Kohaliku jooksuklubiga koos treenimine

Esimene ühistrenn kohaliku jooksuklubiga

Kohaliku jooksuklubi jooksjad kutsusid mind klubi ühistreeningutesse, mis toimuvad igal teisipäeval ja neljapäeval kell 19:00. Algul lubasin küll sinna minna, aga siis kui minema pidin, hakkasin kartma. Õnneks läksin ikkagi järgmisse ühistrenni kohale ja olen rahul, et läksin.

Mul on kodust klubihoone juurde umbes 3,4km. Tee läheb ainult allamäge ja ma läksin sinna joostes. Koju tagasi tulla plaanisin ka joostes, sest teisiti ei saa. Kohalik jooksuklubi on loodud juba 1907 aastal ja seal on hetkel umbes 600 liiget. Ühistreeningutele koguneb kokku suur hulk inimesi ja kõik jagatakse oma jooksukiiruse alusel gruppidesse. Klubiga koos saab käia jooksmas ka nii, et ei ole selle klubi liige.

Jooksjad jagatakse kiiruse alusel gruppidesse. Mina kuulun gruppi hundid ja see tähendab vist seda, et 10km joostakse võistlustel 40min ringis või aeglasemalt. Veel on olemad grupp šaakalid, tiigrid ja puumad, aga nende kiirusi ma ei tea veel. Õhtul kella seitsmeks kogunesid klubihoone saali jooksjad ja neid võis olla kokku 200-300 ringis. Enne jooksma minemist rääkis keegi midagi ees ootavatest võistlustest ja vist ka treeningutest. Õnneks rääkis mulle üks mees, et ta läheb peale jooksmist sellese pubisse õhtut veetma, kus mina elan ja nii saab ta mind autoga koju viia. See oli väga hea uudis.

Pildi abil võib aimu saada kohalikest maastikest ja mägedest.

Selles pundis, kuhu mina kuulusin, oli 15-20 meest. Mina olin ainuke naine. Grupp läks koos jooksma ja mul ei olnud mingitki aimu, mis mind ees ootab. Mõned jooksid veidi kiiremini, aga üldiselt hoitakse üsna ühesugust tempot. Jooksustiil oli selles mõttes kummaline, et mingi umbes iga 2km tagant või strateegiliselt olulises pöördepunktis tehti peatus ja oodati kogu grupi liikmed järgi ja siis joosti koos edasi. Ma olen harjunud jooksma ilma peatusteta, aga kohanen oludega ja peatustega on ikka lihtne joosta küll.

Aeg-ajalt oli tee ääres vist mingi treener oma autoga. Ma ei tea, mis see eesmärk oli. Ju ta vaatas, et kõik on terved ja et ei ole mingeid traumasid juhtunud ja et kõik jooksevad vastavalt oma võimetele. Ta oli vahel sellistes kohtades, kus oli nagu pöördepunkt, et kas minna 6, 8 või 10 miilisele ringile. Ma ei ole harjunud, et treener turvab raja ääres.

Kui jooksurada kirjeldada, siis see on kirjeldamatu. Joosti sellistes kohtades asfaldteedel, kus ma ei olnud kunagi varem käinud. Suure tee äärest pöörati väiksematele tänavatele, kus oli väga vähene liiklus. Ma elan sellises piirkonnas, mida nimetatakse Inglismaa üheks mägiseimaks piirkonnaks. Mäed olid nagu lõputud ja lisaks veel ka piisavalt suure tõusunurgaga. Umbes 5km oli järjest tõusu ja alles siis tuli veidi kergem pikema langusega osa. 5km sees oli ka muidugi mingi laugem osa ja lühike ja järsk langus, aga see eriti ei aidanud, sest langus oli järsk ja seda ei saanud vabalt joosta. Tõusudest üles joostes oli kiirus ikka pidevalt üle 6min km kohta. Ma olin suhteliselt grupi lõpus mäest üles joostes, aga oli mehi, kes olid minust veel nõrgemad.

