Võistluse kohta info kirjutamist alustan võistlustele registreerumisest. Ma olen saavutanud võistluse korraldajaga kokkuleppe, mis võimaldab mul nüüd ka interneti kaudu võistlusele registreeruda. Nad eraldasid mulle spetsiaalse DNI, mille abil saan registreeruda ja hiljem pean neile lihtsalt oma dokumendi numbri saatma. Tuletan meelde, et igaüks peab registreeruma oma dokumendi numbri (Hispaanias on selleks DNI) alusel, sest igale võistlejale tehakse kindlustus, sest võistluse korraldaja vastutab, kui midagi peaks võistlejaga rajal juhtuma.
Palusin jälle oma prantslasest sõpra, et ta minu eest maksaks oma krediitkaardiga. Registreerimine sujus tõrgeteta selle hetkeni, kuni läks maksmiseks. See oli vist prantslase krediitkaardi eripära, aga talle saadeti mobiilile kood sms-ga, millega ta pidi kinnitama, et ta on ikka kaardi omanik ja et tehing võib toimuda. Loomulikult ei olnud tal raamatukogus oma prantsuse mobiili kaasas ja nii jäi registreerimine ajutiselt pooleli. Ta naine tõi kodust mobiili, et mind saaks edukalt võistlusele registreerida ja nii jätkus registreerumise uus katse.
Nagu ma aru sain, kulges uus registreerumine jällegi edukalt. Mul juba silm säras, et oh kui tore, peagi olen ametlikult registreeritud. Peale igasuguste turvakoodide sisestamist ja makse sooritamist ilmus ekraanile mingi teade. Mina seda ise ei uurinud, sest ma ei istunud selle arvuti taga. Teate sisu oli selline, et kaardi omaniku nimi ei ole sama, mis on võistlusele registreeruja nimi. Oligi sellega minu võistlusele registreerumine lõppenud. Mul vajusid suunurgad kohe allapoole, aga seekord pisar enam silmast välja ei tikkunud.
Saatsin korraldajale e-maili küsimustega, et kas saab registreeruda ja maksta võistluspäeval ja kas saab keegi teine minu eest krediitkaardiga maksta. Vastuseks sain, et võistluspäeval registreeruda ei saa ja registreerimine lõppeb 2 päeva enne võistlust ja registreeruda saab ainult interneti teel. Keegi teine võib küll minu eest raha maksta. Noh, tore. Tegelikkus tõestas ju, et keegi teine ei saanud minu eest miskipärast maksta ja siis oligi selge, et ma ei saa seekord ametikult võistelda.
Konsulteerisin eri inimestega, et kas ma ikka võistlen või mitte. Minus tekkis kahtlus, et kuidas ma võistlen nii, et mul ei olegi rinnanumbrit ja võistlen koos teistega. Milleks siis üldse võistlema minna, kui nagunii päriselt võistelda ei saa? Sama hästi võin üksi Denias kiire jooksu teha ja ei pea kuskile ekstra sõitma hakkama. Igatahes see oli minu jaoks selge, et kui ma jooksen koos teistega, siis jooksen algusest lõpuni, mitte nii, et kuskilt enne lõppu tulen rajalt ära ja alguse osast lihtsalt vaikselt imbun jooksjate sekka.
Füüsiliselt ja vaimselt tundsin, et olen võistlemiseks valmis. Kuigi alles kirjutasin, et mind vaevab mingi väsimus, siis nädala lõpuks puhkasin võistluseks välja. Ma olin kui energiapomm. Otsisin endale kogu aeg tegevusi, et ei lamaks lihtsalt voodis teleka ees ja et liialt ei rabeleks ja energiat ei kulutaks. Lõpuks hakkasin võistlusele eelneval õhtul tegema ettevalmistusi võistluseks. Paraku langes suveajale minek täpselt sellesse öösse ja nii sain öösel väga vähe magada.
