promenaadi tee äärde kohvikuid. Üsna tee lõpuosas on ka kohvik, kus saab väsinult jalgu puhata ja keha kinnitada. Promenaaditee ääres on loomulikult ka istepinke, aga neid ei ole palju ja parimad neist on sageli hõivatud.
Pildil on Denia promenaaditee ääres olev rannaliivariba.
Promenaaditee lõpuosas on ka bussipeatus. Seega on valikuvõimalus, et kui nii palju käia ei jaksa, siis saab ühe suuna (või ka mõlemad suunad) liinibussiga sõita. Nagu mina olen aru saanud, on promenaaditee lõpus piirkond, kus käiakse sukeldumas. Mina jooksin promenaaditeel ja seetõttu mul ei olnud aega ümbrust uurida. Nii palju nägin, et kalda ääres on merevee pool uuristatud ilusad kivikujutised. Veepõhi on muinasjutuliselt ilus ja vesi selge ning läbipaistev. Seda merepõhja kalda ääres vaadates sain ma väga hästi aru, miks seal võib huvitav olla sukelduda.
Pildil on väike kohvik, mis asub promenaaditee lõpuosas.
Mööda promenaaditeed saab Deniast kuidagiviisi Javea’sse jalutada. Mingil hetkel tuleb promenaadilt sisemaale keerata ja siis kuidagi üle kitsa mägitee saabki Javeasse. See võib päris mõnus matk olla, aga ei usu, et ma seda üksi ette võtma hakkan.
Pildil on Denia promenaaditee lõpuosas olev lõik. Seal ei ole enam piiret ja saab otse mereäärsetele kividele minna merd imetlema.
Selles kohas, kus on promenaaditee lõpp, läheb tegelikult üks väike tee veel edasi. Kuna ma juba nagunii olin sealkandis, siis huvi pärast jooksin seda teed mööda edasi, kuigi teel oli tupiku märk. Tee kulges ülesmäge ja lõppes paarisaja meetri pärast kalju serval. Sealt läksid trepiastmed alla. Ma loomulikult astusin ka mööda neid astmeid allapoole ja nägin, et trepid viivad mööda kalju äärt mereni välja. Kuna mul oli ikkagi jooksutrenn pooleli, siis ma mereni välja ei läinud. Ma astusin võib-olla ainult 4 astet ja siis oli mulle selge, kuhu need trepid viivad. Need on sellised trepid, millel joosta ei saa ja mis on kõrgete astmetega ja järsud.
Pildil on läbipaistva veega Denia promenaaditee lõpuosa mereäär.
Pildil on mägitee, mida mööda saab Deniast Javeasse jalutada.
13 ja reede hilisõhtul juhtus Itaalia rannikul Giglio saare ääres laevaõnnetus. See ei puuduta küll otseselt mind ja Hispaaniat, aga siiski kirjutan sellest. Hispaania televisiooni uudistekanalites on see olnud alates õnnetusest üks peamistest teemadest ja seepärast pidasin vajalikuks sellest kirjutada.
Pildil on Costa Concordia õnnetuses.
Reisijaid oli Costa Concordia pardal üle 4200 ja kui arvestada leitud hukkunuid ning teadmata kadunuid, siis võib hukkunuid olla kokku ligi 20. Kui mina sellest uudisest esmakordselt kuulsin, siis mõtlesin küll, et kas asjaga on kuidagi seotud ka lennuk, sest sageli räägiti vaid Concordiast ja see kõlab samamoodi nagu tegelikkuseski lendav kiirlennuk. See on loomulikult alati traagiline, kui inimohvritega õnnetused juhtuvad. See kõik tundub kuidagi nii uskumatu, et laevakapten suutis sellises kohas karile sõita. Loomulikult on kapten vastutav laeva eest isegi siis, kui tegelikult ei ole kapten sellega otseselt seotud.
Pildil on Costa Concordia õnnetuses.
Kui kunagi kuulatakse laeva mustad kastid üle, siis peaks mingi tõde õnnetusest selguma. Õnnetuse teeb kummaliseks see, et sama kapten sõidab absoluutselt iga nädal samal marsruudil. Võiks öelda, et kapten tunneb seda piirkonda ja kõiki neid karisid ja sellist õnnetust lihtsalt ei saa juhtuda.
