Telekat enam ei vaata

Positiivne uudis on see, et ma ei ole terve nädala telekat vaadanud. Nüüd olen isegi juba rohkem kui nädal ilma telekat vaatamata olnud. Telekaga on kõik korras. Mul polnud lihtsalt kuidagi aega ega tahtmist teleka jaoks. Tõmbasin ühel päeval teleka juhtme seinast välja ja panin puldid kappi silme eest ära ja nii see kujuneski. Vahel harjumusest koju tulles ikka tahaks laua pealt puldid võtta ja teleka mängima panna, aga õnneks pulte ei ole käe ulatuses. Eks paistab, kaua ma nii hakkama saan.

Varahommikune pimedas jooksmine

Ühel öösel ma ei saanud magada ja vara hommikul läks uni täitsa ära. Ma pidin sel päeval vaid ühe jooksutrenni tegema ja niisiis otsustasingi jooksma minna. Sõin banaani, et päris tühja kõhuga mitte treenida. Vahel lähen kodust välja jooksma kindla sihita ehk teadmata, kuhu jalad mu viivad. Varahommikul pimedas joostes ei ole erilisi valikuvõimalusi, kus joosta. Otsustasin joosta natuke aega mööda kõige mereäärsemat maanteed, mis suundub linnast välja Valencia suunas. Olin sel teel korra varem päeval pikalt jooksnud ja seepärast julgesin ka pimedas sinna minna.

Pildil on tähistaevas.

Esimesed 3km oli tee korralikult valgustatud ja siis saabus pimedus. Siiski kaugel eemal nägin jälle mingeid valgustusposte ja nii jooksin muudkui edasi. Kogu mu varahommikune jooksmine oligi selline, et pime 200-300m-ne maanteelõik vaheldus pikema valgustatud maanteelõiguga. Kogu aeg oli nagu eesmärk joosta ikka järgmise ja järgmise valgustatud punktini. Lõputult ma muidugi ei jooksnud, sest treeningu pikkus määras, kui kaugele ma minna võisin.

Kuna jooksin kõige mereäärsemat autoteed, siis vahepeal oli päris hirmus, kui kuulsin mere kohinat. Siin on suur Vahemeri ja lained laksatavad randa palju valjemini kui Eestis. Pimedas kostus merekohin justkui mingi ekskavaator teeks kuskil tööd suure kolinaga.

Autoliiklus oli varahommikul täiesti olematu. Esimest autot kohtasin, kui olin 4km jooksnud. Ma jooksin helkurvestiga, et olla nähtav. Kuna autosid ei olnud, siis jooksin kogu aeg keset laia sõiduteed. Seal oli turvaline joosta, sest teadsin, et seal ei ole mingeid auke ja võin vabalt pimedas ilma jalge ette vaatamata edasi liikuda.

Pildil on langev täht.

Joosta oli mõnus, värske ja vaba. Väsimust ei olnud mitte mingit. Kõige toredam oli see, et nägin taevas ühe tähe langemist ja jõudsin sel ajal soovi soovida. Kui lõpuks kodu poole tagasi hakkasin jooksma, siis hakkas vaikselt taevas heledamaks minema. Peagi seletas silm juba Montgo mäge eemal taeva taustal. Kui koju jõudsin, siis päikesetõusuni oli veel aega, aga oli juba piisavalt valge. Autoliiklus ei olnud ikka veel aktiivistunud.

Deniast kiirteed mööda Alicantesse

Minu naabrimees käis ühel päeval autoga kedagi Alicante lennujaama viimas ja ma mahtusin autole ja käisin kaasas. See oli muidugi juhus, sest mul olid trennid tehtud ja oli vaba aeg ning nii saingi veidike autoga ringi sõita ja ümbrust uudistada. Ega kiirteed mööda eriti midagi näha ei ole, aga siiski nägin eemalt mere ääres olevat Benidormi linna. See on kohe nii eriline, et eristub teistest linnadest ja jääb meelde. Benidormi linna kutsutakse väikseks New Yorgiks. Seal paistsid olevat enamuses ainult kõrged pilvelõhkujad. Naabrimees rääkis, et osad kõrghooned pidavat kohe mere ääres seisma nii, et maja toetub mingitele tokkidele ja meri loksub maja all. Nii lähedalt ma seda ise ei näinud ja oska kommenteerida.

Pildil on Benidormi linn.

Teel lennujaama rohelist loodust eriti silma ei hakanud. Kõikjal paistavad pruunikad hallikad paljad mäed. Mingit erilist metsa silma ei hakanud. Nagu ikka siin piirkonnas, oli tee ääres näha tsitrusviljade istandusi. Nägin ka viinamarjaistandusi, aga ma ei kujuta eriti hästi ette, kuidas viinamarjad kasvavad. Viinamarjaistandus näeb välja nagu oleks täis mingeid põlvekõrguseid kuivad puutüükaid. Eestis oled näinud, kuidas viinamarjaväädid kasvavad mööda majaseina ja seal küljes ripuvad viinamarjad. Siin kasvavad viinamarjad kuidagi teisiti. Viinamarjad pidavat korjamisküpsed ole umbes augustis ja seega ma nende valmimist esialgu veel ei näe.

Pildil on viinamarjaistandus.

Alicante lennujaam on ise suur mitmekordne hoone. Ühelt korruselt toimub lendudele minek ja teiselt korruselt lendudelt saabumine, kui ma õigesti aru sain. Lennujaama juures on mitmekordne tasuline autoparkla, kust pääseb mugavalt otse lennujaamahoonesse. Lisaks on lennujaama territooriumil mitmeid teisi autoparklaid. Küllap on kõik parklad tasulised.

Pildil on Alicante uus lennujaamahoone, mis on huvitava katusega ja see hoone on juba kaugelt vaadetes selgelt teistest eristuv.

Kiirteemaks ühel suunal Deniast Alicantesse on 7,25EUR ja tagasisuunal täpselt sama palju veel. Kütust kulub Deniast edasi tagasi lennujaama sõiduks umbes 20EUR jagu. Kui üksi autoga sõita Deniast Alicante lennujaama mööda kiirteed, siis see on ikka päris kulukas ettevõtmine. Mitmekesi jaotub summa inimeste vahel ja on odavam. Üksi on odavam sõita liinibussiga. Deniast saab ka mööda tasuta väiksemaid teid mööda Alicante lennujaama sõita, aga siis tuleb sõita üle mägede ja teha väike ring, nii et kütusekulu on kokkuvõttes suurem ja ajakulu ka.

Moorid’e ja Christjanid’e ronkkäik

Ühel laupäev õhtul läksin kesklinna, et uurida turistiinfo punktist, kas millalgi toimub midagi põnevat Denias. Teel sinna kohtasin erilistes riietes inimesi kesklinna tänavatel. Lõpuks jõudsin turistiinfo punkti nii hilja, et ma ei saanudki midagi asjalikku teada. Ainus, mida teada sain, et kohe paari minuti pärast algab kesklinnas Mooride ja Christjanide ronkkäik mööda peatänavat Marques de Campo. Ma kiirustasin ka neid vaatama. Kogu selle ürituse mõtet ja tausta ma ei tea, sest nii palju ma hispaania keelest aru ei saa.

