JOOKSJA

2012-02-17T10:36:00.002-08:00

Trenniteema

Viimasel laupäeval jooksin trennis koos mehega, keda staadionil kohtasin. Ma jõudsin Via Verde alguskohta 1min enne kokkulepitud aega kohale ja mõtlesin, et teda ei tulegi. Siiski ta tuli väga täpselt. 20sek enne õiget aega sõitis autoga kohale ja nii ma saingi ühistrenni teha.

Ta jaksas joosta täpselt minule sobiliku kiirusega. Ma sain tegelikult aru, et ta oleks tahtnud vähem joosta, aga ta pidas ilusti vastu ja ei hingeldanud ega ähkinud. Õnneks oli esimesel jooksumaal tuul vastu ja pärast oli tagasi keerates mõnus taganttuul.

Nagu arvasin, ta oligi kergejõustikustaadioni kõrval oleva kooli kehalise kasvatuse õpetaja. Jooksma hakkas ta seepärast, et tahab võistelda sel pühapäeval. Ma olin kohe nii rõõmus, sest mina plaanisin ka täpselt samale võistlusele minna.

Vahel harva võin ju koos kellegagi joosta, aga tegelikult meeldib mulle üksi rohkem joosta. Võimelda, venitusharjutusi või jõuharjutusi on küll mõnus koos kellegi teisega teha.

Minu esimene võistlus Hispaanias. Kokkuvõtvalt lükkub mu võistlusdebüüt jälle edasi määramata ajaks. Probleemiks on endiselt võistlusele registreerimine. Ma saatsin iseseisvalt võistluse korraldajale e-maili, aga vastust ei saanud. Lisaks aitas mu tuttav prantslane mul korralikku kirja võistluste korraldajale kirjutada, aga ka sellele kirjale ma ei ole vastust saanud siiani. Mu tuttav prantslane helistas mitmel korral võistluse korraldajale ja alati rääkis erinevate inimestega, aga kõik see on tulemuseta. Kahju, et sel pühapäeval ei saa võistelda, sest võistlus on täpselt nii mõnus lühike ja mulle sobiks see esimeseks võistluseks. Ma saaksin võistluspaika liinibussiga sõita. Ehk kunagi siiski avaneb võimalus võistlemiseks.

Ilm

Esimene pool veebruarist oli väga külm. Külm oli just väga külmade tuulte pärast. Sisuliselt terve veebruari olen jooksnud pikkade riietega. Vahel olen selga pannud sooja pesu võrkmaika, sinna otsa sooja pesu võrkpluusi pikkade varrukatega, sinna otsa pikkade varrukatega jooksupluusi ja kõige otsa veel ka jope. Käes lisaks õhukesed kindad ja peas soe müts.

Kui sel nädalal just peale Valentinipäeva läks ootamatult soojemaks, siis mul oli joostes nii palav, sest olin liialt palju riideid selga pannud. Selle nädala keskel tuule suund muutus vastupidiseks ja tuul ei ole enam jäiselt külm. Harjumusest jätkan treenimist pikkade riietega. Kohalikud jooksid kohati suusamaskidega. Nende jaoks oli see külm ilm siiski talv ja nad ei oska ettegi kujutada, et Eesti mõistes oli see ilm siiski soe. Sooja oli pidevalt +10C ringis, aga külm tuul tegi olemise jahedaks.

Ma olen ise mitmel korral trennis ära külmunud. Kui olen treeninud staadionil, siis on nahk märjaks läinud. Koju sörkides on mul alati külm vastutuul olnud ja see on läbi riiete mind külmutanud. Koju jõudes pidin vahepeal kogu aeg ennast nn tohterdama, et ikka terve oleksin. Piisas ainult sellest, et nahk oleks märg ja nii see külm tuul külmetushaigusi tekitab.

Hispaania on sel talvel piirkond, kus gripp on väga levinud. See on iseenesest selge, sest kui koduses ei ole kütet ja väljas on nii külm või veel külmem, siis on kerge haigestuda. Siin Denias on ju siiski soe, aga mujal Hispaania piirkondades on ikka talv ja lumi ja miinuskraadid. Telekast nägin, et isegi Ibiza saarel oli lumi maas.

Karneval

Homme ehk laupäeval on Denias ja arvata võib, et ka mujal Hispaanias karnevalipäev. Täna nägin kuulutust, et toimub karneval, aga ma ei saanud aru, kus see aset leiab. Kui suudan karnevali toimumiskoha üles leida ja sinna õigeks ajaks kohale minna, siis näen, milline on karneval Hispaania moodi.

2012-02-10T10:35:00.000-08:00

Denia jalgrattarent

Denia linn pakub väga odavat ja huvitavat jalgratta rentimise võimalust. Jalgratta aastaks rentimise hind on 25EUR aastas, nädalaks 5EUR. Konks rentimise juures on see, et selle raha eest ei saa jalgratast endale ööseks jätta. Jalgaratta peab alati õhtul hiljemalt 21.00-ks laenutuskohta tagasi viima ja hommikul alates 7.00 võib laenutuspunktist jälle ratta võtta.

Pildil on jalgratta laenutuspunkti automaat ja jalgrattad.

Laenutuspunkte on kesklinnas mitmeid. Mõlema raamatukogu juures ja kergejõustikustaadioni juures. Kindlasti on neid veel, aga kõik ei ole mul meeles. Lisaks Denia rattalaenutusele kehtib sama süsteem ka mingis teises lähedal olevas linnas.

Pildil on näha jalgrattad, milliseid Denia soodustingimustel laenutab.

Kui hilined jalgratta tagasiviimisega, siis peab selle eest trahvi maksma. Enne jalgratta esmakordset laenutamist peab ennast internetis registreerima. Laenutuspunktide juures on automaadid. Automaadis on juhend, kuidas laenutus käib ja seal tuleb sisestada vist krediitkaardi andmed või mingid spetsiaalsed koodid. Kui oled automaadi abil raha maksnud, siis avaneb jalgrattalukk ja võid jalgratta võtta. Jalgratta tagastamisel tuleb jalgratas lukustuskohta tagasi panna ja automaat kinnitab jalgratta, et seda niisama tasuta sealt ära viia ei saaks. Jalgratta võib tagasi viia suvalisse laenutuspunkti, mitte ei pea samasse kohta viima, kust laenutasid. Ei tea, mis saab siis, kui kõik laenutuspunktid on täis selles kohas, kuhu tahad ratast viia. Siis on küll halvasti, siis tuleb minna teise kohta, kus on ratta jaoks vaba ruumi.

Pildil on näha Denia jalgrattalaenutuse ratas koos rattahoidlaga, kust neid laenutada saab.

Laenutuskohtade jalgrattad ei ole ise mingid super uhked. Tavalised lihtsad laia kummiga rattad, millega sõita saab. Sellise jalgrattarendi kohta saab täpsemalt uurida http://www.denibici.es Need rattad on mõeldud nagu tavaliseks transpordivahendiks, et lihtsalt võtad ratta ja sõidad ühest kohast teise. Need on puhta elukeskkonna nimel ja et lühikesi vahemaid läbitaks pigem rattaga mitte auto või bussiga.

Loomulikult on Denias ka normaalseid rattarendikohti, aga neid saab igaüks ise avastada, kel huvi on.

Denia randades asuv looduslik mustus

Kohe oma esimesel külaskäigul Denia liivaranda jäi mulle silma, et Denia rannaliiv on kuidagi mustust täis. Nüüd juba tean, millega on tegu. Tuleb välja, et see on üsna haruldane taim, mis sedasi rannaliivale on mere poolt uhutud.

Pildil on näha randa uhutud Posidonia Oceanica jäänused.

Selle taime ladinakeelne nimi on Posidonia Oceanica ja inglise keeles Neptune Grass. Posidonia Oceanica kuulub maailma suurima kaheteistkümne taime hulka. Taime leviala on põhiliselt Vahemeres. 2006 aastal leiti Ibiza saare lähedalt selle taime 8km pikkune koloonia ja arvatavasti on see üle 100 000 aasta vana. See on üks suurimaid kolooniaid (i.k. clonal colonies) maamunal.

Pildil on näha Posidonia Oceanica merepõhjas kasvamas.

Eriti ohtralt ongi seda taime just Denia randade kandis Vahemeres. Randa uhutakse mere poolt selle taime lehti. Sageli võib rannaliival näha väikese tennisepalli kujulisi pruune karvaseid moodustisi. Need on ka selle taime jäänused, mida meri on rullunud ja nii ongi need pallikesed moodustunud.

Pildil on näha, milliseid pallikesi võivad merelained Posidonia Oceanica-st moodustada.

Taime lehed on pika lindi taolised ja võivad kasvada kuni 1,5m pikkuseks. Üks taim võib elada kuni 30 aastat. Taim kasvab liivasel pinnal just Denia Las Rotas ja Las Marinas randade piirkonnas kalda lähedal merepõhjas. Taim vajab kasvamiseks valgust ja seepärast elab peamiselt kalda lähedal madalates vetes. Vesi on Vahemeres selge ja läbipaistev ja nii võib see taim kasvada kuni 40m sügavuses merepõhjas. Taim on Hispaanias looduskaitsealune ja õitseb kevadel. 1 ruutmeeter taime toodab 10 liitrit hapnikku päevas. Taim on toiduks või peidukohaks mitmetele vee-elukatele ja üldse oluline osa keskkonnale.

Pildil on Posidonia Oceanica merepõhjas kasvamas.

Ilm ja treenimine

Ilm on üks põhiline teema, millest saab pidevalt kirjutada. Mina siinse ilma üle ei kurda. Siin on praegu umbes +11C, on kuiv, ei saja, päike paistab. Puhub küll kõva ja külm tuul ja trenni teen pikkade riietega, aga ma ei nurise. Telekanalite uudistesaadetes on praegu põhiteemaks ilm. Üle Euroopa pidavat külm olema ja lund palju. Ükspäev just näitas ilmateadet, et Mardidis on -1C, aga Denais +11C. Hispaanias on ka selliseid piirkondi, kus on samuti praegu palju lund.

Külm teeb liiga põllumeestele, kelle taimed ära külmuvad. Külmuvad ka apelsinipuud. Külmuvad maa all või maa peal olevad plastikust veetorud. Väliujumisbasseinides on vesi jäätunud ja nii võivad kahjustuda ka veetorud ja tekitada suure rahalise kahju. Kõik see külm ja külmaprobleemid on kuskil mujal, mitte siin Denias.

