Treeningnädala kokkuvõte

Peale veidi halvasti planeeritud eelmise nädalavahetuse treeninguid olin ma esmaspäeval täiesti väsinud. Hommikul jooksin oma igahommikuse jooksu, aga tundsin, et joosta on raske ja umbes lõunaks läksin jõusaali, et minna pilatese ja peale seda kohe TRX rühmatreeningusse. Algul tegin mõned harjutused iseseisvalt jõusaalis, aga erilist entusiasmi ei olnud. Läksin pilatese trenni ja tundsin, et ma tahan kohe koju minna. Ma ei suutnud mitte midagi teha. Isegi lihtne käte tõstmine oli nii raske. Muudkui vahtisin kella, et millal ometi trenn läbi saab ja ma koju saan minna. Kui mõni harjutus oli eriti raske, siis jätsin selle täiesti tegemata. Sellises seisus polnud mingit mõtet TRX trenni minna.

Pidin sel päeval jõusaalist ise koju jalutama, aga kuna olin nii väsinud, siis palusin, et mulle auto järgi tuleks. Teel koju oli süda paha ja kõht väga tühi. Edaspidi pean enne jõusaali minekut midagi sööma või mingi suupiste kaasa võtma. Esmaspäeviti on alati rühmatrennid ebameeldivalt lõuna ajal ja kui ma seal käia tahan, siis pean sellega kuidagi kohanema.

Teisipäeval läksin jälle joostes kohaliku spordiklubi juurde, et osa võtta ühistrennist. Tahtsin laupäeval 5km pargijooksul võistelda ja seepärast otsustasin, et liitun nende jooksjatega, kes teevad fartlekit. Keegi ei teinud, aga tehti hoopis mäkkejookse. Mulle sobis seegi. Peale minu oli mäkkejooksu tegemas veel vaid üks suhteliselt algaja naisjooksja. Jooksime klubihoonest minu jõusaali suunas soojendusjooksu. Mäkkejooksu kohani oli umbes 1km ja teine naine oli selle ajaga nii väsinud, nagu oleks jooksnud võistlustel. Ma lasin tal ees joosta ja seega ta ise valis soojendusjooksu tempo.

Minu suureks rõõmuks hakkasime mäkkejookse tegema sel teel, mida mööda olen varem korra jõusaalist koju jalutanud. Teadsin seda teed ja olin rahul, sest nii sain peale trenni seda teed koduni joosta ja sealt kohast oli koju lühem ja kergem tee kui klubihoone juurest. Üks mees (võib-olla mingi abitreener) sõitis meiega rattaga kaasa ja ta lubas kõik mäkkejooksud kaasa teha rattaga meie kõrval sõites. Ma eeldasin, et kui soojendusjooks on tehtud, siis võimleme ja teeme veel mingeid harjutusi enne mäkkejookse. Tegelikult oli aga nii, et peale soojendusjooksu puhkasime umbes paar minutit ja siis kohe algasidki mäkkejooksud.

Pidime jooksma 90sek üles mäkke ja siis alla stardikohani tagasi sörkima. Nii pidime tegema 6 korda. Mina panin esimesel korral kohe suure hooga minema, kuigi abitreener luges enne sõnad peale, et ärge üle pingutage. Ma ei pingutanudki. Ma jooksin igal korral täpselt sama kaugele kui esimesel korral. Seega jooksin kohe esimesel korral õige tempoga. Viimased 2 suutsin veelgi kaugemale joosta, sest mõtlesin laupäevase võistluse peale ja tahtsin tugevaks saada.