Ma valisin välja varustuse, millega võistlen ja millega võistlusele lähen ja mis soojad ja kuivad riided pärast võistlust selga panen. Tegin valmis igaks juhuks võileivad, sest arvata oli, et koju kohe ei saa ja poed on pühapäeviti kinni. Arvutasin välja, mis kell ma pean ärkama, et jõuaksin kõik asjad õigeaegselt ära teha ja et jõuaksin õigeks ajaks kokkulepitud kohta, kus mind autole võetakse ja võistlusele viiakse. Laadisin täis nii kella kui mobiili aku. Panin kõikjale taskutesse asjad, mida sinna oli vaja panna. Nii kulges hommikul kõik muretult. Sain õigeaegselt söödud, riietatud ja olin õigel ajal kokkulepitud kohas. Ärkama pidin juba 6.35, mis oleks enne kella keeramist olnud 5.35.
Ma pidin minema kodust 3km kaugusele parklasse, kus toimub tavaliselt esmaspäeviti ja reedeti turg. Hommikul oli jahe, aga mu samm oli kerge ja liikuda mõnus. Olin täis tahtmist võistelda. Seal parklas oli väga palju rahvast. Ma ei tea, kuhu need kõik inimesed sealt läksid, aga see koht tundus olevat populaarne kokkusaamise paik. Mulle tundus, et koolilapsed sõitsid sealt bussiga mingile pallimänguvõistlusele. Muu rahvas kogunes Montgo mäele matkamise tarvis. Osad kogunesid ka vist veel sama võistluse tarvis, kuhu minagi läksin.
Pildil on Denia linna ääres sisemaal hiigelsuur parkimisplats, kus on esmaspäeviti ja reedeti turg.
Minule tuttavaid inimesi ei olnudki. Ootasin. Lõpuks sõitis üks mulle tuttav jooksja autoga kohale, aga selgus, et ka tema pidi samale autole saama, kuhu minagi. Saabusid veel 2 jooksjat, kes ka lootsid samale autole saada. Üks helistas autojuhile, sest autojuht hilines juba tublisti. Autojuhiks pidi olema klubi treener ja nii selgus, et tal on veel asjatoimetusi ja kokkuvõttes ta ei tulegi, sest me kõik ei mahu tema autosse, sest ta peab veel kellegi kaasa võtma. Tore oli. Hea, et üks jooksja sõitis sinna parklasse autoga ja nii viis tema ise meid kõiki sinna võistlema. Ma ise ei oleks küll klubi treenerile helistama hakanud ja ma oleks seal lihtsalt oodanud ja oodanud ja mul oleks sel päeval jäänud võistlusele minemata. Arvata oli, et klubi treener oli täiesti ära unustanud, et ta pidi minu sealt võistlustele kaasa võtma. Rohkem ma tema autoga võistlustele sõitu kokku ei lepi, sest ta ei ole enam usaldusväärne.
Ma ei olnud närvis ega midagi, sest ma ei pidanud autot üksi ootama. Mulle ei tulnud selline asi mõttessegi, et äkki klubi treener mu unustab autole võtta. Kõik lahenes hästi. Sõitsime võistluspaika. See asus 13km kaugusel Deniast. Mulle tundus see maa sinnani kuidagi väga pikk. Noortel meestel oli päris kange lõhnavesi peale pandud ja see lõhn ajas mul südame pahaks. Õnneks ei kestnud sõit kaua ja sain peagi värske õhu kätte.
Auto parkisime kuskile linna (või on see küla) teise äärde, sest linna keskel olid teed võistluse tõttu suletud. Autojuht ütles, et stardini on jalutada 10min. See oli küll minu jaoks üllatus. Linn oli mulle võõras ja mõtlesin, et kuidas nii läbi tundmatute linnatänavate kohale jõuan. Ma olen alati varasemalt saanud stardipaigale lähedale autoga või oli võimalus asjad kuskile stardipaiga juurde jätta. Sain nüüd uue kogemuse. Kuigi kell oli juba päris palju, läksime kõigepealt stardipaika numbrite järgi. Igaks juhuks uurisin, et kas minu nimi on ka võistlejate nimekirjas, sest registreerimine siiski õnnestus, aga maksmine ebaõnnestus. Ma ikka lootsin, et ehk äkki siiski maksmine õnnestus. Ei olnud minu nime ja korraldajate käest uurides mäletasid nad väga hästi mu nime ja ka seda, et nad saatsid mulle e-maili, millega kinnitasid, et võistluspäeval ei saa registreeruda ega maksta. Samas nad ütlesid, et jookse kaasa kui tahad, aga see on su oma lõbuks.
Kohaliku klubi liikmetel on harjumus koguneda enne võistlust kohvikusse kohvi jooma umbes 30min enne starti. Mind kohviku muu osa ei huvitanud, kui ainult tualettruum. Kell oli juba palju ja ma ei olnud veel ei võimelnud ega soojendusjooksu teinud. Ootasin teisi kohviku ees väljas ja võimlesin. Kohvik oli puupüsti rahvast täis, sest see oli nagu paljude jooksjate kogunemiskoht ja asus stardipaigast umbes 300m kaugusel ja täpselt lõpusirge alguse kohas. Hea oli, et ma ise väljas võimlesin, sest minu seltskond tuli kohvikust välja alles umbes 35-40min enne starti. No mis seal ikka, kui nii siis nii. Ma olen küll harjunud teisiti soojendust tegema, aga pidin kohanema oludega. Õnneks jooksime auto juurde tagasi ja nii sain vähemalt natuke soojendusjooksu teha.
Auto juures ootas mind järgmine üllatus. Selgus, et enam auto juurde tagasi ei tulda ja kohe peab võistlusvarustuse selga panema ja sellega kuni stardini olema ja sellega sooja ka tegema. Jälle olukord, millega pidin kohanema. Olen harjunud, et vahetult enne võistlust saab alles soojendusriided seljast võtta. Õnneks ei olnud ilm väga külm. Kui hakkasime Deniast sõitma, siis oli sooja umbes +9C, sest oli väga vara hommikul ja kella oli ka just edasi keeratud, nii, et tegelikult oli nagu veel varasem aeg ja jahedam. Õhk soojenes päikesega kiirelt ja päris külmavärinaid võistlusriiete väel olles ei tekkinud.
Pildil on minu kulunud jooksutossud, mis on ekstra pildistamise jaoks puhtaks pestud. Need tossud on olnud kasutuse juba 6 kuud.
Start oli hommikul kell 10.00. Minu organism töötas igatahes teistel kellaaegadel. Enne starti hakkas mul seedesüsteem alles tööle, sest kella keerati suveajale, aga organismi ei saa ühe nupu keeramisega suveajale panna. Organism oli harjunud sel kellaajal tavaliselt oma toimetusi tegema ja nii ka nüüd. Võistlusärevust mul ei olnud üldse.
Pildil on minu kulunud jooksutossud, mis on ekstra pildistamise jaoks puhtaks pestud. Need tossud on olnud kasutuse juba 6 kuud.
Auto juures panin selga kohe võistlusriided, milleks olid võistlustrussikud ja maika. Seekord ma ei tahtnud napi topiga võistelda, sest esiteks ei olnud mul rinnanumbrit, teiseks oli kuidagi jahe väljas veel, et nii paljalt olla ja kolmandaks ma ei tahtnud liigselt tähelepanupilke. Niigi ei hakanud mulle silma mitte ühtegi naisjooksjat, kes oleks trussikutega võistelnud. Kõigil olid kas lühikesed või pikemad liibekad.
Ma käisin kohvikus pidevalt wc-s oma trussikute väel. Väga hästi ma ennast ei tundnud, sest seal kohvikus istusid ka kohalikud inimesed oma igapühapäevast hommikukohvi joomas. Sain aru, et ma ei olnud sündsalt riides. Õnneks keegi midagi halvasti ei ütelnud ja kohviku töötajad ka ära ei ajanud või midagi ei ütelnud. Samas see oli ka ainus kohvik, kuhu julgesin nii minna, sest see asus võistluspaigast umbes 300m kaugusel ja seal oli palju sportlasi. Ühes teises kohvikus ei olnud üldse rahvast ja kuigi nägin, et üks mees läks sinna ekstra wc-sse, siis ma vaatasin ainult kohviku aknast sisse ja trussikute väel ei julgenud ma sinna minna.
Ma ei näinud stardipaiga juures ühtegi välipeldikut. Võib-olla neid oli, aga mina neid ei näinud ja ma ei otsinud ka neid. Kohvik oli ainus koht, kus sai enne võistlust häda teha, sest stardipaik oli keset linna ja kõikjal olid majad ja kuskile ei olnud võimalik kükitada.