Alates veebruari algusest on Denias ülikõvad tuuled puhunud. Eks tuulega on nii, et ükspäev puhub ülikõva tuul ja teine päev on jälle vaiksem, kolmandal päeval võib olla hoopis tuulevaikus. Kui hommikul treenin pikkade riietega, siis õhtuseks trenniks on õhk nii palju soojenenud, et saan jälle lühikestes joosta. Hommikul tuleb vahel trennis kanda ka kindaid ja seda just vastutuules joostes.

Ma ei oska ilma Denias võrrelda eelnevate aastatega, sest olen siin alles esmakordselt. Ma ei saa sellest aru, miks telekas on praegusel ajal põhiteemaks ilm. Kas selle aasta ilm on kuidagi oluliselt külmem eelnevate aastate talvedest? Kui on oluliselt külmem, siis ma saan aru, miks peab ilmast rääkima ja ilmaolusid näitama telekauudistes. Kui selline külm ja lumerohke talv on igal aastal, siis on see ju normaalne tavaline nähtus ja pole mõtet sellest nii suurt numbrit teha. Selle aasta talvel on paljud inimesed surnud külma tõttu ja seda just Ukrainas. Sellisel teleuudisel oleks palju rohkem väärtust, kui võrreldaks inimohvrite arvu eelnevate aastatega. Kui igal talvel nenditakse fakti, et oi kui paljud on surnud, siis miks kunagi midagi ette ei võeta. See, et tuleb talv, ei ole mingi ootamatu nähtus. Kui on teada, et algab talv, siis peaks tegema mingit ennetustööd. Võib-olla tahab näiteks Ukraina nii oma kodututest just lahti saada, et las surevad, siis on probleeme vähem.

Ükspäev tegin staadionil trenni. Minuga samal oli jooksis staadionil üks naine. Ta jooksis välimisel rajal mingeid lõike. Kiirelt jooksis mingi 90sek ja siis puhkas 30sek ja nii muudkui edasi. Ta suutis 90sek-ga alati joosta peaaegu terve välimise ringi, mingi 25m jäi täisringist puudu. Kahjuks ma ei saanud temaga sõnagi rääkida, sest tema tegi oma trenni ja mina tegin oma trenni. Kui mina alles jooksin, siis tema juba lahkus ja ma ei saanud teada ta nimegi. Välimuse järgi oli ta ikka jooksja, käsivarred olid peenikesed ja vehkis küünarnukid laiali. Staadionil jooksis trenni kiiret osa spetstossudega ja lõdvestust tegi teistega.

Mina tegin staadionimurul jooksuharjutusi, kui tema veel välimisel rajal kiirelt jooksis. Ma vaatasin oma kella, et mis täielik jama toimub. Minu kellal käivad numbrid tagurpidi, nagu ma oleksin taimeri sisse lülitanud. Natukese aja pärast hakkasid kella numbrid jälle õigetpidi liikuma. Kuigi ma olin ainult mõned jooksuharjutused teinud, näitas mu kell, et ma olen juba ligi 4km liikunud ja kiiruseks oli 1min/30sek km kohta, nagu ma oleksin kell sisselülitatult autoga sõitnud. Ma ei saanud midagi aru, et kuidas selline asi on võimalik. Kindlalt teadsin, et ma nullisin peale soojendusjooksu kella andmed. Hiljem kodus peale trenni taipasin, et kui ma kella käima panin, siis mu kell leidis üles hoopis välimisel rajal jooksnud naise kella andmed ja kuidagi kandis need minu kella üle. Ma ei tea, kuidas selline asi on võimalik. Minu ja välimisel rajal jooksnud naise vahe oli minimaalselt 25m. See on ikka täis jama. Ma olen seni alati üksi treeninud ja kellegi teise kell pole minu kella seganud. Ma ei kujuta ette, kuidas selle kellaga võistelda on võimalik, kui sellised asjad juhtuvad. Võistluse stardis on paljudel sama firma kellad ja kuidas garanteerida, et kell ikka õige omaniku andmeid saab.

Vahepeal olen jälle pikalt joostes tutvunud uute radadega. Kord jooksin jälle Ondara linna, aga seekord veidi teist teed mööda. Sel päeval oli vist esimest korda jahe ilm. Kuigi mul oli õhuke kilejope seljas, hakkas mul vahepeal vastu tuult joostes jahe, aga õnneks taganttuult joostes oli jälle soe. Seekord sisenesin Ondara linna korraliku rattatee kaudu. See võis umbes 2km pikk olla ja muudkui tõusis. Linnatänavatel seiklesin ja otsisin tuttavaid tänavaid, et saaksin kodu suunas liikuma hakata.

Kui ma lõpuks Ondara linnast välja jooksin, siis hakkasin El Vergel-is seiklema. Tahtsin sealt kuidagi otse lõigata, et koju jõudes oleks täpselt õige kilometraaþ mitte rohkem. Ma arvasin, et ju ma olen juba Via Verdest risti kuidagi mööda kihutanud ja otsustasin siis minna hoopis mereäärse teeni, sest see on kõige lühem tee koju. Jooksin ja jooksin ja korraga vaatan, et Via Verde alles tuleb ja sain aru, et ma olin liiga kaugel sisemaal tiirutanud. Nii saingi turvalist Via Verdet mööda koju joosta ja mitte ühtegi meetrit ei pidanud rohkem jooksma kui ette nähtud oli.

Ükskord tugeva tuulega mõtlesin, et jooksen natuke aega mööda kõige mereäärsemat autoteed linnast välja Valencia suunas ja siis mingil hetkel keeran Via Verde poole. Kuigi puhus kogu aeg vastutuul, oli joosta hea. Varem olen seda teed mööda jalutanud või jooksnud kodust kuni 3km kaugusele. Seekord jooksin kaugemale. Autoliiklus oli kuidagi väike ja ei häirinud üldse. Tuul oli nii kõva, et puhus kiirelt ära kõik heitgaasid, mis autod võisid tekitada.

Sellel teel on alates umbes 3km minu kodust laiad autoteeääred värvitud punaseks. Olen kohanud punaseksvärvitud teid ja tavaliselt on need tähendanud rattateed. Seega jooksin julgelt edasi, sest teeserv oli mõnusalt lai. Kuigi tahtsin Via Verdele minna, jooksin hoopis maksimaalsele kaugusele kodust kui treeningplaan võimaldas. Punaseksvärvitud teeääred ei saanud ikka otsa. Mulle meeldis selle tee ääres jooksmine isegi väga. Kodu suunas oli eriti hea joosta, sest tuul lükkas tagant ja mingit väsimuse tunnet ei olnud.

Sellel nädalal on mind tavalised jooksukrossid kuidagi väga ära väsitanud. Kui olen lõunasöögi ära söönud, siis olen koheselt voodisse magama vajunud. Ühel hommikul ärgates oli mul tunne väga hea, aga joosta üldse ei jaksanud, kuigi oli väga kerge ja lühike trenn. Kui koju jõudsin, siis ma olin füüsiliselt kuidagi nii väsinud, et ei jaksanud isegi venitada, vaid vajusin koheselt voodisse magama ilma söömata ja venitamata. Kuidagi jõuetuse tunne oli. Peale magamist oli jälle hea olla. Nii kui komme või magusat ei söö, nii pole jõudu. Magus annab kiirelt energiat, aga paraku ainult tühje kaloreid.

Kui korra tuttava prantslase juures õhtust sõin, siis peale õhtusööki kaalusin end. Mul endal kaalu ei ole ja nii polnud mul aimugi, palju kaal võiks näidata. Riided polnud kitsaks jäänud ja nii teadsin, et liialt juurde pole ma võtnud ja alla pole ka võtnud. Siiski, kaalu numbrid ei näidanud midagi meeldivat, kuigi sisimas kahtlustasin seda isegi. Veidi pakkus mulle lohutust, et kaalusin õhtul täis kõhuga, aga no siiski olid kaalunumbrid liialt suured.

Toitumise koha pealt olen aru saanud, et minu organism apelsine ei kannata eriti. Apelsinimahla võin juua küll ise värskeltpressitud mahlast. Apelsine on süüa lihtsam, kui neist mahla välja pressimine. Apelsinides on minu organismi jaoks liialt palju kiudaineid, mis tekitavad seedehäireid ja võivad häirida treenimist. Edaspidi võtan alati aega apelsinidest mahla pressimiseks, sest see sobib minu organismile paremini. Mitmel korral olen ka seda tähele pannud, et kui kohe peale trenni söön apelsini, siis on seedehäired garanteeritud. Kui joon peale trenni kohe apelsinimahla, siis pole mul pärast viga midagi.

Vahel on mul selline tunne, et mul on pidevalt vedelikupuudus. Joon küll omast arust piisavalt. Kui peeglisse vaatan ja suu lahti teen, siis kleepub keelel olev sülg suulae külge. Püüan ikka rohkem juua, aga kõik tuleb nii kiirelt välja, et joomine tundub kohati kuidagi nii mõttetu. Õnneks tavaliselt hommikuti ärgates jääb keelel olev sülg keele külge normaalselt, mitte ei veni. Seega järeldus, et vedelikupuudus tekib mul päeva jooksul. Loodan, et apelsin ja eriti just apelsinimahl ei ole diureetikumi omadustega.

Ükspäev kohtasin staadionil treenides ühte meesjooksjat. Ta ei ole arvatavasti üldse jooksja ega sportlane, sest ta jooksis mitte jooksupükstega vaid mingite tavaliste vabaaja pükstega. Lisaks jooksis ta eriti aeglaselt siserajal, aga sportlased ei jookse siserajal, vaid välisrajal, sest teavad, et siserada on vaja hoida.

Mina tegin lõigutrenni. Kui ühel hetkel sattus nii, et me olime korraga stardijoonel ja mul hakkas just kiire jooksu osa, siis kutsusin ta endaga kaasa. See oli eriti hea tunne, kui keegi hingas kuklasse. Ma jooksin koheselt esimese 200m 4sek kiiremini, kui muidu üksi joostes. Ma olen nii pikalt üksi treeninud, et enam ei mäletanudki, et koos kellegagi on päris hea joosta. See mees suutis vaid ühe ringi kiirelt joosta, aga ikkagi oli see minu jaoks positiivne.

Kui mul hakkas trenni viimane kiire ring, siis sattusin jälle stardijoonele koos selle mehega. Tema astus rajalt kõrvale ja lõpetas jooksmise. Ma kutsusin ta ikka kaasa pingutama, et ikkagi viimane ring. Küll oli hea pingutada. See mees suutis minust kiiremini joosta, aga ringi päris lõpuni ta vastu ei pidanud. Mina suutsin jällegi nii palju pingutada, et mul hakkas kergelt sama paha, nagu ma oleksin võistelnud. Seegi oli tegelikult mõnus tunne, sest tavaliselt ma trennis nii ei pinguta ja korra ju trenni lõpus võib. Ega see midagi halba ikka tee. Ma nägin, et suudan joosta küll, kui vaja on.

Peale kiiret ringi oli minul trenn läbi ja see mees ei jooksnud ka rohkem. Sain mehelt kutse joosta homme ehk sel laupäeval koos. Ma hakkasin selle kutse peale kohe kokutama ja mökutama. Kuidas ma ikka jooksen, kui ta on alles algaja ja tegi sel päeval alles oma esimest jooksutrenni ja suutis joosta 25min järjest. Siiski nõustusin koos jooksma. Eks tal tuleb minu tempos püsida. Ma jooksen nagunii rohkem. Minul on vaja oma trenn minutipealt õigeks ajaks ajastada, et oleksin õigeaegselt Via Verde alguskohas ja siis ta ühineb minuga. Kui teda pole või jääb hiljaks, siis jooksen üksi.

See mees on kuidagi staadioni kõrval oleva kooliga seotud, sest ta tuli staadionile läbi selle värava, mis on lukus ja kust käivad võtme abil koolilapsed oma kehalise tunde läbi viimas. Seega ta on võib olla mingi õpetaja või mingi muu kooliga seotud töötaja. See mees tundis staadionil töötavaid hooldajaid ja nii võib ta olla kehalise kasvatuse õpetaja, sest suvaline kooli õpetaja ei puutu staadioni hooldajatega kokku ja ei tunne neid. Eks laupäeval saan teada.

Denia ajalugu

Kui ma kuskil võõras kohas reisin, siis ma uurin alati ka selle koha ajalugu ja üldist informatsiooni. Seni ei ole ma veel kirjutanud mingit üldist Denia kohta. Nüüd kirjutan.

Denia on üle 44000 elanikuga sadamalinn Vahemere ääres, mis asub Montgo mäe jalamil. Denia kuulub Alicante provintsi ja see omakorda Valencia piirkonda (i.k. Valencian Community). Denia asub enam vähem täpselt Valencia ja Alicante vahel. Päikesepaistet jagub keskmiselt 322 päevale aastas, suved on palavad ja talved pehmed. Denias on 20 kilomeetrit liivarandu, erakordselt puhta vee tõttu on Denia osad rannad tunnustatud Sinise Lipuga.

Pildil on Denia kesklinnaosa, kus paistab ka kindlus.

Deniasse saab otsebussidega (firma Alsa bussid www.alsa.es) Alicantest, Valenciast ja Madridist. Alicantest saab ka rongiga Deniasse. Valenciast saab rongiga Gandiasse, mis asub Denia lähedel ja sealt saab bussiga edasi Deniasse. Deniast saab laevadega Balearic saartele (Ibiza and Mallorca). Suvel on laevaühendus ka Formentera-ga.

Denia rannaosa võib laias laastuks kolmeks jagada. Üks osa on kesklinnas olev sadamaosa. Teine osa- sadamast Valencia suunas jääb ligi 20km pikkune liivarannaosa. Kolmas osa- sadamast Alicante suunas (La punta negra ja Les Rotes) jääb kivine, kaljune ja riffidega kallas, kus on hea tegeleda veespordialadega ja sukeldumas käia. Liivarannaosadel on jaladuðid ja rannavalve.

Pildil on Denia kesklinnaosa. Keset kesklinna on kaljukindlus.

Denia ajalugu ulatub väga kaugele. 4. saj e.m.a. oli Denia tuntud kui Hemerosc?pion. Denia on pikalt kuulunud Rooma alla ja oli siis tuntud kui Dianum. Sellest on võetud kasutusele tänapäeval Denia kergejõustikuklubi nimi- Club d'Atletisme Bale?ria Di?nium. 1. saj. e.m.a. oli Denias Rooma mereväebaas. Alates umbes aastast 700 oli Denia moslemite valduses ja Denia oli siis Taifa kuningriigi pealinn. 11. ja 12. sajandil ehitati Deniasse kindlus, mille prantslased lasid 19. saj. rekonstrueerida.

Kui aastal 1244 vallutasid Denia Christians (ma ei oska seda kuidagi tõlkida), siis hakkas pihta linnast moslemite rahva väljaränne, kuni linn muutus peaaegu tühjaks. Hiljem tänu Valencia valitsusele hakkasid inimesed jälle Deniasse sisse rändama. Vahepealse osa ajaloost ma ei saa aru. Siis oli vahepeal mingi markii Denia juht. Alates 1803 muutus Denia väga tähtsaks osaks Hispaania kaubavahetuses. Inglise rosinakaupmehed elasid Denias alates 1803 – 1930-te lõpuni, kui oli mingi Hispaania sõda (i.k. civil war). Tänu rosinatega kauplemisele algasid Denia kuldsed ajad.

Tänapäeval on Denia kindlus üks peamisi Denia vaatamisväärsusi. Seal asub arheoloogiamuuseum, kus saab näha Denia ajalugu alates 200a. e.m.a. kuini 18.saj. Denias asub ka etnoloogiamuuseum, kus saab samuti näha linna ajalugu.

Denias on rohkem pühasid või pidusid, kui üheski teises Hispaania linnas. Uskumatu, kuidas inimestel on aega tööd teha, kui pidevalt on pidustused. Täpsemat infot Denias toimuva kohta saab internetist aadresselt www.denia.net.

Denia ajaloos on oluline osa mänguasjatööstusel. Denia turismiinfopunkti lähedal asuv mänguasjamuuseumis saab näha 20. saj. alguse mänguasju, mis on enamasti puidust. Mänguasjatööstus ja tsitrusviljade kasvatamine olid olulised Denia rikkuse allikad. Alates 1960-datest sai tähtsaks ka kalapüük ja turismindus, mis ongi kõige tähtsam ettevõtluse valdkond Denias tänapäeval. Üsna mänguasjamuuseumi lähedal asub üks peatänavaid hispaaniakeelse nimega Carrer Marqués de Campos.

Denia restoranid pakuvad imehead Hispaania riisirooga paellat, värskelt püütud kala ja muid hõrgutisi. Denia üks olulisim gastronoomiaroog on punane krevett. Selle kilo hind pidavat algama alates 80EUR. Värskeid puuvilju saab osta Mercado Municipali turult. Tänavad Marques de Campo ja Paseo del Saladar ootavad külastajaid kunsti, moe ja kingapoodidesse.

Kolmekuningapäev Hispaanias

Hispaanias on Kolmekuningapäev 6.jaanuaril vist üks aasta tähtsamaid pühasid. Ma veel ei tea, kas kõige tähtsam. Nüüd tean selle püha kombeid ka natuke rohkem kui varem.

Kolmekuningapäeva (i.k. Three Kings Day, h.k. El Dia de los Reyes) eelõhtul ehk 5. jaanuari õhtul külastab Kuningas kodusid. Lapsed jätavad oma sussidesse kaamelite jaoks toitu ja kui Kuningad lahkuvad, siis jätavad lastele kingitusi. See on nagu sümboolne Kuninga külaskäik, kui Kristus sündis. Pagaripoodides on sel ajal kõikjal, sealhulgas ka akendel, rõngakujulised küpsetised, mida nimetatakse Kolme Kuninga Leivaks (h.k. Roscon de Reyes). Igas küpsetises on mänguasi. Kes saab leivaviilu, mille sees on mänguasi, seda saadab terve aasta hea õnn.

Jõuluõhtuga (h.k. Nochebuena) algab Jõulude tähistamine Hispaanias. Perekond hoiab sel ajal ühte ja käiakse kesköömissal (h.k. La Misa Del Gallo). Keskööl võib kuulda kõikjal kirikukellade kõla. Kui kesköömissalt koju jõutakse, siis sööb pere koos spetsiaalseid sööke ja ka spetsmagustoite. Jõulude ajal võidakse teha samuti kingitusi, aga põhiline kinkide jagamine on siiski Kolmekuningapäeval.

Laste jooksukross

Ühel jaanuari lõpupühapäeval toimus minu kodu lähedal koolilaste jooksukross Bassets pargis. See on sama park, kus on jõuseadmed ja rulluisuplats. Asub minu kodust 5min jalutuskäigu kaugusel. Ma ei saanud seda vaatama minna, sest mul oli endal samal ajal trenn ja võistlus kestis täpselt minu trenniga samal ajal.

Hea, et Denia hoolitseb ka laste sportimise eest ja korraldab sellist võistlust. Kahjuks ei ole Denias tõelist maastikul jooksmise võimalust. Tean selle pargi radu ja arvan, et kohati võisteldi pehmemal pinnasel ja kohati betoonist valatud pinnasel.

Vist isegi samal nädalavahetusel toimus ka kergejõustikustaadionil mingi koolilaste kergejõustikuvõistlus. Kui ma õhtul ise jooksmas käisin, siis staadionist möödudes nägin, et see oli lapsi täis. Kuna mul oli trenn, siis ma ei saanud võistlust vaatama minna.

Denia siserulapark Llunatics

Denia kaljukindluse alla kohe sama raamatukogu kõrval, kus ma enamasti käin, asub Denia siserulapark. Korra käisin seal vaatamas, et mis näha on. Sel ajal toimus rulahallis mingi üritus ja kogu plats oli kaetud laudu täis ning rulaatraktsioonidest polnud mingit jälgegi.

Pildil on Denia siserulapark Llunatics.

Ju seal tavaliselt on ikka rulatamise atraktsioone ka. Samas hoones, kus siserulapark Llunatics asub, saab veel ka teiste spordialadega tegeleda. Ma ei ole selle maja siseruumides käinud, aga uksel olevalt sildilt olen aru saanud, et seal majas tegeletakse eri võitluskunstide harrastamisega.

Denia jõusaalid

Pildil on Denia SPA hoone, mis asub kergejõustikustaadioni kõrval.

Mitmel korral olen kesklinnas mõõda jalutanud Europa nimelisest spordiklubist. Seal asub nii jõusaal, kui saab tegeleda rühmatreeningutega. Seal on meestele ja naistele eraldi saunaruumid. Europa spordiklubis on odavam treenida kui Denia SPA-s, mis asub kergejõustikustaadioni kõrval.

Pildil on Denia SPA jõusaaliosa.

