Minu esimene jooksuvõistluse üldvõit

Eelmisel nädalavahetusel võitsin oma elu esimese üldvõidu jooksuvõistlusel. Olin väga õnnelik. Ma olen realist ja saan väga hästi aru, et teised osavõtjad olid lihtsalt nõrgad ja seepärast ma võitsingi. Ega ma ei ole hetkel ülitugev.

See oli väike külajooks, kus osavõtjaid oli umbes 250. See oli jooks kostümeeritult. Eelmisel päeval enne võistlust lugesin kuulutusest, et auhinna saab vaid kõige kiirem naine (mees ka muidugi ja noortest poiss ja tüdruk) kostümeerituna. Mis mul üle jäi, kui panin ka selga kostüümi. Muud mul ei olnud, kui panin selga ujumistrikoo, pähe ujumismütsi ja ujumisprillid. Ma olin seega ujuja.

Inglismaal on ikka päris hea elada. Jooksuvõistlusele regitreerusin alles vahetult enne võistlust ja stardimaks oli sama nii varem registreerunutule kui võisltuspäeval. Stardimaks oli 5 naela ja see läks heategevaks otstarbeks vist mingile kohalikule haiglale.

Mina tegin soojendusjooksu, võimlesin ja tegin kiirendusi nagu ikka enne võistlust. Mulle jäi silma, et mitte keegi teine ei teinud midagi. Siis mõtlesin, et kas tõesti on kõik nii nõrgad. Igatahes mina valmistusin võistlema. Stardist sain kohe kiirelt minema ja minu ette jäi mingi noor poiss. Poisist mõõdusin siis, kui 1km oli joostud. Üsna jooksu algul tekkis kohe mõte, et miks keegi minust mööda ei jookse. Muudkui ootasin, et ju ikka keegi tuleb seljatagant. Kiirelt tekkis mõte, et ma võin olla jooksu üldvõitja. Kui mõõdusin noorest poisist, siis olin oma üldvõidus juba kindel.

Seljataha ma ei vaadanud. Algul oli 800m tõsu ja sellele järgnes umbes 1,2km langust. Ma võtsin kohe algusest peale rahulikult. Loomulikult ikka pingutasin ja ega kergelt ei tulnud midagi. Pikal languseosal ma päris maksimaalselt kihutades ei jooksnud, sest teadsin, et sellele järgneb sisuliselt kuni lõpuni tõus ja puhkuseosa rohkem ei ole. Kui joostud oli võib-olla umbes 3km, siis küsisin ühe raja ääres seisnu käest, et kaugel järgmised on ja sain vastuseks, et umbes 200 jardi. Sellest infost ei olnud mulle kasu, sest jardides pikkusühikut ma ei teadnud, aga ma uskusin, et juhin piisavalt pikalt. Nüüd tean, et 200 jardi on veidi alla 200m.

Umbes 700m enne lõppu hakkas 400m järsk tõus. Kuigi ma umbes korra päevas jooksen sellelt tõusult üles, siis võistluse ajal oli see nagu ületamatult raske. Tõusul hakkasin tagasi vahtima, et kas keegi on mulle liiga lähedale jõudnud ja tahtsin teada, kui palju ma pean pingutama. Õnneks kedagi silmapiiril ei olnud ja ju ma võtsin seda tõusu veidi vabamalt. Peale tõusu oli umbes 300m väge kerge languseosa lõpuni. Seda ma enam joosta ei suutnud, kui olin mäest üles jõudnud. Loomulikult jätkasin jooksmist ja ikka pingutasin, aga ma tundsin, et ma ei suuda enam kiirelt joosta ja mu eesmärk oli lihtsalt esimesena lõpujoon ületada.

Hiljem sain teada, et keegi oligi mulle tõusul lähenenud, sest minu võiduaeg oli 17:34 ja järgmisel 17:57. Tõusud on minu jaoks siin väga rasked. Oma üllatuseks sain siiski kiireima naise auhinna, aga kiireima naise auhinda kostümeeritult ei saanud. Ju siis minu kostüüm ei olnudki nende meelest kostüüm. Minu jaoks oli see võistlus oluline, sest ma tahtsin näha oma taset ja ma sain seda teada. See, et ma sain boonusena üldvõidu, oli suurepärane. Auhinnaks sain karika. Kuni 400m tõusuni jooksin tempos 4min km kohta, aga lõpuks tuli keskmiseks kiiruseks 4’08’’ km kohta.

Pildil oleva karika sain auhinnaks. Väga ilus karikas on.

Ilm oli suviselt soe ja päkseline. Võib-olla puhus mingi tuul, aga ma ei pannud midagi jooksu ajal tähele. Ma olin peale võistlust ikka väga väga õnnelik.