Kaaluteema ja jooksmine

Peale eelmisel nädalal blogi postitamist hakkasin koheselt rohkem sööma. Tahan ikka jaksata joosta ja hirmuga sõin rohkem. Organism hakkas kõike kinni hoidma, mis ma jõin või sõin. Teadsin, et see on ajutine ja ükskord peab see kõik mu seest välja tulema. Kõik sujus igatahes hästi. Kaal tõusis ja nädala lõpus jaksasin ka krosse juba normaalselt joosta. Olen rahul. Väsimus ja jõuetus kadusid ka ära nii et kõik läks korda.

Puhkepäeval suutsin kapist telekapuldi kätte saada ja nii ongi vabad hetked teleka ees möödunud. Telekat ei vaadanud ma 2 nädalat. Tore oli jälle kuulata hispaania keelt. Telekas on ikka paras nuhtlus küll.

Naabrinaine on mind vahel kutsunud välja jalutama, et tal vaja ka enda tervise eest hoolitseda. Korra käisimegi koos jalutamas vahetult enne naistepäeva. Naabrinaine loodab kaalust kaotada, kõhtu ja kintse peenemaks saada aga tal on oma „metoodika“ nagu arvatavasti paljudel inimestel. Naabrinaine palus mehel poest midagi head tuua, sest värskes õhus tervise eest on hoolitsetud ja siis on kodus hea õhtul istuda ja ennast magusaga premeerida. Nii ei ole küll mingit positiivset kaaluefekti võimalik loota.

Pildil on äärmusliku toitumise tagajärg. Mina selliseks muutuda ei taha.

Korra kutsusin ise naabrinaist välja jalutama, aga see oli jällegi naistepäeva nädalavahetus. Ta näeb kodus vene telekanaleid ja Venemaal on naistepäev väga tähtis püha. Mina selle püha tähtsust ei mõista, sest ma ei ole sel ajal kunagi Venemaal viibinud. Naabrinaine rääkis, et 7.märtsil on tavaliselt töö ainult poole päevani ja 8.märtsil naised tööl ei käi. Sel aastal juhtus naistepäev olema neljapäeval ja nii tekkisid pikad pühad. Venemaa telekanalitest näidatakse igasugu armsaid ja tuntud vene filme ja nii istuski naabrinaine tervise eest hoolitsemise asemel päevad otsa teleka ees ja mingist väljas jalutamisest ei tulnud juttugi. Kui ma õigesti mäletan, siis kingitakse naistepäeva puhul Venemaal mimoose. Mimoosid õitsevad siin Denias just praegu. Jah, ma tõesti ei kujuta ette, kui suur ja riiklikult tähtis püha on Venemaal naistepäev. Mimoos on üks puu või põõsas, mille õied on pisikesed, kollased ja pallikujulised.

Pildil on õitsev mimoosipuu.

Eelmise nädala väsimusest ja jõuetusest sain lahti. Sel nädalal on mul uus mure. Mu reie esikülg on hetkel nii valus, et mul on isegi tavalisest trepist alla kõndimisega raskusi. Loomulikult ei saa ma ka kükitada, istuda ega istumast tõusta. Õnneks on wc-s seinal tugi, millest saan kinni võtta, kui vaja potile istuda või sealt tõusta. Kui mul on vaja kükitada, et maast midagi võtta, siis toetan tugevalt kätega kuskile mujale, sest ilma abita ma ei suuda kuidagi ei kükitada ja kükist püsti tõusta. Loodan, et selline seisund ei kesta kaua.

Pildil on õitsev mimoosioks. Kas mimoos on teisti öeldes akaatsia?

Lisaks reie esikülje lihasvalule on trennid sel nädalal kuidagi nii rasked olnud, et ma olen treeningutest väsinud. Praegu ei ole mul tahtmist kuskile veel ekstra jalutama minna. Eelmisel nädalal kutsus prantslane mind küll uuesti mägedesse matkale ja promenaadi tee lõpus oleva mäe otsa ka, kus ma ei ole veel käinud, aga ma ei läinud kuskile. Kogusin kodus jõudu.

