Olumpia, siit ma tulen!

Olen omadega nii kaugele joudnud, et lahen vaatan Londoni Olumpiamangude naiste maratonijooksu. Tunnistan, et valisin selle ala, sest selle ala vaatamiseks ei ole vaja ekstra piletit osta. Ma olen Kesk-Inglismaal ja mul kulub auto ja rongiga soites ligi 5 tundi, et Londonisse maratoniraja aarde jouda. Ainuuksi transpordikulud on juba paris korged selle soidu jaoks.

Olumpiastaadionil oleks ka hea olla, aga usun, et satun sinna kunagi nagunii.

Uudist on veel niipalju, et Inglismaale joudes hakkasin siin kohe suure innuga treenima. Mu ind kustus hetkel, kui plaanisin teha loigutrenni, aga see jai ebasobivate teeolude tottu ara. Peale seda jatsin jarjest trenni minemata ja keskendusin pigem soomisele, magamisele, telekavaatamisle ja logelemisele. Nuud on asjad nii kaugel, et kaal tuli kiirelt juurde ja tana saabus kaalumisel toehetk (peaaegu elu maksimumkaal), sest ostsime uue kaalu. Seega oli mul nagu taielik jooksupuhkus ja soomapidu.

Alates algavast esmaspaevast (6.aug) hakkab uus elu. Hakkan ennast pidevalt kaaluma ja jalgin hoolega, mida, millal ja palju soon. Jalgin ka teiste soomist ja treenimist. Mul on siin nimelt veel 2 kaaslast, kes on samuti huvitatud kergem olemisest. Seega innustame koik uksteist ja teeme trenni. Algab trenn ja korralik toitumine. Kaob logelemine ja laiskus.

Kaalumise eesmargiks on, et 8.septembriks naeb uks mu kaaslastest hea valja, et osaleda pulmas. Teisel kaaslasel on eesmark, et riided selga mahuks ja et kohu umber ei oleks rasvavolte. Minu eesmark on saada tugevaks ja joosta edukalt ning kaalulangus ja rasva vahenemine tuleb lihtsalt sellega kaasa.