Itaalia suvepuhkusereis – via ferratast üldiselt

Minu Itaalia suvepuhkusereisi eesmärgiks oli ronida via ferratadel.

Via ferrata on itaaliakeelne väljend (või ladinakeelne), mille vaste inglise keeles on iron road ja eesti keeles seega raud tee. Via ferrata on turvatud ronimise rada mägedes nagu näiteks Alpides, aga ka mujal mägedes. Tänapäeval kaasaegne via ferrata on terasest kaabel, mis on iga 3-10m (vajadusel ka tihedamalt) tagant kinnitatud (ankurdatud) kalju külge. Kasutades via ferrata komplekti (inglise keeles via ferrata kit), saavad ronijad ennast kinnitada kaabli külge, vähendades seeläbi langemisvõimaluse sügavale alla. Kaablit võib samuti kasutada selleks, et ronimist lihtsustada. Ronimise lihtsustamiseks võivad kalju küljes olla ka metallist pulgad, metallist pulgad aukudega, metallist kõverad redeli sarnased astmed, sillad ning redelid.

Pildil on näha kaljuseina külge kinnitatud teraskaabel, mille külge ronijad ennast julgestuseks kinnitavad ja mille abil edasi liiguvad. See on vaid üks võimalus, milline võib olla via ferrata.

Via ferrata võimaldab liikuda ohtlikkel kaljudel vähendades riski, mis esineb turvamata ronimisel ning võimaldades ronida kaljudel omamata spetsiaalset kaljuronimise varustust nagu kõied jne. Via ferrata sobib neile, kes harrastavad lihtsalt mägedes matkamist ja nüüd soovivad uut väljakutset, kuid samas ei soovi tegeleda ehtsa kaljuronimisega. Via ferrata sobib ka neile, kes on tõsised kaljuronijad, sest radu on eri raskusastmetega ja rajad võivad tõsiselt panna proovile kaljuronimisoskused.

Pildil on näha via ferrata. Kui vaadata kõige alumise ronija kiivrit, siis on näha, et kiiver on lükatud kuklasse ja see on vale viis kiivri kandmiseks. Kuklasse lükatud kiiver ei kaitse otsmikuosa.

Via ferrata võib oma pikkuselt olla läbitav alla tunniga, aga samas on ka nõudlikke Alpiradu, mis võivad olla läbitavad kaheksa või rohkemate tundidega ja mille jooksul võetakse tõusu 1000m või rohkem. Mõnedes piirkondades on võimalik jääda mägedesse mägionni (inglise keeles mountain refuges) öömajale ja hommikul jätkata teed mingit teist lähedal asuvat via ferratat mööda. Nii võib päevi matkata ja ronida eri via ferratadel jäädes kogu ajaks mägedesse.

Pildil on näha ronijaid via ferratal. Tagumisel ronijal on koti külge kinnitatud käimiskepid. Kui hoolega vaadata, siis on näha, et mõlemal ronijal sellised seljakotid, millel on joogiveepaagid kotis ja koti üleosast tuleb välja peenike voolik, mis on kinnitatud koti sangade külge rinnale. Nii on mugav ronides juua. Minul kahjuks sellist süsteemi ei olnud.

Via ferrata raskusastme järgi võib olla sarnaselt kerge nagu jalutaks jalgrajal. Samas võib olla selliseid ferratasid, mis nõuavad tugevust, õiget tehnikat ja häid kaljuronimisoskusi. Reeglina on via ferrata loodud selleks, et ronida üles, aga neid radu saab kasutada ka alla ronimiseks.

Pildil on näha ronija, kes on via ferrata turvakomplektiga kinnitatud teraskaabli külge. Näha on ka turvarakmeid, mis on ümber tagumiku. Ronija seljakoti alumine osa on tõmmatud rihmaga kinni ümber vöökoha. Nii on koti raskus kandes mitte õlgadel vaid puusadel ja kotti on nii lihtsam kanda. Jalgadega otsib see ronija toetuspinda kaljult.

