Peale 9,7km võistlust

Võistlustejärgsetel päevadel oli mul kõht kogu aeg tühi. Tegin trenni ikka edasi ja ei olnud mingit puhkust. Sõin palju sõin, aga kõht oli ikka pidevalt tühi. Vahel sõin hommikust nagu ikka, aga enne hommikusse trenni minemist tundsin juba, et tahaks jälle süüa. Vahel olin õhtuses trennis, kui tundsin, et kõht on juba tühi. Näiteks ühel õhtul sõin üksi ära 400gr-se maapähklitega kommipaki. Kõige üllatavam, et peale sellist kogust pähkleid ei tekkinud mingeid seedehäireid. Ju ma olin siis nii palju energiat kaotanud, et vajasin pidevalt uut ja uut energiat.

Samas oli mul kogu aeg peale võistlust energiat kuidagi ülearu palju. Alustasin järgmisel päeval peale võistlust vitamiini-mineraalikompleksi toidulisandite söömist. Ma ei tea, kas see mõjus koheselt nii, et tekitas minus tunde, et mul on energia ülejääk. Samas nädal enne ja nädal peale 9,7km võistlust treenisin kuidagi vähe ja see võis ka energia ülejääki tekitada. Sel perioodil sain lahti oma reie esikülje valust. Ju oli kergematest trennides või ma ei tea veel millest kasu.

Peale 9,7km võistlust ja enne poolmaratoni

Pühapäeval 25.märtsil võistlesin 9,7km distantsil. See oli nagu mitteametlik võistlus ja ma ei pingutanud seal nagu päris võistlusel oleksin pingutanud. Hiljem sain aru, miks see kasulik oli.

Esmaspäeva õhtul 26.märtsil ei suutnud ma ära oodata, millal saan internetti minna. Minus küpses plaan, et kuna 1.aprillil on Denias poolmaratoni võistlus, siis ma tahan ka seal võistelda. Ma ei mõtelnud üldse sellele, et tegelikult ei ole ma selleks võistluseks valmistunud ja üleüldse ei ole ma trennis praktiliselt nii pikalt jooksnudki, kui pikk on poolmaratoni distants. Mina tundsin ainult seda, et ma tahan seal võistelda ja ma olen selleks valmis nii füüsiliselt kui vaimselt.

Ma teadsin juba mitu kuud, et Denias toimub 1.aprillil poolmaraton, aga ma teadsin ka seda, et mina ei võistle seal mitte mingil juhul. Ma olin selles absoluutselt kindel, sest ma ei tahtnud nii pikal distantsil võistelda. Ükskõik, kes oleks mind sundinud seal võistlema, ma ei oleks sinna võistlema läinud. Kuna võistlemise tahe oli minupoolne, siis ma läksin sinna suure rõõmuga.

Minu võistlustahet suurendas see, et ma lootsin tulla seal esikolmikusse. Uurisin internetist esmaspäeva õhtul eelmiste aastate võistlustulemusi, arvutasin, kuidas ma ise suudaksin seda hetkel joosta ja jõudsin järeldusele, et mul on reaalne võimalus joosta ennast naiste üldesikolmikusse. Kuna kunagi ei tea, mis tasemel jooksjad kohale tulevad, siis ei saanud ma kindel olla, et mulle on esikolmikukoht garanteeritud.

Kuna mind ootas ees ikkagi poolmaratoni võistlus, siis kujuneski nädal selliseks, et treenisin väga vähe, aga süüa tahtsin ikka palju kogu aeg. Nädala teisel poolel hoidsin ennast söömisega tagasi, sest tahtsin enda kaalu hoida, mitte seda tõsta. Kaal kujunes hoopis langevaks kokkuvõttes sel nädalal ja see ei olnud mu eesmärk, nii lihtsalt juhtus. Kahe võistluse vahe oli ainult 1 nädal ja selle ajaga langes mu kaal poolmaratoni võistluseks 1-1,5kg (ma täpselt ei mäleta). Kuigi kaalulangus oli päris suur ühe nädala kohta, siis ma tundsin ennast siiski väga hästi ja ei muretsenud, et äkki mul ei ole jõudu.