Mägi oli piisavalt suure tõusunurgaga, et ma suutsin 90 sekundiga läbida vaid umbes 280m, mis teeb tempoks km kohta isegi aeglasemalt kui 5min km kohta. Teine naine läbis vist ainult umbes 200m selle ajaga, sest ta jäi minust alati väga pikalt maha. Kuna ma pidin mööda seda mäge kodu suunas edasi liikuma, siis tegin iseseisvalt samast stardikohast veel ka seitsmendat korda 90sek mäkkejooksu, et kiiremini koduni jõuda. Edasi läks mäe tõusunurk juba veelgi äkilisemaks, olles umbes 15% tõusunurgaga. Sellel osal tegin kodu suunas liikudes veel lisaks kaks korda 90sek mäkkejookse. Ma olin juba väsinud ja mäe kaldenurk oli järsem ja nii jooksin viimasel korral vaid umbes 230m selle ajaga. Pärast mäge tuli üks kas tasase või väga väikese langusega osa ja seal tegin siis ühe kiirenduse 90sek ja sellel lihtsalt osal läbisin selle ajaga 400m. Peale seda sörkisin koduni ja oligi trenn tehtud. Järgmisel päeval oli mul nii alaselg kui tuharihased väga valusad. Olin rahul, sest sain lihasvaluga kinnitust, et arenen ja tegin trenni hästi.

Neljapäeval käisin jälle kohaliku klubiga ühistrennis ja seekord tahtsin joosta 6miili, sest tahtsin värskust säilitada laupäevaseks 5km võistluseks. Ma olen juba kursis, et kui lubatakse, et trenni pikkus on x miili, siis tegelikult on ikkagi pikem. Tegelikult jooksime umbes 12km, mis on umbes 7,5miili. Ma väga palju ei pingutanud ja jooksin kergelt. Meie grupis oli seekord peaaegu 30 jooksjat. Umbes poolel maal läksid pooled teist teed pidi, sest tahtsid joosta 8miili, aga kokkuvõttes jooksid hoopis üle 9miili. Seekord oli peale minu grupis veel üks naisjooksja ja ta oli minust parem. Ta jooksis trennis kiiremini ja ta olevat sel aastal jooksnud 10km võistlusel 38minutiga. Minu keskmiseks kiiruseks tuli jälle 5min 09sek km kohta. Endiselt tehti jooksu ajal pause ja oodati kogu grupi liikmeid järgi. Huvitav on see, et teised jooksevad allamäge alati nii aeglaselt, samas kui mina jooksen oluliselt kiiremini. Tasasel maal jooksen teistega võrdselt, aga tõusudel jään ikka maha. Kas teised on minust nii palju tugevamad või ei pinguta mina piisavalt või pingutavad teised tõusudel palju rohkem.

Ma jooksin trenni algul kõnniteel nii, et üks põõsas rebestas mu jope katki. Kahju, sest täpselt sellist poes enam ei müüda ja ega mul siin endaga kaasas üleliigset varustust ei ole. Pikad Nike liibekad on ka juba auklikud, kuigi olen nendega vaid ühe hooaja treeninud. Varem ei ole mul kunagi pikad liibekad auklikuks läinud. Ma olen saanud nendega nii kaua treenida, kuni materjal ära kulub ja lotendama hakkab ja selleks kulub ikka mitmeid aastaid. Nüüd on mul Nike liibekad, mis on nii halva kvaliteediga. Augud on tekkinud õmbluste juurde ja suvalisse kohta riide sees.

Mina jooksen grupis nimega hundid. Nüüd olen juba targem ja tean, et hundid ongi kõige kiiremate jooksjatega grupp. Üks jooksja pidi mind autoga koju viima ja ma jäin klubihoonesse ootama, kuni ta riideid vahetas ja pesemas käis. See võtab tal alati vähemalt 20min aega, sest ta on väga seltskondlik lobamokk. Mina aga jahtun selle ajaga maha ja trennist higised riided muutuvad ebameeldivalt külmaks ja nii ma külmetan. See on põhjus, miks mulle ei meeldi niimoodi ühistrennis käia, sest märgade riietega peale trenni jääda ei ole mõistlik.

Neljapäeva öösel vastu reedet magades tundsin, et süda lööb kiiremini kui tavaliselt. Reede hommikul oli väga raske joosta ja mõtlesin, et küll õhtul on kergem. Reedel peale jõusaali ootasin autot ja ju külmetasin siis veelgi. Reede õhtul magama minnes tundsin, et nina on umbne ja kurk kuidagi imelik. Laupäeva hommikul oligi selge, et olen haige. Kurk oli kuidagi haige ja oli nohu. Otsustasin, et haigena ma ei võistle, sest võistluspingutus nõrgestab organismi veelgi ja võistlemine olgu ainult tervetele.

