Käisin Olümpiamängudel London 2012

Käisin Londoni Olümpial naiste maratonijooksu vaatamas 5.augustil 2012. Vihma sadas, aga ikkagi oli tore. Eelnevalt oli interneti teel järgi uuritud, et kuhu auto jätta ja kuidas kõige paremini rongiga kohe raja äärde kohale saada. Autoga sõitsime Lutoni lennujaama raudteejaama parklasse ja sealt edasi rongiga otse maratoniraja äärde.

Kui olime alles teel, siis oli ilm kuiv ja ilus, kuid kaugelt paistsid sünged vihmapilved. Kui rongiga kohale jõudsime, siis juba sadas. Vihmakeepe meil ei olnud. Pidime hakkama saama ühe vihmavarjuga ja osaliselt see õnnestus. Ma tahtsin raja ääres seistes jooksjates pilte teha ja nii eriti liidergruppi jälgida ei jõudnud. Seisin kohas, kus nägin jooksjaid ühes suunas minemas ja siis teises suunas tagasi tulemas. Tagasi tulles oli näiteks esimesel ringil selles kohas 8miili märk.

Pildil on naiste maratonijooks kolmandal ringil Olümpial London 2012.

Ma tahtsin näha, millised need tippnaised tegelikult välja näevad. Liidergrupp jooksis nii kiirelt mööda ja neid oli koos palju, et tegelikult neid ma nagu ei jõudnudki tähele panna. Juba hiljem, kui liidergrupp venis pikemaks, siis suutsin tuvastada Kimberley Smith’i Uus-Meremaalt, kes sai kokkuvõttes 15. koha ajaga 2h 26min 59sek. Kim jooksis algul liidergrupis. Ma tahtsin seda naisjooksjat oma silmaga lähedalt näha, sest internetist olen leidnud temast pilte, kus ta näeb välja ülipeenike. Tegelikkuses ta paistis küll peenike, aga ei midagi ekstreemselt peenet. Kui ma õigesti mäletan, siis viimast ringi jooksis ta juba kuidagi longates või oligi see tema jooksustiil.

Pildil on naiste liidergrupp kolmandal ringil Olümpiamängudel london 2012. Näha on, et venelanna on veel piisavalt kaugel maas.

Nägin valgeid Portugali jooksjaid, keda olen ka Portugalis treenides näinud ja ühega neist vist isegi koos võistelnud. Nad jooksid kõik minu arvates hästi, kuigi medali eest võidelda ei jaksanud. Ikkagi valged jooksjad mustade vastu ja üks (Jessica Augusto) neist oli koguni 7. Kohal ajaga 2h 25min 11sek.

Pildil on Jessica Augosto kolmandat ringi jooksmas naiste maratonil Olümpiamängud London 2012.
Kui viimast ringi joosti, siis mina veel venelannat liidergrupis ei näinud mustadega koos, aga ometi suutis valge venelanna (Tatjana Petrona Archipova) võtta pronksi. Tore.

Nägin ka Constantina Dita’t, kes oli Pekingis Olümpiavõitja ja seekord kuskil palju kaugemal positsioonil. Siiski sellised sportlased innustavad jooksma, sest ta on ju 42 aastane ja mina olen ikka päris noor sellega võrreldes. Ta saavutas 86. Koha ajaga 2h 41min 36sek.

Pildil on Constantina Olümpiamängudel London 2012.

Erilise mulje jättis mulle silmatorkavalt ülekaaluline (võrreldes teiste jooksjatega) Ekuadori jooksja Rosa Chacha, kes sai kokkuvõttes 83. koha. Ta jättis mulle erilise mulje, sest oli hea näide, et kaal ei mängi nii suurt rolli ja tegi ikka paljudele palju peenematele jooksjatele ära ning lisaks jooksis oma selle hooaja parima tulemuse. Statistikaandmete kohaselt on ta vaid 155cm pikkune ja isegi siis, kui ta paistab paks välja, on ta kaalunumber ikkagi väike, sest ta on nii lühike.

Pildil on Rosa Chacha, kes oli Olümpiamängudel London 2012 teiste naisjooksjatega võrreldes selgelt ülekaaluline.

Vaadates Constantina’t ja Rosa’t jooksmas, mõtlesin, et kui nemad suudavad, siis suudan ka mina.

