Karneval Hispaanias

Ma ei käinud karnevaliüritusi vaatamas. Vedelesin lihtsalt kodus ja vaatasin karnevalisündmusi telekast. Telekast on näidanud Kanaari saartel toimuvaid karnevalipidustusi. Mina nägin kahel eri nädalavahetusel eri esinemisi. Ühel neist valiti karnevali kuninganna. Ma ei teagi, mis seal tähtsam oli, kas naine või see konstruktsioon, mis naise ümber ja järel lohises. See on kirjeldamatu sõnadega, seda peab ise nägema.

Pildil on Kanaari saartel toimuva karnevali ajal karnevalikuninganna valimine.

Mina nägin ainult finaaliosa, kus umbes 10 või veidi rohkem naist tulid ükshaaval lavale. Käisid natuke aega ringi ja liigutasid suud. Taustaks mängis mingi tuntud muusika, mille järgi nad suud liigutasid, et tekkis efekt, nagu nad ise laulaks. Kätega tegid ka graatsilisi liigutusi, et ikka kõik ilusam oleks. Mõnel läks konstruktsiooni vedamine enda järel rikki ja siis lavatöölised lükkasid seda edasi. Mõnel oli näost näha, et ta pingutab, et koos konstruktsiooniga edasi liikuda. Toimus telefonihääletus, mille alusel määrati võitja.

Pildil on Kanaari saartel toimuva karnevali ajal karnevalikuninganna valimine.

Teine Kanaari saartel toimuv karnevaliüritus, mida telekast nägin, oli Draq-de võistlus. Ma nägin jälle ainult finaaliosa. Seekord oli võistlejaid kindlalt rohkem kui 10, aga koguarvu ma ei tea. Enamasti võistlesid omavahel mehed, aga ka üks naine oli võistlejate hulgas. Võistlus nägi ise nii välja, et lavale tuli üks võistleja korraga, aga tal oli ka taustatantsijaid ehk abilisi.

Pildil on Kanaari saartel toimuva karnevali ajal karnevalikuninga valimine.

Kõik võistlejad kandsid paksutallalisi jalanõusid, mis sarnanesid pigem tsirkusenumbrile. Kindlasti oli nendel raske seista, liikuda ja tasakaalus püsida. Taustaks mängis mingi muusikapopurrii. Mehed tantsisid ja mõni vist liigutas ka suud selle muusika saatel. Peaaegu kõik võtsid tantsimise ajal riideid seljast vähemaks, aga meeste intiimpiirkond jäi alati varjatuks nagu ka naise intiimpiirkond ning rinnanibud.

Pildil on Kanaari saartel toimuva karnevali ajal karnevalikuninga valimine.

Mingeid meesiludusi seal nagu ei olnud. Mõni mees oli peenike ja kondine, samas kui mõni teine oli rasvane ja kõht rippus. Kõigil oli laval lõbus. Kõikidel esinejatel oli nagu mingi enda teema, kellena või millena nad laval esinesid. Mõni mees suutis isegi spagaati teha, aga platvormkingadel keegi saltot küll ei teinud.

Pildil on Kanaari saartel toimuva karnevali ajal karnevalikuninga valimine.

Selle võistluse juures jäi mulle arusaamatuks, mida seal hinnati. Võistluse lõppu ma vist ei näinudki, sest mul oli uneaeg. Igatahes oli see vahva ja vaatemänguline üritus. Saal oli rahvast täis. Üritus toimus õhtusel ajal. Ma ei saanud aru, kas lava ja publik istusid väljas või mingis hoones. Igatahes võistluse juhid laval kurtsid, et väga külm on. Ju võistlejatel oli ka väga külm, sest ei olnud neil peaaegu midagi seljas.

Pildil on Kanaari saartel toimuva karnevali ajal karnevalikuninga valimine.

Teleuudistest näitas, et karnevali ajal meisterdasid lasteaialapsed taaskasutavatest asjadest endale karnevalikostüüme, millega siis õigel päeval rongkäigul käidi. Ma ei teagi, mis karnevali mõte on. Karnevalisündmused toimuvad ju ka Brasiilias, Portugalis, Itaalias ja kindlasti ka mujal põhiliselt arvatavasti just sooja kliimaga maades.