Läksin siiski võistluspaika kohale, sest ilm oli karge ja päikeseline. Võistlemiseks lausa loodud. Ma otsustasin joosta rahulikult ja tutvuda rajaga, et teinekord juba võistelda. Võistlusele minnes tormasin ühest autost teise nii, et maha jäid nii soojad ja kuivad riided kui kindad. Kuigi ilm oli ilus, oli väga külm. Minu pubi hoovis oli hommikul kell 8.00 minu autojuhi auto esiaken, tagaaken ja auto katus tugeva jääkihiga kaetud. See oli esimene öökülm siin. Teepindadel jääd õnneks ei olnud. Sooja oli +3 C.

Stardipaigas oli mul juba väga külm. Seekord oli lõpetajaid peaaegu 300. Rada on tehniliselt veidi raske, sest seal on väga palju kurve igas suunas. Kui teepind on libe, siis on eriti keeruline kurve kiirelt joosta. Tasane maa ei ole, on ka mõned tõusud ja langused, aga need on kokkuvõttes väga väikesed võrreldes 3km pikkuste tõusudega. Mina plaanisin joosta umbes 5min km kohta ja sellise tempoga olid kurvid kergelt läbitavad. Minu Garmini kell suutis päris valesti pikkust näidata ja nii ma ei teagi oma tegelikke km kiirusi. Kuigi Garmin näitas, et ma jooksingi umbes 5min km kohta, siis olin ma arvatavasti veidi kiirem. Rada on ametlikult mõõdetud ja on täpselt 5km pikk. Minu kella andmetel oli aga vaid 4,76km. Esimesed 3km jooksin kergelt umbes 5min km kohta tempos ja viimased 2km jooksin kiiremini, aga mitte võistluspingutust sooritades. Kokkuvõttes sain ajaks 23min 16sek ja olin umbes 79 kohal. Kiiremaid jooksjaid kohal ei olnud, sest sama päeva õhtul toimus klubidevaheline Ekiden (see on kuue jooksjaga teatejooks, kus läbitaks kokku maratonidistants). Ma oleksin arvatavasti sel päeval naistest 5km jooksu ära võitnud, sest esimene naine sai ajaks üle 20min.

Pildil on näha torn mäe otsas, milleni jooksime pühapäevases maasikujooksu trennis. Minu kodu asub 245m kõrgusel meretasapinnast ja see torn umbes 260m kõrgusel. See torn paistab pubi akendest. Sinna minnes mõõda autoteed on minu kodust 3,4km, aga meie jooksime sinna mõõda põlde ja karjamaid. Teel sinna mõõda maastikku tuleb joosta sügavale alla orgu, et lõpuks mäe tippu jõuda. Mäe tipus on trepid, mis on peaaegu 100m ulatuses ja astmeid on peaaegu 150. Kahju, et see on mu kodust kaugel, muidu saaksin ju treppidel joostes treenida.

Võistluse start oli hommikul 9.00. Kui koju jõudsin, siis oli juba sooja +8 C ja jätkus ilusa ilmaga päev. Pühapäeval oli veidi soojem ilm ja teised jooksjad kogunesid minu pubi juurde, et minna maastikule ühistreeningule. Kuigi ma olen haige, tahtsin ikkagi jooksma minna. Seekord jooksime sopastel radadel või õigemini sopastel aladel. Radu kui selliseid maastikul joostes põhimõtteliselt ei ole. Minul erilist jõudu ei olnud ja tõuse oli väga raske võtta. Kohal oli koos minuga 5 jooksjat. Üks jooksja pudenes ära, sest väsis ära ja läks koju, seejärel läks veel üks jooksja koju ja nii jäimegi lõpus ainult kolmekesi. Lõpuosas umbes 2,5km jooksime asfaldil minu 1,5km pikkusel koduringil. Mina ärgitasin teisi mäkkejooksul pingutama ja suutsin teised mehed ära väsitada ja loomulikult oli ka ise väsinud. Nii kujuneski, et lõpuosa jooksime väga kiirelt. Kokku tuli ainult veidi üle 10km, aga ma olin rahul, sest ma eriti palju rohkem ei oleks tahtnudki. Tossud on nüüd juba piisavalt sopaseks joostud.

