Olümpial käidud

Võtsin ette ootamatu reisi Kreekasse, et teha tutvust Olümpiamängude sünnipaigaga. Otsustasin, et ennem ma Kreekast ära ei lenda, kui ei ole käinud kaasaegsete Olümpiamängude esimesel staadionil. Seal käisingi ära ja järgmisel päeval lendasingi juba Inglismaale tagasi.

Nea Erithrea piirkonnas asuv kahesuunaline rattatee. Teid eraldab omavavel mõnus roheline saareke.

Kõigepealt kirjutan minu reisi alguskoha Manchesteri lennujaamast. Ma ei ole sedakaudu varem Inglismaalt ära lennanud ja ei teadnud, et seal võid väga pikad turvakontrolli järjekorrad olla. Õnneks oli mul aega küllalt. Turvakontrolli järjekorras kulus peaaegu 1h. Kui tagasi lendasin Ateena lennujaamast, siis läksin igaks juhuks varakult lennujaama, sest olin valmis pikkadeks järjekordadeks. Ateena lennujaamas oli turvakontrolli süsteem nii mugavaks tehtud reisija jaoks, et mingeid järjekordi ei olnud ja turvakontrolli koht oli alles vahetult enne lennukisse minemise väravaid. Mancesteri tagasi lennates oli jälle Manchesteri lennujaamas ülipikk järjekord, aga seekord passikontrolli järjekord.

Minu Kreeka kodu katuseterrass.

Minu Kreeka kodu esiku katuseaknad, mis avanevad terrassile.

Ma lendasin mõlemal korral Easyjetiga ja tegin kodus interneti teel check in ära ning printisin boarding pass’i välja. Kuna reisisin vaid käsipagasiga, siis sain ma lennujaama jõudes minna otse turvakontrolli. Manchesteri lennujaamas läbisin siiski igaks juhuks ka check in’i, sest mu pilet oli halva kvaliteediga välja prinditud ja ma tahtsin kindel olla, et hiljem on kõik korras. Igaks juhuks küsisin üle check in’i tegija käest, et kas mul oleks olnud vaja siia üldse tulla ja sain vastuseks, et ei olnudki vaja. Ateena lennujaamas ma enam check in’t ekstra tegema ei läinud.

Pildil on Ateena piirkonade kaart nimetustega. Minu kodu asus põhjasuunas.

Minu majutuskoht ehk minu Kreeka kodu asus lennujaamast umbes 30min autosõidu kaugusel ja Ateena kesklinnast umbes 17km kaugusel. Ma elasin Nea Eritrea (võib kohate ka kirjapilte Nea Erythraia, Nea Erythrea, Nea Erithraia, Nea Erithrea kreeka keeles Νέα Ερυθραία) piirkonnas, mis asub osaliselt  Penteli mäe küljel ja kuulub Ateena juurde. Minu kodu asus merepinnast umbes 320m kõrgusel ja see tähendab Eesti mõistes, et elasin nagu Suure Munamäe tipus. Suur Munamägi on 317m kõrge.

 

Pildil on minu Kreeka kodu minu mullivanniga vannituba.

Nea Eritrea piirkond on kohalike elukoht. Seal palju turiste ei ole ja see ei ole turistipiirkond. Kui seal on võõramaalasi, siis need on enamasti Kreekas töö pärast. Seega elasin nagu kohalik kreeklane. Minu arvates on Nea Eritrea piirkond väga rikaste inimeste piirkond. Seal on palju ka rohelist loodust, sest maa all asuvad maa-alused jõed. Kuigi teed on seal asfaltkattega ja üks pikk rattatee kaetud kiviparketiga, on seal liigeldes tunne, nagu kõnniks pargis. Puid on palju ja puud on nii lopsakad, et tänaval kõndides või joostes pakuvad puud päikesevarju ja seal on mõnus olla.

Pildil on minu Kreeka kodus olev minu tuba.

Nea Eritrea piirkonnas ja ka mujal Ateenas on sageli tänavad ühesuunalised. Autod pargivad sealpool teed, kus parajasti vaja on. Kõnniteid on kahte tüüpi. Ühed on kitsad ja käimiseks igatahes mitte mõeldud, sest kõikjal keset kõnniteid kasvavad puud. Seal ei saa ei jalutada ega joosta. Teine liik kõnniteid on suured ja laiad ja vahel isegi nii laiad, et isegi autoga saaks seal sõita. Ka laiade kõnniteede ääres ja keskel on puid, aga seal on siiski võimalik mugavalt nii joosta, käia, rattaga sõita või lastekäruga jalutada.

Pildil on minu Kreeka kodu köök koos teenijaga.

Minu kodumaja juurest läks mõõda kiviparkett kattega rattatee ja ma jooksin kõik korrad v.a. esimene kord sellel teel. Mul oli miskipärast alati Kreekas raske joosta. Hingata oli kuidagi raske. Ma ei saanudki aru, mis selle põhjustajaks oli. Võib-olla oli kuidagi madalrõhkkond ja see mõjutas hingamist nii palju. Kui saabusin Kreekasse oli päikseline päev ja varjus +23C sooja. Eelviimasel päeval oli koguni +27C varjus. Iga päev oli soe ja mõnus päike. Novembris pidavat tavaliselt Ateenas olema umbes +15C, aga minu vedas ilmaga, sest kordagi ei sadanud, iga päev oli üle +23C sooja ning päikseline.

Pildil on minu Kreeka kodu luksuslik peamagamistuba.

Esimesel korral, kui jooksmas käisin, kohtasin kohalikke jooksjaid. Kuna ma olin seal piirkonnas esimest korda, siis küsisin teiste jooksjate käest nõu, et kus oleks kõige parem jooksutrenni teha. Nõuandeid jagati mingite kaugete piirkondade kohta ainult. Kokkuvõttes avastasin ma ikkagi oma piirkonda ise joostes ja suutsin kohe esimesel korral ära eksida. Esimesel korral tundusid kõik tänavad ja majad ning aiad ühesugused ja nagu mingit süsteemi ei olnud. Algul jooksin oma kodutänaval ja kui läksin veidi kaugemale, siis ei osanud enam tagasi tulla. Nii kaua tiirutasin suvaliselt mööda tänavaid, kuni kodutänava ja maja üles leidsin. Mulle ei olnud kodutänava nimi meelde jäänud ja nii ei saanud ma kellegi käest õiget teed küsida saanud. Tänavanimi ei jäänud meelde, sest kreeka keeles kirjutatakse see kirillitsa tähestiku tähtedega (sarnane vene keele tähestikule), aga hääldus on hoopis midagi muud.

Pildil on minu Kreeka kodu elutuba. Ma ei hakka rohkem ruume näitana, aga veel on ka esik, söögituba ja kontoriruum.

Esimesel korral tänavatel ringi seigeldes oli küll selline tunne, et siin on nii raske joosta. Nagu eelnevalt kirjutasin, olid tänavad kitsad, ühesuunalised ja kõnniteed sellised, et seal ei saa käiagi. Jooksin keset sõiduteed. Lisaks tänavarägastikule, oli ka pinnasereljeef ebamugav. Kõik teed olid pidevate väikeste tõusude/languste jõnksudega. Kogemata sattusin esimesel korral rattatee juurde ja teistel jooksukordadel jooksingi ainult seal. Rattatee oli tasane, kui nii võiksin ütelda. Ei olnud mingeid jõnkse. Rattatee oli ühes suunas joostes ühtlane pikk väikese kaldega tõus ja teises suunas seega ühtlane pikk langus. Mu kodu asus sellises kohas, et jooksutee algul tee tõusis järjest 3km. Ma jätkasin seda teed mõõda edasi jooksmist mäeküljel ja nii sain ma 5km pikkuse jooksutee. Tagasi kodu suunas oli muidugi mõnus joosta. Mu jalad olid Kreekas kuidagi väsinud, nii et tegelikult ma ei nautinud kodu suunas langevat teed. Ma olin Kreekas joostes alati kuidagi väsinud ja ei olnud mu jalgades ei värskust, lõtvust ega vabadust.

Selline vaade avanes  mulle minu toa aknast.

Sel ajal, kui mina jooksin, oli ka palju kohalikke jooksjaid samal rattateel. Oli nii sportlase välimusega kui terviseportlasi. Naisi kohtasin jooksmas kogu seal viibitud aja jooksul ainult 3. Eesti mõistes on rattateed asfaltkattega ja laiad. Siin oli kiviparkettkattega ja kitsas. Rattatee võis olla nii lai, kui on ratas, aga see oli jooksmiseks siiski väga hea. Ühes kohas oli rattatee nii mugavalt tehtud, et sai joosta nagu 2km ühes suunas ja siis teises suunas tagasi 2km, aga tekkis nagu ring. Sõidutee oli ühesuunaline. Kahe sõiduraja suuna vahel oli umbes 10m laiune roheline ala ja üks sõidurada asus veidi madalamal. Kuigi sai nagu edasi-tagasi joosta, siis vastassuunas sõitvaid autosid või teisi liiklejaid näha ei olnudki.

Minu Kreeka kodu välibassein.

Rattatee on nii kohalike meeste kui naiste hulgas populaarne tervisespordi harrastuse koht- seal on väga palju jalutajad. Kui Põhjamaades ja ka Eestis on populaarsed suusakepi moodi käimiskepid, siis Kreekas on paljudel jalutajatel kaasas ainult üks kepp, mis meenutab tavalist vanainimese keppi, aga on näiteks ilusa mustriga värviline.