Kui mina starti jõudsin, siis seisis kogu mass juba ootusvalmis. Ma läksin mööda seina äärt, kus seisis publik. Enne stardijoont oli stardikoridor ühest kohast lahti ja seal oli veel mõni mees seismas, et saaks ennast võistlejate sekka suruda. Ma jäin ka sinna. Start hilines 4min. Jooksjaid oli palju ja startijate rivi oli pikk. Startijad said vist ise määrata, kust kohast nad stardivad, sest ma ei näinud kedagi kontrollimas, et kust keegi startida võib. Stardijoone juures oli silt, et siin on 3-4min km tempoga jooksjad. Järgmine silt oli juba, et siin on 4min 30sek tempoga jooksjad. Mina arvasin, et ma sobib ikka pigem esimese sildi juurde ja sinna jäingi. Start sujus mul hästi.
Kui stardipauk käis, siis panin enda kellagi kohe käima. Ma arvan, et mul võis kuluda umbes kuni 10sek, et stardijoon ületada. Ega ma siis enam kella vahtinud. Rahvast oli palju, aga õnneks keegi mind ei tõuganud ega nüginud. Eestis võisteldes on ikka stardis alati eriline rabelemine ja ma olen mitu korda küünarnukkidega valusaid hoope saanud. Kuigi see on alles minu esimene võistlus Hispaania pinnal, jäi mulle hispaanlastest mulje kui väga intelligentsetest jooksjatest.
Stardis ei olnud mingit trügimist. Lapsed või noored võistlesid alles 12.00 oma distantsidel ja nii ei olnudki stardis mingeid hulle kihutajaid ja rumalaid jooksjaid või teiste segajaid. Nii palju kui mina nägin, siis keegi ei tormanud stardipaugu kõlades hullunult rajale. Igaüks paistis jooksvat kogu aeg omas tempos. Justkui igaüks teadis oma taset ja startis vastavalt oma võimetele, mitte ei pingutanud üle, nagu tavaliselt Eestis tehakse.
Umbes esimesed 500-600m kulges sujuvalt allamäge. Mina ka ei kihutanud. Kuigi algus kulges allamäge ja ma olin ju alles värske ja puhanud, siis oleks võinud märksa kiiremini kihutada. Samas ma hoidsin ennast pigem tagasi. Osaliselt ma hoidsin ennast tagasi seepärast, et ma ei teadnud rada ja ei tahtnud kohe ennast pildituks pingutada, sest distants oli ikkagi 9,7km, mitte mingi lühike maa. Teine põhjus, miks ma aeglaselt ja tagasihoidlikult alustasin oli kaasvõistlejates. Rahvast oli palju ja joosta ei saanud väga vabalt. Mööduda oli keeruline ja sageli avastasin ennast kellegi selja tagant karbist (olukord, kus ei saa mõõda minna ei ühelt ega teiselt poolt) ja pidin veidi pidurdama, et mitte otsa joosta.
Ma lihtsalt sattusin sellise tempoga jooksjate punti ja nii rahulikult alguse osa kulgeski. Ülejäänud rajaosa ma eriti ei mäletagi. Mulle oli räägitud, et rada on raske ja ligi 3km pidavat enam vähem pidevat tõusu olema. Ma siis hoidsingi ennast tagasi ja ootasin neid raskeid tõuse. Midagi rasket ei tulnudki. Kui esimene ring hakkas lõppema, siis tundsin, et ma võin kiiremini joosta ja hakkasin tasapisi eesolijaid kinni püüdma. Kõige järsem tõus oli umbes kolmanda kilomeetri lõpus ja see oli vaid umbes 300m pikk. Koheselt järgnes sellele üsna pikk ja kiire laskumine. Minu jaoks olidki need tõusud ja hiljem ka laskumised just sellised kohad, kus teistest mööduda. Mind need tõusud küll ei murdnud või raskusi need ei tekitanud.
Esimene ring oli 4,3km pikk ja teine ring oli 5,4km pikk. Üldiselt oli see linn mulle täiesti võõras ja ma ei saanud midagi aru, kus me parajasti oleme. Ära tundsin ainult stardiosa, mida läbiti ka teisele ringile minnes ja ka üsna järsku tõusu võeti mõlemal ringil. Teisel ringil seda tõusu võttes möödusin ma juba paljudest. Suur osa distantsist joosti kitsastel linnatänavatel. Need olid sellised väiksed tänavad, kust mahtus korraga ainult üks auto sõitma ja olidki vist ühesuunalised tänavad. Linna laial valgufooridega tänaval ei joostud. Kui enam linnatänavatel ei joostud, siis kulges rada kitsastel istandustevahelistel teedel. Igal juhul joosti kogu aeg asfaldil ja tee oli pidevalt kitsas.
