Trenniteema

Eelmine nädal oli trennis kuidagi raske nädal. Trennid olid rasked ja lisaks olin ma ka miskipärast väsinud. Reie esikülg oli ka ühel päeval eriti valus, aga see on praeguseks juba unustatud. Reie esikülg oli ühel päeval nii valus, et ilma käega kuskile toetamata ei saanud ma ei istuda ega istumast tõusta ja trepist alla liikumine oli ka valus. Trepist alla liikudes keerasin päkaosa väljapoole, et siis olid astudes kasutusel teised lihased ja ei olnud nii valus. Jooksmisel oli kah iga samm valus, sest iga sammuga lihas vetrub ja vibreerib ning ei olnud seal midagi mõnusat.

Järgmisel päeval oli juba veidi parem tunne. Lihased olid loomulikult ikka valusad ja joosta oli valus, aga enam ei mõtelnud igat liigutust tehes reie esiküljele. Iga päevaga läks kiirelt parmaks ja isegi vist juba teisel või kolmandal päeval kindlasti ma sain juba ilma toeta istuda ja istumast tõusta ja trepist käies ei mõtelnud lihasvalule. Reie esiküljed on mul loomulikult endiselt valusad, nagu vist järjest juba 2 kuud, aga sellega olen juba harjunud.

Ühel päeval tegin staadionimurul kiirendusi. Tahtsin mõned 100m teha ka rajal ja aega võtta. Ilm oli soe ja lihased olid soojad ja jalg oli kuidagi kerge ja samm lahtine. Mingid mulle tundmatud noormehed hakkasid ka just rajal kiirendusi tegema. Palusin neil oodata, et saaksin koos nendega ühe kiirenduse teha. Päris hea oli koos kellegagi sprintida, sest siis suudan ennast paremini kokku võtta ja keskenduda kiirele liigutusele. Loomulikult olid noormehed minust kiiremad, aga ma ikka pingutasin ka tublisti. Sain ise ajaks alla 18sek. Küll ma olin rahul. Eelmisel või üleeelmisel sügisel ja isegi veel sel talvel siin ma ei olnudki alla 20sek 100m jooksnud ja tegelikult on ajad olnud enamasti 21-22sek. Nüüd kõik klappis, pingutasin ja sain alla 18sek. Oh, ma olin väga rahul.

Pildil on Denia kergejõustikustaadioni tagasirge, mille kõrval on näha jõu tegemiseks seadmeid.

Nii kiirelt ma ei suuda hetkel palju 100m kiirendusi teha. Ühes trennis võib-olla 1-2 tükki ainult, aga hea seegi. Varasematel aastatel tegin pidevalt lõdvalt umbes 17-18sek kanti kiirendusi, aga mis ma ikka mõtlen, mis oli. Praegu on olevik ja oluline on, mida suudan praegu ja mida edaspidi.

Need noormehed olid arvatavasti mingid võõramaalased. Ma ei saanud aru, mis keeles nad omavahel rääkisid, aga inglise ega hispaania keel see ei olnud. Kui ma nendele hispaania keeles midagi ütlesin, siis nad ainult naeratasid vastu. Sain aru, et nad ei oska hispaania keelt. Ma käitun ise samamoodi, kui keegi minuga midagi mulle arusaamatus keeles räägib. Ainult naeratan ja midagi vastu ei ütle.

Ühel korral olen trennis ühe 200m lõigu jooksnud alla 40sek. Selle üle olin ka väga rahul ja üllatunud. See oli juhuslik nii kiire sähvatus. Staadionil oli sel ajal väga palju teisi kergejõustikugruppe treenimas. Ju see pani mind rohkem ennast kokku võtma ja pingutama ja nii see aeg tuligi. Loomulikult tõusis selle ajal ka pulss kõrgele, sest ma ikka pingutasin tublisti. See juhtus loomulikult alles peale seda trenni, kui olin 100m jooksnud alla 19sek. 200m lõike olen muidu teinud umbes 44-45sek kanti. Ega ma meelega nii aeglaselt ei ole jooksnud, kiiremini lihtsalt ei ole jaksanud.

Kõik jooksukiirused on omavahel seotud. Kui ma ei jaksa 100m joosta alla 20sek, siis ei tasu loota, et ma 200m suudan alla 40sek joosta. Samas kui jooksen 200m lõike umbes 44-45sek, ega siis ma ei suuda 400m kohe kiiremini kui 90sek joosta. 1000m lõike teen praegu ajaga tublisti üle 4min ja seega teen pikemaid lõike veel aeglasemalt ja tempojooksu jooksen veelgi aeglasemalt. Tavalisi krosse jooksen enamasti aeglasemalt kui 5min km kohta. Kergeid taastavaid trenne jooksen aeglasemalt kui 5min 30sek km kohta. Nädalas jooksen umbes 110-130km. Küll kõik kiirused kasvavad järjest.

Mina pakun, et kui praegu peaksin võistlema 10km distantsil, siis kergel maal suudaksin joosta keskmise kiirusega umbes 4min 15sek km kohta. Loomulikult tahaksin kiiremini, aga igaks juhuks ei julge kiiremat aega pakkuda. Peagi seisabki mul ees ligi 10km maanteejooksu võistlus. Kuna see võistlus võideti eelmisel aastal keskmise kiirusega 3min 12sek km kohta, siis arvan, et rada ei ole kerge ega kiire. Eelmisel aastal oli jooksu lõpetajaid umbes 1200 ja vaevalt, et ma saan kuskilt esireast startida. Vaatasin eelmise aasta protokolli, et näiteks ühel esikahesaja hulka tulnud jooksjal kulus koguni 30sek, et stardijooneni jõuda. Kui stardin ka kuskilt tagareast, siis kaotan päris palju sekundeid esireast startijatele. Praegu ma ei ole isegi võistlusele veel registreeritud, nii et enne ei saagi võistlemisest rääkida, kui ma ei ole ametlikult võistlejate nimekirjas.

Pilt kujutab väsimust.

Mul on mingi kummaline väsimuse tunne siiamaani. Eelmisel nädalal oli kuidagi väsimus üle ühe päeva ja sel nädalal on samamoodi. Ühel päeval olen energiat täis ja jookseks kasvõi läbi seina ja teisel päeval ainult magaks ja muud teha ei tahakski.

Märtsi algul umbes hakkas vist kõik pihta, kui tagantjärgi asja meenutada. Ükspäev jooksma minnes oli selline tunne, et kops on nagu kinni. Ma ei oska seda teisti kirjeldada, kui et justkui rinnakorv ei liikunud täies ulatuses või nagu õhku ei saanud piisavalt palju nagu tavaliselt. Samas see ei olnud midagi erilist või kohutavat ja treenimist see ei muutnud kuidagi ja trennitulemusi või pulssi see ka ei paistnud mõjutavat.

Kui eelmisel nädalal hakkas väsimus pihta, siis kahtlustasin, et võib-olla hakkas pihta allergia. Ma olen kevaditi puude õietolmule allergiline. Kuna mul ei olnud mitte mingeid muid sümptomeid, mis tavaliselt mul allergiaga kaasnevad, siis lootsin või arvasin, et küllap on väsimus kuidagi lihtsalt trenniväsimus. Siinne loodus on teistsugune võrreldes Eestiga. Ühes kohas olen näinud kaske juba urbadega, aga rohkem mitte. Kase õietolmule ma peaksin igatahes allergiline olema.

Pildil on Eesti loodus vaadatuna Väikese Munamäe otsast.

Eelmisel aastal läks mul allergiaga kuidagi kergelt. Kevadel olin Itaalias just sel ajal, kui ilma läksid nii soojaks, et seal loodus tärkas ja puud hakkasid õitsema ja loodus lõhnas. Siis mul oli küll kergelt allergiasümptomeid ja koheselt tuli väsimus peale. Samas Eestisse tagasi tulles muudkui olin ootusvalmis, et millal mul allergiasümptomid tekivad, aga neid nagu ei tekkinudki. Põhjus võis olla selles, et ma hakkan allergiast välja kasvama või selles, et õppisin pidevalt kodus ja koolis ja väljas viibisin väga vähesel määral ja seega ma ei puutunud allergeenidega kokku. Igatahes terve kevade ja suve alguse kohta ma ei tarvitanud isegi ühte allergiapakki lõpuni, sest ma ei tundnud vajadust. Ühes pakis on 28 tabletti. Võibolla ma kasvan allergiast välja, aga võib-olla on abi hoopis Transfer Factorist, mida olen viimase 2 aasta jooksul tarvitanud lootuses, et ehk see aitab allergiast lahti saada.

Ma ei ole siin Denias ka veel ühtegi allergiatabletti tarvitanud, kuigi kaasa võtsin neid hulganisti. Kui mul hakkab allergia, siis tekib silmadesse kuidagi väsimuse tunne, silmalaud sügelevad ja silmad lähevad punaseks. Silmade sügelemine on väga ebameeldiv, sest seda ei suuda kuidagi peatada. Kui korra hakkan silmi hõõruma, siis peatuda on raske. Edasi on juba terve silma valge osa punaseks hõõrutud. Lisaks tekib silmadesse kogu aeg rähma. Hommikul ärgates võivad silmad olla kergelt rähma tõttu kinni kleepunud silmanurkadest.