Minu Kreeka kodu aias kasvav granaatõunapuu.

Minu kodupiirkonna tänavad olid selles mõttes kummalised, et kõik tundus ilus ja kaasaegne, aga kui keegi oma aias kastis, majaesiseid plaate või autot pesi, siis voolas kogu vesi tänavale. Vahel voolas vesi aia alt, aga vahel oli ekstra aia alla mingi toru pandud, et läbi selle vesi tänavatele pääseks. Tänavad olid enamasti tõusude ja langustega ja nii voolas sageli mingis suunas mõõda teed vesi. Ju see kõik pidigi nii olema.

Tüüpiline hulkuv koer Kreekas.

Mina peatusin kolmekordses kortermajas, kui oli kokku 3 korterit. Selles piirkonnas ongi kas eramajad või kuni kolmekordsed kortermajad või mõni üksik ka viiekordne. Minu käsutuses oli katusekorter, kus oli 3 magamistuba, 3 vannituba, 1 ekstra lisatualettruum, 1 kontoriruum, 3 rõdu, köök, hiigelsuur elutuba, esik ja peaaegu kogu korteri suurune katuseterrass. Hoovis oli umbes 15m pikkune bassein, aga vesi oli seal minu joaks liiga külm, kuigi iga kord jooksmast tulles unistasin sinna basseini minemisest. Iga toa juurde kuulus privaatne vannituba koos mullivanniga. Igas vannitoas oli loomulikult ka wc-pott, kapp ja kraanikauss.

Minu Kreeka kodu klaasist põrand ja klaasist trepid. Vaade on alla avatud trepikotta. Igaüks võib alt üles korterisse vaadata ja seepärast on põrandal vaip.

Korteris oli teenija, kes elas samas korteris ühes toas ja kes tegi nii süüa kui hoidis kodu korras. Korteri esikupõrand oli klaasist ja sealt nägi alla maja sissepääsu kohta. Kui maja all seista, siis nägi loomulikult üles korterisse ka läbi selle klaasi. Klaasi peale oli pandud vaip, et korteris toimuv jääks varjatuks kõrvalistele silmapaaridele.  Korteris oli esikulagi samuti klaasist ja see oli mõnus, sest nii oli alati valgel ajal palju päevavalgust ja öösel võis taevast imetleda.

Minu kodutänava mini, mida ma ei suutnud kohe algul meelde jätta.

Korteri aknakatted olid kolmeosalised ja olid lükandstiilis. Kõige sisemine oli tavalise aknaklaasiga lükandaken. Keskmine osa oli sääsevõrgukattega ja ilma klaasita lükandaken. Kõige välimine on läbipaistmatu plastikkattega pimendusvari, mis teeb valgel ajal võimalikuks muuta tuba pimedaks.

Näide Kreeka tänavanimedest.

Minu toas oli suur kaheinimesevoodi. Voodi oli nii kõva, et kui ma seal kõhuli lamasin, siis olid mul nii põlved, roided kui puusanukid valusad. Kohati oli tunne, nagu ma magaksin võimlemismatiga põrandal. Korteri põrandad olid kaetud puitparketiga ja kõikjal oli ka vaipu maas. Kõik oli nii fantastiline.

Kreeka keele näide.

Korteri kummaliseks eripäraks võin pidada arvatavasti halva kvaliteediga veetorudesüsteemi. Wc ei tohtinud ühtegi paberit potti visata, vaid pidi kõik panema prügikasti. Prügikast oli punutud puidust ja seega mittepestavast materjalist. Ei olnud seal ka prügikotti sees. Kõik paberid pidi sinna viskama ja siis teenija käis muudkui prügikaste tühjendamas. Minu jaoks oli selline tegevus kuidagi piinlik ja ebameeldiv. Korteris oli pesumasin, nimega Julia. Julia oli teenija nimi ja ta pesi pesu käsitsi, sest pesumasinat sellises luksuskorteris ei olnudki. Oli vaid nõudepesumasin. Mina pesin oma pesu ise igaks juhuks.

Ateena Zoumperi rand, mille ääres olevas restoranis käisin söömas. Restorani nimi oli vist ka Zoumperi ja see oli kalarestoran.

Üks kord, kui mullivanni võtsin, siis järsku avastasin, et kuuma vett enam ei olegi. Siis taipasin, et järelikult on soe vesi mingi elektriboileriga ja mullivannid on nagu ainult ilu pärast. Ei ole midagi imestada, et kreeklastel on rahaline kriis, kui väliselt tehakse uhked asjad ja kulutatakse raha, aga praktilises elus asju kasutada ei saa.

"Kõik" Ateena kesklinna tänavad on jooksuradu täis joonistatud.

Maja ühe korteri juurde kuulus eraldi väline umbes 10m pikkune privaatbassein. Ma ei tea, ju sellel siis kõigel oli ka mõte. Igatahes mulle seal siiski kõik meeldis. Kreekas oli ikkagi soe ja päike ja tühja nendest nigelates veetorudest või kõvast voodist.

Rand Shinias Kreekas Maratoni küla lähedal. Selle ranna lähedal oli ka 2004 Ateena Olümpiamängude sõudekanal.

Ma olin Kreekas sellisel toredal ajal, kus toimus streik rahaliste kärbete vastu. Streigi ajal ei sõitnud bussid, metroo ega rongid ja ka taksod ei sõitnud. Ühel päeval, kui tahtsin minna linnaga tutvuma, siis jäin ma hoopis kodupiirkonnaga tutvuma, sest mingit transporti ei olnud, millega linna pääseda.

Kreekas Maratoni külas olev kergejõustikustaadion, mille kõrvalt algab Ateena maraton.

Teisel päeval, kui ikka oli streik, tuli mulle üks kohalik jooksja appi, kellega esimesel jooksupäeval tutvusin. Ta oli mulle nagu isiklikuks autojuhiks ja giidiks. Ma veetsin koos temaga meeldiva päeva, mille jooksul käisin nii 2004 Ateena Olümpiamängude staadionil, 1896 Ateena Olümpiamängude staadionil, Akropolise muuseumis, Maratoni külas ja seal lähedal meres ujumas. Lonkisime ka niisama Ateena kesklinna tänavatel ringi ja ta rääkis kõigest ja näitas mulle huvitavaid kohti. Lisaks käisime mere ääres restoranis tõelist kreekapärast toitu söömas ja mina käisin soojas merevees ujumas. Sel päeval, kui minu tutvusin linnaga, oli sooja varjus +27C ja inimesed olid ranna päikest võtmas ning paljud ka ujusid. Ma läksin ujuma alles enne päikseloojangut, aga isegi siis oli veel ka teisi inimesi rannas ja vees ujumas.

Kreekas Ateena maratoni stardipaik.

Kõik kohad, kus ma käisin, olid väga mõnusad. Iga koht oli omamoodi eriline ja meeldejääv. 2004 Ateena Olümpiamängude põhikergejõustikustaadionile ma ei pääsenud, sest seda hoitakse ja sinna saab ainult suurte tähtsate võistluste ajal. Seal kõrval on mitu 400m pikkuse ringiga kergejõustikustaadioni ja kõike toredam on see, et seal saab igaüks treenida, kes soovib. See vist maksab ka midagi, aga maks oli vaid umbes oli 100EUR aastas. Õhtuti pidid need staadionil olema treenijaid täis ja loomulikult valgustatud. Mina käisin seal päeval ja ka siis tegid osad seal trenni. Treenijad tekitasid kuidagi väga mõnusa ja positiivse õhkkonna. Kergejõustikustaadioni kõrval on loomulikult ka muud Olümpia spordirajatised, aga ma ei hakka nendest täpsemalt kirjutama.

Kreekas Nea Eritrea piirkonna keskuse poodide peatänav.

1896 a Ateena Olümpiamängude staadion oli klass omaette. Minu meeldivaks üllatuseks tohtis ka sellel rajakattel liikuda. Parajasti valmistuti Ateena maratoniks ja nii seati sinna staadionile ehitisi maratoni tarvis. Kogu staadioni istmed ja trepid on tehtud marmorist. Mis ma sellest ikka räägin, seda peab ise kogema ja seal käima. Marmor on kahe erilise tooli juures katsudes nii pehme ja soe, et mul tekkis tunne, nagu katsuks kivistunud martsipani. Staadioni müüride taga on pehme rajakattega jooksutee. Olümpiamängude ajal oli sellel staadionil maratoni lõpufiniš. Praegu kasutatakse seda staadioni eriliste pidulike sündmuste läbiviimiseks ja loomulikult igaaastase Ateena maratoni lõpufinišipaigana.

Näide Kreekas Nea Eritrea piirkonnas olevast prügikastist. Prügikasti põhja all on ava, mille kaudu voolab üleliigne vedelik otse tänavale.

Akropolise kohta võib iga huviline ise internetist (http://et.wikipedia.org/wiki/Ateena_akropol) või mõnest teatmeteosest lugeda. Sealne muuseum (http://www.theacropolismuseum.gr/?pname=Home&la=2) on alles uus ja see on seda väärt, et seda külastama minna. Akropolis on seisnud aastasadu suhteliselt terviklikuna, kuni umbes 200 a tagasi (kui ma õigesti mäletan), kui türklased olid Kreeka okupeerinud, siis hakkasid itaallased seda Akropolist pommitama ja hävitasid suure osa Akropolisest. Teine asi, kuidas Akropolis on kannatada saanud, on tänu inglastele, kes varastasid omal ajal Akropolisest kujusid ja ei ole neid Kreekale tagasi andnud. Seepärast ei pidavat kreeklased inglasi niiväga sallima. Need varastatud kujud asuvad mingis Londoni muuseumis. Kreekas on samade kujude, meelega halva kvaliteediga tehtud koopiad, Akropolis muuseumis, et rõhutada, et kujude originaalid on Inglismaal ja varastaud Kreekast inglaste poolt.

