Itaalia suvepuhkusereis – via ferratad neljandal päeval Marino Bianchi ja Ivano Dibona

Kolmanda päeva õhtuks oli mu randmele tekkinud päikesepõletusvill. Päike leidis kella nihkumise tõttu käel valge koha kellarihma all ja kohe asus kõrvetama. Vill valus ei olnud ja edasistel päevadel kandsin sellel kohal plaastrit.

Pildil on päikesepõletusvill mu käel.

Neljanda päeva via ferratadeks valisime kaks ferratat, mis asusid Cortina piirkonnas Cristallo grupi mägedes. Valiku põhjuseid oli mitu, sest nii oli võimalik teha 2 via ferratat ühe päevaga ja ühes kohas, samas sai ära käia 3000m kõrgusel merepinnast ja ühtlasi minu erisoov oli näha 1956 a Olümpiamängude rajatisi Cortinas.

Pildil on kaart, mis näitab asukohta, kuhu parkisime auto, et minna via ferratadele.

Cortinasse sõitsime umbes tund ja tegime peatuse Cortina poodides, sest reisile oli vaja süüa osta ja mul oli vaja infopunktist uurida, kus asuvad Olümpiarajatised. Via ferrata alguskoht on Cortinast väljaspool umbes 7km kaugusel. Sõitsime sinna ja parkisime auto. Varustuse pakkisime kotti ja asusime teele.

Pildil on parkla paremal pool teed, kuhu auto parkisime ja vasakul pool on suusalift.

Via ferratade, Marino Bianchi ja Ivano Dibona, alguskoht asub 3000m kõrgusel merepinnast. Auto parkisime parklasse, mis asub suure tee ääres ja on umbes 1690m kõrgusel merepinnast. Loomulikult võib sinna üles ka jalutada, aga meie sõitsime sinna kahe suusaliftiga. Suusaliftide edasi-tagasi pilet ühele inimesel maksis 21,50EUR.

Pildil olevad teravad mäetipud kaugel eemal ongi need kohad, kus meie selle päeva via ferratad oli plaanis teha.

Esimene suusalift oli neljakohaline ja sellega oli mõnus ja mugav sõita, sest seal sai istuda ja vaadet nautida. Sõidu kestust ma ei mäleta, aga see oli piisavalt pikk, aga igav ei hakanud, sest loodusvaated mägedes on ilusad. Kui sõit selle suusaliftiga on läbi, siis ootab ees üks mägionn restoraniga. Sellest onnist umbes 100m kagusel või veidi rohkem asub teine suusalift.

Pildil on kaart, mis näitab kahe suusalifti teekonda ja üleval veidi loogeline joon on esimene via ferrata osaliselt.

Teise suusalifti sõit kestab umbes 22minutit ja igasse suusalifti mahub korraga kaks inimest ja seal tuleb püsti seista. Tagumikku saab toetada sina küljes olevale poolistmele, aga istuda seal ei saa, sest iste asub kõrgel ja on liiga väike. See suusalift pidi olema kõige vanaaegsem, mis on veel töökorras ja sõidab. Lift liikus edasi väga aeglaselt, sõit kestis kaua ja seal oli ebamugav olla. Kujutasin ette, et talvel talvevarustusega sealt mäest üles sõita võib olla eriti ebameeldib.

Pildil oleme esimeses suusaliftis, mis on mõeldud istumiseks neljale. Pildil oleme juba teel mäest alla peale via ferratade tegemist.

Jõudsime 3000m kõrgusele ja seal oli mägionn restoran Rifugio Lorenzi, mis asus suusaliftist veidi eemal ja kõrgemal. Mägionni juures panime omale varustuse selga ja alustasime oma esimest via ferratat sel päeval. Via ferrata algab mägionni õueterassilt.

Pildil on näha, milline nägi välja teine suusalift. Oleme teel üles.

Selle päeva esimene via ferrata oli Marino Bianchi, mis on 2B kategooria ferrata ja kõige kõrgem punkt sel verratal asub 3154m kõrgusel. See on selline ferrata, kus tuleb mõlemal suunal liikuda sama rada pidi. Kui meie seal olime, siis seal palju rahvast ei olnud ja kui me püüdsime kellegi aeglasema kinni, siis meid lasti mööda ja saime oma teed kiiremini minna.

Pildil olev valge hoone on suusalifti hoone ja selle tagant algab teine via ferrata. Rohelise katusega hoone pildil on restoran, mille terassilt algab esimene via ferrata. Pilt on tehtud olles esimesel via ferratal.

Esimesed 30minutit ma liikusin koos teistega aeglaselt. Mul oli plaan seal filmida ja ma tahtsin kiirelt liikudes võimalikult suure osa videosse võtta. Edasi liikusin üksi peaaegu joostes. Ega via ferratal joosta just otseselt ei saa, aga ma tormasin kõikidest mõõda kus see oli võimalik. Osaliselt liikusin kergetel osadel nii, et ma ei kinnitanud oma turvavarustust kaablite külge. Kui oli veidi keerulisem osa, kus tuli laskuda või tõusta kõrgemale, siis ikka olin turvavarustusega kaablite küljes kinni.

Pildil on mägionn restoran Rifugio Lorenzi esiuks.

Mul oli plaan üksi kiirelt liikuda 30 minutit filmides ja siis teisi ootama jääda. See via ferrata pidi aega võtma võibolla kokku 1,5tundi ühes suunas. Kui mul oli 30minutit filmitud, siis sain aru, et ma olen sisuliselt juba lõpus. Jätkasin üksi kiirelt liikumist ja olingi lõpp-punktis.

Pildil on esimese via ferrata alguseosa. Alguseosa on mööda mäekülge, mis on pildil esiplaanil paremal pool.

Mingil hetkel oli korraks via ferrata kaablite osa läbi ja tuli väga lühikest maad liikuda lihtsalt jalutades. Ma püüdsin sel osal joosta, aga kõik, mis ma suutsin teha, oli tugevalt hingeldades kiirelt käimine. Ma olin siiski üle 3000m kõrgusel merepinnast, kus hapnikku on hingamiseks hõredalt. Lisaks kandsin varustust ja ronisin ja ju ma olin natuke juba väsinud.

Pildil on esimese via ferrata alguseosa.

Kuskil sellel rajal oli redel abistamaks liikumist. Kogu see via ferrata on suhteliselt lihtsalt läbitav. Võibolla 10minutit enne lõppu on üks veidi ebamugavalt keeruline tõusuosa, aga see oligi mõnusaks vahelduseks kergematele osadele.

Pildil on esimese via ferrata ronimisosa algus.

Päris lõpus on platoo, kus on väike rist vist kellegi mälestuseks. Vahetult mõni meeter enne platoo-osa on väike (umbes 1-2m kõrgune) terav tipp ja see ongi võibolla kõrgeim punkti. Minul kulus filmimise hetkest alates umbes 34minutit ja siis olingi tipus ja jäin teisi ootama.

Pildil on redel esimesel via ferratal.

Teisi ootasin vist isegi lausa 45 minutit. Kuigi päike paistis ja puhus vaid nõrk tuul, hakkas mul seal teisi oodates külm. Ma pikutasin oma koti otsas kiviklibu peal ja lamasin vastu maad, et tuul ei leiaks mind üles. Ma olin liiga laisk, et kotist soojemaid riideid selga panna. Kuna mul oli kergelt jahe, siis ma juua ei tahtnud ja ma ei onud raja algusest saadik tilkagi joonud ega söönud.

Pildil on hetk esimeselt via ferratalt, kus paistab nii suusaliftihoone kui mägionn ja teise via ferrata rada. Valgest hoonest vasakul olevate kaljutippude vahel on sild, aga see ei ole pildilt hästi näha.

Ma ootasin teisi ja ei teadnud, millal nad tulla võivad. Teistel kulus kokku peaaegu 2 tundi raja läbimiseks kui ma õigesti mäletan. Kui nad tipus olid, siis neil oli vaja puhata ja nii ma muudkui ootasin ja ootasin, et saaks tagasi minema hakata. Kui mina tippu jõudsin, siis oli seal üks jalaproteesidega mees oma kaaslastega. Seega ka nii on võimalik ronimas käia.

Pildil olev vaade avanes mulle olles esimese via ferrata lõpus. Ka linnud lendavad seal, nagu pildlt näha.

Teel tagasi mul ei olnud enam kuskile kiiret. Liikusin aeglaselt ja rahulikult koos teistega. Mingil hetkel hakkasin mõtlema, et ma tahan ju ka teist via ferrata rada täna läbida ja alla tuleb minna suusaliftiga. Kui oma selle päeva esimest via ferratat alustasin, siis ma ei kontrollinud, et mis kell läheb viimane suusalift.

Pildil olev vaade avanes mulle olles esimese via ferrata lõpus.

Ma hakkasin mõtlema, et teised ei tahagi arvatavasti teist via ferratat läbida, aga mina ei olnud valmis sellest loobuma. Kui raja lõpuni (ehk alguspunktini tagasi jõudmiseks) oli jäänud veel umbes 30minutit aeglaselt liikudes minnes, siis ma rääkisin teistega ja lubasin hiljemalt viimasele suusaliftile jõuda. Kiirustasin siis üksi edasi.

Pildil olev vaade avanes mulle olles esimese via ferrata lõpus.