Kui Eestis oli teisipäeval Vastlapäev, siis samal päeval hakkas Venemaal Mastleniitsa (mul võib kirjapilt vale olla). Eestlastel on Vastlapäev justkui vastukaaluks Karnevalile. Venemaa Mastleniitsa-t peetakse nädal aega järjest, tavaliselt veebruari viimasel nädalal. Sellega tähistatakse talve lõppu. Ma täpseid kombeid ei tea, aga sel ajal tehakse igatahes pannkooke, mis sümboliseerivad päikest. Minu naabrid tegid ka pannkooke ja õnneks mul olid selleks ajaks juba kõik trennid tehtud, kui naaber koputas mu uksele ja tõi mullegi ootamatult sooje pannkooke. Küll maitsesid hästi. Need oli nagu magusa kohupiimatäidisega pannkoogid. Tegelikult oli täidiseks vist hapukoor, millele oli juurde segatud muna ja suhkur.

Sel nädalal oli Venemaa jaoks veel teinegi oluline püha. Nimelt on 23. veebruaril Armeeaastapäev (või on sellel mingi muu nimi, aga sõjaväega on see igatahes seotud). Ega ma seda ei teakski, aga mu naabrimees on ka sõjaväes teeninud ja isegi sõjas käinud ja nüüd saab iga kuu kuni elu lõpuni sõjaväepensioni. Naabrimees säras õnnest sel päeval ja rääkis uhkusega oma auastmetest ja sellest, kui tähtis päev see on. Meil eestlastel polegi vist midagi sellist tähtsat, kui just juunis Võidupüha võiks mingiks sarnaseks pühaks pidada. Mulle rohkem sõjaväega seotud Eesti pühi ei tulegi meelde. On ikka tore kokkusattumus, et eestlastel ja venelastel on peaaegu samal ajal tähtsad pühad- Armeeaastapäev 23. veebruaril ja Eesti sünnipäev 24.veebruaril. Eestlastel on 23.veebruaril lühem tööpäev ja nad saavad alustada koheselt venelaste püha tähistamist ning jätkata järgmisel päeval Eesti tähtsaima riigipüha tähistamisega. Kui veidi omast peast juurde luuletada, siis Eesti sai iseseisvaks tänu sellele, et venelased pidasid õhtul Armeeaastapäeva ja ei suutnud järgmisel päeval pohmellis peaga takistada, et Eesti saaks iseseisvaks.

Jooksuvõistlused, trennijutt ja ilm

Minu pingutused on vilja kandnud. Jooksuvõistlustele ma saan nüüd registreeruda. Kahjuks sain sellest uudisest teada liiga hilja, nii et viimasel pühapäeval toimunud võistlusele ma enam registreeruda ei jõudnud. Sain targemaks selles osas, et miks on võistlustele registreerudes DNI nii oluline. DNI on vist Hispaania identifikatsioonidokumendi number, umbes nagu Eesti passil on oma number ja ID-kaardil oma number. Võistlustele registreerudes on DNI oluline, sest igale võistlejale tehakse võistluse ajaks kindlustus. Hea on, et ma kellegi teise DNI-ga end kuskile võistlusele ei registreerunud, sest mine tea, mis jama sellest oleks võinud veel tulla. Ei tea küll, millal Eesti ükskord nii kaugele jõuab, et jooksuvõistluse korraldaja võtab vastutuse endale, kui võistlejaga midagi juhtub. Igatahes olevat Hispaanias ka 15 aastat tagasi olnud nii, nagu Eestis on enamasti kõikjal, et võistlusele saab registreeruda ka viimasel minutil ja mingeid dokumente pole vaja esitada või dokumendi numbreid. Praegu pidavat Hispaanias olema jooksuvõistlused vaid üks suur ärivaldkond. Liigub ju Eestiski kuulujutte sel teemal, kui palju „pappi“ paneb Tallinna Maratoni korraldaja endale taskusse. Kunagi on võib-olla Eestis enamus võistlusi sellised. Küllap lihtsad külajooksud jäävad ikka ka alles, kus saab tunda tõelist jooksurõõmu.