Kreeka rannas oleva restorani kassid.

Kreeka rannas oleva restorani koer, kellel kuuluvad eelmisel pildil olevad kassid.

Oma suureks rõõmuks viis minu tuttav kohalik jooksja mind kaugele linnast välja mere äärde ja üllatuslikult just sinna kohta, kust algas ja algab Ateena maraton. See algab Maratoni külast ja stardipaiga kõrval on praegu 400m ringiga valgustatud kergejõustikustaadion. Maratoni küla Maratoni nimeline järv, on aga puhta joogivee allikaks nagu Eestis on Ülemiste järv Tallinlastele. Üle selle järve on võimalik mööda kitsast teed sõita.

Ateena 1896 Olümpiamängude staadion tuntud ka nimega Panthenaic staadion või Phanathinaiko (kreeka keeles Παναθηναϊκό).

Ateena 1896 Olümpiamängude staadioni info.

Ateena 1896 Olümpiamängude staadionimüüri taga olev pehme pinnasega jooksutee.

Lõunat või kellaaja järgi peaaegu õhtust söömas käisime ühes mere ääres olevas restoranis. Kellaaeg oli kohalike jaoks söömiseks kummaline ja me olime ainukesed kliendid seal restoranis. Toit ja teenindus olid seal väge head. Soovitan julgelt seda söögikohta kõigile. See restoran oli meeldejääv ka seepärast, et restorani juurde kuulus üks suur ja uimane koer oma kassihaaremiga. Nii koer kui kassid liikusid restoraniuksest vabalt sisse ja välja.

Ateena linnatänavatel streik. Peatänavad liikluseks suletud ja politseinikud korda valvamas.

Restorani lähedal on kreeklaste suvekodud ja laste laagripaigad. Lastelaagrite territooriumid näevad sedamoodi eemalt vaadates välja, nagu kunagised Eesti pioneerilaagrid. Seal on lastelaager näiteks mingi ministeeriumi töötajate lastele ja see on tasuta. Samas kõrval on aga vaesematest peredest pärit lastele samasugune lastelaager. Seal lähedal oli ka kinnisel territooriumil olev sõjaväelaste peredele mõeldud suvituskoht. Nagu kohalik jooksja rääkis, siis sai seal lähedal ühel teisel kinnisel territooriumil väikseid maju rentida ja seda pidi tegema töölisklass, kes ei oma ei suvemaja ega suuda välismaale puhkama minna.

Kreekas Nea Eritrea piirkonna soleva väljas tasuta jõusaal. Samasugused seadmed asuvad ka Eestis ja Hispaanias ja ju ka muudes Euroopa riikides.
Kreekas on tasulised kiirteid. Ma ei tea, kas mõni neist on riigi rajatud. See kiirtee, mida mööda ma Maratoni külla sõitsin, on erafirma poolt rajatud tee. Nüüd kasseerib firma sellel teel sõitmise eest raha, et kunagi kasumit teenida. Kiirteed on väga hea kvaliteediga ja nii palju, kui mina nendel sõita sain, olid teed alati väga vähese liiklusega.

Kreekas Nea Eritrea piirkonna tänavatel on sellised turvaputkad.

Sel päeval, kui mina Ateenaga tutvusin, toimus Ateena tänavatel streik. Politsei oli osad peatänavad liikluseks sulgenud. Mees- ja naispolitseinikke oli kõikjal linna tänavatel turvalisust tagamas väga palju. Ma nägin ka streikijaid, aga midagi halba nad ei teinud ega lõhkunud asju. Tavaliselt pidid Ateena tänavad olema liiklusummikuid täis, aga kuna oli streik, siis olid inimesed igaks juhuks kodudesse jäänud ja kesklinnas oli autoga mugav liigelda. Kõige põhilisemad liiklusummikute tekitajad pidavat olema taksod, aga kuna ka nemad streikisid, siis olid teed vabad liiklemiseks.

Kreekas Ateenas vaade Akropolisele.

Ärasõidupäeva eelõhtul käisin Kreeka kinos, mis asus üsna 2004 Ateena Olümpiamängude paiga juures olevas suures ostukeskuses. Viimati käisin kinos M. Jacksoni filmi vaatamas Tallinnas ja ma enam ei mäletanudki, kui tore võib kinos olla. Kreekas vaatasin kinos uut Bondi filmi Skyfall. Ma ei ole Bondi filmide fänn, aga see film meeldis mulle väga ja kinos oli seda ikka palju mõnusam vaadata kui kodus arvutist.

Viigipuu viigimarjadega.

Ma ei ole varem niimoodi lühidalt ja sisuliselt ilma plaanita lihtsalt seigeldes kuskilt reisimas käinud. Seekord käisin ja jäin väga rahule. Mul vedas, et ilm oli reisimiseks fantastiliselt soodne. Ma kohtasin nii halbu inimesi, kui häid inimesi. Vahepeal oli mul kreeklastest mulje, kui väga kinnistest ja suletud inimestest, nad ei naerata, nad ei tereta, nad ei vaata otsa, nad ei täida lubadusi, nad keeravad kõik räägitud jutu teistpidi. Kui ma püüdsin joostes vastutulijaid tervitada, siis keegi ei tervitanud vastu ei inglise ega kohalikus keeles. Õppisin 2 kreekakeelset sõna. Üks sõna on kreeka keeles „jaa“ ja see tähendab eesti keeles tere või inglise keeles „hi“. Teine sõna on kreeka keeles „jaja“ ja see tähendab eesti keeles vanaema.

Kokkuvõttes jäi mulle Kreekast hea ja positiivne mulje, sest kohalik jooksja aitas mind nii palju ja oli uskumatult abivalmis. Mina tean, et mina küll nii hea inimene ei ole külaliste vastu, kui tema oli. Mul on, mida õppida ja kuhu areneda.

Kui palju selline reis maksab? "Eestlastele on kõik tasuta. Minge aga Kreekasse kohale ja nautige tasuta elu. Eesti riik finantseeris ülisuurte summadega Kreeka kriisis olevat majandust ja mina käisin siis seda seal nautimas. Ärge unustage, et kreeklased kakavad värvilisi olümpiarõngaid välja ja ainuüksi  seepärast tasub Kreekasse minna."

Minu viimaste nädalate treeningute kokkuvõte Inglismaal

Peale liitumist kohaliku jooksuklubiga käisin endiselt vahel jooksuklubi juures ühistreeningutel. Mingil päeval oktoobris hakati tegema juba kiirutrenne ja mina käisin ka seal. Esimene grupiga tehtud ühiskiirustreening üllatas mind piisavalt. Eesmärk oli joosta soojenduseks 2miili, siis trenni põhiosa ehk kiired lõigud ja seejärel 2miili lõdvestuseks.

Klubi juurest alustas kogu grupp koos soojendusjooksu. Grupis oli umbes 15 liiget. Soojendusjooksu algul pandi kohe sellise hooga minema, et ma vaatasin, et ma ei jõuagi nii kiirelt joosta ja jään viimaseks. Õnneks olid peale mind veel mingid kaks naisjooksjad, keda ma varem ei olnud näinud ja nad ähkisid ja hingeldasid soojendusjooksul minu arvates juba liialt ja seega oli pingutus liiga suur nende jaoks. Soojendusjooks kulges mõõda tavalisi jooksuteid ja kui on ikka mägi, siis tuleb sealt üle joosta ja mulle igatahes see pika tõusuga soojendusjooks ei meeldinud, sest ma lihtsalt ei jaksanud teistega koos joosta. Trenni algul oli juba väljas nii pime, et ma kaotasin teised jooksjad silmist, sest nad olid minust nii pikalt ees. Õnneks tulid tagant mingid kiired poisid, kes olid trenni hilinenud ja tänu nendele ma ei eksinud teelt.

Minu õnneks joosti soojenduseks ainult umbes 1,6miili ja ma olin sellega väga rahul. Ma ei osanud arvata, kuidas soojendust tehekase ja kas üldse tehakse. Treener oli juba autoga kiirete lõikude jooksmise koha juurde sõitnud ja ootas gruppi. Kui kogu grupp oli kohal, siis rääkis treener mõned õpetussõnad, et mida ja kuidas peab jooksma ja määras grupid. Kokku moodustus 3 gruppi. Mingid eriti kiired poisid kuulusid esimesse gruppi ja jooksid rohkem kordusi kui teised grupid. Mina koos enamiku teistega kuulusin teise gruppi. Kolmandas grupi olid vaid need kaks naist, kes minust aeglasemalt soojendust jooksid.

