Jõulumaiustused Hispaania poodides

Aitan minagi ettevõtetel kasumit teenida. Söön siinseid jõulumaiustusi. Katsetan erinevaid. Mis mulle eriti meeldivad, on seotud vist martsipani ja seega mandlitega.

Pildil on ühe tüüpilise Hispaania jõulumaiustuse karp.

Eri poodides on müügil eri firmade toodangut, aga sisu on enam vähem sama.

Pildil on üks tüüpiline Hispaania jõulumaiustus. See sarnaneb veidi halvaaga, aga ju see on ikka midagi muud. Seda võib lõigata noaga viiludeks. Mina murdsin, hammustasin otsast tüki või urgitsesin lusikaga pakendi seest.

Tüüpilised jõulumaiused on enam-vähem sama suurusega. Mõnda toodet on karbis 300gr ja mõnda kergemat ainult 150gr. Karp on papist, aga sees asub sisu kiles. Mul kodus kääre ei ole ja seepärast pidin ma noaga neid kilesid lahti urgitsema. Sisu on sellises kiles, et see on pigem mõeldud kohe tervena sealt välja võtmiseks ja kuskil mujal serveerimiseks.

Pildil on tüüpiline Hispaania jõulumaius. Nagu näha, on sees röstitud mandlid. Ümber olev valge mass on kõva ja mina seda noaga küll lõigata ei suutnud. Ei suutnud ma seda ka otsast kohe hammustada. Pidin vastu laua äärt taguma, et sealt tükk lahti murda. See on päris hea, aga ma olen seda siiski ainult korra ostnud. See sarnaneb välimuselt Kuressaare Leivakombinaadi valge halvaaga, aga maitse on teine ja toode ise kõva. Sarnast maiust olen ka mujal maailmas müügil näinud.

Jõulumaiustused hinnatakse jaanuaris alla. Kui näiteks enamlevinud jõulumaiuse hind on reeglina umbes 1,99EUR, siis jaanuaris maksab sama asi 1,29EUR.

Pildil on tüüpiline Hispaania jõulumaius. See on igal juhul minu lemmik. See on piisavalt kõva, et seda noaga lõigata, aga samas on seda mõnus ka lusikaga süüa või otsast hammustada. See on tehtud arvatavasti mandlitest ja on mingil määral sarnane martsipaniga.

Samasuguseid maiusi, nagu eelnevatel piltidel näha, on veel martsipanimaitseline segu koos värviliste puuviljatükkidega ja siis igasuguseid sama suuri šokolaade pähklitega või muuga. Kahjuks kaovad need tooted müügilt ära, muidu võiks neid ideaalselt Eestisse kaasa osta kingiks.

Pildil on Hispaania jõulumaius. Pildilt ei saa võib-olla väga hästi aru, aga karbis on nagu väikesed saiakesed, mis on umbes supilusika suurused. Täpselt paraja suurusega, et üks korraga ära süüa. Saia sees on martsipanitäidis ja see teebki selle väga maitsvaks.

Osadel nendel karpidel on peale kirjutatud Flor de Navidad, mis võib tõlkes tähendada umbes Jõulude lill või Jõulude õis. Sama toote tüübi nimi on hispaania keeles „turron“ näiteks „turron chocolate blanco“ või „turron suprema“.

Pildil on tüüpiline Hispaania jõulumaius. Ostsin seda korra jaanuaris, sest see oli nii odavaks hinnatud ja tundus lõpuks nii huvitav. Seda müüakse väikeses kilekotipakendis. Iga toode on eraldi paberisse pakitud. See oli küll minu jaoks üks halb ost. Selle paberi sees on rõnga kujuline kuiv küpsise taoline pude sai. Täitsa mõttetu kraam. Mina ei saa aru, mis selles nii erilist on.

Ma olen siin päris palju värvilisi kummikomme söönud. Eestis ma neid tavaliselt ei söö. Siin ei ole lihtsalt eriti muud valikut, aga magusat ma vajan. Nüüd olen ma lõpuks leidnud ühe väga hea kommi, mis maitseb hästi ja ei ole nii keemiat täis kui värvilised kummikommid. See komm on järgmisel pildil.

Pildil on mee- ja sidrunimaitseline karamellkomm. Sellises pakendis müüakse seda Mercadonas ja kilo hind oli vist umbes 5EUR ringis. Seda kommi ma julgen soovitada ka kõigile teistele.

