Treeningnädala kokkuvõte

Nädala algul olin endiselt haige. Lisaks nohule sain köha. Öösel eriti magada ei saanud köhahoogude pärast. Kui nohu ajal tundsin, et süda lööb tavalise kiirusega, siis köhahood tõstsid tublisti südamelöökide kiirust. Mul olid umbes korra või kaks öö ja päeva jooksul sellised köhahood, et silmist hakkasid pisarad jooksma ja sisse hingates oli tunne, et miski asi on hingetorus ees ja tekkis hirm, et ma suren, sest ei saa hingata. Kui ma köhahoo pärast öösel üles tõusin, siis vaatasin pool ööd telekat ja magama läksin jälle alles varahommikul.

Jooksmas ma eriti ei käinud ja üheski rühmatrennis ega jõusaalis ka ei käinud. Nädala jooksul jooksin vaid 37km.

Arstirohte ma ei söönud, sest neid mul ei olnud. Kas palavikku oli, ei tea, sest mul ei olnud kraadiklaasi. Kui köha tekkis, siis hakkasin intuatiivselt jooma kuuma meevett koos ingveriga. See arvatavasti aitas, sest köha muutus lahtisemaks ja sain öösel korralikult magada ning hirmu tekitavaid köhahoogusid enam ei tekkinud. Kuigi ma ei köhinud verd, tekkis mul köhides suhu metallimaitse. Praegu köin ikka veel, aga enam mitte nii ägedalt ja metallimaitset enam ei tunne.

Kõige tõsisema trenni tegin ühe korra käies ühistrennis koos kohalike jooksjatega neljapäeva õhtul. Kohe trenni algul tundsin, et ma ei jaksa joosta ja olin grupi lõpus viimane. Sisetunde järgi mõtlesin, et mul on targem otse koju joosta, aga jäin ikka gruppi. Kui umbes 3 miili oli joostud hargnes grupp laiali ja mina jäin koos kahe mehega gruppi, kus oli eesmärgiks joosta kokku 6 miili. Õnneks olid need mehed samuti trenni algul grupi lõpus jooksnud minuga sama kiirusega ja nii sain rahulikult edasi liikuda.

Oma sisetunnet oleksin ma pidanud kuulama ja siiski kohe koju minema, sest organism oli stressis ja ma pidin tegema metsapeatuse. Mehed ootasid mind, kuigi ma palusin neil edasi joosta. Nad ütlesid, et nemad ei jäta kedagi üksi pimedasse jooksma ja kui kellelgi on midagi viga, siis oodatakse ja aidatakse üksteist. Sellised toredad sportlased on siin.

Jätkasin jooksmist, aga päris klubihooneni ma enam ei läinud, sest me jooksime minu eriti järsust koduteest mööda ja nii ma keerasingi kodupoole. Pidime jooksma 6 miili, aga kui oleksin läinud klubihooneni, oleks kokku tulnud 7,5 miili. Ma jooksin ise üle 8 miili, sest mu kodu asub piisavalt kaugel ja õnneks sain ma varem kodu suunas liikuma hakata. Kui jooksin järsust ja pimedast mäest üksi üles, siis oli mu kiirus koguni 14min miili kohta. Mu eesmärk oli lihtsalt koduni jõuda. Ma olin väsinud.

Nädalavahetusel ma koos teistega maastikutrenni ei teinud. Kui nüüd sel esmaspäeva hommikul jooksin 4 miili, siis tundsin, et ma ei jaksagi enam joosta. Haigus kurnas mind palju ja võttis jõu ära. Esmaspäeva õhtul jooksin vaid 5,3 miili ja seegi oli väga raske. Ma seadistasin oma Garmini kella miilisüsteemi jaoks sobilikuks. Ma elan praegu Inglismaal, kus on kasutusel miilisüsteem, mitte meetrisüsteem. Teised jooksjad räägivad miilidest ja mina meetritest ja nii ei saa aru tegelikest pikkustest. Seepärast hakkan ma ka miilide järgi jooksma, et kohaneda kohalike oludega.

Mul on tavaliselt kerge ärevus sees enne ühistreeninguid kohaliku jooksuklubi liikmetega. Tänagi õhtul plaanin nendega koos joosta 8 miili ja juba on kõhus ärevustunne. Loodan, et selle nädala lõpuks olen oma jõu tagasi saanud ja jaksan jälle kerge sammuga joosta. Praegu on samm küll madal ja maadligi ja päkaosa nagu ei tööta üldse. Eile käisin jõusaalis ja täna on lihased igalt poolt valusad, sest nädal jäi jõusaalis vahele. Praegu tahan palju magada, et jõudu taastada.