Enne 10km võistlust
Praegu on minu jaoks juba selge, et ma võistlen jälle mitteametlikult. Registreerida sain küll võistlusele, aga maksmine ebaõnnestus. Ma tegin maksmiseks ekstra enda jaoks SEB panga virtuaalse krediitkaardi, aga makse ei läinud läbi. Ka minu siinsed tuttavad püüdsid oma krediitkaartide abil maksta minu eest, aga ka neil ei läinud makse läbi. Võistluse korraldaja ei ole kah enam minu saadetud e-mailidele vastanud ja nii lähen jooksen teiste võistlejatega lihtsalt kaasa.
Kuna see ei ole minu jaoks nagu päris võistlus, siis ei ole mul ka mingit võistlusärevust või pinget. Ma arvestan sellega, et ma ei pinguta nagunii sel korral maksimaalselt. Arvutasin, kui kiirelt ma olen suuteline hetkel jooksma, aga enam vahet ei ole, sest nagunii pingutan vähem. Minu arvutuste kohaselt peaksin suutma hetkel joosta veidi kiiremini kui 4min 10sek kilomeetri kohta, aga samas 4min 05sek on vist veel liiga palju tahetud.
Võtan eesmärgiks joosta sel korral kiiremini kui 4min 15sek km kohta. Kui kõik õnnestub väga hästi, siis pean väga heaks tulemuseks, kui jooksen kiiremini kui 4min 10sek km kohta. Ise tahan tegelikult joosta nii, et lõpuaeg algab numbriga 40min, sest see on ilus number. Kui Eestisse tulen, siis jooksen võistlustel 10km juba alla 40min. Kuna ma ei plaani pingutada maksimaalselt, siis ma ei puhka ekstra selleks võistluseks ja lähen nagu tavalist tempojooksutrenni tegema. Mul on hetkel reie esiküljes aeg-ajalt teravat valu tunda ja kohati on nagu trenniväsimus. Loodan siiski, et võistluse ajal olen värske ja reie esiküljed on heas seisus.
Uued jooksutossud
Olen käinud erinevates Denia kesklinnas olevates spordipoodides enda jaoks sobilikke jooksutosse valimas. Praegu on siin päris hea aeg just spordivarustuse ostmiseks, sest eelmise aasta mudelid on allahinnatud, kuna uued mudelid on müüki tulnud. Mul vahet ei ole, mis aasta mudel see on. Põhiline, et mulle sobib jalga. Mitte üheski poes ei olnud minu jalatüübi jaoks sobilikke jooksutosse. Ainult ühest poest leidsin mingi Asicsi mudeli, aga seda ei olnud minu suurust ja nii jooksengi oma vanade jooksutossudega edasi.
Ilmad
Ühel päeval võib puhuda nii jahe kui soe tuul. Võib olla nii pilvine kui palav. Ilm on väga muutlik. Aprillis on vahel harva vihma sadanud, aga see on olnud kerge vihm ja ei ole treenimist seganud. Ilmad on siiski pigem jahedad olnud siiani ja ma olen sellega väga rahul olnud. Nii ongi hea treenida. Sageli puhub tugev tuul, aga ka see on hea vaheldus, sest nii on tuule näol treenimine raskendatud ja see tuleb vaid kasuks. Sellist ilma ei ole olnud, et mul tekiks vastupandamatu soov minna Vahemerre ujuma.
neljapäev, 19. aprill 2012
reede, 13. aprill 2012
Lahkumise ootusärevus juba käes
Poolmaratonis võistlesin juba peaaegu 2 nädalat tagasi. Praegu valmistun järgmisel nädalavahetusel toimuvaks 10km võistluseks. Eks see poolmaraton tuli tegelikult lihtsalt juhuslikult ja oli plaaniväline võistlus. Mul on kõik korras. Treeningud sujuvad. Selle nädala algul oli küll paar päeva kahtlane tunne, nagu oleksin natuke haige ja nagu poleks ka. Ilmad olid sellised keerulised. Kord oli väga palav ja puhus jahe tuul, kord lihtsalt soe ja mingi päev jällegi jahedus. Küllap suutsin kuskil tuuletõmbuse käes olla ja see tegi olemise kohe haiglaseks. Mõtlesin positiivselt, hoolitsesin selle eest, et tuule käes ei viibiks ja jäingi terveks. Kui ennast haiglasena tundsin, siis olin ka väsinud ja läksin õhtul juba enne 21.00 magama ja ärkasin hommikul hilja. Ju uni aitas kehal taastuda. Hommikul trenni minnes oli veel halb olla, aga trennis läks enesetunne väga heaks ja peale trenni tundsin ennast täiesti tervena.
Praegu on sisuliselt selline aeg, kus nagu kõige raskemad trennid on tehtud ja lihtsalt ootan juba võistlust. Tahaks väga palju ringi rabeleda. Alles ükspäev olin nii väsinud, et ei suutnud õhtut ära oodata, sest tahtsin nii väga magada. Nüüd on aga nagu energia ülejääk.
Minu füüsiline keha on veel siin Denias, aga mõtetes olen ma juba siit ära läinud. Mõtetes juba pakin asju, juba reisin, juba jooksen teistel radadel. Eriti just viimasel nädalal olen aktiivselt valinud äralennuvõimaluste vahel. Piletit mul veel ostetud ei ole, aga kindlasti varsti ostan. Arvuti taga olen rohkem aega veetnud ja sellest on silmad aeg-ajalt kergelt punased ning väsinud ja tagumik arvuti taga istumisest valus.
Aprilli ilmad on väga muutlikud. Mulle see isegi meeldib. Ma arvasin, et aprillis on siin juba väga palav kogu aeg ja see teeb treenimise raskemaks. Siiani on aprillis olnud päris mitmeid pilvise ilmaga päevi ja ma olen sellega väga rahul, sest treenida on väga hea. Mõnel päeval on kuidagi väga palav olnud, et jooksma minnes mõtlesin vaid sellele, kuidas saaksin vees liguneda. Kui trennist koju jõudsin, siis oli mul hoopis külm ja mingi vesi ei tulnud enam kõne allagi. Ujumas ma ei ole Vahemeres siiani käinud. Ujuda saaks küll, aga mind ei ole vesi kuidagi enda poole tõmmanud. Ma vist tahaks soojas vannis ujuda ja merevesi on minu jaoks ikka külm. Vähemalt ühe korra lähen ma merre ujuma, sest ma ei ole kunagi elus Vahemeres veel ujunud. Olen kindel, et kui olen korra ujumas ära käinud, siis mõtlen, et miks ma küll varem ujuma ei läinud.
Uusi jooksutosse ei ole ma veel ostnud ja ei ole ka ühtegi spordipoodi sattunud tossudega tutvuma. Poolmaratoni finišis müüdi ka tosse, aga mul ei olnud siis huvi neid vaadata, sest kohalikud jooksjad teadsid rääkida, et tossude hinnad olevat tavalised, mitte soodsad. Hea koht pidavat olema tossude ostmiseks Ondara linnas asuv spordipood. Ondara kõrval kohe kiirtee maksupunkti juures asub üks suur kaubanduskeskus, aga mitte seal ei ole hea tossupood, vaid just nimelt Ondara linnas sees. See asub mu kodust piisavalt kaugel, et sinna niisama jalutada ja nii jooksengi vanade tossudega.
Alles ükspäev pikalt joostes sattusin kogemata nendele radadele, kus järgmisel nädalavahetusel 10km võistlus tuleb. See küla on mu kodust võib-olla 7-8km kaugusel ja ma olen sealt varemgi läbi jooksnud. Eks ma umbes tean, kus võistlusrada on, aga täpselt ma ei ole uurinud. Siiski sinna võistlema minnes pean ennast kellegi auto peale mahutama, sest jalutamiseks on maa liiga pikk ja soojendusjooksuks ka natuke liiga pikk.
Pildil on bassein, mis kuulub mu maja juurde. Bassein asub kinnisel territooriumil. Basseini ääres on ka välidušid ja tualettruumid. Lisaks on väiksem lastebassein. Juunist septembrini on basseini ääres isegi vetelpääste. Arvatavasti on suvel basseini ääres isegi välikohvik avatud, sest vastav maja tundub seal olevat küll.
Mu maja juurde kuulub ka bassein. Basseinis on talv läbi vesi sees olnud, aga minu jaoks on sealne vesi ikka veel liiga külm. Ühel kuuma päeva õhtul läksin basseini äärde veetemperatuuri katsuma lootuses, et vesi on õhtuks mõnusalt soe. Ei olnud. Avastasin, et basseini äärtes on veesurvejoad. Seega saaks nagu tasuta massaaži. Mis seal ikka, minu jaoks on vesi liiga külm ja üksi olles ei suuda ma kuidagi ennast kokku võtta, et peale trenni minna jalgupidi vette. Mul on ilma külma veetagi tavaliselt peale trenni külm olla ja seepärast hoian külmast veest heaga eemale.
Kahju on siit ära minna. Olen mõelnud, et miks mulle just siin Denias meeldib. Olulisel kohal on hea kliima jooksutreeninguteks. Võib-olla mõnel teisel talvel on rahkem sademeid, aga sel talvel oli küll kõik suurepärane. Minu jaoks on oluline ka see, et saan staadionile igal ajal tasuta treenima minna. See on tegelikult üks eriti oluline kriteerium. Staadioni lähedus on kah oluline, aga saaksin hakkama, kui elaksin staadionist veidi kaugemal, kui praegu elan. Hea on, et toidupoed on lähedal ja valida on mitme eri poe vahel. Samas saaksin hakkama ka siis, kui toidupoed on veidi kaugemal. Oluline on, et mul ei ole siin kevadist õietolmuallergiat. Samuti on väga oluline, et siin on nii raamatukogud, kus saab tasuta internetti kasutada, kuid ka linnas levib teatud kohtades tasuta Denia wifiga internet. Puhas õhk, vähese liiklusega tänavad, vaikne. Nüüd on mul siin juba ka tuttavaid ja jooksuvõistlusi leidub ka siin piirkonnas piisavalt. Võistluste puhul meeldib mulle just see, et siin on tase selline, et ka minu praeguse tasemega on võimalus oma vanusegrupi esikolmikusse joosta. Mina olen siin kokku puutunud väga lahkete ja abivalmis inimestega. Kõik need asjad on olulised.
Ma justkui teeksin juba kokkuvõtet Deniast. Eks mõtetega olengi ma juba mujal ja seega ei ole midagi imestada, kui kokkuvõtteid teen.
Treeningute mahud ei ole mul tõusnud. Peale poolmaratoni on pulss natuke kõrgem olnud, aga see on ka loomulik, sest poolmaraton on ikkagi väga pikk pingutus. Lõike jooksen ikka veel üle 4min km kohta ja tavalisi krosse üle 5min km kohta. Praegu veel ei paista kuidagi sedamoodi, et suudan kohe järgmisel nädalal võisteldes 10km alla 40min joosta. Ma ei ole praegu veel selle võistluse tempo peale mõelnud. Ma tean, et mu organism tunnetab nagunii ise õige tempo ära. Eks ma enne võistlust mõtlen ja arvutan, et kuidas võiks mul minna, aga seda teen alles järgmisel nädala, mitte praegu.
Kohalikel lastel on sellel nädalal veel koolivaheaeg. Ma tean seda seetõttu, et kohalike noorte kergejõustikutrennid toimuvad praegu hommikuti, mitte õhtuti, nagu tavaliselt.
Poolmaratonis võistlesin juba peaaegu 2 nädalat tagasi. Praegu valmistun järgmisel nädalavahetusel toimuvaks 10km võistluseks. Eks see poolmaraton tuli tegelikult lihtsalt juhuslikult ja oli plaaniväline võistlus. Mul on kõik korras. Treeningud sujuvad. Selle nädala algul oli küll paar päeva kahtlane tunne, nagu oleksin natuke haige ja nagu poleks ka. Ilmad olid sellised keerulised. Kord oli väga palav ja puhus jahe tuul, kord lihtsalt soe ja mingi päev jällegi jahedus. Küllap suutsin kuskil tuuletõmbuse käes olla ja see tegi olemise kohe haiglaseks. Mõtlesin positiivselt, hoolitsesin selle eest, et tuule käes ei viibiks ja jäingi terveks. Kui ennast haiglasena tundsin, siis olin ka väsinud ja läksin õhtul juba enne 21.00 magama ja ärkasin hommikul hilja. Ju uni aitas kehal taastuda. Hommikul trenni minnes oli veel halb olla, aga trennis läks enesetunne väga heaks ja peale trenni tundsin ennast täiesti tervena.
Praegu on sisuliselt selline aeg, kus nagu kõige raskemad trennid on tehtud ja lihtsalt ootan juba võistlust. Tahaks väga palju ringi rabeleda. Alles ükspäev olin nii väsinud, et ei suutnud õhtut ära oodata, sest tahtsin nii väga magada. Nüüd on aga nagu energia ülejääk.
Minu füüsiline keha on veel siin Denias, aga mõtetes olen ma juba siit ära läinud. Mõtetes juba pakin asju, juba reisin, juba jooksen teistel radadel. Eriti just viimasel nädalal olen aktiivselt valinud äralennuvõimaluste vahel. Piletit mul veel ostetud ei ole, aga kindlasti varsti ostan. Arvuti taga olen rohkem aega veetnud ja sellest on silmad aeg-ajalt kergelt punased ning väsinud ja tagumik arvuti taga istumisest valus.
Aprilli ilmad on väga muutlikud. Mulle see isegi meeldib. Ma arvasin, et aprillis on siin juba väga palav kogu aeg ja see teeb treenimise raskemaks. Siiani on aprillis olnud päris mitmeid pilvise ilmaga päevi ja ma olen sellega väga rahul, sest treenida on väga hea. Mõnel päeval on kuidagi väga palav olnud, et jooksma minnes mõtlesin vaid sellele, kuidas saaksin vees liguneda. Kui trennist koju jõudsin, siis oli mul hoopis külm ja mingi vesi ei tulnud enam kõne allagi. Ujumas ma ei ole Vahemeres siiani käinud. Ujuda saaks küll, aga mind ei ole vesi kuidagi enda poole tõmmanud. Ma vist tahaks soojas vannis ujuda ja merevesi on minu jaoks ikka külm. Vähemalt ühe korra lähen ma merre ujuma, sest ma ei ole kunagi elus Vahemeres veel ujunud. Olen kindel, et kui olen korra ujumas ära käinud, siis mõtlen, et miks ma küll varem ujuma ei läinud.
Uusi jooksutosse ei ole ma veel ostnud ja ei ole ka ühtegi spordipoodi sattunud tossudega tutvuma. Poolmaratoni finišis müüdi ka tosse, aga mul ei olnud siis huvi neid vaadata, sest kohalikud jooksjad teadsid rääkida, et tossude hinnad olevat tavalised, mitte soodsad. Hea koht pidavat olema tossude ostmiseks Ondara linnas asuv spordipood. Ondara kõrval kohe kiirtee maksupunkti juures asub üks suur kaubanduskeskus, aga mitte seal ei ole hea tossupood, vaid just nimelt Ondara linnas sees. See asub mu kodust piisavalt kaugel, et sinna niisama jalutada ja nii jooksengi vanade tossudega.
Alles ükspäev pikalt joostes sattusin kogemata nendele radadele, kus järgmisel nädalavahetusel 10km võistlus tuleb. See küla on mu kodust võib-olla 7-8km kaugusel ja ma olen sealt varemgi läbi jooksnud. Eks ma umbes tean, kus võistlusrada on, aga täpselt ma ei ole uurinud. Siiski sinna võistlema minnes pean ennast kellegi auto peale mahutama, sest jalutamiseks on maa liiga pikk ja soojendusjooksuks ka natuke liiga pikk.
Pildil on bassein, mis kuulub mu maja juurde. Bassein asub kinnisel territooriumil. Basseini ääres on ka välidušid ja tualettruumid. Lisaks on väiksem lastebassein. Juunist septembrini on basseini ääres isegi vetelpääste. Arvatavasti on suvel basseini ääres isegi välikohvik avatud, sest vastav maja tundub seal olevat küll.