Jõuludeaegne toit on ka mingi eriline saiapäts. Loomulikult seda ei kutsuta saiapätsiks. See on tihkest taignast tehtud raske jõulusai, mis on tavalise Eestis müüdava saiapätsi suurune. Selle hispaaniakeelne nimi on „bizcocho de navidad (bolo de manteiga)“. Selle saia sees on eri puuviljade ja eri pähklite tükid. Muidu võiksin seda isegi soovitada, aga see on selline toode, mis säilib 4 kuud või rohkemgi. Seega on täis rohkelt keemilisi säilitusaineid. Kui siiakanti sattuda, siis korra võib ju ikka proovida.

Pildil on Denia poodides Jõulude ajal müüdav jõulusai.

Jõulu- või aastavahetuseaegne populaarne söök on siin mingi lihakints. Ma ei ole seda proovinud, sest esiteks kaalub see mingi 7kg ja teiseks on see nii suur, et mul ei ole võimalik seda kuskile mahutada. Seda müüakse kohati suures pappkarbis ja kui ma seda pakendit esmakordselt nägin, siis arvasin, et müüakse hiigelsuurt šampust karbis. Selle hispaaniakeelne nimi on „jamon iberico cebo disfor (guijuelo)“ või “jamon de hembra con hueso castellpetit (teruel)“.

Pildil on suur lihakints, mis meenutab mulle šampusepudelit.

Praegu, jaanuari lõpus, hakkab poodidesse tekkima juba lihavõtteaegseid roogasid.

Pildil on suur lihakints koos spetsalusega. Sellel pildil saab paremini aru, kui suur see tegelikult on.

Naabrite antud karpkala

Ühes varasemas postituses kirjutasin, et naabrid andsid mulle 2 sügavkülmutatud karpkala. Nüüdseks olen seda kala juba ise küpsetanud või õigemini keetnud, sest ahju mul siin pole. Mulle tundusid need üsna väiksed või õigemini normaalse suurusega olevat. Kui kala keetma hakkasin, siis avastasin, et küll on ikka pirakas. Pidin ekstra hästi suure potiga keetma, sest muidu polekski ära mahtunud.

Pildil on Eesti vetest püütud karpkala oma elusuuruses. Mul nii suur kala ei olnud.

Kala oli nii suur, et ma pidin seda mitu korda sööma. Üks kala on mul veel siiamaani alles. Oh, sellest kalast kirjutades tuleb sülg suhu. Kala oli nii maitsev. Eriti maitsevaks tegid selle lisandid, mis ma keetmise ajal potti panin. Viimase maitselihvi taldrikule serveerides andis kalale sidrun. See ei olnud mitte tavaline sidrun, vaid sidrun, mis on kasvanud Erika aias.

Pildil on karpkalast valmistatud maitsev roog. Minul olid lisandiks köögiviljad ja riis.

Denia 1. Punase Risti jooks

Denias toimus 1. Punase risti jooks täpselt jaanuari keskel. Jooksu hispaaniakeelne nimi on „I Carrera Solidaria Por Cruz Roja Denia“. Mina kahjuks sellest osa ei võtnud. Ma avastasin selle jooksu liiga hilja, et sinna ikkagi minna. Kui ma jooksu avastasin, siis oli kohalikus blogis kirjas, et jooksule registreerimine on juba lõppenud ja enne jooksu saab ka ennast siiski registreerida. Mina sain asjast nii aru, et kui registreerida alles vahetult enne võistlust, siis ei lähegi nagu võistluses arvesse. Eelregistreerides oli stardimaks 5EUR ja võistluspäeval 10EUR.

Pildil on 1. Denia Punase Risti jooksu 2012 start.

Kuna vana-aasta jooks oli siin nagu suvaline lõbus sörkjooks, siis mul oli kahtlus, et järsku on nüüd jälle midagi sarnast. Ma ei tahtnud enam treeninguid ära jätta ja nii ma ei läinudki võistlema. Võistluspäeval luusisin staadioni ümber ringi, sest lootsin, et ehk on start sealkandis ja näen võistlust. Ei olnud. Kui ma internetis olles selle võistluse kuulutust nägin, siis ma ei saanud ma aru, kus on stardikoht. Nii jäigi mul nii võistlemata kui võistlus vaatamata.

