Treeningnädala kokkuvõte

Teisipäeva õhtul käisin kohaliku jooksuklubi liikmetega ühistrennis ja jooksin 8miili. Ühtlasi hakkasin selle klubi liikmeks. Ma ei tea, mis see mulle annab ja milleks see hea või halb on, aga nüüd olen Inglismaal jooksuklubi liige. Ma ei ole täpselt aru saanud, aga tundub, et mul on võimalik isegi Inglismaa meistrivõistlustest osa võtta, kui ise tubli olen. Hea on kuuluda klubisse. Ma tunnen siin, kuidas klubi hoolitseb oma sportlaste eest ja kuidas klubiliikmed hoiavad üksteist ja on väga toredad.

Teisipäeval ootasin päev otsa õhtust ühistrenni ja kogu aeg oli tunne, nagu ma läheksin võistlema. Päev otsa oli kuiv ilm, aga joostes kodust klubi suunas, hakkas sadama. Juba eemalt nägin, kuidas kauguses sajab paduvihma. Nii kui esimesed vihmapiisad tulid, otsustasin ma hääletada, lootuses jõuda kuivana klubihooneni. Esimene auto võttis mind peale ja viis kohale, kuigi auto oli rahvast täis. Mind pressiti kuskile teiste vahele istuma ja ise mõtlesin, et see on liikluseeskirja rikkumine arvatavasti, kui autos on nii palju rahvast. See oli ainult umbes 3km pikkune sõit ja politsei meid ei peatanud. Mäest alla klubini on küll lihtne joosta, aga ma päris nii ka ei tahtnud, et enne trenni algust olen juba märg ja sellises seisus hakkab alles põhitrenn.

Nii kui alustasime 8miili jooksu, siis tundsin, et ma oleks pidanud tualetis käima ja juba hakkas kõht valutama. Õnneks ei sadanud. Ma olin eelmise nädala haigusest veel füüsiliselt nii nõrk, et mul oli raske teistega sammu pidada. Seekord oli meie grupis umbes 25 jooksjat ja ma püüdsin joosta grupi lõpus. Naisi oli kokku umbes 8 ja mina olin neist eelviimane. Mingil hetkel üsna alguses jooksime pikalt väikse kaldega mäest alla. Ma tundsin, et ma pingutan juba liialt ja et see ei ole normaalne trennitempo. Garmini kell näitas miili kohta kiiruseks veidi üle 7min. See kinnitas mulle, et tempo on liiga kiire. Ma imestasin, kuidas kõik nii kiirelt trennis joosta jaksavad. Polnud midagi teha, pidin hakkama saama.

Peagi jõudsime mäkketõusu kohani. Mina loomulikult ei teadnud, mis mind ees ootab. Igas trennis joostakse eri teedel. Mõned tänavad kattuvad eelmiste kordade radadega, aga on pime ja ma ei tunne seda piirkonda ja ma ei tea jooksu ajal, kus me täpselt asume. Mäkketõus oli järsk ja umbes 1miil pikk. Kui ma olin mäe otsa jõudnud, siis oli 3,5miili joostud ja mul hakkas kõht suurest pingutusest valutama. Mõtlesin hirmuga, et kuidas ma nii küll lõpuni suudan joosta. Ilm muutus täpselt mäe otsa jõudes ja tõusis tormituul ning hakkas tugevalt vihma sadama. Õnneks jooksurada läks kergemaks, aga vihm, tuul ja pimedus ei mõjunud meeldivalt. Küljelt puhuv tuul oli nii tugev, et ma tundsin pidevalt, et tuul lükkab mind kraavi. Samas mäest üles joosta oli kerge, kui tuul tagant kaasa aitas.

Minul läks kõhuvalu järjest tugevamaks ja pidevalt arvutasin, et umbes mitu minutit me veel jookseme, et mitu minutit ma pean lõpuni vastu pidama. Valdav osa rajast kulges peale poolt maad allamäge ja allamäge joostes iga sammuga põrutab veelgi rohkem organismi ja nii valutab kõht veelgi rohkem. Ühel hetkel tundsin,  et ma hakkan nutma, sest ma ei tahtnud, et kogu jooksjate grupp mind ootab, kui ma kuskil põõsas kükitan. Me jooksime sellises kohas, et ma ei oleks osanud sealt ise kuidagi koduni jõuda, kui ma oleksin teistest maha jäänud. Õnneks päris nutma ma ei hakanud ja mingi ime läbi suutsin täpselt 8miili täis joosta klubihooneni ja siis pääsesin õnnelikult tualetti. Ma ei tea, kuidas ma küll sellise kõhuvaluga joosta suutsin. Igatahes ma sain aru, et see trenn oli minu jaoks liiga suur pingutus ja organism oli stressis. Lõpp hea, kõik hea. Minu jaoks ei olnud sel õhtul veel trenn läbi, sest ma pidin kuidagi koduni jõudma. Kuidagi, see tähendab loomulikult joostes. Sörkisin 2 miili mäest üles koduni ja kiirus oli mingi 11min miili kohta.

