Treeningnädala kokkuvõte

Peale veidi halvasti planeeritud eelmise nädalavahetuse treeninguid olin ma esmaspäeval täiesti väsinud. Hommikul jooksin oma igahommikuse jooksu, aga tundsin, et joosta on raske ja umbes lõunaks läksin jõusaali, et minna pilatese ja peale seda kohe TRX rühmatreeningusse. Algul tegin mõned harjutused iseseisvalt jõusaalis, aga erilist entusiasmi ei olnud. Läksin pilatese trenni ja tundsin, et ma tahan kohe koju minna. Ma ei suutnud mitte midagi teha. Isegi lihtne käte tõstmine oli nii raske. Muudkui vahtisin kella, et millal ometi trenn läbi saab ja ma koju saan minna. Kui mõni harjutus oli eriti raske, siis jätsin selle täiesti tegemata. Sellises seisus polnud mingit mõtet TRX trenni minna.

Pidin sel päeval jõusaalist ise koju jalutama, aga kuna olin nii väsinud, siis palusin, et mulle auto järgi tuleks. Teel koju oli süda paha ja kõht väga tühi. Edaspidi pean enne jõusaali minekut midagi sööma või mingi suupiste kaasa võtma. Esmaspäeviti on alati rühmatrennid ebameeldivalt lõuna ajal ja kui ma seal käia tahan, siis pean sellega kuidagi kohanema.

Teisipäeval läksin jälle joostes kohaliku spordiklubi juurde, et osa võtta ühistrennist. Tahtsin laupäeval 5km pargijooksul võistelda ja seepärast otsustasin, et liitun nende jooksjatega, kes teevad fartlekit. Keegi ei teinud, aga tehti hoopis mäkkejookse. Mulle sobis seegi. Peale minu oli mäkkejooksu tegemas veel vaid üks suhteliselt algaja naisjooksja. Jooksime klubihoonest minu jõusaali suunas soojendusjooksu. Mäkkejooksu kohani oli umbes 1km ja teine naine oli selle ajaga nii väsinud, nagu oleks jooksnud võistlustel. Ma lasin tal ees joosta ja seega ta ise valis soojendusjooksu tempo.

Minu suureks rõõmuks hakkasime mäkkejookse tegema sel teel, mida mööda olen varem korra jõusaalist koju jalutanud. Teadsin seda teed ja olin rahul, sest nii sain peale trenni seda teed koduni joosta ja sealt kohast oli koju lühem ja kergem tee kui klubihoone juurest. Üks mees (võib-olla mingi abitreener) sõitis meiega rattaga kaasa ja ta lubas kõik mäkkejooksud kaasa teha rattaga meie kõrval sõites. Ma eeldasin, et kui soojendusjooks on tehtud, siis võimleme ja teeme veel mingeid harjutusi enne mäkkejookse. Tegelikult oli aga nii, et peale soojendusjooksu puhkasime umbes paar minutit ja siis kohe algasidki mäkkejooksud.

Pidime jooksma 90sek üles mäkke ja siis alla stardikohani tagasi sörkima. Nii pidime tegema 6 korda. Mina panin esimesel korral kohe suure hooga minema, kuigi abitreener luges enne sõnad peale, et ärge üle pingutage. Ma ei pingutanudki. Ma jooksin igal korral täpselt sama kaugele kui esimesel korral. Seega jooksin kohe esimesel korral õige tempoga. Viimased 2 suutsin veelgi kaugemale joosta, sest mõtlesin laupäevase võistluse peale ja tahtsin tugevaks saada.

Mägi oli piisavalt suure tõusunurgaga, et ma suutsin 90 sekundiga läbida vaid umbes 280m, mis teeb tempoks km kohta isegi aeglasemalt kui 5min km kohta. Teine naine läbis vist ainult umbes 200m selle ajaga, sest ta jäi minust alati väga pikalt maha. Kuna ma pidin mööda seda mäge kodu suunas edasi liikuma, siis tegin iseseisvalt samast stardikohast veel ka seitsmendat korda 90sek mäkkejooksu, et kiiremini koduni jõuda. Edasi läks mäe tõusunurk juba veelgi äkilisemaks, olles umbes 15% tõusunurgaga. Sellel osal tegin kodu suunas liikudes veel lisaks kaks korda 90sek mäkkejookse. Ma olin juba väsinud ja mäe kaldenurk oli järsem ja nii jooksin viimasel korral vaid umbes 230m selle ajaga. Pärast mäge tuli üks kas tasase või väga väikese langusega osa ja seal tegin siis ühe kiirenduse 90sek ja sellel lihtsalt osal läbisin selle ajaga 400m. Peale seda sörkisin koduni ja oligi trenn tehtud. Järgmisel päeval oli mul nii alaselg kui tuharihased väga valusad. Olin rahul, sest sain lihasvaluga kinnitust, et arenen ja tegin trenni hästi.

Neljapäeval käisin jälle kohaliku klubiga ühistrennis ja seekord tahtsin joosta 6miili, sest tahtsin värskust säilitada laupäevaseks 5km võistluseks. Ma olen juba kursis, et kui lubatakse, et trenni pikkus on x miili, siis tegelikult on ikkagi pikem. Tegelikult jooksime umbes 12km, mis on umbes 7,5miili. Ma väga palju ei pingutanud ja jooksin kergelt. Meie grupis oli seekord peaaegu 30 jooksjat. Umbes poolel maal läksid pooled teist teed pidi, sest tahtsid joosta 8miili, aga kokkuvõttes jooksid hoopis üle 9miili. Seekord oli peale minu grupis veel üks naisjooksja ja ta oli minust parem. Ta jooksis trennis kiiremini ja ta olevat sel aastal jooksnud 10km võistlusel 38minutiga. Minu keskmiseks kiiruseks tuli jälle 5min 09sek km kohta. Endiselt tehti jooksu ajal pause ja oodati kogu grupi liikmeid järgi. Huvitav on see, et teised jooksevad allamäge alati nii aeglaselt, samas kui mina jooksen oluliselt kiiremini. Tasasel maal jooksen teistega võrdselt, aga tõusudel jään ikka maha. Kas teised on minust nii palju tugevamad või ei pinguta mina piisavalt või pingutavad teised tõusudel palju rohkem.

Ma jooksin trenni algul kõnniteel nii, et üks põõsas rebestas mu jope katki. Kahju, sest täpselt sellist poes enam ei müüda ja ega mul siin endaga kaasas üleliigset varustust ei ole. Pikad Nike liibekad on ka juba auklikud, kuigi olen nendega vaid ühe hooaja treeninud. Varem ei ole mul kunagi pikad liibekad auklikuks läinud. Ma olen saanud nendega nii kaua treenida, kuni materjal ära kulub ja lotendama hakkab ja selleks kulub ikka mitmeid aastaid. Nüüd on mul Nike liibekad, mis on nii halva kvaliteediga. Augud on tekkinud õmbluste juurde ja suvalisse kohta riide sees.

Mina jooksen grupis nimega hundid. Nüüd olen juba targem ja tean, et hundid ongi kõige kiiremate jooksjatega grupp. Üks jooksja pidi mind autoga koju viima ja ma jäin klubihoonesse ootama, kuni ta riideid vahetas ja pesemas käis. See võtab tal alati vähemalt 20min aega, sest ta on väga seltskondlik lobamokk. Mina aga jahtun selle ajaga maha ja trennist higised riided muutuvad ebameeldivalt külmaks ja nii ma külmetan. See on põhjus, miks mulle ei meeldi niimoodi ühistrennis käia, sest märgade riietega peale trenni jääda ei ole mõistlik.

Neljapäeva öösel vastu reedet magades tundsin, et süda lööb kiiremini kui tavaliselt. Reede hommikul oli väga raske joosta ja mõtlesin, et küll õhtul on kergem. Reedel peale jõusaali ootasin autot ja ju külmetasin siis veelgi. Reede õhtul magama minnes tundsin, et nina on umbne ja kurk kuidagi imelik. Laupäeva hommikul oligi selge, et olen haige. Kurk oli kuidagi haige ja oli nohu. Otsustasin, et haigena ma ei võistle, sest võistluspingutus nõrgestab organismi veelgi ja võistlemine olgu ainult tervetele.

Läksin siiski võistluspaika kohale, sest ilm oli karge ja päikeseline. Võistlemiseks lausa loodud. Ma otsustasin joosta rahulikult ja tutvuda rajaga, et teinekord juba võistelda. Võistlusele minnes tormasin ühest autost teise nii, et maha jäid nii soojad ja kuivad riided kui kindad. Kuigi ilm oli ilus, oli väga külm. Minu pubi hoovis oli hommikul kell 8.00 minu autojuhi auto esiaken, tagaaken ja auto katus tugeva jääkihiga kaetud. See oli esimene öökülm siin. Teepindadel jääd õnneks ei olnud. Sooja oli +3 C.