Pildil on Mooride ja Christianide ronkkäik.

Kui Eestis on laulupeo ronkkäigul igal seltskonnal või kihelkonnal oma riided seljas, siis siin on samuti. Ma ei tea, kuidas neid seltskondi siin nimetatakse. Eesti ronkkäik on kuidagi organiseeritum. Kõik kulgeb ühtlase vooluna. Siin olid aga iga seltskonna vahel pikad vahed. Justkui iga seltskond tahab teistest eristuda ja ise silma paista ning kogu tähelepanu endale saada.

Pildil on Mooride ja Christianide ronkkäik.

Mina jälgisin ronkkäiku sellest kohast, kus see alguse sai, ehk tunneli väravate juurest, mis on kesklinnas oleva kindluse all. Ronkkäigus oleva iga seltskonna ees käis üks lipu- või vimplikandja. Sellele järgnes üks juht, kellel oli tavaliselt käes mingi sõjanuia või sõjamõõga taoline asjandus, millega ta hoogsalt vehkis. Juht järgis, et meesterivi oleks kogu aeg sirge. Juhile järgnes üks rivi mehi (või naisi). Meestel olid käed rinnal üksteise peal. Iga mehe õlad olid tihedalt teineteise vastu surutud. Ühes rivis oli kuni 9 meest kõrvuti. Kõige äärmistel oli vist kõige raskem, sest nemad pidid kõige tugevamini suruma, et kogu rivi oleks tiheda müürina nagu üks tervik. Algul mulle tundus, et meesterivi on üksteisel käevangus ja nii püsib koos, aga tegelikult ikka ei olnud. Nad lihtsalt surusid enda õlad tihedalt üksteise vastu.

Pildil on Mooride ja Christianide ronkkäik.

Nii liikus või õigem oleks öelda tammusid mehed edasi. Vahel järgnes ühele rivile uus järgmise rivi juht ja siis järgmine rivi mehi. Vahel järgnes esimesele meesterivile kohe teine rivi mehi. Vahel oligi ainult üks rivi mehi. Minu mäletamist mööda mitte ühelgi seltskonnal ei olnud rohkem kui 2 rivi mehi. Enamasti järgnes meesterivile muusikute seltskond, kes mängis minu arvates sõjakat võidumarssi ja selles rütmis liiguti aeglaselt edasi. See muusika oligi see, mis mulle ronkkäigu juures kõige rohkem meeldis. Iga seltskond mängis sama muusikat. Võib-olla muusika oligi põhjus, miks ronkkäigu rivi nii suurte vahedega oli, et eelmise seltskonna muusika ei segaks järgnevat, sest seltskonnad ei mänginud muusikat sünkroonselt. Iga seltskond mängis küll eelneva seltskonnaga samasugust muusikat, aga ikka ise kõike ajastades endale sobilikult.

Ronkkäik kestis ligi 1 tund. Ma suutsin selle ajaga piisavalt ära väsida, aga õnneks sain oma seljakotile toetuda ja mingi poe aknalaual istuda ja nii oli kergem. Kes vähegi vaba aknalaua leidis, see seal ka istus. Ma laulsin kogu aeg marsimuusikale kaasa ja lõpuks koju minnes oli mul hääl ära. Õnneks järgmisel hommikul oli hääl tagasi ja mingeid minule teadaolevaid negatiivseid tagajärgi hääle kaotusele ei järgnenud.

Mis mind ronkkäigu juures häiris, olid suitsetavad ja sigarit tõmbavad mehed. Rivis tammuvad mehed suitsetasid otse ronkkäigus. Vahel oli seltskonna ees käival juhil ka suits ees. Ei tea, kas tõesti ei saanud olla ilma suitsetamata või käis see kõik ajastu juurde.

Matk Montgo mäel

Kodust asusin mägimatka jaoks teele hommikul 8.50. Kaasa võtsin seljakoti, kuhu panin igaks juhuks vajalikke lisariideid, süüa ja juua. Et liituda seltskonnaga, pidin ma minema prantslaste juurde koju. Mul oli nii planeeritud, et soojemad lisariided ja pikad püksid jätan nende koju, sest nagunii pidin pärast koju tulles sealt läbi minema. Sel päeval oli fantastiliselt hea ilm mägedes matkamiseks- puhus peaaegu olematu nõrk tuul ja sooja lubas ilmateade varjus +22C. Kui ma kodust lahkusin, siis oli taevas kohati pilvine, aga pilved kadusid selleks ajaks, kui hakkas matk.

Pildil on Montgo mäe kaart.

Matkaseltskonna moodustasid kokku 4 inimest. Prantslane koos naisega, mina ja veel üks jooksja. Kõigil peale minu olid jalas jooksutossud. Minul olid jalas tavalised kinnised käimisjalanõud (üsna tossude sarnased, aga joosta nendega ikka ei kõlba), millega ma siin Denias igapäevaselt ringi liigun. Prantslane tuli matkale pikkade teksadega. Kui jõudsime sinnamaani, kust algas kruusateega mägi, siis ta panin pikad püksid seljakotti ja pidi neid terve matka kaasa tassima. Seljas oli tal maika ja selle peal mingi tavalisest materjalist pikkade varrukatega pluus. Prantslannal oli mingid tavalised pikad vabaajapüksid jalas, mille sääri ta sai üles keerata, et tekkisid nagu lühikesed püksid. Seljas oli tal vist mingi tavaline pikkade varrukatega pluus, aga mägedes matkas kogu aja tehnilise t-särgiga. Veel ühel jooksjal olid algusest peale jalas lühikesed püksid ja tavaline t-särk. Kõikidel olid kaasas nokamütsid. Mina kandsin kogu aeg nii nokamütsi kui päikeseprille.

Pildil on näha sooja spordipesu materjali, millest on tehtud Brynje materjalist riided.

Mina matkasin oma jooksu lühikeste liibekatega. Seljas oli mul brynje võrksärk ja peal mu igapäevane pikkade varrukatega tehniline jooksupluus. Kuigi oli soe, oli mul riieteks selline valik, sest ma tean, et mägedes on päike intensiivsem ja ma ei tahtnud oma käsi ega keha liigse päikse käes ära kõrvetada. Võrksärk oli mul pluusi all seepärast, et arvestasin, et mägedes on kord päike ja palav ja kord vilu ning jahedam. Ma pidin tassima seljakotti ja seepärast teadsin, et selg on pidevalt märg. Nii paningi võrksärgi, mis hingab hästi ja hoiab keha kuivana.

Pildil on tee, mida mööda saab mugavalt Montgo mäel liikuda. Tee ääres on turvalisuse tagamiseks äärised ja neil saab vajadusel ka istuda ja jalgu puhata. Peaaegu kõikjal on selline lai kruusatee.