Minu jaoks oli see võistlus erilise rajaga võrreldes Eestis toimuvate võistlustega. Eestis on võistlus tavaliselt kuskil maanteedel või igatahes pigem sirgetel kui paljude kurvidega teedel. Siin olid aga pidevalt kurvid ja nähtavus oli väga piiratud. Praktiliselt kogu aeg joosti nii kurvilistel teedel, et ees olevaid jooksjaid ei näinud. Loomulikult 20-50m ulatuses ehk nägi kaasvõistlejaid, aga ülejäänud eesolijad asusid kuskil juba järgmise kurvi taga. Kuna joosti linna keskel, siis olid kõikjal 2-3 kordsed majad ja läbi majade teised jooksjad ei paistnud.
Minust ei möödunud mitte ükski naine ja ma ei näinud ise ka mitte ühtegi naisjooksjat enda ees. Teisel ringil vist hakkasin alles naisi nägema. Ees oleva naise nägemine andis kohe jõudu juurde. Koheselt tekkis nagu uus eesmärk, et kinni püüda eesolev naine. Kui üks naine oli kinni püütud, siis silmasin kuskil ees jälle järgmist ja nii ma liikusingi finiði poole naisi kinni püüdes.
Korra mingil lõigul silmasin vilksamisi ühte naisjooksjat, keda olen näinud staadionil mitmel korral treenimas ja kes jookseb aeg-ajalt ka minu kodutänaval. Ta jookseb nagu Maria (üks Eesti enamasti 400-800m jooksja), tal on selline kehaehitus nagu Marial, ta jookseb selliste riietega nagu Maria, tal on sellised juuksed nagu Marial, tal on sellised lihased nagu on Marial ja kõhulihased on tal päris klotsi sarnased. Võtsin eesmärgiks ta kinni püüda. Kui olin teda mitmel korral treenimas näinud, siis oli mulle jäänud selline tunne, et ta on minust palju tugevam. Lõpuks kinni ma teda ei püüdnudki, aga olin tal päris lähedal, et meid jäi lahutama võib-olla mõni sekund. Ma ei näinud teda lähedalt, sest meie vahel olid alati mehed, kes mu vaatevälja varjasid. Mingi teine naine jooksin ka üsna Mariaga sarnaneva jooksja läheduses. Tema püüdsin kinni võib-olla 500m enne lõppu. Kui kohviku eest algas lõputõus lõpusirgega, siis vaatasin vilksamisi, et mu viimase kilomeetri keskmine kiirus on 3min 50sek. Kuigi lõputõus oli pikk ja suhteliselt raske, siis ma ei usu, et mu kiirus sel ajal langes. Ma ikkagi pingutasin lõpuni ja lõpujoonel panin kella kinni. Kui pärast vaatasin oma kella salvestunud lõpukilomeetri keskmist kiirust, siis oli see 3min 57sek. Ju ma siis vajutasin ise kella liiga hilja kinni, et keskmine kiirus muutus nii palju.
P
ildil on jooksuvõistluse lõpusirge, mis on umbes 300m pikk ja tõuseb kogu aeg.
Viimastel lõpumeetritel või umbes isegi viimased 10-20m hakkas mul paha. Mul oli selline tunne, et kohe oksendan kogu sisikonna välja. Ma hoidsin kätega suud kinni, et kui ma tõesti peaksin oksendama, siis vähemalt ei purska kõik mu sisu kuskile riietele. Nii kätega suud kinni hoides omast arust vajutasin ka kella kinni. Peale finiðijoont jalutades vaatasin kella ja nägin, et ikka sekundid jooksevad edasi. Ju ma siis ei saanud kella nupule pihta. Ma usun, et ega ma üle 3sek ka ei jalutanud enne kui korralikult kella kinni vajutasin. Mul oli plaan vaadata, et mis rinnanumbriga jooksja ees ma finiðeerin, aga see ununes mul täiesti ära. Põhiline, et üsna minu ees oli Mariaga sarnanev naine numbriga 6 ja minu taga kuskil oli naine numbriga 488.