Stardipaigas oli mul juba väga külm. Seekord oli lõpetajaid peaaegu 300. Rada on tehniliselt veidi raske, sest seal on väga palju kurve igas suunas. Kui teepind on libe, siis on eriti keeruline kurve kiirelt joosta. Tasane maa ei ole, on ka mõned tõusud ja langused, aga need on kokkuvõttes väga väikesed võrreldes 3km pikkuste tõusudega. Mina plaanisin joosta umbes 5min km kohta ja sellise tempoga olid kurvid kergelt läbitavad. Minu Garmini kell suutis päris valesti pikkust näidata ja nii ma ei teagi oma tegelikke km kiirusi. Kuigi Garmin näitas, et ma jooksingi umbes 5min km kohta, siis olin ma arvatavasti veidi kiirem. Rada on ametlikult mõõdetud ja on täpselt 5km pikk. Minu kella andmetel oli aga vaid 4,76km. Esimesed 3km jooksin kergelt umbes 5min km kohta tempos ja viimased 2km jooksin kiiremini, aga mitte võistluspingutust sooritades. Kokkuvõttes sain ajaks 23min 16sek ja olin umbes 79 kohal. Kiiremaid jooksjaid kohal ei olnud, sest sama päeva õhtul toimus klubidevaheline Ekiden (see on kuue jooksjaga teatejooks, kus läbitaks kokku maratonidistants). Ma oleksin arvatavasti sel päeval naistest 5km jooksu ära võitnud, sest esimene naine sai ajaks üle 20min.

Pildil on näha torn mäe otsas, milleni jooksime pühapäevases maasikujooksu trennis. Minu kodu asub 245m kõrgusel meretasapinnast ja see torn umbes 260m kõrgusel. See torn paistab pubi akendest. Sinna minnes mõõda autoteed on minu kodust 3,4km, aga meie jooksime sinna mõõda põlde ja karjamaid. Teel sinna mõõda maastikku tuleb joosta sügavale alla orgu, et lõpuks mäe tippu jõuda. Mäe tipus on trepid, mis on peaaegu 100m ulatuses ja astmeid on peaaegu 150. Kahju, et see on mu kodust kaugel, muidu saaksin ju treppidel joostes treenida.

Võistluse start oli hommikul 9.00. Kui koju jõudsin, siis oli juba sooja +8 C ja jätkus ilusa ilmaga päev. Pühapäeval oli veidi soojem ilm ja teised jooksjad kogunesid minu pubi juurde, et minna maastikule ühistreeningule. Kuigi ma olen haige, tahtsin ikkagi jooksma minna. Seekord jooksime sopastel radadel või õigemini sopastel aladel. Radu kui selliseid maastikul joostes põhimõtteliselt ei ole. Minul erilist jõudu ei olnud ja tõuse oli väga raske võtta. Kohal oli koos minuga 5 jooksjat. Üks jooksja pudenes ära, sest väsis ära ja läks koju, seejärel läks veel üks jooksja koju ja nii jäimegi lõpus ainult kolmekesi. Lõpuosas umbes 2,5km jooksime asfaldil minu 1,5km pikkusel koduringil. Mina ärgitasin teisi mäkkejooksul pingutama ja suutsin teised mehed ära väsitada ja loomulikult oli ka ise väsinud. Nii kujuneski, et lõpuosa jooksime väga kiirelt. Kokku tuli ainult veidi üle 10km, aga ma olin rahul, sest ma eriti palju rohkem ei oleks tahtnudki. Tossud on nüüd juba piisavalt sopaseks joostud.

Sellel nädalal oli minu kõige pikemaks jooksuks neljapäeva õhtul joostud umbes 12km pikkune trenn, mille sees tegime puhkepause. Sel nädalal käisin endsielt igal päeval kaks korda päevas jooksmas ja kokku tuli 105km. Kui esimesel korral kohaliku jooksuklubiga ühistrennis käisin, siis nägin, et mingi mees oli autoga tee ääres olulistes punktides. Nüüd juba tean, et see on klubi jooksutreener ja tema nimi on Alwyn Dewhirst, kes on omal ajal (aastal 1979) jooksnud 10km ajaks 28min 48sek. Võib-olla võistles vahel isegi koos Enn Sellikuga, sest Selliku 10km tippmark (praegu kehtiv Eesti rekord) (27min 40,6) pärineb aastast 1978. Mõlemad mehed on enam-vähem ühevanused (Enn Sellik on aasta noorem). Dewhirst asub oma tulemusega Inglise läbi aegade edetabelis umbes 150. kohal. Eestis annaks sama aeg läbi aegade edetabelis 6. koha. Selliku tulemus annaks Inglise läbi aegade edetabelis umbes 11. koha.

Olen hetkel ikka veel haige. Mul on nohu ja nuuskamisest on kurgulagi valus. Võib-olla on mul ka palavik, aga seda ma ei tea, sest mul puudub kraadiklaas. Suunurka tekib vist ka ohatis, sest juba on suunurk valus ja katki. Targem oleks mõni trennivaba päev võtta ja puhata. Maganud olen alates haigeks jäämisest vähe ja halvasti, sest nohuga on halb magada. Mu silmadki hiilgavad haiglaselt. Minu haigestumist soodustas seegi, et enne mind olid mul siin kodus juba kaks haigestunut ja nüüd siis mina olin kolmas.

 

Mina ja kätekõverdused

Sellel nädalal proovisin kodus kätekõverdusi teha. Enam ma ei nokkinudki ainult peaga, vaid suutsin isegi käsi kõverdada. Tegin kolm tükki ja oleks suutnud rohkemgi teha. Olin väga rahul, sest veel augustis või isegi septembri alguses ei suutnud ma mitte ühtegi kätekõverdust teha. Ma ei ole kodus, jõusaalis või üheski rühmatrennis proovinud kätekõverduste tegemist isegi nii, et põlved on maas. Kuna ma ei ole suutnud kätekõverdusi teha, siis oli see harjutus mulle nii vastumeelne, et ma ei tahtnud isegi proovida mitte. Ometigi olen kuidagimoodi üldfüüsiliselt tugevamaks saanud.

Pildilt on näha, mismoodi mina kätekõverdusi teen. Loodan, et ma laskun ikka veidi madalamale.

 

Pildilt on näha, kuidas peaks tegema kätekõverdusi õigesti.

 

Peale pühapäevast krossijooksutrenni näitasin kaasjooksjatele ka, et ma suudan kätekõverdusi teha ja tegin koguni 5 ja oleks veel suutnud pingutada. Selle peale näitas üks jooksja mulle ette, kuidas ma neid tegin. Ma teen kätekõverdusi sõrmed sissepoole pööratult, sest nii on minu jaoks kergem. Mu pea ripub alla ja kuigi ma kõverdan käsi küünarnukist, siis ega ma päris täisnurka alla ei lasku. Ta soovitas mul edaspidi pea otse hoida ja madalamale laskuda eriti rinna langetamise arvel. Eks ma siis kunagi proovin, kui tahtmine tuleb oma tugevust uuesti proovile panna.

 

Pildil on näha kätekõverdused, milliseid mul üks jooksja teha soovitas. Ma isegi ei hakka proovima, sest ma ei suuda veel klassikalisigi teha õiesti.

 

Pildil on näha veel üks kätekõverduse viis, mida mul üks jooksja teha soovitas. Kui pildi pealt ei ole arusaadav, siis lühikirjeldus on selline, et teed kätekõverduse nii, et üks käsi toetub pallile. Veeretad palli teise käeni ja teed teise kätekõverduse teine käsi pallil. Sedagi ei hakka ma veel proovima.

Lühikokkuvõte kolmest viimsest kuust, mil treenisin Hispaanias

Aprilli lõpus 10km võistlus

Minu eesmärgiks oli ideaalse õnnestumise korral joosta keskmise kiirusega 4’06’’. Mul läks hästi ja lõpetasin ajaga 40’40’’, mis teeb keskmiseks kiiruseks 4’04’’ km kohta. Joosti kaks ühesugust 5km ringi ja mu esimese ringi aeg oli 20’20’’. Kui esimese ringi jooksin nii kiirelt, siis oli juba suhteliselt paha olla ja arvutasin, et kui aeglaselt ma võin joosta, et keskmine tuleks 4’06’’. Uskumatu, et suutsin teise ringi täpselt sama kiirelt joosta. Muudkui möödusin mu ees jooksnud naistest ja kokkuvõttes olin neljas naine. Jooksin mitteametlikult st ilma rinnanumbrita, sest kuna mul ei ole krediitkaarti, siis ma ei saanud interneti teel registreeruda ja muul viisil registreeruda ei saagi. Võistluse start oli õhtul 18.00 umbes.

Ma olin väga õnnelik, et jooks õnnestus väga hästi. Kohalikud rääkisid, et rada on tasane ja kiire. Päris tasane ikka ei olnud. Oli mingi pikk tõus, aga tõusunurk oli väike. Sooja oli +26 C ja kohalikud jooksjad kaeblesid, et liiga palav on. Minu jaoks oli sobiv temperatuur ja ma ei kurda millegi üle. Treeningud enne seda võistlust olid läinud hästi. Ainuke mure oli, et viimastel päevadel enne võistlust tundsin, et ma jooksen kohati täistallal. See oli märk, et olen väsinud. Ka võistlusel jooksin ligi pool distantsi täistallal.