Ma ei tea, mis teistel veel seljakottides oli, aga minul oli igaks juhuks ka mingi soojem pluus. Ma ei teadnud, kauaks me mägedesse jääme ja kuidas ilm võib muutuda ja järsku on mägedes külm tuul.

Pildil on tee, mida mööda saab mugavalt Montgo mäel liikuda. Tee sobib ka jalgrattaga sõitmiseks.

Ma võtsin kaasa ka oma Garmini kella, aga sellel oli patareid jäänud vaid 70%. Kella lülitasin sisse kell 10.07, kui olime jõudnud Denia kesklinnas oleva kultuurimaja juurde. Meie matkaseltskond liikus edasi eriti aeglaselt. Minul oli igatahes väga lõbus ja naerda sain matkal väga palju.

Pildil on Montgo mäe tee. Tee kulgeb mõõda mäe külge ja on praktiliselt tõusudeta ja seal on kerge liikuda.

Kultuurimaja juurest on veidi üle kilomeetri, aga mitte rohkem kui 2km selle kohani, kust kohast algab mäe kruusane matkarada ja kust kohast enam autodega edasi sõita ei saa. Sellel osal ja alguse kruusarajal ma olin varem korra jooksnud ja teadsin, mis ees ootab. Peale matka sain aru, et sisuliselt ainuke tõus ongi kohe alguses laiadel hea kattega kruusaradadel. Seal kulgeb rada ikka sinka-vinka ülespoole. Ma ei mäleta, kaua nii sinka- vinka liikumine kestis, aga tee kulges igatahes kiirelt ja oli kerge. Edasine tee oli ka lai, aga teekate oli veidi halvem. Edasine tee kulges sisuliselt mööda mäe külge ja kui isegi kui oli mingi tõus, siis oli see kuidagi vaevu märgatav. Kohati oli isegi kerget langust.

Pildil on Montgo mäe tee.

Mida kõrgemale jõudsime, seda kaugemale seletas silm Denia linna. Nägime nii sadamakaisid kui eramajade hoovides olevaid siniselt sillerdava veega basseine. Kui meie alles alustasime oma matka ja liikusime ülespoole, siis osad inimesed jalutasid meile juba vastu ja nende jaoks oli matk läbi. Nendel inimestel, keda matkal kohtasime, olid igasugu eri riided ja varustus. Ega ma eriti teisi inimesi ei vahtinud, aga mulle jäi meelde, et mõnel olid jalas ehtsad tugeva konstruktsiooniga matkajalanõud, mõnel aga kerged ja õhukese tallaga moejalanõud. Mõnel oli kaasa käimiskepp ja mõnel ei olnud peale veepudeli midagi.

Pildil on Montgo mäe tee.

Teel mäkke tutvustas prantslane meile lavendlit, mis õitses tee ääres roosakas lillakate õitega ja lõhnas hästi. Rohkem erilisi taimi meelde ei jäänud ja ära ei tundnud.

Pildil on Montgo mäe tee.

Me liikusime edasi ikka eriti aeglaselt. Minu Garmini kell näitas meile pidevalt keskmiseks kiiruseks umbes 17min ja 30sek kilomeetri kohta. Meil ei olnud kuskile kiiret. Meie eesmärk oli lihtsalt matkata, nautida loodust ja vaateid. Aeg-ajalt seisatasime ja tegime pilte või sikutas prantslane tee äärest mingi rohututi, mida kõik nuusutasid. Teel laulsime. Kui olime juba tagasiteel ja jõudnud tagasi kesklinna, siis oli minul hääl täitsa ära. Ma olen pidevalt üksi ja ei ole harjunud oma häälepaelu nii palju kasutama ja nii läkski mul kiirelt hääl ära. Õhtul hiljem tuli mulle hääl jälle tagasi.

Pildil on Montgo mäe tee.

Kui olime minu kella järgi juba piisavalt palju kilomeetreid läbinud ja kell oli umbes 11.30, siis ma hakkasin kannatamatuks muutuma. Mul tekkis näljatunne ja tahtsin juba süüa. Teised keegi ei kaevanud ei väsimuse ega tühja kõhu üle. Sööma ma siiski üksi ei hakanud. Ega mul kõht nii tühi ka polnud, aga ikkagi ma tunnetasin enda organismi ja teadsin, et peagi peaksin juba sööma.

Pildil on Montgo mäe tee.

Lõpuks sai lai kruusatee otsa ja paarkümmend meetrit oli kitsamat rada, kust pidi kohati juba käega tuge otsides edasi liikuma. Möödusime viimasest põõsatutist ja tundus, et rada ei lähegi enam edasi, aga ometi pidavat kuskil raja lõpus mäe otsas mingi rist olema. Me ei olnud ei mäe tipus ja mingit risti ka kuskil ei olnud. Seal oli hoopis mingi maa-alaune koobas, kuhu sai ka sisse jalutada. Selle koopa ees oli mõnus päikseline ja tuulevaike koht, kus istuda ja süüa. Mingeid laudu ega toole loomulikult ei olnud. Seal olid mõned suured lamedamad kivid, mis olid istumiseks täiesti sobilikud. Kuigi päike paistis soojalt, siis mina otse kivile ei istunud, sest mulle tundus kivi liiga külm. Ma võtsin kotist sooja kampsoni, millele istusin ja nii oli mugav ja ohutu.

Pildil on Montgo mäe koobas, milleni meie seltskond matkas.

Keegi meie seltskonnast ei näidanud huvi üles edasiminekuks. Edasi läks otse koopa eest minu teada mingi kitsas rada, mida mööda pidi üles ronima. Igatahes mulle tundus küll, et lai kruusatee oli sellel kohal otsas. Kuskil kaugel ja kõrgel-kõrgel paistsid mingite teiste matkaseltskondade grupid liikuvat. Ju seal kuskil edasi oli jälle lai kruusatee.

Pildil on Montgo mäe koobas, milleni meie seltskond matkas.

Mina ei olnud küll nõus edasi minema ja seda mitmel põhjusel. Mul oli reie esikülg endiselt valus. Mõõda tavalist teed ma oleks võinud vabalt edasi jalutaja ja üles ma oleks võinud ükskõik kust kohast ronida. Kuna mu reie esikülg oli valus, siis ma ei saanud kuskile sügavale alla astuda. Tavalisest trepist ei ole mul mingit probleemi alla astuda, aga kui on sügavad astmed või peab kuidagi poolkükis olema, siis see on minu jaoks valus. Seepärast ma arvasin, et pärast on mul tagasi ronimisega raskusi ja ei tahtnud edasi minna. Mul oli sööki kaasas vaid üheks korraks ja süüa tahtsin ma seal koopa ees juba kohe. Hilisemaks korraks midagi enam ei oleks jäänud.

Pildil on Montgo mäel õitsev lavendel.