Mu maja juurde kuulub ka bassein. Basseinis on talv läbi vesi sees olnud, aga minu jaoks on sealne vesi ikka veel liiga külm. Ühel kuuma päeva õhtul läksin basseini äärde veetemperatuuri katsuma lootuses, et vesi on õhtuks mõnusalt soe. Ei olnud. Avastasin, et basseini äärtes on veesurvejoad. Seega saaks nagu tasuta massaaži. Mis seal ikka, minu jaoks on vesi liiga külm ja üksi olles ei suuda ma kuidagi ennast kokku võtta, et peale trenni minna jalgupidi vette. Mul on ilma külma veetagi tavaliselt peale trenni külm olla ja seepärast hoian külmast veest heaga eemale.
Kahju on siit ära minna. Olen mõelnud, et miks mulle just siin Denias meeldib. Olulisel kohal on hea kliima jooksutreeninguteks. Võib-olla mõnel teisel talvel on rahkem sademeid, aga sel talvel oli küll kõik suurepärane. Minu jaoks on oluline ka see, et saan staadionile igal ajal tasuta treenima minna. See on tegelikult üks eriti oluline kriteerium. Staadioni lähedus on kah oluline, aga saaksin hakkama, kui elaksin staadionist veidi kaugemal, kui praegu elan. Hea on, et toidupoed on lähedal ja valida on mitme eri poe vahel. Samas saaksin hakkama ka siis, kui toidupoed on veidi kaugemal. Oluline on, et mul ei ole siin kevadist õietolmuallergiat. Samuti on väga oluline, et siin on nii raamatukogud, kus saab tasuta internetti kasutada, kuid ka linnas levib teatud kohtades tasuta Denia wifiga internet. Puhas õhk, vähese liiklusega tänavad, vaikne. Nüüd on mul siin juba ka tuttavaid ja jooksuvõistlusi leidub ka siin piirkonnas piisavalt. Võistluste puhul meeldib mulle just see, et siin on tase selline, et ka minu praeguse tasemega on võimalus oma vanusegrupi esikolmikusse joosta. Mina olen siin kokku puutunud väga lahkete ja abivalmis inimestega. Kõik need asjad on olulised.
Ma justkui teeksin juba kokkuvõtet Deniast. Eks mõtetega olengi ma juba mujal ja seega ei ole midagi imestada, kui kokkuvõtteid teen.
Treeningute mahud ei ole mul tõusnud. Peale poolmaratoni on pulss natuke kõrgem olnud, aga see on ka loomulik, sest poolmaraton on ikkagi väga pikk pingutus. Lõike jooksen ikka veel üle 4min km kohta ja tavalisi krosse üle 5min km kohta. Praegu veel ei paista kuidagi sedamoodi, et suudan kohe järgmisel nädalal võisteldes 10km alla 40min joosta. Ma ei ole praegu veel selle võistluse tempo peale mõelnud. Ma tean, et mu organism tunnetab nagunii ise õige tempo ära. Eks ma enne võistlust mõtlen ja arvutan, et kuidas võiks mul minna, aga seda teen alles järgmisel nädala, mitte praegu.
Kohalikel lastel on sellel nädalal veel koolivaheaeg. Ma tean seda seetõttu, et kohalike noorte kergejõustikutrennid toimuvad praegu hommikuti, mitte õhtuti, nagu tavaliselt.
laupäev, 7. aprill 2012
Märtsi ilmakokkuvõte Denias
Märtsi ilm oli muutlik. Muutlikkuse all pean silmas seda, et ilm oli küll stabiilselt soe, aga kord oli tugevam tuul ja kord nõrgem. Kord oli väga soe ja kord lihtsalt soe. Eriti soojaks läks ilm märtsi lõpus. Peamiselt oli märtsis võimalik treenida lühikeses dressis. Vihma sadas vaid kahel päeval järjest ja see sattus täpselt 19. märtsi öösse, kui Fallas pidustuste ajal öösel kujusid põletati. Nii, et ma ei teagi, kas ja kuidas õnnestus öine kujude põletamine. Päeval sadas natuke, aga õhtul oli kuiv ja siis käisin kujude põletamise algust vaatamas.
Pildil on jooksjad Denia vihmast märjal tänavatel.
Kui sadas ööpäev läbi lakkamatult vihma, siis oli treenida vihmas väga jahe ja pidin mitu kihti riideid selga panema ja sealhulgas ka pikkade varrukatega sooja pesupluusi kandma.
Pildil on üks Denia tänav peale lakkamatut vihma. Ega igalt poolt kuiva jalaga läbi ei pääse ka peale vihma.
Minu jaoks on ilma suhtes siin oluliseks kriteeriumiks vaid see, kas sajab vihma või mitte ja kas saab treenida lühikeses dressis või pikas. Kui võrdlen Denia ilma perioodil detsember – märts Portugalis Algarves Falesia ilmaga, siis minu mäletamist mööda sadas Falesias oluliselt rohkem ja ilma kõikumine oli palju suurem. Falesias oli aegajalt kuumaperioode, kus oli väga palav ja treenisin ainult ülinappides riietes nagu ka teised sportlased. Samas oli ka jaheda ilma ja pikki vihmaperioode. Pealegi oli mul seal allergia. Denias ei ole mul allergiat ja see on minu jaoks väga oluline.
Denias on ilm kuidagi stabiilne selles mõttes, et suuri ilmakõikumisi minu meelest ei ole. On nagu ühtlane temperatuur pidevalt. Jahedam on siis, kui taevas on kohati pilvine. Vahel on siin jahedad tuuled, aga need on justkui meeldivad eriti just märtsis. Mulle meeldib Denia kliima just seepärast, et siin ei ole mingit erilist kuumust veel olnud. Treeningtingimused jooksmiseks on olnud ideaalsed. Praegu on juba aprill ja siiani on treenimiseks väga head ilmad.
Pikad pühad aprillis ja Denia sünnipäev
Kui on pühad, siis ikka pikalt. Siin hakkasid Lihavõttepühad pihta juba neljapäeval 5.aprillil. Alates sellest päevast võivad poed ja muud asutused olla lühemat aega avatud. Reede 6.aprill ja esmaspäev 9.aprill on igatahes näiteks raamatukogud kinni ja seega kestava pühad järjest neljapäeva pärastlõunast kuni esmaspäeva õhtuni. Kuigi sel perioodil võivad toidupoed kohati kinni olla, siis turistide jaoks mõeldud poed on ikkagi avatud hilisõhtuni.
Praegu on siin vist lastel pikk kahenädalane koolivaheaeg. Eestis on koolilastel vaheaeg tavaliselt märtsi lõpus ja vaid 1 nädal korraga. Siin ja ka mujal Euroopas on lastel tavaliselt 2 nädalat koolivaheaega Lihavõttepühade ajal. Praegu on näiteks siin kergejõustikustaadionil laagris mingid umbes 15-17 aastased Saksa noored koos treeneriga. Trenni teevad 2 korda päevas, nagu mulle tundub.
Ma ei tea, mis tähtis päev on 16.aprillil, aga sel päeval on ka raamatukogud kinni ja täpselt nii kaua kestab vist ka lastel koolivaheaeg.
Mis sündmused toimuvad Lihavõttepühade ajal Denias, sellest pole mul mingitki aimu. Pühad algasid 1.aprillil, kui nägin inimesi tänavatel ringi kõndimas mingite okstega. Inimesed vist käisid kirikus ja ju see mingi kiriklik sündmus oli. Kuna ma võistlesin sel päeval, siis mul ei olnud aega uurida, et mis täpselt toimub.
Denia linna sünnipäev on 4.aprillil. Sel aastal sai Denia 400 aastaseks. Mingit erilist pidu sel päeval vist ei peetud. Võib-olla on linna suure juubeli tähistamiseks mingid edasised sündmused kavas, aga sellest ei tea ma midagi. Ma ei ole uurinud aprilli ühegi pidustuse kohta täpsemalt.
Pilt väljendab kurbust, sest peagi lähen Deniast ära.
Ma mõtlen pigem juba sellele, et peagi lähen ise Deniast ära. Ma ei taha siit ära minna. Mulle meeldib siin väga.
Märtsi ilm oli muutlik. Muutlikkuse all pean silmas seda, et ilm oli küll stabiilselt soe, aga kord oli tugevam tuul ja kord nõrgem. Kord oli väga soe ja kord lihtsalt soe. Eriti soojaks läks ilm märtsi lõpus. Peamiselt oli märtsis võimalik treenida lühikeses dressis. Vihma sadas vaid kahel päeval järjest ja see sattus täpselt 19. märtsi öösse, kui Fallas pidustuste ajal öösel kujusid põletati. Nii, et ma ei teagi, kas ja kuidas õnnestus öine kujude põletamine. Päeval sadas natuke, aga õhtul oli kuiv ja siis käisin kujude põletamise algust vaatamas.
Pildil on jooksjad Denia vihmast märjal tänavatel.
Kui sadas ööpäev läbi lakkamatult vihma, siis oli treenida vihmas väga jahe ja pidin mitu kihti riideid selga panema ja sealhulgas ka pikkade varrukatega sooja pesupluusi kandma.
Pildil on üks Denia tänav peale lakkamatut vihma. Ega igalt poolt kuiva jalaga läbi ei pääse ka peale vihma.
Minu jaoks on ilma suhtes siin oluliseks kriteeriumiks vaid see, kas sajab vihma või mitte ja kas saab treenida lühikeses dressis või pikas. Kui võrdlen Denia ilma perioodil detsember – märts Portugalis Algarves Falesia ilmaga, siis minu mäletamist mööda sadas Falesias oluliselt rohkem ja ilma kõikumine oli palju suurem. Falesias oli aegajalt kuumaperioode, kus oli väga palav ja treenisin ainult ülinappides riietes nagu ka teised sportlased. Samas oli ka jaheda ilma ja pikki vihmaperioode. Pealegi oli mul seal allergia. Denias ei ole mul allergiat ja see on minu jaoks väga oluline.
Denias on ilm kuidagi stabiilne selles mõttes, et suuri ilmakõikumisi minu meelest ei ole. On nagu ühtlane temperatuur pidevalt. Jahedam on siis, kui taevas on kohati pilvine. Vahel on siin jahedad tuuled, aga need on justkui meeldivad eriti just märtsis. Mulle meeldib Denia kliima just seepärast, et siin ei ole mingit erilist kuumust veel olnud. Treeningtingimused jooksmiseks on olnud ideaalsed. Praegu on juba aprill ja siiani on treenimiseks väga head ilmad.
Pikad pühad aprillis ja Denia sünnipäev
Kui on pühad, siis ikka pikalt. Siin hakkasid Lihavõttepühad pihta juba neljapäeval 5.aprillil. Alates sellest päevast võivad poed ja muud asutused olla lühemat aega avatud. Reede 6.aprill ja esmaspäev 9.aprill on igatahes näiteks raamatukogud kinni ja seega kestava pühad järjest neljapäeva pärastlõunast kuni esmaspäeva õhtuni. Kuigi sel perioodil võivad toidupoed kohati kinni olla, siis turistide jaoks mõeldud poed on ikkagi avatud hilisõhtuni.
Praegu on siin vist lastel pikk kahenädalane koolivaheaeg. Eestis on koolilastel vaheaeg tavaliselt märtsi lõpus ja vaid 1 nädal korraga. Siin ja ka mujal Euroopas on lastel tavaliselt 2 nädalat koolivaheaega Lihavõttepühade ajal. Praegu on näiteks siin kergejõustikustaadionil laagris mingid umbes 15-17 aastased Saksa noored koos treeneriga. Trenni teevad 2 korda päevas, nagu mulle tundub.
Ma ei tea, mis tähtis päev on 16.aprillil, aga sel päeval on ka raamatukogud kinni ja täpselt nii kaua kestab vist ka lastel koolivaheaeg.
Mis sündmused toimuvad Lihavõttepühade ajal Denias, sellest pole mul mingitki aimu. Pühad algasid 1.aprillil, kui nägin inimesi tänavatel ringi kõndimas mingite okstega. Inimesed vist käisid kirikus ja ju see mingi kiriklik sündmus oli. Kuna ma võistlesin sel päeval, siis mul ei olnud aega uurida, et mis täpselt toimub.
Denia linna sünnipäev on 4.aprillil. Sel aastal sai Denia 400 aastaseks. Mingit erilist pidu sel päeval vist ei peetud. Võib-olla on linna suure juubeli tähistamiseks mingid edasised sündmused kavas, aga sellest ei tea ma midagi. Ma ei ole uurinud aprilli ühegi pidustuse kohta täpsemalt.
Pilt väljendab kurbust, sest peagi lähen Deniast ära.
Ma mõtlen pigem juba sellele, et peagi lähen ise Deniast ära. Ma ei taha siit ära minna. Mulle meeldib siin väga.
Peale 9,7km võistlust
Võistlustejärgsetel päevadel oli mul kõht kogu aeg tühi. Tegin trenni ikka edasi ja ei olnud mingit puhkust. Sõin palju sõin, aga kõht oli ikka pidevalt tühi. Vahel sõin hommikust nagu ikka, aga enne hommikusse trenni minemist tundsin juba, et tahaks jälle süüa. Vahel olin õhtuses trennis, kui tundsin, et kõht on juba tühi. Näiteks ühel õhtul sõin üksi ära 400gr-se maapähklitega kommipaki. Kõige üllatavam, et peale sellist kogust pähkleid ei tekkinud mingeid seedehäireid. Ju ma olin siis nii palju energiat kaotanud, et vajasin pidevalt uut ja uut energiat.
Samas oli mul kogu aeg peale võistlust energiat kuidagi ülearu palju. Alustasin järgmisel päeval peale võistlust vitamiini-mineraalikompleksi toidulisandite söömist. Ma ei tea, kas see mõjus koheselt nii, et tekitas minus tunde, et mul on energia ülejääk. Samas nädal enne ja nädal peale 9,7km võistlust treenisin kuidagi vähe ja see võis ka energia ülejääki tekitada. Sel perioodil sain lahti oma reie esikülje valust. Ju oli kergematest trennides või ma ei tea veel millest kasu.
Peale 9,7km võistlust ja enne poolmaratoni
Pühapäeval 25.märtsil võistlesin 9,7km distantsil. See oli nagu mitteametlik võistlus ja ma ei pingutanud seal nagu päris võistlusel oleksin pingutanud. Hiljem sain aru, miks see kasulik oli.
Esmaspäeva õhtul 26.märtsil ei suutnud ma ära oodata, millal saan internetti minna. Minus küpses plaan, et kuna 1.aprillil on Denias poolmaratoni võistlus, siis ma tahan ka seal võistelda. Ma ei mõtelnud üldse sellele, et tegelikult ei ole ma selleks võistluseks valmistunud ja üleüldse ei ole ma trennis praktiliselt nii pikalt jooksnudki, kui pikk on poolmaratoni distants. Mina tundsin ainult seda, et ma tahan seal võistelda ja ma olen selleks valmis nii füüsiliselt kui vaimselt.
Ma teadsin juba mitu kuud, et Denias toimub 1.aprillil poolmaraton, aga ma teadsin ka seda, et mina ei võistle seal mitte mingil juhul. Ma olin selles absoluutselt kindel, sest ma ei tahtnud nii pikal distantsil võistelda. Ükskõik, kes oleks mind sundinud seal võistlema, ma ei oleks sinna võistlema läinud. Kuna võistlemise tahe oli minupoolne, siis ma läksin sinna suure rõõmuga.
Minu võistlustahet suurendas see, et ma lootsin tulla seal esikolmikusse. Uurisin internetist esmaspäeva õhtul eelmiste aastate võistlustulemusi, arvutasin, kuidas ma ise suudaksin seda hetkel joosta ja jõudsin järeldusele, et mul on reaalne võimalus joosta ennast naiste üldesikolmikusse. Kuna kunagi ei tea, mis tasemel jooksjad kohale tulevad, siis ei saanud ma kindel olla, et mulle on esikolmikukoht garanteeritud.
Kuna mind ootas ees ikkagi poolmaratoni võistlus, siis kujuneski nädal selliseks, et treenisin väga vähe, aga süüa tahtsin ikka palju kogu aeg. Nädala teisel poolel hoidsin ennast söömisega tagasi, sest tahtsin enda kaalu hoida, mitte seda tõsta. Kaal kujunes hoopis langevaks kokkuvõttes sel nädalal ja see ei olnud mu eesmärk, nii lihtsalt juhtus. Kahe võistluse vahe oli ainult 1 nädal ja selle ajaga langes mu kaal poolmaratoni võistluseks 1-1,5kg (ma täpselt ei mäleta). Kuigi kaalulangus oli päris suur ühe nädala kohta, siis ma tundsin ennast siiski väga hästi ja ei muretsenud, et äkki mul ei ole jõudu.
Õhtul enne poolmaratoni sõin igaks juhuks eriti suure koguse, et võistluse ajal oleks, mille najal lõpuni joosta. Minu võistluspäevale eelneval õhtul sõin järgmist: suur kogus keedetud riisi, köögiviljad, juust, riisigalett, 250g jogurtit, 2 mandariini, banaan, keedetud muna, kohupiima. See kogus tundub suur, aga mulle ei mõjunud see küll kuidagi negatiivselt. Mulle ei tekkinud sellist tunnet, et ma sõin liiga palju või et kõht oleks punnis olnud. Ma oleksin võinud vabalt veel süüa.
Nii, kui olin võtnud pähe esmaspäeval, et ma võistlen poolmaratoni võistlusel, siis tekkis minus kohe ärevus ja elevus. Südame alt läks sageli õõnsaks, kui mõttesse tuli see võistlus. Püüdsin küll olla rahulik, aga see oli siiski minu esimene võistlus. Minu jaoks on poolmaraton juba selline võistlus, mida ma ei lähe niisama jooksma ja selleks ma keskendun. Mingit lühemat maanteejooksu võib lihtsalt niisama jooksma minna. Poolmaraton on aga juba nii pikk, et seal peab kõik õigesti klappima. Kohe algusest peale peab jooksma õige tempoga, õigesti peab olema treenitud ja toitutud. Ma arvutasin mitmeid kordi, mis tempoga ma jooksma peaksin, et kõik õige oleks. Ma teadsin, et 4min 15sek tempoga ma joosta kuidagi hetkel veel ei suuda. Lootsin, et suudan joosta 4min 20sek tempoga km kohta. Arvutada võib ju kuidas iganes, aga kokkuvõttes selgub võistlusel, kuidas enesetunne ja seis on. Ma uskusin endasse ja teadsin, et mul tuleb vaid tunnetada oma organismi ja ma tean, et organism annab mulle ise teada, mis on sel päeval mulle sobilik tempo. Nii oligi.
Võistluseelsel päeval trenni tehes oli ilm väga palav. Jõudsin juba mõelda, et miks ma sinna võistlusele küll pidin ennast registreerima, kui nii palav ilm on. Mõttes võtsin juba oma võistluskiirusest 5sek km kohta maha, sest palavaga on raskem joosta. Samas mõtlesin, et mis ma ikka muretsen ja arvutan. Küll võistluspäeval on näha, mis ilm on ja siis tuleb ka sobiv tempo valida.
Võistlusele registreerimine läks mul sel korral kergelt. Siiani olen ennast võistlusele registreerinud www.somesport.com kaudu ja see on alati ebaõnnestunud. Eri võistlustele saab registreeruda eri kodulehtede kaudu. Denia poolmaratonile sai registreeruda ühe teise kodulehe kaudu ja seal ei olnud mingit probleemi oma Eesti dokumendinumbri sisestamisel. Krediitkaardiga maksmine ebaõnnestus jälle. Seekord sain maksta stardimaksu otse panka. Panka minnes tekkis mul muidugi probleem. Siin on pangad avatud ainult pool päeva ehk 14.00-ni. Nii mõtlesingi, et teen trenni ära ja trenni lõpetan panga juures. Mul olid kaasas nii dokument kui pangaarve number, kuhu pidin raha kandma. Mul oli trenn juba peaaegu läbi, kui mulle meenus äkki, et mul ei ole ju raha kaasas. Ma olin ära unustanud, et ma olen Hispaanias ja lähen Hispaania panka ja mul ei ole seal pangas arvet ega raha. Nii pidin ikkagi koju minema ja panka jalutades minema. Mis mulle kõige rohkem meeldis, oli see, et pank ei võtnud maksmise eest mingit teenustasu. See oli vist pank, kes oli ühtlasi ka võistluse sponsoriks. Igatahes maksin pangas täpselt selle summa (10EUR), mis on võistluseks registreerumiseks vaja ja mitte ühtegi senti rohkem.
Poolmaratoni võistlus 1.aprillil
Stardipaik asus mu kodust umbes 3,5km kaugusel Denia kesklinnas. Ma otsustasin kohe kodus panna võistlusriided selga ja kodust võistluspaika joosta. Ma magasin kõik ööd enne võistlust väga hästi. Rinnanumbri ja kiibi (võistluse aja automaatseks võtmiseks) sain kätte juba päev enne võistlust. Plaanisin kodus otse stardipaika joosta, et ei peaks liigselt palju ennast võistlushommikul käimisega väsitama. Mul ei olnud vaja midagi erilist võistlusele kaasa. Number ja kiip olid mul olemas, pikad püksid ja pikkade varrukatega särgi panin ka igaks juhuks selga, et peale võistlust oleks midagi selga panna. Teadsin, et peale võistlust antakse juua ja küllap antakse ka süüa midagi. Niisiis saingi muretult võistlema minna.
Pildil on stardi ja lõpusirge. Start oli kergelt allamäge ja lõpp seega kergelt väike tõus.
Hommikul sõin nagu ikka tavalist hommikusööki 2h enne soojendusjooksu algust. Igaks juhuks enne soojendusjooksu algust sõin veel mõned ampsud banaani. Tahtsin soojendusjooksuga alustada alles 40min enne starti, aga mitte kuidagi ei suutnud kodus püsida. Ärevus oli suur. Soojendusjooksu alustasin 50min enne starti ja jooksin 3km. Algul oli pulss rahulik. Mida lähemale stardipaigani jõudsin, seda kiiremini süda lööma hakkas. Lõpuks juba jalutasin natuke, siis võimlesin, tegin mõned kiirendused ja oligi aeg startida. Seedimisega ei olnud mul ka mingeid probleeme. Kuna ma sain kõik teha täpselt nii, nagu ma igapäevaselt trenni lähen, siis ei olnud mul vajadust wc- vahet joosta. Kõik oli väga ideaalne minu jaoks. Ilm oli ka suurepärane. Eelmise päeva suur kuumus oli kadunud. Oli lihtsalt mõnusalt soe ilm ja tuul oli selline, et selle olemasolu ei tulnud meelde st tähendab tuul oli suhteliselt olematu.
Pildil on Denia poolmaratoni esimese kilomeetri osa. Joosti keset autoteed.
Stardipaiga juures oli võimalus oma riided kotiga hoiule anda. Ma olin kuidagi väga aeglane ja nii võtsin riidest lahti alles 3min enne starti. Kui liikusin stardijoonele lähemale, siis minu üllatuseks seisid jooksja kuidagi eriti hajali. Ma sain täiesti vabalt liikuda stardijoonele lähemale läbi jooksjatemassi. Jooksjaid oli veidi üle 600. Ma siiski päris esirivvi ei läinud. Seisin mugavalt kolmandas rivis.
Start oli 10.15 hommikul. Mul sujus start hästi. Keegi ei nüginud ega tõuganud. Keegi mu ette risti ei jooksnud. Kõik oli väga hea. Mina jooksin võistlustrussikutega, maikaga, nokamütsi ja päikseprillidega. Teisi naisi loomulikult jälle trussikutega jooksmas näha ei olnud.
Pildil on Denia poolmaratoni start. Mul suuremaid pilte ei ole. Mina olen pildil vasakus ääres kellegi selja taga veel ja mind näha ei ole.
Võistluse algusest ei ole midagi olulist kirjutada. Väga ideaalne oli, et algul joosti kesklinnast umbes 300-400m pikkuselt stardisirgelt otse laiale autoteele. See aitas võistlejaterivi mugavalt hajutada ja kõigil oli ruumi jooksmiseks. Ainuke koht, kus oli selline tagasipöördekoht, kus sai oma ees olevaid jooksjaid näha, oligi kohe üsna alguses, umbes 1,5km peale starti. Seal ma suutsin tuvastada, et ma olen naistest kolmandal positsioonil. Ega ma selles päris kindel ei saanud olla, sest ise võisteldes ei jõua teisi jooksjaid passida. Samas tagantjärgi mõeldes ei huvitanud mind absoluutselt see, mis toimus mu selja taga ja kui lähedal või kaugel teised naised on.
Pildil on Denia poolmaratoni start. Mina olen valge nokamütsiga ja mustade trussikutega. Minu taga on keegi roosas ja see oli naine, kes minust neljanda km juures mõõdus.
Mingil hetkel hakkasin enda selja taga kuulma hingamist. Mulle tundus see naisterahva hingamise moodi olevat. Mul oli ükskõik, on see mees või naine. Ma teadsin, et kui ta on minust nõrgem, siis jääb minust maha nagunii ja kui on tugevam, siis küll läheb mõõda. Ma ei vaadanud taha, mind ei huvitanud, mis mu taga toimub. Kui 4 km oli joostud, siis läksidki 2 naist minust korraga mööda- just nemad olidki koos mu selja taga kuklasse hinganud. Ma ei läinud nendega kaasa. Ma olin algusest peale ühtlaselt oma jaoks sobiliku tempoga jooksnud ja olin enda tempovalikus täiesti kindel. Ma ei saa täpset oma tempot öelda, sest ega see Garmin nüüd midagi nii täpset ka ei näita. Garmini kella järgi oli mul 1.km vaheaeg 4min 21sek ja järgmised veidi viletsamad, aga mind eriti need vaheajad ei huvitanud. Garmin ei näita nii õigesti ja seepärast ma ei tähtsustaks neid vaheaegu üle. Need km märgid, mis rajale maha märgitud olid, hakkasid üsna kohe minu kellaga võrreldes erinema 100m ja poolel maal oli erinevus juba 200m. Minu kell näitas alati, et ma olen vähem jooksnud, kui vaheajamärk rajal lubas.
Pildil on Denia poolmaratoni rajaosa, mis kulges mere ääres promenaaditeel.
Seekord jooksin ma kogu aeg kõik kurvid sirgeks, kui neid oli võimalik sirgeks joosta. Mingil hetkel avastasin ennast jooksmas pidevalt kolme Denia kohaliku jooksuklubi jooksja tagant. Kord hakkasid nad mu eest ära minema ja kord tundsin, et nad võiks kiiremini joosta. Kui joostud oli 7km, siis sel hetkel olin igatahes nende taga, sest seal võeti ametlikku vaheaega ja seal oli pöördega kitsas kaldtee treppide kõrval, kus nad kuidagi liiga aeglaselt jooksid minu jaoks. Kui oli joostud 9,5km, siis olin ikka veel nende meeste taga, aga ma juba nihelesin ja kibelesin, et võiksin oma teed minna. Ka 10km juures olin veel nende selja taga. Siis ma vaatasin oma 10km vaheaega umbkaudu. Ma täpset vaheaega ei jõudnud vaadata, aga see oli umbes 43min 30sek juures, kui ma õigesti mäletan.
Ma tundsin endas jõudu ja tahtmist, et hakata veidi kiiremini jooksma. Läksin nendest meestest mõõda umbes poolel maal. Need mehed lõpetasid ajaga umbes 1h 35min. kui olin neist möödunud, siis mõtlesin küll, et kuhu ma ometi lähen. Tunne võib ju olla, et jookseks kiiremini, aga siiski ligi 10,5km oli veel ees ja ega ma siis ei saanud juba lõpuspurti alustada. Ega ma arvatavasti oluliselt kiiremini jooksma ei hakanud, aga mulle endale tundus küll, et läksin lihtsalt nendest meestest mööda ja muud ma ei suutnudki. Tegelikult jälle seljataha ma ei vaadanud ja ma ei tea, kas nad tulid mulle järgi või jäid maha.
Peagi, pärast nendest meestest möödumist, tuli tagasipöörde koht. Otse tagasi ei joostud, nii et eesolevaid jooksjaid ei näinud. Samas võib-olla tänu mu tempomuutusele ja rajal sellisele kohale, kust nägin veidi pikemalt enda ette, hakkasin ma umbes 11-12km vaheajamärgi juurest nägema oma ees ühte naisjooksjat. Nii kui teda silmasin, siis oli mulle kohe selge, et temast olen ma finišis möödas. Ma nimelt arvasin, et ta jookseb langeva tempoga ja on ära väsinud ja ma möödun temast õige pea. Kui teda nägema hakkasin, siis oli ta minust umbes 100m kaugusel ees. Ma hakkasin teda igatahes püüdma. Kui jõudsin temast umbes 10-20m kaugusele, siis oli 14km vaheajapunkt. Ma olin mitu km talle lähemale nihkunud, aga erilist edu mul ei olnud veel. Peaaegu samal hetkel, kui olin naisjooksjale lähedale jõudnud, siis hakkas mul maksapiste. Siis oli mul küll selline tunne, et noh, nüüd siis ongi joostud. Ma ei tea, kas ma täna maksapistele enam kiiremini joosta ei saanud, aga see naine mu ees ei nihkunud enam mitte meetritki lähemale. Mina oma tempot enda arust ei langetanud. Ma pingutasin ikka endiselt edasi, mis siis, et mul maks valutas.
Umbes samal ajal jooksis minu kõrval mingi mees. See on mul meeles, sest me jõudsime rajal uuesti kiviparketist promenaadi teele ja seal mul maks valutas juba väga palju. Ju mu tempo siiski mingil määral muutus või oli see mees minust oluliselt tugevam sel hetkel. Tunne oli küll, et kohe-kohe püüan ees oleva naise kinni, aga just promenaadi teel hakkas pigem tunduma, et naisest möödumine jääb hoopis lõpusirgele, kui suudan temaga koos lõpuni pingutada. See mees, kes mu kõrval jooksis, möödus minust ja vehkis käega, et tulgu ma temaga kaasa ja ärgu ma jäägu temast maha. Ma ei suutnud selle mehega kaasa minna ja jäin ikka naisjooksjast 10-20m kaugusele.
Pildil jooksen ma suunaga jahisadama poole ja läbitud on umbes 16km.
Ma ei tea, kuidas see mul õnnestus, aga kui joostud oli veidi üle 16km, siis olime jälle samas kohas rajal, kus oli kitsas kaldtee tagasipöördega. Sel hetkel olin ma kuidagimoodi jõudnud sellele naisele juba päris lähedale. Tema tuvastas minu olemasolu täpselt sel hetkel, kui oli see kaldteega tagasipöördekoht. Meie vahel oli vaid mõni meeter. See kaldteega tagasipöördekoht oli jahisadama alal. Jahisadama alal oli mitu sellis kohta, kus oli võimalus kurve sirgeks joosta. Lootsin seal nii naisest mööduda. Ei õnnestunud, sest ta jooksis minu ees täpselt ise kõik kurvid sirgeks.
Suur osa tervest distantsist joosti edasi-tagasi sama teed mõõda. Ainul kõige kaugemal asuva tagasipöördekoha juures joosti mingi ring teist teed mõõda. Seega samas kohas jahisadama alal ma olin juba jooksnud ja mulle oli rada meelde jäänud ja eriti need kohad, kus oli võimalus kurve sirgeks joosta. Mul õnnestuski sellest naisest mõõda saada just jahisadama alal, kui tema jättis ühe kurvi sirgeks jooksmata ja nii ma temast mõõdusingi.