Kui suusaliftini jõudsin, siis vaatasin, et mul on aega täpselt üks tund, et teisel via ferratal edasi-tagasi ära käia. Teine via ferrata on tegelikult mõni tund kestev ronimisrännak, mis jõuab lõpuks kuskile kaugele alla välja.Meil oligi algselt plaanis teha ainult sellest lühike osa. Suusalifti juurest paistab üks terav mäetipp ja see oligi mu sihtkohaks. Kahjuks mul sellest mäetipust ühtegi pilti ei ole.

Pildil olen mina esimese via ferrata lõpus.

Minu selle päeva teine via ferrata kannab nime Ivano Dibona ja selle kategooria on 2B. Kõrgeim punkt asub 3018m kõrgusel merepinnast.

Pildil on suusaliftihoone ja selle taga asub trepp, millega algab teine via ferrata. Vasakul pool mägede peal on näha väikseid täpikesi, kes on ronijaid teisel via ferratal.

Ivano Dibona via ferrata saab alguse suusalifti tagant treppidest. Mul oli ainult teadmine, et mul on üks tund ja siis ma pean tagasi olema, sest vastasel juhul pean kuidagi mäest alla jalutama. See on musta raja (kõige raskem suusarada) suusanõlv ja see on väga pikk ja järsk laskumine mööda lahtist kiviklibu.

Pildil on teine via ferrata ja ronijad liikumas selles osas, kus tuleb nagu teraval katuseharjal liikuda. Sellel pildil on ka vaevumärgatavalt näha via ferrata pikimat silda Dolomiidi mägedes.

Püüdsin suusalifti juures töötavate meeste käest küsida, et kaua mul aega läheb, et tipus ära käia. Nad rääkisid vist ainult itaalia keeles ja ei osanud nad mind aidata. Ma ainult raiskasin oma väärtuslikke ronimisminuteid. Minu reisiseltsilised arvasid, et tippu jõudmiseks kulub umbes 30minutit ja ma arvasin, et äkki ma ei jõuagi tipus ära käia. Ma olin veidi mures, sest ma ei olnud hommikust alates peaaegu midagi söönud ega joonud. Nüüd oli mul kiire ja jälle ei jõudnud süüa ega juua. Mul pea kergelt valutas, sest mul oli vedelikupuudus ja kõht oli tühi, aga see ei takistanud mul edasi tormamast.

Pildil on sillaosa teisel via ferratal.

Minu plaan oli selline, et lähen nii kaugele kui jõuan kolmekümne minutiga ja kui selleks ajaks tipus ei ole, siis tulen tagasi. See oli ferrata, kus ma sõna otseses mõttes jooksin nii palju kui võimalik kogu aeg. Tormasin maja tagant treppidest joostes üles. Edasi jätkus juba ronimisosa ja teel oli ka väike lumega kaetud lõik.

Pildil on näha väike tunneliava ja see osa on minu mäletamise järgi üsna teise via ferrata alguses.

Mingil hetkel tuli sillaületuskoht. See sild pidavat olema Dolomiidi mägedes kõige pikem sild, mis kuulub via ferrata juurde. Sellel sillal olles nägin, et mu kaaslased on ikka veel via ferrata rajal. Need mõlemad via ferratad on sellised, kus näeb üksteist eemal kaljudel ronimas. Seepärast on mul teise via ferrata kohta kaugvaateid, et neid sai ideaalselt teha esimeselt ferratalt.

Pildil on näha teise via ferrata pikka silda.

Peale sillaületust tuli vist sisuliselt nagu mööda teravat katuseharja liikuda. Kaabel oli küll maapinna lähedale kinnitatud, aga mina seda ei puutunud. Minu õnneks tuult praktiliselt ei olnudki ja kui oleks olnud, siis ma nii ei oleks julgenud liikuda, nagu ma liikusin.

Pildil on näha sild ja restoranihoone. Visuaalselt on esimene via ferrata veel üsna lähdal. Kui sellel sillal seistes teisi hüüdsin, kes olid alles esimesel via ferratal, siis nad kuulsid mind ja lehvitasid vastu.

Eelnevalt juba kirjutasin, et mul oli kiire ja ma tormasin jooksujalul edasi. Ma vist ei kinnitanud ennast kordagi turvavarustusega kaablite külge kinni. Kus vajalikuks pidasin, seal hoidsin kaablist kinni. Mõni koht oli selline, kus oli vaja üles ja alla ronida ja isegi vähemalt üks redeliga koht oli rajal ja üks minitunnel. Peale pikka silda oli kuskil ka vist üks teine väike sild.

Pildil on näha, millisel katuseharja moodi rajal pidi vahepal liikuma. Seal ma jooksin ja kuskilt kinni ei hoidnud.