Mul tekib küsimus, et kes oli sel hetkel vahis, kui õnnetus juhtus. Kuigi kapten vastutab laeva eest, ei tähenda see, et kapten igas ööpäevas 24h suudab üleval olla ja laeva juhtida. Meediaväljaannetes kajastatakse, et kapten juhtis sel hetkel laeva ja kapteni enda jutust jääb ka mulje, et ta uuris kaarti ja juhtis laeva.
Pildil on Costa Concordia õnnetuses.
Oma kogemustest võin kirjutada, et kapten loomulikult reaalselt ise rooli ei keera. Rooli taga on ikka reeglina vahimadrus. Kapten annab korraldusi. Kuigi laevas on merekaardid, mille järgi sõidetakse, siis tegelikult sõidetakse siiski peast. Ainult algajad ajavad näpuga kaardil järge, et mis kursil sõita. Kaptenil on sellised asjad lihtsalt peas. Kui on ohtlik või võõras piirkond, siis on laevas lisaks ka seda piirkonda tundev loots, kes annab korraldusi, mis kursil sõita. Kuna lootsist ei ole sõnagi kirjutatud, siis pidi see piirkond olema sõitmiseks turvaline ja kaptenile tuntud.
Mis siis ikkagi võis sellise õnnetuse põhjustada? Ma eeldan, et kapten ei olnud tegelikult süüdi. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kogenud kapten midagi valesti tegi. Kaptenid on tegelikult tähelepanelikud ja isegi siis, kui nad on oma kajutis, märkavad nad ikka, kui laev sõidab valel kursil. Kui kapten sõidab sellel liinil iga nädal, siis ma eeldan, et ju ka vahimadrusele on see liin tuttav. Võib-olla on selle õnnetusega nii nagu tavaliselt, et üldine avalikkus ei saa kunagi teada, miks see õnnetus juhtus. Samas kui kedagi on vaja süüdlaseks kuulutada, siis on kõige lihtsam süüdistada kaptenit.
Piparkoogiteooria
Kirjutan vahepeal milleski lõbusamast. Mina olen harjunud väiksest peale sööma aasta lõpus piparkooke. Väiksena ma ei mõtelnud kunagi sellele, et mis on piparkookide tegelik põhjus. Eestis ja Skandinaavia riikides seostuvad piparkoogid loomulikult eelkõige Jõuludega, samas näiteks kui Vahemeremaades ei ole võib-olla kuuldudki piparkookidest.
Pildil on piparkoogid.
Piparkoogid on tegelikult küpsised, millele on lisatud organismile soojust andvaid lisandeid. Põhjamaade jaoks on piparkoogid nii loomulikud, et ei kujutagi talve ilma nendeta ette. Minu arvates peaks piparkooke müüdama terve talve jooksul ja neid ei peaks üldse Jõuludega seostama. Ma ei tea küll, kes mõtles välja piparkoogid, kuid arvan, et need leiutati kuskil külma talvega riigis.
Pildil on piparkoogid.
Miks ei ole sooja talvega riikides piparkoogid levinud? Vastus on väga lihtne, neid lihtsalt ei ole vaja. Kui talvel paistab soe päike ja õhutemperatuur on +20 C kraadi ligi, siis oleks piparkoogid organismile liigse kuumuse andjad ja see teeks omakorda halba südamele. Inimestele on tootjate poolt jõuga piparkoogid seostatud just Jõuludega. Kui oleks minu teha, siis müüdaks piparkooke Eestis terve talve läbi ja see ei oleks piinlik või häbiasi, kui järsku näiteks juba oktoobris piparkooke hakatakse müüma ja alles märtsis lõpetatakse. Praegu on ju nii, et peale Jõule hakatakse piparkooke alla hindama, et neid võimalikult kiirelt poelettidelt kaotada.
Jõulukaunistused ja Jaanipäev
Milleks kasutakse värvilisi Jõulukaunistusi? Jõulud on aasta kõige pimedamal ajal, kui päevad on lühikesed ja enamasti on päikest ja valgust vähe. Mõnes riigis, nagu Eestis ja ka Skandinaavia riikides võib päeval üldse päikest mitte näha olla. Ma ei saa kindlasti väita, et jõulukaunistused on leiutatud Skandinaavias. Kui meelde tuletada Ameerika filme, siis seal on väga levinud majade kaunistamine Jõuludeks vilkuvate tulukestega.