Nagu ma arvasin, siis tüüpilist soojendust ei tehtudki. Treener rääkis, kuidas teha kiirendusi enne põhilõikude algust, aga ma ei saanud peaaegu midagi aru ja otsustasin lihtsalt teiste järgi joosta. Sama ringi peal, kus joosti kiireid lõike, joosti üks kiire ring soojenduseks. Sellel ringil tehti 2 kiirendust, millest esimene oli ülesmäkke umbes 300m pikk, siis kiire sörk ja siis allamäe osal kiirendusjooks kuni ringi lõpuni. Nagu juba soojendusjooksul, nii jäin ka kiirendusi joostes teistest maha. Mingil hetkel hakkasin teisele järgi jõudma ja siis sain aru, et ju teised nüüd sõrgivad. Kui teised hakkasid minust jälle kaugenema, siis sain aru, et nüüd on vaja jälle kiirendada ja kihutasin teistele järgi.

Trenni põhiosa kiirendusteks olid 6*750m. Pausiks pidi olema 90sek. Kogu grupp alustas koos jooksmist ja treener mõõtis aega ja ütles, millal iga kord uuesti alustama peab. Ma jäin jällegi kohe viimaseks. Õnneks suutsin siiski enne ringi lõppu ühest naisjooksjast mööduda ja nii olin igal korral eelviimane. Kuna meie grupis olid väga erineva suutlikkusega jooksjad, siis olid minu puhkepausid kuidagi väga lühikesed võrreldes esimeste jooksjatega. Minu puhkepausid olid alati vahemikus 45-60sek ja see tegi treenimise loomulikult raskeks. Kui korra kommenteerisin, et ma olen veel liga vähe puhanud, siis keegi mainis, et puhaku ma siis vajadusel rohkem. Kuidas ma siis üksi ikka kauem puhkan, ikka jooksin kogu aeg koos teistega. Esimesed 3 kordust tegin pingutades ära ja viimased kolm kordust olid juba sellised, et ma mõtlesin kogu aeg, et ma jätan pooleli. Ma sain aru, et ma pingutan treeningu kohta liiga palju ja see on juba nagu võistluspingutus. Tegin trenni põhiosa lõpuni nagu vaja oli koos teistega. Ma jooksin kõik kordused täpselt sama ajaga 2min 52sek ja see oli minu hetkevormi jaoks liigne pingutus. Samas nägin, et ega teised naised minu ees väga kaugel ei olnud ja mida rohkem jooksime, seda lähemale nad mulle tulid, sest nad ei suutnud ühtlaselt joosta.

Lõdvestusjooksu joosti jälle sellise kiirusega, et ma jäin jälle pikalt viimaseks. Treener luges küll sõnad peale, et tehke lõdvestust koos ja kedagi maha jätta ei tohi, aga ma ikka jäin üksi maha. Võib-olla jäin isegi meelega, sest ma olin väsinud ja palju pingutanud ja energia kulutasin põhiosa lõikudele. Ma ei tea, võib-olla ongi neil selline eesmärk, et nii soojendus kui lõdvestusjooks joostakse kiirelt ja trenni põhiosa on veel kiirem. Igatahes see tüdruk, kes jooksis soojendus- ja lõdvestusjooksu liidergrupis, jäi kiirete lõikude ajal minu seljataha maha.

Kogu see kiirete lõikudega trenn oli minu jaoks veidi harjumatult vöötas, sest peale soojendusjooksu puhati umbes 2min ja siis tehti kohe 2 kiirendusjooksu üle sörgi. Peale kiirendusjookse puhati 60sek ja siis hakati kohe trenni põhiosa lõike jooksma. Peale trenni põhiosa lõikude puhati umbes 1-2min ja siis joosti kohe lõdvestusjooks klubihooneni. Ma olen harjunud lõigutrenni eel tegema korraliku soojenduse ja võimlema, tegema jooksuharjutusi ja natuke puhkama ikka ka. Kui tahan koos teistega grupis treenida, siis harjun kohalike kommetega ära.

Peaaegu alati, kui olen grupitrennis õhtul käinud, siis ei ole ma öösel suutnud normaalselt magada. Ei ole ka midagi imestada, sest grupitreeningutel ma jooksen kiiremini ja pingutan rohkem kui üksi treenides. Lisaks toimuvad trennid nii hilja õhtul, et mu süda ei suuda nii lühikese aja jooksul maha rahuneda.

Teisele lõigutreeningule ma kohale ei läinud. Ma tundsin ennast halvasti ja haiglasena. Ma olin eelneval nädalal arvatavasti liialt palju jooksnud peale haigust ja mu organism ei suutnud selliste koormustega kohaneda. Edasi jäigi mul mõni trenn ära, sest pidasin targemaks anda organismile puhkust.

Kui ma jälle ühislõigutrenni läksin, siis joosti kiirendusi mägedel. Kohal oli umbes 23 jooksjat. Joosti ülesmäge nii 400m kui 200m lõike ja allamäge 200m lõike. Kõiki joosti üle kiire sörgi. Soojendusjooksul olin jälle viimane. Mind pandi jälle teise gruppi jooksma ja ma jäin seal loomulikult viimaseks. Õnneks sain seekord ise oma tempoga joosta, sest kiirete lõikude pausiks oli distants, mitte aeg. Kuigi määrati 3 jooksugruppi, siis tegelikult lagunesid kõik grupid omakorda väiksemateks liitudeks. Juhuslikul jooksis sama kiirusega kui minagi veel üks mees ja me jooksimegi kogu aeg kahekesi koos. Kui seda meest ei oleks olnud, siis ma oleks vist vahepeal aeglasemalt jooksnud, sest väga raske oli, aga koos joostes ei saa teisest maha jääda.

Nagu eelneval lõigutrennilgi, nii oli paar minutit puhkust peale soojendusjooksu ja siis hakati kohe mägedel kiirendusi jooksma. Kui mägedel joostud kiirendused ehk trenni põhiosa oli tehtud, siis algas kohe sörkjooks klubihooneni. Klubihooneni joosti kohe peale lõikude jooksmist ja mingit ühisjooksu ei olnud. Kes korraga lõpetasid, need ka koos edasi sörkisid.

Rohkemates lõigutrennides ma ei käinud. Ma tundsin, et minule hetkel sellised trennid ei sobi, ma hakkasin treeninguid järjest ära jätma. Ma tundsin, et ma olen peale haigust oma organismi liialt kurnanud ja edasi võtsin vabalt ja võiksin isegi öelda, et laisalt. Viimasel kolmel nädalal jooksin kilomeetreid 77km, 60km ja 42km. Mingi seletamatu rahutus valdas mind. Hakkasin palju arvutit kasutama ja võiksin ütelda, et kadusin internetiavarustesse ära. Ma muutusin internetist sõltuvaks ja nii kui hommikul silmad avasin, siis kohe arvuti järele otse voodist haarasin. Kui pidin oma toast teise tuppa minema, siis läksin ja istusin teises toas teise arvuti taha internetti kasutama ja oma tuppa tagasi minnes hakkasin jälle oma arvutit kasutama. Nii möödusid päevad ja nädalad märkamatult. Ma ei teinud internetis mitte midagi asjalikku, ma ei lugenud mingeid kasulikke asju, ma ei õppinud midagi kasulikku. Ma lihtsalt lugesin uudiseid, e-kirju, vaatasin Youtubist videoid ja filme, otsisin lennupileteid ja unistasin soojale maale lendamisest.

Nüüd ma siis olengi soojal maal- Kreekas. Sooja oli Ateenas täna varjus päikselisel päeval +23C. Inglismaal minu kodukohas olid lehed enamasti alles puude otsas. Lund ei olnud veel sadanud ja öökülma ei olnud veel olnud. Puudel olid lehed Inglismaal juba värvilised, aga samas mitte väga kirjud. Sooja oli enamasti peaaegu +10C. Kohalikud jooksid veel kohati lühikeste pükstega, aga minul oli juba ammu külm ja jooksin nii kinnaste kui kõrvad kinni katva mütsiga.

Minu edukad võistlused Inglismaal

Mitu nädalat tagasi võistlesin 5km jooksuvõistlusel, mis toimus linnapargis asfaltkattega teedel. Naistest olin seal üllatuslikult võitja. Olin sellel rajal varem treeningjookse teinud ja teadsin, mis mind ees ootab. Rada ei olnud täiesti tasane, vaid väikeste tõusudega ja paljude teravate kurvidega. Rada oli hea kuiv ja võistlus oli hästi korraldatud, nagu ikka seal pargis.

Nädal tagasi võistlesin 15miili maanteejooksus ja sain kokkuvõttes kõrge 11. koha. Stardis seistes oli eesmärk joosta esikümnesse ja seega päris oodatud tulemust ei saanud.

Pildil on 15miili võistluse rajaprofiil. Kohalikud nimetavad seda kiireks ja tasaseks rajaks. Eks seal natuke tõuse on, aga isegi mina nimetan seda kergeks rajaks, sest kohaliku jooksulubi ühistreeningute rajad on ikka palju raskemad. Joosti kaks ühesugust ringi.

Lähen Olümpiale

Olen viimastel nädalatel rahutu olnud ja tundnud, et tahan mingit muutust. Jooksutreeningud ei ole  mul kõige paremini sujunud.

Lähen Olümpiale- täpsemalt öeldes Olümpiamängude sünnipaika. Lähen üheotsa lennupiletiga ja tagasi tulen ei tea millal.

Ülevaade minu siinsetest jooksuradade profiilidest

Sõna "gain" peaks tähendama tõusude summat, kui ma õigesti aru saan. Nii selgub, et praegu on minu kõige tavalisemal jooksurajal tõusude summa vähemalt 59m. Varem pidasin Pirital Lükati tee ringi raskeks, aga seal on tõusude summa vaid 41m.

 

Pildil on näha rajaprofiil. Sellisel rajal jooksin eelmisel nädalal peaaegu igal hommikul. Raja pikkus 6,4km.

Pildil on näha rajaprofiil. Sellisel rajal jooksen sellel nädalal peaaegu igal hommikul. Raja pikkus 7km.

Pildil on näha rajaprofiil. Sellisel rajal jooksin eelmisel nädalal peaaegu igal õhtul ja ka selle ning järgnevate nädalate õhtutel jooksen sellel rajal. Raja pikkus 8,5km.

Pildil on näha rajaprofiil. See on Tallinnas Pirital Lükati tee ring, algusega velotreki eest. Kui seda ringi võrrelda minu preaguste ringidega Inglismaal, siis tundub, et Lükati tee ring on eriti kerge. Raja pikkus 6km.

Pildil on näha rajaprofiil. See mu kodutee Inglismaal jooksuklubist koduni. Seda teed jooksen kuni kaks korda nädalas, aga ma jooksen seda sõrkides. Klubisse minnes jooksen seda teed siis allamäge. Raja pikkus 3,5km.

Praegu pean neid minu siinseid jooksuradasid kergeks, v.a. tee klubist koduni, aga sellel teel ma lihtsalt sõrgin, mitte ei pinguta. Kohalikud peavad kõiki neid radasid (v.a. tee klubist koduni) tasaseks maaks. Kui vaadata teed klubist koduni ja minu eelmise neljapäeva õhtu jooksurada, siis on mu igapäevased kodurajad tõesti tasased.

Treeningnädala kokkuvõte

Teisipäeva õhtul käisin kohaliku jooksuklubi liikmetega ühistrennis ja jooksin 8miili. Ühtlasi hakkasin selle klubi liikmeks. Ma ei tea, mis see mulle annab ja milleks see hea või halb on, aga nüüd olen Inglismaal jooksuklubi liige. Ma ei ole täpselt aru saanud, aga tundub, et mul on võimalik isegi Inglismaa meistrivõistlustest osa võtta, kui ise tubli olen. Hea on kuuluda klubisse. Ma tunnen siin, kuidas klubi hoolitseb oma sportlaste eest ja kuidas klubiliikmed hoiavad üksteist ja on väga toredad.

Teisipäeval ootasin päev otsa õhtust ühistrenni ja kogu aeg oli tunne, nagu ma läheksin võistlema. Päev otsa oli kuiv ilm, aga joostes kodust klubi suunas, hakkas sadama. Juba eemalt nägin, kuidas kauguses sajab paduvihma. Nii kui esimesed vihmapiisad tulid, otsustasin ma hääletada, lootuses jõuda kuivana klubihooneni. Esimene auto võttis mind peale ja viis kohale, kuigi auto oli rahvast täis. Mind pressiti kuskile teiste vahele istuma ja ise mõtlesin, et see on liikluseeskirja rikkumine arvatavasti, kui autos on nii palju rahvast. See oli ainult umbes 3km pikkune sõit ja politsei meid ei peatanud. Mäest alla klubini on küll lihtne joosta, aga ma päris nii ka ei tahtnud, et enne trenni algust olen juba märg ja sellises seisus hakkab alles põhitrenn.

Nii kui alustasime 8miili jooksu, siis tundsin, et ma oleks pidanud tualetis käima ja juba hakkas kõht valutama. Õnneks ei sadanud. Ma olin eelmise nädala haigusest veel füüsiliselt nii nõrk, et mul oli raske teistega sammu pidada. Seekord oli meie grupis umbes 25 jooksjat ja ma püüdsin joosta grupi lõpus. Naisi oli kokku umbes 8 ja mina olin neist eelviimane. Mingil hetkel üsna alguses jooksime pikalt väikse kaldega mäest alla. Ma tundsin, et ma pingutan juba liialt ja et see ei ole normaalne trennitempo. Garmini kell näitas miili kohta kiiruseks veidi üle 7min. See kinnitas mulle, et tempo on liiga kiire. Ma imestasin, kuidas kõik nii kiirelt trennis joosta jaksavad. Polnud midagi teha, pidin hakkama saama.

Peagi jõudsime mäkketõusu kohani. Mina loomulikult ei teadnud, mis mind ees ootab. Igas trennis joostakse eri teedel. Mõned tänavad kattuvad eelmiste kordade radadega, aga on pime ja ma ei tunne seda piirkonda ja ma ei tea jooksu ajal, kus me täpselt asume. Mäkketõus oli järsk ja umbes 1miil pikk. Kui ma olin mäe otsa jõudnud, siis oli 3,5miili joostud ja mul hakkas kõht suurest pingutusest valutama. Mõtlesin hirmuga, et kuidas ma nii küll lõpuni suudan joosta. Ilm muutus täpselt mäe otsa jõudes ja tõusis tormituul ning hakkas tugevalt vihma sadama. Õnneks jooksurada läks kergemaks, aga vihm, tuul ja pimedus ei mõjunud meeldivalt. Küljelt puhuv tuul oli nii tugev, et ma tundsin pidevalt, et tuul lükkab mind kraavi. Samas mäest üles joosta oli kerge, kui tuul tagant kaasa aitas.

Minul läks kõhuvalu järjest tugevamaks ja pidevalt arvutasin, et umbes mitu minutit me veel jookseme, et mitu minutit ma pean lõpuni vastu pidama. Valdav osa rajast kulges peale poolt maad allamäge ja allamäge joostes iga sammuga põrutab veelgi rohkem organismi ja nii valutab kõht veelgi rohkem. Ühel hetkel tundsin,  et ma hakkan nutma, sest ma ei tahtnud, et kogu jooksjate grupp mind ootab, kui ma kuskil põõsas kükitan. Me jooksime sellises kohas, et ma ei oleks osanud sealt ise kuidagi koduni jõuda, kui ma oleksin teistest maha jäänud. Õnneks päris nutma ma ei hakanud ja mingi ime läbi suutsin täpselt 8miili täis joosta klubihooneni ja siis pääsesin õnnelikult tualetti. Ma ei tea, kuidas ma küll sellise kõhuvaluga joosta suutsin. Igatahes ma sain aru, et see trenn oli minu jaoks liiga suur pingutus ja organism oli stressis. Lõpp hea, kõik hea. Minu jaoks ei olnud sel õhtul veel trenn läbi, sest ma pidin kuidagi koduni jõudma. Kuidagi, see tähendab loomulikult joostes. Sörkisin 2 miili mäest üles koduni ja kiirus oli mingi 11min miili kohta.

Tuli neljapäev ja jälle ühistrenn kohaliku jooksuklubi liikmetega. Minul oli plaanis joosta 8miili ja ise veel mõtlesin, et küll oleks tore, kui jooksuring tuleks minu kodu juurest läbi. Minu soov täituski, sest joosti minu kodu lähedastel radadel ja seda ümbrust ma teadsin. Ma mõtlesin endamisi, et kui juba oleme minu kodu juures üleval mäe otsas, siis ma enam alla klubihooneni ei jookse ja jäängi kodu juurde, sest muidu pean ju jälle üksi peale trenni koduni mäest üle jooksma. Tee klubihoonest minu kodumägedeni on raske ja seepärast otsustasid enamus jooksjaid, et nemad seda jooksuringi kaasa ei teegi, vaid lähevad kergele ja tasasele 7miili ringile. Mina tahtsin tugevaks saada ja valisin raskema raja. Peale minu oli sellel rajal veel 2 naist ja 2 meest. Kõik nad olid minust tugevamad jooksjad ja paremate isiklike rekorditega. Nagu arvata võis, olin ma viieliikmelises grupis kõige viimane jooksja. Püüdsin nendega samas tempos joosta, aga kui ikka ei jõua, siis ei jõua. Tõusud oli rasked ja pikad.

Mingil hetkel jooksime eriti järsust mäest alla ja see laskumine oli kindlasti üle kilomeetri pikk. Sellel osal puudus igasugune tänavavalgustus. Ma olin korra varem seda teed mööda matkanud ja ma teadsin täpselt, mida see laskumine endast kujutab. Teistega võrreldes jäin ma sisuliselt sellel laskumisel seisma. Nad kadusid pimedas kiirelt mul silmist ja arvan, et nad jooksid vähemalt 200m minust eespool. Mul oli nii õudne pimedas järsust laskumisest alla joosta. Ma ei kujuta ette, kuidas teised seda nii kergelt joosta suutsid. Nagu ikka, tuli mulle sellel hetkel nutuhoog peale, aga õnneks ma päris nutma ikka ei hakanud. Ma tundsin ennast nii halvasti, sest ma teadsin, et teised peavad mind nüüd järgi ootama ja minu tõttu peavad nad aeglasemalt jooksma.

Kui ma lõpuks teisteni jõudsin, siis ma palusin, et nad jookseksid kiiremini eest minema ja enam mind ei ootaks. Ma rääkisin neile, et ma tunnen seda piirkonda ja mu kodu on ainult 2km kaugusel ja ma jooksen parem kodu suunas üksi. Nad ei olnud nõus, sest kui grupp läheb koos trenni, siis tuleb joosta koos. Kedagi maha ei jäeta, sest kui juhtub õnnetus, siis jääd üksi ja teised vastutavad grupi liikmete eest. Mul ei olnudki siis midagi valida, pidin nendega edasi jooksma, kuigi ma tundsin, et ma olen juba täitsa väsinud. Kui on pikk laskumine, siis sellele järgneb loomulikult jälle tõus ja mina liikusin sealt vaevaliselt ülesse. Edasi jooksis üks mees pidevalt minu kõrval, et olla kindel, et ma ikka hakkama saan ja et minuga on kõik korras ja eks ma ikka pingutasin tublisti, et teistega enam vähem sama kiirusega joosta.