Peale finiðeerimist oli mul jätkuvalt paha olla ja hoidsin kätega endiselt suud kinni. Otsisin silmadega kohta, kuhu oksendada. Õnneks paha oleku tunne läks kiirelt üle. Oksendamise tunne oli seepärast kummaline, et mu kõhus (või kus iganes, ega ma enam ei mäleta kus) tegid lihased täpselt sellist liigutust, et kohe hakkan oksendama. Samas ei liikunud sisikond vist absoluutselt, sest mu suhu ei tulnud mitte üks piisk ei haput maitset ega mingit muud asja.
Pildil on kuiv jõesäng Gata de Gorgos linnas. See jõgi voolab lõpusirge alt läbi ja vaade on väga ilus. Kui pilti hoolega vaadata, siis paistab kaugel olevat üks sild, mis läheb üle jõe. Üle selle kaugel paistva silla kulges võistlusrada, aga võistluse ajal mul ei olnud mahti kuskile kõrvale vahtida ja vaateid imetleda.
Oligi minu võistlusdebüüt suures rahvamassis tehtud. Peale finiðeerimist võeti jooksjate tossude küljest kiibid (väiksed plastikust jubinad, millega mingi süsteem võtab võistluste aegu) ära. Selles kohas suunati mind sujuvalt teist teed pidi mujale, sest mulle kui mitte maksnud osalejale ei olnud ette nähtud saada asju, mida jagati registreerunud jooksjatele. Ma ei tea, mida jagati, mind ei huvitanud see ja ma ei küsinud ka kellegi käest, et mida anti. Ju natuke süüa ja juua anti. Samas kui rinnanumbreid anti, siis koos rinnanumbriga anti ka suur duðirätt. Stardimaks oli 4 EUR ja selle eest sai seega nii võistelda, natuke süüa-juua ja ka duðiräti. Minu arvates väga odav võrreldes Eestis olevate võistluste stardimaksudega.
Jooksu ajal oli kuskil raja ääres ka veepunkt. Anti kas 0,33 või 0,5l väikeseid kinnise korgiga veepudeleid. Ma vett ei tahtnud. See ju nii lühike võistlusmaa, et mis ma seal ikka joon. Isegi siis, kui ma oleksin veepudeli haaranud, ei oleks ma suutnud seda korki sealt pealt maha keerata. Ma nägin, et veepudeleid jagasid inimesed, kes ei ole seda tööd varem teinud. Nad ei olnud veepudelid valmis pannud, vaid alles urgitsesid neid suurest kilepakendist välja. Siis taipasin, et korgid on seega kõvasti kinni, nagu ikka poest ostes uutel pudelitel. Tavaliselt on korgid nii tugevalt kinni, et ma pean noaga urgitsema, et korki lahti saada. Jooksuvõistluse ajal ma küll ei suuda ekstra hakata uue pudeli korki jõuga lahti keerama.
Samas inimesed jõid või kallasid vett endale peale. Sellel osal, kus vett jagati, oli asfalt juba märg. Ma jooksin ikkagi aeglaselt ja enne mind olid paljud jõudnud vett maha kallata. Peale joogipunkti pillas üks jooksja kogemata terve veepudeli maha nii, et see kukkus täpselt minu jalgade ette. Ma olin täpselt selle mehe taga. Õnneks ma suutsin kiirelt reageerida ja ei astunud sellele peale. Sellised olukorrad on päris ohtlikud, sest nii võib kukkuda ja kõige hullemal juhul jalagi välja väänata.
Pildil on kuiv jõesäng Gata de Gorgos linnas. See jõgi voolab lõpusirge alt läbi ja vaade on väga ilus.