Pildil on jõulukaunistustega ehitud maja.
Mis ma tahan seoses jõulukaunistustega öelda, on see, et need on mõeldud eelkõige kasutamiseks riikides, mis vajavad talveks veidi rõõmsamaid vilkuvaid värvilisi tulukesi. Olen praegu Hispaanias Denias ja siin ei anna Jõulukaunistused sellist efekti, kui näiteks Eestis. Kui siin kuskil päevasel ajal väljas värvilised tuled on, siis neid ei ole lihtsalt päikesevalguses näha. Siia riiki on värvilised jõulukaunistused nn sisse imporditud rändrahvaste poolt.
Pildil on jõulukaunistustega ehitud maja.
Jõulukaunistustest liigun sujuvalt Jaanipäevani. Miks tehakse Jaanipäeval suurt lõket? Eestis ja ka Skandinaavia riikides on suvise pööripäevaaegsed ööd valged ja päevad nagu ei lõppekski. Kuna ööd on valged, siis on suur lõke ainus, millega teistele märku anda. Lõket on kaugele näha. Vanasti oli lõkke tegemisel loomulikult konkreetne eesmärk, aga tänapäeval on lõke lihtsalt traditsioon, mida jätkatakse. Samamoodi, nagu Jõulude ajal annavad valgust jõulukaunistused, annab Jaaniööl lõke valgust. Nagu jõulukaunistused ei ole levinud üle maailma, ei ole ka jaanilõke levinud üle maailma. Põhjus on ikka ja ainult looduses. Inimesed leiutavad vastavalt kliimale endale sobivaid asju. Suur ehitud tuledesäras kuusepuu on kui majakas öises talves, mis meelitab ligi nagu jaaniöine lõke.
Pildil on ehitud jõulupuu.
Kui mingil vanal ajal hakati jaanilõket tegema, siis ei olnud veel telekat ega internetti. Seega ei olnud jaaniöine lõke mitte moe pärast vaid konkreetsest vajadusest. Vanal ajal olid ka jõulutuled tegelikult päris tulest, aga tänapäeval on leiutatud elekter ja nii on mugavam ja turvalisem ning saab suurema efekti jõulutuledest.
Pildil on jaanilõke.
Jõulud- kommertspühad
Ju paljud on kuulnud, et räägitakse, et Jõulud on kommertspüha. Mida see siis tegelikult tähendab? Alustama peaksin sellest, et mis assotsieerub sõnaga jõulud. Esmalt tuleb ju pähe jõuluvana. Loomulikult kuidas kellelegi. Esmalt pähetulevad sõnad on siiski seotud jõuluehetega, kuusega, jõuluvana ja kingitustega. Eesti on nagu paganlik riik, kes ei mõtle Jõulude õigele tähendusele.
Pildil on jõuluvana.
Jõulud on nagu ideaalselt aasta lõpus. Inimestel on kombeks igasuguseid asju tähistada. Saad aasta vanemaks, tuleb seda tähistada. Saab kooliaasta läbi, jälle tuleb seda tähistada, jne. Aasta lõppeb ja algab uus. Nii ongi Jõulud ideaalsel ajal, et on põhjus tähistamiseks ja enda ning ka teiste premeerimiseks kingitustega.
Pildil on kuusepuu koos kingitustega.
Kui mõelda ristiusu seisukohalt, siis ei kuulu sinna kuidagi Jõuluvana või äkki siiski kuulub? Ristiusu seisukohast on Jõulud Kristuse sünnipäev. Ateistid leiutasid ristiusu Kristuse sünnipäevale vastandiks jõuluvana. Kui Kristusele toodi sünni tähistamiseks kingitusi, siis võib seda kaudselt väljenduda, et tuli jõuluvana ja tõi kingitusi. Nii saabki tuua Kristuse sünnile ja jõuluvanale paralleeli.
Pildil on Kristuse sündi kujutatud koos kolme kuninga ja kingitustega.
