Itaalia suvepuhkusereis – via ferrata esimesel päeval Piz da Cir V

Ma ei ole elus kunagi kaljuronimisega kokku puutunud. Ei ole ma ka kunagi mägedes matkal käinud. Niisama paariks tunniks olen küll mägedesse matkanud, aga seda sisuliselt ainult mööda normaalset jalgrada. Itaaliasse läksin eesmärgiga, et ronida via ferratadel. Sellest, mis on via ferrata, kuulsin ma esmakordselt kaks nädalat enne reisi. Nii kui sellest kuulsin, siis tahtsin kohe sinna minna. Natuke kõhklesin ainult seepärast, et talvel oli mul randmemurd ja ma mõtlesin, et kuidas ma küll hakkama saan, aga mõtlesin positiivselt ja uskusin, et saan hakkama. Saingi hakkama.

Ma olin mägedes via ferrata trassil kogenud matkajatega, kes olid samas piirkonna sja mujalgi käinud korduvalt. Ma usaldasin neid. Nemad kavandasid kõik ja seepärast oli reis minu jaoks väga mugav ja lihtne, et ma ei pidanud ise midagi planeerima ega organiseerima.

Pildil on näha, milline nägi välja restoran, kuhu parklasse auto jätsime.

Esimesel hommikul sõitsime Arabbast, oma majutuspaigast, Corvarasse, et osta vajalikku varustust. Minul oli vaja kiivrit, kindaid, pükse, käimiskeppe, via ferrata komplekti, rakmeid, karabiinerit, seljakotti ja saapaid. Ühesõnaga ainukesed asjad, mis mul olemas olid, olid sokid, aluspesu, buff ümber kala panemiseks, päikeseprillid ja pluusid ning jope. Käimiskeppe ma ostma ei pidanud, sest need andis mulle üks matkaseltsiline ja ka kasutatud seljakoti sain ühe matkaseltsilise käest, sest ta ostis omale uue koti ja vanaga polnud enam midagi peale hakata. Kogu vajaliku varustuse sain Corava spordipoest Sport Kostner (http://www.sportkostner.com). Pood asub Corvara keskuses on ja mitmekorruseline. Sama poe eri korrustelt saab osta toitu, suveniire ja korralikku spordivarustust.

Pildil on näha, kus asus parkla kuhu auto parkisime, et minna oma esimesele via ferratale. Via ferrata Piz da Cir V asus umbes selles kohas, kus kaardil on vasakus ääres väike mäetipu märk tekstiga Cirspitzen.

Minu esimene via ferrata oli Piz da Cir V (tuntud ka kui Tschierspitze V), mille tipp asub 2520m kõrgusel merepinnast. Selle via ferrata kategooria on 2A. Sageli kasutatakse terminit, et selle via ferrata algus on Passo Gardena piirkonnast. Auto parkisime restorani Berghaus Frara (http://www.rifugiofrara.it) hoovi. Parkimise eest pidime maksma 4EUR. See Rifugio Frara on mägionn, kus on väike suveniiripood, öömajaosa ja restoraniga. Seal on ka tasuline wc, aga meie käisime seal ja keegi õnneks tualeti kasutamise eest raha ei küsinud, aga silt oli väljas, et maksab ja hind oli ka.

Pildil olev kõige vasakpoolsem (või üks neist seal kuskil) ongi see mäetipp, kus käisin oma esimese via ferrata ajal.

Auto juures panime omale matkariided selga ja saapad jalga. Ronimisvarustus ja kiiver ja kõik muu vajalik läks seljakotti. Mägi asus restoranist teisel pool teed. Jalutasime (jalutamist alustasime umbes 1800m kõrguselt üle merepinna) algul mööda laia kruusateed (seda mööda suusatatakse talvel mäest alla) ja arvatavasti enne suusaliftini jõudmist hakkasime liikuma mööda kitsast jalgrada. Ma oleks kohe kiirelt edasi tormanud, aga hoidsin ennast tagasi, sest ma ei olnud üksi. Liikusime väga tasasel sammul ikka kõrgemale ja kõrgemale. Jalutamisele kulus kokku autost alates umbes 30-45 minutit.

Pildil on hästi näha, kus asus see mäetipp, kus ma käisin. Punasega märgitud vasakpoolne rada on see, mida mööda mina liikusin.