Tuli neljapäev ja jälle ühistrenn kohaliku jooksuklubi liikmetega. Minul oli plaanis joosta 8miili ja ise veel mõtlesin, et küll oleks tore, kui jooksuring tuleks minu kodu juurest läbi. Minu soov täituski, sest joosti minu kodu lähedastel radadel ja seda ümbrust ma teadsin. Ma mõtlesin endamisi, et kui juba oleme minu kodu juures üleval mäe otsas, siis ma enam alla klubihooneni ei jookse ja jäängi kodu juurde, sest muidu pean ju jälle üksi peale trenni koduni mäest üle jooksma. Tee klubihoonest minu kodumägedeni on raske ja seepärast otsustasid enamus jooksjaid, et nemad seda jooksuringi kaasa ei teegi, vaid lähevad kergele ja tasasele 7miili ringile. Mina tahtsin tugevaks saada ja valisin raskema raja. Peale minu oli sellel rajal veel 2 naist ja 2 meest. Kõik nad olid minust tugevamad jooksjad ja paremate isiklike rekorditega. Nagu arvata võis, olin ma viieliikmelises grupis kõige viimane jooksja. Püüdsin nendega samas tempos joosta, aga kui ikka ei jõua, siis ei jõua. Tõusud oli rasked ja pikad.

Mingil hetkel jooksime eriti järsust mäest alla ja see laskumine oli kindlasti üle kilomeetri pikk. Sellel osal puudus igasugune tänavavalgustus. Ma olin korra varem seda teed mööda matkanud ja ma teadsin täpselt, mida see laskumine endast kujutab. Teistega võrreldes jäin ma sisuliselt sellel laskumisel seisma. Nad kadusid pimedas kiirelt mul silmist ja arvan, et nad jooksid vähemalt 200m minust eespool. Mul oli nii õudne pimedas järsust laskumisest alla joosta. Ma ei kujuta ette, kuidas teised seda nii kergelt joosta suutsid. Nagu ikka, tuli mulle sellel hetkel nutuhoog peale, aga õnneks ma päris nutma ikka ei hakanud. Ma tundsin ennast nii halvasti, sest ma teadsin, et teised peavad mind nüüd järgi ootama ja minu tõttu peavad nad aeglasemalt jooksma.

Kui ma lõpuks teisteni jõudsin, siis ma palusin, et nad jookseksid kiiremini eest minema ja enam mind ei ootaks. Ma rääkisin neile, et ma tunnen seda piirkonda ja mu kodu on ainult 2km kaugusel ja ma jooksen parem kodu suunas üksi. Nad ei olnud nõus, sest kui grupp läheb koos trenni, siis tuleb joosta koos. Kedagi maha ei jäeta, sest kui juhtub õnnetus, siis jääd üksi ja teised vastutavad grupi liikmete eest. Mul ei olnudki siis midagi valida, pidin nendega edasi jooksma, kuigi ma tundsin, et ma olen juba täitsa väsinud. Kui on pikk laskumine, siis sellele järgneb loomulikult jälle tõus ja mina liikusin sealt vaevaliselt ülesse. Edasi jooksis üks mees pidevalt minu kõrval, et olla kindel, et ma ikka hakkama saan ja et minuga on kõik korras ja eks ma ikka pingutasin tublisti, et teistega enam vähem sama kiirusega joosta.

Pildil on täpne rajaprofiili skeem, nagu ma selle nädala neljapäevases trennis jooksin. Nagu näha, on tõusud ligi 3km pikad ja selliseid teid Eestis juba ei leia.

Kui 5miili oli joostud, siis oli aeg minu kodumägedest alla joosta ja liikuda teistele teedele. Ma ikka palusin, et nad mu sinna jätaksid, sest nad plaanisid ise nagunii joosta 10miili ja mina nii palju küll ei tahtnud. Õnneks nad olid nõus ja ma jäin üksi kodu suunas jooksma. Loomulikult oli mul üksi pimedatel teedel õudne, aga nii sain vähemalt oma tempoga joosta ja ei pidanud mõtlema, et kuidas ma peale trenni koju saan.

Kui ma nädal tagasi üksi ühistrennist kodu suuna jooksin sel päeval, kui eesmärk oli joosta vaid 6miili, siis said 2 meest klubi treeneri käest riielda, et nad mul üksi minna lasksid. Minu jaoks tundub see kummaline ja uskumatu, et klubi liikmete eest niimoodi hoolitsetakse ja muretsetakse. Nagu ma hiljem teada sain, siis minu pärast muretseti, sest ma olin sel nädalal haige ja lisaks tegin trennis metsapeatuse. Ju nad mõtlesid, et ma olen liiga hädaline ja parem on mul silm peal hoida. Järgmises trennis peale haigena jooksmist ja üksi koju jooksmist palus klubi treener ühel naisjooksjal mul silma peal hoida, et kas minuga on ikka kõik korras trenni ajal. See tekitas kuidagi hea sooja tunde ja pani mind tundma erilisena ja ma sain aru, et siin klubis tõepoolest hoolitsetakse üksteise eest.