Pildil on 1. Denia Punase Risti jooksu 2012 osad tulemused.

Startis üle 300 osaleja. Nii palju sain ma kohaliku jooksuklubi blogist aru, et plaanis on kindlasti korraldada sama võistlus ka järgmisel aastal. Lisaks lubas korraldaja või korraldusega seotud isik, et selle aasta lõpus toimub Denias ametlik vana-aasta jooks. Tore. Kahju ainult, et minul võistlemata jäi. Jooksurada ma ei tea, kus see toimus. Tulemusi vaadates oleks ma võinud ehk esikolmikusse tulla. Kui vaadata tulemusi, siis seal on näha, et mõne jooksja taga ei olegi mingit vanusegrupi kohta määratud. Kummaline võistlus, kus võistluspäeval registreerijad ei lähegi auhindade jagamisel arvesse. Numbreid vaadates jääb mulje, et keegi on käsitsi numbreid kirjutanud. Hispaania on jooksumaa, aga tundub, et Denia on nagu kuidagi väga maha jäänud kaasaegsele arengule. Tore siiski, et selline võistlus organiseeriti.

Jooksuvõimalused Denias

Pildil on mandlipuu õied.

Algul jooksin enamasti staadionil või Via Verdel. Nüüdseks olen avastanud Via Verde taga olevad paralleelteed. Neid mööda on mõnus joosta. Ma olen siiski jooksnud ainult kuni suure autoteeni, mis on Denia ja Ondara vahel. Via Verdega paralleelselt jooksvad asfaltteed apelsiniistanduste vahel on vähese liiklusega ja kohati isegi mägine ja seega natuke vaheldust ainult tasasele maale.

Pildil on õitsev mandlipuu oks.

Kui esimest korda nii kaugele sisemaale jooksin, siis ega ma täpselt teadnud, kus ma olen. Mulle oli orientiiriks suure liiklusega autotee, et ma sealt üle ei läheks ja teine orientiir oli Els Poblets küla juures olev mägi. Jooksin muudkui edasi teadmata, kui kaugel ma ikkagi olen ja kuidas ma koju tagasi jõuan. Korraga olin tuttava maja ees ja siis juba teadsin oma kaugust koduni.

Pildil on õitsev mandliistandus.

Oma jooksupiirkonda laiendades nägin, et mõnes kohas kasvatatakse greipfruute. Kuigi Denias ma ei ole mandlipuid näinud, siis kaugemal sisemaal joostes nägin ka mandliistandusi. Mõned üksikud mandlipuud juba õitsesid. Denias on ka oliiviistandusi.

Pildil on mandel, mis kasvab puu otsas kõva kesta sees.

Korra laiendasin oma jooksupiirkonda ka nii, et jooksin Ondara linna, sealt edasi El Verger ja Els Poblets küladesse ja siis jälle koju tagasi. Orientiiriks oli mul kogu aeg Els Poblets küla kalju. Kui Ondara linnast välja jooksin, siis sattusin kogemata arvatavasti kiirteele. Õnneks tuli peagi mingi väike kõrvaltee ja ma sain turvalisele jooksurajale.

Pildil on greipfruudipuu, mis on välimuselt samasugune nagu apelsini või mandariinipuu.

Kui ma oma jooksuteid laiendan, siis jooksen alati ilma kindla plaanita, et kuhu ma välja jõuan. Lihtsalt jooksen. Nii palju muidugi arvestan, et ma rohkem ei jookseks, kui treeningplaan ette näeb.

Pildil on puu otsas kasvav greipfruut.

Pildil on greipfruut.

Veohobused

Kui jooksin Via Verdega paralleelselt jooksvatel teedel, siis kohtasin hobuveokeid. Selles ei olekski midagi ebatavalist, aga mina ei ole varem selliseid näinud. Oli üks tavaline hobune, kes vedas tühja vankrit, millel istus vaid juht. Vankri taha oli seotud teine hobune. Tagumise hobuse külge oli rakendatud asfaldil järgi lohisev autorehv. Ma nägin trenni ajal kahte eri vankrit eri teedel. Ühe hobuse taga maas lohiseval autorehvil olid isegi suured maakivid sisse pandud, et ikka raskem oleks. Mis selle kõige mõte oli? Kas nii treenitakse hobuseid? Kui treenitakse, siis mis otstarbel neid treenitakse. Kas tõesti ainult selleks, et nad tulevikus jaksaksid näiteks vankrit vedada või maad künda.