Kui saabus hästi joostav langusefaas, siis olin ma grupi liidrite hulgas ja ma ei pingutanud nagu võistlusel vaid ikka nagu tavalises trennis. Kokku jooksime umbes 8,5 miili ja minu üllatuseks oli keskmine kiirus isegi 5’09’’. Ma arvasin, et keskmine kiirus on ikka palju aeglasem. Umbes 4miili joosti valges ja viimased 4miili pimedas. Läksime jooksma natuke peale 19:00 ja juba hakkas ämarduma. Lõpumiilid joosti ikka täielikus pimeduses, sest joostakse väikestel teedel, kus ei ole valgustust. See pimedatel tänavatel jooksmine üllatas mind täielikult. Ma olen Eestis nii ära harjunud, et kõikjal on valge ja jookse palju tahad.

Pildi abil võib aimu saada kohalikest maastikest ja mägedest.

Pimedas jooksmine pidigi siin tavaline olema ja isegi talvel hakkavad trennid kell 19:00 ja siis on kohe algusest peale kottpime. Õnneks trenni alguses oli seekord veel valge ja ma sain imetleda ilusaid maastikke. Pimedal ajal pidid kohalikud jooksma käe külge kinnitavate lampidega. Ju mina siis pean ka sellise lambi endale ostma, kui tahan kohalikega koos joosta.

Kui lõpuni jäi veel umbes 3km ja oli juba pime, siis olin mina pidevalt grupis kõige viimane jooksja. Ma olin vist mägedes jooksmisest väsinud ja pimedas joostes ma jooksen aeglasemalt ja ettevaatlikumalt kui valges. Küll harjun ka pimedas jooksmisega. Peale sellist hilja hakkavat, raskel maastikul ja pimedas tehtavat trenni mõtlesin, et mina enam nendega ühistrenni ei lähe.

Teine ühistrenn minu piirkonnas elavate kohalike jooksjatega

Esimesse trenni võtsin kaasa paberile kirjutatuna oma e-posti aadressi, sest lootsin, et nii saan kohalikega koos jooksma minna või et siis saan teada, kas keegi saab mind peale järgmist trenni koju tuua autoga. E-posti aadressi jagamisest oli kasu, sest mind kutsuti minu kodupiirkonnas toimuvale pühapäevahommikusse maasikul joostavasse trenni. Algul ma keeldusin sellest, sest mul on ainult 1 paar jooksutosse ja ma ei tahtnud neid sopaseks ja märjaks teha. Pealegi tahtsin oma igahommikuse 6,3km teha ja kuidas ma siis ikka teen 2 trenni praktiliselt järjest.

Jooksingi pühapäeval oma igahommikuse 6,3km ära ja sõin kõhu mõnusalt täis. Mõttes oli, et istun ülejäänud päeva arvuti taga. Kui 9:00-ni jäi veel ligi 5min aega, siis hakkas järsku kiire, sest minu autojuht küsis, et kas ma siis teistega koos jooksma ei lähegi ja et ta võib mind sinna ära viia. See oli 3,5km kaugusel ja algselt plaanisin ma sinna minna ise joostes kohale, sest see ei asu kuskil sügavas orus vaid ikka joostavatel teedel. Ma olin koheselt trenniriietes ja õnneks seltskond ootas kedagi hilinejat ja mul vedas, sest ma hilinesin sinna isegi paar minutit. Koos minuga oli ühistrennis 9 jooksjat.

Kuna ma olin e-maili teel teatanud, et ma ei tule ja mul ei ole jooksutosse ja ma ei taha oma jooksutosse ära määrida, siis sain sellekohaseid lõbusaid kommentaare. Kõikidel teistel olid krobelise mustriga maastikutossud jalas. Õnneks oli ilm ilus ja päikseline. Kõik peale minu olid lühikeste pükstega. Kuna mingil hommikul oli külm, siis ma hakkasin jooskma pikkade pükstega ja enam ei kipu lühikesi pükse jalga panema, kuigi ilma poolest veel võiks. Täna oli sooja 16 kraadi.

Kokku joosti 1h ja 11min maastikul. Seda 1h ja 11min joosti ligi 1,5 tunni jooksul, sest endiselt tehti iga teatud aja tagant pause ja oodati kõiki järgi või joosti mingi mäe otsa ja siis puhati seal ja oodati kõiki järgi. Lisaks võttis omajagu aega see pidev üle aia või aia vahelt läbi ronimine. Enamasti on kõikjal kiviaiad tõkestamaks loomade liikumist. Üle kiviaedade lähevad tavaliselt astmed või on tehtud ülikitsas vahe, millest külg ees läbi mahub.

Minu jaoks joosti täiesti tundmatutel radadel ja seal ma ise seigelda ei oska. Kohati oli mingi rada olemas ja kohati joosti nagu lihtsalt kuskil metsa all, lagedal põllul või muruplatsil. Ikka täielik maastikujooks, mitte nii, nagu Eestis. Eestis on maasikurajad tehtud tasaseks ja seal ei arenda küll hüppeliigest või maastikul jooksmist. Ma rääkisin neile, et Eestis toimub 12km krossijooksuvõistlus siledal asfladil ja me naersime selle üle tublisti.

Rajad olid kohati rasked ja kohati kerged minu jaoks. Tegelikult joosti ikka suhteliselt aeglase tempoga ja teised imestasid, et miks ma üldse higine ei ole või miks ma ei hingelda.  Kuna see kommentaar ei tule minu suunas esmakordselt, siis ma hakkan juba mõtlema, et kas ma tõesti ei pinguta trennis piisavalt. Kui jooksu sees teha ikka pidevalt pause, siis ju puhkan ja taastun. Sageli oli kiirus 7min km kohta, aga see tekkis nii, et kuskilt üle ronides ikka kiirus langes ja ega ma kogu aeg kella kinni ei pannud. Ma jooksime kokku umbes 11,2km. Kui oli mingi mägine osa, siis oli mul tüsiseid raskusi mäest üles minemisel. Viimasel raskel tõusul tahtsin ma jalutama hakata, aga ikka suutsin edasi joosta. Kui mäe otsa jõudes selja taha vaatasin, siis nägin, et teised juba jalutavadki.

Selline maastikul jooksmine on päris huvitav ja kindlasti teeb mind üldfüüsiliselt tugevamaks ja treenib tublisti hüppeliigeseid. Vahel on rada nii kitsas, et kõrvenõgesed kõrvetavad jalgu ja vahel on raja ääres teravate lehtedega pöösad, mis võivad riideid lõhkuda ja kriipida. Rada on kohati väga sopane, aga mul oli nii palju aega ja energiat üle, et ma jõudsin pidevalt jalge ette vaadata ja mu jooksutossud ei saanudki pealt sopaseks. Ma kohanen kohalike oludega, jooksen pimedas, võtan suuri tõuse ja jooksen maastikul.

Igal laupäeval on lähedal olevas linnas 5km pargivõistlused, mis on kõikidele tasuta. Ma tean küll sellest, aga mu autojuht ei saa  mind sinna viia. Kohalikud jooksjad ütlesid, et nad lähevad järgmisel laupäeval sinna võistlema ja sõidavad nagunii minu maja eest mööda ja võtavad mind ka sinna kaasa kui ma tahan.

Küll inglased on ikka lahked. Inglise jooksukultuur on ikka hoopis midagi muud kui Eestis. Jooksuklubi organiseerib alati ühiselt võistlustele sõitmist. Ühistrenne tehes arvestatakse kaasjooksjatega ja oodatakse kõiki järgi. Üldistades on Eestis igaüks iseenda eest väljas individualist. Kes ikka teist joostes järgi ootab ja kust leida jooksjaid, kes koos ühiselt treenivad.