Hiljem selgus, et teistel oli vett igaühel kaasas vaid 0,5 l ja seda oli sellise ilma jaoks liiga vähe. Prantslanna vesi saigi söögipausil otsa. Prantslane pritsis vallatult oma veepudelist teisi ja ma veel mõtlesin, et miks ta vett raiskab, kui ta naisel on vesi juba otsas. Sellises kohas matkal on vesi ju kulla hinnaga. Minul oli 1,5 liitrine veepudel seljakotis ja seda jätkus teistelegi ning isegi selleks ajaks, kui olin juba tagasi all kesklinnas.

Pildil on vaade Denia linnale Mongo mäelt vaadates.

Kui mäel matkates tekib pissihäda, siis seda ei olegi kuskile teha. Tuleb lihtsalt tee äärde kükitada ja häda ära teha või jalad ristis kannatada.

Pildil on tortilla.

Sel ajal, kui me koopasuu ääres kividel istusime ja sõime, kõrvetas päike meid tublisti. Kui koju jõudsin, siis peeglist vaatasin, et see kõrv, mis oli istudes päikese poole, oli päikese käes punaseks läinud, mis osa jäi nokamütsi alt välja. Osa kõrvast on mul nüüd valge ja osa mitte.

Meie söögipaus kestis peaaegu 1h. Koopani jõudsime umbes 12.30 ja siis hakkasime kohe sööma. Tagasi kodu poole liikuma hakkasime umbes 13.30. Söögipaus möödus kuidagi nii märkamatult kiiresti. Mulle andis selline paus palju energiat juurde, sest teel tagasi võisin juba ringi keksida ja kott oli ka õnneks seljas kergem.

Minul oli söögiks kaasas võileivad, mille vahel oli juust, tomat ja roheline salat, võileivale olin määrinud veel ka mingit juustumääret. See salat võileiva vahel oli eriti mõnus, sest see oli krõmpsuvalt värske ja mahlane. Minu banaan oli kotis liikudes liigselt kannatada saanud ja banaani sisu viskasin minema ning koore tassisin korralikult koju tagasi, et mitte reostada mäge. Prantslastel olid kaasas müslibatoonid, ðokolaadi, banaani, pikk sai mingi täidisega ja tortilla. Tortillat olin poes müügil näinud, aga ma ei teadnud, mis asi see on ja siiani ei olnud seda kordagi proovinud. Tortilla oli nii suur, et seda jätkus meile kõigile ja see oli väga maitsev. Tortilla on mingi umbes 1cm või 1,5cm paksune omleti taoline toit, mille koostises on väiksed kartulitükid. Seda müüakse poes umbes 600g-es kinnises kilepakendis. Ma ostsin matka jaoks ekstra endale ka müslibatoone, aga unustasin kõik koju.

Ma arvan, et toit ei olnud meil just kõige õigem tõelise matka jaoks. Kui minna pikalt kestvale päris mägimatkale, siis peaks ikka midagi muud kaasa võtma. Umbes midagi sellist, mida sportlased tarvitavad võistluste või pikkade treeningute ajal energia saamiseks. Sellised võtavad vähe ruumi, neid on kerge tassida ja need annavad kiirelt vajalikul hulgal energiat. Ma ei ole selliseid tarvitanud ja ei oska nende kohta midagi täpsemalt kommenteerida.

Tagasitee möödus kuidagi kiiremini. Siis oli selge, mis ees ootab ja mingeid ootamatusi või üllatusi ei olnud. Minu Garmini patarei sai täpselt sel hetkel tühjaks, kui olime jõudnud mäe alla sinna kohta, kus algas asfalttee. Tagasiteel liikusime kiiremini (umbes 16min kilomeetri kohta), aga siiski venisime aeglaselt. Minu kella järgi oli koobastest asfaldilõiguni 5,7km ja selle läbimiseks kulus meil tagasiteel 1,5h.

Matkal oli nii soe, et prantslane käis ringi maika väel. Mina riideid vähemaks ei võtnud ja mul oli hea olla oma algse riietusega.

Kui jõudsime mäe alla asfaltteele, siis läksime prantslaste juurde koju teist teed mööda. Ma ütleksin tagantjärgi, et see oli viga. Pidime minema mere äärde, aga sinnani me ei jõudnudki, vaid liikusime mööda väikseid tänavaid pidi kesklinnani. Me tiirutasime ikka tublisti ja tegime mingi pikema ringi. Prantslanna kordas kogu aeg, et tal on kõik korras, aga oli selgelt näha, et ta on väsinud. Tal oli arvatavasti juba ka vedelikupuudus, sest tema vesi sai ju juba koobaste juures otsa. Kui me lõpuks kesklinna piiril olime, siis ega minagi ennast värskena tundnud. Loomulikult jaksasin veel liikuda, aga väsinud olin siiski. Õnneks prantslaste juures sain natuke puhata, kui sõime kõik ühiselt kooki ja siis pidin veel 3km koduni liikuma. Arvasin, et tahan vaid koju voodisse pikali visata ja voodi külmkapi juurde lohistada, et sealt pidevalt midagi süüa võtta. Tegelikult vist asi nii hull polnudki. Samal õhtul suutsin veel mõned kilomeetrid kodu piirkonnas ringi jalutada. Kokku tuli selle päeva jalutuste kogusummaks 28km. Lisaks olin ma enne matka veel ka oma jooksutrenni jõudnud ära teha. Mis kell ma matkalt koju tagasi jõudsin, seda ei mäletagi, see võis olla umbes 17.00- 18.00 vahel.

Esmaspäevane turupäev

Esmaspäeviti toimuvast uute kaupade turust Denias ma olen juba varem kirjutanud. Ühel esmaspäeval ma käisin jälle seal turul eesmärgiga osta ja süüa seal müüdavaid rasvaseid sõõrikuid. Rasvased sõõrikud on vist Hispaanias levinud toit, mida müüakse nii kohvikutes kui tänavatel. Ma tahtsin ka neid proovida, sest need on erikujulised. Kunagi müüdi Pärnus rõngakujulisi sõõrikuid. Denias müüakse pikki pulga kujulisi sõõrikuid. Nende läbilõige ei moodusta mitte ringi vaid sakilist tähte. Kui neid serveeritakse, siis raputatakse sinna peale küllaga tavalist suhkrut. Õnneks jõudsin kiirelt reageerida ja suhkrut peale ei raputatud. Seega sain ainult rasva.

Pildil on traditsiooniline Hispaania toit churros (või churos või pinche) ehk eesti keeles õlis küpsetatud sõõriku tainast tehtud küpsetis.

Maitsesid need nagu ikka tavalised rasvased sõõrikud. Kui sõõrikud kokku muljusin, siis vaatasin, kuidas rasv saia seest välja valgub. Rasvane maitseb hästi ja maitses seegi hästi. Nüüd on mul see järgi proovitud ja rohkem ma seda ei taha.

Samal päeval müüdi turul otse grilliautost ka sooja grillkana, ahjukartuleid ja grillitud ribiliha. Muu hind mulle meelde ei jäänud, aga grillkana kilo oli 7,5EUR. Kui on tahtmist sellise toidu järgi, siis esmaspäeviti toimuvalt turult saab seda osta.