Sel päeval, kui ma Ondarast läbi jooksin, toimus seal mingi üritus linna keskel. See võis olla ka tavaline laadapäev. Igatahes rahvast oli kesklinna piirkonnas palju ja politsei oli kohal turvalisust tagamas. Ühel platsil oli väga palju hobuvankreid, mis olid arvatavasti lõbusõidu tegemiseks. Võib-olla hobuseid treenitaksegi järgi lohisevate autorehvidega, et nad jaksaksid lõbusõite vastu pidada. Korra olen ka Denias näinud hobust vankri ees uhkelt riides inimesi sõidutamas.

Palmide hooldus

Praegusel aastaajal käib vilgas palmide hooldamine. Palmide kärpimise amet ongi kohe eriline ohtlike tööde hulka liigitatav amet. Mõni ronib redeli otsa ja lõikab palmioksi, aga redeliga ei pääse igale poole ligi. Mina olen näinud, kuidas töömees ronib turvarihma ja mingite saapaklambrite abil palmi tüve mööda.

Pildil on töömees palmi otsas ronimas ja palmioksi lõikamas.

Uued palmi lehed kasvavad tipu keskelt välja. Need lehed, mis on kõige alumised, on vanad, kuivavad ära ja need lõigatakse ära. Lõikamine ei saa selle kohta päris öelda. Lehed on tüve lähedalt paksud ja tugevad. Töömehe tööriist on midagi kiini sarnast ja kaugelt vaadates on pahtlilabida moodi. See pind, kus palmilehed olid, kraabitakse nagu täiesti puhtaks. Kui hoolega jälgida palmi tüve kasvõi altpoolt, siis on sellel näha teatud mustrit. See muster moodustubki äralõigatud lehtede otsest. Palmilehtede lõikamine on tõsine ja füüsiliselt raske töö. Mida siledam on palmi tüvi, seda hoolikamalt on vanad palmioksad ära lõigatud ja tüvi puhtaks kaabitud.

Pildil on näha äsja lõigatud palmi. Näha on, et tüvi on hoolega puhtaks kraabitud. Äsja lõigatud lõikekohad on heledad, aga aja jooksul muutuvad needki tumedaks.

Peale palmiokste lõikamist pritsitakse lõikekohtadele mingit vedelikku. Selle otstarvet ma ei tea. Pritsimine käib mingi pika ridva otsast, mis näeb välja nagu õngeritv. Selle ridva küljes on voolik, mida mööda suunatakse vedelik täpselt sinna kohta kuhu vaja. Ega raisata ei ole midagi.

Pildil on näha kõrge palm, mille tüve ei ole peale okste eemaldamist tüveni puhtaks kraabitud. Samuti on näha, et alumised oksad on kuivanud, aga ikka ripuvad veel puu küljes.

Kui palmide hooldus on lõppenud, siis sellest jääb alles väga suur hunnik jääke. Jääkide äraviimiseks tellitakse tavaliselt hiigelsuur lahtine prügikonteiner. Näiteks minu vastasmaja elanikud pidi lausa 2 konteinerit tellima, sest palmide lõikamisest tekkis nii palju jääke. Palmid on küll ilusad, aga nende hooldamine võib päris kulukas olla.

Pildil on palm, mille otsas kasvavad datlid. Datlid kasvavad palmi otsas tüve lähedal. Mina olen näinud ainult kollaseid datleid.

Osadel palmidel kasvavad otsas mingid viljad. Korra tänaval jalutades avastasin, et palmi all on maas samasugused kivid, nagu on datlite sees. Neil viljadel, mis kasvavad sellistel palmidel, millel on datlitele sarnased kivid sees, on ka vilja väljanägemine datlile sarnane. Ma ei tea, kas need ongi datlid. Igaks juhuks ma ei proovi neid süüa.

Pildil on näha datlikobarad, mismoodi need palmi otsas ripuvad.

Ma otsisin internetist igaks juhuks datlite kohta infot ja selgus, et tõesti, datlid kasvavadki palmide otsas. Seega ma tegin avastuse, mis oli juba varem teada. Kui õunad kasvavad vahel metslikult tee ääres, siis nende viljad ei ole maitsvad. Võib-olla on datlitega samamoodi, et kõik sordid ei kõlba süüa.