Mingil hetkel viis kitsas jalgrada meid juba kaljusele pinnale, aga liikuda sai siiski veel kergelt. Kui jõudsime järsu kaljuni, aga via ferrata ise veel ei paistnud kuskilt, siis tegime peatuse. Teel olid punased märgid, mis näitasid meile õiget teed. See oli koht, kus oli vaja via ferrata varustus selga panna ja kindlasti ka kiiver pähe. Põhjus oli see, et pidime juba hakkama mööda kaljusid ronima ja oli oht, et ülevalt langevad lahtised kivid alla. Kiivrit tuleb kanda mitte ainult seepärast, et see kaitseb pead ise kukkudes, vaid kiiver peab kaitsma ka pead, kui ülevaltpoolt kive alla langeb. Via ferrata varustuse pidime selles kohas selga panema, sest see oli peaaegu viimane koht, kus sai veel kivi otsas istuda ja rahulikult varustust sättida.

Pildil on näha, millised ronimisolud olid enne via ferrata algust. Pildil on näha ühel kaljul punast täppi ja sellised punased täpid näitasid sobilikku ronimisteed.

Mingi aeg ronisime mööda kaljusid. Võibolla 10 minutit. Ega see ronimine ei olnud lihtsalt kivilt kivile astumine. Ikka pingutama pidi ka natukene ja mõtlema, et kuhu käsi või jalg panna, et ülespoole liikuda. Mingil hetkel olimegi kohas, kust algas pihta via ferrata.

Pildil on näha, millised ronimisolud olid enne via ferrata algust.

Selle via ferrata läbimiseks kulub umbes 30 minutit. See on populaarne just algajate hulgas. Sageli õpetavad vanemad oma lapsi sellel via ferratal. Sellel via ferratal on ka selline koht, kus tuleb saapaninad torgata kiviprakku ja niimoodi varvastel mõni meeter edasi liikuda.

Pildil on koht kust via ferrata alguse sai. See via ferrata algas redelist üles ronimisega.

Tagantjärgi võin ütlelda, et see oli kerge, aga kui ma seal olin, siis vist oli natuke hirmus ka. Kõik via ferratad ei lõpe kuskil mäetipus. Mõni via ferrata lihtsalt lõppub kuskil ja edasi saab niisama jalutada. See via ferrata lõppes mäetipus. Mäetipp oli nii väike, et sinna mahtus orraga umbes kuni 5 inimest. Umbes 3-5m viimast selle via ferrata osa tõusid otse tippu. Selles lõpuosas oli veidi keeruline liikuda ja seal oli järjekord.

Pildil on osa via ferratast teel tippu.

Tavaliselt sama teed mööda tagasi ei tulda, aga selle via ferrata tipuosast pidi tagasi tulema sama rada mööda ehk viimased 3-5m. See tekitas järjekorra. Kui tipus oli juba piisavalt palju inimesi, siis pidi tipu all ootama, kui seal tinimesed alla tulevad ja alles siis sai ise üles minna. Ootama pidi võibolla ainult 5 minutit ja ootamiskohas oli tugev ja mugav jalgealune.

Pildil on via ferrata viimased meetrid tõustes mäetippu.

Mina olin selles tipus ja minuga samal ajal oli seal ka teisi. Me ei pidanud alla tulemisega kiirustama, sest peale meid ei olnud sellel via ferratal tükk aega kedagi teist. Saime rahulikult tipus olemist nautida ja pilte teha.

Pildil on via ferrata viimased meetrid tõustes mäetippu.

Kui tipu ülemisest osast olime alla tulnud, siis tee uuesti alla autoni läks teist teed mööda. Mulle allatulek üldse ei meeldi. Ma oleksin nõus alla ronima mööda via ferratat, aga mitte mööda lahtist järsku kiviklibunõlva. Alla tulek pole minu jaoks mingi naljaasi, sest ega seal mingit mugavat metsa vahel jalutamiseks mõeldud jalgrada ei ole. Mõnes kohas oli alla tulemiseks ka kaljude küljes teraskaablid.

Pildil on näha, millised olid olud, et mäest alla minna.

Alla me tulime, aga autoni kohe ei läinud. Liikusime ühte teist jalgrada mööda vasakule poole kuni jõudsime suure restoranini ja selle juures oli ka suusalift, mis töötas ka suvel. See oli ilus koht ja me istusime seal väljas restorani hoovist eemal pingil. Päike küttis mõnusalt soojalt. Sõime ja jõime oma kaasavõetud toidu- ja joogivarusid. Puhkasime võibaolla isegi paar tundi ja alle siis jalutasime mööda jalgrada autoni ja sõitsime Arabbasse.