Pildil on täpne rajaprofiili skeem, nagu ma selle nädala neljapäevases trennis jooksin. Nagu näha, on tõusud ligi 3km pikad ja selliseid teid Eestis juba ei leia.

Kui 5miili oli joostud, siis oli aeg minu kodumägedest alla joosta ja liikuda teistele teedele. Ma ikka palusin, et nad mu sinna jätaksid, sest nad plaanisid ise nagunii joosta 10miili ja mina nii palju küll ei tahtnud. Õnneks nad olid nõus ja ma jäin üksi kodu suunas jooksma. Loomulikult oli mul üksi pimedatel teedel õudne, aga nii sain vähemalt oma tempoga joosta ja ei pidanud mõtlema, et kuidas ma peale trenni koju saan.

Kui ma nädal tagasi üksi ühistrennist kodu suuna jooksin sel päeval, kui eesmärk oli joosta vaid 6miili, siis said 2 meest klubi treeneri käest riielda, et nad mul üksi minna lasksid. Minu jaoks tundub see kummaline ja uskumatu, et klubi liikmete eest niimoodi hoolitsetakse ja muretsetakse. Nagu ma hiljem teada sain, siis minu pärast muretseti, sest ma olin sel nädalal haige ja lisaks tegin trennis metsapeatuse. Ju nad mõtlesid, et ma olen liiga hädaline ja parem on mul silm peal hoida. Järgmises trennis peale haigena jooksmist ja üksi koju jooksmist palus klubi treener ühel naisjooksjal mul silma peal hoida, et kas minuga on ikka kõik korras trenni ajal. See tekitas kuidagi hea sooja tunde ja pani mind tundma erilisena ja ma sain aru, et siin klubis tõepoolest hoolitsetakse üksteise eest.

Peale teisipäevast trenni uurisin ühe naisjooksja käest, et mis ta isiklikud rekordid on 10km ja poolmaratoni distantsil. Selgus, et pool aastat tagasi ta jooksis 10km tasasel maal 45 minutiga ja poolmaratoni jooksis 1h ja 40min. Ma ei hakanud igaks juhuks oma jooksuaegadest rääkima vaid ühmasin midagi, et ah on kah. Ma ei tahtnud talle tunnistada, et ma olen temast võistlustel märgatavalt paremate tulemustega. Mul oli kuidagi piinlik. Ma tahtsin selle naisjooksja võistlusaegasid teada, sest ta jooksis trennis minust alati palju kiiremini. Minu teada olen ma üks kiirematest naistest klubis ja ma ei saanud aru, kuidas teised minust trennis muudkui kiiremad on. Ma jooksen trennis üsna võrdselt ühe 48 aastase naisega, kes on sel aastal jooksnud 10km 42minutiga ja vahel ta jookseb minust trennis kiiremini. Vot selliseid kiireid trenne tehakse siin, millega mina ei ole harjunud. Ma arvan tegelikult, et paljud jooksevad trennis üle oma võimete, sest grupis joostes pingutatakse rohkem, kui üksi joostes.

Täna sain teada ühe põhjuse, miks teised trennis minust kiiremini jooksevad ja miks nii sageli puhatakse kui ollakse mingi mäe otsa jõutud. Selgus, et see ongi selline eriline trenn ja seda nimetatakse siin fartlekiks. Algul joostakse 2-3 miili kergemalt ja siis hakatakse mägesid jooksma. Mägesid joostakse kiirelt, jõuliselt ja rünnates ja siis mäe otsas puhatakse. Eesmärk ei olevatki mitte kestvalt joosta, vaid ma ei tea mis. Seega olen mina kogu aeg valesti siin jooksnud. Ma olen ikka mõtelnud, et ma pean suutma ka peale mäkkejooksu edasi joosta, aga siin on kombeks puhata. Seega selge, et teised pingutavad mäkketõuse eriti tugevalt ja seepärast ma ei suudagi nendega kaasa joosta. Samas ma ei ole ju lonkinud vaid ka ikka pingutanud ja olen andnud endast parima. Võib-olla ma oleksin siis rohkem pingutanud, kui oleksin teadnud, et trenni mõte on hoopis teistsugune.

Kokkuvõttes on see nädal väga raske minu jaoks olnud. Esmaspäeval käisin korraks jõusaalis ja tegin mõned kerged harjutused, aga ülejäänud päevadel ma tundsin ennast nii väsinuna ja jõuetuna, et ma ei tahtnud kuskile minna ja tahtsin vaid kodus magada. Jooksmine nõudis alati ülimat pingutust. Reedel läksin rühmatrenni, aga seal oli teine treener ja ta tegi teisi harjutusi. Peale reedest rühmatrenni on mul siiani tuharalihased nii valusad, et ma ei suuda normaalselt käiagi. Eks raskel mägisel maastikul jooksmine väsitab ka jalalihaseid ja rühmatrenn lisas omalt poolt veel väsimust juurde. Täna, pühapäeval, jooksin 10miili, aga tegin seda aeglaselt ja kuidagi rohkem pingutades kui tavaliselt. Peale trenni arvutasin, et ma olen selle nädalaga jooksnud 128km ja võrreldes eelmise nädala 37km-ga on see suur muutus ja ei ole midagi imestada, et ma olen väsinud. Igal päeval käisin 2 korda jooksmas v.a. pühapäeval, kui jooksin vaid korra.

Laupäeval käisin 5km pargijooksu võistlusel. Mu eesmärk oli pingutada vaid 2 miili ja ülejäänud osa jooksin kergelt lõpuni. Esimese miili jooksin ajaga 6min 36sek, teise miili 7min 10sek. Ma tahtsin ka teise miili joosta kiiremini, aga ei suutnud. Kui olin 2 miili kiirelt jooksnud, siis ma ei olnud esimene naine, vaid alles teine. Minu ees suhteliselt lähedal jooksis üks noor tüdruk, kes sai lõpuajaks umbes 21min. Minust läks mööda, kui ma hakkasin aeglasemalt jooksma, veel ka üks üle 60 naine, kelle lõpuaeg oli umbes 21min 30sek. Siis mõtlesin küll, et kas ma lõpuni pingutades oleks tõesti jooksnud umbes 21 minutiga. Ise lootsin, et ehk suudan ikka alla 20min joosta. Ilm oli päikseline ja kuiv. Mu praegu kasutusel olevate trennijooksutossude tald on väga hea pidamisega ja kurvides mingit libisemist ei tekkinud kiirelt joostes. Mul on plaanis nüüd uuel nädalavahetusel seal tõsiselt võistelda ja eks siin on näha, mis seisus olen. Usun, et ma olen tugevam ja puhanum kui hetkel praegu ja suudan võistlusel kiiremini joosta. Ma usun, et suudan alla 20min joosta. Ma ei plaani algaval nädalal midagi vähem teha kui sel nädalal ja ma ei plaani enne võistlust puhata. Tuleb, nagu tuleb. Küll saan hakkama. Praegu ma veel kõhin endiselt.

Treeningnädala kokkuvõte

Nädala algul olin endiselt haige. Lisaks nohule sain köha. Öösel eriti magada ei saanud köhahoogude pärast. Kui nohu ajal tundsin, et süda lööb tavalise kiirusega, siis köhahood tõstsid tublisti südamelöökide kiirust. Mul olid umbes korra või kaks öö ja päeva jooksul sellised köhahood, et silmist hakkasid pisarad jooksma ja sisse hingates oli tunne, et miski asi on hingetorus ees ja tekkis hirm, et ma suren, sest ei saa hingata. Kui ma köhahoo pärast öösel üles tõusin, siis vaatasin pool ööd telekat ja magama läksin jälle alles varahommikul.

Jooksmas ma eriti ei käinud ja üheski rühmatrennis ega jõusaalis ka ei käinud. Nädala jooksul jooksin vaid 37km.

Arstirohte ma ei söönud, sest neid mul ei olnud. Kas palavikku oli, ei tea, sest mul ei olnud kraadiklaasi. Kui köha tekkis, siis hakkasin intuatiivselt jooma kuuma meevett koos ingveriga. See arvatavasti aitas, sest köha muutus lahtisemaks ja sain öösel korralikult magada ning hirmu tekitavaid köhahoogusid enam ei tekkinud. Kuigi ma ei köhinud verd, tekkis mul köhides suhu metallimaitse. Praegu köin ikka veel, aga enam mitte nii ägedalt ja metallimaitset enam ei tunne.

Kõige tõsisema trenni tegin ühe korra käies ühistrennis koos kohalike jooksjatega neljapäeva õhtul. Kohe trenni algul tundsin, et ma ei jaksa joosta ja olin grupi lõpus viimane. Sisetunde järgi mõtlesin, et mul on targem otse koju joosta, aga jäin ikka gruppi. Kui umbes 3 miili oli joostud hargnes grupp laiali ja mina jäin koos kahe mehega gruppi, kus oli eesmärgiks joosta kokku 6 miili. Õnneks olid need mehed samuti trenni algul grupi lõpus jooksnud minuga sama kiirusega ja nii sain rahulikult edasi liikuda.

Oma sisetunnet oleksin ma pidanud kuulama ja siiski kohe koju minema, sest organism oli stressis ja ma pidin tegema metsapeatuse. Mehed ootasid mind, kuigi ma palusin neil edasi joosta. Nad ütlesid, et nemad ei jäta kedagi üksi pimedasse jooksma ja kui kellelgi on midagi viga, siis oodatakse ja aidatakse üksteist. Sellised toredad sportlased on siin.

Jätkasin jooksmist, aga päris klubihooneni ma enam ei läinud, sest me jooksime minu eriti järsust koduteest mööda ja nii ma keerasingi kodupoole. Pidime jooksma 6 miili, aga kui oleksin läinud klubihooneni, oleks kokku tulnud 7,5 miili. Ma jooksin ise üle 8 miili, sest mu kodu asub piisavalt kaugel ja õnneks sain ma varem kodu suunas liikuma hakata. Kui jooksin järsust ja pimedast mäest üksi üles, siis oli mu kiirus koguni 14min miili kohta. Mu eesmärk oli lihtsalt koduni jõuda. Ma olin väsinud.

Nädalavahetusel ma koos teistega maastikutrenni ei teinud. Kui nüüd sel esmaspäeva hommikul jooksin 4 miili, siis tundsin, et ma ei jaksagi enam joosta. Haigus kurnas mind palju ja võttis jõu ära. Esmaspäeva õhtul jooksin vaid 5,3 miili ja seegi oli väga raske. Ma seadistasin oma Garmini kella miilisüsteemi jaoks sobilikuks. Ma elan praegu Inglismaal, kus on kasutusel miilisüsteem, mitte meetrisüsteem. Teised jooksjad räägivad miilidest ja mina meetritest ja nii ei saa aru tegelikest pikkustest. Seepärast hakkan ma ka miilide järgi jooksma, et kohaneda kohalike oludega.

Mul on tavaliselt kerge ärevus sees enne ühistreeninguid kohaliku jooksuklubi liikmetega. Tänagi õhtul plaanin nendega koos joosta 8 miili ja juba on kõhus ärevustunne. Loodan, et selle nädala lõpuks olen oma jõu tagasi saanud ja jaksan jälle kerge sammuga joosta. Praegu on samm küll madal ja maadligi ja päkaosa nagu ei tööta üldse. Eile käisin jõusaalis ja täna on lihased igalt poolt valusad, sest nädal jäi jõusaalis vahele. Praegu tahan palju magada, et jõudu taastada.

Treeningnädala kokkuvõte

Peale veidi halvasti planeeritud eelmise nädalavahetuse treeninguid olin ma esmaspäeval täiesti väsinud. Hommikul jooksin oma igahommikuse jooksu, aga tundsin, et joosta on raske ja umbes lõunaks läksin jõusaali, et minna pilatese ja peale seda kohe TRX rühmatreeningusse. Algul tegin mõned harjutused iseseisvalt jõusaalis, aga erilist entusiasmi ei olnud. Läksin pilatese trenni ja tundsin, et ma tahan kohe koju minna. Ma ei suutnud mitte midagi teha. Isegi lihtne käte tõstmine oli nii raske. Muudkui vahtisin kella, et millal ometi trenn läbi saab ja ma koju saan minna. Kui mõni harjutus oli eriti raske, siis jätsin selle täiesti tegemata. Sellises seisus polnud mingit mõtet TRX trenni minna.

Pidin sel päeval jõusaalist ise koju jalutama, aga kuna olin nii väsinud, siis palusin, et mulle auto järgi tuleks. Teel koju oli süda paha ja kõht väga tühi. Edaspidi pean enne jõusaali minekut midagi sööma või mingi suupiste kaasa võtma. Esmaspäeviti on alati rühmatrennid ebameeldivalt lõuna ajal ja kui ma seal käia tahan, siis pean sellega kuidagi kohanema.

Teisipäeval läksin jälle joostes kohaliku spordiklubi juurde, et osa võtta ühistrennist. Tahtsin laupäeval 5km pargijooksul võistelda ja seepärast otsustasin, et liitun nende jooksjatega, kes teevad fartlekit. Keegi ei teinud, aga tehti hoopis mäkkejookse. Mulle sobis seegi. Peale minu oli mäkkejooksu tegemas veel vaid üks suhteliselt algaja naisjooksja. Jooksime klubihoonest minu jõusaali suunas soojendusjooksu. Mäkkejooksu kohani oli umbes 1km ja teine naine oli selle ajaga nii väsinud, nagu oleks jooksnud võistlustel. Ma lasin tal ees joosta ja seega ta ise valis soojendusjooksu tempo.

Minu suureks rõõmuks hakkasime mäkkejookse tegema sel teel, mida mööda olen varem korra jõusaalist koju jalutanud. Teadsin seda teed ja olin rahul, sest nii sain peale trenni seda teed koduni joosta ja sealt kohast oli koju lühem ja kergem tee kui klubihoone juurest. Üks mees (võib-olla mingi abitreener) sõitis meiega rattaga kaasa ja ta lubas kõik mäkkejooksud kaasa teha rattaga meie kõrval sõites. Ma eeldasin, et kui soojendusjooks on tehtud, siis võimleme ja teeme veel mingeid harjutusi enne mäkkejookse. Tegelikult oli aga nii, et peale soojendusjooksu puhkasime umbes paar minutit ja siis kohe algasidki mäkkejooksud.

Pidime jooksma 90sek üles mäkke ja siis alla stardikohani tagasi sörkima. Nii pidime tegema 6 korda. Mina panin esimesel korral kohe suure hooga minema, kuigi abitreener luges enne sõnad peale, et ärge üle pingutage. Ma ei pingutanudki. Ma jooksin igal korral täpselt sama kaugele kui esimesel korral. Seega jooksin kohe esimesel korral õige tempoga. Viimased 2 suutsin veelgi kaugemale joosta, sest mõtlesin laupäevase võistluse peale ja tahtsin tugevaks saada.

Mägi oli piisavalt suure tõusunurgaga, et ma suutsin 90 sekundiga läbida vaid umbes 280m, mis teeb tempoks km kohta isegi aeglasemalt kui 5min km kohta. Teine naine läbis vist ainult umbes 200m selle ajaga, sest ta jäi minust alati väga pikalt maha. Kuna ma pidin mööda seda mäge kodu suunas edasi liikuma, siis tegin iseseisvalt samast stardikohast veel ka seitsmendat korda 90sek mäkkejooksu, et kiiremini koduni jõuda. Edasi läks mäe tõusunurk juba veelgi äkilisemaks, olles umbes 15% tõusunurgaga. Sellel osal tegin kodu suunas liikudes veel lisaks kaks korda 90sek mäkkejookse. Ma olin juba väsinud ja mäe kaldenurk oli järsem ja nii jooksin viimasel korral vaid umbes 230m selle ajaga. Pärast mäge tuli üks kas tasase või väga väikese langusega osa ja seal tegin siis ühe kiirenduse 90sek ja sellel lihtsalt osal läbisin selle ajaga 400m. Peale seda sörkisin koduni ja oligi trenn tehtud. Järgmisel päeval oli mul nii alaselg kui tuharihased väga valusad. Olin rahul, sest sain lihasvaluga kinnitust, et arenen ja tegin trenni hästi.

Neljapäeval käisin jälle kohaliku klubiga ühistrennis ja seekord tahtsin joosta 6miili, sest tahtsin värskust säilitada laupäevaseks 5km võistluseks. Ma olen juba kursis, et kui lubatakse, et trenni pikkus on x miili, siis tegelikult on ikkagi pikem. Tegelikult jooksime umbes 12km, mis on umbes 7,5miili. Ma väga palju ei pingutanud ja jooksin kergelt. Meie grupis oli seekord peaaegu 30 jooksjat. Umbes poolel maal läksid pooled teist teed pidi, sest tahtsid joosta 8miili, aga kokkuvõttes jooksid hoopis üle 9miili. Seekord oli peale minu grupis veel üks naisjooksja ja ta oli minust parem. Ta jooksis trennis kiiremini ja ta olevat sel aastal jooksnud 10km võistlusel 38minutiga. Minu keskmiseks kiiruseks tuli jälle 5min 09sek km kohta. Endiselt tehti jooksu ajal pause ja oodati kogu grupi liikmeid järgi. Huvitav on see, et teised jooksevad allamäge alati nii aeglaselt, samas kui mina jooksen oluliselt kiiremini. Tasasel maal jooksen teistega võrdselt, aga tõusudel jään ikka maha. Kas teised on minust nii palju tugevamad või ei pinguta mina piisavalt või pingutavad teised tõusudel palju rohkem.

Ma jooksin trenni algul kõnniteel nii, et üks põõsas rebestas mu jope katki. Kahju, sest täpselt sellist poes enam ei müüda ja ega mul siin endaga kaasas üleliigset varustust ei ole. Pikad Nike liibekad on ka juba auklikud, kuigi olen nendega vaid ühe hooaja treeninud. Varem ei ole mul kunagi pikad liibekad auklikuks läinud. Ma olen saanud nendega nii kaua treenida, kuni materjal ära kulub ja lotendama hakkab ja selleks kulub ikka mitmeid aastaid. Nüüd on mul Nike liibekad, mis on nii halva kvaliteediga. Augud on tekkinud õmbluste juurde ja suvalisse kohta riide sees.