Sellel nädalal oli minu kõige pikemaks jooksuks neljapäeva õhtul joostud umbes 12km pikkune trenn, mille sees tegime puhkepause. Sel nädalal käisin endsielt igal päeval kaks korda päevas jooksmas ja kokku tuli 105km. Kui esimesel korral kohaliku jooksuklubiga ühistrennis käisin, siis nägin, et mingi mees oli autoga tee ääres olulistes punktides. Nüüd juba tean, et see on klubi jooksutreener ja tema nimi on Alwyn Dewhirst, kes on omal ajal (aastal 1979) jooksnud 10km ajaks 28min 48sek. Võib-olla võistles vahel isegi koos Enn Sellikuga, sest Selliku 10km tippmark (praegu kehtiv Eesti rekord) (27min 40,6) pärineb aastast 1978. Mõlemad mehed on enam-vähem ühevanused (Enn Sellik on aasta noorem). Dewhirst asub oma tulemusega Inglise läbi aegade edetabelis umbes 150. kohal. Eestis annaks sama aeg läbi aegade edetabelis 6. koha. Selliku tulemus annaks Inglise läbi aegade edetabelis umbes 11. koha.

Olen hetkel ikka veel haige. Mul on nohu ja nuuskamisest on kurgulagi valus. Võib-olla on mul ka palavik, aga seda ma ei tea, sest mul puudub kraadiklaas. Suunurka tekib vist ka ohatis, sest juba on suunurk valus ja katki. Targem oleks mõni trennivaba päev võtta ja puhata. Maganud olen alates haigeks jäämisest vähe ja halvasti, sest nohuga on halb magada. Mu silmadki hiilgavad haiglaselt. Minu haigestumist soodustas seegi, et enne mind olid mul siin kodus juba kaks haigestunut ja nüüd siis mina olin kolmas.

 

Mina ja kätekõverdused

Sellel nädalal proovisin kodus kätekõverdusi teha. Enam ma ei nokkinudki ainult peaga, vaid suutsin isegi käsi kõverdada. Tegin kolm tükki ja oleks suutnud rohkemgi teha. Olin väga rahul, sest veel augustis või isegi septembri alguses ei suutnud ma mitte ühtegi kätekõverdust teha. Ma ei ole kodus, jõusaalis või üheski rühmatrennis proovinud kätekõverduste tegemist isegi nii, et põlved on maas. Kuna ma ei ole suutnud kätekõverdusi teha, siis oli see harjutus mulle nii vastumeelne, et ma ei tahtnud isegi proovida mitte. Ometigi olen kuidagimoodi üldfüüsiliselt tugevamaks saanud.

Pildilt on näha, mismoodi mina kätekõverdusi teen. Loodan, et ma laskun ikka veidi madalamale.

 

Pildilt on näha, kuidas peaks tegema kätekõverdusi õigesti.

 

Peale pühapäevast krossijooksutrenni näitasin kaasjooksjatele ka, et ma suudan kätekõverdusi teha ja tegin koguni 5 ja oleks veel suutnud pingutada. Selle peale näitas üks jooksja mulle ette, kuidas ma neid tegin. Ma teen kätekõverdusi sõrmed sissepoole pööratult, sest nii on minu jaoks kergem. Mu pea ripub alla ja kuigi ma kõverdan käsi küünarnukist, siis ega ma päris täisnurka alla ei lasku. Ta soovitas mul edaspidi pea otse hoida ja madalamale laskuda eriti rinna langetamise arvel. Eks ma siis kunagi proovin, kui tahtmine tuleb oma tugevust uuesti proovile panna.

 

Pildil on näha kätekõverdused, milliseid mul üks jooksja teha soovitas. Ma isegi ei hakka proovima, sest ma ei suuda veel klassikalisigi teha õiesti.

 

Pildil on näha veel üks kätekõverduse viis, mida mul üks jooksja teha soovitas. Kui pildi pealt ei ole arusaadav, siis lühikirjeldus on selline, et teed kätekõverduse nii, et üks käsi toetub pallile. Veeretad palli teise käeni ja teed teise kätekõverduse teine käsi pallil. Sedagi ei hakka ma veel proovima.