Uurisin internetist edaspidiseid jooksuvõistlusi, kuhu võiksin võistlema minna. Võrdlesin stardi kellaaegu ja otsisin bussiaegu. Ma ei saa sisuliselt mitte kuskile siit iseseisvalt võistlema liinibussiga sõita. Siingi on busse sõidus nädalavahetustel vähem kui tööpäevadel. Enamasti toimuvad võistlused just nädalavahetustel.

Ma olen palunud juba mitmel korral, et kohalik jooksuklubi võtaks mind võistlustele kaasa, sest nad lähevad enamasti sinna organiseeritult. Mul on selline tunne, et me kirjutame teineteisest keelbarjääri pärast täiesti mööda. Küsisin, et kohalik jooksuklubi mind võistlema kaasa võtaks, vastuseks sain, et tulgu ma klubisse ja maksu 60EUR esimene kuu ja järgmised kuud 43EUR. Selle eest tehakse mulle siis treeningplaan. Ma vastasin, et ma ei taha plaani, mul on oma treener, ma tahan ainult koos nendega võistlema sõita. Sain ikka vastuseks, et tulgu ma nendega koos staadionile treenima ja andku teada mu isiklikud rekordid, et siis tehakse mulle ikkagi plaan. Minu kannatus katkes. Mis ma ikka palun, kui vastuseks saan ei tea mida. Rohkem ma e-maili teel ei palu, et saaksin nendega koos võistlema minna. Nüüd lähen ühel õhtul staadionile, kui mul omal on kõik trennid tehtud, nende trenni ajaks ja püüan näost-näkku rääkida. Kui see ka ei aita, siis ma ei võistlegi Hispaanias.

Ma ei saa kohaliku klubiga kuidagi koos treenida. Kuidas ma treenin, kui nende trenn hakkab alles õhtul kell 19.30 või veel hiljem? Mida ma siis terve päev otsa teen? Lihtsalt ootan trenni. Pealegi on mul oma plaan, mille järgi treenida. Mis mõte on minna staadionile, kui nemad jooksevad oma asju ja mina oma asju. Seega jooksen ju ikka üksi. Miks ma peaksin tahtma treenida õhtul hilja pimedas ja jahedas, kui ma saan treenida päeval sooja päikesega.

Sel nädalal õnnestus mul ühes staadionitrennis treenida koos kohalikega. See oli muidugi tänu juhusele. Kui mina staadionil alles soojendust tegin, siis üks mees tegi seal 10*300m lõike üle mingi 100m lonkimispausi. Ta jooksis siserajal nii, et ühe korra ühtepidi ring ja järgmisel korral teistpidi. Alati jooksis nii, et 300m sisse jäid kaks kurvi.

Kui mina alustasin oma kiiremaid ringe, siis tema trenn sai vist läbi. Igatahes haakis ta ennast peagi mulle sappa ja jooksis mu kõrvale. Ta suutis ilusti mu kõrval püsida ja isegi lobiseda sel ajal. Õnneks ta ei seganud mind, sest ta jooksis minu kõrval, mitte minu ees. Ta pidas vastu mõned ringid, sest ta tegi vist nagu lõdvestusjooksu ja ütles, et ta rohkem ei jaksa, sest ta oma trenn oli raske ja ta tahab vaid koju puhkama pääseda. Päris hea oli koos kellegagi joosta. Hea oli seepärast, et ma ise jaksasin.