Matk promenaadi tee lõppu

Ma olen sinna lõpuni juba varem jooksud ja seepärast ma sellest pikemalt ei kirjuta. Kõige lõpus on kalju peal sügavate astmetega trepid, mida mõõda saab alla mere äärde minna. Osaliselt nende treppide pärast saigi see matk ette võetud. Astusin mõõda astmeid alla mereni ja nägin, et polegi midagi erilist ja sealt edasi kuhugi mujale minna ei saa. Ilus oli küll muidugi. Minu kodust edasi ja tagasi oli matk kokku on 17km.

Pildil on promenaadi tee lõpus olev selge merevesi.

Seekord mul õnnestus nii organiseerida, et osa matkast sain ma oma jooksutrenni teha. Minu jaoks tassiti kuivad riided, söök ja jook ka kohale. Küll oli hea. Ma ei oleks arvatavasti suutnud nii pikka matka teha ja lisaks veel ka kaks jooksutrenni päevas. Niigi oli tegelikult raske koju jalutada juba tagasiteel olles, sest peale trenni peaks pigem puhkama mitte pikalt jalutama. Kodus sõin, magasin ja õhtuseks trenniks oli jälle energia olemas.

Pildil on promenaadi tee lõpus olev selge merevesi, kus on hea piirkond sukeldumiseks ja muude veespordialade harrastamiseks.

Kurnatud

Pikad matkad üsna järjest ja lisaks ka jooksutrennid olid mu organismi igatahes piisavalt kurnanud. Järgmisel päeval peale promenaaditee lõpus käimist tekkis mul huulele ohatis. Kohe hommikul oli mulle selge, et olen liigselt rabelenud. Mõtlesin, et huvitav, mis veel juhtub või kuidas organism veel endast märku annab. Trennis kajastus see nii, et eriti joosta ei jaksanudki. Trenni tegin ära küll, aga nii kiirelt kui vaja ei suutnud.

Pilt väljendab kurnatud olekut.

Samal õhtul ja ka järgmistel päevadel oli nohu tekkimise oht. Nina sügeles ja aeg-ajalt aevastasin. Polnud midagi teha, hakkasin jälle küüslauku sööma. Rohkem kuskile matkadele rabelema ei läinud ja pöörasin rohkem rõhku kodusele puhkamisele.

Pildil on huuleohatis. Minul tekkis huuleohatis suunurka ja õnnelikul kombel oli suunurk täiesti terve juba 1-1,5 nädalaga. Tavaliselt on mul suunurk järjest umbes 1 kuu katki, enne kui paraneb.

Õnneks nohu ei tekkinud ja muid nähtusid ka juurde ei tulnud.

Soe merevesi

Terve viimane nädal oli väga soe. Ma arvasin, et pidevalt soojad suveilmad ongi juba käes. Nägin, kuidas inimesed jalutasid rannas jalgupidi vees. Kui inimesed jalgupidi vette läksid, siis oli näha, et mingit kõhklemist ei olnud. Tegin sellest järelduse, et järelikult on vesi nii soe, et eestlaste jaoks kõlbaks juba ujuma minna. Kuna ma olin enda organismi piisavalt kurnanud ja mul oli nohu tekkimise oht, siis mina hoidsin ennast tagasi ja merevee jätsin puutumata.

Vene kaupade pood ja kesklinna igapäevane munitsipaalturg

Sõitsin korra naabrite autoga kesklinna, sest nad näitasid mulle, kus asub vene kaupade pood. See asub Carrer de Lepant ja Carrer de Sertori tänavate ristis ja on suhteliselt lähedal (umbes 300m kaugusel) bussijaamale. Poe nimi on Max Mini või midagi taolist. Peaaegu linnas, kus välismaal olen käinud, on alati ka vene kaupu müüdud. Nii ka Denias.

Vene kaupade poest saab osta näiteks tatart, mida mujal ei müüda. Loomulikult on seal ka Eestis tuntud präänikud, Eesti poelettidel müüdavad kommid, pelmeenid ja halvaa. Sealt poest saab laenutada nii venekeelseid DVD-l olevaid filme kui venekeelseid raamatuid. Selle poe kaudu saab organiseerida isiklike pakkide saatmist Ukrainasse. Kui ma õigesti aru sain, siis on Denia ja Ukraina vahel ka mingi bussiliin.

Kui ma oleks tööd otsinud, siis sealt poest oleks saanud arvatava töökoha. Selle poe uksel oli silt, et vajatakse müüjat.

Ma jõudsin kesklinna poodi lõuna ajal. Mul oli kõht tühi. Eks eelnevad päevad, jooksutrennid ja matkad mõjusid ka ja kõht oli tühi. Ei teinud ma sel päeval jooksutrenni ja kui ei jookse, siis polegi nagu midagi muud peale söömise teha. Kui juba vene kaupade poes olin, siis ei saanud ma sealt tühjade kätega välja tulla. Ostsin omale mingid moositäidisega magusad padjakesed, mille hävitustööd alustasin koheselt väljaspool poodi.

Nii magusat süües ja kodu suunas lonkides kuuma päikese käes jõudsin kesklinna. Ma ei ole varem kunagi kesklinna sel ajal sattunud, kui linna keskel on avatud munitsipaalturg. See on vist iga päev hommikust saadik avatud umbes 14.00-ni. Turg on kinnises hoones. Turg näeb välja umbes selline, nagu näiteks Tallinnas Balti jaama turul on kinnised turuhooned. Seal hoones on kõikjal letid, kus müüakse eri kaupu. Seal on nii värskete mereandide kui värske liha letid. Loomulikult müüakse seal ka igasugu värskeid puu- ja köögivilju. Seal on mitmeid saia- ja koogilette ning müüakse ka kuivatatud puuvilju ja pähkleid. Kokkuvõttes tavaline turuhoone, kus hoone keskel oli ka mitu valmistoidu kohvikut.

Ma lõpetasin oma vene poest ostetud magusate padjakeste söömise ja kõht oli ikka veel tühi. Koogiletid lausa tõmbasid mind enda poole nagu magnetiga. Ma ei ole Denias mitte ühestki koogipoes käinud, sest ma tean, et kui ma ühte koogikest proovin, küll tahan siis järgmist ja veel järgmist ja nii muudkui edasi.

Ostsingi traditsioonilisi Hispaania pirukaid. Need näevad välja kui tillukesed shotsnikud, aga kohupiimatäidise asemel on seal näiteks kapsa- või tomatitäidis. Ma ostsin neid igast sordist ühe, et ikka järgi proovida. Tegelikult ma ei mäletagi nende maitset ja sisu, sest ma lausa neelasin need alla ilma mõtlemata, mida ma söön. Kahju, et sedasi ahnitsesin.

Pildil on pizza.

Koos pirukatega ostsin ka kandilise pitsatüki. See paistis nii ahvatlev ja kõht oli ju mul tühi. Jalutasin muudkui kodu suunad ja järjest sõin ära kõik, mis olin ostnud. Pitsat ma muidu tavaliselt ei söö ja Denias oldud kolme kuu jooksul ei olnud ma kordagi pitsat söönud. Poes müüakse vaid külmutatud pitsasid ja neid ma ei osta ei Eestis ega siingi.

Kõht muudkui paisus ja täitus, aga mitte ühtegi asja ma alles ei jätnud. Kui kõik oli otsas, siis mõtlesin küll, et oleks võinud kas kõik pirukad või pitsatüki järgmiseks söögikorraks jätta. Aga noh, ei saanud ju.

Järgmisel päeval pidin võistlema 3km distantsil ja mõtlesin, et mida iganes söön, 3km suudan ikka ära joosta ja seedimisele see kahju ei tee. Kokkuvõttes ega see toidukogus nüüd nii hiigelsuur ka ei olnud ja mingit paha oleku tunnet ega üleliia söömise tunnet mul ei tekkinud. See oli mul kuidagi eriline päev, sest kui olin söönud oma tavalise hommikusöögi, siis peagi tekkis kõhu tühjuse tunne. Mul oligi rohkem energiat vaja, sest nädala jooksul kulutasin kaloreid rohkem kui tavaliselt. Õhtul sõin siiski jälle normaalselt. Õnneks on turg mu kodust kaugel ja kesklinna ma sellisel kellaajal ei satu ja nii jäävad minust saiakesed turulettidele seisma ja teisi inimesi ootama.

Enese kaalumine

Viimati kaalusin ennast veebruari alguses prantslase juures kodus. Mul ei olnud aimugi, kui palju ma hetkel kaalun. Sama päeva õhtul, kui turult palju igasugu saiatooteid ostsin ja ära sõin, ütlesid naabrid, et neil on kodus kaal. Ma koheselt palusin seda üheks õhtuks laenuks, et järgmisel hommikul hea vaadata, palju ma ärgates tühja kõhuga kaalun.

Pildil on kaalujälgija.

Nägu on mul nähtavalt peenemaks jäänud võrreldes veebruari algusega, kui kaalunumbreid nähes silmi pööritama hakkasin. Olen peale veebruari algul kaalumist rohkem toitumisele tähelepanu pööranud. Õhtul kodus kaalusin kui kõht oli õhtusööki täis ehk siis samade tingimustega kui prantslase juureski. Võrreldes veebruari alguse kaalumisega olin 1,8kg kergem. See teeb umbes 0,5kg kaalulangust nädala kohta, mis on normaalne. Kui enda nägu vaatasin, siis võisin ikka suuremat kaalu langust oletada. Esialgu kõlbas seegi. Arvestasin, et sama päeva lõunal sõin palju saiatooteid ja see võis kindlasti kaalu natuke mõjutada.

Järgmisel hommikul kaaludes ei olnud ka mingeid rõõmustavaid numbreid veel näha. Tahtsin kaalu naabritele tagasi viia, aga nad lubasid selle mulle jätta niikauaks kui mul vaja läheb. Nemad ise ennast ei kaalu ja nagunii seisab ja kogub see niisama tolmu. Ma olin kohe nii õnnelik. Sain ju endale ikkagi uue mänguasja. Nüüd olen täielik toitumise, kalorite ja kaalumise jälgija.

Võistluspäevast alates hakkasin toitumist üles kirjutama ja sissesöödavate kalorite koguseid arvestama. Nagunii ma nii lõputult ei viitsi. Eks paistab, kaua ma nii jätkan. Mingil hetkel tuleb murdumispunkt nagunii. Esimesel ja teisel päeval sõin 1400 kalorit ja kolmandal päeval olin trennis täielik enese hale vari. Mul ei olnud absoluutselt jõudu, et joosta. Kahju küll, sest rikkusin nii staadionitrenni ära. Kuidagi suutsin trenni lõpus koju tagasi sörkida, aga selline tunne oli, nagu oleks teinud ei tea mida, et selline jõuetuse tunne oli. Tahan küll vähem kaaluda ja seda eelkõige just rasva arvelt, aga ikka nii, et joosta ka jõuan. Järgmistel päevadel tarbisin ikka rohkem kaloreid.

Igatahes mu keha on silmnähtavalt saledam võrreldes veebruari algusega. Oma parimate päevade ja seniseni parimaid võistlustulemusi tehes olen ma ikka märksa vähem kaalunud. Hetkel olen potentsiaalne toitumishäiretega patsient. Toitumine on juba nagu kinnisidee, loen kaloreid ja mõtlen, et kas söön ikka piisavalt vähe, et kaal langeks ja kas söön ikka piisavalt palju, et treenida jaksan. Põhiline, et lihastes on jõud alles. Nüüd kaalun iga päev mitu korda nagu hull kaalujälgija. Tahaks kiirelt vähem kaaluda, aga kiirelt ju ei saa ega tohi.

Minu esimene mitteametlik võistlus Hispaanias

Peale korralikku saitoodetega lõunat võistlesin järgmise päeva hommikul kodu lähedal Denias 3km võistlusel. Kohalik klubi korraldas selle nagu kontrolljooksuks. Osad klubi liikmed lähevad 11. märtsil Hispaania (või mingi väiksema piirkonna) veteranide võistlusele 10000m jooksma. Nii sain ma vähemalt asjast aru. See 3km võistlus oli nagu kiiruse tekitamiseks selleks võistluseks.

Ilmateade lubas selleks päevaks +24C ja päikest. Nii ka oli. Mul mingit erilist võistlusärevuse tunnet ei tekkinud. Huvi pärast kaalusin jälle ennast hommikul vahetult enne võistlusele minekut ja kohe võistluselt tulles. Võistlusega kaotasin 1,5kg. Nii palju väljus kehast vedelikku, sest ega sealt muud väljuda polnud nii lühikese aja jooksul.

Võistlusrada oli maha mõõdetud minu kodu ja Denia staadioni vahelisele alale. See oli eramajade rajoonis suure tee äärest kõrval. Sellel territooriumil sõitsid vaid need autod, kellel oli nendesse eramajadesse asja. Ma ei olnud seal majade vahel varem jooksmas käinud. Kui sain teada võistluse toimumise koha, siis tegin küll seal mõned õhtused kerged trennid, et rajaga tutvuda. Peale seda võistlust olen nüüd sageli seal jooksmas käinud, sest seal on olematu autoliiklus ja asfalt on seal ka hea.

Joosti kaks ühesugust ringi (umbes 1,3km pikkused ringid) ja siis veel natuke otsa sama ringi mööda, et täpselt 3km tuleks täis. Rada oli maha mõõdetud spets maamõõdu mõõteriistaga, nii et distantsi pikkus oli täpselt 3km. Mulle see rada ei meeldinud, sest joosti sõiduteel ja kõik pöörded olid täisnurksed. Kokku tuli 3km jooksul võtta 13 täisnurkset kurvi ja nendest vaid 2 olid samasuunalised nagu staadionil joostakse. See teeb raja aeglaseks.