Lisaks võib allergiaga kaasneda ka pidev nohu ehk ninaärritus. Ma võin kogu aeg aevastada või tekib pidev soov nina nuusata. Süda võib ka hakata palju kiiremini lööma. Ühel kevadel oli nii, et ma ei saanudki enam joosta, sest nii kui oli soe päikseline ilm, lõi süda palju kiiremini ja jooksmine oli võimatu. Mul on allergia pärast mitu hooaega läinud „aia taha”, sest siis ma üldse ei teadnudki, et mind vaevab allergia ja kui ükskord teada sain, siis sõin valesid tablette, mis muutsid olukorra veel hullemaks. Nii need hooajad järjest tuksi läksid.

Minu Denias olemise üks põhjuseid ongi see, et siin on väidetavalt sobilikum kliima allergikutele ja astmaatikutele. Eks paistab. Siiani on mul küll kõik üsna hästi läinud allergia seisukohast. See, et siin on vähe loodust ja Eestiga võrreldes teistsugune loodus, tuleb mulle allergia seisukohast ainult kasuks.

Miks ma ei söö praegu allergiatablette, kui kahtlustan, et väsimust tekitab allergia? Need on siiski tugevatoimelised tabletid, mitte mingi lihtne c-vitamiin. Kui just karjuvat vajadust ei ole, ega ma siis igasuguseid tablette süüa ei taha. Kuigi need mõjuvad allergiat pärssivalt, on nendel kindlasti ka muid kõrvalmõjusid, sest tabletid ei ole kunagi mingid süütud asjad, mida organism suure heameelega endasse haarab. Kui ma ei söö tablette, siis näen, kas siin on mind häirivat allergiat ja kuidas see minu organismile mõjub. Kui mul peaks siin tekkima silmade sügelus või muud selged allergiasümptomid löövad välja, siis hakkan küll koheselt neid tablette sööma. Õnneks need allergiatabletid ei kuulu keelatud ainete nimekirja. Vähemalt eelmisel aastal veel ei kuulunud. Paat aastat tagasi tehtud uuringutel õnneks mul ei tuvastatud ei astmat ega koormusastmat. Ma saan väga hästi aru, et allergia võib kas ära kaduda või see võib ägedamaks muutuda ja minna üle mingiks astma vormiks.

Ilm ja loodus

Ilmad on muutlikud, kuid enamasti ikka soojad. Treenida olen saanud ikka ainult lühikestes pükstes. Selle nädala teisipäev oli erand, sest ööpäev läbi sadas pidevalt vihma. Sellel esmaspäeval sadas esmakordselt märtsis ja esmaspäeva südaöösel hakkas kestev vihmasadu pihta, mis kestis ühe ööpäeva. Esmaspäeval sadas ainult kergelt ja ainult hommikul ning ennelõunal.

Teisipäeval kevade saabumisega saabus Hispaaniasse hoopis vihma ja lumi. Teleuudistes näitas pidevalt otselülitusi Valencia eri piirkondadesse. Denias sadas palju vihma, aga mõnes teises kohas oli veel hullem. Inimesed käisid kummikutega ringi nii, et vesi oli peaaegu kummiku ääreni. Teleuudised näitasid, et veevool nii kiire, nagu oleks käinud madalas kiirevoolulises jões, mitte tavalisel tänaval. Autod ei saanud kõrge veetaseme tõttu sõita.

Meretasapinnalt kõrgemates piirkondades sadas maha sügav ja kohev lumi. Mitmes eri kohas, mis asusid üle 1000m üle merepinna oli kõikjal valge lumekate maha sadanud. See kevade saabumise ilm oli nii eriline ja ootamatu, et teleuudised näitasid järjest esimesed 15min uudistesaatest ainult otselülitusi eri piirkondadesse ja siis seal reporter seisis kas lumes või vihmasajus ja kommenteeris olukorda. Ei kujuta ette, et Eesti teleuudised näitaksid 15min ainult mingeid ilmaviperusi. Ma ei liialda kellaajaga, sest ma ootasin, et telekas t näeksin ilmateadet, aga ilmateadet ei olnudki, oli vaid 15min reportaaþe eri piirkondadest.

Pildil on minu jooksutossud NB 1224, mis läksid peale lompides ja vihmas jooksmist väga puhtaks . Pilt on tehtud, kui tossud olid juba ära kuivanud.

Kui reportaaþid eri piirkondadest said läbi, siis jätkus ilma teema teisest vaatevinklist. Siis näidati kaadreid sellest, millist kahju on ilm sel talvel teinud ja arutati, kuidas põllumeestele/farmeritele looduskahjusid korvata.

Pildil on minu jooksutossude tald. Minu mõlemad kaasas olevad jooksutossudud on kulunud. Joostes on tunda, et tossud on juba vanad ja väsinud ja tegelikult need enam jooksutreeninguteks ei ole kõlbulikud, kuigi visuaalselt näevad need head välja. Nende tossudega olen vaid 4 kuud jooksnud. Tossudel kulub juba talla alt see valge osa. Ei ole midagi imestada, et päkaosa ära olen põrutanud, kui päkast on tald väga õhukeseks kulunud.