Deniast lahkumine ja Kesk - Hispaanias treenimine

Sõitsin Kesk - Hispaaniasse mägisesse piirkonda elama ja treenima. Algul oli plaan minna sinna ainult umbes kuuks, aga kujunes nii, et jäin sinna umbes kolmeks kuuks. Algul oli seal väga raske treenida, sest mäed olid kohati 3,5km pikad ja suure tõusunurgaga. Tundsin, et mu keha ei kohane selliste raskete mägedega. Ma ei saanud oluliselt tugevamaks, aga lootsin siiski ja jätkasin treenimist.

Lõigutrennid tegin mondo kattega korralikul kergejõustikustaadionil. Lõigutrennides arenesin kenasti. Mingil hetkel juunis oli tunne juba hea, tundsin, et suudan kiiremini joosta ka raskel maastikul krosse ja staadionil ennast tagasi ei hoidnud. Tegin treeningu mõttes kaasa ühe 10km pikkuse maasikukrossi võistluse  ja seal hoidsin ennast tagasi, et mitte teha maksimaalset pingutust. Usun, et kuigi oli eesmärgiks ennast tagasi hoida, siis raja raskuse tõttu ma ikka pingutasin väga maksimaalse pingutuse lähedaselt. Rada oli kurviline, mägine ja lahtise ülikuiva kõvakstambitud mullaga. Tehniliselt oli raske rada, sest mäest alla joostes ja kurve võttes oli libe ja pidi ettevaatlikult jooksma. Keskmiseks kiiruseks sain 4’15’’ ja olin rahul, sest arvasin, et ma ei suuda nii kiirelt. Jooksin mingi mehega pidevalt kõrvuti ja tema läks minust kogu aeg mäkketõusudel mõõda ja mina püüdsin ta tasasel osal ja laskumistel kinni. Lõpuks jäi ta minust maha, sest ma kiirendasin.

Samal perioodil tegin staadionil mitu lõigutrenni, kus ma ei hoidnud ennast absoluutselt tagasi. Muudkui pingutasin nii palju, kui vähegi minu sees oli. Ma jooksin ennast treeningutel täiesti tühjaks, aga eesmärk oli ühel väidetavalt kiirel 10km maanteejooksul hästi võistelda. Võistluseks olin tühi ja nii joosta ei suutnud, kui pidanuksin. Kokkuvõttes täitsin eesmärgi, joosta 10km alla 40min, aga rohkemaks ei suutnud. Kui õigesti mäletan, siis sain ajaks umbes 39min 51sek. Rada jälle kiire ei olnud minu jaoks, sest ma olin väsinud. Rada oli täis mägesid, aga mitte järske. Võib-olla tõesti oli rada kiire, aga kuna ma olin üle treeninud, siis minu jaoks oli igasugune rada raske. Ma ei jaksanud isegi allamägeosadel ilusti joosta. Olin pettunud. Jooks toimus umbes juuni lõpus ja hommikul 9.00 oli start. Oli soe, aga mitte midagi üleliia kuuma. Võistlesin ametlikult. Osavõtjaid oli umbes 5000. Kokkuvõttes olin vist 4. naine. Auhindu said nii suurel võistlusel aga vaid kolm esimest ja mingeid vanusegruppe ei olnud. Stardimaks oli kõrge – umbes 17EUR.

Pildil on maastik Kesk - Hispaanias, millisel treenisin. Jooksin mägedes, kus tuul puhus ja maju ei olnud v.a. mõni üksik. Päikese eest katiseks kuskile varju minna ei saanud. Vahel kohtasin jooksuteel lambakarja koos saatjakoeraga, vahel matkajaid ja rattureid treeningul. Mulle seal vabas (jooksurajad olid ikkagi normaalsed ja laiad kruusakattega autoteed) looduses meeldis. Mäed olid joostavad, kuid väga rasked. Nüüd on mul siin Inglismaal samasugused või isegi raskemad mäed, aga Inglismaal treenin asfaldil. Tunnen, et saan tugevamaks ja olen mägedest üle.

Teadsin, et edasi on mul vaja rahulikult võtta ja ületreeningust taastuda. Järgmised 2 nädalat püüdsin võtta rahulikumalt ja staadionitrenne ei teinud. Samas treeningtingimused olid samad ja rajad olid endiselt mägised ja rasked. Mõistuse hääl küll ütles, et peaksin ära minema mujale treenima, aga jäin ikka sinna.

Edasi enam midagi head korda ei saatnud ja ühelgi võistlusel ei võistelnud. Ei suutnud ma enam staadionil treenida ja ega ma enam staadionile ei kippunudki. Sooja oli vahepeal pidevalt +37 C. Mulle selline kuumus sobis. Ilma üle ma ei kurda midagi. Soe ja kuiv kliima oli mõnus, lihased olid kogu aeg korras ja midagi kuskilt ei valutanud. Viimse kuu olin seal juba peaaegu iga päev mõteldes, et tahan ära. Olin lubanud, et jään nii kauaks, kuni olin ja seepärast olingi nii kaua.

Pildil on maastik Kesk - Hispaanias, millisel treenisin. Pildil on näha pilved, aga tegelikult oli enam aega taevas sinine ja pilvitu. Kui Kesk - Hispaaniasse jõudsin, siis oli loodus roheline, aga kui hakkas pidevalt +35 C ja soojema ilmaga periood, siis loodus läks kõrbevärvi päevapealt. Kui sooja oli ainult +30 C, siis tundus juba külm, sest keha oli +37 C-ga harjunud.

Hispaaniast lendasin otse Inglismaale. Kui sinna jõudsin, siis olin oma hooajas pettunud ja nii tuligi Inglismaal kohe pikem jooksupaus (veidi üle 2 nädala), kus puhkas nii vaim kui keha. Puhkusest oli kasu, sest edasi hakkasin jälle hoolega treenima. Siiani olen iga päev käinud kaks korda päevas jooksmas ja mõnel päeval on teine kord olnud vaid 2km pikk. Praegu on mul mingi kinnisidee, et tahan igal päeval 2 korda joosta. Ma ei taha puhata. Ma ei julge puhata, sest kardan, et äkki murdun siis ja nii tulevad pikemad pausid sisse. Kui puhkan, siis tekib energia ülejääk ja hakkan lollusi tegema. Parem jooksen. Kui ükskord jälle normaalse plaani järgi treenima hakkan, küll siis puhkan, kui on õige aeg. Praegu treenin treenerita ja ilma igasuguse plaanita lihtsalt tunde ja tahtmise järgi.

Muljed paraolümpialt London 2012

Paraolümpiamänge vaatasin teleka vahendusel. Endiselt olen Inglismaal ja mitu Inglise telekanalit näitas pidevalt paraolümpiamänge. Ega ma otseselt teleka ees ei istunud pikki tunde. Kui mul tekkis vaba moment, siis panin teleka mängima ja mis ala parajasti näidati, seda vaatasin.

Paraolümpiast kirjutan seetõttu, et nägin selliseid alasid või õigem on ütelda erilisi sportlasi, keda varem ei olnud näinud ja ei osanud ettegi kujutada, kuidas mõnda ala tehakse. Toon siin mõned erilisemad näited, mis mulle silma jäid. Sellised sportlased on eeskujuks kõikidele tervetele sportlastele ja mitte ainult sportlastele vaid kõikidele inimestele.

Nägemispuudega alad

Ma ei tea, kas seal võistlevad sportlased on täiesti pimedad või näevad nad midagi osaliselt. Et võistlustel oleks võrdsed tingimuse kõigile, siis kannavad kõik nägemispuudega sportlased võisteldes silmaklappe.

Naiste 100m jooks (nägemispuudega)

Iga võistleja saab enda valdusse kaks rada. Kahe raja vahelisele joonele astumine on minu teada lubatud. Nägemispuudega jooksja randme küljes on nöör ja selle abil on ta kinnitatud nägijast saatjamehe külge, kes juhib teda kõige otsesemat teed finiši poole jooksma. Nöör on lühike, nii, et nende käed on peaaegu kokku seotud. Meesjooksja peab loomulikult olema piisavalt kiire ja olema koos treeninud, et neid mõlemat saadaks edu.

Pildil on Terezinha Guilhermina võites 100m jooksu.

Võitjaks tuli brasiillanna Terezinha Guilhermina. See jooks jäi meelde, sest võitja oli nii õnnelik ja lisaks jooksis hämmastavalt kiire aja ja oma klassis koguni maailmarekordi. Võitja aeg oli 12,01. Toon siinkohal võrdluseks Eesti naisjooksjate selle suvehooaja parima 100m aja, mis on 11,91 ja paremuselt teine aeg on juba 12,02. Terezinha jooksis selle täielikus pimeduses ja ka treenib arvatavasti igapäevaselt täielikus pimeduses, samas kui eestlannade tulemused on joostud nähes rada ja ka treenides on olnud võimalus silmadega ümbrust jälgida.

Meeste kolmikhüpe (nägemispuudega)

Abiline juhatab võistleja hoojooksu alguse kohale ja suunatakse täpselt selles suunas, kus on hüppekast. Seejärel abiline lahkub. Teine abiline on samal ajal äratõukekoha ja hüppekasti vahel ja kisab, karjub või teeb kõva häält. Selle hääle suunas võistleja jookseb. Kui võistleja on jõudnud valju häält tegevale abilisele küllalt lähedale, siis abiline astub kõrvale, et võistleja saaks liivakasti hüpata kolme sammuga.