Mina jooksen grupis nimega hundid. Nüüd olen juba targem ja tean, et hundid ongi kõige kiiremate jooksjatega grupp. Üks jooksja pidi mind autoga koju viima ja ma jäin klubihoonesse ootama, kuni ta riideid vahetas ja pesemas käis. See võtab tal alati vähemalt 20min aega, sest ta on väga seltskondlik lobamokk. Mina aga jahtun selle ajaga maha ja trennist higised riided muutuvad ebameeldivalt külmaks ja nii ma külmetan. See on põhjus, miks mulle ei meeldi niimoodi ühistrennis käia, sest märgade riietega peale trenni jääda ei ole mõistlik.

Neljapäeva öösel vastu reedet magades tundsin, et süda lööb kiiremini kui tavaliselt. Reede hommikul oli väga raske joosta ja mõtlesin, et küll õhtul on kergem. Reedel peale jõusaali ootasin autot ja ju külmetasin siis veelgi. Reede õhtul magama minnes tundsin, et nina on umbne ja kurk kuidagi imelik. Laupäeva hommikul oligi selge, et olen haige. Kurk oli kuidagi haige ja oli nohu. Otsustasin, et haigena ma ei võistle, sest võistluspingutus nõrgestab organismi veelgi ja võistlemine olgu ainult tervetele.

Läksin siiski võistluspaika kohale, sest ilm oli karge ja päikeseline. Võistlemiseks lausa loodud. Ma otsustasin joosta rahulikult ja tutvuda rajaga, et teinekord juba võistelda. Võistlusele minnes tormasin ühest autost teise nii, et maha jäid nii soojad ja kuivad riided kui kindad. Kuigi ilm oli ilus, oli väga külm. Minu pubi hoovis oli hommikul kell 8.00 minu autojuhi auto esiaken, tagaaken ja auto katus tugeva jääkihiga kaetud. See oli esimene öökülm siin. Teepindadel jääd õnneks ei olnud. Sooja oli +3 C.

Stardipaigas oli mul juba väga külm. Seekord oli lõpetajaid peaaegu 300. Rada on tehniliselt veidi raske, sest seal on väga palju kurve igas suunas. Kui teepind on libe, siis on eriti keeruline kurve kiirelt joosta. Tasane maa ei ole, on ka mõned tõusud ja langused, aga need on kokkuvõttes väga väikesed võrreldes 3km pikkuste tõusudega. Mina plaanisin joosta umbes 5min km kohta ja sellise tempoga olid kurvid kergelt läbitavad. Minu Garmini kell suutis päris valesti pikkust näidata ja nii ma ei teagi oma tegelikke km kiirusi. Kuigi Garmin näitas, et ma jooksingi umbes 5min km kohta, siis olin ma arvatavasti veidi kiirem. Rada on ametlikult mõõdetud ja on täpselt 5km pikk. Minu kella andmetel oli aga vaid 4,76km. Esimesed 3km jooksin kergelt umbes 5min km kohta tempos ja viimased 2km jooksin kiiremini, aga mitte võistluspingutust sooritades. Kokkuvõttes sain ajaks 23min 16sek ja olin umbes 79 kohal. Kiiremaid jooksjaid kohal ei olnud, sest sama päeva õhtul toimus klubidevaheline Ekiden (see on kuue jooksjaga teatejooks, kus läbitaks kokku maratonidistants). Ma oleksin arvatavasti sel päeval naistest 5km jooksu ära võitnud, sest esimene naine sai ajaks üle 20min.

Pildil on näha torn mäe otsas, milleni jooksime pühapäevases maasikujooksu trennis. Minu kodu asub 245m kõrgusel meretasapinnast ja see torn umbes 260m kõrgusel. See torn paistab pubi akendest. Sinna minnes mõõda autoteed on minu kodust 3,4km, aga meie jooksime sinna mõõda põlde ja karjamaid. Teel sinna mõõda maastikku tuleb joosta sügavale alla orgu, et lõpuks mäe tippu jõuda. Mäe tipus on trepid, mis on peaaegu 100m ulatuses ja astmeid on peaaegu 150. Kahju, et see on mu kodust kaugel, muidu saaksin ju treppidel joostes treenida.

Võistluse start oli hommikul 9.00. Kui koju jõudsin, siis oli juba sooja +8 C ja jätkus ilusa ilmaga päev. Pühapäeval oli veidi soojem ilm ja teised jooksjad kogunesid minu pubi juurde, et minna maastikule ühistreeningule. Kuigi ma olen haige, tahtsin ikkagi jooksma minna. Seekord jooksime sopastel radadel või õigemini sopastel aladel. Radu kui selliseid maastikul joostes põhimõtteliselt ei ole. Minul erilist jõudu ei olnud ja tõuse oli väga raske võtta. Kohal oli koos minuga 5 jooksjat. Üks jooksja pudenes ära, sest väsis ära ja läks koju, seejärel läks veel üks jooksja koju ja nii jäimegi lõpus ainult kolmekesi. Lõpuosas umbes 2,5km jooksime asfaldil minu 1,5km pikkusel koduringil. Mina ärgitasin teisi mäkkejooksul pingutama ja suutsin teised mehed ära väsitada ja loomulikult oli ka ise väsinud. Nii kujuneski, et lõpuosa jooksime väga kiirelt. Kokku tuli ainult veidi üle 10km, aga ma olin rahul, sest ma eriti palju rohkem ei oleks tahtnudki. Tossud on nüüd juba piisavalt sopaseks joostud.

Sellel nädalal oli minu kõige pikemaks jooksuks neljapäeva õhtul joostud umbes 12km pikkune trenn, mille sees tegime puhkepause. Sel nädalal käisin endsielt igal päeval kaks korda päevas jooksmas ja kokku tuli 105km. Kui esimesel korral kohaliku jooksuklubiga ühistrennis käisin, siis nägin, et mingi mees oli autoga tee ääres olulistes punktides. Nüüd juba tean, et see on klubi jooksutreener ja tema nimi on Alwyn Dewhirst, kes on omal ajal (aastal 1979) jooksnud 10km ajaks 28min 48sek. Võib-olla võistles vahel isegi koos Enn Sellikuga, sest Selliku 10km tippmark (praegu kehtiv Eesti rekord) (27min 40,6) pärineb aastast 1978. Mõlemad mehed on enam-vähem ühevanused (Enn Sellik on aasta noorem). Dewhirst asub oma tulemusega Inglise läbi aegade edetabelis umbes 150. kohal. Eestis annaks sama aeg läbi aegade edetabelis 6. koha. Selliku tulemus annaks Inglise läbi aegade edetabelis umbes 11. koha.

Olen hetkel ikka veel haige. Mul on nohu ja nuuskamisest on kurgulagi valus. Võib-olla on mul ka palavik, aga seda ma ei tea, sest mul puudub kraadiklaas. Suunurka tekib vist ka ohatis, sest juba on suunurk valus ja katki. Targem oleks mõni trennivaba päev võtta ja puhata. Maganud olen alates haigeks jäämisest vähe ja halvasti, sest nohuga on halb magada. Mu silmadki hiilgavad haiglaselt. Minu haigestumist soodustas seegi, et enne mind olid mul siin kodus juba kaks haigestunut ja nüüd siis mina olin kolmas.

 

Mina ja kätekõverdused

Sellel nädalal proovisin kodus kätekõverdusi teha. Enam ma ei nokkinudki ainult peaga, vaid suutsin isegi käsi kõverdada. Tegin kolm tükki ja oleks suutnud rohkemgi teha. Olin väga rahul, sest veel augustis või isegi septembri alguses ei suutnud ma mitte ühtegi kätekõverdust teha. Ma ei ole kodus, jõusaalis või üheski rühmatrennis proovinud kätekõverduste tegemist isegi nii, et põlved on maas. Kuna ma ei ole suutnud kätekõverdusi teha, siis oli see harjutus mulle nii vastumeelne, et ma ei tahtnud isegi proovida mitte. Ometigi olen kuidagimoodi üldfüüsiliselt tugevamaks saanud.

Pildilt on näha, mismoodi mina kätekõverdusi teen. Loodan, et ma laskun ikka veidi madalamale.

 

Pildilt on näha, kuidas peaks tegema kätekõverdusi õigesti.

 

Peale pühapäevast krossijooksutrenni näitasin kaasjooksjatele ka, et ma suudan kätekõverdusi teha ja tegin koguni 5 ja oleks veel suutnud pingutada. Selle peale näitas üks jooksja mulle ette, kuidas ma neid tegin. Ma teen kätekõverdusi sõrmed sissepoole pööratult, sest nii on minu jaoks kergem. Mu pea ripub alla ja kuigi ma kõverdan käsi küünarnukist, siis ega ma päris täisnurka alla ei lasku. Ta soovitas mul edaspidi pea otse hoida ja madalamale laskuda eriti rinna langetamise arvel. Eks ma siis kunagi proovin, kui tahtmine tuleb oma tugevust uuesti proovile panna.

 

Pildil on näha kätekõverdused, milliseid mul üks jooksja teha soovitas. Ma isegi ei hakka proovima, sest ma ei suuda veel klassikalisigi teha õiesti.

 

Pildil on näha veel üks kätekõverduse viis, mida mul üks jooksja teha soovitas. Kui pildi pealt ei ole arusaadav, siis lühikirjeldus on selline, et teed kätekõverduse nii, et üks käsi toetub pallile. Veeretad palli teise käeni ja teed teise kätekõverduse teine käsi pallil. Sedagi ei hakka ma veel proovima.