Ootamatult olingi tipus ja aega oli kulunud vaid 15 minutit. Olin väga rahul. Seisin tipus 10minutit, vehkisin kätega ja hüüdsin, sest lootsin, et teised näevad mind seal ja teevad minust pilti. Täpselt sel hetkel, kui ma tippu jõudsin, nägin, et teised lõpetasid oma esimese via ferrata ja jõudsid restorani terassile tagasi. Keegi mind ei märganud ja ma olin tipus täiesti üksi. Asusin tagasiteele ja ka tagasi liikusin 15 minutit.

Pildil on näha, millisel katuseharja moodi rajal pidi vahepeal liikuma. Seal ma jooksin ja kuskilt kinni ei hoidnud.

Jõudsin suusaliftini ja siis avastasin, et olin liftipileti püksitaskusse toppinud ja see oli veidi kannatada saanud. Õnneks see siiski töötas ja me sõitsime koos teistega alla. Lift sõitis endiselt aeglaselt ja oli kitsas ning ebamugav. Ma kasutasin liftiga alla sõitmiseks aega, et süüa ära kogu oma kaasavõetud toidukraam ja juua. Liftiga sõites võtsin oma turvavarustuse seljast ja pakkisin kotti. Kui kõik see oli tehtud, siis lift ikka veel sõitis allapoole.

Pildil on näha, millisel katuseharja moodi rajal pidi vahepal liikuma. Seal ma jooksin ja kuskilt kinni ei hoidnud.

Kui meie ülemise liftiga alla sõitsime, siis eemal meie ees laskus jooksujalu alla üks mees. Tema liikus alla joostes kiiremini kui meie suusalift liikus ja ta jõudsi enne meid alla.

Pilt on tehtud Cortina linnas 1956 a Olümpiajäähalli hoovis.

Viimane ülemine lift alustas laskumist 16:15, aga meie läksime juba varasema peale. Ma arvan, et reeglina liftid töötavad 17:00-ni ja see tähendab, et viimased liftiga sõitjad peavad hiljemalt 17:00 alla jõudma, sest siis seisatatakse liftid. Kuna siin tuleb kasutada kahte lifti, et päris alla jõuda, siis ongi viimase lifti väljumise aeg juba nii vara. Meie sõitsime õnnelikult ja õigeaegselt mõlema liftiga alla.

Pilt on tehtud Cortina linnas 1956 a Olümpiajäähallis.

Kell oli veel liiga vähe, et minna õhtust sööma. Meie plaan oli õhtust süüa ühes Cortina restoranis, aga see hakkas õhtusööki pakkuma alles 19:00. Nüüd oli minu aeg ehk me sõitsime Cortina Olümpiarajatise juurde, milleks oli üsna linna keskel asuv jäähoki- ja iluuisutamise areen. Õnneks see oli avatud ja ma tegin seal ainsatest Olümpiat meenutavatest asjadest pilte.

Pilt on tehtud Cortina linnas 1956 a Olümpiajäähallis ja mina uisutan. Kahjuks paremat pilti ei saanud.

Teised olid rahul, et said külmas jäähallis istuda ja ennast jahutada. Mina oleksin soovinud uisutada, sest mul oli energiat üleliia. Jäähalli ja selle territooriumile pääses tasuta sisse. Ainult uisutamiseks tuli pilet osta.

Kuna meil kiiret ei olnud, siis plaanisime istuda seal kuni ajani, kui saame sööma sõita. Mingil hetkel ma mõtlesin, et kui kõik nagunii seal istuvad, siis mina võin ju samal ajal uisutada, sest mina ei saa külmas jäähallis istuda, sest mul on külm. Läksin küsima, et palju pilet maksab ja siis selgus, et jäähalli sulgemiseni oli vaid 10minutit. Pilet maksis vist 3,20EUR ja see hind oli vist tunniks (või mingiks muuks ajaühikuks) ja sisaldas uiskude laenutus.

Piletimüüja tegi mulle selgeks, et kohe suletakse ja aega ei ole. Mina ütlesin, et mis siis, et aega ei ole, ma soovin ikka uisutada ja ma ei saa teisel päeval tagasi tulla ja ma olen nõus hinnaga. Ta andis mulle seepeale tasuta kupongi ja nii ma saingi Cortinas endises Olümpiahallis tasuta 8 minutit uisutada. See oli tore päev. Jäähall suleti 18:30 ja siis me asusimegi juba restorani poole teele. Restoranidest ma kirjutasin juba ühes eelnevas postituses.

Neljanda päevaga olidki minu via ferratad tehtud sel puhkusereisil. Neljanda päeva õhtul ma seda veel ei teadnud, see selgus alles kuuenda päeva hommikul.