Olin kuulnud, et Madriidile
suhteliselt lähedal, umbes 45 minutilise rongisõidu kaugusel, asub Guadarrama mäejalamil
(Sierra de Guadarrama) mingi Hispaania kuningakojaga soetud loss. Eriti ma
midagi selle ehitise kohta ei teadnud. Natuke internetist uurisin, et mis see on
ja kuidas sinna kohale minna ja kõik muu plaanisin teada saada kohapeal.
Ma sõitsin sinna rongiga ja
sellest rongisõidust olen juba arvatavasti eelnevalt kirjutanud. Lühidalt
rongisõidust nii, et ma plaanisin pileti osta rongist, sest arvasin, et nii on
kombeks. Rongiga sihtkohta sõites tuli piletikontroll ka minu käest piletit
küsima, aga mul piletit loomulikult ei olnud. Kontrolör rääkis ainult hispaania
keeles ja nii palju kui ma aru sain, tahtis ta mulle trahvi teha, sest pileteid
rongis ei müüda ja pilet tuleb osta enne rongile tulemist. Kuna mina hispaania
keeles ei osanud sisuliselt midagi vastata ja oma dokumenti talle ei esitanud,
siis lõpuks ta tüdines minuga tegelemast, sest tal pidi veel teiste inimeste
pileteid kontrollima mujal vagunites. Ta käskis mul viimases peatuses, mis
oligi minu sihtkoht, maha minna ja teda oodata ja siis pidi ta minuga tegelema.
Mul oli kerge hirm
nahavahel, sest ma ei soovinud trahvi saada ega muid sekeldusi. Kuigi mul ei
olnud piletit, tundsin ma, et ma ei ole süüdi, sest ma ei teadnud, et pean
pileti ostma enne rongisõitu. Rongis oli seinal skeem peatuste nimedega. Skeemi
järgi sain aru, et olin juba eelviimases peatuses ja tegin kiire otsuse, et ma
lahkun rongist ja jooksen El Escorialini ja nii väldin probleeme
piletikontrolliga. Nagunii ma plaanisin El Escoriali piirkonnas joosta, sest
kaardi järgi teadsin, et seal on matkarajad ja see oligi minu eesmärk – joosta seal
matkaradadel.
Pildil on üksik härg, kelle
sarnast mina õnneks mägiteedel joostes ei kohanud.
Vahe eelviimase ja viimase
peatuse vahel oli 9 km ja seda ma ei teadnud, et see vahemaa on nii pikk. Mul
oli plaanis joosta veel pikemalt ja seega kõik sobis ideaalselt. Piirkonna
kohta mul mingit kaarti ei olnud. Võtsin lihtsalt visuaalseks eemärgiks
mäejalamil paikneva El Escorial linna ja küsisin kohalikelt teed ja nii ma
liikusingi õiges suunas. Peaaegu 90% mu teekonnast kulges tolmustel teedel, mis
looklesid härjavõitluseks kasvatavate härgade tarandike vahel. Teedel oli palju
aiaväravaid, mida pidin lahti tegema ja korralikult sulgema. Mingid kohalikud
tegid nalja, et kui härga näen, et siis jooksku ma kiirelt kuskile peitu.
Pildil on härjad, kelle
sarnaste eest ma oleks pidanud ära jooksma, kui oleksin neid kohanud.
Minu õnneks ma kuskil
lahtiselt ringi liikuvaid härgi ei näinud, aga seda ma ju seal ringi joostes
veel ei teadnud, et neid ei ole seal. Kui mina seal jooksin, siis ma kartsin,
et äkki tõesti kuskilt ilmuvad härjad välja. Ma jooksin teedel, mis looklesid umbes
800-900m kõrgusel merepinnast.
Kui lõpuks õnnelikult El
Escoriali linna jõudsin, siis oli mul veel vaja mõned kilomeetrid joosta ja ma
otsustasingi joostes linnaga tutuvuda. Ma arvasin, et kuningaloss on nii suur,
et ma näen seda joostes kindlasti ja nii leian õige tee üles. Lootsin, et
kindlasti on kuskil ka vastavad viidad. Lossi ma ei kohanud ja viitasid ka ei
kohanud. Teel nägin hoopis raamatukogu viita ja kui mu jooksutrenn oli
lõppenud, siis läksin sinna raamatukokku lootuses, et seal on ka infopunkt ja
ma saan sealt linna kaardi ja nii leian lossi üles.
Pildil on loss kaugelt
vaadates.
Ega seal vist mingit erilist
infopunkti küll ei olnud, aga õnneks neil oli piirkonna kaart, mille nad
lahkelt mulle andsid. Sain veel targemaks, et kuningaloss ei asugi El
Escorialis, vaid hoopis San Lorenzo de El Escorial’s. Mina arvasin, et see kõik
ongi üks ja sama koht, aga tegelikult on need kõrvuti asetsevad linnad (või
külad). Infopunkt pidavat ka asuma hoopis San Lorenzo de El Escorial’s. Nüüd
oli mul kaart ja kaardi järgi asusin otsima õiget infopunkti.
Pildil on loss kaugelt
vaadates.
San Lorenzo de El Escorial
asub El Escorial’st umbes kahe km kaugusel mäe otsas. Kui lugeda erinevaid
juhendeid, kuidas sinna minna, siis soovitatakse sõita bussiga, sest mägi on
järsk. Mina läksin sinna jalutades ja ega seal ei olegi nagu aru saada, et kus
lõppeb üks piirkond ja kus hakkab teine. Minule jäi pigem mulje, et see on nagu
üks linn, aga ju kohalikele on see siiski oluline, et tegu on kahe eri asumiga.
Teel sinna on Printsi maja aiad ja park, kus saab jalutada ja seal on ka
pingid, kus jalgu puhata. Seega ei ole tee kuningalossini sugugi igav ja raske.
Pildil on loss lähedalt
vaadates.
San Lorenzo de El Escorial turismiinfopunkt
asub kohe kuningalossi kõrval aadressiga Calle Grimaldi 4, mille
internetiaadress on www.sanlorenzoturismo.org San Lorenzo de El Escorial asub umbes
1000m kõrgusel merepinnast.
Pildil on loss lähedalt
vaadates.
Minu teekond lõppeski
turismiinfopuntis, sest selleks, et minna tutvuma lossiga, mul huvi ei olnud. Sealsetel
matkaradadel jalutamiseks olin ma juba liiga väsinud ja nii otsustasingi
rongiga ära sõita. Seekord ostsin rongipileti piletiautomaadist enne rongile
minekut. Turismiinfopuntist saab hea põhjaliku kaardi kuningalossi ja sealse
piirkonna kohta. Lisaks on seal võimalik vaadata erinevaid interaktiivseid
piirkonda tutuvustavaid eksponaate.
Monastery of San Lorenzo de
El Escorial ehk lühidalt El Escorial on Hispaania absolutismi hiigelmonument, mis
ehitati 1563.-1584. aastatel Felipe II käsul. El Escorialil pidi olema nii loss,
krüpt, kirik kui ka klooster. Põhiliselt on Escorial ehitatud renessanss-stiilis.
17-nurkne barokk-stiilis mausoleum, mille ehitamisega alustati 1617. aastal,
valmis 1654. aastal. Escoriali ehitusmaterjaliks on Peralejose valkjashall
graniit.
Pildil on lossis asuv osake raamatukogust.
Escoriali välisseinad on
mõjuvõimsad, sest arvestamata akende ridu, on seinad täiesti siledad. Seinad ei
sarnane üksteisega. Läänesein on kõige elavam, sest seal on 3 suurt torni ja 3
sissepääsu. Lõunapoolses seinas on üks väheseid Escoriali sammaskäike.
16. sajandil Felipe II ajal
ehitatud San Lorenzo de El Escoriali (The Royal Seat of San Lorenzo de El
Escorial) kloosterpalee on muljetavaldav näide Habsburgide dünastia vägevusest.
El Escorial on hiiglaslik graniidist hoone, kus eksponeeritakse ohtralt
taieseid, nt El Greco, Tiziani ja Rubensi maale. Escoriali lossis on
suurepärane raamatukogu- 130000 köidet ja üle 4000 käsikirja. Lossis on 204
raidkuju ja 1563 maali (Leonardo, Verones, Raffael, Rubens, VanDyck, El Greco,
Tizian,Velazquez). Sael on ka unikaalne kogu Albrecht Düreri akvarelle.
Pildil on Panteon de los
Reyes ehk mausoleum.
Panteoni de los Reyes (17nurkne
ruum), kõige hiilgavamasse mausoleumi Euroopas, on maetud pea kõik Hispaania valitsejad
Karl V-st Alfonso XIII-ni (kuningad vasakul pool ja kuningate emad paremal
pool). Kokku on seinaorvades 26 marmorist ja pronksist sarkofaagi. Ehitatud on
see matusepaik Capilla mayor’i, peaaltari alla, et surnud kuningad saaksid
armuandmisest osa. Enne kuningate asetamist peale nende surma õigele kohale Panteonis,
pidid nad viibima 10 aastat eesruumis -El Putridero’s ehk mädanemise ruumis.
Kui ma peaksin sinnakanti
kunagi jälle sattuma, küll siis on, mida teha ja kus käia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar