Itaalia suvepuhkusereis – via ferrata kolmandal päeval Via delle Trincee – La Mesola

Pildil on kaart, mille pealt on näha, kus asub suusalift Arabbas, mille abil sõitsime kolmandal päeval via ferratat tegema.

Kuna mina ei olnud reisi plaanerija ja kavandaja, siis ma ei teadnud kunagi, kuhu me via ferratasid tegema läheme. Õhtul võis olla küll üks jutt, et järgmisel hommikul lähme sinna, aga hommikul võis olla uus plaan. Minul endal ei olnud ühtegi plaani ega juhendmaterjali. Niimoodi oli kah huvitav reisida, et läksin ronima, aga ei teadnud oludest midagi.

Pildil on suusaliftimaja Arabbas, millest on välja sõitmas suusalift.

Kolmanda päeva hommikul selgus, et meil läheb päris kiireks, sest plaan oli sõita esimese suusaliftiga Arabbast mäest üles ja teha üks keerulise algusega via ferrata. Päev pidavat tulema pikk ja seepärast oli meil vaja esimesele suusaliftile jõuda, et õigeagselt suusaliftiga tagasi alla sõita. Suusaliftid lõpetavad töö päris varakult ja viimane lift väljus umbes 16:15 või veidi hiljem, aga igatahes enne 17:00.

Pildil oleme suusaliftis teel üles mäkke ja meile sõidab vastu teise suusalift, mis sõidab allapoole.

Pakkisime ronimisvarustuse asjad kotti ja läksime suusalifti juurde, et üles sõita. Õige nimi on sellel suusaliftil Arabba - Porta Vescovo cable car. See suusalift oli vist ainuke, mis suvel Arabbas töötas. See suusalift võtab vist korraga kuni 40 inimest peale. Sõit kestis 10-15 minutit. Ma ei mäleta enam, kui kaua sõit kestis, aga mulle tundus see sõit kuidagi pikk. Hiljem päeva jooksul nägin, et suured grupid sõitsid selle liftiga üles ja see lift on mägikrossirataste hulgas ka populaarne.

Pildil on vaade, mis avanes suusaliftist väljudes Porta Vescovos. Pildil olev mägi on Marmolada.

Ühe suuna pilet maksis 10EUR ja edasi-tagasi pilet oli 13EUR. Ma tegin suured silmad, kui hindasid nägin. Teised rääkisid, et see polevat veel midagi ja olevat isegi odav võrreldes teiste suusaliftidega. Ma olin igatahes väga õnnelik, et seekord ei pidanud kuskile kõrgele ja kaua jalutama enne via ferrata algust. Põhiline oli see, et me ei pidanud alla jalutama ja see tegi mulle kõige rohkem rõõmu.

Pildil on suusaliftihoone ja eemal paistab vie ferrata alguse koht. Vie ferrata algab kahe mäe vahelisest vahest ja sisuliselt liigutakse tervel sellel siksakilisel äärel mäe otsas.

Suusalift hakkas sõitma umbes 1602m kõrguselt üle merepinna ja sõitis kuni 2478m kõrgusele Porta Vescovosse. Kui tegin esimesed sammud Porta Vescovos, siis esimese asjana jäi silma eemal üsna lähedal kõrguv Marmolada mägi, mis on Dolomiidi mäestiku kõige kõrgema tipuga 3343m. Sellel mäel on ka via ferratasid, aga seal läheb rohkem varustust vaja ja seal tipus on isegi augustis lumi maas. Seal on lumel käimiseks kasse vaja ja lisaks ka ronimiseks pikki köisi ja ma ei tea mida veel. Varustust saab vajadusel kuskilt sealt kohapeal ka laenutada.

Pildil on näha via ferrata alguse osa, aga via ferrata on ise palju pikem.

Porta Vescovo hoones ei olnud suvel kohvikut, aga seal oli võimalik osta postkaarte, kasutada tasuta tualetti ja mõnuleda hiigelsuurte akendega ruumis võttes läbi klaasi päikesevanne. Küllap see ruum on talvel populaarne.

Pildil on via ferrata alguse esimesed sammud. Need kõige esimesed paar sammu on veel lihtsad.

Kogu seltskond peale juhi, kes oli suusaliftis, asus via ferrata Via delle Trincee – La Mesola poole teele. Selle via ferrata kategooria on 4B ja kõrgeim punkt asub 2727m kõrgusel. Sellel rajal on tunnel või tunnelid ja seal on vaja kasutada lampi. Via ferrata viib ühe väiksema suusaliftini, kus on mägionn koos restoraniga. Sealt tagasi suusaliftini, mis viib alla Arabbasse on tavaline jalgrada. Natuke tuleb tõusu ka võtta, aga ei midagi järsku, lihtsalt laugelt kulgev tee.

Pildil on ronijad via ferrata alguseosas. Kõige alumine ronija seisab täpselt selles eriti keerulises kohas, millest edasi saamine otsustab, kas suudab seda via ferrat läbida või mitte.

Porta Vescovo liftihoonest tuleb via ferrata alguseni jälle jalutada. Ma lootsin, et via ferrata algabki kohe. Jalutada tuleb mõõda jalgrada umbes kuni 30minutit, aga võibolla ka lühemalt. Meie mingit viita ei kohanud, et kust kohast tuleb ühelt jalgrajalt ära keerata vasakule kitsale vaevu märgatavale jalgrajale, mis viib mäest üles via ferrata algusekohani. Meie ees kõndisid ühed inimesed ja korraga olid nad märkamatult kadunud. Me ei pannud tähelegi, et nad olid juba vasakule keeranud ja kui nende kadumist lõpuks märkasime, siis läksime veidi tagasi ja järgnesime neile. Ma tahtsin ikka kiirelt üles liikuda, aga pidin teisi ka ootama.

Pildil on ronija via ferrata alguseosas. Ta on juba selle otsustave olulise sammu astunud ja nüüd edasi on vaja ka jõudu kasutada, et otse üles sammuda.

Jõudsime via ferrata alguskohani. See ferrata on eriline selle poolest, et see pidavat olema ainus vulkaanilise kivimiga via ferrata Dolomiitides. Mulle see meeldis väga, sest selle pind on karusem ja kuidagi haakub palju paremini jalanõudega. Mina tundsin ennast sellel mäel koduselt. Selle via ferrata alguse osas umbes 30m on eriliselt raske. Sisuliselt tuleb mõõda siledat seina otse üles minna ja ei ole seal kohti, kuhu astuda.

Pildil on ronija via ferrata alguseosas lisanööriga, et abistada teisi ronijaid, aga ma ei tea, mis kasu sellest olla saab ja kasutada ei oskaks. Kui mina seal olin, siis kedagi sellise nööriga seal ei olnud ja see, kes nööri üles viis, pidi hiljem koos nööriga alla tulema, sest keegi tema seltskonnast ei soovinud üles ronida isegi selle lisanööri abil. Ma ei saa aru, mis müstiliselt raske osa see üks samm seal on. Kui kätes on jõudu, siis saab sealt üles nagunii.

Ma olin kuulnud jutte selle via ferrata algusest ja ei osanud ette kujutada, et kuidas sealt siis üles ei saa, kui kaabel on ometi kalju sees kinni ja see peaks ju aitama. Teised meessoost reisiseltsilised rääkisid mitmeid jutte, kuidas nad üritasid ja hakkama ei saanud. Veel rääkisid nad, et alguse osas on hea kasutada lisaköit, aga ma ei kujutanud ette, kuidas seda kasutada ja mis kasu sellest olla võiks. Mina uskusin, et mina saan küll hakkama. Selle via ferrata keeruline algus on põhjuseks, miks see ei ole populaarne ferrata ja tõesti paljud proovivad, aga loobuvad.

Pildil on osa selle via ferrata ronimisest.

Panime varustuse selga ja ma seisin ja vaatasin, kuidas esimesed kaks naist üles läksid. Esimene neist oli kogenum ja liikus päris kergelt. Teine naine jäi kohe algul paari meetri kõrgusel toppama tükiks ajaks. Mina paistsin selle naisega võrreldes palju sportlikum olevat ja mõtlesin, et kui tema saab sellest mäest üles, siis saan mina ka. Üleval olev esimene naine juhendas teist ja peale pikka seismist ja proovimist ta oligi üleval.

Pildil on osa via ferratast, kus ronija liigub üle terava tipu.

Nüüd oli minu kord. Jõudsin samale kohale, kus nägin ennem teist naist tükk aega seismas. Ma olin nii enesekindel, et mõtlesin, et ma ju olen sportlikum ja küll ma kiirelt sellest kohast edasi saan. Ei liikunud ma kuskile. Kaabel läks otse üles ja kaabli ankruvahed olid nii pika vahe tagant, et ankrupostidest polnud kasu minu jaoks. Ühe jala jaoks oli kaljusse pandud väike metallplaat, millele said ainult varbad toetada. See oli minu mäletamist mööda mõeldud parema jala jaoks. Vasaku jala pidi panema kaljuprakku, aga ega seal mingit suurt lõhet või astet ei olnud. Lihtsalt varbaotsaga pidi seal kuidagi seisma.

Pildil on sild sellel via ferratal.

Et mitte alla kukkuda, pidi samal ajal kätega kaablist kinni hoidma. Mul hakkasid seal seistes koheselt jalad värisema. Üles liikumiseks oleks pidanud keharaskuse viima vasakule jalale, mis pidi tuge saama kaljupraost. Samal ajal pidi ennast kätega kaabli abil või ma ei tea kuidas üles sikutama. Ma teadsin, et minu käed mul seda teha ei võimalda. Ma ei suuda kogu oma keharaskust käte abil üles sikutada ja ma ei usaldanud oma jalga, mis oli kaljupraos, kus pidin samal ajal seisma. Ma kujutasin ette, et kui ma ebaõnnestun, siis jään lihtsalt kaabli külge rippu ja lendan kuidagi küljega vastu kaljut, sest kaabel oli ju vertikaalselt, mitte horisontaalselt.

Pildil on näha koht, mis on vahetult enne silda.

Ma ei teadnud, mida teha. Ma ei usaldanud seal oma jalgu ega käsi. Ma sõna otseses mõttes värisesin. Teised hüüdsid mulle õpetussõnu, aga ma ei saanud enam midagi teha. Mu peopesad olid kramplikust kaablist kinnihoidmisest väsinud. Mu mõlemad jalad värisesid nii, et seda oli all seistes näha. Seda värisemist kutsutakse vist Elvis Presli liikumiseks. Miski ei aidanud värinat lõpetada. Viisin keharaskuse teisele jalale, aga miski ei aidanud, sest mul värisesid võrdselt mõlemad jalad ja vahet polnud, kummal jalal mul keharaskus oli. Otsustasin alla tagasi minna ja maha rahuneda ja hiljem uuesti proovida. Läksingi alla.

Pildil olen mina minemas üle silla.

Peale mind läks kohe ülesse üks mees. Ta liikus väga kiirelt, aga ta kasutas toorest jõudu ja kuna minul seda ei olnud, siis ma ei saanud samamoodi üles liikuda. Mina läksin kiirelt sellele mehele järgi. Otsustasin, et ma ei tohi enam seal plaadi peal pikalt seisma jääda, sest seistes väsin ja võin jälle värisema hakata. Seekord otsustasin kasutada üles minemiseks oma tehnikat, sest teiste õpetussõnad mind ei aidanud. Otsustasin proovida, kas mul on piisavalt pikad ja painduvad jalad.

Pildil on näha sild üleval mäeharjade vahel pildistatuna mäe alt.

Jõudes kohani, kus oli väike metallplaat, seisin sellele hoopis vasaku jalaga nii, et vasak külg toetus vastu kaljut. Parema jala tõstsin üles nii kõrgele, et suutsin talla panna kaabli ankruposti külge. Kõrgele liikumiseks pidin nüüd kuidagi suutma tõusta kõrgel oleva parema jala peale, aga füüsiliselt on see peaaegu võimatu tegevus. Ma toetasin kogu vasaku küljega vastu kaljut ja samal ajal sikutasin ennast käte abil kaablist kinni hoides ülespoole, ise pidin samal ajal vasaku jala metallplaadilt ära tõstma ja nüüd oli mul ainus tugi see, mis ma kätega suutsin kinni hoida ja parem jalg ebainimlikult kõrgel.

Pildil oleval kaljul on valged täpikesed ja need on ronijad, kiivrid peas.

Kuna ma kätega kogu keharaskust üles sikutada ei jõudnud, siis toetudes kehaga vastu kaljut jaotasin kehakaalu kaljule laiali ja nii ei olnud kätel kogu koormust. Niimoodi vasaku küljega mööda kaljut kuidagi üles roomates nagu uss ma seisingi ühel hetkel kindlalt oma paremal jalal kaabli ankrupostil. Edasi oli juba palju lihtsam. Ainult see üks samm oligi raske. Edasi sain kaablist kinni hoides suruda jalad vastu kaljut ja niimoodi olingi peagi turvalises kohas. Edasine via ferrata oli lõbus ja ei midagi erakordselt rasket enam.

Pildil on I Maailmasõijaaegsed ehitised peale silda.

Ma olin ainus, kes sealt veel meie seltskonnast üles läks. Teised isegi ei proovinud, aga imestasid, et kuidas mu jalad küll sedasi paindusid. Sellel via ferratal on paar kohta, kus saab poole pealt via ferrata rajaga ühineda, et siis jääb see keeruline alguse osa ära. Leppisime kokku, et teised ühinevadki edaspidi ja mina liikusin kiirelt edasi püüdes kätte saada minu ees üles läinud meest. Mul ei olnud mingit soovi jääda üksi kaljudele turnima ja peale meie seltskonda kedagi teist ei paistnud niipea tulevat ja nii mul oligi ainus võimalus püüda kinni mu ees olev mees. Püüdsin mehe kinni ja edasi liikusin tema järgi, aga ise lootsin, et liigume kiirelt ja püüame ees läinud naised ka kinni. Lõpuks püüdsimegi.

Pildil on see viimane eriti järsk laskumine minu jaoks, kus ma tundisn, et mulle aitab ja et nüüd on minu peaopesanahk lõhki kärisenud. Õnneks peopesa ei olnud lõhki ja isegi ville ei olnud tekkinud.

Ajaliselt ma ei tea, kui kaua see via ferrata kestis. Seal oli palju ronimist ikka üles ja alla. Käsime ära mingis teravas tipus. Mingil ajal läksime üle silla ja üsna varsti peale silda sai esimese via ferrata osa otsa. Enne esimese osa lõppu oli sügav laskumine ja sel hetkel ma tundsin, et minu peopesanahk on kinnaste all lõhki kärisenud, sest kuidagi nii valus oli. Ma ei tahtnud kindaid käest ära võtta ja vaadata, et mis olukord on. Ma pidin ju ikka edasi liikuma ja mõtlesin, et kui peopesa on katki ja ma kinda ära võtan, siis ma enam edasi minna ei suuda.

Pildil on teerada, mida mööda jalutada peale esimese via ferrata osa lõppu. Peale seda tuleb veel lühemaid via ferrata osasid ja tunnelid.

Peale esimese osa lõppu tuli jalgrada. Selleks ajaks olime juba naised ka kätte saanud. Meist keegi ei olnud sellel rajal varem olnud ja teistel oli juhendmaterjal kaasas ja nad ütlesid, et tunnelid peaksid varsti hakkama. Liikusime edasi lootuses leida tunneleid. Rajad olid viitadega tähistatud. Aegajalt tuli teel ette lühemaid via ferrata lõike. Otsisime tunneleid, aga neid ei leidnud kuskilt, kuid viitade järgi teadsime, et me liigume õiges suunas. Minu seltskonnast siiski keegi poole pealt via ferratale ei tulnud. Selle via ferrata teel olid I Maailmasõjaaegsete rajatiste jäänuseid.

Pildil on ronija via ferratal.

Lõpuks jõudsime siiski tunneliteni ja siis kohtasime seal itaalia poisse ja ma arvasin, et nad tahavad seda via ferrata rada teha vastupidises suunas. Nemad olid tulnud eemal oleva suusalifti juurest ja tahtsid ainult tunnelites liikuda ja neil ei olnudki mingit varustust. Mobiilidega valgustasid teed. Tunnelitega ongi via ferrata läbi ja suusalift mägionniga Rifugio Padon asus kerge umbes 15minutilise jalutuskäigu kaugusel allamäge.

Pildil on näha viimase tunneli avaus kalju allservas. Selle avausega ongi via ferrata osa lõppunud. Tunneli sees tuli liikuda lampidega, aga tunnelis via ferrata osa ei olnud ja turvavarustusega pole vaja või võimalik kuskile ennast kinni panna.

Viimasest tunnelist välja tulles oli seal juures mägionn ehk hütt Bivacco Ernesto Bontadini. See on mõeldud selleks, et kui jääd mägedes hätta, näiteks jääd liiga pimeda peale või muutub ilm ohtlikuks, siis saad seal ööbida. Seal on puust lavatsitega narid ja ei mingit mugavust. Seal saab ööbida kuni 6 inimest ja lisaks on üleval lae all (nagu katuse all lakas) lavats, kuhu saab ka vajadusel pikali visata.

Pildil on hütt Bivacco Ernesto Bontadini.

Need on tasuta öömajad mägedes, aga need ei ole algselt mõeldud selleks, et planeeridki muudkui liikuda ühest hütist teiseni ja seal ööbida. Neid ei saa broneerida ja kehtib reegel, et kes ees, see mees. Need on mõeldud siiski eelkõige hädaolukordade ajal kasutamiseks.

Pildil on hüti sisevaade.

Jõudsime restoranini Rifugio Padon, kus ootasid mind juba mu teised reisiseltsilised. Sõime ja puhkasime ja liikusime tagasi suusaliftini, mis viis meid alla Arabbasse. Ma olin päevaga rahul, sest ma ei pidanud sel korral kedagi ootama ja sain kiirelt muudkui edasi ronida mööda via ferratat. Võibolla läbisime via ferrata osa 2,5 tundi, aga ega ma täpselt ei mäleta ka. Natuke oli seal ka vaja oodata, sest kuna ma liikusin koos teistega, aga nemad tahtsid teha via ferratal söögipausi, siis ma pidin ka neid ootama ja mul ei sobinud üksi omapead minema tormata, kuigi ma oleksin soovinud seda teha. Tagasi suusaliftini jalutasime mööda tähistatud jalgradu võibolla 1,5 tundi.

Pildil on restoran Rifugio Padon.