Õhtul enne poolmaratoni sõin igaks juhuks eriti suure koguse, et võistluse ajal oleks, mille najal lõpuni joosta. Minu võistluspäevale eelneval õhtul sõin järgmist: suur kogus keedetud riisi, köögiviljad, juust, riisigalett, 250g jogurtit, 2 mandariini, banaan, keedetud muna, kohupiima. See kogus tundub suur, aga mulle ei mõjunud see küll kuidagi negatiivselt. Mulle ei tekkinud sellist tunnet, et ma sõin liiga palju või et kõht oleks punnis olnud. Ma oleksin võinud vabalt veel süüa.

Nii, kui olin võtnud pähe esmaspäeval, et ma võistlen poolmaratoni võistlusel, siis tekkis minus kohe ärevus ja elevus. Südame alt läks sageli õõnsaks, kui mõttesse tuli see võistlus. Püüdsin küll olla rahulik, aga see oli siiski minu esimene võistlus. Minu jaoks on poolmaraton juba selline võistlus, mida ma ei lähe niisama jooksma ja selleks ma keskendun. Mingit lühemat maanteejooksu võib lihtsalt niisama jooksma minna. Poolmaraton on aga juba nii pikk, et seal peab kõik õigesti klappima. Kohe algusest peale peab jooksma õige tempoga, õigesti peab olema treenitud ja toitutud. Ma arvutasin mitmeid kordi, mis tempoga ma jooksma peaksin, et kõik õige oleks. Ma teadsin, et 4min 15sek tempoga ma joosta kuidagi hetkel veel ei suuda. Lootsin, et suudan joosta 4min 20sek tempoga km kohta. Arvutada võib ju kuidas iganes, aga kokkuvõttes selgub võistlusel, kuidas enesetunne ja seis on. Ma uskusin endasse ja teadsin, et mul tuleb vaid tunnetada oma organismi ja ma tean, et organism annab mulle ise teada, mis on sel päeval mulle sobilik tempo. Nii oligi.

Võistluseelsel päeval trenni tehes oli ilm väga palav. Jõudsin juba mõelda, et miks ma sinna võistlusele küll pidin ennast registreerima, kui nii palav ilm on. Mõttes võtsin juba oma võistluskiirusest 5sek km kohta maha, sest palavaga on raskem joosta. Samas mõtlesin, et mis ma ikka muretsen ja arvutan. Küll võistluspäeval on näha, mis ilm on ja siis tuleb ka sobiv tempo valida.

Võistlusele registreerimine läks mul sel korral kergelt. Siiani olen ennast võistlusele registreerinud www.somesport.com kaudu ja see on alati ebaõnnestunud. Eri võistlustele saab registreeruda eri kodulehtede kaudu. Denia poolmaratonile sai registreeruda ühe teise kodulehe kaudu ja seal ei olnud mingit probleemi oma Eesti dokumendinumbri sisestamisel. Krediitkaardiga maksmine ebaõnnestus jälle. Seekord sain maksta stardimaksu otse panka. Panka minnes tekkis mul muidugi probleem. Siin on pangad avatud ainult pool päeva ehk 14.00-ni. Nii mõtlesingi, et teen trenni ära ja trenni lõpetan panga juures. Mul olid kaasas nii dokument kui pangaarve number, kuhu pidin raha kandma. Mul oli trenn juba peaaegu läbi, kui mulle meenus äkki, et mul ei ole ju raha kaasas. Ma olin ära unustanud, et ma olen Hispaanias ja lähen Hispaania panka ja mul ei ole seal pangas arvet ega raha. Nii pidin ikkagi koju minema ja panka jalutades minema. Mis mulle kõige rohkem meeldis, oli see, et pank ei võtnud maksmise eest mingit teenustasu. See oli vist pank, kes oli ühtlasi ka võistluse sponsoriks. Igatahes maksin pangas täpselt selle summa (10EUR), mis on võistluseks registreerumiseks vaja ja mitte ühtegi senti rohkem.