Nii arutledes saab ka selgeks kolmekuningapäeva mõte. Eestis ei ole kolmekuningapäev nii tähtis püha, kui on Hispaanias. Jeesusele toodi kingitusi alles kolmekuningapäeval, aga inimestele tuuakse kingitusi ikka sellel päeval, kui on õige sündimise päev. Kui inimestel on kombeks traditsioone üle võtta, siis ei tohiks kuidagi sellele halvasti vaadata, kui sünnipäevaks õnnesoovimine toimub näiteks alles nädal või kaks hiljem peale õiget sündimise päeva.
Kui mõelda Jõulude tegelikule põhjusele, siis peaksid Jõulud inimestes esmalt assotsieeruma Kristuse sünniga. Kuna see ei ole nii, siis saangi väita, et Jõulud on kommertspüha. Kui mõelda Ameerika filmidele, siis kui palju on seal filme jõuluvanadega ja kui palju Kristuse sünniga. Kui ei ole usklik ja ei usu Kristusesse, siis milleks üldse Jõule tähistada? Kas tõesti selleks, et minna kaasa massipsühhoosiga ja aidata ettevõtjatel kasumit teenida? Loomulikult terves maailmas ei ole Jõulud sellise tähtsusega kui on Eestis. Ma ei oska sel teemal mõtteid vahetada, et mida mittekristlikud riigid Jõuludes arvavad ja mis on sealsed jõulukombed.
Härjad merre
Juulikuus on Denias pidu, mille ajal toimub sõna otseses mõttes härgade merre ajamine. Hispaaniakeelse nimega on selle ürituse nimi bous a la mar. Olen seda sündmust korra telekast näinud. Hispaania on tuntud nii härjavõitluse poolest kui härgadega võidu tänavatel jooksmise poolest. Denia on samuti tuntud härgade poolest. Mere äärde sadamakaile rajatakse korralike piiretega ala, mille taha saavad inimesed varjuda ja turvaliselt sündmust jälgida.
Härjad, tegelikult üks härg korraga, lastakse lahti sinna mereäärsesse tsooni. Sadamakail on samal ajal hulljulgeid võitlushimulisi inimesi. Inimesed seisavad kai äärel ja õrritavad härga. Igaüks neist soovib olla see, kelle pärast härg pea ees merre hüppab. Härg tormab sadamakail hullunult ringi ja ühel hetkel lootes rünnata kail seisvat inimest, hüppab hoopis merre. Meres ootavad härga paadiga inimesed, kes härja maale juhivad, pannes nööri ümber härja sarvede.
Pildil on näha, kuidas härg merre viskub ja loomulikult lendavad ka inimesed vette.
Kui inimesed härga õrritavad, siis reeglina hüppavad nad härja tulles ise merre, sest neil ei ole kai ääres seistes kuskile mujale taganeda. Samal ajal kui härg merre hüppab, võivad ka inimesed koos härjaga merre lennata. Loomulikult on sellisel härjavõitlusel ka inimestega traumasid juhtunud, kui härg nad maapinnal kätte saab ja nende otsas trambib või sarvedega puksib.
Et härga õrritavatel inimestel oleks veidigi rohkem turvalist varju, siis on kohe mere ääres kai peal ka üks lava moodi asi, mille alla inimesed saavad varjuda. Selle alla härg ei mahu ja inimesed saavad seal ka ainult käpuli olla. Telekast nägin, et vahel tormab härg hooga sellele lavale ja järgmisel hetkel tormab juba vette ja nii saab pika õhulennu enne vette maandumist.
Kohalikud vanaaegsed riided
Pildil on näha erilistes riietes naisterahvaid.
Jaanuari algul õhtul raamatukogust läbi linna koju jalutades jäid mulle teele ebatavalises riietuses inimesed. Ma ei oska siiani täpselt öelda, et mis sündmus see selline oli. Mina nägin neid tänaval umbes 3.- 5. jaanuari paiku. Telekas näidati sarnastes riietes inimesi hoopis jaanuari keskel. Naisterahvad oli eriti uhketes riietes. Uhketes, mitte tänapäevases mõttes. Riided olid vanaaegsed. Seelikuosas oli arvatavasti traat, sest seelik hoidis jalgadest kaharalt eemale. Näod olid meigitud ja juuksed olid korralikult soengutesse sätitud. Ehk ma saan kunagi teada, mis sündmuse puhul selliseid riideid kantakse. Kui naised olid eriliselt riietatud, siis mehed olid pillimängijad. Naiste riided tõmbasid kogu tähelepanu endale, et meeste riided mulle meelde ei jäänudki.