Pühad

Sellel nädalal on Denias ja ju ka mujal Hispaanias suured pühad, mis kestavad igatahes Denias 3 päeva järjest 17. -19. märts. Kogu eelmise ja ka selle nädala on tänavatel kõvasti pauku tehtud. Nüüd juba tean, et see kõik käibi nende pühade juurde. Kui esimest korda kõva pauku kuulsin, treenisin parajasti staadionil ja mõtlesin, et on koolitulistamine, sest pauk tuli kõrval oleva kooli suunast. Keegi ei teinud ümbruses teist nägugi paugu peale ja kuskil mingi paanika ei tekkinud. Arvasin, et ju siis polnud midagi olulist ja jätkasin treenimist. Ma hispaanlaste pühadekombeid veel ei tea. Nüüd ise siin elades näen, mis toimub ja õpin Hispaania kombeid tundma.

Pühad on kuidagi seotud kevade saabumisega ja talve lahkumisega. Mida täpselt nende pühade ajal tehakse, ma veel ei tea. Võib-olla ma ei võtagi nendest pidustustest osa, sest mul on sel nädalal kuidagi rasked trennid ja ma arvatavasti ei suuda kuskile linna jalutama minna. Kevadpühad kulmineeruvad 19.märtsil isadepäevaga. Isadepäev paistab siin ka väga tähtis püha olevat, sest see päev on kalendris punane ja poed on sel päeval kinni. Tegelikult ma ei tea, kas punane püha on just isadepäeva pärast või langeb isadepäev kokku mingi muu tähtsa pühaga.

Eesti ratturid Denias

Korra lükkasin oma trenni muudkui edasi ja lõpuks läksin jooksma alles õhtul peale päikeseloojangut. Ma pidin kindlalt sel päeval raamatukokku minema, sest see oli mu keeleõppe DVD laenutuse viimane päev. Nii läksingi trenni DVD käes ja jooksin raamatukogust läbi. Peale mu trenni oleks raamatukogu juba kinni olnud ja päeva jooksul ma kuidagi ei suutnud sinna varem minna.

Vahetult enne (300m) raamatukogu on üks rattapood. Joostes raamatukokku nägin, et mingid ratastega poisid sõitsid sinna poodi. Kohe mõtlesin, et küllap need on eestlased, sest pimedas kohalikud maanteeratastega kambakesi ringi ei sõida ja poodi ka kohalikud ratastega ei lähe. Käisin kähku raamatukogus ära ja mõtlesin, et kui teel tagasi on poisid ikka veel rattapoes, siis räägin nendega. Üks poiss valvas väljas rattaid ja teised olid poes. Läbi poe akna nägingi, et ühel oli mütsi peal Estonia tekst. Rääkisingi lühidalt ühe poisiga juttu, aga eestlasele kohaselt ma ei tutvustanud ennast ja see poiss ka mitte. Ka ei uurinud ma, et kuidas läheb.

Kui jätkasin treenimist, siis mõtlesin küll, et kus on küll eestlaste viisakuse kombed. Ma ei pea silmas, et poiss oleks kuidagi ebaviisakas olnud. Pean silmas pigem ennast või üldiselt eestlasi. Kui ma oleks rääkinud mõne hispaanlasega või kasvõi mu tuttava prantslasega, siis ikka kõigepealt tervitatakse ja siis kohe küsitakse, et kuidas läheb. Tervitamisega saan ma hakkama, aga mis puutub viisaka eestikeelse küsimusega, et kuidas läheb, ei saa ma küll kuidagi hakkama. See nagu ei tulegi meelde, et seda peaks ka küsima. Kui ma räägin vöörkeeles, siis on küsimus käekäigu kohta kuidagi loomulik. Õppides võõrkeelt, on üks esimesi asju ikka viisakas vestlus, mida õpetatakse või õpitakse. Eestis ei ole populaarne tunda huvi, kuidas teisel läheb. Tähtis on ikka, kuidas endal läheb, mitte kuidas teisel läheb. Põhimõtteliselt pommitasin ma Eesti poissi küsimustega ja saades vastused, jooksin oma teed edasi.

Promenaadil pimedas jooksmine

Korra olen jooksnud õhtul pimedal ajal promenaaditeel. Tahtsin näha, kui kaugele saab pimedas minna ehk kui pikalt on tee valgustatud. Ega eriti pikalt ei saagi joosta. Peale minu kodust kaugemal asuva muuli saab veel umbes 1km edasi joosta ja siis ongi valgustatud teeosa lõpp. Sel õhtul, kui mina seal jooksin, jooksis seal palju teisigi. Jooksmine on siin populaarne.

Ma tiirutasin pimedal ajal joostes ka minu kodust kaugemal oleval muulil ja jahtide kail. Seal on hästi ilus ja puhas ning kõik on hästi valgustatud. Seal jahtide kaide ääres nägin, et ühes kohas on arvatavasti jõusaal. Igatahes väljas olid sõudeergomeetrid, millel parajasti treeniti. Lisaks olid välja tõstetud ka mõned hantlid ja kangid ja keegi tegi parajasti kükke. See võib olla sõudjate või meresportlaste väike privaatne jõusaal, mida ma nägin.

Ühel õhtul ringi tiirutades põikasin staadionilt läbi. Mulle meeldib staadionil joosta ja sageli krossi või õhtust kerget trenni tehes teen mõne tiiru ka staadionil. See on nagu oma valduste üle vaatamine, kuigi mul ei ole siin valdusi. Staadionil treenisid kohaliku jooksuklubi jooksjad üheskoos. Neid vaadates mõtlesin küll, et neil on koos hea treenida ja ma olen ikka omaette. Nad tegid staadionimurul hüppeid üle tõkete ja niisama käärhüppeid kohapeal. Tõkked olid need sprinditõkked, mis on umbes 10-20cm kõrgused, et neist saaks kiirelt ja mugavalt üle joosta. Nad hüppasid neist külg ees koosjalgadega edasi-tagasi üle ja koosjalgadega otse edasi-tagasi üle. Neil oli mingi süsteem, et kõik olid kogu aeg töös, keegi ei puhanud. Kes tegi parajasti külg ees hüppeid, kes käärhüppeid ja kes otsehüppeid. Kindlasti tegid nad veel teisigi harjutusi, aga ma neid ei näinud, sest neid tehti arvatavalt enne minu saabumist staadionile.

Edasi hakkasid nad autorehviga harjutusi tegema. Nad jooksid kiirelt umbes 80m lõigul endal ümber keha autorehv nööri otsas järgi lohisemas. Vahel sprinditi kiirelt ja vahel astuti lihtsalt põlvetõstesammuga edasi. Igal sportlasel oli oma isiklik autorehv, mida nad ise autoga trenni tulles kaasa olid võtnud. Rohkem ma neid ei jälginud, sest olin niigi kauaks staadionile tiirutama jäänud. Plaanisin seal vaid 1-2 ringi teha, aga tegin ligi 3km staadionil, sest mul oli vaja vahtida, mida ikkagi autorehviga tegema hakatakse. Küll on kohaliku jooksuklubi jooksjad tublid, et viitsivad õhtul hilja treenida üheskoos ja küll on hea, et neil on üks eestvedaja, kes viitsib harrastussportlastega jännata.

Kaduneljapäev

Praegu on mul õige aeg meelde tuletada, et 15.märtsil on kaduneljapäev. Kes soovib kaalu alandada, siis sel päeval kaalu alandamisega pihta hakkamine toob edu. Sel päeval on sobilik ka juukseid lõigata, kui eesmärk on, et need võimalikult aeglaselt tagasi kasvaksid. Kui sel päeval kodu korrastada, siis seda saadab pikaajaline edu. Kaduneljapäeval on õige aeg lahti saada konnasilmadest ja muudest haigustest, putukatest, närilistest ja muudest kahjuritest. Hea aeg on maha jätta suitsetamine, joomine ja muud pahed. Kodu koristamine ja pesu pesemine on ka sobilikud just sel päeval. Ideaalne päev ülearuste asjade ära viskamiseks ja korra loomiseks nii enda sees kui enda ümber. Seega hea aeg ka suhete lõpetamiseks, kui need ei toimi.

Selline on siis Eesti rahvatarkus kaduneljapäeva kohta. Mul on kodu nagunii kogu aeg korras, aga ju ma siis teen homme igaks juhuks suurema kodu puhastuse, lisaks pesen pesu ja alustan kaalu langetamise protsessi. Lisaks võin just homme uuesti telekapuldi kappi toppida, et ma seda sealt niipea kätte ei saaks. Arvutist üleliigsete asjade ära kustutamise võtan ka ette ja kui miski ei ole veel süsteemselt, siis teen nii, et oleks.