Pildil on näha madalad palmid, mis näevad välja kui hiigelsuured ananassid. Neil palmidel on vanad oksad ekstra nii ära lõigatud, et moodustuks ümar, jämedam ja visuaalselt ilus tüvi.

Kui palmioksi ära lõigates tüve väga puhtaks ei kaabita, vaid jäetakse väiksed leheotsad tüvele alles, siis näeb madal palm välja nagu hiigelsuur ananass.

Hispaania maiustused

Kirjutasin juba jõuludeaegsetest traditsioonilistest jõulumaiustest. Magusat ma vajan ja seetõttu olen proovinud enamasti Aldis saada olevaid igasuguseid vaniljega seotud kreeme.

Olen söönud korra juustukooki (h.k. tarta de queso). See on mõnusas väikses (200g) pakendis, et nagu sobibki ideaalselt ühele inimesele. Maitseb hästi, aga päris õige ameerika juustukoogi maitsega ei ole. Kui muidu suudan ühe silmapilguga terve koguse ära süüa, siis seda väikest kooki suutsin mitme toidukorra peale ära jagada.

Pildil on väike juustukook, millist müüakse Aldis ja millist ma olen söönud.

Päris mõnus on karamellimaitseline spiraalne maius (h.k. copa espiral caramelo), aga see ei ole siiski mu lemmik. Kuidagi rasva on seal maitse järgi rohkem, kui mingis muus tootes.

Korra olen söönud siin ka kreem brüleed (h.k. creme brulee). Arvasin, et mulle see ei meeldi üldse, aga tegelikult on see üks mõnusaim asi. Kreem brülee on mõnusas klaasnõus ja kaasas on pruun suhkur. Kui pruun suhkur kreemile kallata, siis on see kõik kokku väga maitsev. Pruuni suhkrut seal peal peaks vist mingi asjandusega kuumutama, aga mulle meeldis niisamagi.

Pildil on kreem brülee maiustus.

Üks mu lemmikuid on veel vaniljetops (h.k. copa de vainilla). See on eriti odav, ainult mingi 19senti tops, aga ise kaalub 200g. Selle peal on vahukoor või midagi taolist. See vahukoore osa mind ei huvita. Mind huvitab just see alumine mõnusalt paks ja pehme vaniljekreemi osa.

Pildil on näha tavaline vaniljekreem. Enamasti müüakse lihtsalt seda kreemi topsis, aga vahel müüakse ka nii, et kreemi peal topsi sees on küpsis. Ma korra olen kogemata ka küpsisega vaniljekreemi ostnud. Mulle meeldib siiski puhas kreem.

Tavaline vaniljekreem (h.k. natillas vainilla) meeldib mulle siin ka väga. Kõik sellised kreemilaadsed maiustused on kuidagi väga taskukohaste hindadega. Kui toote pakendilt uurida, siis tuleb välja, et kõik, mis on hea, on ka rasvane ja sportlasele mitte kõige kasulikum.

Pildil on munamaius flan de huevo.

Mingi munamaius (h.k. flan de huevo), oli selline, mille ma ostsin, aga mis ei maitsenud absoluutselt. Seda ma küll edaspidi ei taha enam.

Pildil on munamaius flan de huevo.

Riisipudingut (h.k. arroz con leche) ma ei ole varem söönud ja siin proovisin seda. Mingis magusas vedelikus (piimatootes) riisimass oli. Selle asemel keedan parem ise riisi ja teen maitsva lõunasöögi.

Pildil on topsis müüdav riisipudingu maius.

Minu üks eriline lemmik peale tavalise vaniljekreemi on jälle mingi vaniljetops (h.k. flan de vainilla). See on vist mõeldud söömiseks topsist tagurpidi välja kallates söömiseks nagu minikooki. See on tarretise moodi ja ei valgu laiali. See on vist isegi rasvatu toode ja selline mõnusa maitsega.

Pildil on minu üks lemmikuid flan de vainilla. Nagu näha, on see topsist välja kallatud ja taldrikule serveeritud. Mina söön seda tavaliselt topsist otse lusikaga.

Aldis müüdavad iiriskommid (h.k. caramelos toffee) on kah väga head. Reeglina on kommipakid siin 300g. Ma ei tea, mis eriline mõõt see on, aga just täpselt 300g on kommipakid. Isegi värvilised kummikommid on peaaegu kõik 300g pakendites.

Pildil on üks mu lemmikkommipakk iirisesegu, mida müüakse Aldis.

Uurisin poes minu lemmikute kreemmaiuste kalori- ja rasvasisaldust. Need tooted on erandlikult kõik rasvased ja seega ei ole sportlasele kõige sobivam toit. Mul on vaja oma toitumine kriitilise pilguga üle vaadata.

Ilm jaanuaris

Kui olen jaanuaris päevasel ajal trenni teinud, siis on alati olnud nii soe, et olen saanud lühikeses dressis joosta. Õhtud peale päikeseloojangut on loomulikult endiselt jahedad. Näiteks osad kohalikud jooksevad hilja õhtul kinnastega, enamasti pikkade riietega, jopedega ja sageli kantakse ka suu ees käivat ja ka kaela katvat salli, mille nimi on vist buff.

Kui ma olen mõnel korral hilja õhtul jooksnud pimedas peale päikeseloojangut, siis pikad liibekad olen küll jalga pannud ja õhukese jope, aga muu järgi küll pole vajadust tundnud.

Täpselt jaanuari keskel sadas kahel päeval järjest. Isegi vihmased ilmad olid nii soojad, et sain lühikeses dressis treenida. Vihma sadas nii, et ma sain treenida siiski vihmata ja trenni ajal piilus isegi päike pilvede vahelt. Kui sajab paduvihma, siis täituvad teed kiirelt veega. Teedel on vee äravoolusüsteemid, aga nii kiirelt ei suuda vesi ära voolata, kui peale sajab. Paduvihma ajal on treenida halb. Kuna kõikjal on asfalt või plaatidest kõnniteed, siis pole veel kuhugi imbuda ja nii on vett kõikjal palju. Õnneks peale vihma kaob vesi tänavatelt suht kiirelt.

Pildil on üks istandusevaheline tee. Ma ei ole ise sellist äärmuslikku veekogust veel kohanud.

Kui minna vihma ajal või kohe peale vihma jooksma, siis peab arvestama, et kitsastel tänavatel (näiteks istanduste vahelistel teedel), kus ei ole vee äravoolusüsteeme, kuiva jalaga liikuda ei saa. Lombid on kohati nii suured, et neist üle ei hüppa ja kuidagi kõrvalt astuda ka ei saa. Via Verdel on vihma korral hea joosta, sest seal pole vett kinni hoidvaid ääri ja vesi valgub tee kõrvale.

Pildil on Denia tänav vihma ajal.

Vihma ajal sain targemaks, miks suubuvad iga teatud vahemaa tagant sisemaalt ojad või väikesed jõed merre. Nägin, kuidas mingist pumbajaamast tulvas vett sinna kraavi vihma ajal. Sellest tegin loogilise järelduse, et tänavatelt ära voolava vee jaoks on teede all mingid süsteemid. Üleliigne vesi juhitakse nendesse kraavidesse ja sealt voolab see omakorda merre. Seega võib merevesi kohati must olla oja merre suubuvas kohas, kui pumbajaamades ei ole mingit veepuhastussüsteemi. Tänavatelt võib ju kõiksugu saasta niimoodi merre sattuda.

Ilm on siin võrreldes Portugali Algarve piirkonnaga ikka palju parem. Ma ei tea, mis ilmaüllatused mind siin ees oodata võivad, aga siiani on ilm ületanud minu ootused. Detsembris oli ainult 3 vihmapäeva ja jaanuaris vaid 2 vihmapäeva. Need on ju ideaalsed treeningtingimused.

Päike loojub juba umbes õhtul kell 18.00 paiku ja juba on selgelt aru saada, et päeva valge osa on mõnusalt pikem.

Tegelikult lubab ilmateade jaanuari lõpuks siin vihma. Eks näis, mis saab. Siis tuleb jaanuari kohta ikka mõni vihmapäev juurde. Loodan, et see mingi pikk vihmaperiood ei ole.