Poolmaratoni võistlus 1.aprillil

Stardipaik asus mu kodust umbes 3,5km kaugusel Denia kesklinnas. Ma otsustasin kohe kodus panna võistlusriided selga ja kodust võistluspaika joosta. Ma magasin kõik ööd enne võistlust väga hästi. Rinnanumbri ja kiibi (võistluse aja automaatseks võtmiseks) sain kätte juba päev enne võistlust. Plaanisin kodus otse stardipaika joosta, et ei peaks liigselt palju ennast võistlushommikul käimisega väsitama. Mul ei olnud vaja midagi erilist võistlusele kaasa. Number ja kiip olid mul olemas, pikad püksid ja pikkade varrukatega särgi panin ka igaks juhuks selga, et peale võistlust oleks midagi selga panna. Teadsin, et peale võistlust antakse juua ja küllap antakse ka süüa midagi. Niisiis saingi muretult võistlema minna.

Pildil on stardi ja lõpusirge. Start oli kergelt allamäge ja lõpp seega kergelt väike tõus.

Hommikul sõin nagu ikka tavalist hommikusööki 2h enne soojendusjooksu algust. Igaks juhuks enne soojendusjooksu algust sõin veel mõned ampsud banaani. Tahtsin soojendusjooksuga alustada alles 40min enne starti, aga mitte kuidagi ei suutnud kodus püsida. Ärevus oli suur. Soojendusjooksu alustasin 50min enne starti ja jooksin 3km. Algul oli pulss rahulik. Mida lähemale stardipaigani jõudsin, seda kiiremini süda lööma hakkas. Lõpuks juba jalutasin natuke, siis võimlesin, tegin mõned kiirendused ja oligi aeg startida. Seedimisega ei olnud mul ka mingeid probleeme. Kuna ma sain kõik teha täpselt nii, nagu ma igapäevaselt trenni lähen, siis ei olnud mul vajadust wc- vahet joosta. Kõik oli väga ideaalne minu jaoks. Ilm oli ka suurepärane. Eelmise päeva suur kuumus oli kadunud. Oli lihtsalt mõnusalt soe ilm ja tuul oli selline, et selle olemasolu ei tulnud meelde st tähendab tuul oli suhteliselt olematu.

Pildil on Denia poolmaratoni esimese kilomeetri osa. Joosti keset autoteed.

Stardipaiga juures oli võimalus oma riided kotiga hoiule anda. Ma olin kuidagi väga aeglane ja nii võtsin riidest lahti alles 3min enne starti. Kui liikusin stardijoonele lähemale, siis minu üllatuseks seisid jooksja kuidagi eriti hajali. Ma sain täiesti vabalt liikuda stardijoonele lähemale läbi jooksjatemassi. Jooksjaid oli veidi üle 600. Ma siiski päris esirivvi ei läinud. Seisin mugavalt kolmandas rivis.

Start oli 10.15 hommikul. Mul sujus start hästi. Keegi ei nüginud ega tõuganud. Keegi mu ette risti ei jooksnud. Kõik oli väga hea. Mina jooksin võistlustrussikutega, maikaga, nokamütsi ja päikseprillidega. Teisi naisi loomulikult jälle trussikutega jooksmas näha ei olnud.

Pildil on Denia poolmaratoni start. Mul suuremaid pilte ei ole. Mina olen pildil vasakus ääres kellegi selja taga veel ja mind näha ei ole.

Võistluse algusest ei ole midagi olulist kirjutada. Väga ideaalne oli, et algul joosti kesklinnast umbes 300-400m pikkuselt stardisirgelt otse laiale autoteele. See aitas võistlejaterivi mugavalt hajutada ja kõigil oli ruumi jooksmiseks. Ainuke koht, kus oli selline tagasipöördekoht, kus sai oma ees olevaid jooksjaid näha, oligi kohe üsna alguses, umbes 1,5km peale starti. Seal ma suutsin tuvastada, et ma olen naistest kolmandal positsioonil. Ega ma selles päris kindel ei saanud olla, sest ise võisteldes ei jõua teisi jooksjaid passida. Samas tagantjärgi mõeldes ei huvitanud mind absoluutselt see, mis toimus mu selja taga ja kui lähedal või kaugel teised naised on.

Pildil on Denia poolmaratoni start. Mina olen valge nokamütsiga ja mustade trussikutega. Minu taga on keegi roosas ja see oli naine, kes minust neljanda km juures mõõdus.

Mingil hetkel hakkasin enda selja taga kuulma hingamist. Mulle tundus see naisterahva hingamise moodi olevat. Mul oli ükskõik, on see mees või naine. Ma teadsin, et kui ta on minust nõrgem, siis jääb minust maha nagunii ja kui on tugevam, siis küll läheb mõõda. Ma ei vaadanud taha, mind ei huvitanud, mis mu taga toimub. Kui 4 km oli joostud, siis läksidki 2 naist minust korraga mööda- just nemad olidki koos mu selja taga kuklasse hinganud. Ma ei läinud nendega kaasa. Ma olin algusest peale ühtlaselt oma jaoks sobiliku tempoga jooksnud ja olin enda tempovalikus täiesti kindel. Ma ei saa täpset oma tempot öelda, sest ega see Garmin nüüd midagi nii täpset ka ei näita. Garmini kella järgi oli mul 1.km vaheaeg 4min 21sek ja järgmised veidi viletsamad, aga mind eriti need vaheajad ei huvitanud. Garmin ei näita nii õigesti ja seepärast ma ei tähtsustaks neid vaheaegu üle. Need km märgid, mis rajale maha märgitud olid, hakkasid üsna kohe minu kellaga võrreldes erinema 100m ja poolel maal oli erinevus juba 200m. Minu kell näitas alati, et ma olen vähem jooksnud, kui vaheajamärk rajal lubas.

Pildil on Denia poolmaratoni rajaosa, mis kulges mere ääres promenaaditeel.

Seekord jooksin ma kogu aeg kõik kurvid sirgeks, kui neid oli võimalik sirgeks joosta. Mingil hetkel avastasin ennast jooksmas pidevalt kolme Denia kohaliku jooksuklubi jooksja tagant. Kord hakkasid nad mu eest ära minema ja kord tundsin, et nad võiks kiiremini joosta. Kui joostud oli 7km, siis sel hetkel olin igatahes nende taga, sest seal võeti ametlikku vaheaega ja seal oli pöördega kitsas kaldtee treppide kõrval, kus nad kuidagi liiga aeglaselt jooksid minu jaoks. Kui oli joostud 9,5km, siis olin ikka veel nende meeste taga, aga ma juba nihelesin ja kibelesin, et võiksin oma teed minna. Ka 10km juures olin veel nende selja taga. Siis ma vaatasin oma 10km vaheaega umbkaudu. Ma täpset vaheaega ei jõudnud vaadata, aga see oli umbes 43min 30sek juures, kui ma õigesti mäletan.

Ma tundsin endas jõudu ja tahtmist, et hakata veidi kiiremini jooksma. Läksin nendest meestest mõõda umbes poolel maal. Need mehed lõpetasid ajaga umbes 1h 35min. kui olin neist möödunud, siis mõtlesin küll, et kuhu ma ometi lähen. Tunne võib ju olla, et jookseks kiiremini, aga siiski ligi 10,5km oli veel ees ja ega ma siis ei saanud juba lõpuspurti alustada. Ega ma arvatavasti oluliselt kiiremini jooksma ei hakanud, aga mulle endale tundus küll, et läksin lihtsalt nendest meestest mööda ja muud ma ei suutnudki. Tegelikult jälle seljataha ma ei vaadanud ja ma ei tea, kas nad tulid mulle järgi või jäid maha.

Peagi, pärast nendest meestest möödumist, tuli tagasipöörde koht. Otse tagasi ei joostud, nii et eesolevaid jooksjaid ei näinud. Samas võib-olla tänu mu tempomuutusele ja rajal sellisele kohale, kust nägin veidi pikemalt enda ette, hakkasin ma umbes 11-12km vaheajamärgi juurest nägema oma ees ühte naisjooksjat. Nii kui teda silmasin, siis oli mulle kohe selge, et temast olen ma finišis möödas. Ma nimelt arvasin, et ta jookseb langeva tempoga ja on ära väsinud ja ma möödun temast õige pea. Kui teda nägema hakkasin, siis oli ta minust umbes 100m kaugusel ees. Ma hakkasin teda igatahes püüdma. Kui jõudsin temast umbes 10-20m kaugusele, siis oli 14km vaheajapunkt. Ma olin mitu km talle lähemale nihkunud, aga erilist edu mul ei olnud veel. Peaaegu samal hetkel, kui olin naisjooksjale lähedale jõudnud, siis hakkas mul maksapiste. Siis oli mul küll selline tunne, et noh, nüüd siis ongi joostud. Ma ei tea, kas ma täna maksapistele enam kiiremini joosta ei saanud, aga see naine mu ees ei nihkunud enam mitte meetritki lähemale. Mina oma tempot enda arust ei langetanud. Ma pingutasin ikka endiselt edasi, mis siis, et mul maks valutas.

Umbes samal ajal jooksis minu kõrval mingi mees. See on mul meeles, sest me jõudsime rajal uuesti kiviparketist promenaadi teele ja seal mul maks valutas juba väga palju. Ju mu tempo siiski mingil määral muutus või oli see mees minust oluliselt tugevam sel hetkel. Tunne oli küll, et kohe-kohe püüan ees oleva naise kinni, aga just promenaadi teel hakkas pigem tunduma, et naisest möödumine jääb hoopis lõpusirgele, kui suudan temaga koos lõpuni pingutada. See mees, kes mu kõrval jooksis, möödus minust ja vehkis käega, et tulgu ma temaga kaasa ja ärgu ma jäägu temast maha. Ma ei suutnud selle mehega kaasa minna ja jäin ikka naisjooksjast 10-20m kaugusele.

Pildil jooksen ma suunaga jahisadama poole ja läbitud on umbes 16km.

Ma ei tea, kuidas see mul õnnestus, aga kui joostud oli veidi üle 16km, siis olime jälle samas kohas rajal, kus oli kitsas kaldtee tagasipöördega. Sel hetkel olin ma kuidagimoodi jõudnud sellele naisele juba päris lähedale. Tema tuvastas minu olemasolu täpselt sel hetkel, kui oli see kaldteega tagasipöördekoht. Meie vahel oli vaid mõni meeter. See kaldteega tagasipöördekoht oli jahisadama alal. Jahisadama alal oli mitu sellis kohta, kus oli võimalus kurve sirgeks joosta. Lootsin seal nii naisest mööduda. Ei õnnestunud, sest ta jooksis minu ees täpselt ise kõik kurvid sirgeks.

Suur osa tervest distantsist joosti edasi-tagasi sama teed mõõda. Ainul kõige kaugemal asuva tagasipöördekoha juures joosti mingi ring teist teed mõõda. Seega samas kohas jahisadama alal ma olin juba jooksnud ja mulle oli rada meelde jäänud ja eriti need kohad, kus oli võimalus kurve sirgeks joosta. Mul õnnestuski sellest naisest mõõda saada just jahisadama alal, kui tema jättis ühe kurvi sirgeks jooksmata ja nii ma temast mõõdusingi.

Võiksin öelda, et oli mul strateegiliselt õigel hetkel saavutatud psühholoogiline võit selle naise üle. Kui olin sellest naisest mõõda saanud, siis jõudsin jälle mõelda, et oli mul ometi vaja temast mööduda. Mul oli väga raske ja eks ma olin palju energiat kulutanud tema kätte saamiseks ja möödumiseks. Ma olin väga väsinud ja loomulikult mul valutas endiselt maks. Jõudsin vaid mõelda, et selja taga jooksjal on eelis, sest nii on hea ülevaade, mis ees toimub ja ma oleks võinud parem tema taha passima jääda ja alles lõpusirgel mööduda. Aga mis tehtud, see tehtud. Selja taha ma ei vaadanud, et kas see naine tuleb mulle järgi või mitte. Ma pingutasin edasi, andsin endast kõik. Eks mul võis olla hirm, et äkki ta tuleb mulle järgi ja pingutasin nii mis suutsin.

Alles viimasel kilomeetril, kui tiirutasime kesklinna väikestel tänavatel, siis vahtisin tagasi, et kas ma olen turvalisel kaugusel naisjooksjatest ja võin rahulikult lõpuni joosta. Ma ei silmanud seda naisjooksjat enda taga ja pingutasin lõpuni. Lõpusirgel möödusid minust 2 meest. Üks mõõdus kohe lõpusirge alguses, aga teine alles lõpus, kui tegi mingi erilise lõpuspurdi. Mõlemad mehed said minust 3sek parema aja.

Pildil läbin ma lõpumeetreid. Kaotasin nendele meestele 3sek, kes pildil esiplaanil on. Minust lõpusirgel head pilti ei ole, sest kohe peale finišeerimist vahtisin ainult oma kella ja ei saanud aru, kas ma vajutasin kella kinni või mitte.

Kui ületasin lõpujoone, siis ma ei suutnud jälle ise kella kinni vajutada. Pärast selgus, et olin koguni 7 sek hiljem suutnud ise kella kinni vajutada. Viimased 3km olid eriliselt rasked. Siis oli jooksmine kuidagi automaatne. Lihtsalt pidin lõpuni pingutama. Väga raske oli. Tee ääres inimesed ergutasid, aga ma olin nii väsinud, et naeratada või kellelegi lehvitada. Maks valutas mul lõpuni.

Ametlikke vaheaegu võeti umbes 7km juures, 11km ja 16km juures. Samas ei tasu neid vaheaegu vaadata ja nende järgi keskmist kiirust arvutada, sest näiteks 7km ja 16km vaheaja võtmise koht oli samas kohas, aga 16km vaheajamärk oli ise hoopis teises kohas. Seega on need vaheajad ainult nagu mingiks orientiiriks, et saab võrrelda enda positsioone kellegi teise suhtes. Kui tagantjärgi võrdlen enda vaheaegu selle naisega, kellest möödusin, siis selgus, et ta oli tegelikult minu lähedal, aga ma lihtsalt ei näinud teda varem. Kui võrdlen enda vaheaegu teise minu ees olevate naistega, siis nägin, et nad olid igal hetkel minust paremad ja ei vajunud ka lõpus ära.

Joogipunkte oli rajal 3. Esimene oli 6km juures, teine 11km juures ja kolmas 17km juures. Pakuti vett kinnise korgiga pudelitest. Need olid sellised pudelid, et kork oli hästi õhuke peal ja seda oli kerge ise lahti keerata jooksu ajal. Ma haarasin igast kohast veepudeli. Pool sisu kallasin kohe pähe igaks juhuks, siis vist jõin natuke, aga see oli ikka väga minimaalne kogus, mis alla neelasin ja ülejäänud kallasin jälle pähe. Ilm oli mõnusalt soe ja väga palju oli rajal selliseid kohti, kus sain varjus joosta. Samas lagedal päikese käes just meeldiv ei olnud, aga mind päike ja soojus ei seganud. Mul oli ju nokamüts ja selle kallasin märjaks igas joogipunktis.

Võistlusrada oli mulle tuttav. Ma olin sellel rajal ise mõnel korral jooksnud. Mõni ükski koht oli rajal, kust ma ei olnud läbi jooksnud, aga üldises mõttes oli see nagu minu tuttav kodurada ja ma tundsin seal ennast turvaliselt ja mugavalt. Rajal oli 2 väga lühikest kruusatee osa ja promenaadi tee lõpus oli see tsemendi sisse valatud lamedate kivide osa, mille pärast jooksjatele see rada ei meeldi. Ma ei kurda, sest see osa oli ikkagi lühike ja seda pidi ainult ühes suunas joostes läbima. Ühes kohas oli rajal ka lühike trepp, millel pidi jooksma, aga seda ma teadsin ka ette ja see ei tulnud mulle üllatuseks.

Rajal olid mõned tõusud. Tõusud olid just sellel osal, mis joosti kesklinna majade vahel nii alguses kui lõpus. Mõned lühikesed ja äkilised tõusud või langused olid ka- need olid need kaldteed, mis olid treppide kõrval promenaadi teel. Kõige kaugemal asuvas tagasipöördekohas oli ka maanteel pikem tõus, aga see ei ole tegelikult siiski mingi märkimisväärne. Ma ütleksin selle kohta kiire, kerge ja tasane rada. Kuna ma ei ole teinud ei ÜKE-t ega jooksnud mägisel maal, siis tundsin ise küll, et isegi väikesed mäed langetasid minu jooksukiirust.

Peale jooksu sai iga lõpetaja endale väikese kerge nööridega koti, mille sees oli tehniline t-särk, mille suurust sai ise jooksu lõpus valida. Kotis oli 2 0,5l veepudelit, väike kõrrega mahl, 1 muffin, 1 väike pakk küpsiseid, 1 banaan, 1 õun, 1 apelsin. Lisaks sai võtta veel finišialas kastist donutseid ja gaasita purgijooki. Ma mõtlesin küll, et mis ma sellest rasvasest glasuuriga donutsist ikka söön, aga siiski sõin, et kiirelt energiat taastada. Ma sõin koguni 2 donutsit ja 2 purgijooki. Kui arvestada, et stardimaks oi 10EUR, siis sai selle eest päris palju kraami.

Finišialas sai peale jooksu lasta teha endale tasuta massaaži. Seal oli nn elav järjekord. Paberile pidi enda rinnanumbri kirja panema ja siis ootama, millal järg kätte jõuab. Ma otsustasin ka massaaži saada, kui nii lahkelt pakutakse ja pealegi jõudsin ma sinna veel õigeaegselt, siis ei olnud järjekord veel liiga pikk, aga siiski pidin vist 1h ootama.

Kuna ma oli endale võistluse ajal vett pähe valanud pidevalt, siis oli mu võistlusmaika märg ja mul hakkas finišialas märgade riietega seistes külm. Mul ei olnud kuiva rinnahoidjat kaasa ja nii võtsin ma märja maika seljast ja edasi patseerisin ringi eriti väheste riietega. Läksin lähedal olevasse raudteejaama wc-sse ja panin märja rinnahoidja alla kuivi pabereid, et märjad riided kiiremini ära kuivaks, et mul külm ei oleks. Nii päikese käes kuivaski ära nii mul rinnahoidja kui käes lehviv jooksumaika. Autasustamise ajaks oligi mul maike juba ära kuivanud ja rinnahoidja ka.

Mina sain auhinnaks suure karika, sest olin oma kategoorias teine. See naine, kellest möödusin, oli teises vanusekategoorias. Lõpuks edastasin seda naist 22 sekundiga. Ainult jooksu 3 üldnaisvõitjat said veel muid auhindu. Mina olin neljas ja nii sain mina ainult oma vanusekategooria karika. Minu jooksu keskmine kiirus oli 4min 22sek ja aeg kokku 1h 32min 10sek. Teised naised olid minust nii kaugel ees, et ma ei näinud neid kordagi peale seda, kui nad minust alguses mõõda läksid.

Pildil olen ma autasustamisel kõige pikem.

Eelmisel aastal sai võidu naine täpselt selle ajaga, mis oli minu ajaks. Sel aastal sai sellega alles neljanda koha. Nii, et aastad ei ole vennad. Selle aasta naisvõitja aeg oli 1h25min 25sek. Teine ja kolmas koht olid koos 1h 29min 02sek ja 1h 29min 03sek.

Mina jäin enda jooksmisega väga rahule. Ma tegin terve jooksu suurepäraselt. Ma ei muudaks midagi, kuidas ma seda jooksin. Ma olen väga õnnelik. Kuigi mul ei olnud plaanis joosta mitte ühtegi poolmaratoni võib-olla isegi enne sügist, siis nüüd ikkagi ootamatult jooksin. Ma ei ole trennis mitte ühtegi tempotrenni ka teinud sellise kiirusega, nagu ma suutsin joosta poolmaratoni keskmiseks tempoks. Ma olen ikka väga õnnelik.

Pilt väljendab õnne ja rahulolu, mida ma tunnen selle võistluse üle.

Alates sellest hetkest, kui möödusin minu ees olnud kolmest mehest, jooksin kogu aeg kuni lõpuni üle 180 lööki minutis lööva pulsiga, mis teeb minu jaoks püsivalt 93-95%-ga jooksmist järjest viimased 10km. Pean seda väga heaks saavutuseks ja uskumatu, et ma nii suutsin. Maksimaalne pulss oli mul 185 ja selle jooksin välja sel ajal, kui möödusin jahisadama alal enda ees olnud naisest ja ka eelviimasel kilomeetril.

Pean vajalikuks mainida veel seda tasuta pakutud massaaži, mis ma finišialas lasin endale teha. Kui massaažilauale pikale lasin, siis küsiti, et mis koht on probleemne. Mul vahet ei olnud, sest mul ei valutanud mitte üks lihas või kõõlus. Mul ei olnud probleeme. Mul oli kõik ideaalses korras. Ainult maks valutas, aga seda seal korda teha ei saanud. Lasin siis sääremarju masseerida. Masseeriti mingi metallist otsikuga, mis oli mingi aparaadi küljes. Kõhu allapandi mingi metallist plaat ka. Ma ei tundnud masseerimise ajal mitte midagi, ei mingit survet ega mingit valu. Kui üks jalg oli masseeritud, siis ütles massöör, et kõik. Ma küsisin, et mis tähendab kõik. Teine jalg on ju tegemata. Mulle vastati, et ei ole ette nähtud. Siis ma vahtisin seda massööri küll pika näoga, et kuidas on võimalik, et tehakse ainult ühele jalale massaaži ja ongi kõik. Oleks ma seda teadnud, ma ei oleks üldse laskunud massaaži teha. Kas teha juba mõlemale sääremarjale või üldse mitte kummalegi. Selline on siis massaaž Hispaania moodi. Tasuta või mitte, aga nii on ikka täiesti ebanormaalne, et tehakse ainult ühele jalale. Sellega ma olen veel nõus, et tehakse näiteks ainult tagareitele, või ainult esireitele või ainult sääremarjadele, aga siiski mõlemal jalal, mitte ühel jalal.

Poolmaratoni võistlus läks mul nii hästi, et ka peale võistlust järgmistel päevadel ei olnud mul mingit lihastega või kõõlustega probleemi. Maks valutas peale võistlust veel umbes kolmel järgneval päeval.

Tegelikult on mul parema jala siseküljes hüpeliigese kohalt valus, aga sellel ei ole midagi tegemist poolmaratoni võistlusega. See on mul juba paar nädalat nii ja selle põhjuseks on vanade jooksutossudega jooksmine. Nii kui saaksin uued tossud, nii kaoks see valu ära. Nagu juba kirjutasin, kadus mul kergete nädalatega isegi reie esikülje valu ära.