Via ferrata pärineb algselt 19. sajandist. Via ferratat tuntakse eelkõige I Maailmasõja ajast, kui mitmed via ferratad rajati Dolomiidi mägedesse Itaalia sõjavägede liikumise lihtsustamiseks. Ka viimasel ajal on loodud uusi via ferratasid, sest need on osutunud populaarseks turismimagnetiks ja aitavad turismi edandada. Üle 1000 via ferrata peaks praegu olemas olema ja umbes 400 Itaalias. Suurem osa via ferratadest asub Alpides- eelkõige Itaalias ja Austrias. Ka mujal Euroopa riikides on via ferratasid ning ka mujal riikides üle maailma. Via ferrata on enamasti seotud paekivikaljudega, sest järsud kaljuseinad nõuavad turvatud liikumisteid, kuid via ferratasid võib leida ka muude pinnasekattega kaljudelt.

Pildil on näha kaljuseina, mille küljes on teraskaabel ja mille sisse on ankurdatud terasastmed, et lihtsustada ronimist.

Via ferrata on termin, mida kasutatakse enamikes riikides. Saksa keelt kõnelevates riikides on kasutusel termin Klettersteig, mis eesti keeles peaks tähendama ronimisrada.

Üle Dolomiidi mägede jooksis I Maailmasõja ajal kaitse- või rünnakuliin Austria ja Itaalia vahel. Kuni 1917 aasta lõpuni võitlesid austerlased ja itaallased Dolomiidi mägedes. Nad võitlesid mitte ainult üksteise vastu, vaid ka valitsevate oludega, mida mäed pakkusid. Mõlemad vaenupooled soovisid saada oma kontrolli alla Dolomiidi mäed, et paigaldada sinna vaatlusposte ja relvi. Aitamaks vägedel liikuda kõrgmäestikus ja järskudel kaljudel kiiremini ja turvalisemalt ühest kohast teise, kinnitati kaljudesse püsivaid kaitseliine (köisi) ja redeleid. Samuti kaevati kaljudesse tunneleid, et sealtkaudu vastaseid rünnata. Peale II Maailmasõda asendati kõied terastrossidega ja puidust redelite asemele pandi terasest redelid ja muud terasest julgestuskonstruktsioonid. Neid via ferratasid hooldab Club Alpino Italiano. Tänapäeval loovad uusi via ferratasid suusalifti firmad, mägionni firmad, kommertsfirmad jne ja seda selleks, et pakkuda turistidele rohkem tegevusi ja seega tuua turistide raha piirkonda. Via ferratasid mööda ronimine on saanud omaette tegevuseks, millel on oma reisijuhendi raamatud, varustus, oma raskusastmete kvalifitseerimise süsteem ja oma entusiastid.

Pildil on näha via ferrata oma kaljuseinte külge ankurdatud teraskaabliga. Ühes kaablivahes võib korraga olla kinnitatud vaid üks inimene turvalisuse seisukohast.

Itaalia Dolomiidi mägedes on oma raskusastmed via ferratadel ja neid nummerdatakse 1-5 vahemikus. Lisaks on numbrite juures tähed – A, B, C jne. Eri riikides võib olla eri raskusastmete süsteem. Ma ei ole ise täpselt uurinud, et mida üks või teine raskusaste endast kujutab. Mulle tehti igatahes selgeks, et mul puudub igasugune tehnika ja ma ei olevat valmis kõige keerulisema ehk 5 kategooria via ferratadel ronimiseks, sest see eeldab kas väga head mägironimisoskust ja see tähendab, et ei kasuta ronimiseks abi kaablitest või muust säärasest kinni hoides, sest see pole lihtsalt võimalik. Üles tuleb ronida mõõda kaljuseina ja via ferrata komplekt on siiski kaablite küljes kinni, aga miskipärast kaableid abivahendina kasutada pole võimalik. Vahemärkusena mainin, et sain seda ise ka korra tunda kolmandal päeval via ferratal liikudes. Viies kategooria võib tähendada ka seda, et lisaks keerulisele ronimisele on ferrata kestuselt päev otsa ja selle kestuse vastu pole mul midagi, sellega saaksin hakkama. Kahju ainult, et keegi ei olnud nõus mind viima või minuga kaasa tulema viienda kategooria via ferratale, sest ma nii väga tahtsin teada, et kui raske see ikkagi on. Mina käisin radadel raskusastmetega 2A, 2B, 3B ja 4B.