Maratonipäev oli väga pikk ja väsitav. Ärkasime siin juba hommikul kell 5.00, et Londoni suunas hakata liikuma. Maratoni ajaks jõudsime ilusti kohale raja äärde. Peale jooksu vaatamist läksime veel ka Olümpia Parki ja kergejõustikustaadioni juurde. Kuna meil ei olnud ühegi ala piletit ostetud, siis me Olümpia parki ei pääsenudki. Kuna seal olevat ülerahvastus, siis lasti sinna parki ainult piletitega inimesi, kuigi eelnevatel päevadel pääses sinna ka piletita ringi jalutama. Olime piisavalt lahedal staadionile, aga samas siiski ka kaugel. Ikkagi oli mõnus.

Pildilt võib leida musta värvi võistlusriietes ja valge nokamütsiga Kimberley Smith'i.

Kuna olime nagunii Londonis, siis tahtsid mu reisikaaslased, kes olid esimest korda Londonis, minna ka Buckingham Palee juurde. Selline mõte tekkis alles Londonis olla ja kõik muu peale maratoni jooksmist oli meil plaanimata. Mina olen ise varem Londoni kesklinnas ringi jalutanud. Sõitsime rongiga Olümpia pargist otse Buckingham Palee suunas, siis mina tahtsin omakorda juba ka Hyde parki minna, sest see asus seal suhteliselt lähedal ja sama rongiga sai sinnani sõita. Lõpuks olime kõik rahul, et Hyde parki laksime, sest seal oli suure ekraaniga Olümpiavõistluste organiseeritud vaatamine ja saime ka Olümpiasuveniire osta. Park oli ülerahvastatud. Mõnus oli osa saada suurest Olümpiapeost.

Teel tagasi rongipeatusse, et sõita Lutoni lennujaama, sest jätsime sinna auto, et oleks lihtsam reisida, liikusime jalgsi. Käisime nii Rohelises pargis, kui Buckingham Palee ees, liikusime maratoni stardi/finiši alal The Mall-il, vaatasime ka Big Ben-i ja parlamendihoonet, nägime vaateratast Thamesi jõel. Mina astusin kiirelt läbi Brasiilia majast, mis jäi tee aarde, sest seal reklaamiti juba järgmist suveolümpiat. Lõpuks jõudsime rongijaama ja asusime kodu poole teele. Me kõik olime muidugi väsinud, sest olime peaaegu 8 tundi Londonis ringi liikunud ja peale minu ei olnud teistel nii mugavaid jalanõusid ja vastupidavustreeningute tausta.

Koju jõudsime tagasi alles 23.00-ks. Meil oli plaanis tagasi olla juba 19.00 ja siis tahtsin trenni minna, aga päev kujunes selliseks, et jooksma ei jõudnudki. Veel järgmiselgi päeval olin väga väsinud ja silmad olid punased peas.

Kui maratonijooks oli umbes poolepeal, siis jäi vihmasadu järgi. Kui liikusime juba Olümpiapargi suunas, siis säras vaid päike ja ilm muutus väga kuumaks. Teel rongijaamast (maratoniraja äärest sõitsime sinna vist koguni rongi ja metrooga) Olümpiaparki oli väga palju inimesi. Tee oli tähistatud selliste siltidega nagu näiteks, et jalutades veel 15min minna. Teelt kõrvale kalduda ei saanud. Tee ääres seisid Olümpiavabatahtlikud ja aitasid neid, keda vaja või olid lihtsalt seal olemas ja suunasid inimvoolu.

Pildil on Evelin jooksmas kolmandat ringi Olümpiamängudel London 2012.

Kõikjal maratoniraja ääres oli rahvast vaatamata vihmale kaasa elamas väga palju. Igale jooksjale elati kogu aeg kaasa, kes mööda jooksis. Kõige tormilisema ergutuskisa said inglannad. Kogu aeg ergutati ka kõige viimaseid jooksjaid. Kui mainida Eesti jooksjat Evelini, siis tema paistis silma kui kõige suuremate jalalihastega naisjooksja.

Kui ma Hispaaniast ära lendasin, siis ma tõsiselt küll ei mõtelnud, et lähen ka Londonisse Olümpiamänge vaatama. See kõik tundus nii kaugel ja nii pikk sõit olevat. Kokkuvõttes olen loomulikult rahul, et seal käisin, sest minu jaoks tuli ikkagi Olümpia minu praegusesse elukohariiki. Kuhu mujale ikka nii odavalt saab minna Olümpiamänge vaatama. Meil ei olnud ju isegi öömajakulutusi.