Pildil on meeste kolmikhüppe hoojooksul Duan Lin.

Ma juhtusin seda ala nägema siis, kui võistleja Luciano dos Santos Pereira kaldus rajalt kõrvale ja jooksis mõõdulindile ja kohtunikele otsa nii, et kohtunikud kukkusid koos tooliga pikali. Teine eriline juhtum oli selline, et võistleja kaldus rajalt kõrvale alles peale äratõuget ja maandumise suund kaldus liivakastist välja. Ta maandus ühe jalaga liivakasti äärele ja teine jalg maandus liivakasti äärel olevale hüppe pikkust näitavale ribale. Ta sai kindlasti vigastada.

Pildil on kolmikhüppaja Luciano dos Santos Pereira.

Võitjaks tuli Denis Gulin Venemaalt tulemusega 12m 91cm. Eesti meeste selle välishooaja edetabelis annab see tulemus 26. koha, samas kui edetabelijuhi tulemus on 16m 67cm.

Meeste jalgpall (nägemispuudega)

Juhtusin ühte mängu nägema ja imestasin, kuidas nad küll teavad, kus pall asub ja kuidas nad oskavad palliga nii hästi hakkama saada. Väljak on mingi kunstkattega, kui ma õigesti mäletan. Väljaku suurus 42m x 22m ja värava suurus 2m kõrge ja 3m lai (tavajalgpalliväljaku suurus rahvusvahelistes mängudes on 100-110m x 64-75m ja värav on 7,32m lai ja 2,44m kõrge). Platsimängijatel peavad olema silmaklapid, et kõik oleksid võrdsete tingimustega. Väravavaht võib olla täiesti nägija. Platsi ääres on kõrgemad servad, et pall liiga kaugele ära ei kaoks, kui läheb piiridest välja. Pall teeb häält, et mängijad teaksid, kus pall asub. Teisel pool väravavõrku seisab abiline, kes annab valjusti hüüdes teada, kus värav asub, et mängijad oskaksid palli õigesse kohta lüüa.

Pildil on nägemsipuudega sportlaste jalgpall.

See mängu on päris ohtlik. Ma juhtusin nägema mängu sellisel hetkel, kus üks mängija kukkus pikali ja siis teised kaks jooksid talle kogemata otsa ja üks neist lõi otsa joostes kogemata jalgpallijalanõuga maaslamajale vastu nägu.

Meeste kõrgushüpe

Mina juhtusin nägema mehi, kes hüppasid ühe jalaga kõrgust, sest teine jalg oli arvatavasti amputeeritud. Mees seisis enam vähem mati keskel ja hüppas kolm sammu, mis oli siis nagu hoojooks ja seejärel tõukas oma ainukese jalaga otse pea ees üle lati.

Pildil on Flavio Reitz.

Pildil on Lukasz Mamczarz.

Flavio Reitz Brasiiliast sai 5. koha tulemusega 1m 68cm. Poolakas Lukasz Mamczarz sai 3. koha tulemusega 1m 74cm ja sellest tulemusest kõrgemale ei hüpanud keegi.

Naiste kettaheide

Ma juhtusin nägema naiste kettaheidet, mida sooritati heiteringis mingil toolil istudes. Ringi keskel oli post, millest naid said ühe käega kinni hoides teis käega ketast heita. Nägin seda hetke, kui inglanna Josie Pearson heitis oma klassis maailmarekordi tulemusega 6,58m. Kuigi mõned naised heitsid samas klassis rohkem meetreid, siis määrab lõpptulemuse vist kuidagi puude aste ja seega meetreid korrutatakse mingi koefitsiendiga. Näiteks neljas koht sai tulemuseks 12,96m.

Pildil on Josie Pearson.

Käisin Olümpiamängudel London 2012

Käisin Londoni Olümpial naiste maratonijooksu vaatamas 5.augustil 2012. Vihma sadas, aga ikkagi oli tore. Eelnevalt oli interneti teel järgi uuritud, et kuhu auto jätta ja kuidas kõige paremini rongiga kohe raja äärde kohale saada. Autoga sõitsime Lutoni lennujaama raudteejaama parklasse ja sealt edasi rongiga otse maratoniraja äärde.

Kui olime alles teel, siis oli ilm kuiv ja ilus, kuid kaugelt paistsid sünged vihmapilved. Kui rongiga kohale jõudsime, siis juba sadas. Vihmakeepe meil ei olnud. Pidime hakkama saama ühe vihmavarjuga ja osaliselt see õnnestus. Ma tahtsin raja ääres seistes jooksjates pilte teha ja nii eriti liidergruppi jälgida ei jõudnud. Seisin kohas, kus nägin jooksjaid ühes suunas minemas ja siis teises suunas tagasi tulemas. Tagasi tulles oli näiteks esimesel ringil selles kohas 8miili märk.

Pildil on naiste maratonijooks kolmandal ringil Olümpial London 2012.

Ma tahtsin näha, millised need tippnaised tegelikult välja näevad. Liidergrupp jooksis nii kiirelt mööda ja neid oli koos palju, et tegelikult neid ma nagu ei jõudnudki tähele panna. Juba hiljem, kui liidergrupp venis pikemaks, siis suutsin tuvastada Kimberley Smith’i Uus-Meremaalt, kes sai kokkuvõttes 15. koha ajaga 2h 26min 59sek. Kim jooksis algul liidergrupis. Ma tahtsin seda naisjooksjat oma silmaga lähedalt näha, sest internetist olen leidnud temast pilte, kus ta näeb välja ülipeenike. Tegelikkuses ta paistis küll peenike, aga ei midagi ekstreemselt peenet. Kui ma õigesti mäletan, siis viimast ringi jooksis ta juba kuidagi longates või oligi see tema jooksustiil.

Pildil on naiste liidergrupp kolmandal ringil Olümpiamängudel london 2012. Näha on, et venelanna on veel piisavalt kaugel maas.

Nägin valgeid Portugali jooksjaid, keda olen ka Portugalis treenides näinud ja ühega neist vist isegi koos võistelnud. Nad jooksid kõik minu arvates hästi, kuigi medali eest võidelda ei jaksanud. Ikkagi valged jooksjad mustade vastu ja üks (Jessica Augusto) neist oli koguni 7. Kohal ajaga 2h 25min 11sek.

Pildil on Jessica Augosto kolmandat ringi jooksmas naiste maratonil Olümpiamängud London 2012.
Kui viimast ringi joosti, siis mina veel venelannat liidergrupis ei näinud mustadega koos, aga ometi suutis valge venelanna (Tatjana Petrona Archipova) võtta pronksi. Tore.

Nägin ka Constantina Dita’t, kes oli Pekingis Olümpiavõitja ja seekord kuskil palju kaugemal positsioonil. Siiski sellised sportlased innustavad jooksma, sest ta on ju 42 aastane ja mina olen ikka päris noor sellega võrreldes. Ta saavutas 86. Koha ajaga 2h 41min 36sek.

Pildil on Constantina Olümpiamängudel London 2012.

Erilise mulje jättis mulle silmatorkavalt ülekaaluline (võrreldes teiste jooksjatega) Ekuadori jooksja Rosa Chacha, kes sai kokkuvõttes 83. koha. Ta jättis mulle erilise mulje, sest oli hea näide, et kaal ei mängi nii suurt rolli ja tegi ikka paljudele palju peenematele jooksjatele ära ning lisaks jooksis oma selle hooaja parima tulemuse. Statistikaandmete kohaselt on ta vaid 155cm pikkune ja isegi siis, kui ta paistab paks välja, on ta kaalunumber ikkagi väike, sest ta on nii lühike.

Pildil on Rosa Chacha, kes oli Olümpiamängudel London 2012 teiste naisjooksjatega võrreldes selgelt ülekaaluline.

Vaadates Constantina’t ja Rosa’t jooksmas, mõtlesin, et kui nemad suudavad, siis suudan ka mina.

Maratonipäev oli väga pikk ja väsitav. Ärkasime siin juba hommikul kell 5.00, et Londoni suunas hakata liikuma. Maratoni ajaks jõudsime ilusti kohale raja äärde. Peale jooksu vaatamist läksime veel ka Olümpia Parki ja kergejõustikustaadioni juurde. Kuna meil ei olnud ühegi ala piletit ostetud, siis me Olümpia parki ei pääsenudki. Kuna seal olevat ülerahvastus, siis lasti sinna parki ainult piletitega inimesi, kuigi eelnevatel päevadel pääses sinna ka piletita ringi jalutama. Olime piisavalt lahedal staadionile, aga samas siiski ka kaugel. Ikkagi oli mõnus.

Pildilt võib leida musta värvi võistlusriietes ja valge nokamütsiga Kimberley Smith'i.