Ühiskogunemine ja ühissoojendus pidi algama 10.30. Ma juba teadsin või arvasin, et kõik hilineb nagunii. Ma jalutasin kodust kogunemispunkti ja hakkasin ise omaette õigeaegselt jooksma. Hea oli, et nii tegin. Nagu siin kombeks, algaski ühissoojendus plaanitust hiljem. Ma tegin kogu ühissoojenduse kaasa, sest minul kui võõral ei olnud viisakas kuskil omaette nokitseda, kui kõik teised teevad midagi kambakesi koos.

Soojendus algas ringis ühise võimlemisega. Klubi treener näitas ette ja kõik tegid ringis harjutusi kaasa. Mina alustan võimlemisharjutustega tavaliselt ülevalt poolt, siin aga alustati just jalgadest ehk siis altpoolt. Tegin kogu võimlemise korralikult kaasa, aga kui klubi liikmed läksid igaüks autodesse midagi kohmitsema enne soojendusjooksu, siis oli mul aega, et enda jaoks harjumuspäraseid võimlemisharjutusi teha. Ringis koos tehes jäid osad mulle vajalikud harjutused tegemata. Mulle ikka meeldib üksi omaette nokitseda rohkem.

Soojendusjooks algas alles 30min enne planeeritavat võistluse starti. Joosti kambakesi koos. Peagi venis jooksjaterivi pikemaks. Mehed jooksid kiiremini ees ja muu seltskond ja mina ka nende seas venis aeglasemalt järgi. Üks naine jooksis minust soojendusjooksu ikka märksa kiiremini, aga pärast võistluse ajal ma teda ei näinud enam kuskil ja lisaks ta ka katkestas. Pole oluline, kui kiirelt teed soojendust, oluline on, kui kiirelt võistled. Mehed jooksid 3km ja vaatasin, et lähevad veel ka järgmisele ringile. Stardi aeg muudkui lähenes ja nad ikka veel jooksid. Mina tegin soojendusjooksu siiski endale sobiliku tempoga ja endale sobilikus pikkuses. Ma nii küll praegu ei suuda, et 10min enne võistluse starti lõpetan soojendusjooksu ja siis kohe suudan kiirelt võistelda. Ma tahan ikka pikemalt puhata ja lisaks teha ka jooksuharjutusi ja kiirendusi. Ma arvasin, et küllap stardi algus lükkub edasi ja nii oligi.

Kui mina olin enda jaoks sobiliku pikkusega soojendusjooksu ära teinud, siis tegin jooksuharjutusi ja kiirendusi. Kui klubi liikmetel sai soojendusjooks tehtud, siis nad tegid kohapeal umbes 10 põlvetõstesammu ja umbes 10 päkkadel hüpet koha peal. Nii palju siis jooksuharjutustest. Edasi tehti kohe 4 kiirendust, aga ma ei tea, kui pikalt neid tehti. Umbes 100-200m. Kõige lõppu tehti veel üks planeeritava võistlustempoga umbes 150m pikkune kiirendusjooks. Selle tegin nendega jälle kaasa. Edasi anti aega 5min, et startida.

Ilm oli väga palav ja mina jooksin päikseprillide ning nokamütsiga. Peale minu oli vaid ühel mehel veel nokamüts peas. Ju kohalikud on kuumuse ja päikesega rohkem harjunud kui mina olen. Puhus arvestatav tuul, nii et ühel sirgel tuli vastu tuult pressida. Nii tugev siiski tuul ei olnud, et oleks jooksukiirusele mõjunud. Siiski nii tugev oli tuul, et vajadusel oleks hea olnud kellegi selja taga sellel lõigul tuulevarjus passida.

Mina koorisin ennast paljaks, kui nii võib väljendada. Jooksin võistlustrussikutega ja üleval pool oli mul vaid napp topp. Ma ei tea, kuidas ma kõrvaltvaatajale paistsin, sest mul on ilusad valged selgepiirilised lühikesed liibekad nüüd arvatavasti terve suvi läbi jalas. Treenin igapäevaselt lühikeste liibekatega ja need on mulle korralikult jalga päevitunud. Jalad on mul poolest kintsust saadik kuni sokkideni pruunid, aga kõik muu on valge. Hea oli, et ma võistlustrussikutele sõlme nööriga peale tegin, sest nii kui võistlus algas ja jooksma hakkasin, siis oli tunne, et püksid kukuvad alla. Nendel pükstel ei ole kummi või on see välja veninud ja nii ongi ainus asi nöör, mis pükse üleval hoiab.

See oli nagu mitteametlik võistlus. Igaüks võttis ise oma aega ja mingeid rinnanumbreid ei jagatud. Minu jaoks oli see siiski võistlus. Mul ei tekkinud küll mingit suurt võistlusärevust või pinget, aga võistlus oli see siiski. Ma pingutasin nagu võitlusel ja ma ei saa öelda, et jooksin kergelt nagu trennis. Ma tegin siiski korraliku võistluspingutuse.

Seda, et igaüks ise oma aega võtab, ma ei teadnudki. Seda sain teada alles siis, kui kohaliku klubi treener igaühe juurest läbi jalutas ja küsis ning üles kirjutas ajad. Ma ei tea, kas vajutasin täpselt õiges kohas aja kinni, sest ma arvasin, et keegi võtab ikka aega ka ja saan hiljem õige aja teada. Ma mäletan võistluse lõpumeetreid, et mõtlesin, et pingutan ikka lõpuni see tähendab, et pingutan üle lõpujoone ja ma arvan, et nii ma panin alles peale lõpujoont kella kinni. Ega see suurt muidugi koguaega ei mõjuta.

Stardis kohalik treener rõhutas, et igaüks jooksku ikka ise omale sobiliku tempoga. Ma ei tea, kas kohalike jaoks oli see pigem trennitempo või võistluspingutus. Mina panin täiega. Kui 300m oli joostud, siis oligi juba tunne, et nüüd vist alustasin liiga kiirelt. Edasi läks kõik ühtlaselt. Algul oli minu lähedal ees mingi mees, aga selle püüdsin kiirelt kinni ja läksin mööda. Algul, ma ei teagi kui pikalt, oli keegi mu selja taga. Ma kuulsin nii samme kui hingamist. Mind ausalt öeldes ei huvitanud see karvavõrtki. Ma ei vaadanud kordagi tagasi ja ma ei tea, mis minu taga toimus.

Sisuliselt jooksin terve distantsi üksinda. Mehed olid kaugel ees ja enda taga ma ei kuulnud kedagi lähedal olevat. Lõpu poole hakkas üks mees esimeste meeste pundist maha jääma ja talle ma muudkui lähenesin. Kui lõpu aegu vaadata, siis võibki jääda tunne, et keegi oli üsna minu ees. Ma siiski ei püüdnud teda kinni ja ma ei tea mitte kellegi teise aegu veel.