Mis mind jooksu ajal kohati häiris, olid üksikud kaasjooksjad, kes kohati vingerdasid ühest raja äärest teise ja segasid ühtlast jooksmist. Eks nad tahtsid kas kiiremini joosta ja kellestki mööduda või püüdsid kurve võimalikult otse võtta. Ma üritasin ka algul kurve otseks joosta, aga loobusin sellest kiirelt. Rahvast oli lihtsalt liiga palju, et niimoodi vingerdada. Ma pidin pidevalt sammu pidurdama, kui üritasin kuskilt kurve otseks joosta, sest keegi oli alati mu ees. Pealegi joosti kõnniteedega linnatänavatel. Kurvide sirgeks jooksmiseks oleks pidanud alati kõnniteele astuma ja see tähendab jällegi rütmimuutust, sest kõnnitee asub teisel tasapinnal.
Peale jooksu, kui lõdvestusjooks oli tehtud, siis kogunesid Denia jooksuklubi liikmed finiði alasse, et koos süüa-juua ja muljeid vahetada. Selline asi mulle meeldis. Eestis tavaliselt oodatakse oma auhinnad ära ja siis kihutatakse kiirelt kodu poole. Finiðialas oli söögi ja joogi müügipunkt. Finiðialas müüdi ka jooksutosse. Ma käisin enda jaoks sobilikke tosse proovimas, sest mu tossud on treenimiseks juba liia kulunud ja ma vajan uusi. Proovisin kolme eri toestatud mudelit, sest rohkem neil pakkuda ei olnud. Kui oleks olnud üks eriti sobilik, ma oleks koheselt selle ära ostnud.
Proovisin Asics Kayanot, mis on minu lemmik. See oli liiga suur ja väiksemat numbrit kas ei olnud või müüja kinnitas, et see on mulle sobilik ja paras. Igatahes oli see Asics mulle liiga suur.
Teine oli mingi Mizuno või Sauconi, ei mina tea, mis mudel see oli. Mulle see meeldis ja istus jalga väga hästi. Ma siiski ei tahtnud seda, sest see oli liiga kerge. Ma vajan tugevat treeningtossu, mitte kerget kiire treeningu või võistlustossu praegu. Praegu blogisse sellest kirjutades, siis mõtlen küll, et see oli ideaalselt mu jalga sobiv toss.
Kolmas oli mingi Nike mudel. See oli kah päris hea, aga kui paelad kinni tõmbasin, siis koheselt surusid kinnitõmbamise kohast veidi altpoolt spetstugevdused liialt jalale. Kogemusest tean, et selline asi hakkab treenides häirima, hõõruma ja pigistab jalal varesooned liigselt kinni.
Kui jooksutossu osta, siis peab kõik ideaalselt sobima. Ei tohi olla nii, et on kas veidi suur, veidi väike, liiga lai või liiga kitsas või mingi koht pigistab. Nii kui jalga pannes miski asi häirib, siis see toss ei ole järelikult sobilik. Korralikud ja kvaliteetsed tossud on liiga kallid, et neid osta lihtsalt igaks juhuks ja siis peale esimest trenni avastada, et ega ikka ei sobi küll.
Mina oma jooksu tulemusega oleksin omas vanuseklassis olnud arvatavasti viiendal kohal. Meeste võitja jooksis aeglasemalt kui eelmisel aastal võitja. Meeste võitja keskmine kiirus oli vist 3min 17min. Minu arvates on see ikka väga vilets tulemus. Üldine meeste tase on siin Hispaanias palju parem kui Eestis, aga siin puuduvad need üksikud eredad tipud. Ju need, kes palju kiiremini jooksevad, võistlevad teistsugustel võistlustel. Ka naiste üldine tase on siin kuidagi väga vilets. Ma mahtusin oma tulemusega esimese 300 jooksja hulka ja oma vanuseklassis oleksin olnud viies.
Minu jooksu keskmine kiirus oli 4min 18sek kilomeetri kohta. Kas ma jäin rahule? Jäin küll. Ma alustasin väga rahulikult ja ei julgenud kiiremini joosta. Ma kartsin, et äkki väsin ära või äkki on tõusud nii rasked, et ma ei jaksa. Varu jäi mulle tublisti sisse, aga nii on hea tagantjärgi rääkida. Võibolla ma oleksin palju kiiremalt alustades ikkagi sama tulemuse saavutanud, sest siis mul ei oleks lõpus jõudu üle jäänud. Edaspidi ma juba tean, millised on hispaanlaste jooksuvõistluste tingimused ja milline on nende võistlusstiil. Tean ka seda, millised naised on umbes minu tugevused ja püüan stardis neid võimalusel jälgida või püüan nende läheduses joosta.