Kuna olime nagunii Londonis, siis tahtsid mu reisikaaslased, kes olid esimest korda Londonis, minna ka Buckingham Palee juurde. Selline mõte tekkis alles Londonis olla ja kõik muu peale maratoni jooksmist oli meil plaanimata. Mina olen ise varem Londoni kesklinnas ringi jalutanud. Sõitsime rongiga Olümpia pargist otse Buckingham Palee suunas, siis mina tahtsin omakorda juba ka Hyde parki minna, sest see asus seal suhteliselt lähedal ja sama rongiga sai sinnani sõita. Lõpuks olime kõik rahul, et Hyde parki laksime, sest seal oli suure ekraaniga Olümpiavõistluste organiseeritud vaatamine ja saime ka Olümpiasuveniire osta. Park oli ülerahvastatud. Mõnus oli osa saada suurest Olümpiapeost.

Teel tagasi rongipeatusse, et sõita Lutoni lennujaama, sest jätsime sinna auto, et oleks lihtsam reisida, liikusime jalgsi. Käisime nii Rohelises pargis, kui Buckingham Palee ees, liikusime maratoni stardi/finiši alal The Mall-il, vaatasime ka Big Ben-i ja parlamendihoonet, nägime vaateratast Thamesi jõel. Mina astusin kiirelt läbi Brasiilia majast, mis jäi tee aarde, sest seal reklaamiti juba järgmist suveolümpiat. Lõpuks jõudsime rongijaama ja asusime kodu poole teele. Me kõik olime muidugi väsinud, sest olime peaaegu 8 tundi Londonis ringi liikunud ja peale minu ei olnud teistel nii mugavaid jalanõusid ja vastupidavustreeningute tausta.

Koju jõudsime tagasi alles 23.00-ks. Meil oli plaanis tagasi olla juba 19.00 ja siis tahtsin trenni minna, aga päev kujunes selliseks, et jooksma ei jõudnudki. Veel järgmiselgi päeval olin väga väsinud ja silmad olid punased peas.

Kui maratonijooks oli umbes poolepeal, siis jäi vihmasadu järgi. Kui liikusime juba Olümpiapargi suunas, siis säras vaid päike ja ilm muutus väga kuumaks. Teel rongijaamast (maratoniraja äärest sõitsime sinna vist koguni rongi ja metrooga) Olümpiaparki oli väga palju inimesi. Tee oli tähistatud selliste siltidega nagu näiteks, et jalutades veel 15min minna. Teelt kõrvale kalduda ei saanud. Tee ääres seisid Olümpiavabatahtlikud ja aitasid neid, keda vaja või olid lihtsalt seal olemas ja suunasid inimvoolu.

Pildil on Evelin jooksmas kolmandat ringi Olümpiamängudel London 2012.

Kõikjal maratoniraja ääres oli rahvast vaatamata vihmale kaasa elamas väga palju. Igale jooksjale elati kogu aeg kaasa, kes mööda jooksis. Kõige tormilisema ergutuskisa said inglannad. Kogu aeg ergutati ka kõige viimaseid jooksjaid. Kui mainida Eesti jooksjat Evelini, siis tema paistis silma kui kõige suuremate jalalihastega naisjooksja.

Kui ma Hispaaniast ära lendasin, siis ma tõsiselt küll ei mõtelnud, et lähen ka Londonisse Olümpiamänge vaatama. See kõik tundus nii kaugel ja nii pikk sõit olevat. Kokkuvõttes olen loomulikult rahul, et seal käisin, sest minu jaoks tuli ikkagi Olümpia minu praegusesse elukohariiki. Kuhu mujale ikka nii odavalt saab minna Olümpiamänge vaatama. Meil ei olnud ju isegi öömajakulutusi.

Kohaliku jooksuklubiga koos treenimine

Esimene ühistrenn kohaliku jooksuklubiga

Kohaliku jooksuklubi jooksjad kutsusid mind klubi ühistreeningutesse, mis toimuvad igal teisipäeval ja neljapäeval kell 19:00. Algul lubasin küll sinna minna, aga siis kui minema pidin, hakkasin kartma. Õnneks läksin ikkagi järgmisse ühistrenni kohale ja olen rahul, et läksin.

Mul on kodust klubihoone juurde umbes 3,4km. Tee läheb ainult allamäge ja ma läksin sinna joostes. Koju tagasi tulla plaanisin ka joostes, sest teisiti ei saa. Kohalik jooksuklubi on loodud juba 1907 aastal ja seal on hetkel umbes 600 liiget. Ühistreeningutele koguneb kokku suur hulk inimesi ja kõik jagatakse oma jooksukiiruse alusel gruppidesse. Klubiga koos saab käia jooksmas ka nii, et ei ole selle klubi liige.

Jooksjad jagatakse kiiruse alusel gruppidesse. Mina kuulun gruppi hundid ja see tähendab vist seda, et 10km joostakse võistlustel 40min ringis või aeglasemalt. Veel on olemad grupp šaakalid, tiigrid ja puumad, aga nende kiirusi ma ei tea veel. Õhtul kella seitsmeks kogunesid klubihoone saali jooksjad ja neid võis olla kokku 200-300 ringis. Enne jooksma minemist rääkis keegi midagi ees ootavatest võistlustest ja vist ka treeningutest. Õnneks rääkis mulle üks mees, et ta läheb peale jooksmist sellese pubisse õhtut veetma, kus mina elan ja nii saab ta mind autoga koju viia. See oli väga hea uudis.

Pildi abil võib aimu saada kohalikest maastikest ja mägedest.

Selles pundis, kuhu mina kuulusin, oli 15-20 meest. Mina olin ainuke naine. Grupp läks koos jooksma ja mul ei olnud mingitki aimu, mis mind ees ootab. Mõned jooksid veidi kiiremini, aga üldiselt hoitakse üsna ühesugust tempot. Jooksustiil oli selles mõttes kummaline, et mingi umbes iga 2km tagant või strateegiliselt olulises pöördepunktis tehti peatus ja oodati kogu grupi liikmed järgi ja siis joosti koos edasi. Ma olen harjunud jooksma ilma peatusteta, aga kohanen oludega ja peatustega on ikka lihtne joosta küll.

Aeg-ajalt oli tee ääres vist mingi treener oma autoga. Ma ei tea, mis see eesmärk oli. Ju ta vaatas, et kõik on terved ja et ei ole mingeid traumasid juhtunud ja et kõik jooksevad vastavalt oma võimetele. Ta oli vahel sellistes kohtades, kus oli nagu pöördepunkt, et kas minna 6, 8 või 10 miilisele ringile. Ma ei ole harjunud, et treener turvab raja ääres.

Kui jooksurada kirjeldada, siis see on kirjeldamatu. Joosti sellistes kohtades asfaldteedel, kus ma ei olnud kunagi varem käinud. Suure tee äärest pöörati väiksematele tänavatele, kus oli väga vähene liiklus. Ma elan sellises piirkonnas, mida nimetatakse Inglismaa üheks mägiseimaks piirkonnaks. Mäed olid nagu lõputud ja lisaks veel ka piisavalt suure tõusunurgaga. Umbes 5km oli järjest tõusu ja alles siis tuli veidi kergem pikema langusega osa. 5km sees oli ka muidugi mingi laugem osa ja lühike ja järsk langus, aga see eriti ei aidanud, sest langus oli järsk ja seda ei saanud vabalt joosta. Tõusudest üles joostes oli kiirus ikka pidevalt üle 6min km kohta. Ma olin suhteliselt grupi lõpus mäest üles joostes, aga oli mehi, kes olid minust veel nõrgemad.

Kui saabus hästi joostav langusefaas, siis olin ma grupi liidrite hulgas ja ma ei pingutanud nagu võistlusel vaid ikka nagu tavalises trennis. Kokku jooksime umbes 8,5 miili ja minu üllatuseks oli keskmine kiirus isegi 5’09’’. Ma arvasin, et keskmine kiirus on ikka palju aeglasem. Umbes 4miili joosti valges ja viimased 4miili pimedas. Läksime jooksma natuke peale 19:00 ja juba hakkas ämarduma. Lõpumiilid joosti ikka täielikus pimeduses, sest joostakse väikestel teedel, kus ei ole valgustust. See pimedatel tänavatel jooksmine üllatas mind täielikult. Ma olen Eestis nii ära harjunud, et kõikjal on valge ja jookse palju tahad.

Pildi abil võib aimu saada kohalikest maastikest ja mägedest.

Pimedas jooksmine pidigi siin tavaline olema ja isegi talvel hakkavad trennid kell 19:00 ja siis on kohe algusest peale kottpime. Õnneks trenni alguses oli seekord veel valge ja ma sain imetleda ilusaid maastikke. Pimedal ajal pidid kohalikud jooksma käe külge kinnitavate lampidega. Ju mina siis pean ka sellise lambi endale ostma, kui tahan kohalikega koos joosta.

Kui lõpuni jäi veel umbes 3km ja oli juba pime, siis olin mina pidevalt grupis kõige viimane jooksja. Ma olin vist mägedes jooksmisest väsinud ja pimedas joostes ma jooksen aeglasemalt ja ettevaatlikumalt kui valges. Küll harjun ka pimedas jooksmisega. Peale sellist hilja hakkavat, raskel maastikul ja pimedas tehtavat trenni mõtlesin, et mina enam nendega ühistrenni ei lähe.