Pildil on näha, milline on üks juuste kandmise võimalik viis koos selliste riietega.
Pildil on näha rongkäik traditsioonilistes riietes naisterahvastega.
Denia promenaaditee
Pildil on Denia promenaaditee ääres olev kohvik, mis asub üsna Denia kesklinnas. Pildi paremal äärel olev väike majanurk on kalaturu hoone.
Praeguseks olen korra jooksnud täiesti Denia promenaaditee lõppu. Lõpp jääb minu kodust 8,5km kaugusele. Kaugemale joostes mööda mereäärset teed minna ei saa. Tuletan meelde, et kirjutan teest, mis algab kesklinnast ja kulgeb minu kodu suhtes teisel pool kesklinna.
Pildil on osa Denia kesklinnas olevast promenaadist, mille ääres saab jahte imetlemas käia.
Promenaadi nn õige osa on vist umbes 3km pikk. Ma ei oska täpselt ütelda, kus promenaaditee algab. Promenaadil saab korralikes tingimustes mööda mereäärt ainult jalakäijatele mõeldud teel jalutada. Promenaaditee ääres ei ole liivaranda nagu on minu kodu juures randades. Promenaadi tee ääres on kahes kohas kitsas liivariba ja ju see on suvel rahvast tihedalt täis.
Pildil on Denia promenaaditee. Eemal on näha tee ääres olev rannaliivariba.
Kesklinnaosas jääb promenaadi tee äärde kohvikuid. Üsna tee lõpuosas on ka kohvik, kus saab väsinult jalgu puhata ja keha kinnitada. Promenaaditee ääres on loomulikult ka istepinke, aga neid ei ole palju ja parimad neist on sageli hõivatud.
Pildil on Denia promenaaditee ääres olev rannaliivariba.
Promenaaditee lõpuosas on ka bussipeatus. Seega on valikuvõimalus, et kui nii palju käia ei jaksa, siis saab ühe suuna (või ka mõlemad suunad) liinibussiga sõita. Nagu mina olen aru saanud, on promenaaditee lõpus piirkond, kus käiakse sukeldumas. Mina jooksin promenaaditeel ja seetõttu mul ei olnud aega ümbrust uurida. Nii palju nägin, et kalda ääres on merevee pool uuristatud ilusad kivikujutised. Veepõhi on muinasjutuliselt ilus ja vesi selge ning läbipaistev. Seda merepõhja kalda ääres vaadates sain ma väga hästi aru, miks seal võib huvitav olla sukelduda.
Pildil on väike kohvik, mis asub promenaaditee lõpuosas.
Mööda promenaaditeed saab Deniast kuidagiviisi Javea’sse jalutada. Mingil hetkel tuleb promenaadilt sisemaale keerata ja siis kuidagi üle kitsa mägitee saabki Javeasse. See võib päris mõnus matk olla, aga ei usu, et ma seda üksi ette võtma hakkan.
Pildil on Denia promenaaditee lõpuosas olev lõik. Seal ei ole enam piiret ja saab otse mereäärsetele kividele minna merd imetlema.
Selles kohas, kus on promenaaditee lõpp, läheb tegelikult üks väike tee veel edasi. Kuna ma juba nagunii olin sealkandis, siis huvi pärast jooksin seda teed mööda edasi, kuigi teel oli tupiku märk. Tee kulges ülesmäge ja lõppes paarisaja meetri pärast kalju serval. Sealt läksid trepiastmed alla. Ma loomulikult astusin ka mööda neid astmeid allapoole ja nägin, et trepid viivad mööda kalju äärt mereni välja. Kuna mul oli ikkagi jooksutrenn pooleli, siis ma mereni välja ei läinud. Ma astusin võib-olla ainult 4 astet ja siis oli mulle selge, kuhu need trepid viivad. Need on sellised trepid, millel joosta ei saa ja mis on kõrgete astmetega ja järsud.
Pildil on läbipaistva veega Denia promenaaditee lõpuosa mereäär.
Pildil on mägitee, mida mööda saab Deniast Javeasse jalutada.
Tellimine:
Postitused (Atom)