Ma teadsin, et suudan joosta kiiremini kui 4min kilomeetri kohta. Samas teadsin, et päris 3min 50sek kilomeetri kohta ma veel ei jaksa, aga ikka lootsin. Finiðis vaatasin, et sain kokku 11min 35sek. Jäin rahule. Olen väga õnnelik, sest jooksin esmakordselt peeaegu viimase 3 aasta jooksul km ajaks alla 4min. Jube aeglane ikka küll, aga asi seegi. Muidu olin pidevalt võistelnud umbes 4min 10sek kandis ja kuidagi ei saanud sellest kiiremini. Kui see barjäär on ületatud, siis edasi on juba lihtne. Nii ma loodan.

Kui arvestada, et joosti staadionil jooksmisele vastupidises suunas ja oli kokku 13 täisnurkset kurvi, siis usun, et staadionil ja naelkingadega oleks ikka alla 11min 30sek ära jooksnud. Mulle meeldib staadionil võistelda. Meeldib ka asfaldil ja mujal. Kui ise olen vormis, siis pole vahet, kus pinnasel jooksen, siis meeldib mulle kõikjal võistelda, kus on siiski normaalselt võimalik joosta, mitte mingi mülgastes ja mätaste vahel hüplemine.

Pulss tõusis mul võisteldes maksimaalselt 190-ni. Kui samal päeval oleks olnud 10km võistlus kergel rajal, siis seda oleksin jaksanud joosta umbes 4min 15sek kuni 4min 20sek kilomeetri kohta. Kohe peale umbes esimese kilomeetri jooksmist üks meesjooksja katkestas ja minu teada katkestasid ka 2 naisjooksjat millalgi.

Osad osavõtjad läksid kiirelt peale võistlust minema. Ma jäin sinna igaks juhuks passima, sest ma ei teadnud, kas tehakse ka ühiselt lõdvestusjooks. Tehtigi. Peale lõdvestusjooksu igaüks venitas omaette ja õnneks enam ringis venitamist ei toimunud.

Mulle oli see võistlus vajalik ka seepärast, et näitaksin ennast kohaliku klubi jooksjatele ja nii saan koos kellegagi autole, et kuskile mujale võistlema sõita. Nüüd mind juba tuntakse ja edasine võistlustele sõit ei ole probleemiks.

Veebruari ilmakokkuvõte

Veebruaris sadas kokku kahel päeval vihma kohe veebruari alguses. Veebruari alguses esimesed 2 nädalat oli sooja umbes +10C, aga puhus väga külm tuul. Sel ajal jooksin ainult pikkade liibekatega, sooja mütsiga, mis kattis kõrvad, vahel olid ka kindad käes ja soe pikkade varrukatega pesu tavalise jooksupluusi all. Peale Valentinipäeva läks ilm veidi soojemaks ja tuul ei olnud enam nii külm ega tugev. Aegajalt sain joosta taas lühikestes dressides.

Pildil on looduses peenardel kasvav õitsev aaloetaim. Sama taime kasvatakse Eestis potilillena.

Veebruari poolik lõpunädal ja märtsi esimene poolik nädal olid nii võrratult soojade ilmadega. Kõik mu matkad ja ka võistlus toimusid sellel ajal. Sooja oli pidevalt +20C või rohkem. Kui oligi tuul, siis oli see soe ja meeldiv. Mina juba arvasin, et ongi suvesoojus käes ja enam ei ole vaja pikki ja sooje riideid treenimiseks.

Pildil on looduses metsikuna kasvav Aloe Vera taim, mis on paljude kosmeetika ja/või ilutoodete koostisosaks.

Nüüd märtsi esimesel täisnädalal on taas jahe. Olen jooksnud vahel jälle pikkade soojade riietega ja kindadki kätte pannud. Enamasti on just hommikuti külmad tuuled ja siis on vaja soojemalt riidesse panna trennis. Õhtustes trennides olen saanud lühikestes riietes joosta. Ilm ja tuuled on praegu muutlikud. Kord puhub tuul ühte pidi ja siis jälle teistpidi. Kord on +13C sooja ja siis jälle rohkem. Õhtud on taas jahedad, nii et õhtuti väljas jalutades kannan jälle sooja mütsi. Naabrid rääkisid, et sel talvel on erakordselt vähe vihma olnud ja tavaliselt on ikka pikemad vihmaperioodid. Mul on siin ilmaga igatahes hästi läinud. Külm tuul mind ei sega, põhiline, et ei saja ja teed ei ole jäiselt libedad. Praegu loodus kuivab ja ootab vihma.

Pildil on loorberipuu.

Loodus

Praegu õitsevad minu kodutänava ääres moonid. Via Verde ääres on mandliistandused ilusates õites. Naabrinaine näitas mulle looduses minu kodu lähedal kasvavat loorberipuud ja aloe vera taime, mis asub Via Verde ääres.

Pildil on õitsvad moonid.

Minu kodu lähedased apelsiniistandused järjest tühjenevad. Märtsi lõpuni on mul küll apelsine, aga kui kaua pikemalt neid jätkub, ei tea. Naabrinaine näitas, et kui puu otsas rippuvad apelsinid on veidi piklikumaks veninud, siis see tähendab, et need enam müügiks ei kõlba. Nüüd ma siis tean, et kui on piklikumad viljad, siis neid enam omanik koristama ei tule ja ma võin neid rahulikult koju tassida. Rõdul ja wc-s on mul endiselt apelsiniladu, mida ikka aeg-ajalt täiendan. Tundub uskumatu, aga osad viljad tervetes istandustes jäävadki puude otsa vedelema. Omanik käib ja peksab viljad puude otsast alla, et need ometi puude otsa ei jääks rippuma. Järgmiseks saagiks valmistudes peavad puud eelnevatest viljadest tühjad olema. Ma nii täpselt ei tea, miks see nii on. Ma omakorda näitasin naabrinaisele, kus asub maja, mis pakub tasuta greipe ja naaber oli kohe väga rõõmus, sest talle need meeldivad.

Pildil on martsipanimuna.

Poodides on müügil juba lihadepühade aegseid toite. Enamasti on need värvilistes paberites ðokolaadimunad. Need mulle huvi ei paku. Ma leidsin Aldist martsipanist muna ja see meeldib mulle väga. Maitseb samamoodi nagu Kalevi komm.

Pildil on martsipanimuna.

Tänu naabrinaisele on mul nüüd uus valguallikas toitumiseks. Aldis müüakse mingit asja, mida ma maitsetuks kohupiimaks kutsun. Võib-olla on sellel mingi muu nimi. Igatahes on selles tootes palju valku, rasva ei ole peaaegu üldse ja süsivesikuid on ka vähesel määral. Seega on see väga hea valguallikas.

Pildil on Aldis müüdav maitsetu kohupiim.

Reie esikülg on mul endiselt valus. Täna hommikul joostes põrutasin parema jala päkka. Annan teada, kas see on ka edaspidi valus.