Teine ühistrenn minu piirkonnas elavate kohalike jooksjatega

Esimesse trenni võtsin kaasa paberile kirjutatuna oma e-posti aadressi, sest lootsin, et nii saan kohalikega koos jooksma minna või et siis saan teada, kas keegi saab mind peale järgmist trenni koju tuua autoga. E-posti aadressi jagamisest oli kasu, sest mind kutsuti minu kodupiirkonnas toimuvale pühapäevahommikusse maasikul joostavasse trenni. Algul ma keeldusin sellest, sest mul on ainult 1 paar jooksutosse ja ma ei tahtnud neid sopaseks ja märjaks teha. Pealegi tahtsin oma igahommikuse 6,3km teha ja kuidas ma siis ikka teen 2 trenni praktiliselt järjest.

Jooksingi pühapäeval oma igahommikuse 6,3km ära ja sõin kõhu mõnusalt täis. Mõttes oli, et istun ülejäänud päeva arvuti taga. Kui 9:00-ni jäi veel ligi 5min aega, siis hakkas järsku kiire, sest minu autojuht küsis, et kas ma siis teistega koos jooksma ei lähegi ja et ta võib mind sinna ära viia. See oli 3,5km kaugusel ja algselt plaanisin ma sinna minna ise joostes kohale, sest see ei asu kuskil sügavas orus vaid ikka joostavatel teedel. Ma olin koheselt trenniriietes ja õnneks seltskond ootas kedagi hilinejat ja mul vedas, sest ma hilinesin sinna isegi paar minutit. Koos minuga oli ühistrennis 9 jooksjat.

Kuna ma olin e-maili teel teatanud, et ma ei tule ja mul ei ole jooksutosse ja ma ei taha oma jooksutosse ära määrida, siis sain sellekohaseid lõbusaid kommentaare. Kõikidel teistel olid krobelise mustriga maastikutossud jalas. Õnneks oli ilm ilus ja päikseline. Kõik peale minu olid lühikeste pükstega. Kuna mingil hommikul oli külm, siis ma hakkasin jooskma pikkade pükstega ja enam ei kipu lühikesi pükse jalga panema, kuigi ilma poolest veel võiks. Täna oli sooja 16 kraadi.

Kokku joosti 1h ja 11min maastikul. Seda 1h ja 11min joosti ligi 1,5 tunni jooksul, sest endiselt tehti iga teatud aja tagant pause ja oodati kõiki järgi või joosti mingi mäe otsa ja siis puhati seal ja oodati kõiki järgi. Lisaks võttis omajagu aega see pidev üle aia või aia vahelt läbi ronimine. Enamasti on kõikjal kiviaiad tõkestamaks loomade liikumist. Üle kiviaedade lähevad tavaliselt astmed või on tehtud ülikitsas vahe, millest külg ees läbi mahub.

Minu jaoks joosti täiesti tundmatutel radadel ja seal ma ise seigelda ei oska. Kohati oli mingi rada olemas ja kohati joosti nagu lihtsalt kuskil metsa all, lagedal põllul või muruplatsil. Ikka täielik maastikujooks, mitte nii, nagu Eestis. Eestis on maasikurajad tehtud tasaseks ja seal ei arenda küll hüppeliigest või maastikul jooksmist. Ma rääkisin neile, et Eestis toimub 12km krossijooksuvõistlus siledal asfladil ja me naersime selle üle tublisti.

Rajad olid kohati rasked ja kohati kerged minu jaoks. Tegelikult joosti ikka suhteliselt aeglase tempoga ja teised imestasid, et miks ma üldse higine ei ole või miks ma ei hingelda.  Kuna see kommentaar ei tule minu suunas esmakordselt, siis ma hakkan juba mõtlema, et kas ma tõesti ei pinguta trennis piisavalt. Kui jooksu sees teha ikka pidevalt pause, siis ju puhkan ja taastun. Sageli oli kiirus 7min km kohta, aga see tekkis nii, et kuskilt üle ronides ikka kiirus langes ja ega ma kogu aeg kella kinni ei pannud. Ma jooksime kokku umbes 11,2km. Kui oli mingi mägine osa, siis oli mul tüsiseid raskusi mäest üles minemisel. Viimasel raskel tõusul tahtsin ma jalutama hakata, aga ikka suutsin edasi joosta. Kui mäe otsa jõudes selja taha vaatasin, siis nägin, et teised juba jalutavadki.

Selline maastikul jooksmine on päris huvitav ja kindlasti teeb mind üldfüüsiliselt tugevamaks ja treenib tublisti hüppeliigeseid. Vahel on rada nii kitsas, et kõrvenõgesed kõrvetavad jalgu ja vahel on raja ääres teravate lehtedega pöösad, mis võivad riideid lõhkuda ja kriipida. Rada on kohati väga sopane, aga mul oli nii palju aega ja energiat üle, et ma jõudsin pidevalt jalge ette vaadata ja mu jooksutossud ei saanudki pealt sopaseks. Ma kohanen kohalike oludega, jooksen pimedas, võtan suuri tõuse ja jooksen maastikul.

Igal laupäeval on lähedal olevas linnas 5km pargivõistlused, mis on kõikidele tasuta. Ma tean küll sellest, aga mu autojuht ei saa  mind sinna viia. Kohalikud jooksjad ütlesid, et nad lähevad järgmisel laupäeval sinna võistlema ja sõidavad nagunii minu maja eest mööda ja võtavad mind ka sinna kaasa kui ma tahan.

Küll inglased on ikka lahked. Inglise jooksukultuur on ikka hoopis midagi muud kui Eestis. Jooksuklubi organiseerib alati ühiselt võistlustele sõitmist. Ühistrenne tehes arvestatakse kaasjooksjatega ja oodatakse kõiki järgi. Üldistades on Eestis igaüks iseenda eest väljas individualist. Kes ikka teist joostes järgi ootab ja kust leida jooksjaid, kes koos ühiselt treenivad.

Mul ei ole enam treenerit

Kõige halvem uudis peale 4,4km võistlust on minu jaoks see, et minu ja mu treeneri teed läksid nüüd lahku ja põhjuseks on minu finantsraskused. See uudis tuli mulle väga ootamatult ja ma olen terve nädala emotsionaalselt tasakaalust väljas olnud. Ei taha ma enam treenida ega ka midagi muud teha. Kadus motivatsioon ja treeningtahe. Loomulikult saan ma sellest üle, aga praegu on mul valus ja raske.

Mul ei ole mingit tagavaraplaani välja mõeldud, et mida nüüd peale hakkan. Mul ei ole mõttes ühtegi teist treenerit. Ma ei tea, kuidas nüüd edasi teen. Tean, et loodus ei salli tühja kohta, aga hetkel ma veel ei tea, kuidas see tühi koht täitub ja mis edasi saab.

Sellel nädalal pidin tegema juba esimese koormusnädala peale kerget nädalat, aga tegelikkuses kujunes hoopis nii, et ma olen sihitult jooksnud, sest tahe treenida kadus ära tänu treenerile. Igal hommikul ärgates olen jooksnud 6,3km, sest nii on lihtne joosta ja seda trenni ma ei taha mitte mingil juhul ära jätta. Nii saan vähemalt olla kindel, et vähemalt natukenegi jooksen ja teen vähemalt ühe trenni.

Kokkuvõttes olen igal päeval sel nädalal siiski käinud 2 korda jooksmas, aga kõige pikem õhtune trenn oli ühel päeval 4,4km ja ülejäänud kordadel 2-3km. Päev läbi ei ole suutnud ennast kokku võtta, et trenni minna ja siis läksin korduvalt alles õhtul 22:00 pimedusse jooksma. Algul oli küll õudne, aga pimedusega harjub ära. Ma jooksen helkurvest seljas keset teed ja tee keskel olevat valget joont ikka näen. Kuna olen käinud pimedas jooksmas, siis nüüd juba tean, et mu koduring on siiski kohati valgustatud, kui nii võin õelda. Kõige pikem pime lõik on 800m pikk ja ülejäänud on umbes 300-400m pikkused pimedad lõigud. Kui ikka väga tahta, siis võib sellistes tingimustes joosta küll, aga teistel nii ei soovita teha.

Korra jooksin õhtul siiski peaaegu 14km, aga seda tänu kohaliku klubi jooksjatele. Üksi ma küll ei oleks jooksnud. Eile tegin õhtuse trenni 22:30, täna tegin hommikuse trenni 6:30 ja õhtuse trenni juba hommikul 9:00, sest kohaliku klubi jooksjad kutsusid mind jälle jooksma ja nii tuli nn tänaõhtuseks trenniks veidi üle 11km. Kohalikega jooksmisest kirjutan teinekord. Sel nädalal suutsin tänu kohalikele jooksjatele kokku joosta umbes 90km ja käisin igal päeval 2 korda jooksmas, kui 2km pikkust trenni võib nimetada trenniks. Loodan, et kohalikud jooksjad kutsuvad mind edaspidigi jooksma ja ei lase mul üksi kodus nukrutseda.

Rühmatreeningud, millest Inglismaal osa võtan

Rannavormilaager

Minu esimene rühmatrenn kannab eestikeelset nime rannavormi tekitamise laager. Pikemalt lahtiseletatult liitusin ühe jõusaaliga ja seal on selline rühmatreening, millel nimeks Eesti keelde tõlgituna rannavormilaager. Trenni pikkus pidi olema 60min, aga oli umbes 50-55min. Kirjeldan seda trenni, sest tegelikult võib igaüks sellist laagrit endale organiseerida. See on pigem nagu laste kergejõustikutrenn. Trenn toimus väljas, sest ilm oli soe ja ilus.

Trenn algas kergejõustikutreeningule sarnase soojendusega. Joosti väikesel korvpalliplatsil 2 ringi ühes suunas ja 2 ringi teises suunas. Seejärel hüpati pool ringi külg ees kaloppi ja siis teine külg ees. Edasi hüpati 10m ühel jalal ja siis 10m teisel jalal. Tehti käterige ühtepidi ja siis teistpidi. Tehti käteringe ka nii, et üks käsi teeb ühtepidi ja teine teistpidi. Puudutati maad kas käega, peaga, ninaga, rinnaga, põlvega või millega iganes, mida treener parajasti ütles. Kogu see tegevus käis jooksmise pealt.

Harjutus paarilisega. Üks paariline hüppab nii kaua hüppenööriga, kuni teine teeb joonejooksu. Siis vahetatakse alasid ja tehakse kokku 3 seeriat.

Harjutus paarilisega. Seistakse näoga vastamisi ja hoitakse üksteisel kätest kinni ning laskutakse kükki. Nii istutakse kükis 45sek.

Harjutus üksi selili lamades matil. Tõsta jalad ja ülakeha maast lahti ja kõverdada ning seirgestada jalgu. Käed on õhus kõrval sirgelt ja liiguvad kehaga kaasa.

Kükis istumist ja kõhulihaseid maas tehti 2 seeriat.

Kätekõverdused maas. Ühe käe sõrmed vaatavad sissepoole ja teisel otse. Mõlemat pidi 4 kordust. Kokku 2 seeriat. Üks jalg pidi olema teisel jala kannal (ma ei tea, kumb jalg pidi kannal olema), aga ma olin üleüldse põlvili maas ja siis oli ka suuri raskusi.

Ringtrenn kolmekesi. Kõik hakkavad korraga oma harjutusi tegema. Üks seisab plangus, üks teeb kätekõverdusi ja üks teeb 15 mingit asja. Ma ei tea selle mingi asja nime, aga see on raske harjutus: kükk, toenglamangus hüppega jalad taha ja siis kõveraks tagasi, püstitõus hüppega üles ja käed viiakse üles. Kui 15x on seda mingit asja tehtud, siis jookseb platsi teise otsa ja hakkab tegema kätekõverdusi. Kätekõverdusi tehakse nii kaua, kuni üks liige teeb 15 mingit asja ja jõuab joostes kätekõverduste tegija juurde. Kolmas seisab nii kaua plangus, kuni kätekõverduste tegija temani jõuab. Nii tehti kokku 3 ringi.

Harjutus paarilisega. Üks on selili maas põlved kõverdatult ja teeb istessetõuse. Teine hoiab samal ajal lamaja põlvedest kinni olles seljaga lamaja poole ja kõverdab käsi (harjutus vist triitsepsile). Jalad võibad olla sirged või kõverad.

Viimane harjutus. Joonejooks. Iga kord tagasi jõudes lisandus 1 eelnevalt kirjeldatud miski harjutus. Kokku tuli joosta 10korda ja viimasel korral oli lõpus juba 10 seda miskit harjutust.

Trenn lõppes mõne venitusharjutusega.

Midagi ületamatult rasket ei olnud, aga mis puutub kätekõverdustesse, siis neid ma ei jaksanud absoluutselt ja sisuliselt nokkisin peaga niisama käsi ääretult vähesel määral kõverdades. Ka plangus seismine oli raske.

See trenn on küll hea, aga ma vist sinna rohkem ei jõua, sest teen kohalikega sel ajal mingi ühisjooksutrenni.

Pilates

Pilatese trenn peaks kestma 60min, aga see kestab alati kauem. Seal saan käia 2 korda nädalas ja see trenn meeldib mulle ja seal püüan alati kohal käia. Kui esimest korda sinna läksin, siis selgus, et peale minu on kohal peagu kõik ainult pensioniealised. Mõtlesin kergendatult, et ju siis on kerge trenn. Esimesel korral jäin kaastreenijatele nii mõneski harjutuses siiski alla ja siiani on minu jaoks mõni harjutus väga raske j ateised teevad paremini.

Kõik pilatese harjutused tulevad minu arvates jooksmisele kasuks ja ma käin seal trennis rõõmuga. Nüüd olen juba teistega sõbraks saanud ja nad imetlevad mind ja ei saa aru, miks ma seal trennis käin. Nende meelest olen ma pikk ja sale ja tugev. Ma ju ise tean, tugev ma ei ole ja pealegi on pilates ideaalne tugevdamaks väikesi korsetilihaseid, nagu mina asjast aru saan.

Pildil on üks pilateses tehtavaid raskemaid harjutusi.

Mulle meeldib pilatese trenn, sest seal tehakse kõiki asju nii aeglaselt. Kui ma üksi midgai teen, siis tahan kiirelt kõiki asju teha. Treener räägib lakkamatult kogu aeg, mida ja kuidas teha. Pilatese juures on üks väga tähtis asi õige hingamamine, aga mina ei ole sellele veel pihta saanud. Mul kulub kogu tähelepanu sellele, mida tegema peab ja hingamist ma kontrollida ei suuda ega oska veel. Kuigi ma valdan inglise keelt, siis kui peab mingit harjutust tegema, siis ma alati vahin ringi, et mida treener või teised teevad ja siis teen järgi.

Pilatese trenni valisin ka seepärast, et sellel ei ole mõju südametegevusele. Ju ikka mingi mõju on, aga minu jaoks on see hästi mõnusalt rahulik trenn, kus pulsisagedus ei tõuse kõrgele. Pilatese trenn on minu jaoks juba suhteliselt lihtna, aga ma käin seal ikka edasi, sest mul on, mida tugevdada.

TRX

Selles trennis olen käinud vaid korra, aga loodan sinna minna ka edaspidi. Trenn peaks kestma 45min, aga põhiharjutuste osa on vaid 20-25min. Selles trennis saab ise valida harjutuste raskusastet. Mina olin selles trennis selgelt kõikidest kõige nõrgem. Ei jaksa ma kükke teha ei ühel ega kahel jalal. Ei jaksa ma kätekõverdusi teha ei ühe ega kahe käega. Ei jaksa ma minut aega plangus seista või samal ajal ka jalgu kõverdada. Ühesõnaga midagi ma veel ei jaksa, aga kui ma seal trennis käin ja korralikult kõik harjutused kaasa teen, küll siis hakkan jaksama.

Selle trenni ülesehitus on järgmine: kõigepealt on soojenduse osa, kus joostakse natuke ja tehakse igasuguseid painutusharjutusi nagu ikka soojendust tehes. Põhiosa trenn käib seina küljes olevate rihmadega. Igat harjutust tehakse 1min ja kokku tehakse 4 harjutust. Peale 4 harjutuse tegemist on puhkepaus, kus enamasti juuakse vedelikku. Edasi tehakse jälle uued 4 harjutust ja nii jätkub trenn. Kõige lõppu tehekase veel venitusharjutused.

Pildil on TRX trennis tehtav kükk, mida mina hetkel veel teha ei suuda.

Kuna see oli minu esimene TRX trenn, siis ma ikka viilisin kogu aeg. Ma lihtsalt ei teadnud, mida asjast arvata ja mida oodata. Järgmisel päeval oli mul vist ainult selja ülaosa lihased veidi valusad ja siis mõtlesin, et ma ei ole ikka üldse piisavalt pingutanud. Eks järgmine kord juba tean, mida oodata ja pingutan rohkem. See trenn on vaid korra nädalas ja ma loodan edaspidi alati seal kohal käia.

Pildil on näide TRX treeningust.

See trenn meeldib mulle jällegi seepärast, et tehekse rahulikult harjutusi ja südametegevusele ei ole suurt koormust. Ma treenin joostes südant niigi ja rühmatrennides ma seda ekstra lisaks teha ei taha.

Siin on komme igas trennis palju vedelikku tarbida. Mina ei joo midagi. Mina ei joo ei jooksutrennis, jõusaalis ega rühmatrennis.

Põrandal tehtavatel harjutustel baseeruv trenn

Kasutatakse hantleid ja suuri võimlemispalle. Kui vaja kasutatakse ka võimelmiskange ja võimlemislinte. Soojenduseks hüpatakse hüppenööriga natuke. Selles trennis olen käinud juba 2 korda ja lähen sinna ka edaspidi. See trenn toimub korra nädalas ja kestab 60min.

Siin ei ole midagi erilist kirjeldada. Palju pööratakse tähelepanu kõhulihastele ja seljalihaseid nagu ei treenitagi. Kui selles trennis olin esmakordselt, siis ikka viilisin nagu ikka. See treener unustab vahel ära, et me oleme juba nii pikalt pidanud mingis asendis olema või mingit harjutust tegema ja ma lihtsalt ei suuda nii kaua. Jooksmisele tulevad need harjutused väga palju abiks ja seepärast käin seal trennis rõõmuga. Õnneks saab süda selles trennis vähe koormust.

Kõige raskem harjutus selles trennis on minu jaoks kõhulihasteharjutus, kus lamatakse selili maas. Jalgade vahel on suur võimlemispall. Pall jalgade vahel tõstetakse sirged jalad maast lahti üles ja samal ajal tuleb tõsta ka ülekeha. Sirgete kätega võtta pall jalgevahelt ja viia maha seljataha. Samal ajal viia jalad sirgelt alla, aga maad ei puuduta. Siis järgneb jälle jalgade ja käte tõstmine ja jalgade vahele palli panemine ja jalgade ja käte langetamine. See on minu jaoks praegu ületamatult raske. Kui tegema peab 25, siis mina suudan suuri vaevu teha 10 korda ja siis ka iga kord puhkan, kui käed ja jalad olen maha pannud. Ma ei saa aru, kuidas teised kõik nii tugevad on ja mina olen see ainus nõrguke.

 
Kui seal trennis olin esmakordselt, siis treener tahtis mulle vist 3kg raskuseid hantleid kätte anda. Ma keeldusin ja võtsin 1kg hantlid. Need olid mulle parajad ja ma suutsin nendega kõik harjutused lõpuni teha. Samas, kui mõnel oli 2kg või 3kg hantlid käes, aga nad ei jaksanud kõiki harjutusi korralikult teha. Teisel korral võtsin juba 1,5kg hantlid ja sain ka kõikide harjtustega hakkama. Järgmisel korral võtan 2kg hantlid ja pingutan ning saan kindlasti kõikide harjutustega hakkama.

Kokkuvõttes olen ma üks paras viilija, kui tutvun esmakordselt mingi treeninguga või treeneriga. Kui lähen samasse trenni teistkordselt, siis olen juba targem ja tean, mida, kaua ja kuidas tuleb teha ja tean oma suutlikkust neid harjutusi tehes.

Taastava treeningnädala kokkuvõte

Üle-eelmisel nädalal jooksin vähe ja rahulikult. Tegin ühe kiirema trenni võistlust silmas pidades. Kokku jooksin ainult 97km ja olin rahul. Kõige pikem kross oli sel nädalal vaid 13km. Endiselt jooksin igal päeval kaks korda. Peale võistlust jooksin õhtul ka natuke, aga varahommikul enne võistlust küll jooksmas ei käinud. Mu enesetunne oli nädal aega suurepärane ja tuju hea.

Mul oli eesmärgiks reie tagakülje lihaseid venitada ja see mul õnnestus. Nädal aega korralikult võimlemist ja venitamist peale trenni ja jalalihased olidki korras. Nädala lõpus oli seis juba nii hea, et ma isegi ei mõtelnud enam sellele, et tagareis on pinges.

Päev enne võistlust jooksin oma koduringil rahulikult. Mingil hetkel nägin, et mu ees on mingid mehed ja ma hakkasin neid püüdma, et nendega koos joosta. Sain nad kätte ja lobisesime kuni üks mees jäi seisma ja teatas, et tema enam ei suuda, sest ta ei saa joostes rääkida. Nojah, mis teha, ma suudan ka joostes rääkida, aga ilmselt igaüks ei suuda. Igatahes oli jutuajamisest kasu, sest mind kutsuti kohaliku jooksuklubi ühistreeningutele, kuhu ma lubasin minna.

Minu esimene jooksuvõistluse üldvõit

Eelmisel nädalavahetusel võitsin oma elu esimese üldvõidu jooksuvõistlusel. Olin väga õnnelik. Ma olen realist ja saan väga hästi aru, et teised osavõtjad olid lihtsalt nõrgad ja seepärast ma võitsingi. Ega ma ei ole hetkel ülitugev.

See oli väike külajooks, kus osavõtjaid oli umbes 250. See oli jooks kostümeeritult. Eelmisel päeval enne võistlust lugesin kuulutusest, et auhinna saab vaid kõige kiirem naine (mees ka muidugi ja noortest poiss ja tüdruk) kostümeerituna. Mis mul üle jäi, kui panin ka selga kostüümi. Muud mul ei olnud, kui panin selga ujumistrikoo, pähe ujumismütsi ja ujumisprillid. Ma olin seega ujuja.

Inglismaal on ikka päris hea elada. Jooksuvõistlusele regitreerusin alles vahetult enne võistlust ja stardimaks oli sama nii varem registreerunutule kui võisltuspäeval. Stardimaks oli 5 naela ja see läks heategevaks otstarbeks vist mingile kohalikule haiglale.

Mina tegin soojendusjooksu, võimlesin ja tegin kiirendusi nagu ikka enne võistlust. Mulle jäi silma, et mitte keegi teine ei teinud midagi. Siis mõtlesin, et kas tõesti on kõik nii nõrgad. Igatahes mina valmistusin võistlema. Stardist sain kohe kiirelt minema ja minu ette jäi mingi noor poiss. Poisist mõõdusin siis, kui 1km oli joostud. Üsna jooksu algul tekkis kohe mõte, et miks keegi minust mööda ei jookse. Muudkui ootasin, et ju ikka keegi tuleb seljatagant. Kiirelt tekkis mõte, et ma võin olla jooksu üldvõitja. Kui mõõdusin noorest poisist, siis olin oma üldvõidus juba kindel.

Seljataha ma ei vaadanud. Algul oli 800m tõsu ja sellele järgnes umbes 1,2km langust. Ma võtsin kohe algusest peale rahulikult. Loomulikult ikka pingutasin ja ega kergelt ei tulnud midagi. Pikal languseosal ma päris maksimaalselt kihutades ei jooksnud, sest teadsin, et sellele järgneb sisuliselt kuni lõpuni tõus ja puhkuseosa rohkem ei ole. Kui joostud oli võib-olla umbes 3km, siis küsisin ühe raja ääres seisnu käest, et kaugel järgmised on ja sain vastuseks, et umbes 200 jardi. Sellest infost ei olnud mulle kasu, sest jardides pikkusühikut ma ei teadnud, aga ma uskusin, et juhin piisavalt pikalt. Nüüd tean, et 200 jardi on veidi alla 200m.

Umbes 700m enne lõppu hakkas 400m järsk tõus. Kuigi ma umbes korra päevas jooksen sellelt tõusult üles, siis võistluse ajal oli see nagu ületamatult raske. Tõusul hakkasin tagasi vahtima, et kas keegi on mulle liiga lähedale jõudnud ja tahtsin teada, kui palju ma pean pingutama. Õnneks kedagi silmapiiril ei olnud ja ju ma võtsin seda tõusu veidi vabamalt. Peale tõusu oli umbes 300m väge kerge languseosa lõpuni. Seda ma enam joosta ei suutnud, kui olin mäest üles jõudnud. Loomulikult jätkasin jooksmist ja ikka pingutasin, aga ma tundsin, et ma ei suuda enam kiirelt joosta ja mu eesmärk oli lihtsalt esimesena lõpujoon ületada.

Hiljem sain teada, et keegi oligi mulle tõusul lähenenud, sest minu võiduaeg oli 17:34 ja järgmisel 17:57. Tõusud on minu jaoks siin väga rasked. Oma üllatuseks sain siiski kiireima naise auhinna, aga kiireima naise auhinda kostümeeritult ei saanud. Ju siis minu kostüüm ei olnudki nende meelest kostüüm. Minu jaoks oli see võistlus oluline, sest ma tahtsin näha oma taset ja ma sain seda teada. See, et ma sain boonusena üldvõidu, oli suurepärane. Auhinnaks sain karika. Kuni 400m tõusuni jooksin tempos 4min km kohta, aga lõpuks tuli keskmiseks kiiruseks 4’08’’ km kohta.

Pildil oleva karika sain auhinnaks. Väga ilus karikas on.

Ilm oli suviselt soe ja päkseline. Võib-olla puhus mingi tuul, aga ma ei pannud midagi jooksu ajal tähele. Ma olin peale võistlust ikka väga väga õnnelik.

Minu lemmikolümpiavõitja London 2012

Minule jättis kõige meeldivama mulje nendest olümpiavõitjatest, keda ma teleka vahendusel nägin, naiste poksi olümpiavõitja kehakaalus kuni 51kg Nicola Adams.

Miks just tema? Mulle tundus ta kõige õnnelikum ja just kõige siiramalt õnnelikum võitja. Ta jättis endast nii meeldivalt positiivse mulje.

Tema kohta võiks õelda, et kõige rohkem naeratav olüpiavõitja. Uskumatu on seegi, et ta suutis võita favoriidist hiinlannast maailmameistrit.

Ta on ühtlasi ajaloosiliselt esimene naiste olümpivõitja poksis. Mina ei tähtustaks seda üle, sest see oli korraldajate poolt paika pandud, mis kaalukategooria naiste poksi finaalmatš toimub kõige esimesena. Seega oli selge, et ajalooliselt esimene naiste poksi olümpiavõitja tuleb kaalukategooriast kuni 51kg.