Pildil on näha, kuidas liikudes via ferratal turvavarustust lahti võtta õigesti. Kui üks kinnitusrihm on on kaabli küljes, siis teine tõstetakse üle ankruposti ja kinnitatakse teisel pool. Reegel on, et alati peab vähemalt üks turvarihm teraskaabli küljes kinni olema. Üle ankruposti liikudes ei tohi korraga lahti võtta mõlemat turvarihma.

Via ferratal ronimiseks kasutatakse isiklikku turvavarustust, milleks on via ferrata komplekt, rakmed, karabiiner, kiiver ja/või kindad ja/või hüppeliigesest kõrgemad olevad matkasaapad.

Via ferrata komplektiks on mingi süsteem, mille üksikutele osadele ma ei oska nimesid anda. Põhiline, et üks ots käib rakmete külge ja rakmed on ümber keha. Komplekti teises otsas on kaks köit, mille mõlemas otsas on karabiiner. Need karabiinerid kinnitatakse ronimisel kaljude küljes olevate via ferratade külge. Turvalisuse käsk on, et alati oleks vähemalt üks neist karabiineritest via ferrata küljes kinni. Tegelikkuses on pidevalt siiski mõlemad karabiinerid via ferrata küljes ja neist üks võetakse lahti ainult siis, kui on kaabli jätkukoht ehk seal, kus kaabel on ankurdatud kalju külge kinni.

Pildil on näha kaljuseinas olev metallist pulk, mis on sinna pandud ronimise lihtsustamiseks. Pildil on näha ka häid via ferrata saapaid, mis ei paindu läbi seistes peenikesel pulgal.

Via ferrata komplekti keskmises osas on mingi amortisatsioonisüsteem. Sellist amortisatsioonisüsteemiga komplekti on soovitav kasutada, sest kui peaks kukkuma, siis ei teki liiga suurt kehavigastust rakmete ja kiire ning järsu kukkumise tõttu. Amortisatsioonisüsteem peaks nii töötama, et kukkudes pikeneb köis aeglaselt ja seega kukkudes ei teki liiga suurt põrutusmomenti. Kõik see on muidugi teoorias nii. Kui siiski peaks kukkumine aset leidma, siis ega see meeldiv ei ole ja kuigi seal on amortisatsioonisüsteem, siis valus on siiski. Lisaks võib kukkudes saada vigastusi, kui langeda metallist pulga või metallist astmete otsa. Mis vigastamisest ikka rohkem mainida, sest ega keegi ju tahtlikult ennast sinna vigastama ei lähe ja õnnetusi ikka vahel juhtub.

Pildil on näha kaablite, metallist pulkade ja metallist astmete süsteemi, et hõlbustada ronimist. See ongi via ferrata. Omast kogemusest tean, et kaabel on sellises asukohas, et ronides ei saa kaablist kinni hoida, aga turvavarustus ulatub ikkagi kaablini.

Rakmeteks (inglise keeles harness) sobivad tavalised kaljuronimise rakmed, mida kinnitatakse vöökohast via ferrata komplekti külge. Minul olid need ilma eriliste pehmendusteta. Ma ei teagi seda erinevust, et miks osad rakmed on pehmendustega. Igatahes ehtsal kaljuronimisel on iga gramm oluline ja pehmendused on seal liigne luksus. Ma ei oska seda kommenteerida, sest mul puudub vastav kogemus.

Pildil on näha metallpulgad seinas ja teraskaabel seina küles.

Osad inimesed (vähesed) kasutavad selliseid rakmeid, mis kinnitatakse rinna eest via ferrata komplekti külge ja need pidavat tagama selle, et kui kukkuda, siis on garanteeritud, et kukkudes ei jää pea alaspidi rippuma, sest sellised rakmed hoiavad kukkudes alati pea ülespoole. Minu kogenud reisiseltsiline väitis, et via ferrata jaoks on rinna eest kinnitatavad rakmed veidi ebamugavad ja erilist mõtet neil pole. Samas, kui minul oleks ainult rinna eest kinnitatavad rakmed, siis ma ekstra lisaks kergemaid rakmeid ostma ei hakkaks.

Pildil on redel lihtsustamaks ronimist via ferratal. Oluline, et turvavarustus tuleb kinnitada mitte redelipulkade külge vaid teraskaabli külge, mis on tavaliselt kinnitatud redeli kõrvale.