Kui see esimene mees ära läks, siis jooksin vist ühe ringi üksi edasi, kuni ilmus kuskilt välja järgmine mees. Algul jooksis natuke mu järel, siis aga läks mõõda. Ma ütlesin talle, mida ja kui kiirelt ma jooksen ja see mees hakkas mind hoopis vedama. Tore küll. Nagu tellimuse peale olid mul trenniabilised. Esimese kilomeetri vedas täpipealt õige tempoga. Mul oli küll kogu aeg tunne, et ma tahan ta kandadel tallata, sest mulle tundus, et ta nagu jooksis taganttuulekurvides aeglasemalt ja pidurdas mu hoogu. Kui olid vastutuulesirged, siis mu oli ikka tunne, et ma ka pingutan, aga taganttuulekurvides oli nagu puhkus. Teisel kilomeetril hakkas mehe tempo juba langema. Ta jooksis kõik 200m lõigud 1sek võrra aeglasemalt kui mul vaja oli. Ma vaatasin närviliselt kella, et tempo langeb, aga kuna ma ei oska hispaania keeles ennast nii väljendada, et lisagu veidi kiirust, siis muudkui lootsin, et ehk ta ikka hakkab kiiremini jooksma. Mul hakkas juba järgmine kilomeeter läbi saama ja vaatasin, et liiga aeglaseks läheb. Ma kiirendasin ja jooksin ta kõrvale ja kuna ta ei hakanud kiiremini jooksma, siis läksin oma teed. Minuga koos ta enam joosta ei suutnudki. Kui mul sai trenn läbi, siis olin ta eest ligi 150m ära jooksnud. Mul oli selles trennis lihtsalt hea päev, sest halva päevaga ma oleks ehk jäänud mehe taha toppama. Kokkuvõttes oli vahelduseks päris hea, kui keegi jooksis minuga staadionil minule sobilikus tempos kaasa. Nüüd võin loota, et ehk keegi satub veel koos minuga treenima. Kohalikke jooksumehi on päris hea staadionil ära kurnata.

Üdiselt rohkem midagi põnevat ei olegi trennis ega muul ajal juhtunud. Reie esiküljed on mul endiselt valusad juba ei tea mitmes nädal (4 või 5 nädalat juba). Ükspäev sorkisin oma reie esikülje lihaseid ja otsisin seda lihaskimpu, mis mulle probleeme tekitab. Ükskõik, kui palju ma lihaseid ka ei katsuks või ei mudiks, siis mingit valukohta ma üles ei leia. Küll leidsin üles lihase kinnituskoha, mis oli valus.

Joostes tundub mulle, et lihasvalu on täpselt reie esikülje keskel. Valus lihaskõõlus oli aga pigem rohkem reie küljel. Kui ma reie esikülge venitan, siis ei tule ka valulik koht esile. Selle järgi tegin järelduse, et valus lihas peabki olema tegelikult mitte täpselt reie keskel vaid hoopis välisküljel. Järsku meenus mulle ühe massööri jutt, kelle juures korra käisin. Massöör rääkis, et jooksjatel pidavat olema probleemne koht just reie külgmine osa. Rohkem mul see jutt meelde ei jäänud, et miks nii ja kuidas sellest valust lahti saada. Mulle ei ole kunagi reie esikülg või reie väliskülg probleeme tekitanud või valus olnud, nagu on praegu. Massaaþis ma ei ole üldiselt kunagi käinud. Ma ei ole selle järgi vajadust tundnud. Kokku olen oma jooksjakarjääri jooksul võib-olla 3 korda massööri juures käinud. Ma ei ole kordagi aru saanud, et massöör oleks midagi paremaks teinud või et mul sellest mingit kasu oleks olnud. Kui mul on mingi trauma olnud, siis olen küll spetsialisti juures käinud, aga siis pole nagu masseeritud vaid mingeid muid võtteid kasutatud. Kuna mul on praegu reie esikülg juba nii pikalt valus ja kunagi varem ei ole nii olnud, siis mul ei ole kogemust, mida ette võtta. Ma ei tea, mis võib olla selle tagajärg ja mida ma ise saan teha, et olukorda paremaks muuta. Kaua ma suudan või jaksan nii treenida, et reis on kogu aeg valus, ma ei tea.

Põhiline, et füüsiliselt ja vaimselt olen ma sellises seisundis hetkel, et ma olen valmis võistlema. Loomulikult võistlema omal tasemel. Praegu tunnen, et omal tasemel jooksjatega ma suudaksin konkureerida, mitte ei kustu lõpus ära.

Tase on mul arvatavalt selline, nagu oli aastatel 2003/2004. Viimase staadionitrenni põhjal võiksin lausa lakke hüpata, sest esimest korda üle paari aasta olen kindel, et suudan joosta 3km võistlustel alla 12min. See on uskumatult hea tunne. Seda, et ma ei ole suutnud viimastel aastatel võistlustel 3km isegi 4min km kohta joosta, on olnud päris raske psühholoogiliselt taluda. Uskumatu on ka see, et ma suudan olla õnnelik sellise kiiruse üle, kui samal ajal Eesti paremik jookseb 3km 9min 20sek. Järgmiseks loodan, et peagi suudan ka 5km juba kiiremini kui 4min km kohta joosta ja siis edasi juba sama kiirusega 10km jne. Ei tea, kaua selleks aega läheb.

Ma tunnen praegu, et ma olen nagu mingi barjääri ületanud just tänu sellele, et tean, et suudan joosta kiiremini kui 4min km kohta. Edasi on kõik juba lihtsam. Mis iganes madalseis mul treeningutes jaanuaris ja veebruari algul ka oli, see on täielikult möödas. Praegu põleb nagu fooris roheline tuli ja jooksen peatumata ja tagasivaatamata edasi.

Tean, et kohalik jooksuklubi plaanib teha 3km maanteevõistluse oma klubi liikmetele peagi. Loodan, et äkki kui ma nendega näost-näkku räägin, siis ehk mind lubatakse ka sinna võistlema. Distants on küll lühike ja seda tuleb kiirelt joosta, aga päris huvitav oleks näha, mida ma suudan. Üks asi on trenni põhjal midagi oletada, aga teine asi on võistlustel reaalselt joosta. Kuna ma ei ole kuid võistelnud, siis võin algul nii närvis olla ja süda võib seetõttu liialt kiirelt lüüa.

Nii ootamatult, nagu veebruari algul läks ilm külmaks, nii ootamatult ja järsku läks ka soojaks. Praegu on mingi eriline soojaperiood. Ei tea, kaua see kestab. Varjus on sooja umbes +20C, aga päikese käes loomulikult rohkem. Need trennid, mida olen teinud sooja ilmaga ja mitte tugeva tuulega, on väga hästi õnnestunud. Lihastele sobib soojem kliima ikka palju paremini. Joosta on kuidagi kergem. Kui on väga tugev tuul olnud, siis olen vastutuules jooksnud isegi 30sek km kohta aeglasemalt, kui vaikse tuulega ilmaga.

Vihma sadas ainult veebruari alguses kahel päeval ja siis ka mitte väga palju. Praegu maa juba kuivab kõikjal. Muru kärbub ja kuivab ja istandustes on maapinnal kuivanud muld. Apelsinid ja mandariinid muudkui kaovad istandustest, sest need valmivad ja nii korjataksegi ja viiakse kõik minema. Kui ma endale apelsine tühjakskorjatud istandustest nopin, siis kohati on nii, et ühe puu otsast saan ühe apelsini ja teise otsast teise. Nii läheb kaua aega enne kui kott saab täis, aga kui olen järjekindel, siis viin koju ikkagi kotitäie apelsine. Mul on praegu rõdul ja pesemisruumis nagu apelsiniladu. Kui ma apelsinidest mahla pressin, siis kulub apelsine väga palju. Mõnel voolab soontes alkohol. Minul voolab apelsinimahl. Mis viga siin elada, kui päikesest saab D-vitamiini ja tsitrusviljadest C-vitamiini.

Mu kodu lähedal on üks hea mandariiniistandus. See on avatud selles mõttes, et piirdeaeda ei ole ümber. Loomulikult on aru saada, et see istandus kuulub kellelegi ja keegi hoolitseb selle eest. Vahepeal ma juba vaatasin, et sealtki on kõik mandariinid juba ära korjatud, aga ma eksisin. Istandus asub sellise koha peal, et seal käivad paljud niisama mandariine korjamas. Kõige äärmisemad ja kortermajadele kõige lähemal asuvad puud on täiesti tühjaks korjatud ja seda mitte istanduse omaniku poolt vaid möödakäijate poolt. Sellisel kujul on suhteliselt mõttetu istandust pidada ja selle eest hoolitseda, kui reaalne tulu jääb möödakäijate pärast saamata. Näiteks Via Verde ääres on ka avatud mandariiniistandused ja möödakäijad nopivad mandariine, aga kordagi ei ole tekkinud sellist olukorda, et mingid puud on täiesti tühjaks nopitud. Via Verde asub lihtsalt turiste täis kortermajadest veidi kaugemal ja nii saab sealsetest istandustest ikka omanik ka kasu. Kohalikud püsielanikud vist apelsinidest eriti ei hooli. Näiteks mu naabrid ei viitsi küll ise apelsine või mandariine korjamas käia. Ju nad ostavad vilju poest. Naabrinaine ikka vahel küsib minu käest, sest teab, et minul on apelsine.

Praegu veebruari lõpu poole on mul selline tunne, et turiste on siia rohkem tekkinud. Autosid on kuidagi rohkem. Minu kortermajas on ka igatahes rohkem inimesi. Näiteks kolis veebruari algul minu maja esimesele korrusele üks mees, kes käib õhtuti jooksmas. Ta jookseb tavaliselt sel ajal, kui ma raamatukogust koju jalutan. Päev läbi töötab ja õhtuti jookseb. Ma olengi teda ainult jooksmas näinud. Kui teda esimest korda maja ees nägin, siis loomulikult rääkisin kohe temaga. Nüüd saan talle tänaval lehvitada. Seega on minu kortermajas peale minu veel üks jooksja ja mu kõrvalmajas ka üks jooksja. Nad vist jooksevad oma lõbuks, sest näiteks naabermaja mees küll võistlemas ei käi.

Siiski midagi uut on ka natuke. Raamatukogust laenutasingi endale raamatu, mida nüüd aeg-ajalt uurin. See on piltide ja suhteliselt lihtsa jutuga raamat „Guinnessi rekordid“. Lisaks laenutasin raamatukogust ka laste keeleõppe DVD plaadi. Kahjuks laenutatakse DVD-d ainult nädalaks ja raamatuid ainult kaheks nädalaks. Samas on DVD-de laenutuses väga palju erinevaid filme. Keeleõppe DVD plaadil on mitu osa. Ma õpin esialgu ainult esimest osa. Selle plaadi abil saab õppida inglise, hispaania, prantsuse, saksa ja itaalia keelt. Üks osa kestab vaid 14min. Kui nädalas korra uue osa laenutan, siis jääb ehk mõni uus sõnagi meelde. Keeleõpe videost vaadatuna on meeldivam, kui üksi raamatust õppides. Lisaks keeleõppe DVD-le, on sellega kaasa ka raamat, kus on kõik DVD-l kuuldavad tekstid olemas, nii et saab kõiki üle vaadata ja korrata.

Pildil on raamat „Guinnessi rekordid”.

Ühel päeval jooksin Via Verde äärest kaugemale selle tee äärde, mida mööda sisemaalt linna tuleb peatee. Nii avastasin, et umbes 600m Via Verde alguskoha lähedal asub toidupood Lidl. Ma teadsin küll, et kuskil Denias asub Lidl, aga ma ei olnud seda varem üles leidnud. Nüüd leidsin selle joostes üles ja hiljem õhtul pidin kohe seda külastama. Lidl on kuidagi ilusam kui ALDI. Lidl-s on suurem kaubavalik ja pood on kuidagi rohkem poe moodi ja avaram. Kahjuks jääb see minu kodust ligi 2,8km kaugusele ja mu tavaliselt liikumisteedest kaugele, seega ma seal ei käi või lähen sinna harva.

Pildil asub toidupood Lidl.

Lidl poe lähedale linna sissesõidutee äärde jääb ka McDonaldsi kiirsöögikoht. Minu kodu lähedal oleva toidupood ALDI kõrval asub kiirtoidukoht BurgerKing. BurgerKingist olen mitmel korral vesise suuga mööda jalutanud ja uksest ei ole veel õnneks sisse astunud. Ühel korral suutsin nii lähedale uksele minna, et nägin, et see on avatud iga päev alates 12.30 kuni õhtul 23.30-ni. Ühel õhtul on isegi vist öösel 1.00-ni avatud. Kui ma läbi BergerKingi akna olen einete hindu vaadanud, siis mõtlen küll, et kuidagi liiga kallis on. Sama raha eest saab palju kasulikumalt ja tervislikumalt süüa.

Pildil on kiirtoidukoht McDonalds.

Ühel nädalal olin toiduga kokkuhoidlikum. Mida see tähendab? Ma sõin selgelt kaloreid liiga vähe, kui mul vaja läks. Terve nädal möödus ei tea kuidas. Trenni tegin ja kogu jõud ja energia läkski nagu treenimisele. Trennid tegin ära nii nagu vaja, aga tunne oli ikka väga jõuetu. Jooksmine oli pigem nagu lihtsalt jalga jala ette viimine. Nii väsinud või jõuetu ma ei olnud, et ei oleks suutnud õhtul raamatukokku minna. Näos vajusid põsed igatahes kiirelt lohku ja kõht läks saledamaks. Ülejäänud aja tahtsin ainult magada. Tegelikult oli jooksmine ikka täielik piin selles mõttes, et üldse ei jaksanud, aga lihtsalt sundisin. Mulle meeldib ikka rohkem süüa, sest siis tunnen ennast paremini ja jaksan normaalselt joosta. Mis siis, kui kaalu on rohkem ja rasvakiht võib-olla veidi suurem. Mis kasu on olla kondine, kui jõudu ei ole ja joosta ei jaksa.

Pildil on kiirtoidukoht BurgerKing.

Mu treeningkoormus on siiski üsna tagasihoidlik. Ma olen varasematel aastatel vahel ka nii treeninud, et õhtul ei ole viitsinud, tahtnud või jaksanud enam kuskile jalutama minna. Praegu on kõik normaalne selles mõttes, et jaksan ja tahan ka peale trenni liikuda. Iseasi kui just laiskuse pärast peale trenni voodisse teleka ette vedelema jään.

Vahel olen sattunud staadionil trenni tegema sel ajal, kui seal on kehalise tunnid. Kord staadionile jõudes vaatasin, et mingite täiskasvanute grupp istub tribüünidel ja keegi peab neile loengut. Varsti sain aru, et need pole mingid täiskasvanud, vaid arvatavasti tavalised lõpuklassi õpilased. Siinsed viimaste klasside kooliõpilased näevad väga suured ja täiskasvanute moodi välja. Mõnel kiilaneb isegi juba pea ja habetunud olek on ka tavaline.

Iga kord, kui olen näinud mistahes vanuses koolilaste kehalise tunde staadionil, on seal alati tüdrukud ja poisid koos olnud. Eestis on vist ainult algklassidel tüdrukutel ja poistel kehalise tunnid koos ja edasi on tüdrukutel üks õpetaja ja poistel teine. Kui ma olen kehalise tunde staadionil näinud, siis tavaliselt on alati tunnis rugbyt mängitud. Need ülisuured täiskasvanute moodi koljatid õppisid kehalise tunnis kaugust hüppama. Kehalise õpetaja lasi neil teha korraliku tüüpilise soojenduse: soojendusjooks, võimlemine, jooksuharjutused ja kiirendused. Kui vaatasin neid õpilasi, siis mulle ei jäänud terve klassi kohta silma mitte ühtegi sportlikku õpilast. Selles trennis läks mul „kops üle maksa“, sest ma pidin murul trenni tegema, aga ei saanud, sest seal mängiti rugbyt. Staadionirajal ka ei saanud, sest seal oli kari õpilaskoljateid, keda ei huvitanud see, et keegi (mina) tahab kuskil midagi kiirelt joosta ja esimese raja peab vabana hoidma. Õnneks rohkem ei ole selliseid olukordi olnud, kus staadionil on inimesed, kes ei tea, kus ja kuidas liikuda.

Muidu olen positiivne ja hästi motiveeritud. Mul on treeningtahe ja kõik on väga hästi.