Võiksin öelda, et oli mul strateegiliselt õigel hetkel saavutatud psühholoogiline võit selle naise üle. Kui olin sellest naisest mõõda saanud, siis jõudsin jälle mõelda, et oli mul ometi vaja temast mööduda. Mul oli väga raske ja eks ma olin palju energiat kulutanud tema kätte saamiseks ja möödumiseks. Ma olin väga väsinud ja loomulikult mul valutas endiselt maks. Jõudsin vaid mõelda, et selja taga jooksjal on eelis, sest nii on hea ülevaade, mis ees toimub ja ma oleks võinud parem tema taha passima jääda ja alles lõpusirgel mööduda. Aga mis tehtud, see tehtud. Selja taha ma ei vaadanud, et kas see naine tuleb mulle järgi või mitte. Ma pingutasin edasi, andsin endast kõik. Eks mul võis olla hirm, et äkki ta tuleb mulle järgi ja pingutasin nii mis suutsin.
Alles viimasel kilomeetril, kui tiirutasime kesklinna väikestel tänavatel, siis vahtisin tagasi, et kas ma olen turvalisel kaugusel naisjooksjatest ja võin rahulikult lõpuni joosta. Ma ei silmanud seda naisjooksjat enda taga ja pingutasin lõpuni. Lõpusirgel möödusid minust 2 meest. Üks mõõdus kohe lõpusirge alguses, aga teine alles lõpus, kui tegi mingi erilise lõpuspurdi. Mõlemad mehed said minust 3sek parema aja.
Pildil läbin ma lõpumeetreid. Kaotasin nendele meestele 3sek, kes pildil esiplaanil on. Minust lõpusirgel head pilti ei ole, sest kohe peale finišeerimist vahtisin ainult oma kella ja ei saanud aru, kas ma vajutasin kella kinni või mitte.
Kui ületasin lõpujoone, siis ma ei suutnud jälle ise kella kinni vajutada. Pärast selgus, et olin koguni 7 sek hiljem suutnud ise kella kinni vajutada. Viimased 3km olid eriliselt rasked. Siis oli jooksmine kuidagi automaatne. Lihtsalt pidin lõpuni pingutama. Väga raske oli. Tee ääres inimesed ergutasid, aga ma olin nii väsinud, et naeratada või kellelegi lehvitada. Maks valutas mul lõpuni.
Ametlikke vaheaegu võeti umbes 7km juures, 11km ja 16km juures. Samas ei tasu neid vaheaegu vaadata ja nende järgi keskmist kiirust arvutada, sest näiteks 7km ja 16km vaheaja võtmise koht oli samas kohas, aga 16km vaheajamärk oli ise hoopis teises kohas. Seega on need vaheajad ainult nagu mingiks orientiiriks, et saab võrrelda enda positsioone kellegi teise suhtes. Kui tagantjärgi võrdlen enda vaheaegu selle naisega, kellest möödusin, siis selgus, et ta oli tegelikult minu lähedal, aga ma lihtsalt ei näinud teda varem. Kui võrdlen enda vaheaegu teise minu ees olevate naistega, siis nägin, et nad olid igal hetkel minust paremad ja ei vajunud ka lõpus ära.
Joogipunkte oli rajal 3. Esimene oli 6km juures, teine 11km juures ja kolmas 17km juures. Pakuti vett kinnise korgiga pudelitest. Need olid sellised pudelid, et kork oli hästi õhuke peal ja seda oli kerge ise lahti keerata jooksu ajal. Ma haarasin igast kohast veepudeli. Pool sisu kallasin kohe pähe igaks juhuks, siis vist jõin natuke, aga see oli ikka väga minimaalne kogus, mis alla neelasin ja ülejäänud kallasin jälle pähe. Ilm oli mõnusalt soe ja väga palju oli rajal selliseid kohti, kus sain varjus joosta. Samas lagedal päikese käes just meeldiv ei olnud, aga mind päike ja soojus ei seganud. Mul oli ju nokamüts ja selle kallasin märjaks igas joogipunktis.
Võistlusrada oli mulle tuttav. Ma olin sellel rajal ise mõnel korral jooksnud. Mõni ükski koht oli rajal, kust ma ei olnud läbi jooksnud, aga üldises mõttes oli see nagu minu tuttav kodurada ja ma tundsin seal ennast turvaliselt ja mugavalt. Rajal oli 2 väga lühikest kruusatee osa ja promenaadi tee lõpus oli see tsemendi sisse valatud lamedate kivide osa, mille pärast jooksjatele see rada ei meeldi. Ma ei kurda, sest see osa oli ikkagi lühike ja seda pidi ainult ühes suunas joostes läbima. Ühes kohas oli rajal ka lühike trepp, millel pidi jooksma, aga seda ma teadsin ka ette ja see ei tulnud mulle üllatuseks.
Rajal olid mõned tõusud. Tõusud olid just sellel osal, mis joosti kesklinna majade vahel nii alguses kui lõpus. Mõned lühikesed ja äkilised tõusud või langused olid ka- need olid need kaldteed, mis olid treppide kõrval promenaadi teel. Kõige kaugemal asuvas tagasipöördekohas oli ka maanteel pikem tõus, aga see ei ole tegelikult siiski mingi märkimisväärne. Ma ütleksin selle kohta kiire, kerge ja tasane rada. Kuna ma ei ole teinud ei ÜKE-t ega jooksnud mägisel maal, siis tundsin ise küll, et isegi väikesed mäed langetasid minu jooksukiirust.
Peale jooksu sai iga lõpetaja endale väikese kerge nööridega koti, mille sees oli tehniline t-särk, mille suurust sai ise jooksu lõpus valida. Kotis oli 2 0,5l veepudelit, väike kõrrega mahl, 1 muffin, 1 väike pakk küpsiseid, 1 banaan, 1 õun, 1 apelsin. Lisaks sai võtta veel finišialas kastist donutseid ja gaasita purgijooki. Ma mõtlesin küll, et mis ma sellest rasvasest glasuuriga donutsist ikka söön, aga siiski sõin, et kiirelt energiat taastada. Ma sõin koguni 2 donutsit ja 2 purgijooki. Kui arvestada, et stardimaks oi 10EUR, siis sai selle eest päris palju kraami.
Finišialas sai peale jooksu lasta teha endale tasuta massaaži. Seal oli nn elav järjekord. Paberile pidi enda rinnanumbri kirja panema ja siis ootama, millal järg kätte jõuab. Ma otsustasin ka massaaži saada, kui nii lahkelt pakutakse ja pealegi jõudsin ma sinna veel õigeaegselt, siis ei olnud järjekord veel liiga pikk, aga siiski pidin vist 1h ootama.
Kuna ma oli endale võistluse ajal vett pähe valanud pidevalt, siis oli mu võistlusmaika märg ja mul hakkas finišialas märgade riietega seistes külm. Mul ei olnud kuiva rinnahoidjat kaasa ja nii võtsin ma märja maika seljast ja edasi patseerisin ringi eriti väheste riietega. Läksin lähedal olevasse raudteejaama wc-sse ja panin märja rinnahoidja alla kuivi pabereid, et märjad riided kiiremini ära kuivaks, et mul külm ei oleks. Nii päikese käes kuivaski ära nii mul rinnahoidja kui käes lehviv jooksumaika. Autasustamise ajaks oligi mul maike juba ära kuivanud ja rinnahoidja ka.
Mina sain auhinnaks suure karika, sest olin oma kategoorias teine. See naine, kellest möödusin, oli teises vanusekategoorias. Lõpuks edastasin seda naist 22 sekundiga. Ainult jooksu 3 üldnaisvõitjat said veel muid auhindu. Mina olin neljas ja nii sain mina ainult oma vanusekategooria karika. Minu jooksu keskmine kiirus oli 4min 22sek ja aeg kokku 1h 32min 10sek. Teised naised olid minust nii kaugel ees, et ma ei näinud neid kordagi peale seda, kui nad minust alguses mõõda läksid.
Pildil olen ma autasustamisel kõige pikem.
Eelmisel aastal sai võidu naine täpselt selle ajaga, mis oli minu ajaks. Sel aastal sai sellega alles neljanda koha. Nii, et aastad ei ole vennad. Selle aasta naisvõitja aeg oli 1h25min 25sek. Teine ja kolmas koht olid koos 1h 29min 02sek ja 1h 29min 03sek.
Mina jäin enda jooksmisega väga rahule. Ma tegin terve jooksu suurepäraselt. Ma ei muudaks midagi, kuidas ma seda jooksin. Ma olen väga õnnelik. Kuigi mul ei olnud plaanis joosta mitte ühtegi poolmaratoni võib-olla isegi enne sügist, siis nüüd ikkagi ootamatult jooksin. Ma ei ole trennis mitte ühtegi tempotrenni ka teinud sellise kiirusega, nagu ma suutsin joosta poolmaratoni keskmiseks tempoks. Ma olen ikka väga õnnelik.
Pilt väljendab õnne ja rahulolu, mida ma tunnen selle võistluse üle.
Alates sellest hetkest, kui möödusin minu ees olnud kolmest mehest, jooksin kogu aeg kuni lõpuni üle 180 lööki minutis lööva pulsiga, mis teeb minu jaoks püsivalt 93-95%-ga jooksmist järjest viimased 10km. Pean seda väga heaks saavutuseks ja uskumatu, et ma nii suutsin. Maksimaalne pulss oli mul 185 ja selle jooksin välja sel ajal, kui möödusin jahisadama alal enda ees olnud naisest ja ka eelviimasel kilomeetril.
Pean vajalikuks mainida veel seda tasuta pakutud massaaži, mis ma finišialas lasin endale teha. Kui massaažilauale pikale lasin, siis küsiti, et mis koht on probleemne. Mul vahet ei olnud, sest mul ei valutanud mitte üks lihas või kõõlus. Mul ei olnud probleeme. Mul oli kõik ideaalses korras. Ainult maks valutas, aga seda seal korda teha ei saanud. Lasin siis sääremarju masseerida. Masseeriti mingi metallist otsikuga, mis oli mingi aparaadi küljes. Kõhu allapandi mingi metallist plaat ka. Ma ei tundnud masseerimise ajal mitte midagi, ei mingit survet ega mingit valu. Kui üks jalg oli masseeritud, siis ütles massöör, et kõik. Ma küsisin, et mis tähendab kõik. Teine jalg on ju tegemata. Mulle vastati, et ei ole ette nähtud. Siis ma vahtisin seda massööri küll pika näoga, et kuidas on võimalik, et tehakse ainult ühele jalale massaaži ja ongi kõik. Oleks ma seda teadnud, ma ei oleks üldse laskunud massaaži teha. Kas teha juba mõlemale sääremarjale või üldse mitte kummalegi. Selline on siis massaaž Hispaania moodi. Tasuta või mitte, aga nii on ikka täiesti ebanormaalne, et tehakse ainult ühele jalale. Sellega ma olen veel nõus, et tehakse näiteks ainult tagareitele, või ainult esireitele või ainult sääremarjadele, aga siiski mõlemal jalal, mitte ühel jalal.
Poolmaratoni võistlus läks mul nii hästi, et ka peale võistlust järgmistel päevadel ei olnud mul mingit lihastega või kõõlustega probleemi. Maks valutas peale võistlust veel umbes kolmel järgneval päeval.
Tegelikult on mul parema jala siseküljes hüpeliigese kohalt valus, aga sellel ei ole midagi tegemist poolmaratoni võistlusega. See on mul juba paar nädalat nii ja selle põhjuseks on vanade jooksutossudega jooksmine. Nii kui saaksin uued tossud, nii kaoks see valu ära. Nagu juba kirjutasin, kadus mul kergete nädalatega isegi reie esikülje valu ära.
Võistlustejärgsetel päevadel oli mul kõht kogu aeg tühi. Tegin trenni ikka edasi ja ei olnud mingit puhkust. Sõin palju sõin, aga kõht oli ikka pidevalt tühi. Vahel sõin hommikust nagu ikka, aga enne hommikusse trenni minemist tundsin juba, et tahaks jälle süüa. Vahel olin õhtuses trennis, kui tundsin, et kõht on juba tühi. Näiteks ühel õhtul sõin üksi ära 400gr-se maapähklitega kommipaki. Kõige üllatavam, et peale sellist kogust pähkleid ei tekkinud mingeid seedehäireid. Ju ma olin siis nii palju energiat kaotanud, et vajasin pidevalt uut ja uut energiat.
Samas oli mul kogu aeg peale võistlust energiat kuidagi ülearu palju. Alustasin järgmisel päeval peale võistlust vitamiini-mineraalikompleksi toidulisandite söömist. Ma ei tea, kas see mõjus koheselt nii, et tekitas minus tunde, et mul on energia ülejääk. Samas nädal enne ja nädal peale 9,7km võistlust treenisin kuidagi vähe ja see võis ka energia ülejääki tekitada. Sel perioodil sain lahti oma reie esikülje valust. Ju oli kergematest trennides või ma ei tea veel millest kasu.
Peale 9,7km võistlust ja enne poolmaratoni
Pühapäeval 25.märtsil võistlesin 9,7km distantsil. See oli nagu mitteametlik võistlus ja ma ei pingutanud seal nagu päris võistlusel oleksin pingutanud. Hiljem sain aru, miks see kasulik oli.
Esmaspäeva õhtul 26.märtsil ei suutnud ma ära oodata, millal saan internetti minna. Minus küpses plaan, et kuna 1.aprillil on Denias poolmaratoni võistlus, siis ma tahan ka seal võistelda. Ma ei mõtelnud üldse sellele, et tegelikult ei ole ma selleks võistluseks valmistunud ja üleüldse ei ole ma trennis praktiliselt nii pikalt jooksnudki, kui pikk on poolmaratoni distants. Mina tundsin ainult seda, et ma tahan seal võistelda ja ma olen selleks valmis nii füüsiliselt kui vaimselt.
Ma teadsin juba mitu kuud, et Denias toimub 1.aprillil poolmaraton, aga ma teadsin ka seda, et mina ei võistle seal mitte mingil juhul. Ma olin selles absoluutselt kindel, sest ma ei tahtnud nii pikal distantsil võistelda. Ükskõik, kes oleks mind sundinud seal võistlema, ma ei oleks sinna võistlema läinud. Kuna võistlemise tahe oli minupoolne, siis ma läksin sinna suure rõõmuga.
Minu võistlustahet suurendas see, et ma lootsin tulla seal esikolmikusse. Uurisin internetist esmaspäeva õhtul eelmiste aastate võistlustulemusi, arvutasin, kuidas ma ise suudaksin seda hetkel joosta ja jõudsin järeldusele, et mul on reaalne võimalus joosta ennast naiste üldesikolmikusse. Kuna kunagi ei tea, mis tasemel jooksjad kohale tulevad, siis ei saanud ma kindel olla, et mulle on esikolmikukoht garanteeritud.
Kuna mind ootas ees ikkagi poolmaratoni võistlus, siis kujuneski nädal selliseks, et treenisin väga vähe, aga süüa tahtsin ikka palju kogu aeg. Nädala teisel poolel hoidsin ennast söömisega tagasi, sest tahtsin enda kaalu hoida, mitte seda tõsta. Kaal kujunes hoopis langevaks kokkuvõttes sel nädalal ja see ei olnud mu eesmärk, nii lihtsalt juhtus. Kahe võistluse vahe oli ainult 1 nädal ja selle ajaga langes mu kaal poolmaratoni võistluseks 1-1,5kg (ma täpselt ei mäleta). Kuigi kaalulangus oli päris suur ühe nädala kohta, siis ma tundsin ennast siiski väga hästi ja ei muretsenud, et äkki mul ei ole jõudu.
Õhtul enne poolmaratoni sõin igaks juhuks eriti suure koguse, et võistluse ajal oleks, mille najal lõpuni joosta. Minu võistluspäevale eelneval õhtul sõin järgmist: suur kogus keedetud riisi, köögiviljad, juust, riisigalett, 250g jogurtit, 2 mandariini, banaan, keedetud muna, kohupiima. See kogus tundub suur, aga mulle ei mõjunud see küll kuidagi negatiivselt. Mulle ei tekkinud sellist tunnet, et ma sõin liiga palju või et kõht oleks punnis olnud. Ma oleksin võinud vabalt veel süüa.
Nii, kui olin võtnud pähe esmaspäeval, et ma võistlen poolmaratoni võistlusel, siis tekkis minus kohe ärevus ja elevus. Südame alt läks sageli õõnsaks, kui mõttesse tuli see võistlus. Püüdsin küll olla rahulik, aga see oli siiski minu esimene võistlus. Minu jaoks on poolmaraton juba selline võistlus, mida ma ei lähe niisama jooksma ja selleks ma keskendun. Mingit lühemat maanteejooksu võib lihtsalt niisama jooksma minna. Poolmaraton on aga juba nii pikk, et seal peab kõik õigesti klappima. Kohe algusest peale peab jooksma õige tempoga, õigesti peab olema treenitud ja toitutud. Ma arvutasin mitmeid kordi, mis tempoga ma jooksma peaksin, et kõik õige oleks. Ma teadsin, et 4min 15sek tempoga ma joosta kuidagi hetkel veel ei suuda. Lootsin, et suudan joosta 4min 20sek tempoga km kohta. Arvutada võib ju kuidas iganes, aga kokkuvõttes selgub võistlusel, kuidas enesetunne ja seis on. Ma uskusin endasse ja teadsin, et mul tuleb vaid tunnetada oma organismi ja ma tean, et organism annab mulle ise teada, mis on sel päeval mulle sobilik tempo. Nii oligi.
Võistluseelsel päeval trenni tehes oli ilm väga palav. Jõudsin juba mõelda, et miks ma sinna võistlusele küll pidin ennast registreerima, kui nii palav ilm on. Mõttes võtsin juba oma võistluskiirusest 5sek km kohta maha, sest palavaga on raskem joosta. Samas mõtlesin, et mis ma ikka muretsen ja arvutan. Küll võistluspäeval on näha, mis ilm on ja siis tuleb ka sobiv tempo valida.
Võistlusele registreerimine läks mul sel korral kergelt. Siiani olen ennast võistlusele registreerinud www.somesport.com kaudu ja see on alati ebaõnnestunud. Eri võistlustele saab registreeruda eri kodulehtede kaudu. Denia poolmaratonile sai registreeruda ühe teise kodulehe kaudu ja seal ei olnud mingit probleemi oma Eesti dokumendinumbri sisestamisel. Krediitkaardiga maksmine ebaõnnestus jälle. Seekord sain maksta stardimaksu otse panka. Panka minnes tekkis mul muidugi probleem. Siin on pangad avatud ainult pool päeva ehk 14.00-ni. Nii mõtlesingi, et teen trenni ära ja trenni lõpetan panga juures. Mul olid kaasas nii dokument kui pangaarve number, kuhu pidin raha kandma. Mul oli trenn juba peaaegu läbi, kui mulle meenus äkki, et mul ei ole ju raha kaasas. Ma olin ära unustanud, et ma olen Hispaanias ja lähen Hispaania panka ja mul ei ole seal pangas arvet ega raha. Nii pidin ikkagi koju minema ja panka jalutades minema. Mis mulle kõige rohkem meeldis, oli see, et pank ei võtnud maksmise eest mingit teenustasu. See oli vist pank, kes oli ühtlasi ka võistluse sponsoriks. Igatahes maksin pangas täpselt selle summa (10EUR), mis on võistluseks registreerumiseks vaja ja mitte ühtegi senti rohkem.
Poolmaratoni võistlus 1.aprillil
Stardipaik asus mu kodust umbes 3,5km kaugusel Denia kesklinnas. Ma otsustasin kohe kodus panna võistlusriided selga ja kodust võistluspaika joosta. Ma magasin kõik ööd enne võistlust väga hästi. Rinnanumbri ja kiibi (võistluse aja automaatseks võtmiseks) sain kätte juba päev enne võistlust. Plaanisin kodus otse stardipaika joosta, et ei peaks liigselt palju ennast võistlushommikul käimisega väsitama. Mul ei olnud vaja midagi erilist võistlusele kaasa. Number ja kiip olid mul olemas, pikad püksid ja pikkade varrukatega särgi panin ka igaks juhuks selga, et peale võistlust oleks midagi selga panna. Teadsin, et peale võistlust antakse juua ja küllap antakse ka süüa midagi. Niisiis saingi muretult võistlema minna.
Pildil on stardi ja lõpusirge. Start oli kergelt allamäge ja lõpp seega kergelt väike tõus.
Hommikul sõin nagu ikka tavalist hommikusööki 2h enne soojendusjooksu algust. Igaks juhuks enne soojendusjooksu algust sõin veel mõned ampsud banaani. Tahtsin soojendusjooksuga alustada alles 40min enne starti, aga mitte kuidagi ei suutnud kodus püsida. Ärevus oli suur. Soojendusjooksu alustasin 50min enne starti ja jooksin 3km. Algul oli pulss rahulik. Mida lähemale stardipaigani jõudsin, seda kiiremini süda lööma hakkas. Lõpuks juba jalutasin natuke, siis võimlesin, tegin mõned kiirendused ja oligi aeg startida. Seedimisega ei olnud mul ka mingeid probleeme. Kuna ma sain kõik teha täpselt nii, nagu ma igapäevaselt trenni lähen, siis ei olnud mul vajadust wc- vahet joosta. Kõik oli väga ideaalne minu jaoks. Ilm oli ka suurepärane. Eelmise päeva suur kuumus oli kadunud. Oli lihtsalt mõnusalt soe ilm ja tuul oli selline, et selle olemasolu ei tulnud meelde st tähendab tuul oli suhteliselt olematu.
Pildil on Denia poolmaratoni esimese kilomeetri osa. Joosti keset autoteed.
Stardipaiga juures oli võimalus oma riided kotiga hoiule anda. Ma olin kuidagi väga aeglane ja nii võtsin riidest lahti alles 3min enne starti. Kui liikusin stardijoonele lähemale, siis minu üllatuseks seisid jooksja kuidagi eriti hajali. Ma sain täiesti vabalt liikuda stardijoonele lähemale läbi jooksjatemassi. Jooksjaid oli veidi üle 600. Ma siiski päris esirivvi ei läinud. Seisin mugavalt kolmandas rivis.
Start oli 10.15 hommikul. Mul sujus start hästi. Keegi ei nüginud ega tõuganud. Keegi mu ette risti ei jooksnud. Kõik oli väga hea. Mina jooksin võistlustrussikutega, maikaga, nokamütsi ja päikseprillidega. Teisi naisi loomulikult jälle trussikutega jooksmas näha ei olnud.
Pildil on Denia poolmaratoni start. Mul suuremaid pilte ei ole. Mina olen pildil vasakus ääres kellegi selja taga veel ja mind näha ei ole.
Võistluse algusest ei ole midagi olulist kirjutada. Väga ideaalne oli, et algul joosti kesklinnast umbes 300-400m pikkuselt stardisirgelt otse laiale autoteele. See aitas võistlejaterivi mugavalt hajutada ja kõigil oli ruumi jooksmiseks. Ainuke koht, kus oli selline tagasipöördekoht, kus sai oma ees olevaid jooksjaid näha, oligi kohe üsna alguses, umbes 1,5km peale starti. Seal ma suutsin tuvastada, et ma olen naistest kolmandal positsioonil. Ega ma selles päris kindel ei saanud olla, sest ise võisteldes ei jõua teisi jooksjaid passida. Samas tagantjärgi mõeldes ei huvitanud mind absoluutselt see, mis toimus mu selja taga ja kui lähedal või kaugel teised naised on.
Pildil on Denia poolmaratoni start. Mina olen valge nokamütsiga ja mustade trussikutega. Minu taga on keegi roosas ja see oli naine, kes minust neljanda km juures mõõdus.
Mingil hetkel hakkasin enda selja taga kuulma hingamist. Mulle tundus see naisterahva hingamise moodi olevat. Mul oli ükskõik, on see mees või naine. Ma teadsin, et kui ta on minust nõrgem, siis jääb minust maha nagunii ja kui on tugevam, siis küll läheb mõõda. Ma ei vaadanud taha, mind ei huvitanud, mis mu taga toimub. Kui 4 km oli joostud, siis läksidki 2 naist minust korraga mööda- just nemad olidki koos mu selja taga kuklasse hinganud. Ma ei läinud nendega kaasa. Ma olin algusest peale ühtlaselt oma jaoks sobiliku tempoga jooksnud ja olin enda tempovalikus täiesti kindel. Ma ei saa täpset oma tempot öelda, sest ega see Garmin nüüd midagi nii täpset ka ei näita. Garmini kella järgi oli mul 1.km vaheaeg 4min 21sek ja järgmised veidi viletsamad, aga mind eriti need vaheajad ei huvitanud. Garmin ei näita nii õigesti ja seepärast ma ei tähtsustaks neid vaheaegu üle. Need km märgid, mis rajale maha märgitud olid, hakkasid üsna kohe minu kellaga võrreldes erinema 100m ja poolel maal oli erinevus juba 200m. Minu kell näitas alati, et ma olen vähem jooksnud, kui vaheajamärk rajal lubas.
Pildil on Denia poolmaratoni rajaosa, mis kulges mere ääres promenaaditeel.
Seekord jooksin ma kogu aeg kõik kurvid sirgeks, kui neid oli võimalik sirgeks joosta. Mingil hetkel avastasin ennast jooksmas pidevalt kolme Denia kohaliku jooksuklubi jooksja tagant. Kord hakkasid nad mu eest ära minema ja kord tundsin, et nad võiks kiiremini joosta. Kui joostud oli 7km, siis sel hetkel olin igatahes nende taga, sest seal võeti ametlikku vaheaega ja seal oli pöördega kitsas kaldtee treppide kõrval, kus nad kuidagi liiga aeglaselt jooksid minu jaoks. Kui oli joostud 9,5km, siis olin ikka veel nende meeste taga, aga ma juba nihelesin ja kibelesin, et võiksin oma teed minna. Ka 10km juures olin veel nende selja taga. Siis ma vaatasin oma 10km vaheaega umbkaudu. Ma täpset vaheaega ei jõudnud vaadata, aga see oli umbes 43min 30sek juures, kui ma õigesti mäletan.
Ma tundsin endas jõudu ja tahtmist, et hakata veidi kiiremini jooksma. Läksin nendest meestest mõõda umbes poolel maal. Need mehed lõpetasid ajaga umbes 1h 35min. kui olin neist möödunud, siis mõtlesin küll, et kuhu ma ometi lähen. Tunne võib ju olla, et jookseks kiiremini, aga siiski ligi 10,5km oli veel ees ja ega ma siis ei saanud juba lõpuspurti alustada. Ega ma arvatavasti oluliselt kiiremini jooksma ei hakanud, aga mulle endale tundus küll, et läksin lihtsalt nendest meestest mööda ja muud ma ei suutnudki. Tegelikult jälle seljataha ma ei vaadanud ja ma ei tea, kas nad tulid mulle järgi või jäid maha.
Peagi, pärast nendest meestest möödumist, tuli tagasipöörde koht. Otse tagasi ei joostud, nii et eesolevaid jooksjaid ei näinud. Samas võib-olla tänu mu tempomuutusele ja rajal sellisele kohale, kust nägin veidi pikemalt enda ette, hakkasin ma umbes 11-12km vaheajamärgi juurest nägema oma ees ühte naisjooksjat. Nii kui teda silmasin, siis oli mulle kohe selge, et temast olen ma finišis möödas. Ma nimelt arvasin, et ta jookseb langeva tempoga ja on ära väsinud ja ma möödun temast õige pea. Kui teda nägema hakkasin, siis oli ta minust umbes 100m kaugusel ees. Ma hakkasin teda igatahes püüdma. Kui jõudsin temast umbes 10-20m kaugusele, siis oli 14km vaheajapunkt. Ma olin mitu km talle lähemale nihkunud, aga erilist edu mul ei olnud veel. Peaaegu samal hetkel, kui olin naisjooksjale lähedale jõudnud, siis hakkas mul maksapiste. Siis oli mul küll selline tunne, et noh, nüüd siis ongi joostud. Ma ei tea, kas ma täna maksapistele enam kiiremini joosta ei saanud, aga see naine mu ees ei nihkunud enam mitte meetritki lähemale. Mina oma tempot enda arust ei langetanud. Ma pingutasin ikka endiselt edasi, mis siis, et mul maks valutas.
Umbes samal ajal jooksis minu kõrval mingi mees. See on mul meeles, sest me jõudsime rajal uuesti kiviparketist promenaadi teele ja seal mul maks valutas juba väga palju. Ju mu tempo siiski mingil määral muutus või oli see mees minust oluliselt tugevam sel hetkel. Tunne oli küll, et kohe-kohe püüan ees oleva naise kinni, aga just promenaadi teel hakkas pigem tunduma, et naisest möödumine jääb hoopis lõpusirgele, kui suudan temaga koos lõpuni pingutada. See mees, kes mu kõrval jooksis, möödus minust ja vehkis käega, et tulgu ma temaga kaasa ja ärgu ma jäägu temast maha. Ma ei suutnud selle mehega kaasa minna ja jäin ikka naisjooksjast 10-20m kaugusele.
Pildil jooksen ma suunaga jahisadama poole ja läbitud on umbes 16km.
Ma ei tea, kuidas see mul õnnestus, aga kui joostud oli veidi üle 16km, siis olime jälle samas kohas rajal, kus oli kitsas kaldtee tagasipöördega. Sel hetkel olin ma kuidagimoodi jõudnud sellele naisele juba päris lähedale. Tema tuvastas minu olemasolu täpselt sel hetkel, kui oli see kaldteega tagasipöördekoht. Meie vahel oli vaid mõni meeter. See kaldteega tagasipöördekoht oli jahisadama alal. Jahisadama alal oli mitu sellis kohta, kus oli võimalus kurve sirgeks joosta. Lootsin seal nii naisest mööduda. Ei õnnestunud, sest ta jooksis minu ees täpselt ise kõik kurvid sirgeks.
Suur osa tervest distantsist joosti edasi-tagasi sama teed mõõda. Ainul kõige kaugemal asuva tagasipöördekoha juures joosti mingi ring teist teed mõõda. Seega samas kohas jahisadama alal ma olin juba jooksnud ja mulle oli rada meelde jäänud ja eriti need kohad, kus oli võimalus kurve sirgeks joosta. Mul õnnestuski sellest naisest mõõda saada just jahisadama alal, kui tema jättis ühe kurvi sirgeks jooksmata ja nii ma temast mõõdusingi.
Võiksin öelda, et oli mul strateegiliselt õigel hetkel saavutatud psühholoogiline võit selle naise üle. Kui olin sellest naisest mõõda saanud, siis jõudsin jälle mõelda, et oli mul ometi vaja temast mööduda. Mul oli väga raske ja eks ma olin palju energiat kulutanud tema kätte saamiseks ja möödumiseks. Ma olin väga väsinud ja loomulikult mul valutas endiselt maks. Jõudsin vaid mõelda, et selja taga jooksjal on eelis, sest nii on hea ülevaade, mis ees toimub ja ma oleks võinud parem tema taha passima jääda ja alles lõpusirgel mööduda. Aga mis tehtud, see tehtud. Selja taha ma ei vaadanud, et kas see naine tuleb mulle järgi või mitte. Ma pingutasin edasi, andsin endast kõik. Eks mul võis olla hirm, et äkki ta tuleb mulle järgi ja pingutasin nii mis suutsin.
Alles viimasel kilomeetril, kui tiirutasime kesklinna väikestel tänavatel, siis vahtisin tagasi, et kas ma olen turvalisel kaugusel naisjooksjatest ja võin rahulikult lõpuni joosta. Ma ei silmanud seda naisjooksjat enda taga ja pingutasin lõpuni. Lõpusirgel möödusid minust 2 meest. Üks mõõdus kohe lõpusirge alguses, aga teine alles lõpus, kui tegi mingi erilise lõpuspurdi. Mõlemad mehed said minust 3sek parema aja.
Pildil läbin ma lõpumeetreid. Kaotasin nendele meestele 3sek, kes pildil esiplaanil on. Minust lõpusirgel head pilti ei ole, sest kohe peale finišeerimist vahtisin ainult oma kella ja ei saanud aru, kas ma vajutasin kella kinni või mitte.
Kui ületasin lõpujoone, siis ma ei suutnud jälle ise kella kinni vajutada. Pärast selgus, et olin koguni 7 sek hiljem suutnud ise kella kinni vajutada. Viimased 3km olid eriliselt rasked. Siis oli jooksmine kuidagi automaatne. Lihtsalt pidin lõpuni pingutama. Väga raske oli. Tee ääres inimesed ergutasid, aga ma olin nii väsinud, et naeratada või kellelegi lehvitada. Maks valutas mul lõpuni.
Ametlikke vaheaegu võeti umbes 7km juures, 11km ja 16km juures. Samas ei tasu neid vaheaegu vaadata ja nende järgi keskmist kiirust arvutada, sest näiteks 7km ja 16km vaheaja võtmise koht oli samas kohas, aga 16km vaheajamärk oli ise hoopis teises kohas. Seega on need vaheajad ainult nagu mingiks orientiiriks, et saab võrrelda enda positsioone kellegi teise suhtes. Kui tagantjärgi võrdlen enda vaheaegu selle naisega, kellest möödusin, siis selgus, et ta oli tegelikult minu lähedal, aga ma lihtsalt ei näinud teda varem. Kui võrdlen enda vaheaegu teise minu ees olevate naistega, siis nägin, et nad olid igal hetkel minust paremad ja ei vajunud ka lõpus ära.
Joogipunkte oli rajal 3. Esimene oli 6km juures, teine 11km juures ja kolmas 17km juures. Pakuti vett kinnise korgiga pudelitest. Need olid sellised pudelid, et kork oli hästi õhuke peal ja seda oli kerge ise lahti keerata jooksu ajal. Ma haarasin igast kohast veepudeli. Pool sisu kallasin kohe pähe igaks juhuks, siis vist jõin natuke, aga see oli ikka väga minimaalne kogus, mis alla neelasin ja ülejäänud kallasin jälle pähe. Ilm oli mõnusalt soe ja väga palju oli rajal selliseid kohti, kus sain varjus joosta. Samas lagedal päikese käes just meeldiv ei olnud, aga mind päike ja soojus ei seganud. Mul oli ju nokamüts ja selle kallasin märjaks igas joogipunktis.
Võistlusrada oli mulle tuttav. Ma olin sellel rajal ise mõnel korral jooksnud. Mõni ükski koht oli rajal, kust ma ei olnud läbi jooksnud, aga üldises mõttes oli see nagu minu tuttav kodurada ja ma tundsin seal ennast turvaliselt ja mugavalt. Rajal oli 2 väga lühikest kruusatee osa ja promenaadi tee lõpus oli see tsemendi sisse valatud lamedate kivide osa, mille pärast jooksjatele see rada ei meeldi. Ma ei kurda, sest see osa oli ikkagi lühike ja seda pidi ainult ühes suunas joostes läbima. Ühes kohas oli rajal ka lühike trepp, millel pidi jooksma, aga seda ma teadsin ka ette ja see ei tulnud mulle üllatuseks.
Rajal olid mõned tõusud. Tõusud olid just sellel osal, mis joosti kesklinna majade vahel nii alguses kui lõpus. Mõned lühikesed ja äkilised tõusud või langused olid ka- need olid need kaldteed, mis olid treppide kõrval promenaadi teel. Kõige kaugemal asuvas tagasipöördekohas oli ka maanteel pikem tõus, aga see ei ole tegelikult siiski mingi märkimisväärne. Ma ütleksin selle kohta kiire, kerge ja tasane rada. Kuna ma ei ole teinud ei ÜKE-t ega jooksnud mägisel maal, siis tundsin ise küll, et isegi väikesed mäed langetasid minu jooksukiirust.
Peale jooksu sai iga lõpetaja endale väikese kerge nööridega koti, mille sees oli tehniline t-särk, mille suurust sai ise jooksu lõpus valida. Kotis oli 2 0,5l veepudelit, väike kõrrega mahl, 1 muffin, 1 väike pakk küpsiseid, 1 banaan, 1 õun, 1 apelsin. Lisaks sai võtta veel finišialas kastist donutseid ja gaasita purgijooki. Ma mõtlesin küll, et mis ma sellest rasvasest glasuuriga donutsist ikka söön, aga siiski sõin, et kiirelt energiat taastada. Ma sõin koguni 2 donutsit ja 2 purgijooki. Kui arvestada, et stardimaks oi 10EUR, siis sai selle eest päris palju kraami.
Finišialas sai peale jooksu lasta teha endale tasuta massaaži. Seal oli nn elav järjekord. Paberile pidi enda rinnanumbri kirja panema ja siis ootama, millal järg kätte jõuab. Ma otsustasin ka massaaži saada, kui nii lahkelt pakutakse ja pealegi jõudsin ma sinna veel õigeaegselt, siis ei olnud järjekord veel liiga pikk, aga siiski pidin vist 1h ootama.
Kuna ma oli endale võistluse ajal vett pähe valanud pidevalt, siis oli mu võistlusmaika märg ja mul hakkas finišialas märgade riietega seistes külm. Mul ei olnud kuiva rinnahoidjat kaasa ja nii võtsin ma märja maika seljast ja edasi patseerisin ringi eriti väheste riietega. Läksin lähedal olevasse raudteejaama wc-sse ja panin märja rinnahoidja alla kuivi pabereid, et märjad riided kiiremini ära kuivaks, et mul külm ei oleks. Nii päikese käes kuivaski ära nii mul rinnahoidja kui käes lehviv jooksumaika. Autasustamise ajaks oligi mul maike juba ära kuivanud ja rinnahoidja ka.
Mina sain auhinnaks suure karika, sest olin oma kategoorias teine. See naine, kellest möödusin, oli teises vanusekategoorias. Lõpuks edastasin seda naist 22 sekundiga. Ainult jooksu 3 üldnaisvõitjat said veel muid auhindu. Mina olin neljas ja nii sain mina ainult oma vanusekategooria karika. Minu jooksu keskmine kiirus oli 4min 22sek ja aeg kokku 1h 32min 10sek. Teised naised olid minust nii kaugel ees, et ma ei näinud neid kordagi peale seda, kui nad minust alguses mõõda läksid.
Pildil olen ma autasustamisel kõige pikem.
Eelmisel aastal sai võidu naine täpselt selle ajaga, mis oli minu ajaks. Sel aastal sai sellega alles neljanda koha. Nii, et aastad ei ole vennad. Selle aasta naisvõitja aeg oli 1h25min 25sek. Teine ja kolmas koht olid koos 1h 29min 02sek ja 1h 29min 03sek.
Mina jäin enda jooksmisega väga rahule. Ma tegin terve jooksu suurepäraselt. Ma ei muudaks midagi, kuidas ma seda jooksin. Ma olen väga õnnelik. Kuigi mul ei olnud plaanis joosta mitte ühtegi poolmaratoni võib-olla isegi enne sügist, siis nüüd ikkagi ootamatult jooksin. Ma ei ole trennis mitte ühtegi tempotrenni ka teinud sellise kiirusega, nagu ma suutsin joosta poolmaratoni keskmiseks tempoks. Ma olen ikka väga õnnelik.
Pilt väljendab õnne ja rahulolu, mida ma tunnen selle võistluse üle.
Alates sellest hetkest, kui möödusin minu ees olnud kolmest mehest, jooksin kogu aeg kuni lõpuni üle 180 lööki minutis lööva pulsiga, mis teeb minu jaoks püsivalt 93-95%-ga jooksmist järjest viimased 10km. Pean seda väga heaks saavutuseks ja uskumatu, et ma nii suutsin. Maksimaalne pulss oli mul 185 ja selle jooksin välja sel ajal, kui möödusin jahisadama alal enda ees olnud naisest ja ka eelviimasel kilomeetril.
Pean vajalikuks mainida veel seda tasuta pakutud massaaži, mis ma finišialas lasin endale teha. Kui massaažilauale pikale lasin, siis küsiti, et mis koht on probleemne. Mul vahet ei olnud, sest mul ei valutanud mitte üks lihas või kõõlus. Mul ei olnud probleeme. Mul oli kõik ideaalses korras. Ainult maks valutas, aga seda seal korda teha ei saanud. Lasin siis sääremarju masseerida. Masseeriti mingi metallist otsikuga, mis oli mingi aparaadi küljes. Kõhu allapandi mingi metallist plaat ka. Ma ei tundnud masseerimise ajal mitte midagi, ei mingit survet ega mingit valu. Kui üks jalg oli masseeritud, siis ütles massöör, et kõik. Ma küsisin, et mis tähendab kõik. Teine jalg on ju tegemata. Mulle vastati, et ei ole ette nähtud. Siis ma vahtisin seda massööri küll pika näoga, et kuidas on võimalik, et tehakse ainult ühele jalale massaaži ja ongi kõik. Oleks ma seda teadnud, ma ei oleks üldse laskunud massaaži teha. Kas teha juba mõlemale sääremarjale või üldse mitte kummalegi. Selline on siis massaaž Hispaania moodi. Tasuta või mitte, aga nii on ikka täiesti ebanormaalne, et tehakse ainult ühele jalale. Sellega ma olen veel nõus, et tehakse näiteks ainult tagareitele, või ainult esireitele või ainult sääremarjadele, aga siiski mõlemal jalal, mitte ühel jalal.
Poolmaratoni võistlus läks mul nii hästi, et ka peale võistlust järgmistel päevadel ei olnud mul mingit lihastega või kõõlustega probleemi. Maks valutas peale võistlust veel umbes kolmel järgneval päeval.
Tegelikult on mul parema jala siseküljes hüpeliigese kohalt valus, aga sellel ei ole midagi tegemist poolmaratoni võistlusega. See on mul juba paar nädalat nii ja selle põhjuseks on vanade jooksutossudega jooksmine. Nii kui saaksin uued tossud, nii kaoks see valu ära. Nagu juba kirjutasin, kadus mul kergete nädalatega isegi reie esikülje valu ära.
Denias pikad ja tähtsad märtsipidustused Fallas 15. – 19. märtsil
Järgnevad jutud tõlkisin ilma sõnaraamatuta ingliskeelsest brošüürist ja ma võisin kogemata millestki valesti aru saada või valesti tõlkida.
Fallas pidustused Valencia maakonnas said alguse umbes 18. saj. teisel poolel, kui need olid vaid tähistamaks 19. märtsil Saint Joseph (Eesti k. Püha Joosepi) päeva. Ööl vastu 19. märtsi ilmusid tänavatele väikesed lavad, millel olid mõned nukutaolised kujukesed (h.k. ninos). Kujud kujutasid satiirilisel moel mingit kohalikku tähtsündmust, mingit arusaamatust või muud linnale olulist. Selle päeva jooksul kogusid lapsed või ka täiskasvanud kokku nii palju põlevat materjali kui leidsid ja koostasid sellest väikseid kimpe (i.k. rubbish heaps), mida hakati kutsuma nimega fallas. Kõik need kimbud pandi 19.märtsi õhtul põlema ja kohalikud inimese kogunesid seda põlengut vaatama.
Enamasti on fallased satiirilise eesmärgiga kritiseerimaks kohalikku sotsiaalpoliitikat. Tavaliselt valiti kujude tegemiseks mingi kindel teema ja siis kujutati seda kas humoorikalt või satiiriliselt. Falleros (seotud kujude tegemisega) otsustasid, kas antud teemat tuleks kujutada satiiriliselt või humoorikalt.
1927.aastal olid kaks kohalikku Les Roques-t tänapäevaste Denia Fallas pidustuste algatajateks. Koos mõnede naabritega tegid nad kangastest kujud, mida täitsid mererohuga (i.k. seaweed) ja mida hakkasid kutsuma Tio Pep (onu Pep). Saint Joseph päeval, 19. märtsil, kandsid nad seda kuju läbi kogu linna ja lõpuks panid selle kuju põlema vana mööbli ja muu kergestipõleva materjalihunniku otsas.
1947.aastal ehitasid kaks kohalikku Calle Olivera-st uuesti falla (kuju). Samal ajal grupp nimega Pepes ehitasid teise falla (kuju) turuplatsil. Edasi ma enam aru ei saa, mis tehti. Loodi vist Junta Central Fallera de Denia (Keskne Denia Fallera Ühing), mis tegutseb veel tänapäevalgi ja on seotud pidustuste korraldamisega.
Tänapäeval (nii nagu ka mina seda siin Denias nägin) algavad Fallas pidustused pihta juba 15.märtsil. Sel päeval suletakse linnas liiklus nendes kohtades, kuhu hakatakse kujusid üles panema. Kujude püstitamise kohtadele tuuakse hiigelsuured liivakotid. Liiv laotatakse maha laiali ja sellele liivale hakatakse kujusid püstitama. Ma ise arvan, et see liiv on selleks, et maapind ei saaks kahjustada, kui kujud hiljem sealsamas põlema pannakse. Territooriumid, kuhu kujud püstitakse, piiratakse metallaedadega. Aedadest saaks küll kerge vaevaga üle ronida, aga inimesed siin on siiski nii tsiviliseeritud, et saavad aru, et kujud on mõeldud vaatamiseks, mitte ise käega katsumiseks.
Kujusid pannakse kokku mitu päeva. Tegelikkuses on kujud loomulikult kõik kuskil juba varem valmis tehtud. Alates 15.märtsist toimub lihtsalt nende paigaldamine linnatänavatele. Mõne kujud on sama kõrged, kui majad ja mõned kujud on vaid ligi 2m kõrgused. Kujusid grupeeritakse kuidagi laste kujudeks ja täiskasvanute kujudeks. Ma ei tea, kas siis lastegrupid on olnud kuidagi seotud nende kujude ehitamisega. Kuna kujud on kõrged, siis kasutatakse nende paigaldamiseks kraanasid ja muid sarnaseid tõstukeid. Ükski falla ei koosne ühest kujust. See on ikkagi mingi ühtse teemaga kujudegrupp.
Pildil on üks paljudest falladest ehk kujudest, mis Fallas pidustustel linna paigaldatakse. Nagu näha, on falla ümber metallaed. Kuju alt paistab roheline kate ja selle katte all on omakorda liivakiht.
Kui kõik kujud on paigaldatud, siis on õige aeg linnas ringi jalutada ja kujusid imetleda ja mõtelda nende tähendusele. Kõik püstitatud kujud hinnatakse mingi kindla žürii poolt. Kujude juurde kinnitatakse vimpel, kus on kirjas, mis kategooria järgi ja mis koha see kuju sai. Kas neile ka mingeid auhindu jagatakse, seda ma ei tea.
Pildil on üks paljudest Fallas pidustuste ajal Denia linnas olevatest kujudest. Kuju on hinnatud esimese preemia vääriliselt laste kujude kategoorias.
Kogu see periood alates 15.märtsist kuni 19.märtsini tehakse kõikjal suvalistes kohtades linnas pauku. Paugutajaid võib igaüks osta ja need on väga populaarsed. Paugutamine tänavatel hakkab pihta juba nädal või paar varem, kui paugutajaid müüma hakatakse. Rõhk ei ole mitte efektsetel pauguga lendavatel tuledel, nagu Eestis on aastavahetusel, vaid eesmärk on just pauku teha. Vahel võib pauguga kaasneda ka mingi väike ilutulestik, aga siiski enamasti on see vaid lihtsalt üks kõva kõmakas.
Väga väikesed lapsed teevad selliste asjadega pauku, mis peale astudes paku teevad ja on vist suhteliselt ohutud. Põhiline paugutamine käib siiski nii, et mingi väike süütenöör tuleb põlema panna ja siis kiirelt eemale astuda või visata paugutaja kuskile. Kui kesklinnas sel ajal ringi liikuda, siis võivad jalutajaid paugud tabada üsna ootamatult. Samas keegi ei tee teise peale kurja nägu ega õienda, et paugutamine häirib. Mind see igatahes häiris küll, sest minu meelest on see ohtlik. Ma kõnnin rahulikult tänaval ja järsku kõlab kuskil mu jalge juures kõva kõmakas, sest keegi on just sinna paugutaja visanud. Mina olin sel ajal ettevaatlik tänavatel ringi liikudes, aga ole sa ettevaatlik palju tahad, paugud tulevad sageli ikkagi ootamatult. Ega ma kurja või tigedat nägu ei teinud. Ma saan aru, et see paugutamine lihtsalt käib nende pidustuste juurde ja sellega peab leppima ja arvestama.
Minu meelest oli kõige hämmastavam see, et näiteks õhtul lapsevanemad istuvad välikohvikus tänaval ja samas nende lapsed, inimesi täis tänavatel, mängivad paugutajatega. Ju see kõik on siin Denias nii normaalne ja loomulik, et keegi ei pea seda halvaks, ohtlikuks või ebameeldivaks.
Alates 15. märtsist avati ka käsitöö- ja gurmeetoodete turg Denia tänavatel. Ma arvasin, et see on midagi konkreetset, kuskil konkreetses kohas. Tegelikult oli see minu meelest kaootiliselt paigutatud müügiletid kuskil peatänavatel, kus liikus palju inimesi ja kujul olid lähedal. Mind see turg huvitas, sest ma lootsin, et ehk seal müüakse mingit põnevat sööki. Turule läksin ma joostes, sest mulle mitte kuidagi ei sobinud treeningplaaniga ja päevaplaaniga kokku turul jõlkumine. Nii oligi, et jooksin kodust 3km kesklinnani, siis veidi jalutasin ja vahepeal jälle jooksin ühe leti äärest teiseni, sest vahel oli müügilettide vahe paarsada meetrit. Pärast jooksin jälle koju tagasi. Nii nägin ära kõik tähtsamad kujud, müügiletid ja ka ronkkäigu.
Pildil on Denia Fallas pidustuseaegne jalakäijate peatänav. Paremal on näha turuletti kaubaga.
Turulettidel müüdi nii igasugu erinevalt valmistatud oliive, juustu, liha, kohapeal küpsetatud saiapätse, plaadikooke, komme, värvilisi kummikomme, igasugu erinevaid pähklilisi ja rohkem ei tulegi meelde. Mingeid väikseid söögikohti oli seal ka. Muudest kaupadest ei mäleta ma midagi, mis seal müüdi, mingeid isevalmistatud kaelaehteid oli, aga muud ei mäleta. Ega neid müügilette eriti palju ei olnud ja mind huvitas vaid toit. Lõpuks ostsin ma sealt siiski natuke plaadikooki, aga väga vähe, sest kilohind oli 20EUR. Müüja ei olnud nõus mulle väikseid tükke erinevatest kookidest lõikama ja nii sain kokkuvõttes osta vaid 2 väikest tükikest, mis kodus ära sõin ja mis maitsesid loomulikult suurepäraselt. Plaadikoogid olid ise täpselt samasuguse väljanägemisega, nagu on Eestis tavaliselt lahtiselt ostetavad plaadikoogid, aga hind oli ülikõrge. Plaadikooke eriti ei ostetudki, seda oli näha sellest, et kookidest ei olnud eriti mingeid tükke ära ostetud.
Laste jaoks oli paljudes kohtades tänaval müügil igasuguseid õhupalle ja muid värvilisi plastikust mänguasju. Palju müüdi ka lahtiseid värvilisi kummikomme. Mitmes eri kohas müüdi churroseid, mis on traditsiooniline rasvane õlis küpsetatud ja hiljem suhkruga üle valatud sõõrikumaterjalist küpsetis. Paugutajaid müüdi ka loomulikult.
Pildil on traditsioonilised churrosed.
Peaaegu vist iga päev, pidustuste ajal, toimusid falleros-te ja falleras-te (meessoost ja naissoost) ronkkäigud. Ma ei tea, mis nende ronkkäikude nii sagedane mõte on. Mina nägin neist ainult ühte ja seda ka siis, kui kodu suunas sörkisin. Ronkkäik liikus väga aeglaselt edasi ja hiljem ma nägin, miks. Ronkkäigus osalejad on riietatud spets riietesse ja nad näevad imeilusad välja. Riided on ilusad ja sädelevad, ilusad soengud on peas ja ju enamik on ka meigitud nägudega. Paljud inimesed tahavad ennast koos ronkkäigulistega pildistada ja siis ongi nii, et terve ronkkäik seisab, kui mõni seisab ja poseerib pildistamise jaoks.
Pildil on väikesed Fallerad ehk naissoost Fallas pidulised traditsioonilistes riietes ronkkäigul.
Mõnes mõttes sarnanevad need piduliste riided Eesti rahvariietega, aga ainult selles mõttes, et need on traditsioonilised ja neid kantakse ainult spets juhtudel. Minu meelest jäävad Eesti rahvariided Fallas pidustuste riietele ilu poolest kõvasti alla. Eesti rahvariietes inimesed on nende kõrval nagu mingid vaesed kehvikud. Fallas riided on kuidagi maiesteetlikud, suursugused, toretsevad ja hiilgavad. Mul ei jätku sõnu nende kirjeldamiseks, need on lihtsalt nii ilusad. Isegi väiksed sülelapsed, keda alles vankris kärutatakse, riietatakse Fallas riietesse.
Pildil on Fallerad ehk naissoost Fallas pidulised traditsioonilistes riietes.
Oluline sündmus Fallas ajal on plahvatustega tulevärk. Sellist üritust korraldatakse mitmel eri päeval ja õhtusel pimedal ajal keset linnas. Seda käisin ma ekstra vaatamas. See kujutab endast kinnisel territooriumil asuvat omavahel süütenööridega ühendatud saluudisüsteemi. Seda sündmust turvasid nii politseinikud kui tuletõrje. Territoorium oli nii piiratud, et keegi ei saaks lähedale minna midagi vaatama või näppima. Kui keegi turvalindi alt läbi puges, siis politsei tormas kohe rahvast tagasi ajama.
Pildil on plats, kus toimuvad süütenööridega ühendatud plahvatused. Need rippuvad asjandused plahvatavadki või lendab neist taevasse ilutulestik.
Tulevärgi efekt on näha taevas sellise ilutulestiku näol, nagu on tavaliselt aastavahetustel. Samas on seal ka selline tulevärgisüsteem, mida on näha ainult maapinna ligidal. Mingi spets inimene süütab süütenööri ja siis süütenöör põleb ja kui jõuab plahvatust tekitava kohani, siis käivad paugud ja vahel ka samas kohe on ilutulestik. Mina seisin praktiliselt seal esireas ja hoidsin kõrvu kinni, sest mul oli paukudest juba küllalt ja nii säästsin natuke kõrvu. Kogu suur süsteemne paugutamine ja tulevärk kestis 6min. Ma vaatasin täpselt kella, sest tahtsin teada, kaua ma ühel kohal seisma pean.
Pildil on Denia Fallas pidustusteaegne ilutulestik.
Viimasel Fallas õhtul (19.märtsi õhtul) pannakse kõik kujud põlema. Põletamist nimetakse crema. Põletamine hakkas pihta vist umbes 21.30 õhtul ja kestis hommikuni. Kõigepealt pandi põlema laste kujud ja siis südaööl alles täiskasvanute kujud. Ma vaatasin ainult ühe kuju põlema panemist, sest tahtsin normaalsel ajal koju magama jõuda. Põlema panemiseks olid kohal jälle nii politseijõud kui tuletõrjeauto. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et kas tõesti põletakse kõik kujud ära. See oli nii uskumatu minu jaoks. Kujud asusid ju siiski täiesti tavalistel linnatänavatel tavaliste majade vahel.
Pildil on põlema pandud fallas.
Pealtvaatajad eraldati kujudest jällegi metallist piirdeaedadega, et kõik oleks ohutus kauguses. Kujudele mässitakse ümber lisaks paberit või muud kergestipõlevat materjali ja paugutajad süütenööridega. Üks pidulikult riietatud Fallera (ju ta oli selle konkreetse kuju tegemisega seotus) kurvastab, valab pisaraid ja süütab süütenööri, mis omakorda väikse ilutulestikuga ja paukude saatel süütab kuju põlema. Nii see siis läkski. Kujud põlesid ja tossasid. Ma tahtsin seda kõike oma silmaga näha, sest ma uskusin, et ega need kujud nüüd ainult kahjututest asjadest tehtud ei olnud. Nii oligi. Kui kujud põlesid, siis oli nii tumedat tossu kui kärsahaisu, mis sarnanes plastiku põlemisele.
Pildil on põlema pandud fallas.
Kui olin juba koduteel, siis nägin veel ühe kuju põlemist, aga see oli juba põlemise lõppfaas ja oli nagu ainult tavaline madal lõke alles. Rahvas oli kätest kinni võtnud ja tantsis kõik koos ümber põleva kuju. Tuletõrje oli ka muidugi kohe valvel, et kui vaja, siis tegutseb kiirelt.
Et ikka midagi erilist endale osta saaksin, siis ostsin teel koju endale kastaneid. Kastaneid nägin müügil juba mingil varasemal päeval ja siis hakkas see mõte mind kummitama, et tahaks neid proovida. Tegin vale valiku, kui nii võiks öelda. Kastanid olid ilma kooreta väiksesse pakki pakitud. Avasin kohe paki ja pistsin ühe rõõmsalt suhu. Kastan oli kivikõva. Ma ei raatsinud nii väärtuslikku kraami ära visata ja närisin selle ühe kuidagimoodi lõpuni pikal koduteel. Nüüd seisab mul ülejäänud kastanitepakk kodus kapis ja mina ei oska nendega midagi peale hakata. Tean, et kastaneid süüakse kuidagi küpsetatult, aga ma ei tea kuidas. Ma ei ole internetist ka uurinud, et kuidas neid süüa võiks.
Üks eriti oluline sündmus Fallas pidustuste ajal on lilletseremoonia (h.k. La Mare de Deu dels Desemparants). Selle mõttest ei ole ma ka aru saanud ja ma ei teagi, kas see siin Denias toimus. Sel päeval sadas vihma ja see tseremoonia toimus sel ajal, kui mul oli trenn. Mina sättisin trenni lõpuni nii, et jõudsin mingi 30min peale tseremoonia algust sinna, kus see pidavat toimuma. Teadsin, et ronkkäik venib nagunii ja kui lähen hiljem kohale, siis arvatavasti näen ikka midagi. Kuna sadas vihma, siis oli see sündmus ära jäetud, aga ronkkäigulised koos pillimeestega ikkagi ootasid vihmavarjus, et ehk ikkagi jääb vihm järgi ja tseremoonia saab toimuda. Mul oli trenn tehtud, ma olin märg ja ma ei jäänud sinna passima, sest seistes hakkaks kohe külm märgade riietega. Jooksin koju ja nägin seda lilletseremooniat telekast, nagu see toimus Valencia linnas.
Pildil on üks võimalikke lilledest moodustatud kujusid.
Pidulikes erilistes riietes ronkkäigulised sammusid arvatavasti mingi kiriku juurde. Seal oli mingi puidust raamiga kõrge kuju. Igal ronkkäigulisel olid teatud kindlat värvi lilled käes. Kuju juures anti lilled ära. Kuju juures olid spets inimesed, kes kuju külge toppisid neid lilli värvide järgi. Lõpuks tekkis lillede abil mingi konkreetne muster ja kaugelt vaadates oli see väga ilus. See on vist Kaitsetute kaitsja kuju, mille juurde käis lillede ohverdamine. Mina selle mõttest aru ei ole saanud, aga telekast oli näha, kuidas paljud lillede ohverdajad nutsid. Ju see on mingi väga sügavamõtteline üritus.
Pildil on üks võimalikke lilledest moodustatud kujusid.
Kokkuvõttes on Fallas pidustused väga tore sündmus, mis kestab järjest 5 päeva. See on kindlasti põhjus, miks igal aastal ajavahemikus 15. – 19. märts Denias viibida. Need pidustused ei toimu kõikjal üle Hispaania vaid vist ainult Valencia maakonnas ja mõnes üksikus linnas. Kujud ja kõik sellega seonduv olid kindlasti sel aastal Denias, Valencias, Benidormis, Gandias ja rohkem ma ei mäletagi.
Pildil on üks väike kuju suure fallas kujudekompleksi sees.
Kujud on igal aastal uued ja kujude temaatika on uus. Seepärast on igal aastal huvitav pidustustel viibida. Kui aega ja võimalust, siis on pidustuste ajal tore jälgida, kuidas kujusid paigaldatakse, kuidas neid on hinnatud, maitsta kohalikke roogasid, teha ise pauku, järgida ilutulestikku, lilletseremooniat ja kujude põletamist. Ma olen jätnud veel mainimata, et kujude juures mängiti ka elavat muusikat, nii et igav ei kakanud kuskil. Mina, kui majanduslikult mõtlev inimene, ei suuda aru saada, kust leitakse igal aastal sellised rahasummad, mis sõna otseses mõttes taevasse lastakse või ära põletatakse.
Pildil on üks väike kuju suure fallas kujudekompleksi sees. Laigulise jalad on kaelkirjaku jalad ja see kuju kõrvus väga kõrgele. Jooksja ja bikiinides naine olid mõlemad ühe ja sama teemaga kujudekompleksi osad.
Järgnevad jutud tõlkisin ilma sõnaraamatuta ingliskeelsest brošüürist ja ma võisin kogemata millestki valesti aru saada või valesti tõlkida.
Fallas pidustused Valencia maakonnas said alguse umbes 18. saj. teisel poolel, kui need olid vaid tähistamaks 19. märtsil Saint Joseph (Eesti k. Püha Joosepi) päeva. Ööl vastu 19. märtsi ilmusid tänavatele väikesed lavad, millel olid mõned nukutaolised kujukesed (h.k. ninos). Kujud kujutasid satiirilisel moel mingit kohalikku tähtsündmust, mingit arusaamatust või muud linnale olulist. Selle päeva jooksul kogusid lapsed või ka täiskasvanud kokku nii palju põlevat materjali kui leidsid ja koostasid sellest väikseid kimpe (i.k. rubbish heaps), mida hakati kutsuma nimega fallas. Kõik need kimbud pandi 19.märtsi õhtul põlema ja kohalikud inimese kogunesid seda põlengut vaatama.
Enamasti on fallased satiirilise eesmärgiga kritiseerimaks kohalikku sotsiaalpoliitikat. Tavaliselt valiti kujude tegemiseks mingi kindel teema ja siis kujutati seda kas humoorikalt või satiiriliselt. Falleros (seotud kujude tegemisega) otsustasid, kas antud teemat tuleks kujutada satiiriliselt või humoorikalt.
1927.aastal olid kaks kohalikku Les Roques-t tänapäevaste Denia Fallas pidustuste algatajateks. Koos mõnede naabritega tegid nad kangastest kujud, mida täitsid mererohuga (i.k. seaweed) ja mida hakkasid kutsuma Tio Pep (onu Pep). Saint Joseph päeval, 19. märtsil, kandsid nad seda kuju läbi kogu linna ja lõpuks panid selle kuju põlema vana mööbli ja muu kergestipõleva materjalihunniku otsas.
1947.aastal ehitasid kaks kohalikku Calle Olivera-st uuesti falla (kuju). Samal ajal grupp nimega Pepes ehitasid teise falla (kuju) turuplatsil. Edasi ma enam aru ei saa, mis tehti. Loodi vist Junta Central Fallera de Denia (Keskne Denia Fallera Ühing), mis tegutseb veel tänapäevalgi ja on seotud pidustuste korraldamisega.
Tänapäeval (nii nagu ka mina seda siin Denias nägin) algavad Fallas pidustused pihta juba 15.märtsil. Sel päeval suletakse linnas liiklus nendes kohtades, kuhu hakatakse kujusid üles panema. Kujude püstitamise kohtadele tuuakse hiigelsuured liivakotid. Liiv laotatakse maha laiali ja sellele liivale hakatakse kujusid püstitama. Ma ise arvan, et see liiv on selleks, et maapind ei saaks kahjustada, kui kujud hiljem sealsamas põlema pannakse. Territooriumid, kuhu kujud püstitakse, piiratakse metallaedadega. Aedadest saaks küll kerge vaevaga üle ronida, aga inimesed siin on siiski nii tsiviliseeritud, et saavad aru, et kujud on mõeldud vaatamiseks, mitte ise käega katsumiseks.
Kujusid pannakse kokku mitu päeva. Tegelikkuses on kujud loomulikult kõik kuskil juba varem valmis tehtud. Alates 15.märtsist toimub lihtsalt nende paigaldamine linnatänavatele. Mõne kujud on sama kõrged, kui majad ja mõned kujud on vaid ligi 2m kõrgused. Kujusid grupeeritakse kuidagi laste kujudeks ja täiskasvanute kujudeks. Ma ei tea, kas siis lastegrupid on olnud kuidagi seotud nende kujude ehitamisega. Kuna kujud on kõrged, siis kasutatakse nende paigaldamiseks kraanasid ja muid sarnaseid tõstukeid. Ükski falla ei koosne ühest kujust. See on ikkagi mingi ühtse teemaga kujudegrupp.
Pildil on üks paljudest falladest ehk kujudest, mis Fallas pidustustel linna paigaldatakse. Nagu näha, on falla ümber metallaed. Kuju alt paistab roheline kate ja selle katte all on omakorda liivakiht.
Kui kõik kujud on paigaldatud, siis on õige aeg linnas ringi jalutada ja kujusid imetleda ja mõtelda nende tähendusele. Kõik püstitatud kujud hinnatakse mingi kindla žürii poolt. Kujude juurde kinnitatakse vimpel, kus on kirjas, mis kategooria järgi ja mis koha see kuju sai. Kas neile ka mingeid auhindu jagatakse, seda ma ei tea.
Pildil on üks paljudest Fallas pidustuste ajal Denia linnas olevatest kujudest. Kuju on hinnatud esimese preemia vääriliselt laste kujude kategoorias.
Kogu see periood alates 15.märtsist kuni 19.märtsini tehakse kõikjal suvalistes kohtades linnas pauku. Paugutajaid võib igaüks osta ja need on väga populaarsed. Paugutamine tänavatel hakkab pihta juba nädal või paar varem, kui paugutajaid müüma hakatakse. Rõhk ei ole mitte efektsetel pauguga lendavatel tuledel, nagu Eestis on aastavahetusel, vaid eesmärk on just pauku teha. Vahel võib pauguga kaasneda ka mingi väike ilutulestik, aga siiski enamasti on see vaid lihtsalt üks kõva kõmakas.
Väga väikesed lapsed teevad selliste asjadega pauku, mis peale astudes paku teevad ja on vist suhteliselt ohutud. Põhiline paugutamine käib siiski nii, et mingi väike süütenöör tuleb põlema panna ja siis kiirelt eemale astuda või visata paugutaja kuskile. Kui kesklinnas sel ajal ringi liikuda, siis võivad jalutajaid paugud tabada üsna ootamatult. Samas keegi ei tee teise peale kurja nägu ega õienda, et paugutamine häirib. Mind see igatahes häiris küll, sest minu meelest on see ohtlik. Ma kõnnin rahulikult tänaval ja järsku kõlab kuskil mu jalge juures kõva kõmakas, sest keegi on just sinna paugutaja visanud. Mina olin sel ajal ettevaatlik tänavatel ringi liikudes, aga ole sa ettevaatlik palju tahad, paugud tulevad sageli ikkagi ootamatult. Ega ma kurja või tigedat nägu ei teinud. Ma saan aru, et see paugutamine lihtsalt käib nende pidustuste juurde ja sellega peab leppima ja arvestama.
Minu meelest oli kõige hämmastavam see, et näiteks õhtul lapsevanemad istuvad välikohvikus tänaval ja samas nende lapsed, inimesi täis tänavatel, mängivad paugutajatega. Ju see kõik on siin Denias nii normaalne ja loomulik, et keegi ei pea seda halvaks, ohtlikuks või ebameeldivaks.
Alates 15. märtsist avati ka käsitöö- ja gurmeetoodete turg Denia tänavatel. Ma arvasin, et see on midagi konkreetset, kuskil konkreetses kohas. Tegelikult oli see minu meelest kaootiliselt paigutatud müügiletid kuskil peatänavatel, kus liikus palju inimesi ja kujul olid lähedal. Mind see turg huvitas, sest ma lootsin, et ehk seal müüakse mingit põnevat sööki. Turule läksin ma joostes, sest mulle mitte kuidagi ei sobinud treeningplaaniga ja päevaplaaniga kokku turul jõlkumine. Nii oligi, et jooksin kodust 3km kesklinnani, siis veidi jalutasin ja vahepeal jälle jooksin ühe leti äärest teiseni, sest vahel oli müügilettide vahe paarsada meetrit. Pärast jooksin jälle koju tagasi. Nii nägin ära kõik tähtsamad kujud, müügiletid ja ka ronkkäigu.
Pildil on Denia Fallas pidustuseaegne jalakäijate peatänav. Paremal on näha turuletti kaubaga.
Turulettidel müüdi nii igasugu erinevalt valmistatud oliive, juustu, liha, kohapeal küpsetatud saiapätse, plaadikooke, komme, värvilisi kummikomme, igasugu erinevaid pähklilisi ja rohkem ei tulegi meelde. Mingeid väikseid söögikohti oli seal ka. Muudest kaupadest ei mäleta ma midagi, mis seal müüdi, mingeid isevalmistatud kaelaehteid oli, aga muud ei mäleta. Ega neid müügilette eriti palju ei olnud ja mind huvitas vaid toit. Lõpuks ostsin ma sealt siiski natuke plaadikooki, aga väga vähe, sest kilohind oli 20EUR. Müüja ei olnud nõus mulle väikseid tükke erinevatest kookidest lõikama ja nii sain kokkuvõttes osta vaid 2 väikest tükikest, mis kodus ära sõin ja mis maitsesid loomulikult suurepäraselt. Plaadikoogid olid ise täpselt samasuguse väljanägemisega, nagu on Eestis tavaliselt lahtiselt ostetavad plaadikoogid, aga hind oli ülikõrge. Plaadikooke eriti ei ostetudki, seda oli näha sellest, et kookidest ei olnud eriti mingeid tükke ära ostetud.
Laste jaoks oli paljudes kohtades tänaval müügil igasuguseid õhupalle ja muid värvilisi plastikust mänguasju. Palju müüdi ka lahtiseid värvilisi kummikomme. Mitmes eri kohas müüdi churroseid, mis on traditsiooniline rasvane õlis küpsetatud ja hiljem suhkruga üle valatud sõõrikumaterjalist küpsetis. Paugutajaid müüdi ka loomulikult.
Pildil on traditsioonilised churrosed.
Peaaegu vist iga päev, pidustuste ajal, toimusid falleros-te ja falleras-te (meessoost ja naissoost) ronkkäigud. Ma ei tea, mis nende ronkkäikude nii sagedane mõte on. Mina nägin neist ainult ühte ja seda ka siis, kui kodu suunas sörkisin. Ronkkäik liikus väga aeglaselt edasi ja hiljem ma nägin, miks. Ronkkäigus osalejad on riietatud spets riietesse ja nad näevad imeilusad välja. Riided on ilusad ja sädelevad, ilusad soengud on peas ja ju enamik on ka meigitud nägudega. Paljud inimesed tahavad ennast koos ronkkäigulistega pildistada ja siis ongi nii, et terve ronkkäik seisab, kui mõni seisab ja poseerib pildistamise jaoks.
Pildil on väikesed Fallerad ehk naissoost Fallas pidulised traditsioonilistes riietes ronkkäigul.
Mõnes mõttes sarnanevad need piduliste riided Eesti rahvariietega, aga ainult selles mõttes, et need on traditsioonilised ja neid kantakse ainult spets juhtudel. Minu meelest jäävad Eesti rahvariided Fallas pidustuste riietele ilu poolest kõvasti alla. Eesti rahvariietes inimesed on nende kõrval nagu mingid vaesed kehvikud. Fallas riided on kuidagi maiesteetlikud, suursugused, toretsevad ja hiilgavad. Mul ei jätku sõnu nende kirjeldamiseks, need on lihtsalt nii ilusad. Isegi väiksed sülelapsed, keda alles vankris kärutatakse, riietatakse Fallas riietesse.
Pildil on Fallerad ehk naissoost Fallas pidulised traditsioonilistes riietes.
Oluline sündmus Fallas ajal on plahvatustega tulevärk. Sellist üritust korraldatakse mitmel eri päeval ja õhtusel pimedal ajal keset linnas. Seda käisin ma ekstra vaatamas. See kujutab endast kinnisel territooriumil asuvat omavahel süütenööridega ühendatud saluudisüsteemi. Seda sündmust turvasid nii politseinikud kui tuletõrje. Territoorium oli nii piiratud, et keegi ei saaks lähedale minna midagi vaatama või näppima. Kui keegi turvalindi alt läbi puges, siis politsei tormas kohe rahvast tagasi ajama.
Pildil on plats, kus toimuvad süütenööridega ühendatud plahvatused. Need rippuvad asjandused plahvatavadki või lendab neist taevasse ilutulestik.
Tulevärgi efekt on näha taevas sellise ilutulestiku näol, nagu on tavaliselt aastavahetustel. Samas on seal ka selline tulevärgisüsteem, mida on näha ainult maapinna ligidal. Mingi spets inimene süütab süütenööri ja siis süütenöör põleb ja kui jõuab plahvatust tekitava kohani, siis käivad paugud ja vahel ka samas kohe on ilutulestik. Mina seisin praktiliselt seal esireas ja hoidsin kõrvu kinni, sest mul oli paukudest juba küllalt ja nii säästsin natuke kõrvu. Kogu suur süsteemne paugutamine ja tulevärk kestis 6min. Ma vaatasin täpselt kella, sest tahtsin teada, kaua ma ühel kohal seisma pean.
Pildil on Denia Fallas pidustusteaegne ilutulestik.
Viimasel Fallas õhtul (19.märtsi õhtul) pannakse kõik kujud põlema. Põletamist nimetakse crema. Põletamine hakkas pihta vist umbes 21.30 õhtul ja kestis hommikuni. Kõigepealt pandi põlema laste kujud ja siis südaööl alles täiskasvanute kujud. Ma vaatasin ainult ühe kuju põlema panemist, sest tahtsin normaalsel ajal koju magama jõuda. Põlema panemiseks olid kohal jälle nii politseijõud kui tuletõrjeauto. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et kas tõesti põletakse kõik kujud ära. See oli nii uskumatu minu jaoks. Kujud asusid ju siiski täiesti tavalistel linnatänavatel tavaliste majade vahel.
Pildil on põlema pandud fallas.
Pealtvaatajad eraldati kujudest jällegi metallist piirdeaedadega, et kõik oleks ohutus kauguses. Kujudele mässitakse ümber lisaks paberit või muud kergestipõlevat materjali ja paugutajad süütenööridega. Üks pidulikult riietatud Fallera (ju ta oli selle konkreetse kuju tegemisega seotus) kurvastab, valab pisaraid ja süütab süütenööri, mis omakorda väikse ilutulestikuga ja paukude saatel süütab kuju põlema. Nii see siis läkski. Kujud põlesid ja tossasid. Ma tahtsin seda kõike oma silmaga näha, sest ma uskusin, et ega need kujud nüüd ainult kahjututest asjadest tehtud ei olnud. Nii oligi. Kui kujud põlesid, siis oli nii tumedat tossu kui kärsahaisu, mis sarnanes plastiku põlemisele.
Pildil on põlema pandud fallas.
Kui olin juba koduteel, siis nägin veel ühe kuju põlemist, aga see oli juba põlemise lõppfaas ja oli nagu ainult tavaline madal lõke alles. Rahvas oli kätest kinni võtnud ja tantsis kõik koos ümber põleva kuju. Tuletõrje oli ka muidugi kohe valvel, et kui vaja, siis tegutseb kiirelt.
Et ikka midagi erilist endale osta saaksin, siis ostsin teel koju endale kastaneid. Kastaneid nägin müügil juba mingil varasemal päeval ja siis hakkas see mõte mind kummitama, et tahaks neid proovida. Tegin vale valiku, kui nii võiks öelda. Kastanid olid ilma kooreta väiksesse pakki pakitud. Avasin kohe paki ja pistsin ühe rõõmsalt suhu. Kastan oli kivikõva. Ma ei raatsinud nii väärtuslikku kraami ära visata ja närisin selle ühe kuidagimoodi lõpuni pikal koduteel. Nüüd seisab mul ülejäänud kastanitepakk kodus kapis ja mina ei oska nendega midagi peale hakata. Tean, et kastaneid süüakse kuidagi küpsetatult, aga ma ei tea kuidas. Ma ei ole internetist ka uurinud, et kuidas neid süüa võiks.
Üks eriti oluline sündmus Fallas pidustuste ajal on lilletseremoonia (h.k. La Mare de Deu dels Desemparants). Selle mõttest ei ole ma ka aru saanud ja ma ei teagi, kas see siin Denias toimus. Sel päeval sadas vihma ja see tseremoonia toimus sel ajal, kui mul oli trenn. Mina sättisin trenni lõpuni nii, et jõudsin mingi 30min peale tseremoonia algust sinna, kus see pidavat toimuma. Teadsin, et ronkkäik venib nagunii ja kui lähen hiljem kohale, siis arvatavasti näen ikka midagi. Kuna sadas vihma, siis oli see sündmus ära jäetud, aga ronkkäigulised koos pillimeestega ikkagi ootasid vihmavarjus, et ehk ikkagi jääb vihm järgi ja tseremoonia saab toimuda. Mul oli trenn tehtud, ma olin märg ja ma ei jäänud sinna passima, sest seistes hakkaks kohe külm märgade riietega. Jooksin koju ja nägin seda lilletseremooniat telekast, nagu see toimus Valencia linnas.
Pildil on üks võimalikke lilledest moodustatud kujusid.
Pidulikes erilistes riietes ronkkäigulised sammusid arvatavasti mingi kiriku juurde. Seal oli mingi puidust raamiga kõrge kuju. Igal ronkkäigulisel olid teatud kindlat värvi lilled käes. Kuju juures anti lilled ära. Kuju juures olid spets inimesed, kes kuju külge toppisid neid lilli värvide järgi. Lõpuks tekkis lillede abil mingi konkreetne muster ja kaugelt vaadates oli see väga ilus. See on vist Kaitsetute kaitsja kuju, mille juurde käis lillede ohverdamine. Mina selle mõttest aru ei ole saanud, aga telekast oli näha, kuidas paljud lillede ohverdajad nutsid. Ju see on mingi väga sügavamõtteline üritus.
Pildil on üks võimalikke lilledest moodustatud kujusid.
Kokkuvõttes on Fallas pidustused väga tore sündmus, mis kestab järjest 5 päeva. See on kindlasti põhjus, miks igal aastal ajavahemikus 15. – 19. märts Denias viibida. Need pidustused ei toimu kõikjal üle Hispaania vaid vist ainult Valencia maakonnas ja mõnes üksikus linnas. Kujud ja kõik sellega seonduv olid kindlasti sel aastal Denias, Valencias, Benidormis, Gandias ja rohkem ma ei mäletagi.
Pildil on üks väike kuju suure fallas kujudekompleksi sees.
Kujud on igal aastal uued ja kujude temaatika on uus. Seepärast on igal aastal huvitav pidustustel viibida. Kui aega ja võimalust, siis on pidustuste ajal tore jälgida, kuidas kujusid paigaldatakse, kuidas neid on hinnatud, maitsta kohalikke roogasid, teha ise pauku, järgida ilutulestikku, lilletseremooniat ja kujude põletamist. Ma olen jätnud veel mainimata, et kujude juures mängiti ka elavat muusikat, nii et igav ei kakanud kuskil. Mina, kui majanduslikult mõtlev inimene, ei suuda aru saada, kust leitakse igal aastal sellised rahasummad, mis sõna otseses mõttes taevasse lastakse või ära põletatakse.
Pildil on üks väike kuju suure fallas kujudekompleksi sees. Laigulise jalad on kaelkirjaku jalad ja see kuju kõrvus väga kõrgele. Jooksja ja bikiinides naine olid mõlemad ühe ja sama teemaga kujudekompleksi osad.
Tellimine:
Postitused (Atom)