Oluline on, et via ferrata komplekti ja rakmeid ega ka muid turvavarustust ei ostaks kellegi käest kasutatult. Need tagavad turvalisuse ainult 5 aastat ja peale selle tuleb uus varustus osta, kui on soov sellise ronimisega tegeleda. Oluline on, kuidas turvavarustust hoiustatakse ja kellegi käest varustust ostes ei tea kunagi ette, kuidas see inimene on varustust hoidnud ja kui vana see on. Kui via ferrata kompleki on kasutatud kukkumise ajal, siis on soovitav seda komplekti enam mitte kasutada ja osta uus, sest kukkumisel kasutusel olnud komplekt ei ole enam turvaline. Samas võib peale kukkumist komplekti uuesti kokku panna ja siis see näeb välja nii, et midagi ei olegi juhtunud ja nii võib keegi osta endale enda teadmata ebaturvalise komplekti. Karabiinerite eluiga turvalisuse tagamiseks on 10 aastat. Ronimisköisi ei ole ka soovitav osta kellegi käest, kes on neid eelnevalt kasutanud, aga ma ei kommenteeri seda teemat rohkem, sest ma ei ole väga pädev selles valdkonnas.

Pildil on näha via ferrata sillaga. Silla küljes on ka kaabel, kuhu tuleb ennast turvavarustusega kinnitada. Pildilt on näha, et peale silda jätkub via ferrata terava mäe tippu ja seega edasi tuleb teiselt poolt tippu laskuda mööda via ferratat.

Lisaks via ferrata komplektile kasutasid osad ronijad via ferrata komplektiga sama pikka köit, mis oli kinnitatud karabiineri ja rakmete külge samasse kohta, kuhu on kinnitatud ka via ferrata komplekt. Selle lisaköie vabas otsas on ka karabiiner ja seda kasutatakse siis, kui ronimisel on soov kätele puhkust anda ja rippuda kalju küljes (jalad ikka kaljule toetumas). Via ferrata komplektiga ei saa nii rippuda, sest sellel on amortisatsioonisüsteem ja see hakkab koheselt lahti tulema, kui rippuma hakata. Ka mul tuli vahel ette situatsioone, kus ma oleksin soovinud niimoodi rippuda ja anda kätele puhkust, aga minul seda lisaköit ei olnud. Vahel on ronides nii ebamugav asend, kus seisma peab vaid kuidagi varbaotstele toetudes ja kätega kaablist kinni hoides, et tasakaalu hoida ja nii võib päris väsitav olla.

Pildil on näha via ferrata teel olev tunnel. Tunnelis on hea kasutada otsmikulampi. Need tunnelid, kus mina käisin, olid nii pikad ja pimedad, et seal oli vaja kasutada lampi. Neis tunnelites, kus mina käisin, ennast seina külge kinnitada polnud vaja ega võimalik. Mina laenasin kellegi käest otsimikulambi, aga see oli nii halb, et eriti sellest kasu ei olnud. Minu taga liikusid mingid poisid, kes kasutasid valguse näitamiseks nutitelefone ja nende valgustus andis ka minu jalge ette piisavalt palju valgust.

Nägin osasid ronijaid kandmas tavalist jalgrattakiivrit. Ma ei tea täpselt, mis erinevus on sertifitseeritud märgironimise kiivril ja jalgrattakiivril. Mulle isiklikult ei tulnud sellist mõtetki pähe, et ehk ma kannaks ka jalgrattakiivrit. Ju mägironimiskiiver on vastupidamast materjalist ja kukkudes aitab rohkem või on mägironimiskiiver kaitseks nii kuklaosas kui otsa eest. Oluline on kiiver pähe panna nii, et kiiver kaitseb otsaesist, mitte ei ole lükatud kiiver kuklasse ja otsaesine on paljas. Sama kehtib ka jalgrattasõidul.

Pildil on via ferrata komplekt ehk turvavarustus. Minul oli ka selline. Üks üksik aas kinnitatakse rakmete külge. Komplekti keskel olevas osas on kokkupakitult rihm, mis kukkudes peaks tasapisi lahti tulema ja seeläbi hoidma ära suurte vigastuste tekkimise. Kaks otsa karabiineritega kinnitatakse ronides teraskaablite külge. Järgmisel pildil on näha, milline kokkuvolditud rihma osa välja näeb turvavarustuse keskel olevas väikses kotis.

Mina kasutasin ronimiseks kindaid, millel peopesapind on mingist kunstmaterjalist ja sõrmeotsad on puudu. Nahast kindad ei pidavat kõlbama, sest kui nahk saab märjaks, pidavat see olema libe ja seega kasutu. Lisaks on kunstmaterjalist kindaid lihtne hooldada. Ma ei tea, miks osad kasutavad mägironimiskindaid, millel on ka sõrmeotsad alles. Võibolla on tegu külmema kliimaga või on see muul juhul oluline. Avatud sõrmeotstega kindad pidavat head olema, et siis saab vajadusel midagi kiirelt avada või sulgeda ja näppude tundlikkus on hea. Tänapäeval seega hea pilte teha, kui kinnaste näpuotsad on avatud, hea on ka taskuid  ja lukke avada ja sulgeda. Ma ei märganud ise kedagi, kes oleks kandnud kindaid, millel sõrmeotsad oleksid olnud suletud. Samas kohtasin osasid ronijaid, kes ei kasutanud üldse kindaid ja ei olnud neil ka ville peopesades, sest kui nägin kinnasteta ronijaid, siis alati palusin neil oma peopesasid näidata.

Pildil on näha karabiiner, milline sobib rakmete külge kinnitamiseks. See karabiiner peab olema vastupidav, sest kui ronija peaks kukkuma, siis jääb ta selle karabiineri külge rippuma. Võibolla kõikidel komplektidel pole vaja karabiinerit kasutada, aga minu komplektil oli vaja.

Saabaste kohta ei oska ma eriti kommenteerida. Kui ma poes oma elus esmakordselt via ferrata jaoks sobilikke saapaid proovisin, siis tehti mulle selgitustööd ja nüüd ma siis olen natuke targem. Via ferrata jaoks on parem, kui on saapad, mitte madala äärega jalanõud, sest ronides on turvalisem, kui hüppeliiges on toestatud. Sageli on vaja via ferratalt ära tulles ronida (jalutada) allamäge ja need jalutusteed on järsud. Järsust teest alla jalutades liigub saapas (või muus madalas jalanõus) jalg saapaninasse. Ideaalse suurusega on selline saabas, et mäest alla liikudes on saapa üleosa kinnitatud nii, et see takistab varvaste liikumist vastu saapanina. Mina saingi omale õige suurusega saapad, mis olid minu jaoks ideaalsed. Samas via ferratal ronides nägin osasid, kellel olid jooksutossud jalas või sarnased jalanõud, aga selliseid jalanõusid kandnud inimesed olid siiski erand. Ma arvan, et siiski 99%-l via ferratal ronijatest kannab hüppeliigest kaitsvaid saapaid. Soovitav on, et via ferrata saabaste varbaosa painduks veidi, sest vahel on vaja seista varvastel. Samas saapatald ei tohi olla liiga pehme, sest vahel on vaja peenikesel metallpulgal seista ja siis peab saabas tagama piisava jäikuse. Seega päris kummikutes kõige mugavam via ferratal ronida ei ole hea, aga kui ikka ei ole õigeid jalanõusid, siis saab ka muude jalanõudega hakkama.

Pildil on rakmed, mis pannakse ümber tagumiku ja mille sees istutakse nagu pükste sees. Mul on endal teise firma omad ja veidi teistsugused, aga põhimõte on ikka sama.

Minul olid kaasas ka kokkupandavad käimiskepid. Käimiskepid on kasulikud just järsust mäest alla tulemiseks, et jaotada koormust, et põlved ei saaks kogu koormust endale. Ma oskan käimiskeppidega käia tasasel maal, aga mind igatahes käimiskepid segavad järsust mäest alla tulemisel. Korra ma kasutasin neid ja edaspidi rohkem kaasa ei võtnud. Käimiskeppe hoitakse ronimise ajal kokkupanduna seljakotis.

Pildil on näha via fettaks sobilik kiiver. Kiivreid on eri firmadel eri värvi ja eri lõigetega.

Hea on, kui seljakott on selline, et sellel on rinnal ja vöökohal kinnitusrihmad. Nende kasulikkust õppisin alles Itaalias ronides esmakordselt. Ma arvasin siiani, et need on lihtsalt selleks, et hoida seljakoti rihmasid nii, et kott seljast ära ei kukuks ja et näiteks oleks mugav kotiga joosta. Rinnal olev kinnitusrihm on selleks, et seljakotirihmad õlgadelt ära ei vajuks. Vööl olev rihm on pehme polsterdusega (mõnedel suurtel matkakottidel või last seljas kandmise kottidel) või ilma. Vööl olev rihm on selleks, et võtta õlgadelt koti kandmise raskus ja kanda kotti hoopis puusadega. Seega ei tohi seljakotirihmasid liiga tugevalt kinni tõmmata ümber õlgade ja just nii on olnud mul tavaks teha alati, kui kott oli eriti raske. Nüüd õppisin, et kui kinni panna vöökohal olev rihm suhteliselt tugevalt, aga siiski mugavalt ja seejärel lasta õlarihmad lõdvemaks, on tunne, et seljakotti ei olegi seljas. Kogu raskus langeb puusadele ja nii on väga lihtne isegi rasket kotti kanda. Polsterdusega vöörihmaga on veelgi mugavam.

Pildil on via ferrata jaoks sobivad kindad. Mul on endal ka sellised. Peopesaosas on mingi karedam materjal ja sõrmeotsi kinnastel ei ole. Ma jäin nende kinnastega väga rahule.

Kui via ferratal ronides jääb õlavööde valusaks, siis see tähendab, et ronitud on täiesti vale tehnikaga. Ma ei tea, mis see õige tehnika on, aga minul kuskilt ükski lihas valusaks ei jäänud. Ronimise reegel on, et käed on ainult tasakaalu hoidmiseks ja üles liikumiseks mitte ei sikutata ennast käte abil üles vaid lükatakse jalgade abil. See oli reegel, mida mina ei järginud. Mul ei olnud jõudu, et kuskilt sügavast kükist ennast üles lükata jalalihaste abil. Ju ma tahtsin pidevalt liiga suuri samme teha ja liiga kõrgele astuda. Reegel on, et summud olgu pigem väiksemad. Minu tehnika ronimise hetkedel oli, et mina sisuliselt klammerdusin kätega kaablite külge ja sikutasin ennast käte abil edasi. Ega mul kätes ka jõudu ei ole ja ma ei suuda ühtegi õiget kätekõverdust teha, aga ronides oli mul kindel tunne, kui klammerdusin kaabli külge ja kasutasin ronides terastkaablite abi kus vähegi võimalik või vajalik. Kolmandal päeval via ferratal ronides oli mul mõnes kohas päris raske ja mul oli vahepeal tunne, et mul kärises peopesanahk kinnaste all lõhki, sest rippusin pidevalt teraskablite küljes. Tegelikult hiljem selgus, et isegi villi ei tekkinud ja nahk oli terve.

Pildil on ronija turvarakmetega, mis on rinna eest kinni. Väga üksikud kasutasid selliseid turvarakmeid via ferratal. Järgmisel pildil on veel üks näide rakmetest, mis käivad rinna kohalt kinni.

Panin tähele, et via ferratal ei kohanud ma korpulentseid ronijaid. Ega kõik ronijaid ei ole peenikesed kui piitsavarred, aga silmnähtavalt pakse inimesi ma ei kohanud. Vahel kohtasin perekondi, kus isa õpetas umbes kümneaastast last ronima ja ikka lükkas last pidevalt tagumikust üles. Kord nägin ühte peenikest meest koos veidi ülekaalulise naisega ja see naine oli ainus, kelle kohta mul tekkis mõte, et ta on ülekaaluline ja tal on kindlasti raske. Neil olid kaasas ka kaks varateismelist last- poeg ja tütar. Ainus, kes selles peres ronida suutis, oli isa. Isa siis aitas pidevalt oma lapsi või naist. Sellist peret vaadates mõtlesin küll, et miks nad küll valisid ajaveetmiseks via ferrata. Lastest oli näha, et neil ei olnud mingit huvi ega tahtmist ja isa sundis neid. Paistis, et ka naine ei soovinud või jaksanud üldse ronida. Via ferrata peaks ikkagi olema lõbus ajaveetmine, mitte mingi sunniviisiline punnitamine.

Pildil on näha ühe väikese mäetipu otsas käimist mööda via ferratat. Ühelt poolt üles ja teiselt poolt alla.

Dolomiidi mägedes matkates on hea kasutada päikesekaitsekreemi kaitsefaktoriga 50. Tavalistes poodides või apteekides selliseid ei müüda, aga sealsetes mägipiirkondades on see tavaline ja saadaolev toode. Mina ei kasutanud kordagi päiksekreemi. Ma kandsin kogu aeg pikki pükse ja pikkade varrukatega särki. Lisaks olid mul käes kindad. Kui ma kiivrit ei kandnud, siis kandsin nokamütsi, aga nägu sai mul siiski päikest ja oli kergelt punane, aga mitte valulik. Vahel kandsin ka kaela ümber buffi, et kael ära ei kõrbeks päikese käes. Vahel kandisin ka päikeseprille isegi ronimise ajal. Ma kandisn ka käekella, aga käekella all oli mul ainus koht, mis ei olnud päikest saanud ja oli seega ainus valge nahaga piirkond. Kuna kandsin kindaid, siis kinnaste tõttu nihkus käekella asend veidi teise kohta. Kolmanda päeva õhtuks olin ma kinnaste ja käekella vahelisele alale saanud päikesekõrvetuse villi. Kuna kell oli veidi nihkunud, siis tuli välja kella alt see mu ainus valge nahaga piirkond ja päike leidis selle koheselt üles ja tekitas sinna põlemisvilli. Vill nägi jube välja, aga õnneks see valus ei olnud ja neljandast päevast alates kandsin sellel kohal plaastrit.

Pildil on näha kuidas seljakott on rihma abil ümber vöökoha ja nii on õlgadelt võetud ära seljakoti raskus kandmisel. Mul endal ei ole eriti üldse pilte tehtud, sest kandsin fotokat seljakotis ja seda oli sealt tüütu välja võtta. Parem on kanda kaasas fotoaparaati, mida saab kinnitada väikese koti abil vööle, või seljakoti rihmade külge kõhul või panna püksitaskusse.

Osad inimesed ronisid lühikese varrukatega särkides ja lühikestes pükstes. Mina valisin pikad püksid ja pikkade varrukatega pluusi, sest ma tahtsin jalgu ja käsi päikese eest kaitsta ja samas ei soovinud kriimustusi saada. Kaljudel ronides on lihtne paljast nahka kriimusta. Pikad riided kaitsesid mind edukalt nii päikese kui kriimustuste ees.

Pildil on näide via ferratast ja turvalisuse seisukohast on see halb. Reegel on, et korraga võib üks inimene olla kinnitatud ühes kaablivahes. See reegel teeb liikumise aeglaseks, sest nii peab alati ootama kuni eelnev ronija on enda turvarihmad üle järgmise ankruposti tõstnud. See reegel on vajalik, sest kui ühes kaablivahes on rohkem inimesi, aga üks neist kukub, siis tõmbab endaga kaasa ka kõik teised seal kaablivahes olijad.

Seljakotis oli mul tavaliselt 2 pooleliitrist veepudelit, banaan, energiabatoon, võileib ja soojad riided, sest ma tean, et mul hakkab kohe külm, kui tegevusetult seisma jään. Kuna ilmateade lubas pidevalt päikest, siis ma vihmariideid mägedesse kaasa ei tassinud, aga õhuke jope oli mul alati kaasas, sest see oleks kaitsnud tuule eest, kui seda oleks vaja läinud. Üleval mägedes kasutasin kotti ja selle sees olevaid riideid hoopis pehme istumisalusena. Kui istusime kõrgel mägedel murul või kividel, siis mul hakkas külm ja kuigi ilm oli soe ja päikseline, siis imbus murust kuidagi märga niiskust. Ega keegi teine seal nii külmavares ei olnud kui mina.

Pildil on näha ronija, kellest kogukamat ma kordagi via ferratal ei kohanud.

Minul oli selleks reisiks reisikindlustus firmalt World Nomads  (https://www.worldnomads.com), sest see firma kindlustab ka õnnetusjuhtumid via ferratal. Kaheks nädalaks maksis kindlustus 46EUR.