Teisipäeval oli harjumatult külm. Sooja oli vihma ajal umbes +13C. Lisaks puhus jahe ja tugev tuul. Õnneks ma pidin teisipäeval tegema ainult ühe tavalise krossi ja seda võib ka paduvihmaga teha, kuigi meeldiv see ei ole. Panin soojalt riidesse, aga kindaid kätte ei pannud ja käelabad külmusidki ära. Pidev paduvihm tähendab siin seda, et tänavad upuvad vee all. Teadsin, et mul tuleb kindlasti ette trennis olukordi, kus ma pean ka lompidesse astuma. Esimesed 1,5km suutsin nii joosta, et jalad said märjaks ainult ülalt sadava vihma tõttu ja mul õnnestus sügavaid lompe vältida. Edasi olin ootamatult olukorras, kus astusin sügavasse ja suurde lompi, nii et tundsin, kuidas jooksutoss täitus külma veega. Siis oligi juba ükskõik, kuhu ma astun. Kui ikka võimalik, siis püüdsin sügavaid lompe vältida, aga vahel jooksin kogemata otse suurde lompi, kus vesi oli kohati peaaegu tossu ääreni. Erilist vahet polnud, sest märg olin ma nagunii.

Jooksu ajal ei teinud mulle muret mitte märjad tossud vaid hoopis märjad pikad liibekad. Mu reie esikülje lihased külmusid märja ja jaheda ilma tõttu nii, et ma ei jaksanud enam joosta. Trenni tegin ikka lõpuni nagu vaja, aga joostes oli selline tunne, et ma ei kontrolli oma jalgade tööd üldse. Lihased olid täiesti külmunud. Pingutasin ja pingutasin, aga jooksukiirus oli kuidagi väga aeglane. Samas ega pulsski kõrge ei olnud, sest ilm oli jahe ja märjad riided jahutasid pidevalt keha. Kuigi teed olid märjad, siis libe küll ei olnud. Vee hulk oli lihtsalt nii suur, et libedus ei tulnud mõttessegi.

Pildil on minu kodutänaval Denias õitsev kirsipuu.

Selle nädala esmaspäeval oli jällegi vähese vihmaga ilm ja autoteed olid väga libedad. Ma ei saanud staadionil treenida, sest oli riiklik püha ja staadion oli suletud. Nii jooksin võimalusel kõnniteedel, sest need on hea haakuvusega ja libedusest pole jälgegi. Esmaspäeval olid teed kerge vihma tõttu kollast õietolmu täis.

Pildil on minu kodutänaval Denias õitsev kirsiallee. Teisel pool teed on näha õitsvat mimoosipuud.

Eelmisel nädalal ja ka veel sellel nädalal õitsevad siin Denias kirsid. Minu kodutänava kõnniteede ääres kasvavad kirsid. Joosta oli seepärast väga mõnus, et kirsiõied lõhnavad õitsemise ajal väga magusalt ja mõnusalt. Isegi nüüd veel, peale teisipäevast paduvihma, on mõnedel kirsipuudel veel õied peal ja lõhn levib. Enamasti on siiski kirsiõied maha langenud.

Kaaluteema

Ei jälgi ma enam kaalu ega kirjuta toitumist üles. Ma toitun tunde järgi nagu ka varem. Kaal on mul kodus endiselt olemas ja eks ma päevas astun sinna peale mitu korda, aga ma teen seda lihtsalt kontrollimise pärast, et olla kindel, et kõik on kombes. Nii, kui ma jätsin toitumise üles kirjutamise, ei mõtle ma enam pidevalt söömisele ega kaloritele. See pidevalt toitumisele mõtlemine on tegelikult päris häiriv.

Kui ma jätkan nii treenimist ja mul peaks tekkima soov jälle kaloreid lugeda, siis ma pean sööma vähemalt 2000kcal päevas. Ma ei taha, et tekiks jälle mingi jõuetuse tunne. Isegi kui loen kaloreid ja söön päevas 2000kcal, siis nii langeks kaal umbes 500g nädalas. Ma ei ole võtnud praegu endale eesmärgiks kaalu langetada. Ma tunnen ennast sellisena nagu olen väga hästi. Mul on hea olla ja ma jaksan joosta. Las kaal olla nagu on. Kui langeb natuke, on hea. Kui jääb samaks, on kah hea. Kui tõuseb, siis võtan midagi ette. Ma tean, et ma ei võta kaalus juurde, kui toitun normaalselt millegagi liialdamata. Kui hakkan sööma päevas 300g komme ja muffineid, siis hakkab ka kaal tõusma.