Minu keeleoskus

Jaanuari lõpupoole tekkis mul juba nagu mingi läbimurre hispaania keele arusaamise suhtes. Näiteks saan ma suheldud raamatukogus ühe mehega, kes alati minuga sama laua taga istub. Tema muidugi räägib ja mina kuulan, sest rääkida ma eriti ei oska veel. Aga siiski ma oskan olulisi sõnu ja väljendeid. Kui selgus, et see mees on tegelikult prantslane, siis sain temaga osaliselt suhelda prantsuse keeles, mida ma ka hästi natuke oskan. Sellelt mehelt sain teada, et Denias saab tegelikult hispaania keelt väga odavalt õppida. Aastane keeleõpe maksab 20EUR ja tema naine on seal õppimas käinud ja käib vist praegugi. See mees elab Prantsusmaal vist Alpides, aga talve 6 kuud veedavad koos naisega Denias. Ta elab otse Denia kesklinnas jahisadama ääres ja minu korteriga võrreldes on tal suur elamine – tervelt 67ruutmeetrit. Vot sellist elu saavad lubada endale Prantsusmaa pensionärid. Kuigi see mees on pensionär, tegeleb ta siiski ka jalgrattaspordiga.

Kui korra mööda rannaäärt kesklinna poole jalutasin ja juba kesklinna piirkonnas jahtide ääres olin, siis hakkas minuga rääkima üks mees. No muidugi mees. Ma ei tea, mis ta seletas, aga ma teatasin, et ma ei räägi hispaania keelt. See teda ei heidutanud. Tema jätkas oma juttu ja haaras vestlusse ka minu. See oli tegelikult täitsa üllatav, et ma sain enamusest jutust aru, mis ta mulle rääkis. Kokkuvõttes pidas ta mulle pika loengu teemal, mida tähendab armastus, kuidas seda armastust nautida ja kuidas naudivad armastust hispaanlased ja kuidas tema naine seda ei naudi. Ta ei kasutanud kordagi sõna seks või muud sarnast. Ta rääkis tegelikult väga galantselt. Õnneks ma suutsin talle lõpuks selgeks teha, et mul on ikkagi kiire juba ja ma pean edasi minema. Ega tal siiski jutt ei lõppenud, aga lõpuks sain sealt tulema. Ma ei tea, kas ta otsiski tee äärest naisi, keda enda juurde koju lohistada või oli see lihtsalt juhus. Vanust võis tal olla kaks korda nii palju kui minul ja oli ta mulle umbes lõuani.

Ise läksin korra rääkima ühe jooksjaga. Loomulikult oli seegi jälle mees. Astusin just kodu välisuksest välja ja näen, et kõrvalmaja ääres teeb üks mees venitusharjutusi. Ma lausa pidin sinna minema, sest ta oli jala väga kõrgele tõstnud ja enamus naisigi ei suuda nii. Mulle oli siis selge, et tegu peab olema ikkagi sportlasega. Tal oli üks jalg kõrge ääre peal ja kusjuures mõlemad jalad olid põlvest sirged. Kahjuks rääkis see jooksja vaid hispaania keeles, aga ma sain vähemalt temaga lühidalt väikese vestluse pidada. Ta on tööinimene, kes jookseb, nagu enamus siin, hilja õhtul peale tööd ja nädalavahetustel päeval. Seega ei sobi ta mulle treeningpartneriks. Hea siiski teada, et minu kõrvalmajas elab tervislikest elukommetest lugu pidav inimene. Mu naabrinaine jookseb tegelikult ka vahel. Nii ta olevatki oma elukaaslasega tuttavaks saanud, mõlemad jooksid ja hakkasidki suhtlema.

Kui jälle läks teema naabritele, siis pean mainima, et naabrimees valdab saksa keelt vabalt. Naabrimees töötab ehitussektoris ja enamus kliendid on sakslased. Tänu sellele, et ta valdab saksa keelt, saab ta palka poole rohkem kui kohalikud saksa keelt mitteoskavad hispaanlased. Kuna tema firmast keegi teine saksa keelt ei oska, siis on ta nii nõutud, et talle ei taheta puhkepäevigi anda. Kui keegi mõtleb Eestist, et tuleks õige Hispaaniasse tööle nendesse turismipiirkondadesse, mis on sakslaste seas populaarsed, siis saab hea töökoha, kui saksa keel on suus. Loomulikult hispaania keele oskus võiks ka ikka olla.