Minu mitteametlik võistlus Denia piirkonnas Gata de Gorgos

Võistluse kohta info kirjutamist alustan võistlustele registreerumisest. Ma olen saavutanud võistluse korraldajaga kokkuleppe, mis võimaldab mul nüüd ka interneti kaudu võistlusele registreeruda. Nad eraldasid mulle spetsiaalse DNI, mille abil saan registreeruda ja hiljem pean neile lihtsalt oma dokumendi numbri saatma. Tuletan meelde, et igaüks peab registreeruma oma dokumendi numbri (Hispaanias on selleks DNI) alusel, sest igale võistlejale tehakse kindlustus, sest võistluse korraldaja vastutab, kui midagi peaks võistlejaga rajal juhtuma.

Palusin jälle oma prantslasest sõpra, et ta minu eest maksaks oma krediitkaardiga. Registreerimine sujus tõrgeteta selle hetkeni, kuni läks maksmiseks. See oli vist prantslase krediitkaardi eripära, aga talle saadeti mobiilile kood sms-ga, millega ta pidi kinnitama, et ta on ikka kaardi omanik ja et tehing võib toimuda. Loomulikult ei olnud tal raamatukogus oma prantsuse mobiili kaasas ja nii jäi registreerimine ajutiselt pooleli. Ta naine tõi kodust mobiili, et mind saaks edukalt võistlusele registreerida ja nii jätkus registreerumise uus katse.

Nagu ma aru sain, kulges uus registreerumine jällegi edukalt. Mul juba silm säras, et oh kui tore, peagi olen ametlikult registreeritud. Peale igasuguste turvakoodide sisestamist ja makse sooritamist ilmus ekraanile mingi teade. Mina seda ise ei uurinud, sest ma ei istunud selle arvuti taga. Teate sisu oli selline, et kaardi omaniku nimi ei ole sama, mis on võistlusele registreeruja nimi. Oligi sellega minu võistlusele registreerumine lõppenud. Mul vajusid suunurgad kohe allapoole, aga seekord pisar enam silmast välja ei tikkunud.

Saatsin korraldajale e-maili küsimustega, et kas saab registreeruda ja maksta võistluspäeval ja kas saab keegi teine minu eest krediitkaardiga maksta. Vastuseks sain, et võistluspäeval registreeruda ei saa ja registreerimine lõppeb 2 päeva enne võistlust ja registreeruda saab ainult interneti teel. Keegi teine võib küll minu eest raha maksta. Noh, tore. Tegelikkus tõestas ju, et keegi teine ei saanud minu eest miskipärast maksta ja siis oligi selge, et ma ei saa seekord ametikult võistelda.

Konsulteerisin eri inimestega, et kas ma ikka võistlen või mitte. Minus tekkis kahtlus, et kuidas ma võistlen nii, et mul ei olegi rinnanumbrit ja võistlen koos teistega. Milleks siis üldse võistlema minna, kui nagunii päriselt võistelda ei saa? Sama hästi võin üksi Denias kiire jooksu teha ja ei pea kuskile ekstra sõitma hakkama. Igatahes see oli minu jaoks selge, et kui ma jooksen koos teistega, siis jooksen algusest lõpuni, mitte nii, et kuskilt enne lõppu tulen rajalt ära ja alguse osast lihtsalt vaikselt imbun jooksjate sekka.

Füüsiliselt ja vaimselt tundsin, et olen võistlemiseks valmis. Kuigi alles kirjutasin, et mind vaevab mingi väsimus, siis nädala lõpuks puhkasin võistluseks välja. Ma olin kui energiapomm. Otsisin endale kogu aeg tegevusi, et ei lamaks lihtsalt voodis teleka ees ja et liialt ei rabeleks ja energiat ei kulutaks. Lõpuks hakkasin võistlusele eelneval õhtul tegema ettevalmistusi võistluseks. Paraku langes suveajale minek täpselt sellesse öösse ja nii sain öösel väga vähe magada.

Ma valisin välja varustuse, millega võistlen ja millega võistlusele lähen ja mis soojad ja kuivad riided pärast võistlust selga panen. Tegin valmis igaks juhuks võileivad, sest arvata oli, et koju kohe ei saa ja poed on pühapäeviti kinni. Arvutasin välja, mis kell ma pean ärkama, et jõuaksin kõik asjad õigeaegselt ära teha ja et jõuaksin õigeks ajaks kokkulepitud kohta, kus mind autole võetakse ja võistlusele viiakse. Laadisin täis nii kella kui mobiili aku. Panin kõikjale taskutesse asjad, mida sinna oli vaja panna. Nii kulges hommikul kõik muretult. Sain õigeaegselt söödud, riietatud ja olin õigel ajal kokkulepitud kohas. Ärkama pidin juba 6.35, mis oleks enne kella keeramist olnud 5.35.

Ma pidin minema kodust 3km kaugusele parklasse, kus toimub tavaliselt esmaspäeviti ja reedeti turg. Hommikul oli jahe, aga mu samm oli kerge ja liikuda mõnus. Olin täis tahtmist võistelda. Seal parklas oli väga palju rahvast. Ma ei tea, kuhu need kõik inimesed sealt läksid, aga see koht tundus olevat populaarne kokkusaamise paik. Mulle tundus, et koolilapsed sõitsid sealt bussiga mingile pallimänguvõistlusele. Muu rahvas kogunes Montgo mäele matkamise tarvis. Osad kogunesid ka vist veel sama võistluse tarvis, kuhu minagi läksin.

Pildil on Denia linna ääres sisemaal hiigelsuur parkimisplats, kus on esmaspäeviti ja reedeti turg.

Minule tuttavaid inimesi ei olnudki. Ootasin. Lõpuks sõitis üks mulle tuttav jooksja autoga kohale, aga selgus, et ka tema pidi samale autole saama, kuhu minagi. Saabusid veel 2 jooksjat, kes ka lootsid samale autole saada. Üks helistas autojuhile, sest autojuht hilines juba tublisti. Autojuhiks pidi olema klubi treener ja nii selgus, et tal on veel asjatoimetusi ja kokkuvõttes ta ei tulegi, sest me kõik ei mahu tema autosse, sest ta peab veel kellegi kaasa võtma. Tore oli. Hea, et üks jooksja sõitis sinna parklasse autoga ja nii viis tema ise meid kõiki sinna võistlema. Ma ise ei oleks küll klubi treenerile helistama hakanud ja ma oleks seal lihtsalt oodanud ja oodanud ja mul oleks sel päeval jäänud võistlusele minemata. Arvata oli, et klubi treener oli täiesti ära unustanud, et ta pidi minu sealt võistlustele kaasa võtma. Rohkem ma tema autoga võistlustele sõitu kokku ei lepi, sest ta ei ole enam usaldusväärne.

Ma ei olnud närvis ega midagi, sest ma ei pidanud autot üksi ootama. Mulle ei tulnud selline asi mõttessegi, et äkki klubi treener mu unustab autole võtta. Kõik lahenes hästi. Sõitsime võistluspaika. See asus 13km kaugusel Deniast. Mulle tundus see maa sinnani kuidagi väga pikk. Noortel meestel oli päris kange lõhnavesi peale pandud ja see lõhn ajas mul südame pahaks. Õnneks ei kestnud sõit kaua ja sain peagi värske õhu kätte.

Auto parkisime kuskile linna (või on see küla) teise äärde, sest linna keskel olid teed võistluse tõttu suletud. Autojuht ütles, et stardini on jalutada 10min. See oli küll minu jaoks üllatus. Linn oli mulle võõras ja mõtlesin, et kuidas nii läbi tundmatute linnatänavate kohale jõuan. Ma olen alati varasemalt saanud stardipaigale lähedale autoga või oli võimalus asjad kuskile stardipaiga juurde jätta. Sain nüüd uue kogemuse. Kuigi kell oli juba päris palju, läksime kõigepealt stardipaika numbrite järgi. Igaks juhuks uurisin, et kas minu nimi on ka võistlejate nimekirjas, sest registreerimine siiski õnnestus, aga maksmine ebaõnnestus. Ma ikka lootsin, et ehk äkki siiski maksmine õnnestus. Ei olnud minu nime ja korraldajate käest uurides mäletasid nad väga hästi mu nime ja ka seda, et nad saatsid mulle e-maili, millega kinnitasid, et võistluspäeval ei saa registreeruda ega maksta. Samas nad ütlesid, et jookse kaasa kui tahad, aga see on su oma lõbuks.

Kohaliku klubi liikmetel on harjumus koguneda enne võistlust kohvikusse kohvi jooma umbes 30min enne starti. Mind kohviku muu osa ei huvitanud, kui ainult tualettruum. Kell oli juba palju ja ma ei olnud veel ei võimelnud ega soojendusjooksu teinud. Ootasin teisi kohviku ees väljas ja võimlesin. Kohvik oli puupüsti rahvast täis, sest see oli nagu paljude jooksjate kogunemiskoht ja asus stardipaigast umbes 300m kaugusel ja täpselt lõpusirge alguse kohas. Hea oli, et ma ise väljas võimlesin, sest minu seltskond tuli kohvikust välja alles umbes 35-40min enne starti. No mis seal ikka, kui nii siis nii. Ma olen küll harjunud teisiti soojendust tegema, aga pidin kohanema oludega. Õnneks jooksime auto juurde tagasi ja nii sain vähemalt natuke soojendusjooksu teha.

Auto juures ootas mind järgmine üllatus. Selgus, et enam auto juurde tagasi ei tulda ja kohe peab võistlusvarustuse selga panema ja sellega kuni stardini olema ja sellega sooja ka tegema. Jälle olukord, millega pidin kohanema. Olen harjunud, et vahetult enne võistlust saab alles soojendusriided seljast võtta. Õnneks ei olnud ilm väga külm. Kui hakkasime Deniast sõitma, siis oli sooja umbes +9C, sest oli väga vara hommikul ja kella oli ka just edasi keeratud, nii, et tegelikult oli nagu veel varasem aeg ja jahedam. Õhk soojenes päikesega kiirelt ja päris külmavärinaid võistlusriiete väel olles ei tekkinud.

Pildil on minu kulunud jooksutossud, mis on ekstra pildistamise jaoks puhtaks pestud. Need tossud on olnud kasutuse juba 6 kuud.

Start oli hommikul kell 10.00. Minu organism töötas igatahes teistel kellaaegadel. Enne starti hakkas mul seedesüsteem alles tööle, sest kella keerati suveajale, aga organismi ei saa ühe nupu keeramisega suveajale panna. Organism oli harjunud sel kellaajal tavaliselt oma toimetusi tegema ja nii ka nüüd. Võistlusärevust mul ei olnud üldse.

Pildil on minu kulunud jooksutossud, mis on ekstra pildistamise jaoks puhtaks pestud. Need tossud on olnud kasutuse juba 6 kuud.

Auto juures panin selga kohe võistlusriided, milleks olid võistlustrussikud ja maika. Seekord ma ei tahtnud napi topiga võistelda, sest esiteks ei olnud mul rinnanumbrit, teiseks oli kuidagi jahe väljas veel, et nii paljalt olla ja kolmandaks ma ei tahtnud liigselt tähelepanupilke. Niigi ei hakanud mulle silma mitte ühtegi naisjooksjat, kes oleks trussikutega võistelnud. Kõigil olid kas lühikesed või pikemad liibekad.

Ma käisin kohvikus pidevalt wc-s oma trussikute väel. Väga hästi ma ennast ei tundnud, sest seal kohvikus istusid ka kohalikud inimesed oma igapühapäevast hommikukohvi joomas. Sain aru, et ma ei olnud sündsalt riides. Õnneks keegi midagi halvasti ei ütelnud ja kohviku töötajad ka ära ei ajanud või midagi ei ütelnud. Samas see oli ka ainus kohvik, kuhu julgesin nii minna, sest see asus võistluspaigast umbes 300m kaugusel ja seal oli palju sportlasi. Ühes teises kohvikus ei olnud üldse rahvast ja kuigi nägin, et üks mees läks sinna ekstra wc-sse, siis ma vaatasin ainult kohviku aknast sisse ja trussikute väel ei julgenud ma sinna minna.

Ma ei näinud stardipaiga juures ühtegi välipeldikut. Võib-olla neid oli, aga mina neid ei näinud ja ma ei otsinud ka neid. Kohvik oli ainus koht, kus sai enne võistlust häda teha, sest stardipaik oli keset linna ja kõikjal olid majad ja kuskile ei olnud võimalik kükitada.

Kui mina starti jõudsin, siis seisis kogu mass juba ootusvalmis. Ma läksin mööda seina äärt, kus seisis publik. Enne stardijoont oli stardikoridor ühest kohast lahti ja seal oli veel mõni mees seismas, et saaks ennast võistlejate sekka suruda. Ma jäin ka sinna. Start hilines 4min. Jooksjaid oli palju ja startijate rivi oli pikk. Startijad said vist ise määrata, kust kohast nad stardivad, sest ma ei näinud kedagi kontrollimas, et kust keegi startida võib. Stardijoone juures oli silt, et siin on 3-4min km tempoga jooksjad. Järgmine silt oli juba, et siin on 4min 30sek tempoga jooksjad. Mina arvasin, et ma sobib ikka pigem esimese sildi juurde ja sinna jäingi. Start sujus mul hästi.

Kui stardipauk käis, siis panin enda kellagi kohe käima. Ma arvan, et mul võis kuluda umbes kuni 10sek, et stardijoon ületada. Ega ma siis enam kella vahtinud. Rahvast oli palju, aga õnneks keegi mind ei tõuganud ega nüginud. Eestis võisteldes on ikka stardis alati eriline rabelemine ja ma olen mitu korda küünarnukkidega valusaid hoope saanud. Kuigi see on alles minu esimene võistlus Hispaania pinnal, jäi mulle hispaanlastest mulje kui väga intelligentsetest jooksjatest.

Stardis ei olnud mingit trügimist. Lapsed või noored võistlesid alles 12.00 oma distantsidel ja nii ei olnudki stardis mingeid hulle kihutajaid ja rumalaid jooksjaid või teiste segajaid. Nii palju kui mina nägin, siis keegi ei tormanud stardipaugu kõlades hullunult rajale. Igaüks paistis jooksvat kogu aeg omas tempos. Justkui igaüks teadis oma taset ja startis vastavalt oma võimetele, mitte ei pingutanud üle, nagu tavaliselt Eestis tehakse.

Umbes esimesed 500-600m kulges sujuvalt allamäge. Mina ka ei kihutanud. Kuigi algus kulges allamäge ja ma olin ju alles värske ja puhanud, siis oleks võinud märksa kiiremini kihutada. Samas ma hoidsin ennast pigem tagasi. Osaliselt ma hoidsin ennast tagasi seepärast, et ma ei teadnud rada ja ei tahtnud kohe ennast pildituks pingutada, sest distants oli ikkagi 9,7km, mitte mingi lühike maa. Teine põhjus, miks ma aeglaselt ja tagasihoidlikult alustasin oli kaasvõistlejates. Rahvast oli palju ja joosta ei saanud väga vabalt. Mööduda oli keeruline ja sageli avastasin ennast kellegi selja tagant karbist (olukord, kus ei saa mõõda minna ei ühelt ega teiselt poolt) ja pidin veidi pidurdama, et mitte otsa joosta.

Ma lihtsalt sattusin sellise tempoga jooksjate punti ja nii rahulikult alguse osa kulgeski. Ülejäänud rajaosa ma eriti ei mäletagi. Mulle oli räägitud, et rada on raske ja ligi 3km pidavat enam vähem pidevat tõusu olema. Ma siis hoidsingi ennast tagasi ja ootasin neid raskeid tõuse. Midagi rasket ei tulnudki. Kui esimene ring hakkas lõppema, siis tundsin, et ma võin kiiremini joosta ja hakkasin tasapisi eesolijaid kinni püüdma. Kõige järsem tõus oli umbes kolmanda kilomeetri lõpus ja see oli vaid umbes 300m pikk. Koheselt järgnes sellele üsna pikk ja kiire laskumine. Minu jaoks olidki need tõusud ja hiljem ka laskumised just sellised kohad, kus teistest mööduda. Mind need tõusud küll ei murdnud või raskusi need ei tekitanud.

Esimene ring oli 4,3km pikk ja teine ring oli 5,4km pikk. Üldiselt oli see linn mulle täiesti võõras ja ma ei saanud midagi aru, kus me parajasti oleme. Ära tundsin ainult stardiosa, mida läbiti ka teisele ringile minnes ja ka üsna järsku tõusu võeti mõlemal ringil. Teisel ringil seda tõusu võttes möödusin ma juba paljudest. Suur osa distantsist joosti kitsastel linnatänavatel. Need olid sellised väiksed tänavad, kust mahtus korraga ainult üks auto sõitma ja olidki vist ühesuunalised tänavad. Linna laial valgufooridega tänaval ei joostud. Kui enam linnatänavatel ei joostud, siis kulges rada kitsastel istandustevahelistel teedel. Igal juhul joosti kogu aeg asfaldil ja tee oli pidevalt kitsas.

Minu jaoks oli see võistlus erilise rajaga võrreldes Eestis toimuvate võistlustega. Eestis on võistlus tavaliselt kuskil maanteedel või igatahes pigem sirgetel kui paljude kurvidega teedel. Siin olid aga pidevalt kurvid ja nähtavus oli väga piiratud. Praktiliselt kogu aeg joosti nii kurvilistel teedel, et ees olevaid jooksjaid ei näinud. Loomulikult 20-50m ulatuses ehk nägi kaasvõistlejaid, aga ülejäänud eesolijad asusid kuskil juba järgmise kurvi taga. Kuna joosti linna keskel, siis olid kõikjal 2-3 kordsed majad ja läbi majade teised jooksjad ei paistnud.

Minust ei möödunud mitte ükski naine ja ma ei näinud ise ka mitte ühtegi naisjooksjat enda ees. Teisel ringil vist hakkasin alles naisi nägema. Ees oleva naise nägemine andis kohe jõudu juurde. Koheselt tekkis nagu uus eesmärk, et kinni püüda eesolev naine. Kui üks naine oli kinni püütud, siis silmasin kuskil ees jälle järgmist ja nii ma liikusingi finiði poole naisi kinni püüdes.

Korra mingil lõigul silmasin vilksamisi ühte naisjooksjat, keda olen näinud staadionil mitmel korral treenimas ja kes jookseb aeg-ajalt ka minu kodutänaval. Ta jookseb nagu Maria (üks Eesti enamasti 400-800m jooksja), tal on selline kehaehitus nagu Marial, ta jookseb selliste riietega nagu Maria, tal on sellised juuksed nagu Marial, tal on sellised lihased nagu on Marial ja kõhulihased on tal päris klotsi sarnased. Võtsin eesmärgiks ta kinni püüda. Kui olin teda mitmel korral treenimas näinud, siis oli mulle jäänud selline tunne, et ta on minust palju tugevam. Lõpuks kinni ma teda ei püüdnudki, aga olin tal päris lähedal, et meid jäi lahutama võib-olla mõni sekund. Ma ei näinud teda lähedalt, sest meie vahel olid alati mehed, kes mu vaatevälja varjasid. Mingi teine naine jooksin ka üsna Mariaga sarnaneva jooksja läheduses. Tema püüdsin kinni võib-olla 500m enne lõppu. Kui kohviku eest algas lõputõus lõpusirgega, siis vaatasin vilksamisi, et mu viimase kilomeetri keskmine kiirus on 3min 50sek. Kuigi lõputõus oli pikk ja suhteliselt raske, siis ma ei usu, et mu kiirus sel ajal langes. Ma ikkagi pingutasin lõpuni ja lõpujoonel panin kella kinni. Kui pärast vaatasin oma kella salvestunud lõpukilomeetri keskmist kiirust, siis oli see 3min 57sek. Ju ma siis vajutasin ise kella liiga hilja kinni, et keskmine kiirus muutus nii palju.

P

ildil on jooksuvõistluse lõpusirge, mis on umbes 300m pikk ja tõuseb kogu aeg.

Viimastel lõpumeetritel või umbes isegi viimased 10-20m hakkas mul paha. Mul oli selline tunne, et kohe oksendan kogu sisikonna välja. Ma hoidsin kätega suud kinni, et kui ma tõesti peaksin oksendama, siis vähemalt ei purska kõik mu sisu kuskile riietele. Nii kätega suud kinni hoides omast arust vajutasin ka kella kinni. Peale finiðijoont jalutades vaatasin kella ja nägin, et ikka sekundid jooksevad edasi. Ju ma siis ei saanud kella nupule pihta. Ma usun, et ega ma üle 3sek ka ei jalutanud enne kui korralikult kella kinni vajutasin. Mul oli plaan vaadata, et mis rinnanumbriga jooksja ees ma finiðeerin, aga see ununes mul täiesti ära. Põhiline, et üsna minu ees oli Mariaga sarnanev naine numbriga 6 ja minu taga kuskil oli naine numbriga 488.

Peale finiðeerimist oli mul jätkuvalt paha olla ja hoidsin kätega endiselt suud kinni. Otsisin silmadega kohta, kuhu oksendada. Õnneks paha oleku tunne läks kiirelt üle. Oksendamise tunne oli seepärast kummaline, et mu kõhus (või kus iganes, ega ma enam ei mäleta kus) tegid lihased täpselt sellist liigutust, et kohe hakkan oksendama. Samas ei liikunud sisikond vist absoluutselt, sest mu suhu ei tulnud mitte üks piisk ei haput maitset ega mingit muud asja.

Pildil on kuiv jõesäng Gata de Gorgos linnas. See jõgi voolab lõpusirge alt läbi ja vaade on väga ilus. Kui pilti hoolega vaadata, siis paistab kaugel olevat üks sild, mis läheb üle jõe. Üle selle kaugel paistva silla kulges võistlusrada, aga võistluse ajal mul ei olnud mahti kuskile kõrvale vahtida ja vaateid imetleda.

Oligi minu võistlusdebüüt suures rahvamassis tehtud. Peale finiðeerimist võeti jooksjate tossude küljest kiibid (väiksed plastikust jubinad, millega mingi süsteem võtab võistluste aegu) ära. Selles kohas suunati mind sujuvalt teist teed pidi mujale, sest mulle kui mitte maksnud osalejale ei olnud ette nähtud saada asju, mida jagati registreerunud jooksjatele. Ma ei tea, mida jagati, mind ei huvitanud see ja ma ei küsinud ka kellegi käest, et mida anti. Ju natuke süüa ja juua anti. Samas kui rinnanumbreid anti, siis koos rinnanumbriga anti ka suur duðirätt. Stardimaks oli 4 EUR ja selle eest sai seega nii võistelda, natuke süüa-juua ja ka duðiräti. Minu arvates väga odav võrreldes Eestis olevate võistluste stardimaksudega.

Jooksu ajal oli kuskil raja ääres ka veepunkt. Anti kas 0,33 või 0,5l väikeseid kinnise korgiga veepudeleid. Ma vett ei tahtnud. See ju nii lühike võistlusmaa, et mis ma seal ikka joon. Isegi siis, kui ma oleksin veepudeli haaranud, ei oleks ma suutnud seda korki sealt pealt maha keerata. Ma nägin, et veepudeleid jagasid inimesed, kes ei ole seda tööd varem teinud. Nad ei olnud veepudelid valmis pannud, vaid alles urgitsesid neid suurest kilepakendist välja. Siis taipasin, et korgid on seega kõvasti kinni, nagu ikka poest ostes uutel pudelitel. Tavaliselt on korgid nii tugevalt kinni, et ma pean noaga urgitsema, et korki lahti saada. Jooksuvõistluse ajal ma küll ei suuda ekstra hakata uue pudeli korki jõuga lahti keerama.

Samas inimesed jõid või kallasid vett endale peale. Sellel osal, kus vett jagati, oli asfalt juba märg. Ma jooksin ikkagi aeglaselt ja enne mind olid paljud jõudnud vett maha kallata. Peale joogipunkti pillas üks jooksja kogemata terve veepudeli maha nii, et see kukkus täpselt minu jalgade ette. Ma olin täpselt selle mehe taga. Õnneks ma suutsin kiirelt reageerida ja ei astunud sellele peale. Sellised olukorrad on päris ohtlikud, sest nii võib kukkuda ja kõige hullemal juhul jalagi välja väänata.

Pildil on kuiv jõesäng Gata de Gorgos linnas. See jõgi voolab lõpusirge alt läbi ja vaade on väga ilus.

Mis mind jooksu ajal kohati häiris, olid üksikud kaasjooksjad, kes kohati vingerdasid ühest raja äärest teise ja segasid ühtlast jooksmist. Eks nad tahtsid kas kiiremini joosta ja kellestki mööduda või püüdsid kurve võimalikult otse võtta. Ma üritasin ka algul kurve otseks joosta, aga loobusin sellest kiirelt. Rahvast oli lihtsalt liiga palju, et niimoodi vingerdada. Ma pidin pidevalt sammu pidurdama, kui üritasin kuskilt kurve otseks joosta, sest keegi oli alati mu ees. Pealegi joosti kõnniteedega linnatänavatel. Kurvide sirgeks jooksmiseks oleks pidanud alati kõnniteele astuma ja see tähendab jällegi rütmimuutust, sest kõnnitee asub teisel tasapinnal.

Peale jooksu, kui lõdvestusjooks oli tehtud, siis kogunesid Denia jooksuklubi liikmed finiði alasse, et koos süüa-juua ja muljeid vahetada. Selline asi mulle meeldis. Eestis tavaliselt oodatakse oma auhinnad ära ja siis kihutatakse kiirelt kodu poole. Finiðialas oli söögi ja joogi müügipunkt. Finiðialas müüdi ka jooksutosse. Ma käisin enda jaoks sobilikke tosse proovimas, sest mu tossud on treenimiseks juba liia kulunud ja ma vajan uusi. Proovisin kolme eri toestatud mudelit, sest rohkem neil pakkuda ei olnud. Kui oleks olnud üks eriti sobilik, ma oleks koheselt selle ära ostnud.

Proovisin Asics Kayanot, mis on minu lemmik. See oli liiga suur ja väiksemat numbrit kas ei olnud või müüja kinnitas, et see on mulle sobilik ja paras. Igatahes oli see Asics mulle liiga suur.

Teine oli mingi Mizuno või Sauconi, ei mina tea, mis mudel see oli. Mulle see meeldis ja istus jalga väga hästi. Ma siiski ei tahtnud seda, sest see oli liiga kerge. Ma vajan tugevat treeningtossu, mitte kerget kiire treeningu või võistlustossu praegu. Praegu blogisse sellest kirjutades, siis mõtlen küll, et see oli ideaalselt mu jalga sobiv toss.

Kolmas oli mingi Nike mudel. See oli kah päris hea, aga kui paelad kinni tõmbasin, siis koheselt surusid kinnitõmbamise kohast veidi altpoolt spetstugevdused liialt jalale. Kogemusest tean, et selline asi hakkab treenides häirima, hõõruma ja pigistab jalal varesooned liigselt kinni.

Kui jooksutossu osta, siis peab kõik ideaalselt sobima. Ei tohi olla nii, et on kas veidi suur, veidi väike, liiga lai või liiga kitsas või mingi koht pigistab. Nii kui jalga pannes miski asi häirib, siis see toss ei ole järelikult sobilik. Korralikud ja kvaliteetsed tossud on liiga kallid, et neid osta lihtsalt igaks juhuks ja siis peale esimest trenni avastada, et ega ikka ei sobi küll.

Mina oma jooksu tulemusega oleksin omas vanuseklassis olnud arvatavasti viiendal kohal. Meeste võitja jooksis aeglasemalt kui eelmisel aastal võitja. Meeste võitja keskmine kiirus oli vist 3min 17min. Minu arvates on see ikka väga vilets tulemus. Üldine meeste tase on siin Hispaanias palju parem kui Eestis, aga siin puuduvad need üksikud eredad tipud. Ju need, kes palju kiiremini jooksevad, võistlevad teistsugustel võistlustel. Ka naiste üldine tase on siin kuidagi väga vilets. Ma mahtusin oma tulemusega esimese 300 jooksja hulka ja oma vanuseklassis oleksin olnud viies.

Minu jooksu keskmine kiirus oli 4min 18sek kilomeetri kohta. Kas ma jäin rahule? Jäin küll. Ma alustasin väga rahulikult ja ei julgenud kiiremini joosta. Ma kartsin, et äkki väsin ära või äkki on tõusud nii rasked, et ma ei jaksa. Varu jäi mulle tublisti sisse, aga nii on hea tagantjärgi rääkida. Võibolla ma oleksin palju kiiremalt alustades ikkagi sama tulemuse saavutanud, sest siis mul ei oleks lõpus jõudu üle jäänud. Edaspidi ma juba tean, millised on hispaanlaste jooksuvõistluste tingimused ja milline on nende võistlusstiil. Tean ka seda, millised naised on umbes minu tugevused ja püüan stardis neid võimalusel jälgida või püüan nende läheduses joosta.

Rajal oli paar kohta, kus oli teel mingi takistus posti näol ees. Jooksjad olid nii hoolivad kaasvõistlejate kohta, et igaüks kes takistuseni jõudis see kisas kohe valjusti, et ettevaatust ja näitas käega ka takistuse suunas. Sellised meeldivalt hoolitsevad jooksjad on hispaanlased.

Mõnes kohas, kus ma tahtsin kiiremini joosta, aga jäin kellegi selja taha toppama, ma ei julgenud neist mõõda trügida. Ma ei näinud siin trügijaid ja seepärast ei trüginud ka ise. Eestis ma oleksin kindlalt midagi kisanud või julmalt ennast kuskilt vahelt läbi pressinud. Ma ei ole varem kunagi sellistes tingimustes jooksnud, kus kellestki mööduda ei saa. Küllap ma oleks pidanud valima kiirema tempo kohe alguses ja siis oleksin liikunud kogu aeg mulle sobiliku tempoga jooksjatega ühes rütmis.

Need mehed, kes stardis minu ees seisid ja tahtsid stardi ajal jooksjate vahele pressida, jäid tegelikult pikaks ajaks minu ette jooksma. Nad jooksid mulle sobiliku kiirusega. Mingil hetkel hakkasin ma hoopis nendest maha jääme, sest mingid muud jooksjad sattusid minu ja nende vahele ja nii hakkaski vahe tekkima. Ega nad ei oleks mulle muidu meelde jäänud, aga neil olid kõigil ühesugused oma spordiklubi punased särgid seljas ja nii nad ühes pundis kõik mu ees jooksidki umbes viiekesi. Nad olid lihtsalt silmatorkavad ja nii jäid nad kambaga mulle meelde. Selja peal oli igaühel ka nimi ja klubi nimi, aga mitte ükski nimi mulle meelde ei jäänud. Mingil hetkel ma hakkasin kiiremini jooksma, möödusin neist ja seljataha ma ei vaadanud kordagi ja ma ei tea, mis nendest meestest sai.

Tagantjärgi tundub kõik võistlus nii kerge ja lihtne. Tegelikult ikka seda ma mäletan, et ma hakkasin kogu aeg arvutama, et mitu km ikka veel on lõpuni jäänud alates sellest ajast, kui joostud oli 4km. Eriti palju vahtisin kella viimastel kilomeetritel, et kas lõpp juba ei hakka tulema, et kaua pean veel jooksma. Praegu mõtlen juba, et tahaks juba jälle võistelda.

Oma järgmise võistluse tahan joosta juba ametlikult ja seda umbes kuu aja pärast, kui distantsiks on täpselt 10km tasasel maal, aga siiski kurvilistel tänavatel. Siis tahan oma vanuseklassis joosta esikolmikusse. Eks ma pean protokollist uurima, et kui tugevad umbes esikolmiku koha jooksjad on ja mõtlema, et kas ma olen nii tugev, et neid edastan. Võtan eesmärgiks joosta siis keskmise kiirusega alla 4min km kohta. Eks treeningute pealt näen, kuidas areng on ja kas see on ikka reaalne soov. Kuigi rada peaks olema kiire, oli eelmisel aastal meeste võitja keskmine kiirus 3min 19sek ja naiste võitja jooksis keskmise kiirusega 3min 50sek km kohta. Minu kõige kiirem kilomeeter oli 4min 02sek ja kõige aeglasem oli 4min 37sek.

Mis ma järgmisel võistlusel teisiti teeksin? Ma alustaksin kiiremini ja vajadusel vehkleksin küünarnukkidega. Tegelikult ma ei usu, et ma vehelda julgen. Kiirem algus tagab selle, et satun kiiremate jooksjatega ühte punti ja siis ei teki mul enam selliseid olukordi, kus pean kellegi järgi toppama jääma ja pidurdama.

Kuna ma ei võistelnud nagu ametlikult, siis ei tekkinud mul üldse mingit võistlusärevust ega võistlusnärvi. Ka stardis oli pulss rahulik. Ei olnud mul mingit stressi ega pinget. Oli nagu lihtsalt trenn, kus sain joosta koos teiste inimestega ja pidin pingutama.

Trenniteema

Eelmine nädal oli trennis kuidagi raske nädal. Trennid olid rasked ja lisaks olin ma ka miskipärast väsinud. Reie esikülg oli ka ühel päeval eriti valus, aga see on praeguseks juba unustatud. Reie esikülg oli ühel päeval nii valus, et ilma käega kuskile toetamata ei saanud ma ei istuda ega istumast tõusta ja trepist alla liikumine oli ka valus. Trepist alla liikudes keerasin päkaosa väljapoole, et siis olid astudes kasutusel teised lihased ja ei olnud nii valus. Jooksmisel oli kah iga samm valus, sest iga sammuga lihas vetrub ja vibreerib ning ei olnud seal midagi mõnusat.

Järgmisel päeval oli juba veidi parem tunne. Lihased olid loomulikult ikka valusad ja joosta oli valus, aga enam ei mõtelnud igat liigutust tehes reie esiküljele. Iga päevaga läks kiirelt parmaks ja isegi vist juba teisel või kolmandal päeval kindlasti ma sain juba ilma toeta istuda ja istumast tõusta ja trepist käies ei mõtelnud lihasvalule. Reie esiküljed on mul loomulikult endiselt valusad, nagu vist järjest juba 2 kuud, aga sellega olen juba harjunud.

Ühel päeval tegin staadionimurul kiirendusi. Tahtsin mõned 100m teha ka rajal ja aega võtta. Ilm oli soe ja lihased olid soojad ja jalg oli kuidagi kerge ja samm lahtine. Mingid mulle tundmatud noormehed hakkasid ka just rajal kiirendusi tegema. Palusin neil oodata, et saaksin koos nendega ühe kiirenduse teha. Päris hea oli koos kellegagi sprintida, sest siis suudan ennast paremini kokku võtta ja keskenduda kiirele liigutusele. Loomulikult olid noormehed minust kiiremad, aga ma ikka pingutasin ka tublisti. Sain ise ajaks alla 18sek. Küll ma olin rahul. Eelmisel või üleeelmisel sügisel ja isegi veel sel talvel siin ma ei olnudki alla 20sek 100m jooksnud ja tegelikult on ajad olnud enamasti 21-22sek. Nüüd kõik klappis, pingutasin ja sain alla 18sek. Oh, ma olin väga rahul.

Pildil on Denia kergejõustikustaadioni tagasirge, mille kõrval on näha jõu tegemiseks seadmeid.

Nii kiirelt ma ei suuda hetkel palju 100m kiirendusi teha. Ühes trennis võib-olla 1-2 tükki ainult, aga hea seegi. Varasematel aastatel tegin pidevalt lõdvalt umbes 17-18sek kanti kiirendusi, aga mis ma ikka mõtlen, mis oli. Praegu on olevik ja oluline on, mida suudan praegu ja mida edaspidi.

Need noormehed olid arvatavasti mingid võõramaalased. Ma ei saanud aru, mis keeles nad omavahel rääkisid, aga inglise ega hispaania keel see ei olnud. Kui ma nendele hispaania keeles midagi ütlesin, siis nad ainult naeratasid vastu. Sain aru, et nad ei oska hispaania keelt. Ma käitun ise samamoodi, kui keegi minuga midagi mulle arusaamatus keeles räägib. Ainult naeratan ja midagi vastu ei ütle.

Ühel korral olen trennis ühe 200m lõigu jooksnud alla 40sek. Selle üle olin ka väga rahul ja üllatunud. See oli juhuslik nii kiire sähvatus. Staadionil oli sel ajal väga palju teisi kergejõustikugruppe treenimas. Ju see pani mind rohkem ennast kokku võtma ja pingutama ja nii see aeg tuligi. Loomulikult tõusis selle ajal ka pulss kõrgele, sest ma ikka pingutasin tublisti. See juhtus loomulikult alles peale seda trenni, kui olin 100m jooksnud alla 19sek. 200m lõike olen muidu teinud umbes 44-45sek kanti. Ega ma meelega nii aeglaselt ei ole jooksnud, kiiremini lihtsalt ei ole jaksanud.

Kõik jooksukiirused on omavahel seotud. Kui ma ei jaksa 100m joosta alla 20sek, siis ei tasu loota, et ma 200m suudan alla 40sek joosta. Samas kui jooksen 200m lõike umbes 44-45sek, ega siis ma ei suuda 400m kohe kiiremini kui 90sek joosta. 1000m lõike teen praegu ajaga tublisti üle 4min ja seega teen pikemaid lõike veel aeglasemalt ja tempojooksu jooksen veelgi aeglasemalt. Tavalisi krosse jooksen enamasti aeglasemalt kui 5min km kohta. Kergeid taastavaid trenne jooksen aeglasemalt kui 5min 30sek km kohta. Nädalas jooksen umbes 110-130km. Küll kõik kiirused kasvavad järjest.

Mina pakun, et kui praegu peaksin võistlema 10km distantsil, siis kergel maal suudaksin joosta keskmise kiirusega umbes 4min 15sek km kohta. Loomulikult tahaksin kiiremini, aga igaks juhuks ei julge kiiremat aega pakkuda. Peagi seisabki mul ees ligi 10km maanteejooksu võistlus. Kuna see võistlus võideti eelmisel aastal keskmise kiirusega 3min 12sek km kohta, siis arvan, et rada ei ole kerge ega kiire. Eelmisel aastal oli jooksu lõpetajaid umbes 1200 ja vaevalt, et ma saan kuskilt esireast startida. Vaatasin eelmise aasta protokolli, et näiteks ühel esikahesaja hulka tulnud jooksjal kulus koguni 30sek, et stardijooneni jõuda. Kui stardin ka kuskilt tagareast, siis kaotan päris palju sekundeid esireast startijatele. Praegu ma ei ole isegi võistlusele veel registreeritud, nii et enne ei saagi võistlemisest rääkida, kui ma ei ole ametlikult võistlejate nimekirjas.

Pilt kujutab väsimust.

Mul on mingi kummaline väsimuse tunne siiamaani. Eelmisel nädalal oli kuidagi väsimus üle ühe päeva ja sel nädalal on samamoodi. Ühel päeval olen energiat täis ja jookseks kasvõi läbi seina ja teisel päeval ainult magaks ja muud teha ei tahakski.

Märtsi algul umbes hakkas vist kõik pihta, kui tagantjärgi asja meenutada. Ükspäev jooksma minnes oli selline tunne, et kops on nagu kinni. Ma ei oska seda teisti kirjeldada, kui et justkui rinnakorv ei liikunud täies ulatuses või nagu õhku ei saanud piisavalt palju nagu tavaliselt. Samas see ei olnud midagi erilist või kohutavat ja treenimist see ei muutnud kuidagi ja trennitulemusi või pulssi see ka ei paistnud mõjutavat.

Kui eelmisel nädalal hakkas väsimus pihta, siis kahtlustasin, et võib-olla hakkas pihta allergia. Ma olen kevaditi puude õietolmule allergiline. Kuna mul ei olnud mitte mingeid muid sümptomeid, mis tavaliselt mul allergiaga kaasnevad, siis lootsin või arvasin, et küllap on väsimus kuidagi lihtsalt trenniväsimus. Siinne loodus on teistsugune võrreldes Eestiga. Ühes kohas olen näinud kaske juba urbadega, aga rohkem mitte. Kase õietolmule ma peaksin igatahes allergiline olema.

Pildil on Eesti loodus vaadatuna Väikese Munamäe otsast.

Eelmisel aastal läks mul allergiaga kuidagi kergelt. Kevadel olin Itaalias just sel ajal, kui ilma läksid nii soojaks, et seal loodus tärkas ja puud hakkasid õitsema ja loodus lõhnas. Siis mul oli küll kergelt allergiasümptomeid ja koheselt tuli väsimus peale. Samas Eestisse tagasi tulles muudkui olin ootusvalmis, et millal mul allergiasümptomid tekivad, aga neid nagu ei tekkinudki. Põhjus võis olla selles, et ma hakkan allergiast välja kasvama või selles, et õppisin pidevalt kodus ja koolis ja väljas viibisin väga vähesel määral ja seega ma ei puutunud allergeenidega kokku. Igatahes terve kevade ja suve alguse kohta ma ei tarvitanud isegi ühte allergiapakki lõpuni, sest ma ei tundnud vajadust. Ühes pakis on 28 tabletti. Võibolla ma kasvan allergiast välja, aga võib-olla on abi hoopis Transfer Factorist, mida olen viimase 2 aasta jooksul tarvitanud lootuses, et ehk see aitab allergiast lahti saada.

Ma ei ole siin Denias ka veel ühtegi allergiatabletti tarvitanud, kuigi kaasa võtsin neid hulganisti. Kui mul hakkab allergia, siis tekib silmadesse kuidagi väsimuse tunne, silmalaud sügelevad ja silmad lähevad punaseks. Silmade sügelemine on väga ebameeldiv, sest seda ei suuda kuidagi peatada. Kui korra hakkan silmi hõõruma, siis peatuda on raske. Edasi on juba terve silma valge osa punaseks hõõrutud. Lisaks tekib silmadesse kogu aeg rähma. Hommikul ärgates võivad silmad olla kergelt rähma tõttu kinni kleepunud silmanurkadest.

Lisaks võib allergiaga kaasneda ka pidev nohu ehk ninaärritus. Ma võin kogu aeg aevastada või tekib pidev soov nina nuusata. Süda võib ka hakata palju kiiremini lööma. Ühel kevadel oli nii, et ma ei saanudki enam joosta, sest nii kui oli soe päikseline ilm, lõi süda palju kiiremini ja jooksmine oli võimatu. Mul on allergia pärast mitu hooaega läinud „aia taha”, sest siis ma üldse ei teadnudki, et mind vaevab allergia ja kui ükskord teada sain, siis sõin valesid tablette, mis muutsid olukorra veel hullemaks. Nii need hooajad järjest tuksi läksid.

Minu Denias olemise üks põhjuseid ongi see, et siin on väidetavalt sobilikum kliima allergikutele ja astmaatikutele. Eks paistab. Siiani on mul küll kõik üsna hästi läinud allergia seisukohast. See, et siin on vähe loodust ja Eestiga võrreldes teistsugune loodus, tuleb mulle allergia seisukohast ainult kasuks.

Miks ma ei söö praegu allergiatablette, kui kahtlustan, et väsimust tekitab allergia? Need on siiski tugevatoimelised tabletid, mitte mingi lihtne c-vitamiin. Kui just karjuvat vajadust ei ole, ega ma siis igasuguseid tablette süüa ei taha. Kuigi need mõjuvad allergiat pärssivalt, on nendel kindlasti ka muid kõrvalmõjusid, sest tabletid ei ole kunagi mingid süütud asjad, mida organism suure heameelega endasse haarab. Kui ma ei söö tablette, siis näen, kas siin on mind häirivat allergiat ja kuidas see minu organismile mõjub. Kui mul peaks siin tekkima silmade sügelus või muud selged allergiasümptomid löövad välja, siis hakkan küll koheselt neid tablette sööma. Õnneks need allergiatabletid ei kuulu keelatud ainete nimekirja. Vähemalt eelmisel aastal veel ei kuulunud. Paat aastat tagasi tehtud uuringutel õnneks mul ei tuvastatud ei astmat ega koormusastmat. Ma saan väga hästi aru, et allergia võib kas ära kaduda või see võib ägedamaks muutuda ja minna üle mingiks astma vormiks.

Ilm ja loodus

Ilmad on muutlikud, kuid enamasti ikka soojad. Treenida olen saanud ikka ainult lühikestes pükstes. Selle nädala teisipäev oli erand, sest ööpäev läbi sadas pidevalt vihma. Sellel esmaspäeval sadas esmakordselt märtsis ja esmaspäeva südaöösel hakkas kestev vihmasadu pihta, mis kestis ühe ööpäeva. Esmaspäeval sadas ainult kergelt ja ainult hommikul ning ennelõunal.

Teisipäeval kevade saabumisega saabus Hispaaniasse hoopis vihma ja lumi. Teleuudistes näitas pidevalt otselülitusi Valencia eri piirkondadesse. Denias sadas palju vihma, aga mõnes teises kohas oli veel hullem. Inimesed käisid kummikutega ringi nii, et vesi oli peaaegu kummiku ääreni. Teleuudised näitasid, et veevool nii kiire, nagu oleks käinud madalas kiirevoolulises jões, mitte tavalisel tänaval. Autod ei saanud kõrge veetaseme tõttu sõita.

Meretasapinnalt kõrgemates piirkondades sadas maha sügav ja kohev lumi. Mitmes eri kohas, mis asusid üle 1000m üle merepinna oli kõikjal valge lumekate maha sadanud. See kevade saabumise ilm oli nii eriline ja ootamatu, et teleuudised näitasid järjest esimesed 15min uudistesaatest ainult otselülitusi eri piirkondadesse ja siis seal reporter seisis kas lumes või vihmasajus ja kommenteeris olukorda. Ei kujuta ette, et Eesti teleuudised näitaksid 15min ainult mingeid ilmaviperusi. Ma ei liialda kellaajaga, sest ma ootasin, et telekas t näeksin ilmateadet, aga ilmateadet ei olnudki, oli vaid 15min reportaaþe eri piirkondadest.

Pildil on minu jooksutossud NB 1224, mis läksid peale lompides ja vihmas jooksmist väga puhtaks . Pilt on tehtud, kui tossud olid juba ära kuivanud.

Kui reportaaþid eri piirkondadest said läbi, siis jätkus ilma teema teisest vaatevinklist. Siis näidati kaadreid sellest, millist kahju on ilm sel talvel teinud ja arutati, kuidas põllumeestele/farmeritele looduskahjusid korvata.

Pildil on minu jooksutossude tald. Minu mõlemad kaasas olevad jooksutossudud on kulunud. Joostes on tunda, et tossud on juba vanad ja väsinud ja tegelikult need enam jooksutreeninguteks ei ole kõlbulikud, kuigi visuaalselt näevad need head välja. Nende tossudega olen vaid 4 kuud jooksnud. Tossudel kulub juba talla alt see valge osa. Ei ole midagi imestada, et päkaosa ära olen põrutanud, kui päkast on tald väga õhukeseks kulunud.

Teisipäeval oli harjumatult külm. Sooja oli vihma ajal umbes +13C. Lisaks puhus jahe ja tugev tuul. Õnneks ma pidin teisipäeval tegema ainult ühe tavalise krossi ja seda võib ka paduvihmaga teha, kuigi meeldiv see ei ole. Panin soojalt riidesse, aga kindaid kätte ei pannud ja käelabad külmusidki ära. Pidev paduvihm tähendab siin seda, et tänavad upuvad vee all. Teadsin, et mul tuleb kindlasti ette trennis olukordi, kus ma pean ka lompidesse astuma. Esimesed 1,5km suutsin nii joosta, et jalad said märjaks ainult ülalt sadava vihma tõttu ja mul õnnestus sügavaid lompe vältida. Edasi olin ootamatult olukorras, kus astusin sügavasse ja suurde lompi, nii et tundsin, kuidas jooksutoss täitus külma veega. Siis oligi juba ükskõik, kuhu ma astun. Kui ikka võimalik, siis püüdsin sügavaid lompe vältida, aga vahel jooksin kogemata otse suurde lompi, kus vesi oli kohati peaaegu tossu ääreni. Erilist vahet polnud, sest märg olin ma nagunii.

Jooksu ajal ei teinud mulle muret mitte märjad tossud vaid hoopis märjad pikad liibekad. Mu reie esikülje lihased külmusid märja ja jaheda ilma tõttu nii, et ma ei jaksanud enam joosta. Trenni tegin ikka lõpuni nagu vaja, aga joostes oli selline tunne, et ma ei kontrolli oma jalgade tööd üldse. Lihased olid täiesti külmunud. Pingutasin ja pingutasin, aga jooksukiirus oli kuidagi väga aeglane. Samas ega pulsski kõrge ei olnud, sest ilm oli jahe ja märjad riided jahutasid pidevalt keha. Kuigi teed olid märjad, siis libe küll ei olnud. Vee hulk oli lihtsalt nii suur, et libedus ei tulnud mõttessegi.

Pildil on minu kodutänaval Denias õitsev kirsipuu.

Selle nädala esmaspäeval oli jällegi vähese vihmaga ilm ja autoteed olid väga libedad. Ma ei saanud staadionil treenida, sest oli riiklik püha ja staadion oli suletud. Nii jooksin võimalusel kõnniteedel, sest need on hea haakuvusega ja libedusest pole jälgegi. Esmaspäeval olid teed kerge vihma tõttu kollast õietolmu täis.

Pildil on minu kodutänaval Denias õitsev kirsiallee. Teisel pool teed on näha õitsvat mimoosipuud.

Eelmisel nädalal ja ka veel sellel nädalal õitsevad siin Denias kirsid. Minu kodutänava kõnniteede ääres kasvavad kirsid. Joosta oli seepärast väga mõnus, et kirsiõied lõhnavad õitsemise ajal väga magusalt ja mõnusalt. Isegi nüüd veel, peale teisipäevast paduvihma, on mõnedel kirsipuudel veel õied peal ja lõhn levib. Enamasti on siiski kirsiõied maha langenud.

Kaaluteema

Ei jälgi ma enam kaalu ega kirjuta toitumist üles. Ma toitun tunde järgi nagu ka varem. Kaal on mul kodus endiselt olemas ja eks ma päevas astun sinna peale mitu korda, aga ma teen seda lihtsalt kontrollimise pärast, et olla kindel, et kõik on kombes. Nii, kui ma jätsin toitumise üles kirjutamise, ei mõtle ma enam pidevalt söömisele ega kaloritele. See pidevalt toitumisele mõtlemine on tegelikult päris häiriv.

Kui ma jätkan nii treenimist ja mul peaks tekkima soov jälle kaloreid lugeda, siis ma pean sööma vähemalt 2000kcal päevas. Ma ei taha, et tekiks jälle mingi jõuetuse tunne. Isegi kui loen kaloreid ja söön päevas 2000kcal, siis nii langeks kaal umbes 500g nädalas. Ma ei ole võtnud praegu endale eesmärgiks kaalu langetada. Ma tunnen ennast sellisena nagu olen väga hästi. Mul on hea olla ja ma jaksan joosta. Las kaal olla nagu on. Kui langeb natuke, on hea. Kui jääb samaks, on kah hea. Kui tõuseb, siis võtan midagi ette. Ma tean, et ma ei võta kaalus juurde, kui toitun normaalselt millegagi liialdamata. Kui hakkan sööma päevas 300g komme ja muffineid, siis hakkab ka kaal tõusma.

Kaaluteema ja jooksmine

Peale eelmisel nädalal blogi postitamist hakkasin koheselt rohkem sööma. Tahan ikka jaksata joosta ja hirmuga sõin rohkem. Organism hakkas kõike kinni hoidma, mis ma jõin või sõin. Teadsin, et see on ajutine ja ükskord peab see kõik mu seest välja tulema. Kõik sujus igatahes hästi. Kaal tõusis ja nädala lõpus jaksasin ka krosse juba normaalselt joosta. Olen rahul. Väsimus ja jõuetus kadusid ka ära nii et kõik läks korda.

Puhkepäeval suutsin kapist telekapuldi kätte saada ja nii ongi vabad hetked teleka ees möödunud. Telekat ei vaadanud ma 2 nädalat. Tore oli jälle kuulata hispaania keelt. Telekas on ikka paras nuhtlus küll.

Naabrinaine on mind vahel kutsunud välja jalutama, et tal vaja ka enda tervise eest hoolitseda. Korra käisimegi koos jalutamas vahetult enne naistepäeva. Naabrinaine loodab kaalust kaotada, kõhtu ja kintse peenemaks saada aga tal on oma „metoodika“ nagu arvatavasti paljudel inimestel. Naabrinaine palus mehel poest midagi head tuua, sest värskes õhus tervise eest on hoolitsetud ja siis on kodus hea õhtul istuda ja ennast magusaga premeerida. Nii ei ole küll mingit positiivset kaaluefekti võimalik loota.

Pildil on äärmusliku toitumise tagajärg. Mina selliseks muutuda ei taha.

Korra kutsusin ise naabrinaist välja jalutama, aga see oli jällegi naistepäeva nädalavahetus. Ta näeb kodus vene telekanaleid ja Venemaal on naistepäev väga tähtis püha. Mina selle püha tähtsust ei mõista, sest ma ei ole sel ajal kunagi Venemaal viibinud. Naabrinaine rääkis, et 7.märtsil on tavaliselt töö ainult poole päevani ja 8.märtsil naised tööl ei käi. Sel aastal juhtus naistepäev olema neljapäeval ja nii tekkisid pikad pühad. Venemaa telekanalitest näidatakse igasugu armsaid ja tuntud vene filme ja nii istuski naabrinaine tervise eest hoolitsemise asemel päevad otsa teleka ees ja mingist väljas jalutamisest ei tulnud juttugi. Kui ma õigesti mäletan, siis kingitakse naistepäeva puhul Venemaal mimoose. Mimoosid õitsevad siin Denias just praegu. Jah, ma tõesti ei kujuta ette, kui suur ja riiklikult tähtis püha on Venemaal naistepäev. Mimoos on üks puu või põõsas, mille õied on pisikesed, kollased ja pallikujulised.

Pildil on õitsev mimoosipuu.

Eelmise nädala väsimusest ja jõuetusest sain lahti. Sel nädalal on mul uus mure. Mu reie esikülg on hetkel nii valus, et mul on isegi tavalisest trepist alla kõndimisega raskusi. Loomulikult ei saa ma ka kükitada, istuda ega istumast tõusta. Õnneks on wc-s seinal tugi, millest saan kinni võtta, kui vaja potile istuda või sealt tõusta. Kui mul on vaja kükitada, et maast midagi võtta, siis toetan tugevalt kätega kuskile mujale, sest ilma abita ma ei suuda kuidagi ei kükitada ja kükist püsti tõusta. Loodan, et selline seisund ei kesta kaua.

Pildil on õitsev mimoosioks. Kas mimoos on teisti öeldes akaatsia?

Lisaks reie esikülje lihasvalule on trennid sel nädalal kuidagi nii rasked olnud, et ma olen treeningutest väsinud. Praegu ei ole mul tahtmist kuskile veel ekstra jalutama minna. Eelmisel nädalal kutsus prantslane mind küll uuesti mägedesse matkale ja promenaadi tee lõpus oleva mäe otsa ka, kus ma ei ole veel käinud, aga ma ei läinud kuskile. Kogusin kodus jõudu.

Pühad

Sellel nädalal on Denias ja ju ka mujal Hispaanias suured pühad, mis kestavad igatahes Denias 3 päeva järjest 17. -19. märts. Kogu eelmise ja ka selle nädala on tänavatel kõvasti pauku tehtud. Nüüd juba tean, et see kõik käibi nende pühade juurde. Kui esimest korda kõva pauku kuulsin, treenisin parajasti staadionil ja mõtlesin, et on koolitulistamine, sest pauk tuli kõrval oleva kooli suunast. Keegi ei teinud ümbruses teist nägugi paugu peale ja kuskil mingi paanika ei tekkinud. Arvasin, et ju siis polnud midagi olulist ja jätkasin treenimist. Ma hispaanlaste pühadekombeid veel ei tea. Nüüd ise siin elades näen, mis toimub ja õpin Hispaania kombeid tundma.

Pühad on kuidagi seotud kevade saabumisega ja talve lahkumisega. Mida täpselt nende pühade ajal tehakse, ma veel ei tea. Võib-olla ma ei võtagi nendest pidustustest osa, sest mul on sel nädalal kuidagi rasked trennid ja ma arvatavasti ei suuda kuskile linna jalutama minna. Kevadpühad kulmineeruvad 19.märtsil isadepäevaga. Isadepäev paistab siin ka väga tähtis püha olevat, sest see päev on kalendris punane ja poed on sel päeval kinni. Tegelikult ma ei tea, kas punane püha on just isadepäeva pärast või langeb isadepäev kokku mingi muu tähtsa pühaga.

Eesti ratturid Denias

Korra lükkasin oma trenni muudkui edasi ja lõpuks läksin jooksma alles õhtul peale päikeseloojangut. Ma pidin kindlalt sel päeval raamatukokku minema, sest see oli mu keeleõppe DVD laenutuse viimane päev. Nii läksingi trenni DVD käes ja jooksin raamatukogust läbi. Peale mu trenni oleks raamatukogu juba kinni olnud ja päeva jooksul ma kuidagi ei suutnud sinna varem minna.

Vahetult enne (300m) raamatukogu on üks rattapood. Joostes raamatukokku nägin, et mingid ratastega poisid sõitsid sinna poodi. Kohe mõtlesin, et küllap need on eestlased, sest pimedas kohalikud maanteeratastega kambakesi ringi ei sõida ja poodi ka kohalikud ratastega ei lähe. Käisin kähku raamatukogus ära ja mõtlesin, et kui teel tagasi on poisid ikka veel rattapoes, siis räägin nendega. Üks poiss valvas väljas rattaid ja teised olid poes. Läbi poe akna nägingi, et ühel oli mütsi peal Estonia tekst. Rääkisingi lühidalt ühe poisiga juttu, aga eestlasele kohaselt ma ei tutvustanud ennast ja see poiss ka mitte. Ka ei uurinud ma, et kuidas läheb.

Kui jätkasin treenimist, siis mõtlesin küll, et kus on küll eestlaste viisakuse kombed. Ma ei pea silmas, et poiss oleks kuidagi ebaviisakas olnud. Pean silmas pigem ennast või üldiselt eestlasi. Kui ma oleks rääkinud mõne hispaanlasega või kasvõi mu tuttava prantslasega, siis ikka kõigepealt tervitatakse ja siis kohe küsitakse, et kuidas läheb. Tervitamisega saan ma hakkama, aga mis puutub viisaka eestikeelse küsimusega, et kuidas läheb, ei saa ma küll kuidagi hakkama. See nagu ei tulegi meelde, et seda peaks ka küsima. Kui ma räägin vöörkeeles, siis on küsimus käekäigu kohta kuidagi loomulik. Õppides võõrkeelt, on üks esimesi asju ikka viisakas vestlus, mida õpetatakse või õpitakse. Eestis ei ole populaarne tunda huvi, kuidas teisel läheb. Tähtis on ikka, kuidas endal läheb, mitte kuidas teisel läheb. Põhimõtteliselt pommitasin ma Eesti poissi küsimustega ja saades vastused, jooksin oma teed edasi.

Promenaadil pimedas jooksmine

Korra olen jooksnud õhtul pimedal ajal promenaaditeel. Tahtsin näha, kui kaugele saab pimedas minna ehk kui pikalt on tee valgustatud. Ega eriti pikalt ei saagi joosta. Peale minu kodust kaugemal asuva muuli saab veel umbes 1km edasi joosta ja siis ongi valgustatud teeosa lõpp. Sel õhtul, kui mina seal jooksin, jooksis seal palju teisigi. Jooksmine on siin populaarne.

Ma tiirutasin pimedal ajal joostes ka minu kodust kaugemal oleval muulil ja jahtide kail. Seal on hästi ilus ja puhas ning kõik on hästi valgustatud. Seal jahtide kaide ääres nägin, et ühes kohas on arvatavasti jõusaal. Igatahes väljas olid sõudeergomeetrid, millel parajasti treeniti. Lisaks olid välja tõstetud ka mõned hantlid ja kangid ja keegi tegi parajasti kükke. See võib olla sõudjate või meresportlaste väike privaatne jõusaal, mida ma nägin.

Ühel õhtul ringi tiirutades põikasin staadionilt läbi. Mulle meeldib staadionil joosta ja sageli krossi või õhtust kerget trenni tehes teen mõne tiiru ka staadionil. See on nagu oma valduste üle vaatamine, kuigi mul ei ole siin valdusi. Staadionil treenisid kohaliku jooksuklubi jooksjad üheskoos. Neid vaadates mõtlesin küll, et neil on koos hea treenida ja ma olen ikka omaette. Nad tegid staadionimurul hüppeid üle tõkete ja niisama käärhüppeid kohapeal. Tõkked olid need sprinditõkked, mis on umbes 10-20cm kõrgused, et neist saaks kiirelt ja mugavalt üle joosta. Nad hüppasid neist külg ees koosjalgadega edasi-tagasi üle ja koosjalgadega otse edasi-tagasi üle. Neil oli mingi süsteem, et kõik olid kogu aeg töös, keegi ei puhanud. Kes tegi parajasti külg ees hüppeid, kes käärhüppeid ja kes otsehüppeid. Kindlasti tegid nad veel teisigi harjutusi, aga ma neid ei näinud, sest neid tehti arvatavalt enne minu saabumist staadionile.

Edasi hakkasid nad autorehviga harjutusi tegema. Nad jooksid kiirelt umbes 80m lõigul endal ümber keha autorehv nööri otsas järgi lohisemas. Vahel sprinditi kiirelt ja vahel astuti lihtsalt põlvetõstesammuga edasi. Igal sportlasel oli oma isiklik autorehv, mida nad ise autoga trenni tulles kaasa olid võtnud. Rohkem ma neid ei jälginud, sest olin niigi kauaks staadionile tiirutama jäänud. Plaanisin seal vaid 1-2 ringi teha, aga tegin ligi 3km staadionil, sest mul oli vaja vahtida, mida ikkagi autorehviga tegema hakatakse. Küll on kohaliku jooksuklubi jooksjad tublid, et viitsivad õhtul hilja treenida üheskoos ja küll on hea, et neil on üks eestvedaja, kes viitsib harrastussportlastega jännata.

Kaduneljapäev

Praegu on mul õige aeg meelde tuletada, et 15.märtsil on kaduneljapäev. Kes soovib kaalu alandada, siis sel päeval kaalu alandamisega pihta hakkamine toob edu. Sel päeval on sobilik ka juukseid lõigata, kui eesmärk on, et need võimalikult aeglaselt tagasi kasvaksid. Kui sel päeval kodu korrastada, siis seda saadab pikaajaline edu. Kaduneljapäeval on õige aeg lahti saada konnasilmadest ja muudest haigustest, putukatest, närilistest ja muudest kahjuritest. Hea aeg on maha jätta suitsetamine, joomine ja muud pahed. Kodu koristamine ja pesu pesemine on ka sobilikud just sel päeval. Ideaalne päev ülearuste asjade ära viskamiseks ja korra loomiseks nii enda sees kui enda ümber. Seega hea aeg ka suhete lõpetamiseks, kui need ei toimi.

Selline on siis Eesti rahvatarkus kaduneljapäeva kohta. Mul on kodu nagunii kogu aeg korras, aga ju ma siis teen homme igaks juhuks suurema kodu puhastuse, lisaks pesen pesu ja alustan kaalu langetamise protsessi. Lisaks võin just homme uuesti telekapuldi kappi toppida, et ma seda sealt niipea kätte ei saaks. Arvutist üleliigsete asjade ära kustutamise võtan ka ette ja kui miski ei ole veel süsteemselt, siis teen nii, et oleks.

Kaalu langus ja jõuetus

Tänahommikuse seisuga olen viimase nelja päevaga kaotanud 2kg oma kehakaalust. Mida see tähendab? Saaks ma vaid internetis vabalt surfata, siis uuriks välja, mida teha, et seda peatada.

Mis ma oma kogemusest selle kohta arvata oskan? Mul ei ole varem välismaal treenides olnud pidevalt kaalu käepärast ja seepärast ei tea ma, et oleksin täpselt sellises olukorras olnud. Eestis treenides pole küll nii kunagi juhtunud.

Veebruari lõpus oli mul trennis seis väga hea. Sel ajal veel mõtlesin, et huvitav, mis edasi saab. Sageli, kui on liigselt hea minek, siis ei tähenda see head. Arvatavasti rikkusin ise oma liigselt hea seisu ära eelmise nädalaga, kui tegin kõik trennid nii nagu vaja, aga lisaks trennidele tegin mitu pikka matka ja see kokku käis mulle üle jõu. Lisaks hakkasin alates viimasest pühapäevast veel ka kaloreid lugema ja ennast pidevalt kaaluma ja nüüd siis on seis jama.

Kiirel kaalu langusel lühikese ajaga ei ole alati halbu tagajärgi, aga mul on ju lisaks veel ka jõuetus ja joosta eriti ei jaksa. Voodi on peale trenni praegu mu lemmik paik. Nii kui hakkasin toitumist jälgima, nii hakkasin öösiti halvemini magama. Tuletan meelde, et eelmise matkanädala keskel tuli suunurka ohatis ja see tuleb alati mulle just siis, kui olen trennis liigselt ennast koormanud. Lisaks oli peale ohatise tekkimist järgmistel päevadel nohu tekkimise tunne.

Pilt kujutab väsimust.

Õnneks, mis puudutab magamist, siis on mul lihtsalt magada vaja, et energiat säästa ja taastuda. Mingit erilist üliliigset väsimust ei ole. On lihtsalt füüsiline väsimus. Näiteks jaanuaris tahtsin pidevalt magada, aga siis oli teistsugune magamisvajadus. Ma ei oska seda sõnadega nii kirjutada, et selle erinevusest aru saaks. Ma ise tean ja tunnen seda vahet.

Kui toimub treeningperioodil kiire kaalu langus, siis see peaks ka näitama, et organism on energiast tühi ja tarbib muudkui organismi energiavarusid ja eks selle arvelt on ka kaalu langus kiire ja suur.

Sellel nädalal ma staadionil lõike joosta ei ole suutnud nagu vaja. Ka juba eelmisel nädalal peale ohatise tekkimist enam ei suutnud. Eile jooksin tavalist krossi ja jõudu jätkus vaid umbes 9km läbimiseks, ülejäänud aeg oli lihtsalt tahtejõuga trenni lõpuni jooksmine nagu ette nähtud oli.

Täna tuli mulle trennis appi saatuse käsi, kui nii võiks öelda. Peale eilset krossi sai kella patarei peaaegu tühjaks. Ma tean kindlalt, et ma laadisin õhtul patarei 100% täis. Täna hommikul hakkasin trenniriideid selga panema ja kella patarei oli täiesti tühi, tabloo oli isegi välja lülitatud seisus. Ega siis midagi, lükkasin trenni tunni võrra edasi, et saaksin patarei vajalikul määral täis laadida. Kohe hakkasin sööma, sest arvasin, et kui trenni edasi lükkan, siis saab mul ebasobival hetkel kõht tühjaks. Seega sain lisaenergiat treeninguks.

Pilt kujutab äärmuslikku toitumist.

Mõtlesin oma Polari kella trenni igaks juhuks kaasa võtta, aga ei võtnud siiski. Laadisin Garmini kella 63% täis ja läksin staadionitrenni tegema. Jooksin lõike (kogu aeg langevas tempos, sest kiiremini ei suutnud) ja kui täpselt pooled said joostud, siis andis kell märku, et nüüd on patarei juba jälle tühi. Ma jätkasin treenimist, lootes, et ehk peab patarei ikka lõikude lõpuni vastu. Ei pidanud. Vaatasin jooksvat vaheaega ja kella tablool oli tühjus, patarei oli jälle täiesti tühi.

Tuleb tunnistada, et mul oli kohe pea tühi ja astusin rajalt kõrvale ja trenn jäigi pooleli. Mul oli raske trenn ja lõike oli väga raske joosta ja langev tempo ei anna just jõudu ja tahtmist juurde. Ma nagu oleksin vajanud vaid ettekäänet, et saaks trenni pooleli jätta. Kui kell oleks vastu pidanud, ma poleks mingil juhul trenni pooleli jätnud. Mul oli vaja vaid veel 4 ringi joosta ja trenn oleks läbi saanud. Ma oleks kasvõi veel aeglasema tempoga jooksnud, aga pooleli poleks küll jätnud. Võib-olla tuli mulle sel trennis saatuse käsi appi, et ma ennast liigselt ei kurnaks.

Tavaliselt saan staadionil ilma segajateta lõigutrenni teha. Tänases trennis oli kella patareiprobleemile lisaks veel ka segajate probleem. Ühed teismelised hakkasid täpselt siis mulle igal ringil rajale ette astuma, kui mul olid pooled lõigud joostud. Ma sain neist kuidagimoodi mööda alati. Sel hetkel, kui kella patarei sai tühjaks, tekitasid nad mulle just kurvi inimmüüri ette. Nii oligi mul mugav trenn pooleli jätta, et patarei oli tühi, ma olin väsinud ja lisaks ka teismelised takistasid mul treenimist. Ma oleks võinud neile kasvõi kallale minna ja nad eesti või vene keeles läbi sõimata, aga ma ei teinud seda. Ma olin ikka nii energiast tühi, et ma ei vihastanud, ärritunud ega näidanud kuidagi teisiti oma pahameelt välja. Seega tuli trenni pooleli jätmine õigel ajal.

Loodan, et Garmini kella patarei probleem oli ajutine ja ühekordne nähtus. Kui patarei ka edaspidi nii kiirelt ja ootamatult tühjaks saab, siis hakkan oma Polariga jälle treenima. Polari ja Polari jaoks sobiliku pulsirihma võtsin Eestist siia igaks juhuks kaasa, et järsku läheb vaja. Võib-olla peagi lähebki vaja.

Eile põrutasin treenis oma paremat päkka, aga täna see õnneks tunda ei ole andnud. Öösel läks jalg korra talla alt krampi. Mul on kas vedeliku või magneesiumipuudus. Vedelikupuudusest ma ise küll kuidagi aru ei saa. Vitamiini- ja mineraalikompleks on mul kaasas ja nende söömine peaks organismi varustama vajalikul hulgal mineraalide ja vitamiinidega. Hetkel ma ei söö mingeid toidulisaneid.

Sale keha on ilus keha. No mis ma teen saleda kehaga, kui ma joosta ei jaksa ja üleüldse on jõudu vähem. Kõrvaltvaataja näeb küll, et oi, küll sa oled ikka peenike, küll sul on ilus ja sale keha. Kõrvaltvaataja ei tea, mis selle kõige taga võib olla. Naaber kommenteerib, et ma olevat peenemaks jäänud. Prantslane vaatab ka, et ma olevat peenem. Korra sain oma nägu Skype vahendusel näidata ja siis sain ka kohe kommentaare, et küll ma olen peenike. Korrake, korrake mulle, et küll ma olen peenike. Aga võib-olla ma olen hoopis jamas olukorras ja peenike olek ei tähenda head vaid hoopis halba?

Muud midagi polegi, kui treenin ikka edasi, loen kaloreid, kaalun ennast ja jälgin, mis edasi saab. Sekkuda ma hetkel ise eriti ei oska. Korralik toitumine ja puhkus ehk aitaksid, aga kus ma siin puhata saan, ikka treenin.

Telekat enam ei vaata

Positiivne uudis on see, et ma ei ole terve nädala telekat vaadanud. Nüüd olen isegi juba rohkem kui nädal ilma telekat vaatamata olnud. Telekaga on kõik korras. Mul polnud lihtsalt kuidagi aega ega tahtmist teleka jaoks. Tõmbasin ühel päeval teleka juhtme seinast välja ja panin puldid kappi silme eest ära ja nii see kujuneski. Vahel harjumusest koju tulles ikka tahaks laua pealt puldid võtta ja teleka mängima panna, aga õnneks pulte ei ole käe ulatuses. Eks paistab, kaua ma nii hakkama saan.

Varahommikune pimedas jooksmine

Ühel öösel ma ei saanud magada ja vara hommikul läks uni täitsa ära. Ma pidin sel päeval vaid ühe jooksutrenni tegema ja niisiis otsustasingi jooksma minna. Sõin banaani, et päris tühja kõhuga mitte treenida. Vahel lähen kodust välja jooksma kindla sihita ehk teadmata, kuhu jalad mu viivad. Varahommikul pimedas joostes ei ole erilisi valikuvõimalusi, kus joosta. Otsustasin joosta natuke aega mööda kõige mereäärsemat maanteed, mis suundub linnast välja Valencia suunas. Olin sel teel korra varem päeval pikalt jooksnud ja seepärast julgesin ka pimedas sinna minna.

Pildil on tähistaevas.

Esimesed 3km oli tee korralikult valgustatud ja siis saabus pimedus. Siiski kaugel eemal nägin jälle mingeid valgustusposte ja nii jooksin muudkui edasi. Kogu mu varahommikune jooksmine oligi selline, et pime 200-300m-ne maanteelõik vaheldus pikema valgustatud maanteelõiguga. Kogu aeg oli nagu eesmärk joosta ikka järgmise ja järgmise valgustatud punktini. Lõputult ma muidugi ei jooksnud, sest treeningu pikkus määras, kui kaugele ma minna võisin.

Kuna jooksin kõige mereäärsemat autoteed, siis vahepeal oli päris hirmus, kui kuulsin mere kohinat. Siin on suur Vahemeri ja lained laksatavad randa palju valjemini kui Eestis. Pimedas kostus merekohin justkui mingi ekskavaator teeks kuskil tööd suure kolinaga.

Autoliiklus oli varahommikul täiesti olematu. Esimest autot kohtasin, kui olin 4km jooksnud. Ma jooksin helkurvestiga, et olla nähtav. Kuna autosid ei olnud, siis jooksin kogu aeg keset laia sõiduteed. Seal oli turvaline joosta, sest teadsin, et seal ei ole mingeid auke ja võin vabalt pimedas ilma jalge ette vaatamata edasi liikuda.

Pildil on langev täht.

Joosta oli mõnus, värske ja vaba. Väsimust ei olnud mitte mingit. Kõige toredam oli see, et nägin taevas ühe tähe langemist ja jõudsin sel ajal soovi soovida. Kui lõpuks kodu poole tagasi hakkasin jooksma, siis hakkas vaikselt taevas heledamaks minema. Peagi seletas silm juba Montgo mäge eemal taeva taustal. Kui koju jõudsin, siis päikesetõusuni oli veel aega, aga oli juba piisavalt valge. Autoliiklus ei olnud ikka veel aktiivistunud.

Deniast kiirteed mööda Alicantesse

Minu naabrimees käis ühel päeval autoga kedagi Alicante lennujaama viimas ja ma mahtusin autole ja käisin kaasas. See oli muidugi juhus, sest mul olid trennid tehtud ja oli vaba aeg ning nii saingi veidike autoga ringi sõita ja ümbrust uudistada. Ega kiirteed mööda eriti midagi näha ei ole, aga siiski nägin eemalt mere ääres olevat Benidormi linna. See on kohe nii eriline, et eristub teistest linnadest ja jääb meelde. Benidormi linna kutsutakse väikseks New Yorgiks. Seal paistsid olevat enamuses ainult kõrged pilvelõhkujad. Naabrimees rääkis, et osad kõrghooned pidavat kohe mere ääres seisma nii, et maja toetub mingitele tokkidele ja meri loksub maja all. Nii lähedalt ma seda ise ei näinud ja oska kommenteerida.

Pildil on Benidormi linn.

Teel lennujaama rohelist loodust eriti silma ei hakanud. Kõikjal paistavad pruunikad hallikad paljad mäed. Mingit erilist metsa silma ei hakanud. Nagu ikka siin piirkonnas, oli tee ääres näha tsitrusviljade istandusi. Nägin ka viinamarjaistandusi, aga ma ei kujuta eriti hästi ette, kuidas viinamarjad kasvavad. Viinamarjaistandus näeb välja nagu oleks täis mingeid põlvekõrguseid kuivad puutüükaid. Eestis oled näinud, kuidas viinamarjaväädid kasvavad mööda majaseina ja seal küljes ripuvad viinamarjad. Siin kasvavad viinamarjad kuidagi teisiti. Viinamarjad pidavat korjamisküpsed ole umbes augustis ja seega ma nende valmimist esialgu veel ei näe.

Pildil on viinamarjaistandus.

Alicante lennujaam on ise suur mitmekordne hoone. Ühelt korruselt toimub lendudele minek ja teiselt korruselt lendudelt saabumine, kui ma õigesti aru sain. Lennujaama juures on mitmekordne tasuline autoparkla, kust pääseb mugavalt otse lennujaamahoonesse. Lisaks on lennujaama territooriumil mitmeid teisi autoparklaid. Küllap on kõik parklad tasulised.

Pildil on Alicante uus lennujaamahoone, mis on huvitava katusega ja see hoone on juba kaugelt vaadetes selgelt teistest eristuv.

Kiirteemaks ühel suunal Deniast Alicantesse on 7,25EUR ja tagasisuunal täpselt sama palju veel. Kütust kulub Deniast edasi tagasi lennujaama sõiduks umbes 20EUR jagu. Kui üksi autoga sõita Deniast Alicante lennujaama mööda kiirteed, siis see on ikka päris kulukas ettevõtmine. Mitmekesi jaotub summa inimeste vahel ja on odavam. Üksi on odavam sõita liinibussiga. Deniast saab ka mööda tasuta väiksemaid teid mööda Alicante lennujaama sõita, aga siis tuleb sõita üle mägede ja teha väike ring, nii et kütusekulu on kokkuvõttes suurem ja ajakulu ka.

Moorid’e ja Christjanid’e ronkkäik

Ühel laupäev õhtul läksin kesklinna, et uurida turistiinfo punktist, kas millalgi toimub midagi põnevat Denias. Teel sinna kohtasin erilistes riietes inimesi kesklinna tänavatel. Lõpuks jõudsin turistiinfo punkti nii hilja, et ma ei saanudki midagi asjalikku teada. Ainus, mida teada sain, et kohe paari minuti pärast algab kesklinnas Mooride ja Christjanide ronkkäik mööda peatänavat Marques de Campo. Ma kiirustasin ka neid vaatama. Kogu selle ürituse mõtet ja tausta ma ei tea, sest nii palju ma hispaania keelest aru ei saa.

Pildil on Mooride ja Christianide ronkkäik.

Kui Eestis on laulupeo ronkkäigul igal seltskonnal või kihelkonnal oma riided seljas, siis siin on samuti. Ma ei tea, kuidas neid seltskondi siin nimetatakse. Eesti ronkkäik on kuidagi organiseeritum. Kõik kulgeb ühtlase vooluna. Siin olid aga iga seltskonna vahel pikad vahed. Justkui iga seltskond tahab teistest eristuda ja ise silma paista ning kogu tähelepanu endale saada.

Pildil on Mooride ja Christianide ronkkäik.

Mina jälgisin ronkkäiku sellest kohast, kus see alguse sai, ehk tunneli väravate juurest, mis on kesklinnas oleva kindluse all. Ronkkäigus oleva iga seltskonna ees käis üks lipu- või vimplikandja. Sellele järgnes üks juht, kellel oli tavaliselt käes mingi sõjanuia või sõjamõõga taoline asjandus, millega ta hoogsalt vehkis. Juht järgis, et meesterivi oleks kogu aeg sirge. Juhile järgnes üks rivi mehi (või naisi). Meestel olid käed rinnal üksteise peal. Iga mehe õlad olid tihedalt teineteise vastu surutud. Ühes rivis oli kuni 9 meest kõrvuti. Kõige äärmistel oli vist kõige raskem, sest nemad pidid kõige tugevamini suruma, et kogu rivi oleks tiheda müürina nagu üks tervik. Algul mulle tundus, et meesterivi on üksteisel käevangus ja nii püsib koos, aga tegelikult ikka ei olnud. Nad lihtsalt surusid enda õlad tihedalt üksteise vastu.

Pildil on Mooride ja Christianide ronkkäik.

Nii liikus või õigem oleks öelda tammusid mehed edasi. Vahel järgnes ühele rivile uus järgmise rivi juht ja siis järgmine rivi mehi. Vahel järgnes esimesele meesterivile kohe teine rivi mehi. Vahel oligi ainult üks rivi mehi. Minu mäletamist mööda mitte ühelgi seltskonnal ei olnud rohkem kui 2 rivi mehi. Enamasti järgnes meesterivile muusikute seltskond, kes mängis minu arvates sõjakat võidumarssi ja selles rütmis liiguti aeglaselt edasi. See muusika oligi see, mis mulle ronkkäigu juures kõige rohkem meeldis. Iga seltskond mängis sama muusikat. Võib-olla muusika oligi põhjus, miks ronkkäigu rivi nii suurte vahedega oli, et eelmise seltskonna muusika ei segaks järgnevat, sest seltskonnad ei mänginud muusikat sünkroonselt. Iga seltskond mängis küll eelneva seltskonnaga samasugust muusikat, aga ikka ise kõike ajastades endale sobilikult.

Ronkkäik kestis ligi 1 tund. Ma suutsin selle ajaga piisavalt ära väsida, aga õnneks sain oma seljakotile toetuda ja mingi poe aknalaual istuda ja nii oli kergem. Kes vähegi vaba aknalaua leidis, see seal ka istus. Ma laulsin kogu aeg marsimuusikale kaasa ja lõpuks koju minnes oli mul hääl ära. Õnneks järgmisel hommikul oli hääl tagasi ja mingeid minule teadaolevaid negatiivseid tagajärgi hääle kaotusele ei järgnenud.

Mis mind ronkkäigu juures häiris, olid suitsetavad ja sigarit tõmbavad mehed. Rivis tammuvad mehed suitsetasid otse ronkkäigus. Vahel oli seltskonna ees käival juhil ka suits ees. Ei tea, kas tõesti ei saanud olla ilma suitsetamata või käis see kõik ajastu juurde.

Matk Montgo mäel

Kodust asusin mägimatka jaoks teele hommikul 8.50. Kaasa võtsin seljakoti, kuhu panin igaks juhuks vajalikke lisariideid, süüa ja juua. Et liituda seltskonnaga, pidin ma minema prantslaste juurde koju. Mul oli nii planeeritud, et soojemad lisariided ja pikad püksid jätan nende koju, sest nagunii pidin pärast koju tulles sealt läbi minema. Sel päeval oli fantastiliselt hea ilm mägedes matkamiseks- puhus peaaegu olematu nõrk tuul ja sooja lubas ilmateade varjus +22C. Kui ma kodust lahkusin, siis oli taevas kohati pilvine, aga pilved kadusid selleks ajaks, kui hakkas matk.

Pildil on Montgo mäe kaart.

Matkaseltskonna moodustasid kokku 4 inimest. Prantslane koos naisega, mina ja veel üks jooksja. Kõigil peale minu olid jalas jooksutossud. Minul olid jalas tavalised kinnised käimisjalanõud (üsna tossude sarnased, aga joosta nendega ikka ei kõlba), millega ma siin Denias igapäevaselt ringi liigun. Prantslane tuli matkale pikkade teksadega. Kui jõudsime sinnamaani, kust algas kruusateega mägi, siis ta panin pikad püksid seljakotti ja pidi neid terve matka kaasa tassima. Seljas oli tal maika ja selle peal mingi tavalisest materjalist pikkade varrukatega pluus. Prantslannal oli mingid tavalised pikad vabaajapüksid jalas, mille sääri ta sai üles keerata, et tekkisid nagu lühikesed püksid. Seljas oli tal vist mingi tavaline pikkade varrukatega pluus, aga mägedes matkas kogu aja tehnilise t-särgiga. Veel ühel jooksjal olid algusest peale jalas lühikesed püksid ja tavaline t-särk. Kõikidel olid kaasas nokamütsid. Mina kandsin kogu aeg nii nokamütsi kui päikeseprille.

Pildil on näha sooja spordipesu materjali, millest on tehtud Brynje materjalist riided.

Mina matkasin oma jooksu lühikeste liibekatega. Seljas oli mul brynje võrksärk ja peal mu igapäevane pikkade varrukatega tehniline jooksupluus. Kuigi oli soe, oli mul riieteks selline valik, sest ma tean, et mägedes on päike intensiivsem ja ma ei tahtnud oma käsi ega keha liigse päikse käes ära kõrvetada. Võrksärk oli mul pluusi all seepärast, et arvestasin, et mägedes on kord päike ja palav ja kord vilu ning jahedam. Ma pidin tassima seljakotti ja seepärast teadsin, et selg on pidevalt märg. Nii paningi võrksärgi, mis hingab hästi ja hoiab keha kuivana.

Pildil on tee, mida mööda saab mugavalt Montgo mäel liikuda. Tee ääres on turvalisuse tagamiseks äärised ja neil saab vajadusel ka istuda ja jalgu puhata. Peaaegu kõikjal on selline lai kruusatee.

Ma ei tea, mis teistel veel seljakottides oli, aga minul oli igaks juhuks ka mingi soojem pluus. Ma ei teadnud, kauaks me mägedesse jääme ja kuidas ilm võib muutuda ja järsku on mägedes külm tuul.

Pildil on tee, mida mööda saab mugavalt Montgo mäel liikuda. Tee sobib ka jalgrattaga sõitmiseks.

Ma võtsin kaasa ka oma Garmini kella, aga sellel oli patareid jäänud vaid 70%. Kella lülitasin sisse kell 10.07, kui olime jõudnud Denia kesklinnas oleva kultuurimaja juurde. Meie matkaseltskond liikus edasi eriti aeglaselt. Minul oli igatahes väga lõbus ja naerda sain matkal väga palju.

Pildil on Montgo mäe tee. Tee kulgeb mõõda mäe külge ja on praktiliselt tõusudeta ja seal on kerge liikuda.

Kultuurimaja juurest on veidi üle kilomeetri, aga mitte rohkem kui 2km selle kohani, kust kohast algab mäe kruusane matkarada ja kust kohast enam autodega edasi sõita ei saa. Sellel osal ja alguse kruusarajal ma olin varem korra jooksnud ja teadsin, mis ees ootab. Peale matka sain aru, et sisuliselt ainuke tõus ongi kohe alguses laiadel hea kattega kruusaradadel. Seal kulgeb rada ikka sinka-vinka ülespoole. Ma ei mäleta, kaua nii sinka- vinka liikumine kestis, aga tee kulges igatahes kiirelt ja oli kerge. Edasine tee oli ka lai, aga teekate oli veidi halvem. Edasine tee kulges sisuliselt mööda mäe külge ja kui isegi kui oli mingi tõus, siis oli see kuidagi vaevu märgatav. Kohati oli isegi kerget langust.

Pildil on Montgo mäe tee.

Mida kõrgemale jõudsime, seda kaugemale seletas silm Denia linna. Nägime nii sadamakaisid kui eramajade hoovides olevaid siniselt sillerdava veega basseine. Kui meie alles alustasime oma matka ja liikusime ülespoole, siis osad inimesed jalutasid meile juba vastu ja nende jaoks oli matk läbi. Nendel inimestel, keda matkal kohtasime, olid igasugu eri riided ja varustus. Ega ma eriti teisi inimesi ei vahtinud, aga mulle jäi meelde, et mõnel olid jalas ehtsad tugeva konstruktsiooniga matkajalanõud, mõnel aga kerged ja õhukese tallaga moejalanõud. Mõnel oli kaasa käimiskepp ja mõnel ei olnud peale veepudeli midagi.

Pildil on Montgo mäe tee.

Teel mäkke tutvustas prantslane meile lavendlit, mis õitses tee ääres roosakas lillakate õitega ja lõhnas hästi. Rohkem erilisi taimi meelde ei jäänud ja ära ei tundnud.

Pildil on Montgo mäe tee.

Me liikusime edasi ikka eriti aeglaselt. Minu Garmini kell näitas meile pidevalt keskmiseks kiiruseks umbes 17min ja 30sek kilomeetri kohta. Meil ei olnud kuskile kiiret. Meie eesmärk oli lihtsalt matkata, nautida loodust ja vaateid. Aeg-ajalt seisatasime ja tegime pilte või sikutas prantslane tee äärest mingi rohututi, mida kõik nuusutasid. Teel laulsime. Kui olime juba tagasiteel ja jõudnud tagasi kesklinna, siis oli minul hääl täitsa ära. Ma olen pidevalt üksi ja ei ole harjunud oma häälepaelu nii palju kasutama ja nii läkski mul kiirelt hääl ära. Õhtul hiljem tuli mulle hääl jälle tagasi.

Pildil on Montgo mäe tee.

Kui olime minu kella järgi juba piisavalt palju kilomeetreid läbinud ja kell oli umbes 11.30, siis ma hakkasin kannatamatuks muutuma. Mul tekkis näljatunne ja tahtsin juba süüa. Teised keegi ei kaevanud ei väsimuse ega tühja kõhu üle. Sööma ma siiski üksi ei hakanud. Ega mul kõht nii tühi ka polnud, aga ikkagi ma tunnetasin enda organismi ja teadsin, et peagi peaksin juba sööma.

Pildil on Montgo mäe tee.

Lõpuks sai lai kruusatee otsa ja paarkümmend meetrit oli kitsamat rada, kust pidi kohati juba käega tuge otsides edasi liikuma. Möödusime viimasest põõsatutist ja tundus, et rada ei lähegi enam edasi, aga ometi pidavat kuskil raja lõpus mäe otsas mingi rist olema. Me ei olnud ei mäe tipus ja mingit risti ka kuskil ei olnud. Seal oli hoopis mingi maa-alaune koobas, kuhu sai ka sisse jalutada. Selle koopa ees oli mõnus päikseline ja tuulevaike koht, kus istuda ja süüa. Mingeid laudu ega toole loomulikult ei olnud. Seal olid mõned suured lamedamad kivid, mis olid istumiseks täiesti sobilikud. Kuigi päike paistis soojalt, siis mina otse kivile ei istunud, sest mulle tundus kivi liiga külm. Ma võtsin kotist sooja kampsoni, millele istusin ja nii oli mugav ja ohutu.

Pildil on Montgo mäe koobas, milleni meie seltskond matkas.

Keegi meie seltskonnast ei näidanud huvi üles edasiminekuks. Edasi läks otse koopa eest minu teada mingi kitsas rada, mida mööda pidi üles ronima. Igatahes mulle tundus küll, et lai kruusatee oli sellel kohal otsas. Kuskil kaugel ja kõrgel-kõrgel paistsid mingite teiste matkaseltskondade grupid liikuvat. Ju seal kuskil edasi oli jälle lai kruusatee.

Pildil on Montgo mäe koobas, milleni meie seltskond matkas.

Mina ei olnud küll nõus edasi minema ja seda mitmel põhjusel. Mul oli reie esikülg endiselt valus. Mõõda tavalist teed ma oleks võinud vabalt edasi jalutaja ja üles ma oleks võinud ükskõik kust kohast ronida. Kuna mu reie esikülg oli valus, siis ma ei saanud kuskile sügavale alla astuda. Tavalisest trepist ei ole mul mingit probleemi alla astuda, aga kui on sügavad astmed või peab kuidagi poolkükis olema, siis see on minu jaoks valus. Seepärast ma arvasin, et pärast on mul tagasi ronimisega raskusi ja ei tahtnud edasi minna. Mul oli sööki kaasas vaid üheks korraks ja süüa tahtsin ma seal koopa ees juba kohe. Hilisemaks korraks midagi enam ei oleks jäänud.

Pildil on Montgo mäel õitsev lavendel.

Hiljem selgus, et teistel oli vett igaühel kaasas vaid 0,5 l ja seda oli sellise ilma jaoks liiga vähe. Prantslanna vesi saigi söögipausil otsa. Prantslane pritsis vallatult oma veepudelist teisi ja ma veel mõtlesin, et miks ta vett raiskab, kui ta naisel on vesi juba otsas. Sellises kohas matkal on vesi ju kulla hinnaga. Minul oli 1,5 liitrine veepudel seljakotis ja seda jätkus teistelegi ning isegi selleks ajaks, kui olin juba tagasi all kesklinnas.

Pildil on vaade Denia linnale Mongo mäelt vaadates.

Kui mäel matkates tekib pissihäda, siis seda ei olegi kuskile teha. Tuleb lihtsalt tee äärde kükitada ja häda ära teha või jalad ristis kannatada.

Pildil on tortilla.

Sel ajal, kui me koopasuu ääres kividel istusime ja sõime, kõrvetas päike meid tublisti. Kui koju jõudsin, siis peeglist vaatasin, et see kõrv, mis oli istudes päikese poole, oli päikese käes punaseks läinud, mis osa jäi nokamütsi alt välja. Osa kõrvast on mul nüüd valge ja osa mitte.

Meie söögipaus kestis peaaegu 1h. Koopani jõudsime umbes 12.30 ja siis hakkasime kohe sööma. Tagasi kodu poole liikuma hakkasime umbes 13.30. Söögipaus möödus kuidagi nii märkamatult kiiresti. Mulle andis selline paus palju energiat juurde, sest teel tagasi võisin juba ringi keksida ja kott oli ka õnneks seljas kergem.

Minul oli söögiks kaasas võileivad, mille vahel oli juust, tomat ja roheline salat, võileivale olin määrinud veel ka mingit juustumääret. See salat võileiva vahel oli eriti mõnus, sest see oli krõmpsuvalt värske ja mahlane. Minu banaan oli kotis liikudes liigselt kannatada saanud ja banaani sisu viskasin minema ning koore tassisin korralikult koju tagasi, et mitte reostada mäge. Prantslastel olid kaasas müslibatoonid, ðokolaadi, banaani, pikk sai mingi täidisega ja tortilla. Tortillat olin poes müügil näinud, aga ma ei teadnud, mis asi see on ja siiani ei olnud seda kordagi proovinud. Tortilla oli nii suur, et seda jätkus meile kõigile ja see oli väga maitsev. Tortilla on mingi umbes 1cm või 1,5cm paksune omleti taoline toit, mille koostises on väiksed kartulitükid. Seda müüakse poes umbes 600g-es kinnises kilepakendis. Ma ostsin matka jaoks ekstra endale ka müslibatoone, aga unustasin kõik koju.

Ma arvan, et toit ei olnud meil just kõige õigem tõelise matka jaoks. Kui minna pikalt kestvale päris mägimatkale, siis peaks ikka midagi muud kaasa võtma. Umbes midagi sellist, mida sportlased tarvitavad võistluste või pikkade treeningute ajal energia saamiseks. Sellised võtavad vähe ruumi, neid on kerge tassida ja need annavad kiirelt vajalikul hulgal energiat. Ma ei ole selliseid tarvitanud ja ei oska nende kohta midagi täpsemalt kommenteerida.

Tagasitee möödus kuidagi kiiremini. Siis oli selge, mis ees ootab ja mingeid ootamatusi või üllatusi ei olnud. Minu Garmini patarei sai täpselt sel hetkel tühjaks, kui olime jõudnud mäe alla sinna kohta, kus algas asfalttee. Tagasiteel liikusime kiiremini (umbes 16min kilomeetri kohta), aga siiski venisime aeglaselt. Minu kella järgi oli koobastest asfaldilõiguni 5,7km ja selle läbimiseks kulus meil tagasiteel 1,5h.

Matkal oli nii soe, et prantslane käis ringi maika väel. Mina riideid vähemaks ei võtnud ja mul oli hea olla oma algse riietusega.

Kui jõudsime mäe alla asfaltteele, siis läksime prantslaste juurde koju teist teed mööda. Ma ütleksin tagantjärgi, et see oli viga. Pidime minema mere äärde, aga sinnani me ei jõudnudki, vaid liikusime mööda väikseid tänavaid pidi kesklinnani. Me tiirutasime ikka tublisti ja tegime mingi pikema ringi. Prantslanna kordas kogu aeg, et tal on kõik korras, aga oli selgelt näha, et ta on väsinud. Tal oli arvatavasti juba ka vedelikupuudus, sest tema vesi sai ju juba koobaste juures otsa. Kui me lõpuks kesklinna piiril olime, siis ega minagi ennast värskena tundnud. Loomulikult jaksasin veel liikuda, aga väsinud olin siiski. Õnneks prantslaste juures sain natuke puhata, kui sõime kõik ühiselt kooki ja siis pidin veel 3km koduni liikuma. Arvasin, et tahan vaid koju voodisse pikali visata ja voodi külmkapi juurde lohistada, et sealt pidevalt midagi süüa võtta. Tegelikult vist asi nii hull polnudki. Samal õhtul suutsin veel mõned kilomeetrid kodu piirkonnas ringi jalutada. Kokku tuli selle päeva jalutuste kogusummaks 28km. Lisaks olin ma enne matka veel ka oma jooksutrenni jõudnud ära teha. Mis kell ma matkalt koju tagasi jõudsin, seda ei mäletagi, see võis olla umbes 17.00- 18.00 vahel.

Esmaspäevane turupäev

Esmaspäeviti toimuvast uute kaupade turust Denias ma olen juba varem kirjutanud. Ühel esmaspäeval ma käisin jälle seal turul eesmärgiga osta ja süüa seal müüdavaid rasvaseid sõõrikuid. Rasvased sõõrikud on vist Hispaanias levinud toit, mida müüakse nii kohvikutes kui tänavatel. Ma tahtsin ka neid proovida, sest need on erikujulised. Kunagi müüdi Pärnus rõngakujulisi sõõrikuid. Denias müüakse pikki pulga kujulisi sõõrikuid. Nende läbilõige ei moodusta mitte ringi vaid sakilist tähte. Kui neid serveeritakse, siis raputatakse sinna peale küllaga tavalist suhkrut. Õnneks jõudsin kiirelt reageerida ja suhkrut peale ei raputatud. Seega sain ainult rasva.

Pildil on traditsiooniline Hispaania toit churros (või churos või pinche) ehk eesti keeles õlis küpsetatud sõõriku tainast tehtud küpsetis.

Maitsesid need nagu ikka tavalised rasvased sõõrikud. Kui sõõrikud kokku muljusin, siis vaatasin, kuidas rasv saia seest välja valgub. Rasvane maitseb hästi ja maitses seegi hästi. Nüüd on mul see järgi proovitud ja rohkem ma seda ei taha.

Samal päeval müüdi turul otse grilliautost ka sooja grillkana, ahjukartuleid ja grillitud ribiliha. Muu hind mulle meelde ei jäänud, aga grillkana kilo oli 7,5EUR. Kui on tahtmist sellise toidu järgi, siis esmaspäeviti toimuvalt turult saab seda osta.

Matk promenaadi tee lõppu

Ma olen sinna lõpuni juba varem jooksud ja seepärast ma sellest pikemalt ei kirjuta. Kõige lõpus on kalju peal sügavate astmetega trepid, mida mõõda saab alla mere äärde minna. Osaliselt nende treppide pärast saigi see matk ette võetud. Astusin mõõda astmeid alla mereni ja nägin, et polegi midagi erilist ja sealt edasi kuhugi mujale minna ei saa. Ilus oli küll muidugi. Minu kodust edasi ja tagasi oli matk kokku on 17km.

Pildil on promenaadi tee lõpus olev selge merevesi.

Seekord mul õnnestus nii organiseerida, et osa matkast sain ma oma jooksutrenni teha. Minu jaoks tassiti kuivad riided, söök ja jook ka kohale. Küll oli hea. Ma ei oleks arvatavasti suutnud nii pikka matka teha ja lisaks veel ka kaks jooksutrenni päevas. Niigi oli tegelikult raske koju jalutada juba tagasiteel olles, sest peale trenni peaks pigem puhkama mitte pikalt jalutama. Kodus sõin, magasin ja õhtuseks trenniks oli jälle energia olemas.

Pildil on promenaadi tee lõpus olev selge merevesi, kus on hea piirkond sukeldumiseks ja muude veespordialade harrastamiseks.

Kurnatud

Pikad matkad üsna järjest ja lisaks ka jooksutrennid olid mu organismi igatahes piisavalt kurnanud. Järgmisel päeval peale promenaaditee lõpus käimist tekkis mul huulele ohatis. Kohe hommikul oli mulle selge, et olen liigselt rabelenud. Mõtlesin, et huvitav, mis veel juhtub või kuidas organism veel endast märku annab. Trennis kajastus see nii, et eriti joosta ei jaksanudki. Trenni tegin ära küll, aga nii kiirelt kui vaja ei suutnud.

Pilt väljendab kurnatud olekut.

Samal õhtul ja ka järgmistel päevadel oli nohu tekkimise oht. Nina sügeles ja aeg-ajalt aevastasin. Polnud midagi teha, hakkasin jälle küüslauku sööma. Rohkem kuskile matkadele rabelema ei läinud ja pöörasin rohkem rõhku kodusele puhkamisele.

Pildil on huuleohatis. Minul tekkis huuleohatis suunurka ja õnnelikul kombel oli suunurk täiesti terve juba 1-1,5 nädalaga. Tavaliselt on mul suunurk järjest umbes 1 kuu katki, enne kui paraneb.

Õnneks nohu ei tekkinud ja muid nähtusid ka juurde ei tulnud.

Soe merevesi

Terve viimane nädal oli väga soe. Ma arvasin, et pidevalt soojad suveilmad ongi juba käes. Nägin, kuidas inimesed jalutasid rannas jalgupidi vees. Kui inimesed jalgupidi vette läksid, siis oli näha, et mingit kõhklemist ei olnud. Tegin sellest järelduse, et järelikult on vesi nii soe, et eestlaste jaoks kõlbaks juba ujuma minna. Kuna ma olin enda organismi piisavalt kurnanud ja mul oli nohu tekkimise oht, siis mina hoidsin ennast tagasi ja merevee jätsin puutumata.

Vene kaupade pood ja kesklinna igapäevane munitsipaalturg

Sõitsin korra naabrite autoga kesklinna, sest nad näitasid mulle, kus asub vene kaupade pood. See asub Carrer de Lepant ja Carrer de Sertori tänavate ristis ja on suhteliselt lähedal (umbes 300m kaugusel) bussijaamale. Poe nimi on Max Mini või midagi taolist. Peaaegu linnas, kus välismaal olen käinud, on alati ka vene kaupu müüdud. Nii ka Denias.

Vene kaupade poest saab osta näiteks tatart, mida mujal ei müüda. Loomulikult on seal ka Eestis tuntud präänikud, Eesti poelettidel müüdavad kommid, pelmeenid ja halvaa. Sealt poest saab laenutada nii venekeelseid DVD-l olevaid filme kui venekeelseid raamatuid. Selle poe kaudu saab organiseerida isiklike pakkide saatmist Ukrainasse. Kui ma õigesti aru sain, siis on Denia ja Ukraina vahel ka mingi bussiliin.

Kui ma oleks tööd otsinud, siis sealt poest oleks saanud arvatava töökoha. Selle poe uksel oli silt, et vajatakse müüjat.

Ma jõudsin kesklinna poodi lõuna ajal. Mul oli kõht tühi. Eks eelnevad päevad, jooksutrennid ja matkad mõjusid ka ja kõht oli tühi. Ei teinud ma sel päeval jooksutrenni ja kui ei jookse, siis polegi nagu midagi muud peale söömise teha. Kui juba vene kaupade poes olin, siis ei saanud ma sealt tühjade kätega välja tulla. Ostsin omale mingid moositäidisega magusad padjakesed, mille hävitustööd alustasin koheselt väljaspool poodi.

Nii magusat süües ja kodu suunas lonkides kuuma päikese käes jõudsin kesklinna. Ma ei ole varem kunagi kesklinna sel ajal sattunud, kui linna keskel on avatud munitsipaalturg. See on vist iga päev hommikust saadik avatud umbes 14.00-ni. Turg on kinnises hoones. Turg näeb välja umbes selline, nagu näiteks Tallinnas Balti jaama turul on kinnised turuhooned. Seal hoones on kõikjal letid, kus müüakse eri kaupu. Seal on nii värskete mereandide kui värske liha letid. Loomulikult müüakse seal ka igasugu värskeid puu- ja köögivilju. Seal on mitmeid saia- ja koogilette ning müüakse ka kuivatatud puuvilju ja pähkleid. Kokkuvõttes tavaline turuhoone, kus hoone keskel oli ka mitu valmistoidu kohvikut.

Ma lõpetasin oma vene poest ostetud magusate padjakeste söömise ja kõht oli ikka veel tühi. Koogiletid lausa tõmbasid mind enda poole nagu magnetiga. Ma ei ole Denias mitte ühestki koogipoes käinud, sest ma tean, et kui ma ühte koogikest proovin, küll tahan siis järgmist ja veel järgmist ja nii muudkui edasi.

Ostsingi traditsioonilisi Hispaania pirukaid. Need näevad välja kui tillukesed shotsnikud, aga kohupiimatäidise asemel on seal näiteks kapsa- või tomatitäidis. Ma ostsin neid igast sordist ühe, et ikka järgi proovida. Tegelikult ma ei mäletagi nende maitset ja sisu, sest ma lausa neelasin need alla ilma mõtlemata, mida ma söön. Kahju, et sedasi ahnitsesin.

Pildil on pizza.

Koos pirukatega ostsin ka kandilise pitsatüki. See paistis nii ahvatlev ja kõht oli ju mul tühi. Jalutasin muudkui kodu suunad ja järjest sõin ära kõik, mis olin ostnud. Pitsat ma muidu tavaliselt ei söö ja Denias oldud kolme kuu jooksul ei olnud ma kordagi pitsat söönud. Poes müüakse vaid külmutatud pitsasid ja neid ma ei osta ei Eestis ega siingi.

Kõht muudkui paisus ja täitus, aga mitte ühtegi asja ma alles ei jätnud. Kui kõik oli otsas, siis mõtlesin küll, et oleks võinud kas kõik pirukad või pitsatüki järgmiseks söögikorraks jätta. Aga noh, ei saanud ju.

Järgmisel päeval pidin võistlema 3km distantsil ja mõtlesin, et mida iganes söön, 3km suudan ikka ära joosta ja seedimisele see kahju ei tee. Kokkuvõttes ega see toidukogus nüüd nii hiigelsuur ka ei olnud ja mingit paha oleku tunnet ega üleliia söömise tunnet mul ei tekkinud. See oli mul kuidagi eriline päev, sest kui olin söönud oma tavalise hommikusöögi, siis peagi tekkis kõhu tühjuse tunne. Mul oligi rohkem energiat vaja, sest nädala jooksul kulutasin kaloreid rohkem kui tavaliselt. Õhtul sõin siiski jälle normaalselt. Õnneks on turg mu kodust kaugel ja kesklinna ma sellisel kellaajal ei satu ja nii jäävad minust saiakesed turulettidele seisma ja teisi inimesi ootama.

Enese kaalumine

Viimati kaalusin ennast veebruari alguses prantslase juures kodus. Mul ei olnud aimugi, kui palju ma hetkel kaalun. Sama päeva õhtul, kui turult palju igasugu saiatooteid ostsin ja ära sõin, ütlesid naabrid, et neil on kodus kaal. Ma koheselt palusin seda üheks õhtuks laenuks, et järgmisel hommikul hea vaadata, palju ma ärgates tühja kõhuga kaalun.

Pildil on kaalujälgija.

Nägu on mul nähtavalt peenemaks jäänud võrreldes veebruari algusega, kui kaalunumbreid nähes silmi pööritama hakkasin. Olen peale veebruari algul kaalumist rohkem toitumisele tähelepanu pööranud. Õhtul kodus kaalusin kui kõht oli õhtusööki täis ehk siis samade tingimustega kui prantslase juureski. Võrreldes veebruari alguse kaalumisega olin 1,8kg kergem. See teeb umbes 0,5kg kaalulangust nädala kohta, mis on normaalne. Kui enda nägu vaatasin, siis võisin ikka suuremat kaalu langust oletada. Esialgu kõlbas seegi. Arvestasin, et sama päeva lõunal sõin palju saiatooteid ja see võis kindlasti kaalu natuke mõjutada.

Järgmisel hommikul kaaludes ei olnud ka mingeid rõõmustavaid numbreid veel näha. Tahtsin kaalu naabritele tagasi viia, aga nad lubasid selle mulle jätta niikauaks kui mul vaja läheb. Nemad ise ennast ei kaalu ja nagunii seisab ja kogub see niisama tolmu. Ma olin kohe nii õnnelik. Sain ju endale ikkagi uue mänguasja. Nüüd olen täielik toitumise, kalorite ja kaalumise jälgija.

Võistluspäevast alates hakkasin toitumist üles kirjutama ja sissesöödavate kalorite koguseid arvestama. Nagunii ma nii lõputult ei viitsi. Eks paistab, kaua ma nii jätkan. Mingil hetkel tuleb murdumispunkt nagunii. Esimesel ja teisel päeval sõin 1400 kalorit ja kolmandal päeval olin trennis täielik enese hale vari. Mul ei olnud absoluutselt jõudu, et joosta. Kahju küll, sest rikkusin nii staadionitrenni ära. Kuidagi suutsin trenni lõpus koju tagasi sörkida, aga selline tunne oli, nagu oleks teinud ei tea mida, et selline jõuetuse tunne oli. Tahan küll vähem kaaluda ja seda eelkõige just rasva arvelt, aga ikka nii, et joosta ka jõuan. Järgmistel päevadel tarbisin ikka rohkem kaloreid.

Igatahes mu keha on silmnähtavalt saledam võrreldes veebruari algusega. Oma parimate päevade ja seniseni parimaid võistlustulemusi tehes olen ma ikka märksa vähem kaalunud. Hetkel olen potentsiaalne toitumishäiretega patsient. Toitumine on juba nagu kinnisidee, loen kaloreid ja mõtlen, et kas söön ikka piisavalt vähe, et kaal langeks ja kas söön ikka piisavalt palju, et treenida jaksan. Põhiline, et lihastes on jõud alles. Nüüd kaalun iga päev mitu korda nagu hull kaalujälgija. Tahaks kiirelt vähem kaaluda, aga kiirelt ju ei saa ega tohi.

Minu esimene mitteametlik võistlus Hispaanias

Peale korralikku saitoodetega lõunat võistlesin järgmise päeva hommikul kodu lähedal Denias 3km võistlusel. Kohalik klubi korraldas selle nagu kontrolljooksuks. Osad klubi liikmed lähevad 11. märtsil Hispaania (või mingi väiksema piirkonna) veteranide võistlusele 10000m jooksma. Nii sain ma vähemalt asjast aru. See 3km võistlus oli nagu kiiruse tekitamiseks selleks võistluseks.

Ilmateade lubas selleks päevaks +24C ja päikest. Nii ka oli. Mul mingit erilist võistlusärevuse tunnet ei tekkinud. Huvi pärast kaalusin jälle ennast hommikul vahetult enne võistlusele minekut ja kohe võistluselt tulles. Võistlusega kaotasin 1,5kg. Nii palju väljus kehast vedelikku, sest ega sealt muud väljuda polnud nii lühikese aja jooksul.

Võistlusrada oli maha mõõdetud minu kodu ja Denia staadioni vahelisele alale. See oli eramajade rajoonis suure tee äärest kõrval. Sellel territooriumil sõitsid vaid need autod, kellel oli nendesse eramajadesse asja. Ma ei olnud seal majade vahel varem jooksmas käinud. Kui sain teada võistluse toimumise koha, siis tegin küll seal mõned õhtused kerged trennid, et rajaga tutvuda. Peale seda võistlust olen nüüd sageli seal jooksmas käinud, sest seal on olematu autoliiklus ja asfalt on seal ka hea.

Joosti kaks ühesugust ringi (umbes 1,3km pikkused ringid) ja siis veel natuke otsa sama ringi mööda, et täpselt 3km tuleks täis. Rada oli maha mõõdetud spets maamõõdu mõõteriistaga, nii et distantsi pikkus oli täpselt 3km. Mulle see rada ei meeldinud, sest joosti sõiduteel ja kõik pöörded olid täisnurksed. Kokku tuli 3km jooksul võtta 13 täisnurkset kurvi ja nendest vaid 2 olid samasuunalised nagu staadionil joostakse. See teeb raja aeglaseks.

Ühiskogunemine ja ühissoojendus pidi algama 10.30. Ma juba teadsin või arvasin, et kõik hilineb nagunii. Ma jalutasin kodust kogunemispunkti ja hakkasin ise omaette õigeaegselt jooksma. Hea oli, et nii tegin. Nagu siin kombeks, algaski ühissoojendus plaanitust hiljem. Ma tegin kogu ühissoojenduse kaasa, sest minul kui võõral ei olnud viisakas kuskil omaette nokitseda, kui kõik teised teevad midagi kambakesi koos.

Soojendus algas ringis ühise võimlemisega. Klubi treener näitas ette ja kõik tegid ringis harjutusi kaasa. Mina alustan võimlemisharjutustega tavaliselt ülevalt poolt, siin aga alustati just jalgadest ehk siis altpoolt. Tegin kogu võimlemise korralikult kaasa, aga kui klubi liikmed läksid igaüks autodesse midagi kohmitsema enne soojendusjooksu, siis oli mul aega, et enda jaoks harjumuspäraseid võimlemisharjutusi teha. Ringis koos tehes jäid osad mulle vajalikud harjutused tegemata. Mulle ikka meeldib üksi omaette nokitseda rohkem.

Soojendusjooks algas alles 30min enne planeeritavat võistluse starti. Joosti kambakesi koos. Peagi venis jooksjaterivi pikemaks. Mehed jooksid kiiremini ees ja muu seltskond ja mina ka nende seas venis aeglasemalt järgi. Üks naine jooksis minust soojendusjooksu ikka märksa kiiremini, aga pärast võistluse ajal ma teda ei näinud enam kuskil ja lisaks ta ka katkestas. Pole oluline, kui kiirelt teed soojendust, oluline on, kui kiirelt võistled. Mehed jooksid 3km ja vaatasin, et lähevad veel ka järgmisele ringile. Stardi aeg muudkui lähenes ja nad ikka veel jooksid. Mina tegin soojendusjooksu siiski endale sobiliku tempoga ja endale sobilikus pikkuses. Ma nii küll praegu ei suuda, et 10min enne võistluse starti lõpetan soojendusjooksu ja siis kohe suudan kiirelt võistelda. Ma tahan ikka pikemalt puhata ja lisaks teha ka jooksuharjutusi ja kiirendusi. Ma arvasin, et küllap stardi algus lükkub edasi ja nii oligi.

Kui mina olin enda jaoks sobiliku pikkusega soojendusjooksu ära teinud, siis tegin jooksuharjutusi ja kiirendusi. Kui klubi liikmetel sai soojendusjooks tehtud, siis nad tegid kohapeal umbes 10 põlvetõstesammu ja umbes 10 päkkadel hüpet koha peal. Nii palju siis jooksuharjutustest. Edasi tehti kohe 4 kiirendust, aga ma ei tea, kui pikalt neid tehti. Umbes 100-200m. Kõige lõppu tehti veel üks planeeritava võistlustempoga umbes 150m pikkune kiirendusjooks. Selle tegin nendega jälle kaasa. Edasi anti aega 5min, et startida.

Ilm oli väga palav ja mina jooksin päikseprillide ning nokamütsiga. Peale minu oli vaid ühel mehel veel nokamüts peas. Ju kohalikud on kuumuse ja päikesega rohkem harjunud kui mina olen. Puhus arvestatav tuul, nii et ühel sirgel tuli vastu tuult pressida. Nii tugev siiski tuul ei olnud, et oleks jooksukiirusele mõjunud. Siiski nii tugev oli tuul, et vajadusel oleks hea olnud kellegi selja taga sellel lõigul tuulevarjus passida.

Mina koorisin ennast paljaks, kui nii võib väljendada. Jooksin võistlustrussikutega ja üleval pool oli mul vaid napp topp. Ma ei tea, kuidas ma kõrvaltvaatajale paistsin, sest mul on ilusad valged selgepiirilised lühikesed liibekad nüüd arvatavasti terve suvi läbi jalas. Treenin igapäevaselt lühikeste liibekatega ja need on mulle korralikult jalga päevitunud. Jalad on mul poolest kintsust saadik kuni sokkideni pruunid, aga kõik muu on valge. Hea oli, et ma võistlustrussikutele sõlme nööriga peale tegin, sest nii kui võistlus algas ja jooksma hakkasin, siis oli tunne, et püksid kukuvad alla. Nendel pükstel ei ole kummi või on see välja veninud ja nii ongi ainus asi nöör, mis pükse üleval hoiab.

See oli nagu mitteametlik võistlus. Igaüks võttis ise oma aega ja mingeid rinnanumbreid ei jagatud. Minu jaoks oli see siiski võistlus. Mul ei tekkinud küll mingit suurt võistlusärevust või pinget, aga võistlus oli see siiski. Ma pingutasin nagu võitlusel ja ma ei saa öelda, et jooksin kergelt nagu trennis. Ma tegin siiski korraliku võistluspingutuse.

Seda, et igaüks ise oma aega võtab, ma ei teadnudki. Seda sain teada alles siis, kui kohaliku klubi treener igaühe juurest läbi jalutas ja küsis ning üles kirjutas ajad. Ma ei tea, kas vajutasin täpselt õiges kohas aja kinni, sest ma arvasin, et keegi võtab ikka aega ka ja saan hiljem õige aja teada. Ma mäletan võistluse lõpumeetreid, et mõtlesin, et pingutan ikka lõpuni see tähendab, et pingutan üle lõpujoone ja ma arvan, et nii ma panin alles peale lõpujoont kella kinni. Ega see suurt muidugi koguaega ei mõjuta.

Stardis kohalik treener rõhutas, et igaüks jooksku ikka ise omale sobiliku tempoga. Ma ei tea, kas kohalike jaoks oli see pigem trennitempo või võistluspingutus. Mina panin täiega. Kui 300m oli joostud, siis oligi juba tunne, et nüüd vist alustasin liiga kiirelt. Edasi läks kõik ühtlaselt. Algul oli minu lähedal ees mingi mees, aga selle püüdsin kiirelt kinni ja läksin mööda. Algul, ma ei teagi kui pikalt, oli keegi mu selja taga. Ma kuulsin nii samme kui hingamist. Mind ausalt öeldes ei huvitanud see karvavõrtki. Ma ei vaadanud kordagi tagasi ja ma ei tea, mis minu taga toimus.

Sisuliselt jooksin terve distantsi üksinda. Mehed olid kaugel ees ja enda taga ma ei kuulnud kedagi lähedal olevat. Lõpu poole hakkas üks mees esimeste meeste pundist maha jääma ja talle ma muudkui lähenesin. Kui lõpu aegu vaadata, siis võibki jääda tunne, et keegi oli üsna minu ees. Ma siiski ei püüdnud teda kinni ja ma ei tea mitte kellegi teise aegu veel.

Ma teadsin, et suudan joosta kiiremini kui 4min kilomeetri kohta. Samas teadsin, et päris 3min 50sek kilomeetri kohta ma veel ei jaksa, aga ikka lootsin. Finiðis vaatasin, et sain kokku 11min 35sek. Jäin rahule. Olen väga õnnelik, sest jooksin esmakordselt peeaegu viimase 3 aasta jooksul km ajaks alla 4min. Jube aeglane ikka küll, aga asi seegi. Muidu olin pidevalt võistelnud umbes 4min 10sek kandis ja kuidagi ei saanud sellest kiiremini. Kui see barjäär on ületatud, siis edasi on juba lihtne. Nii ma loodan.

Kui arvestada, et joosti staadionil jooksmisele vastupidises suunas ja oli kokku 13 täisnurkset kurvi, siis usun, et staadionil ja naelkingadega oleks ikka alla 11min 30sek ära jooksnud. Mulle meeldib staadionil võistelda. Meeldib ka asfaldil ja mujal. Kui ise olen vormis, siis pole vahet, kus pinnasel jooksen, siis meeldib mulle kõikjal võistelda, kus on siiski normaalselt võimalik joosta, mitte mingi mülgastes ja mätaste vahel hüplemine.

Pulss tõusis mul võisteldes maksimaalselt 190-ni. Kui samal päeval oleks olnud 10km võistlus kergel rajal, siis seda oleksin jaksanud joosta umbes 4min 15sek kuni 4min 20sek kilomeetri kohta. Kohe peale umbes esimese kilomeetri jooksmist üks meesjooksja katkestas ja minu teada katkestasid ka 2 naisjooksjat millalgi.

Osad osavõtjad läksid kiirelt peale võistlust minema. Ma jäin sinna igaks juhuks passima, sest ma ei teadnud, kas tehakse ka ühiselt lõdvestusjooks. Tehtigi. Peale lõdvestusjooksu igaüks venitas omaette ja õnneks enam ringis venitamist ei toimunud.

Mulle oli see võistlus vajalik ka seepärast, et näitaksin ennast kohaliku klubi jooksjatele ja nii saan koos kellegagi autole, et kuskile mujale võistlema sõita. Nüüd mind juba tuntakse ja edasine võistlustele sõit ei ole probleemiks.

Veebruari ilmakokkuvõte

Veebruaris sadas kokku kahel päeval vihma kohe veebruari alguses. Veebruari alguses esimesed 2 nädalat oli sooja umbes +10C, aga puhus väga külm tuul. Sel ajal jooksin ainult pikkade liibekatega, sooja mütsiga, mis kattis kõrvad, vahel olid ka kindad käes ja soe pikkade varrukatega pesu tavalise jooksupluusi all. Peale Valentinipäeva läks ilm veidi soojemaks ja tuul ei olnud enam nii külm ega tugev. Aegajalt sain joosta taas lühikestes dressides.

Pildil on looduses peenardel kasvav õitsev aaloetaim. Sama taime kasvatakse Eestis potilillena.

Veebruari poolik lõpunädal ja märtsi esimene poolik nädal olid nii võrratult soojade ilmadega. Kõik mu matkad ja ka võistlus toimusid sellel ajal. Sooja oli pidevalt +20C või rohkem. Kui oligi tuul, siis oli see soe ja meeldiv. Mina juba arvasin, et ongi suvesoojus käes ja enam ei ole vaja pikki ja sooje riideid treenimiseks.

Pildil on looduses metsikuna kasvav Aloe Vera taim, mis on paljude kosmeetika ja/või ilutoodete koostisosaks.

Nüüd märtsi esimesel täisnädalal on taas jahe. Olen jooksnud vahel jälle pikkade soojade riietega ja kindadki kätte pannud. Enamasti on just hommikuti külmad tuuled ja siis on vaja soojemalt riidesse panna trennis. Õhtustes trennides olen saanud lühikestes riietes joosta. Ilm ja tuuled on praegu muutlikud. Kord puhub tuul ühte pidi ja siis jälle teistpidi. Kord on +13C sooja ja siis jälle rohkem. Õhtud on taas jahedad, nii et õhtuti väljas jalutades kannan jälle sooja mütsi. Naabrid rääkisid, et sel talvel on erakordselt vähe vihma olnud ja tavaliselt on ikka pikemad vihmaperioodid. Mul on siin ilmaga igatahes hästi läinud. Külm tuul mind ei sega, põhiline, et ei saja ja teed ei ole jäiselt libedad. Praegu loodus kuivab ja ootab vihma.

Pildil on loorberipuu.

Loodus

Praegu õitsevad minu kodutänava ääres moonid. Via Verde ääres on mandliistandused ilusates õites. Naabrinaine näitas mulle looduses minu kodu lähedal kasvavat loorberipuud ja aloe vera taime, mis asub Via Verde ääres.

Pildil on õitsvad moonid.

Minu kodu lähedased apelsiniistandused järjest tühjenevad. Märtsi lõpuni on mul küll apelsine, aga kui kaua pikemalt neid jätkub, ei tea. Naabrinaine näitas, et kui puu otsas rippuvad apelsinid on veidi piklikumaks veninud, siis see tähendab, et need enam müügiks ei kõlba. Nüüd ma siis tean, et kui on piklikumad viljad, siis neid enam omanik koristama ei tule ja ma võin neid rahulikult koju tassida. Rõdul ja wc-s on mul endiselt apelsiniladu, mida ikka aeg-ajalt täiendan. Tundub uskumatu, aga osad viljad tervetes istandustes jäävadki puude otsa vedelema. Omanik käib ja peksab viljad puude otsast alla, et need ometi puude otsa ei jääks rippuma. Järgmiseks saagiks valmistudes peavad puud eelnevatest viljadest tühjad olema. Ma nii täpselt ei tea, miks see nii on. Ma omakorda näitasin naabrinaisele, kus asub maja, mis pakub tasuta greipe ja naaber oli kohe väga rõõmus, sest talle need meeldivad.

Pildil on martsipanimuna.

Poodides on müügil juba lihadepühade aegseid toite. Enamasti on need värvilistes paberites ðokolaadimunad. Need mulle huvi ei paku. Ma leidsin Aldist martsipanist muna ja see meeldib mulle väga. Maitseb samamoodi nagu Kalevi komm.

Pildil on martsipanimuna.

Tänu naabrinaisele on mul nüüd uus valguallikas toitumiseks. Aldis müüakse mingit asja, mida ma maitsetuks kohupiimaks kutsun. Võib-olla on sellel mingi muu nimi. Igatahes on selles tootes palju valku, rasva ei ole peaaegu üldse ja süsivesikuid on ka vähesel määral. Seega on see väga hea valguallikas.

Pildil on Aldis müüdav maitsetu kohupiim.

Reie esikülg on mul endiselt valus. Täna hommikul joostes põrutasin parema jala päkka. Annan teada, kas see on ka edaspidi valus.