Rajal oli paar kohta, kus oli teel mingi takistus posti näol ees. Jooksjad olid nii hoolivad kaasvõistlejate kohta, et igaüks kes takistuseni jõudis see kisas kohe valjusti, et ettevaatust ja näitas käega ka takistuse suunas. Sellised meeldivalt hoolitsevad jooksjad on hispaanlased.
Mõnes kohas, kus ma tahtsin kiiremini joosta, aga jäin kellegi selja taha toppama, ma ei julgenud neist mõõda trügida. Ma ei näinud siin trügijaid ja seepärast ei trüginud ka ise. Eestis ma oleksin kindlalt midagi kisanud või julmalt ennast kuskilt vahelt läbi pressinud. Ma ei ole varem kunagi sellistes tingimustes jooksnud, kus kellestki mööduda ei saa. Küllap ma oleks pidanud valima kiirema tempo kohe alguses ja siis oleksin liikunud kogu aeg mulle sobiliku tempoga jooksjatega ühes rütmis.
Need mehed, kes stardis minu ees seisid ja tahtsid stardi ajal jooksjate vahele pressida, jäid tegelikult pikaks ajaks minu ette jooksma. Nad jooksid mulle sobiliku kiirusega. Mingil hetkel hakkasin ma hoopis nendest maha jääme, sest mingid muud jooksjad sattusid minu ja nende vahele ja nii hakkaski vahe tekkima. Ega nad ei oleks mulle muidu meelde jäänud, aga neil olid kõigil ühesugused oma spordiklubi punased särgid seljas ja nii nad ühes pundis kõik mu ees jooksidki umbes viiekesi. Nad olid lihtsalt silmatorkavad ja nii jäid nad kambaga mulle meelde. Selja peal oli igaühel ka nimi ja klubi nimi, aga mitte ükski nimi mulle meelde ei jäänud. Mingil hetkel ma hakkasin kiiremini jooksma, möödusin neist ja seljataha ma ei vaadanud kordagi ja ma ei tea, mis nendest meestest sai.
Tagantjärgi tundub kõik võistlus nii kerge ja lihtne. Tegelikult ikka seda ma mäletan, et ma hakkasin kogu aeg arvutama, et mitu km ikka veel on lõpuni jäänud alates sellest ajast, kui joostud oli 4km. Eriti palju vahtisin kella viimastel kilomeetritel, et kas lõpp juba ei hakka tulema, et kaua pean veel jooksma. Praegu mõtlen juba, et tahaks juba jälle võistelda.
Oma järgmise võistluse tahan joosta juba ametlikult ja seda umbes kuu aja pärast, kui distantsiks on täpselt 10km tasasel maal, aga siiski kurvilistel tänavatel. Siis tahan oma vanuseklassis joosta esikolmikusse. Eks ma pean protokollist uurima, et kui tugevad umbes esikolmiku koha jooksjad on ja mõtlema, et kas ma olen nii tugev, et neid edastan. Võtan eesmärgiks joosta siis keskmise kiirusega alla 4min km kohta. Eks treeningute pealt näen, kuidas areng on ja kas see on ikka reaalne soov. Kuigi rada peaks olema kiire, oli eelmisel aastal meeste võitja keskmine kiirus 3min 19sek ja naiste võitja jooksis keskmise kiirusega 3min 50sek km kohta. Minu kõige kiirem kilomeeter oli 4min 02sek ja kõige aeglasem oli 4min 37sek.
Mis ma järgmisel võistlusel teisiti teeksin? Ma alustaksin kiiremini ja vajadusel vehkleksin küünarnukkidega. Tegelikult ma ei usu, et ma vehelda julgen. Kiirem algus tagab selle, et satun kiiremate jooksjatega ühte punti ja siis ei teki mul enam selliseid olukordi, kus pean kellegi järgi toppama jääma ja pidurdama.
Kuna ma ei võistelnud nagu ametlikult, siis ei tekkinud mul üldse mingit võistlusärevust ega võistlusnärvi. Ka stardis oli pulss rahulik. Ei olnud mul mingit stressi ega pinget. Oli nagu lihtsalt trenn, kus sain joosta koos teiste inimestega ja pidin pingutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar