Itaalia suvepuhkusereis – via ferrata teisel päeval Brigata Tridentina

Pildil on näha via ferrata teise põhiosa kõrguste vahe järsul kaljul. 1500feet on 457m.

Teise päeva via ferrataks oli meil planeeritud alguspunktiks peaaegu sama koht, kust alustasime oma esimese päeva via ferratat. Sama peatee ääres on autoparkla, mis on tasuta ja kus ei ole võimalik tualettruume kasutada. See via ferrata, Brigata Tridentina (tuntud ka kui Pisciadu Climbing Path), on väga populaarne, sest via ferrata alguspunkt on autoparklale väga lähedal. Selle via ferrata kategooria on 3B ja kõrgeim punkt asub 2585m kõrgusel merepinnast. Autoparkla asub umbes 1950m kõrgusel merepinnast.

Pildil on kaardilt näha, kus asus parkimisplats, kuhu autoga sõitsime.

Auto juures pannakse tavaliselt kohe kogu varustus selga, sest parklast peab mööda kitsast jalgrada jalutama võibolla 10-20 minutit ja siis saabki juba ronima hakata. Kui rääkisime eelmisel päeval teiste seltskondadega, kes olid samal ferratal kui meiegi, siis enamasti kõik soovisid järgmisel päeval teha seda via ferratat, kuhu meiegi olime nüüd tulnud.

Pildilt on näha parkimiplats suure tee ääres, kust algas via ferrata. Parkimisplatsilt see mäetipp ei paista, mis oli meie eesmärgiks.

Selle via ferrata ronimisosa on väga pikk ja kohati suhteliselt järsk. See on populaarne rada ja seepärast tekivad seal väga pikad ootejärjekorrad. Soovitav on sinna minna varahommikul enne teisi ja minu arvates ka meie planeerisime nii, aga läks teisiti. Meie seltskond oli niiõelda uimane ja ei kiirustanud kuskile. Auto parkisime alles umbes kümne paiku hommikul ja sel ajal on üks aktiivsemaid ronimisperioode. Ka minul isiklikult oli sel hommikul paha olla, sest mul oli kõht tühi. Tundsin, et on kuidagi nõrkus ja pea käib ringi ja see kõik võis olla tingitud, et eelmisel õhtul ma ei söönud vale restoranivaliku pärast korralikult.

Pildil on vaade eelmise päeva via ferrata mäele samalt parkimisplatsilt.

See via ferrata peaks olema juba raskem, aga minu mälestused ei ole sellest kui raskest rajast vaid see, et pidime lõputult kaua seisma, sesisma ja seisma, et väga aeglaselt edasi liikuda, sest ronijaid oli väga palju. Võibolla oli puhkusemomente liiga palju ja see tegi ronimise kergemaks. Kokku läbisime selle raja via ferrata osa umbes kolme tunniga, sest pidime muudkui seisma ja ootama järjekorras. Alla tulek kestis ka mõned tunnid.

Pildil on tee, mida mööda jalutatakse via ferrata alguskohani.

Parklas olles ja vaadates kaljumäe suunas, tuleb hakata liikuma vasakule poole kitsale rajale. Seal on viidad ka üleval, nii et ära eksimist pole vaja karta. See on üks vanemaid ja ühtlasi väga populaarseid via ferratasid. Rada, mida mööda ronitakse, on suhteliselt ära poleeritud, nii et kohati on ebamugav kaljust kinni hoida, sest kõik on libe ja ümar.

Pildil on via ferrata algus. Kaljus on mõned astmed ja kõrval jookseb kaabel ja see ongi via ferrata.

See via ferrata koosneb nagu kahest via ferrata osast. Algul ronitakse, siis mingi aeg saab niisama mõõda kitsast jalgrada jalutada kuni kaljust allavoolava veejoani ja siis algab alles see nn põhiline via ferrata osa- järsk, pikk ja lõputu ootamisega, kui on palju ronijaid.

Pildil on kosk, mille juurest algab sama via ferrata teine ronimisosa.

Kirjutan küll, et ega see eriti raske via ferrata ei olnud minu arvates, aga mul olid sel hommikul ronides halvad mõtted peas. Alguse osas ei ole päikest ja seal kaljudel jooksevad hästi väikesed veenired allapoole. Seega on kaljud ja need kohad kaljudel, kust peaks jala panema või kätega kinni hoidma teiste ronijate poolt ümaraks ja libedaks poleeritud ning lisaks teeb vesi kõik palju libedamaks. Kuna seal ei ole päikest, siis ei ole lootustki, et see osa kaljust ära kuivaks.

Pildil on teise ronimisosa algus. Kalju allääres on näha kaablit suunaga üles. Kõrgemal on näha ronijaid.

See oli minu elus teine via ferrata ja sel hommikul seal libedatel kaljunukkidel ma tundsin, et mul on hirm. Mul oli kerge pinge ja värin kogu aeg kehas. Ma mõtlesin, et miks ma ometi siin olen. Miks inimesed tulevad puhkusele, et ronida. Libedad kaljunukid tundusid nii ohtlikud ja raskesti läbitavad. Ma vist isegi soovisin, et saaksin vaid tagasi auto juurde ja ronida enam ei taha.

Pildil on via ferrata algusosast vaadates. Kollase märgiga on tähisatatud ronijad.

Kui ma alustasin seda via ferratat, siis ma ei teadnud ronimisoludest midagi. Kui esimene via ferrata ronimisosa sai läbi ja hakkas jalgrada, siis mu esimene mõte oli, et kas see ongi siis kõik. Et kas tõesti nii lühike ja lihtne see oligi. Ei mina teadnud, et kuskilt läheb via ferrata edasi ja ma arvasin, et via ferrata on kogu aeg via ferrata ja et vahepeal ei ole mingit tavalist jalutamise osa. Lootsin, et kohe nurga tagant hakkab uus via ferrata osa paistma, aga ei hakanud. Ajaliselt ma ei tea kaua, aga seal tuli ikka jalutada mõõda viitadega tähistatud jalgradu enne järgmise osa algust.

Pildil on via ferrata algusosa.

Jõudsime järgmise via ferrata osa juurde, mis kirjelduse järgi kulgeb umbes 1,3km pikkuselt ja on katkematu via ferrata paljastel kaljudel ja läheb üsna järsult üles. Selle via ferrata kaljude all seistes on näha inimesi ühtse rivina ülespoole ronimas. Kohe selle algusekoha kõrval on kosk ja seal lähedal on hea koht piltide tegemiseks ja söömiseks. See on sisuliselt ainus koht, kus mugavalt peatuda ja süüa enne järgmise via ferrata osa lõppu.

Pildil on osa via ferratast.

Mina sõin ja peale söömist sain energiat juurde ja mu enesetunne läks palju paremaks. Enam ei olnud paha ja pea ei käinud ringi. Olin täis energiat ja valmis uuteks katsumusteks. Kui seal seistes on näha, et üleval on palju ronijaid, siis see tähendab, et kiiret ei ole kuskile, sest teistest mööda ei saa nagunii. Kuigi algul võib tunduda, et teised on nii kaugel ja kõrgel, siis tegelikult jõuab neile järgi nagunii, sest nad seisavad ja ootavad rivis seal üleval.

Pildil on osa via ferratast.

Peale koske algav via ferrata osa läheb algul üsna järsult ülesse, aga seal ei ole enam libe nagu alguse osas. Selles osas ronimine oli minu jaoks lõbusam ja ma ei tundnud enam pinget ega värinat. Selles osas ei olnud kaljud enam märjad ja ma tundsin ennast palju kindlamalt. Ronimine ei ole seal lihtne ja esitab veidi väljakutseid, aga mulle seal meeldis.

Pildil on osa via ferratast. Järgmisel pildil on näha, milline vaade avanes samal ajal alla vaadates.

Peale mingi aeg ronimist jõuab rada sellisesse kohta nagu väike platoo või tasandik. Sealt on näha, et mingi jalgrada läheb ka ülespoole ja see jalgrada viib mägionnini, mis on ka selle via ferrata sihtpunktiks. Kui kellelgi on soov via ferrata rada pooleli jätta, siis see on sobilik koht, sest mööda jalgrada üles liikudes jõuab ikka samasse kohta välja kuhu teisedki. Ega see jalgrada pole mingi mõnus mullaga kaetud tee. See on siiski lahtise kiviklibuga rada ja ega seal mugav ei ole liikuda ja ülespoole tuleb ikkagi omal jõul astuda, sest mingit lifti või muud abivahendit seal ei ole.

Pildil on koht, peale mida hakkab veidi tõsisem ronimine ja kui on palju ronijaid, siis sellest kohast alates võib juba järjekord olla.

Peale seda väikest tasast osa algab nagu via ferrata lõpuosa ronimine. Mina panin seal kaamera tööle, aga see oli viga, sest sellest kohast algas järjekord ja edasi liikumist eriti ei olnud. Ma oleks pidanud kaamera tööle panema kohe, kui alustasin kose juurest liikumist, aga usaldasin teiste nõuandeid.

Pildil on redel, mis on rajal abistamaks ronimist.

Lõpuosa ronimine on võibolla selle via ferrata juures kõige raskem. See on kõige nõudlikum osa, aga saab hakkama. Seal on vahepeal isegi üks redeli osa ja peagi on üks sild ja üle silla minnes ongi peagi via ferrata läbi.

Pildil on näha sild ja peale seda ongi praktiliselt via ferrata läbi.

Mina ei teadnud, et via ferrata on läbi. Mina eeldasin, et via ferrata lõppeb mäe otsas, nagu minu esimene via ferrata eelmisel päeval. Ma muudkui lootsin, et kuskil on mäetipp, mida vallutada. Ma tormasin muudkui edasi, kuigi teised inimesed mu ümber juba istusid ja puhkasid ja võtsid turvavarustuse seljast. Ma sisuliselt jooksin muudkui kõrgemale ja kõrgemale, et näha, mis on iga järgneva mäe taga. Midagi ei olnud, oli jälle järgmine kõrgem mäeosa.

Pildil olen mina. See on esimene pilt, kus mina ka pildil olen. Ma kükitan sillal punase kiivriga, aga mind ei ole hästi näha.

Sain aru, et mäetippu kui sellist ei ole ja istusin ka ühe kivi otsa, et teisi oma reisiseltskonnast järgi oodata. Eemal paistis juba mägionn Pisciadu Hut, mis oli meie ja teiste sihtmärk. Seal on restoran, kus saab süüa ja juua ja vajadusel saab sinna ka öömajale jääda. Sealt saab mäegedest tuleva puhta veega oma veenõusid tasuta täita. Restoranis tuleb muidugi söögi ja joogi eest maksta. Kui tahta istuda restorani laudade taga ja oma sööki või jooki tarbida, siis tuleb laua kasutamise eest maksta 1,5EUR.

Pildil on näha rada, mis kulgeb mägionnini peale via ferrata lõppu. Mina jooksin sellel rajal, sest tahtsin näha, mis on teisel pool mäge. Nii ma muudkui jooksin ja jooksin ja kogu aeg tuli uus mäeselg ja mäetippu ei paistnud kuskilt. Teised sel ajal juba puhkasid ja võtsid varustust seljast.

Meie istusime algul kuksil tuulevaikses kohas päikse käes ja sisuliselt lamasime kividel. Osad võtsid seal päikest, aga mul hakkas kividel lamades külm. Osad mu reisiseltskonnast jäid kividel lamades norinal magama. Olime seal üleval mägionnis paar tundi, puhkasime, sõime ja jõime ja alles siis asusime autoparkla suunas teele. Küsisin ühe ettekandja käest, et kuidas nad sinna tööle tulevad. Nad tulevad tööle ronides ja jäävad sinna üles mägedesse umbes kolmeks kuuks ja all kordagi ei käi. Kuidas neid toidukraamiga varustatakse, seda ma ei uurinud. Väga võimalik, et väikeste helikopteritega, sest neid on mägede kohal sageli lendamas näha.

Pildil on näha via ferrata ronimise lõpuosa koos sillaga. Rohelisega märgitud osa on juba tavaline jalgrada peale via verrata lõppu. Punasega on märgitud via ferrata ronimise osa.

Minul olid põlved haiged, aga mitte üles ronimistest vaid alla ronimistest. Päev enne Itaaliasse minemist vigastasin ma kuidagi põlve ja nüüd oli alla minemine valulik ja kohati käis põlvedest sähvatav valu läbi. Üles minnes või tasasel maal liikudes mul põlvedes valu ei olnud. Isegi allamäge joostes oli põlves valu ja see oli kindlasti üks põhjuseid, miks ma Arabbas joosta ei tahtnud. Sellest mägionnist alla tulemiseks on kaks võimalust. Üks lühem ja järsem ja teine võtab kauem aega ja peaks olema mitte nii järsk.

Pildil on näha selle ferrrata lõpuosas olev sild, kui olla juba via ferrata läbinud.

Mina valisin alla tulemiseks veidi laugema osa. Minu arusaam laugest oli muud, mis ees ootas. Mõnes kohas olid alla tulemiseks teraskaablid kalju sees abistamaks, aga minu teel oli neid vaid mõnes üksikus kohas. Alla minemiseks tuli sisuliselt muudkui ronida ja liikuda mõõda järsku lahtise kiviklibuga nõlva.

Pildil on näha see osa, kus via ferrata on juba lõppenud.

Mu kogenud seltsiline arvas, et talvel oli lumelaviin üle selle koha käinud ja suured kivilahmakad kaasa haaranud ja nüüd seal enam mingit erilist rada ei olnud. Ma püüdsin kasutada käimiskeppe ja neist polnud mul mingit abi. Ma loopisin need hoopis mäest alla, et sinna järgi ronida, sest kepid takistasid mu liikumist. Kui vähegi võimalik, siis istusin kivil ja libistasin nii ennast allapoole, sest tahtsin põlvi hoida. Seistes ja sügavale alla astudes oli koormus põlvedele suurem ja mu jalalihased ei ole nii tugevad, et julgeksin vabalt nii alla astuda.

Pildil on näha jalgrada ja mägionn, mis oli sihtpunktiks.

Kui mingil ajal jõudsime juba normaalsele tasasele matkarajale, siis see oli minu jaoks rõõmuhetk. Matkarajani jõudmiseks mägionnist kulus umbes 70minutit. Kokku kulus meil mägionnist autoni jõudmiseks 2,5 tundi. Teine allatulekurada pidavat olema järsem ja teiste käest kuulsime, et seal pidavat olema paljudes ohtades teraskaableid. Allatulekuks on rada kitsas ja järsk ning kaetud lahtise kiviklibuga ja seal olevat olnud üks tüdruk, kes olevat muudkui kartnud ja üliaeglaselt liikunud ja seetõttu oli alla tulles ka järjekord ja kõik ootasid selle tüdruku järgi.

Pildil on näha, millistes tingimustes oli laskumine. Rada näha ei ole. Ülevalt kõrgelt mägede tippude vahelt hakkasime laskuma ja selle kohani, kus pilt on tehtud, kulus umbes 70minutit liikumiseks.

Rada, miskaudu mina alla tulin, ei olnud üldse populaarne. Peale meie nägin seal vaid kolme inimest ja mingit järjekorda ei olnud. Ma ikka kirusin pidevalt, sest 70min järsust kohast allatulek oli kõike muud kui meeldiv. Seal on kõikjal teevidad, mille järgi õiget teed leida. Kui ma üksi omaenese tarkuse järgi oleksin nende viitade järgi liikunud, siis parklani ma küll ei oleks jõudnud, sest ma ei oleks aru saanud, kus on see õige tee, mida minul tuleb järgida.

Pildil on näha vaevumärgatav jalgrada, mida mööda allapoole jalutasime peale järsu osa lõppu. Seda jalgrada ma nimetan juba väga kergeks ja seal oleks võinud kasvõi mõnuga joosta.

Teerada, mida mööda mina alla liikusin ja teerada, mida mööda enamus teisi alla liikus, jõudis mingil ajal samasse punkti ja siis jäi veel minna umbes 15minutit. Teerada lõppes täpselt parklas. See rada, mida mööda mina alla tulin, tegi mäe ümber suure ringi ja lõpupoole kõndisime jälle sama kose juurest mööda, kus via ferratal tegime vahepeatuse pildistamiseks ja söömiseks.

Pildil on näha jalgrada, mida mööda edasi minna parklani. Mina oleksin muudkui edasi liikunud kuni ilusa rohelise oruni, mis all paistis. Tegelikult tuleb peagi keerata vasakule ja minna on veel üle tunni aja parklani.

Mulle meeldib mööda via ferratasid ronida, aga mulle ei meeldi mäest alla tulek. Saaks alla ka ronida, siis mulle meeldiks see rohkem, aga lihtsalt kuidagi järsust nõlvast mõõda lahtist kivipuru allapoole liikuda on minu jaoks keeruline ja ebameeldiv. Võibolla, kui mul oleksid tugevamad jalalihased, siis ma usaldaksin alla tulles oma jalgu rohkem ja liiguksin julgemalt.

Pildil on kosk, mille juurest via ferrata teine osa alguse sai. Parklani jalutades liikusime selle lähedalt jälle mööda.