Peale teisipäevast trenni uurisin ühe naisjooksja käest, et mis ta isiklikud rekordid on 10km ja poolmaratoni distantsil. Selgus, et pool aastat tagasi ta jooksis 10km tasasel maal 45 minutiga ja poolmaratoni jooksis 1h ja 40min. Ma ei hakanud igaks juhuks oma jooksuaegadest rääkima vaid ühmasin midagi, et ah on kah. Ma ei tahtnud talle tunnistada, et ma olen temast võistlustel märgatavalt paremate tulemustega. Mul oli kuidagi piinlik. Ma tahtsin selle naisjooksja võistlusaegasid teada, sest ta jooksis trennis minust alati palju kiiremini. Minu teada olen ma üks kiirematest naistest klubis ja ma ei saanud aru, kuidas teised minust trennis muudkui kiiremad on. Ma jooksen trennis üsna võrdselt ühe 48 aastase naisega, kes on sel aastal jooksnud 10km 42minutiga ja vahel ta jookseb minust trennis kiiremini. Vot selliseid kiireid trenne tehakse siin, millega mina ei ole harjunud. Ma arvan tegelikult, et paljud jooksevad trennis üle oma võimete, sest grupis joostes pingutatakse rohkem, kui üksi joostes.

Täna sain teada ühe põhjuse, miks teised trennis minust kiiremini jooksevad ja miks nii sageli puhatakse kui ollakse mingi mäe otsa jõutud. Selgus, et see ongi selline eriline trenn ja seda nimetatakse siin fartlekiks. Algul joostakse 2-3 miili kergemalt ja siis hakatakse mägesid jooksma. Mägesid joostakse kiirelt, jõuliselt ja rünnates ja siis mäe otsas puhatakse. Eesmärk ei olevatki mitte kestvalt joosta, vaid ma ei tea mis. Seega olen mina kogu aeg valesti siin jooksnud. Ma olen ikka mõtelnud, et ma pean suutma ka peale mäkkejooksu edasi joosta, aga siin on kombeks puhata. Seega selge, et teised pingutavad mäkketõuse eriti tugevalt ja seepärast ma ei suudagi nendega kaasa joosta. Samas ma ei ole ju lonkinud vaid ka ikka pingutanud ja olen andnud endast parima. Võib-olla ma oleksin siis rohkem pingutanud, kui oleksin teadnud, et trenni mõte on hoopis teistsugune.

Kokkuvõttes on see nädal väga raske minu jaoks olnud. Esmaspäeval käisin korraks jõusaalis ja tegin mõned kerged harjutused, aga ülejäänud päevadel ma tundsin ennast nii väsinuna ja jõuetuna, et ma ei tahtnud kuskile minna ja tahtsin vaid kodus magada. Jooksmine nõudis alati ülimat pingutust. Reedel läksin rühmatrenni, aga seal oli teine treener ja ta tegi teisi harjutusi. Peale reedest rühmatrenni on mul siiani tuharalihased nii valusad, et ma ei suuda normaalselt käiagi. Eks raskel mägisel maastikul jooksmine väsitab ka jalalihaseid ja rühmatrenn lisas omalt poolt veel väsimust juurde. Täna, pühapäeval, jooksin 10miili, aga tegin seda aeglaselt ja kuidagi rohkem pingutades kui tavaliselt. Peale trenni arvutasin, et ma olen selle nädalaga jooksnud 128km ja võrreldes eelmise nädala 37km-ga on see suur muutus ja ei ole midagi imestada, et ma olen väsinud. Igal päeval käisin 2 korda jooksmas v.a. pühapäeval, kui jooksin vaid korra.

Laupäeval käisin 5km pargijooksu võistlusel. Mu eesmärk oli pingutada vaid 2 miili ja ülejäänud osa jooksin kergelt lõpuni. Esimese miili jooksin ajaga 6min 36sek, teise miili 7min 10sek. Ma tahtsin ka teise miili joosta kiiremini, aga ei suutnud. Kui olin 2 miili kiirelt jooksnud, siis ma ei olnud esimene naine, vaid alles teine. Minu ees suhteliselt lähedal jooksis üks noor tüdruk, kes sai lõpuajaks umbes 21min. Minust läks mööda, kui ma hakkasin aeglasemalt jooksma, veel ka üks üle 60 naine, kelle lõpuaeg oli umbes 21min 30sek. Siis mõtlesin küll, et kas ma lõpuni pingutades oleks tõesti jooksnud umbes 21 minutiga. Ise lootsin, et ehk suudan ikka alla 20min joosta. Ilm oli päikseline ja kuiv. Mu praegu kasutusel olevate trennijooksutossude tald on väga hea pidamisega ja kurvides mingit libisemist ei tekkinud kiirelt joostes. Mul on plaanis nüüd uuel nädalavahetusel seal tõsiselt võistelda ja eks siin on näha, mis seisus olen. Usun, et ma olen tugevam ja puhanum kui hetkel praegu ja suudan võistlusel kiiremini joosta. Ma usun, et suudan alla 20min joosta. Ma ei plaani algaval nädalal midagi vähem teha kui sel nädalal ja ma ei plaani enne võistlust puhata. Tuleb, nagu tuleb. Küll saan hakkama. Praegu ma veel kõhin endiselt.