Mulle meeldib loomulikult kõige rohkem Denia SPA. See on avar ja suur. Seal on kõik asjad ühes kohas olemas. Denia SPA kasutamine on palju kallim võrreldes Europa spordiklubiga.

Pildil on Denia SPA mullivannide osa.

Kui ei taha nii palju raha kulutada sisebasseinis käimiseks, kui Denia SPA küsib, siis saab käia teises siseujulas Club Nautico. Ma ei ole seal ise käinud ja näinud, mis tingimused seal on. Odavam on seal igatahes kui Denia SPA-s ujumas käia.

Pildil on Denia SPA 25m-ne siseujula.

Denias pidavat veel teisigi jõusaale olema, aga ma ei ole nendega kursis. Kui rahas ei oleks küsimus ja mul oleks vaja jõusaalis käia, siis käiksin kindlasti Denia SPA-s, seda eelkõige just seepärast, et see asub minu kodule lähemal. Denia SPA asub mu kodust umbes 1,4km kaugusel, aga Europa spordiklubi ligi 3km kaugusel. Ma liigun ju jalgsi ja ei taha trenni minekule ja trennist tulekule liigselt aega kulutada.

Interneti kasutamine

Pidin endale nüüd lõpuks raamatukogukaardi tegema, sest oma arvutiga ma enam internetti miskipärast kasutada ei saagi. Kõik teised inimesed kasutavad Wifi internetti raamatukogus ja neil ei ole probleeme. Ma arvan, et asi on minu arvutis. Mul on väga vana (retro) sülearvuti, aga siiani on kõik toiminud rahuldavalt. Kummaline on see, et mu arvuti suudab üles leida kõik teised piirkonnas saada olevad wifi levialad, aga raamatukogu oma mitte. Ma ei oska seda kuidagi selgitada või põhjendada ja muuta. Üritan oma arvuti wifi seadistusi uurida ja neid muutes jälle raamatukogu wifi enda arvutisse tagasi saada.

Pildil on Denia Kultuurimaja, mis asub kesklinnas suure Mercadona toidupoe kõrval. Kultuurimajas asub ka suurim linna raamatukogu.

Raamatukogu kaardi tegemine on lihtne. See on tasuta ja kehtib 2 aastat. Seda saan nüüd kasutada kõigis Valencia piirkonda kuuluvates raamatukogudes. Raamatukogukaardi tegemiseks läks vaja isikut tõendavat dokumenti ja ühte enda pilti. Pilti mul polnud ja seetõttu lükkasin kaardi tegemist kogu aeg edasi. Nüüd tegin pildid kah ära. Kahjuks oli miinimumkogus piltide tegemisel 8tk, mis maksis 5,5EUR.

Raamatukogu kaardi saamiseks pidin täitma ankeedi, kus küsiti nime, sünniaega, dokumendi numbrit, elukohta ja kontaktandmeid. Ma panin oma Denia aadressi, aga seda ei kontrollitud küll kuidagi. Sama hästi oleks võinud panna mistahes aadressi.

Nüüd saan endale laenutada raamatuid. Kui raamatuid lugema hakkan, siis ei ole aega jällegi arvuti taga kirjutada.

Raamatukoguarvutitega interneti kasutamine ei ole alati kättesaadav. Arvutid on seal vana tarkvaraga. Raamatukogus on interneti kasutamine populaarne ja seetõttu ei pruugi ma alati internetti pääseda, sest teised istuvad arvutite taga ees. Raamatukogukaardi olemasolu annab mulle nüüd võimaluse ilma seljakotita ringi liikuda. Vahel olen kasutanud raamatukogu ukse taga olevaid lukustatavaid kappe enda koti hoiustamiseks. See on mugav, sest nii saan minna seljakotis sülearvuti kesklinna, jätta arvutikott raamatukokku ja nii mugavalt ilma kotita vajalikes kohtades linnas liikuda. Hiljem koju minnes saan jälle koti kaasa võtta.

Ilmad on praegu juba jälle soojad ja saan lühikeste pükstega treenida. Tänu külmematele ilmadele jooksin soojema mütsiga ja nüüd on mu näol isegi veidi pruunikas jume. Muidu siiani oli nägu valge, nagu ma ei olekski soojal maal päikese käes. Nüüd saan jälle nokamütsi kanda ja selle alla varjuda.

2012-02-06T09:42:00.001-08:00

Trennijutt

Terve eelmise ja üleeelmise nädala jooksin sisuliselt ainult krosse. Mahtusid eriti ei alandanud, aga tänu haigestumisele tekkis iseenesest mahu langus. Praegu julgen juba kirjutada, et langusest sain üle ja juba toimub uus tõus. Kui võrrelda üleeelmise nädalaga eelmise nädala krosside kiirusi ja pulsse, siis on märgata edusamme. Ise olen positiivne ja rahul.

Juba üleeelmisel nädalal tundsin, et reie nelipealihas on kergelt valus. Mitte mõnusalt valus, vaid teistsuguse valuga. Siiani ei ole valu üle läinud. Selline valu peaks näitama minu arvates mingit väsimust lihases. Ma ei teagi, mis seda tekitab, kas lahasväsimus, liiga nõrgad lihased, liiga monotoonne lihastöö või liiga pikad krossid. Vahel on praegu isegi joostes tunda, et reie pealt on valus. Eriti on sellist valu tunda, kui istun toolile.

Võistlemine Hispaanias

Treeningutega võin nii rahul olla, et osaliselt ka tänu treeneri mõjutustele, valisin välja võistlused, kus Denia lähedastes linnades või külades võistelda. Palusin oma tuttaval läbi interneti minu eest stardimaksud ära maksta, et siis olla kindel, et ma võistlen ja mingit taganemisteed ei ole. Andsin isegi sularaha juba stardimaksude ulatuses tuttava kätte. Ma ei saa siin ise stardimakse maksta läbi interneti, sest mul ei ole krediitkaarti.

Kokkuvõttes stardimaksude maksmiseni me ei jõudnudki, sest ma ei saanud ennast võistlusele registreerida läbi internetivormi. Võistlusele registreerides on vaja sisestada Hispaania DNI või NIE number. Minul seda ei ole ja ma ei teagi, mis asi see on. Nii lõppeski mu võistlusdebüüt Hispaanias. Kuna kõikidele võistlustele registreerimine käib läbi samal internetilehel oleva registreerimisvormi, siis ei saagi ma kuskil Denia piirkonnas võistelda.

Mul on plaan saata e-mail võistlustele registreerimise lehe haldajale, aga ma ei ole seda veel teinud. Ma ei suuda ennast hispaania keeles niimoodi väljendada, et oskaksin viisakat kirja kirjutada. Google tõlke abil ei saa ka korralikku mõistliku jutuga teksti.

Mu tuttav soovitas küll, et mingu ma lihtsalt võistlusele kohale ja registreerigu ja maksku kohapeal. Mulle see võimalus ei sobi. Esiteks seepärast, et võistlusjuhendis on kirjas, et registreerida saab ainult läbi interneti ja võistluspäeval registreerimist ei toimu. Teiseks seepärast, et siis ma ootan võistlust ja treeningnädal on kergem ja kui tuleb välja, et mind ei lubata võistlema, siis on treeningnädal raisku läinud. Denia Punase Risti jooksul oli ju nii, et kes võistluspäeval registreerib, see kohtade jagamisel arvesse ei lähe. Tänan väga, ma ei ole huvitud võistluspäeval kõrge stardimaksu maksmisest, kui ma isegi kokkuvõttes arvesse ei lähe. Sama hästi võiksin lihtsalt võistlusele minna, startida koos teistega, aga nii, et mul pole võistlusnumbrit ja stardimaksu ma ka ei maksa.

Kohaliku jooksuklubi blogist lugesin, et nendel on mingi 5km võistlus Denias. Küsisin e-kirja teel, et kas ma võin ka seal võistelda. Ei või. Mind ei lubata. Põhjendus oli selline, et kuna see on klubi korraldatud võistlus, siis klubi vastutab võistlejate eest. Kui mina võistlen ja minuga peaks midagi juhtuma, siis klubi vastutaks minu eest. Kuna ma ei kuulu klubisse, siis klubi ei taha vastutust minu eest võtta. Nad tegid mulle ettepaneku, et kui tahan võistelda, astugu ma klubisse ja maksku iga kuu 60EUR. Selline asi ei tule isegi mu mõttesse ja ma ei hakanud küsimagi, et mis selle raha eest saab. Minu üritus ennast võistlusele registreerida ja kohaliku klubi eitav vastus tulid samal ajal, nii et mul hakkasid kohe pisarad mõõda põski alla voolama.

Ehk suudan edaspidisteks võistlusteks ennast miskit moodi siiski võistlustele organiseerida.

Kohalik tuttav

Mingis eelnevas postituses kirjutasin, et sain raamatukogus tuttavaks ühe prantsuse mehega. Raamatukogus ta mainis, et tegeleb jalgrattaspordiga. Ma mõtlesin, et ah, ju sõidab niisama enda lõbuks. Prantslane kutsus mind kord külla õhtust sööma otse raamatukogust. Mõtlesin küll, et kuidas ma ikka niimoodi lihtsalt lähen, et kas ta naine ikka teab, et külaline tuleb. Siiski nõustusin.

Prantslane elab kohe raamatukogu lähedal kesklinnas. Teel tema juurde küsisin, et kas ta naine teeb kodus süüa. Sain vastuseks, et ei, naine on praegu Prantsusmaal. Sel hetkel vajus mul kohe süda saapasäärde. Peas hakkas toimuma võitlus, et kas minna külla või mitte. Kui mees kutsub naise omale koju ja oma naist pole samal ajal kodus, siis on asi ikka eriti kahtlane isegi siis, kui tegu on pensionäriealise mehega. Mul oli väga piinlik, aga ma ütlesin prantslasele koheselt otse, et ei mingit intiimsust, kui sain teada, et tal polegi naist kodus. Piinlik oli seepärast, et kui ta on korralik inimene, siis ta võib pahandada, et ma temast nii halvasti mõelda võin. Õnneks ta ei reageerinud kuidagi dramaatiliselt ja ma mõtlesin, et ah, vahet pole. See on juba tema probleem, kui ta unistab ei tea millest, sest mina olen ennast selgelt väljendanud ja tema lubas, et lihtsalt õhtusöök ja ei midagi enamat.

Elukogemust ja vanust mul on, et ma teaksin, kuidas sellistes olukordades käituda. Õnneks õhtu kujuneski vaid õhtusöögiks, aga mehed jäävad siiski meesteks, ükskõik, mis nad kokku lubada võivad. Ma arvasin tegelikult, et peale seda õhtusööki ma temaga rohkem kokku ei saa, sest mees on pettunud. Nüüd on esimesele õhtusöögile prantslase juures järgnenud veel mitmeid õhtusööke ja ma võin öelda, et ma olen leidnud endale siin väga hea sõbra. Prantslase naine nagunii sellist sõprust ei mõistaks ja milline abikaasa mõistakski.

Praegusel hetkel olen ma väga ideaalne sõber, sest ma ei suuda hispaania keeles eriti rääkida, aga aru saan päris hästi. Kui räägitakse ekstra minuga, siis ma saan keelest aru, aga loomulikult mitte kõigest. Kui kuulan hispaaniakeelset raadiot või vaatan telekat, kus räägitakse väga kiirelt, siis ma ei saa sisuliselt midagi aru. Hea sõber olen seepärast, et enamus inimesi armastab rääkida ja keegi ei taha teist kuulata. Kuna ma rääkida ei oska, siis ma olen vait ja kuulan, vastu ei hakka ja vaidlema ei hakka.

Kui prantslane minuga rääkis, siis ta rääkis sisuliselt kogu aeg kätega. Ta ei vehkinud nendega, vaid puudutas mind käest. Kui ta midagi ütles, siis pidin alati talle otsa vaatama, sest muidu ta võttis käest kinni, et ma ikka otsa vaataksin. Mitte mingi romantiline vaade, vaid tavaline viisakas inimesele otsa vaatamine vestluse ajal. Sellises käest kinni võtmises või puudutamises ei ole midagi ebatavalist arvatavasti tema kultuuriruumis. Viisakas on teisele otsa vaadata, sest see näitab lugupidamist vestluskaaslase suhtes. Minu jaoks muutus see lõpuks väsitavaks ja tüütavaks, sest isegi süüa ei saanud või oma taldrikusse vaadata, vaid pidin ikka temale otsa vaatama, kui ta midagi rääkis. Kui ta midagi raamatukogus räägib, siis ma ei saa ka oma arvutiekraani vahtida, vaid pean ikka talle otsa vaatama. Tegelikult see on väga hea komme, kuid ma ei ole oma elus kedagi sellist varem kohanud. Ma olin seega ideaalne vestluskaaslane- ainult kuulasin ja vaatasin otsa ja kordasin vahel ta sõnu.

Olen kindel, et prantslasest sõber tuli minu ellu mingi kindla põhjuse pärast. Ta ei ole mitte mingi suvaline harrastusrattur, vaid ikka tõeline sportlane. Ta võistleb siiamaani ja Denias treenib koos kohalike ratturitega. Kohalikke rattureid pidavat olema Denias 2 gruppi. Üks grupp on sportlased, kes teevad korralikult trenni ja teatud trennides on selline suhtumine, et kes sõita ei jaksa, jääb maha, et mitte teiste trenni ära rikkuda tempo alandamisega. Teine grupp on sellised, kes eriti sõita ei jaksa ja nende sõidutempo on aeglasem ja seal võib leida nii ülekaalilisi kui maastikurattaga treenijaid.

Rattaspordist ja trennikiirustest ma midagi eriti ei jaga. Näiteks üks kõva Denia ratturite rattatrenn oli ligi 120km ja keskmine kiirus mingi 30km/h. Ma ei oska hinnata, kas see on hea või väga hea. Nii treenitakse vist korra nädalas ja see on sellist tüüpi trenn, kus mahajääjaid ei oodata. Muidu pidavat ratturid ikka treenima nagu üks grupp st kui keegi väsib, siis oodatakse järgi ja aidatakse edasi, et keegi üksi teele maha ei jääks.

Jalgratastest ja jalgrattavarustusest ma ka eriti midagi ei tea. Näiteks prantslase ratas maksab Eesti kroonides kuuekohalise numbri, seega peab ikka hea ratas olema küll ja raam on sellel karbonist. Ma ei teagi, mida see täpselt tähendab. Ju on mingi eriti kerge ja vastupidav. Kiivreid on tal Denias kaks tükki ja ainus põhjus on, et sobiks eri värvi sõiduriietega paremini kokku. Ei tea, kas kõik ratturid on sellised eputajad. Eks jooksjaid ole samasuguseid, kes vahetavad mütse, et teiste riietega kokku sobiks.

Prantslase kodu on muidugi võrreldes minu korteriga Denias väga ilus. Ikka tõeline kodu. Kõik on nii ilus, mugav ja hubane. Ruumi on seal ka palju. Pesumasina ja pesukuivati jaoks on isegi eraldi ruum. Koridor on ligi poole minu korteri suurune.

Mitte see ei ole tegelikult tähtis, milline on tema elamine. Tähtis on hoopis see, kui palju on mul võimalik temalt õppida. Ta toitub minuga võrreldes ikka nagu õige sportlane. Tal on kõik paigas, mida ja millal ning kui palju süüa. Tal on ka paigas kõik muu, mis puudutab treenimist. Kuigi siin on hea kliima ja saab talv läbi korralikult rattatrenni teha, käib ta ikkagi jõusaalis ekstra üldfüüsiliselt tugevamaks saamas koguni kolm korda nädalas ja ikka mitu tundi järjest eri vajalikes rühmatrennides. Kui talvehooaeg saab läbi, siis suvel sõidab ainult ratast selle jõu pealt, mis talvel on tekitanud.

Mulle suutis ta pika loengu maha pidada teemal, kuidas mina peaksin treenima. No seda nüüd küll ma kuulda ei tahtnud. Miskipärast arvavad sageli inimesed, et eriti hea on teisele nõu anda. Ikka dikteeris, kuidas ja mida ma pean trennis tegema. Ma püüdsin talle selgeks teha, et mis sa ikka räägid, mul on oma treener ja ma järgin tema plaani, ükskõik, mis sa mulle ka kokku ei pajataks.

Mulle meeldisid õhtusöögid prantslase juures väga. Pidevalt üksiolemisele oli see heaks vahelduseks ja mõnus oli, kui minu eest hoolitseti.

Kultuuride erinevus

Minul on igatahes ükstapuha kus keeruline sõpru leida. Ma võin võõrastega kiirelt ja kergelt suhtlema hakata, aga naisterahvana pean pidevalt arvestama, et mehed tahavad vaid üht. Mida siis naised tahavad, kui nad ei taha seda, mida mehed tahavad? Eriti keeruline on välismaal, sest tutvudes võõramaalasega peab arvestama, et neil on teistsugune mõtlemine ja kasvatus. Mul ei ole treenides sõprade jaoks nagunii aega, aga siiski on hea, kui on olemas sõbrad, kellele võib loota või toetuda, kui on raske.

Mu naaber rääkis, et Hispaanias pidavat kodu juhtimine olema naiste käes. Naised pidavat olema need, kes loovad meestega esimese kontakti. Mehed ootavad, et naised nende poole pöörduksid. Nii Venelased kui ka Eestlased on jällegi sellise kasvatusega, et mees on see, kes loob esimese kontakti.

Kui olin Egiptuses, siis kord tahtsid mingid kohalikud minuga koos pilti teha. Mul olid vaid bikiinid seljas. Mõtlesin, et mis see pilt siis ikka nii väga ära ei ole. Ma olin siiski ju turvalisel hotelliterritooriumil, kuhu pääsesid kohalikest vaid hotellitöötajad, mitte suvalised inimesed tänavalt. Seisin kohalikega kõrvuti ühele pildile ja pildi tegemise hetkel oli ühe kohaliku käsi välgu kiirusel mu rindadel. Minu jaoks oli selline asi nii ootamatu, et ma ei osanudki kuidagi reageerida. Rohkem ma ei ole kellegagi ühele pildile läinud, sest ühest kogemusest piisas.

Kord treenisin vihmaga Portugalis ja trennis jooksin ning lobisesin ühe Itaalia jooksjaga. Tema elas kuskil kaugel. Ma kutsusin ta koheselt trennist otse enda koju. Vihma sadas ja me mõlemad olime märjad. Tahtsin talle lihtsalt näidata, milline elamine mul on, sest ta avaldas soovi järgmisel aastal ka kuskil treeningpaikadele lähemal elada. Nii kui itaallane mu korterisse astus, siis kohe tahtis suudlema hakata. Ma olin ðokeeritud, sest ma ei osanud midagi sellist oodata. Mulle ei tulnud selline asi isegi hetkekski mõttesse. Enda juurde koju ma kedagi kutsuda enam ei julge, sest mine tea, mida kutsutav võib mõelda. Näiteks siin Hispaanias on minu juures käinud ainult Ene ja Erika ning korteri omanik leket kõrvaldamas.

Kultuuride erinevusi peaks koolis õpetatama, et reisides või tutvudes võõramaalastega ei tekiks arusaamatusi.

Raamatukogu on hea koht tutvuste sobitamiseks. Kas on?

Sügisel Lõuna-Eestis treenides sain kohalikus raamatukogus tuttavaks ühe endiste aegade jooksjaga, kes on sündinud Indias. Tema jutu järgi ta jooksis omal ajal 1500m ajaga 3min 37sek kanti. Mul ei jäänud täpselt aeg meelde. Ma otsisin ta tulemusi internetist, aga ei leidnud, sest ma ei tea ta võistlusnime. Praegu elab ta Euroopas ja on nime vahetanud euroopalikumaks. Ka tema hakkas mulle koheselt nõu andma, kuidas ma treenima peaksin.

Tuleb välja, et raamatukogu on päris hea koht, kus tutvusi sobitada. Tegelikult ma ju ei otsi tutvusi, aga kui keegi minuga rääkima hakkab, siis vait ma ei ole. Seda indialast nägin õnneks vaid korra. Mu sisetunde järgi oli ta kuidagi kahtlane. Tundub, et nii võib ju iga võõras ligi astuda ja mainida, et kas tead, ma tegin ka kunagi omal ajal kõval tasemel sporti. Mina kergeusklikuna usun kah kõike.

Indialase jutt paistis siiski tõsi olevat, mitte lihtsalt mingi suvaline raamatust loetud. Tema jutu põhjal sain ma aru, et ta saab väga hästi aru eri treeningmetoodikatest. Ta rääkis ka psühholoogilise poole pealt jooksmise kohta. Ta rääkis täpipealt samadest asjadest, mida mina olen tundnud. Ma ei ole mitte kunagi varem kellegi teisega saanud jooksmise psühholoogilisest küljest rääkida. Kõik on alati nii tugevad ja nii motiveeritud ning kunagi ei ole psühholoogilisi probleeme. Minul on küll. Ma olen kõigest inimene, mitte mingi robot.

Indialane rääkis ka sellest, kuidas ta omal ajal oli nn katsejänes, kes käis Himaalaja mägedes üle 3000m kõrgusel treenimas Lagathis. Ta käis mäestikuefekti mõju testimas mingi Skandinaavia riigi rahade eest (ma ei mäleta, oli see Norra või Soome). Kui ta Himaalajast tagasi tuli, siis ta sportlikke kõrgtulemusi ei saavutanud ja koheselt võeti talt toetusrahad ära. Samas arutades mäestikuefekti mõju Skandinaavia teadlaste teooriatega, selgus, et praktikas toimusid läbi samasugused asjad, nagu teoreetikud arvasid.

Lisaks Himaalajas treenimisele on ta treeninud ka Ameerikas kõrgmäestikes, aga mitte eesmärgiga saada mäestikuefekt. Tol ajal ei olnud mäestikuefekti mõju veel selge. Kui ta mäestikust alla tulles meretasapinnal võistles, siis tegi ise ootamatu avastuse, et joostes olid tal nagu tiivad. Võiks öelda, et tänapäevaks on mäestikuefekt teadlaste ja praktikute poolt igatpidi läbi uuritud ja selge, aga tegelikult on see kohati ikka tume maa.

Toitumisalased õpetused prantslaselt

Tulen oma jutuga tagasi Deniasse ja tuttava prantslase juurde. Prantslane õpetas mind avokaadot sööma. Ma olen seda varem söönud kuskil restoranis salati peal. Avokaado ei jätnud mulle siis mingit erilist kustumatut muljet ja seda vilja pole ma kunagi tahtnud rohkem süüa. Tean, et avokaado on väga kasulik, aga kui ei meeldi, siis ei meeldi.

Õpetus, kuidas avokaadot süüa nii, et see on eriti maitsev. Küps avokaado tuleb pooleks lõigata. Vilja keskel on suur kivi, see tuleb sealt välja võtta. Alles jääb kaks poolikut avokaadotükki, millel on kivi kohas suur lohk. Kivilohku tuleb kallata oliiviõli nii palju, et lohk on poolest saadik õli täis. Teelusikaga siluda õli avokaado viljaliha peale laiali. Maitsetugevdajaks võib viljalihale riputada natuke soola. Ongi valmis. Süüa võib teelusika abil. Avokaado koor on tugev ja kuni kooreni võib kogu viljaliha teelusika abil ära süüa. Maitseb suurepäraselt.

Prantslaselt õppisin, kuidas on võimalik maitsev õhtusöök teha ainult köögiviljadest. Kui olin kord jälle tema poole õhtusöögile kutsutud, siis mina sain nii aru, et tulgu ma teatud kellaajaks ja toit on valmis. Tegelikult hakkas ta siis alles süüa tegema. Alati valmis toit minu silme all. Kui ma nägin, et ta alles hakkab köögivilju koorima ja hakkima ja sellest midagi valmistama, siis mõtlesin, et oh, ma ei jõua küll oodata, kuni see toit ükskord valmis saab. Suutsin. Kui ise süüa teen või söön, siis ikka midagi sellist, mida saab lihtsalt ja kiirelt teha.

Kõikide köögiviljade nimesid ma ei tea, mis ta õhtusöögiks kasutas. Seal oli porgand, porrulauk, sibul, kartul, petersell, paprika, pika rohelise kurgi sarnane (nimi ei tule meelde), pika hernekauna sarnane. Kõik oli värske. Ma imestasin, et küll viitsib vaeva näha. Muudkui kooris ja tükeldas. Pani kogu selle veega keema ei tea mitmeks minutiks. Kui kõik oli valmis, siis mikserdas selle ühtlaseks massiks ja tekkis mitte meeldiva rohelise värviga püreemass. Lõhnas ja maitses väga hästi. Ma mõtlesin seda süües, et kuidas mul on võimalik järgmisel päeval sellise toidu pealt trenni teha. Ainult köögiviljad. Küllap kükitan pidevalt jooksmise asemel kuskil põõsas. Tegelikult ei kuulunud kordagi trenni juurde ükski põõsas kükitamine kui olin õhtuti sellist toitu söönud.

Köögiviljapüree ei olnud kunagi õhtu ainus söök. Õhtusöögi juurde kuulus ka mingi puuvili, leib, mingi loomne valguallikas, jogurt ja vahel ka väike tükike magusat. Vahel olid loomseks valguallikaks suured hiidkrevetid, vahel loomaliha, vahel kala ja vahel mingi suitsutatud liha.

Krevettide valmistamine käis ka väga lihtsalt ja kiirelt. Poest tuli osta värsked krevetid. Suurtest krevettidest piisas näiteks 6tk korraga. Praadida krevette kuuma õliga kiirelt pannil ja oligi toit valmis. Sama lihtsalt ja vilunult käis loomaliha praadimine.

Minu soovil sain korra ka pastat, mis on minu vaieldamatult lemmiktoit. Makaronide keetmine käis nii, nagu ma ei ole harjunud. Ta ajas vee keema ja valas sinna makaronid sisse. Tõstis makaronid koos keeva veega pliidilt kõrvale ja nii seistes kuumas vees makaronid valmisidki. Samal ajal, kui makaronid paisusid, tegi ta kastet konservtomatipastast, sibulast ja mingist peenikesest rasvatust tugevamaitselisest vorstist. Kui kaste oli valmis küpsenud pliidil, siis valas vee makaronidest välja ja kallas makaronid kaste hulka ja oligi toit valmis. Ei mingit juustu, aga maitses siiski võrratult hästi.

Üks eriline roog, mida ma ise poleks kunagi tegema hakanud, valmis tavalistest konservhernestest. Sisuliselt sama kaste, nagu makaronide jaoks, aga makaronide asemel olid konservherned. Maitses suurepäraselt. Loomulikult ei mingit riisi ega makaroni sellisel toidul kõrval ei olnud.

Ma olen harjunud väga teistmoodi sööma, aga üllatuslikult sain ka nii kõhu täis ja mingeid seedeprobleeme ei tekkinud. Üksi kodus söön ikka omamoodi. Minu siinne lemmiktoidupood Aldi, mis on täis sakslaste toodangut, ei pidavat küll eriti soovitatav olema. Sakslaste kraamis pidavat liiga palju igasugu säilitus ja muid mittekasulikke ained olema.

Olen lugenud eri toitumisraamatutest, et õhtul on kasulik valku süüa. Ma olen siiani arvanud, et igasugune valk on õhtuti kasulik ja hea. Prantslane õpetas, et näiteks loomaliha ei ole küll soovitav õhtul süüa, sest selle seedeprotsess on inimese jaoks väga aeglane ja raske. Nii ei ole öösel hea magada. Kui ta õhtusöögiks loomaliha tegi, siis ainult minu pärast, et ma ikka ka proteiini saaksin. Õhtul on soovitav süüa pigem mingit kergemat valku nagu krevetid või kala. Kana ta ei soovitanud ka üldse, sest need kanad, mis on puuris üles kasvanud ei ole õige maitsega. Kana võib süüa, kui kana on kasvanud aias vabalt ringi jalutades ja normaalselt toitudes ja lihast kasvatades. Puurikanad on liigselt ei tea mis aineid täis topitud, et nad kiirelt suureks kasvaksid.

Prantslane on toidu suhtes kuidagi eriti spetsialist. Mina küll ei saa maitsest aru, kus see lihaloom, -lind või –kala on kasvanud. Mina ei saa sellest ka aru, kas puuvili on küps või mitte. Kui ikka päris toores on, siis on selge, aga nii ma küll aru ei saa, et kas puuvili peaks veel päeva või kaks toas valmima enne kui süüa kõlbab.

Ma hakkasin nüüd hommikuti ärgates enne purdu söömist apelsinimahla jooma. Samal ajal kui puder keeb, pressin ma 1-2 apelsinist mahla. Nii tekib olenevalt apelsinide suurusest pool kuni terve klaasitäis mahla. Mahla joomine on isegi veel parem, kui apelsini söömine. Apelsine söön ikka, aga mingil teisel ajal. Kuigi mahl on mõnus, siis apelsini söömine on nagu omaette rituaal. Kui hommikul päike on juba tõusnud, siis seisan rõdul, vaatan päikest ja joon värskeltpressitud apelsinimahla, mis on täis päikeseenergiat. See kõik kokku on nii uskumatult hea. Apelsinimahl on hea C-vitamiinipomm terveks päevaks.

Pildil on tavaline lihtne tsitrusviljade jaoks sobilik mahlapress. Mina pressin ka sarnasega apelsinidest mahla joogiks.

Via Verde lähedal pakub üks majapidamine tasuta puuvilju. Puuvilju saab niigi ise noppida, et tavaliselt kui ma sealt mööda jooksen, siis vedelevad puuviljad maja ees ja keegi ei ole neid puutunud. Kuna see majapidamine ei asu otse Via Verde ääres, siis arvata võib, et enamus inimesi ei teagi, et seal neid vilju niisama pakutakse. See majapidamine pakub näiteks greipfruute. Kord jalutasin ekstra sinna maja juurde, et greipe võtta. Kodus proovisin ja aru ma ei saanud, miks inimesed armastavad greipe. Apelsin on palju magusam ja mõnusam. Apelsinis on rohkem c-vitamiini kui greibis.

Ühes balletifilmis, „Must luik“, sõi tantsija greipe, et vormis püsida. Mis kasu on greibist, ei mina aru saa. Ainuke nn positiivne erinevus võrreldes apelsiniga on see, et greip annab palju vähem kaloreid. Kui greipi süües see suhkru või meega üle valada, siis saab kindlasti kaloreid rohkem kui apelsini süües.

Prantslane soovitas, et õhtul ei ole kasulik apelsini süüa, sest siis saab liialt palju c-vitamiini ja magada ei saa. Tal võib õigus olla. Vitamiine on soovitav ikka hommikul tarbida.

Haigestusin

Viimase nädala neljapäeval läks ilm ootamatult väga külmaks. Eestis läks ka külmaks ja siingi samal ajal. Õhutemperatuure ei saa muidugi võrrelda, sest siin on siiski plusskraadid. Neljapäeval sadas ja sooja oli vaid +10- +12C. Puhus väga külm tuul. Läksin hommikul trenni nende riietega, nagu ikka. Jalas olid igaks juhuks pikad liibekad ja seljas õhuke kilejope. Kuigi mul oli lihtne trenn, sest sain ainult joosta ei mingeid muid lisasid, siis ikka oli trennis ebamugav. Ma jooksin nokamütsiga ja mul hakkasid kõrvad ja pea külmast ja tuulest valutama. Eestis sellise ilmaga oleks ma kindlasti mütsiga jooksnud, mis kõrvad kinni katab ja mul oleks märksa rohkem riideid seljas olnud. Laiskusest ma rohkem riideid ei pannud. Kui koju jõudsin, läksin koheselt kuuma duði alla, tegin sooja jooki ja riietusin eriti soojalt ja alles siis hakkasin venitama. Kuigi trennis sadas, siis mul vedas, sest tossud jäid kuivaks ja riided ka ei saanud läbimärjaks, sest vihma tuli ainult kergelt ja tuul kuivatas kiirelt jope.

Samal õhtul läksin jälle jooksma. Peale õhtust trenni tahtsin nii väga linna minna, et saaksin kohaliku mobiilikaardi aktiviseeritud. Vaatasin peeglisse ja nägin, et silmad on mul kuidagi kahtlaselt läikivad. Sisetunne ütles, et ma jääksin koju, aga tahtmine mobiilikaarti aktiviseerida oli suurem. Riietusin väga soojalt, aga kui koju tagasi jõudsin, siis tundsin, et mul ei ole hea olla. Pea käis kuidagi ringi ja pilk ei jõudnud pea liigutamisele koheselt järele. Võtsin koheselt tarvitusele meetmed, et terve olla. Rohkelt kuuma jooki ja rohkelt c-vitamiini.

Järgmisel hommikul tundus, et olengi terve, aga trenni läksin siiski tavalisest hiljem, sest siis paistis päike ja oli soojem. Seekord panin ennast ekstra soojemalt riidesse. Pidin tegema lõigutrenni, aga tegin ainult soojendusjooksu ja jooksin koju tagasi. Nii kui jooksma läksin, oli tunne, et kogu keha on kaetud külma higiga ja selline kuidagi haiglane olemine. Pulss oli sealjuures normaalne. Alati ei saa pulssi usaldada. Vahel on haigestumisega nii, et vahetult enne haigestumist tuleb eriti hea trennitulemus ja siis alles järgmisel päeval võib haigus välja lüüa. Lisaks suutsin lühikese soojendusjooksu ajal koguni kaks korda seedehäirete pärast põõsas istuda ja siis oligi selge, et kojuminek. Parem puhkan selle päeva kodus, kui kurnan organismi ja pärast pean nädal või kaks haigusest paranema.

Koju jõudes oligi mul külm ja ma ei tahtnud isegi duði alla minna. Vahel võib duði all käimine pigem kahulik olla. Jõin palju kuuma jooki ja tegin korraliku söögi ning manustasin hulgaliselt c-vitamiini. Muid vahendeid mul ei ole. C-vitamiiniks on kas apelsin või sibul. Lamasin voodis ja muudkui higistasin. Kõik seljas olevad riided olid läbimärjad ja ka voodilinad olid vettinud. Õnneks mul on piisavalt kuivi riideid, mida selga panna ja ennast soojendada.

Paraku on mul vaid üks voodilina, üks käterätt ja üks tekikott. Ühest higistamisest piisas, et ülejäänud päev voodist väljas veeta, sest märjas voodis on päris hull olla. Õnneks saab teki teistpidi keerata ja nii on jälle kuiv olemine, aga linaga pole midagi teha, kui seda on vaid üks. Ülejäänud päeva ootasin, et voodilina ööseks ära kuivaks ja õnneks kuivaski. Õhtul oli juba päris hea olla, aga tunne võib olla petlik.

Miks ma haigestusin, seda täpselt ei teagi. Joostes reeglina haigeks ei jää. Haigeks võib jääda just peale trenni. Ju mu organism oli väsinud ja seetõttu külm tuul puges ligi ja tekitas haiguse.

Mu naabrid olid jaanuaris gripis kordamööda. Naabrid rääkisid, et nii see gripp algabki, et on nõrkuse tunne ja peas on imelik. Ma loodan, et ma sain haigusele õigel ajal jaole, mis iganes see ka oli. Tegin õigesti, et usaldasin sisetunnet ja tugeva trenni ära jätsin ja ülejäänud päeva kodus puhkasin.

Kohalik telefonikaart

Käisin Movistari esinduses kohalikku ettemaksuga mobiilikaarti ostmas. Arvasin, et mis seal siis ikka nii erilist on. 5min ja kaart on minu. Müüja võttis kaardi pakendist ja hakkas kohe kaarti aktiviseerima. Samal ajal kirjutasin ma mingile asjale elektrooniliselt alla. Hiljem selgus, et leping oli. Aga seda lepingut ma ei ole veel ise näinud. Enne lepingu sõlmimist tahtis müüa ka mu dokumenti näha.

Ma jõudsin sinna mobiilipoodi alles enne poe sulgemist. Müüja muudkui üritas kaarti aktiviseerida, kuid see ei õnnestunudki. Ma mõtlesin, et pole midagi, küll kodus aktiviseerin. Ei mingit kodu. Müüja ütles, et mul on väga kahju ja käskis järgmisel päeval jälle tulla. Mina kaarti enda kätte ei saanudki. Järgmisel päeval läksin jälle õhtul vahetult enne poe sulgemist kohale ja müüja ei suutnud ikka kaarti aktiviseerida. Kaart jäi endiselt müüa kätte.

Kolmandal päeval ma enam kohale ei läinud, sest jäin haigeks. Laupäeval hakkasin jooksma minema ja õnneks läks just naaber sel ajal autoga kesklinna. Nii sain autoga mobiilipoodi, et saada kätte aktiviseeritud mobiilikaart. Läksin seekord teise poodi, sest arvasin, et seal läheb paremini. Kõik kordus samamoodi- müüja selgitused, allkirjastamine ja aktiviseerimise ebaõnnestumine ning müüja vabandused. Seekord läks tegelikult veel halvemini, sest mul ei kästud mitte järgmisel päeval tagasi tulla, vaid öeldi, et kaart aktiviseerub alles esmaspäeval või teisipäeval. Õnneks sain kaardi oma kätte ja saan selle ise aktiviseerida ja enam poodi tagasi minema ei pea. Lepingut, millele ma allkirja andsin, ma ei näinudki ja endale ei saanud.

Mobiilipoes pakuti mulle, et kas ma tõesti ei taha endale uut telefoni. Uus mobiilikaart koos kõneajaga maksab 9EUR, aga uus kõnekaart koos uue telefoniga maksab vaid 19EUR. Kuigi on mugav, kui ühes telefonis on Eesti nr ja teises Hispaania nr, siis uut telefoni ma küll ostma ei hakanud. Pärast saan endale uue telefoni ja olen mingi sunnitud Movistari klient 2 aastat. See telefon töötab ainult Movistariga. Nii et tasuta asju ei ole olemas või on need mingi konksuga.

Võib-olla teistel inimestel läheb kaardi ostmine ja aktiviseerimine edukamalt. Eestis on lihtne mobiilikaarti osta. Selle võib suvalisest putkast või poekassast osta ja ei mingit lepingut. Kedagi ei huvita, kas kaart tööle hakkab. Kummaline on see, et miks müüja mulle mingit teist kaarti ei andnud, kui see üks ei hakanud tööle. Ka ei saanud ma aru, mismoodi see aktiviseerimine käib.

Eriti õnnelik olem ma selle üle, et ma suhtlesin mobiilipoes ainult hispaania keeles. Kui detsembris käisin mobiilikaardi hindasid uurimas, rääkisin ainult inglise keeles. Mulle ei tulnud mõttessegi, et ma suudaksin aru saada hispaania keelest. Uskumatult hea tunne on see, kui suudan ennast minu jaoks uues võõrkeeles juba väljendada. Olen siin riigis olnud vaid 2 kuud ja keelt olen ekstra õppinud vaid ise raamatust ja sedagi vaid kahe või kolme päeva ulatuses korraga 15min. Arusaamine keelest ja vähene rääkimisoskus on tulnud ei tea kust.

Kui nüüd ükspäev hispaania keele õpikut sirvisin, siis tundus keele õppimine iseseisvalt raamatu abil jälle huvitav. Nüüd läheb õpe ladusamalt, sest olen juba hääldust kuulnud ja iseseisvalt kuidagimoodi uusi sõnu omandanud. Nüüd, kus mul on keelest juba mingi arusaamine olemas, on tahe osata ka rääkida. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest, kui keegi räägib, et õppis vöörkeelt rääkima lihtsalt võõras keelekeskkonnas viibides. Arvasin, et see pole võimalik. Nüüd ma saan sellest aru, sest ise omandan täpselt nii võõrkeelt. See on siiski võimalik.

Ilm

Kui eelmise nädala reede hommikul hakkas päike kaugel paistvate mägede tippudele paistma, siis vaatasin, et ohhoo, mäetipud on valged. Lõpuks on lumi isegi Denia piirkonda jõudnud. Ma ei tea, kui kaugel need lumised mäetipud asuvad minu kodust. Arvan, et üle 15km kindlasti ja võib-olla veelgi kaugemal. Minu jaoks on see esimese lume nägemine sel talvel. Tegelikult ma loomulikult lumehelbeid ei näe, sest mäed on ikka päris kaugel. Blogisse postitamise ajaks on mäetippudelt, mida kauguses näen, juba lumi ära sulanud.

Mul on korteri akende asukohaga eriti hästi läinud. Naaber rääkis, et siin on vahel sellised kõvad tuuled, et aknakatted kolisevad tuule käes. Minu aknad on mere suhtes täpselt vastassuunas ja mul ei ole kordagi tuul akna taga mürglit teinud. Tuul puhub reeglina kuskilt mere poolt ja tänu sellele, et minu aknad on teises suunas, ei puhu kuskilt akende vahelt mulle korterisse tuul ja mul on soe.

Kuigi siin oli nüüd nn külmaperiood, on siin ikkagi hea kliima. Sajab üliharva. Enamasti on ühtlane õhutemperatuur päeval ja mingeid suuri õhutemperatuurikõikumisi ei ole. Isegi kui puhuvad tugevad tuuled, siis ainult mõne päeva, mitte kuu aega järjest nagu Portugalis. See külmaperiood on siin ka ainult mõne päeva ja siis on jälle soe. Kui ma ei oleks haigestunud, siis polekski sellest külmemast ilmast midagi. Haigena on iga ilm ebemeeldiv. Mis külm see ilm ikka nii väga on? Ei saja ja sooja on vähemalt +10C kraadi. Seda on naeruväärne külmaks pidada võrreldes Eesti -20C-ga. Kui ilm oli siin +10C, siis kohalikud sportlased jooksid kohati suusamaskiga.

Üksi võõras riigis haige olla ei ole meeldiv. Seega mõtlen positiivselt ja olen terve kogu aeg.

Denia spordilingid

2012-01-25T09:54:00.002-08:00

Denia spordilingid

Denia kohaliku jooksuklubi Franc Beneyto Runners blogi http://francbeneyto.blogspot.com
Denia kergejõustikuklubi Club d'Atletisme Bale?ria Di?nium http://www.cadianium.org
Denia rugbyklubi Denia Rugby Football Club http://www.deniarugbyclub.com
Denia SPA, jõusaal, rühmatrennid ja ujula www.centrodeportivodenia.es
Denia kesklinnas Europa jõusaal, rühmatrennid, saun http://www.gym-europa-denia.com
Denia siseujula mere lähedal Club Nautico http://www.cndenia.es
Denia jalgpalliklubi Club Deportivo Dénia http://www.cddenia.com
Denia tenniseklubi http://www.clubdetenisdenia.com
Denia siserulapark Llunatics http://www.denia.com/tag/llunatics-2
Denia ülisoodne jalgrattarent http://www.denibici.es

Jooksuvõistlustega seotud lehed
http://www.somesport.com
http://www.conxip.com
http://www.carreraspopulares.com
http://www.noupindaro.com
http://www.corredordefondo.com
http://www.atletismoweb.com
http://www.popular-runner.com
http://runedia.com

http://www.canfalimarinaalta.com
http://www.mespropdigital.com

Minu sporditreeningud

2012-01-25T09:54:00.000-08:00

Alates aastavahetusest ei ole mul kõige paremini läinud. Tase on langenud ja seega ka jooksukiirus. Kui langus hakkas, siis kadus koheselt treeningtahe ja koos sellega ka motivatsioon. Päevapealt hakkasin trennis täistallal jooksma ja tahtsin kogu aeg ainult magada. Õnneks tuli treeningtahe ja motivatsioon tagasi ja koos sellega ka positiivse suhtumine. Treeningtase näitab praegu ikka languse märke. Enam mul täistallal jooksmise tunnet ei ole ja unevajadus on ka normaalne. Olen segaduses ja ei tea, mida tegema pean. Kui tahe ja motivatsioon tulid tagasi ja ise olen positiivselt meelestatud, küll siis paraneb ka treenitus, aga see võtab lihtsalt veidi rohkem aega kui vaid üks silmapilk.

Võib-olla sporti mitte tundval inimesel tekib küsimus, et kuidas saab nii olla, et tase langeb ja muudkui langeb ja midagi ette ei võta. Minul on nii, et kui midagi on korrast ära, siis mul tekib koheselt soov mitte treenida. Ma tunnen oma organismi nii hästi, et tean, kui midagi on korrast ära. Samas ma ei oska ise olukorda lahendada. Kuigi ma tean, et kõik ei ole korras, siis treenin ikkagi kohusetundest plaani järgi edasi. Üldiselt ma tekitan koheselt paanika ja tõstan hädakisa, kui kõik ei ole nii nagu peab. Kui aga minu paanikale ei reageerita, siis olengi oma hädas üksi ja tekib lumepalliefekt.

Kui on alles esimene languse nädal, siis mõtlen igasugustele põhjustele, miks nii võis juhtuda. Kas olen liiga palju telekat vaadanud? Kas olen liiga palju arvuti taga olnud? Kas olen liiga tihti raamatukogus internetipunktis käinud? Kas olen liiga vähe puhanud kahe trenni vahel? Kas olen valesti toitunud? Kas olen trennis liiga palju pingutanud? Kas olen trennis püsivalt jooksnud mitte oma tasemele vastavalt? Kas kerged trennid on olnud liiga pikad või liiga kiire tempoga? Kas treeningute arv nädalas on olnud liiga suur?

Esimesel nädalal vaatan, mis toimub. Loodan, et see kõik on ajutine ja läheb kohe üle. Esimene langusnädal on raske, sest kui ei ole treeningtahet, siis on raske end treenima sundida. Teisel nädalal lajatab karm reaalsus vastu vahtimist. Ikka on seis endine ja ikka mõtlen, et mis ma valesti olen teinud. Põhjust ei oska leida. Lootus on siiski, et ehk ikka kõik läheb uuesti paremaks. Kolmandal nädalal lepin olukorraga ja mõtlen, et midagi otsustavat peab ette võtma, sest nii enam jätkata ei saa. Kolmandal nädalal teen treeningutes muudatusi ja loodan, et ehk kõik paraneb kohe. Algab neljas nädal ja näen, et seis ei ole ikka muutunud. Viin sisse veel rohkem muudatusi, aga ega ikka ei tea, mis tekitas taseme languse ja midagi kardinaalselt otsustavat ette võtta ei oska. Ei tea, kas peaksin treeningmahtu oluliselt vähendama.

Taipan, et ega ma ei saa langust lihtsalt niisama peatada. Kui langeb, siis langeb. Treeningud jätkuvad. Kui aeroobse treeningu tase on langenud, siis järelikult tulebki uuesti asuda vastupidavust tekitama, et selle peale muud hiljem looma hakata.

Kui kaua võtab aega uuesti vastupidavuse loomine? See sõltub kindlasti, kui hullult ja pikalt on valesti treenitud või organismi kurnatud. Samal ajal, kui ikka veel langeb, tuleb ikka edasi treenida. Arvan, et lõigutrennidega tuleb piiri pidada või isegi need nädalaks või kaheks ära jätta.

Kuna olen Hispaanias ja treenin väga heades kliimatingimustes, siis tahan ju seda kõike siin ära kasutada. Mitte ei taha treeningutega tagasi tõmmata või mahtusid alandada. Päris lõigutrenne ka ära jätta ei taha. Nii olengi segaduses. Igaks juhuks mainin, et ma ei ole teinud siin mitte mingeid trenni mahu ega intensiivsuse rekordeid. Tegelikult olen päris tagasihoidlike mahtudega treeninud - nii umbes 100km ringis nädalas.

Selge on ka see, et raske on olla positiivselt meelestatud ja suure tahtega trenni minna, kui kiirused langevad. Kehvem periood tuleb lihtsalt üle elada ja ikka järjepidevalt treenida. Olen segadused ja jälgin, mis toimub. Sisetunne ütleb, et kuna treeningtahe ja motivatsioon on tagasi, siis see on juba märk paremuse suunas.

Kõik, mis tegin treeningutes valesti, tegin detsembris või varem. Nüüd jaanuaris kajastuvad lihtsalt selle tagajärjed.

2012-01-25T09:52:00.000-08:00

Jõulumaiustused Hispaania poodides

Aitan minagi ettevõtetel kasumit teenida. Söön siinseid jõulumaiustusi. Katsetan erinevaid. Mis mulle eriti meeldivad, on seotud vist martsipani ja seega mandlitega.

Pildil on ühe tüüpilise Hispaania jõulumaiustuse karp.

Eri poodides on müügil eri firmade toodangut, aga sisu on enam vähem sama.

Pildil on üks tüüpiline Hispaania jõulumaiustus. See sarnaneb veidi halvaaga, aga ju see on ikka midagi muud. Seda võib lõigata noaga viiludeks. Mina murdsin, hammustasin otsast tüki või urgitsesin lusikaga pakendi seest.

Tüüpilised jõulumaiused on enam-vähem sama suurusega. Mõnda toodet on karbis 300gr ja mõnda kergemat ainult 150gr. Karp on papist, aga sees asub sisu kiles. Mul kodus kääre ei ole ja seepärast pidin ma noaga neid kilesid lahti urgitsema. Sisu on sellises kiles, et see on pigem mõeldud kohe tervena sealt välja võtmiseks ja kuskil mujal serveerimiseks.

Pildil on tüüpiline Hispaania jõulumaius. Nagu näha, on sees röstitud mandlid. Ümber olev valge mass on kõva ja mina seda noaga küll lõigata ei suutnud. Ei suutnud ma seda ka otsast kohe hammustada. Pidin vastu laua äärt taguma, et sealt tükk lahti murda. See on päris hea, aga ma olen seda siiski ainult korra ostnud. See sarnaneb välimuselt Kuressaare Leivakombinaadi valge halvaaga, aga maitse on teine ja toode ise kõva. Sarnast maiust olen ka mujal maailmas müügil näinud.

Jõulumaiustused hinnatakse jaanuaris alla. Kui näiteks enamlevinud jõulumaiuse hind on reeglina umbes 1,99EUR, siis jaanuaris maksab sama asi 1,29EUR.

Pildil on tüüpiline Hispaania jõulumaius. See on igal juhul minu lemmik. See on piisavalt kõva, et seda noaga lõigata, aga samas on seda mõnus ka lusikaga süüa või otsast hammustada. See on tehtud arvatavasti mandlitest ja on mingil määral sarnane martsipaniga.

Samasuguseid maiusi, nagu eelnevatel piltidel näha, on veel martsipanimaitseline segu koos värviliste puuviljatükkidega ja siis igasuguseid sama suuri šokolaade pähklitega või muuga. Kahjuks kaovad need tooted müügilt ära, muidu võiks neid ideaalselt Eestisse kaasa osta kingiks.

Pildil on Hispaania jõulumaius. Pildilt ei saa võib-olla väga hästi aru, aga karbis on nagu väikesed saiakesed, mis on umbes supilusika suurused. Täpselt paraja suurusega, et üks korraga ära süüa. Saia sees on martsipanitäidis ja see teebki selle väga maitsvaks.

Osadel nendel karpidel on peale kirjutatud Flor de Navidad, mis võib tõlkes tähendada umbes Jõulude lill või Jõulude õis. Sama toote tüübi nimi on hispaania keeles „turron“ näiteks „turron chocolate blanco“ või „turron suprema“.

Pildil on tüüpiline Hispaania jõulumaius. Ostsin seda korra jaanuaris, sest see oli nii odavaks hinnatud ja tundus lõpuks nii huvitav. Seda müüakse väikeses kilekotipakendis. Iga toode on eraldi paberisse pakitud. See oli küll minu jaoks üks halb ost. Selle paberi sees on rõnga kujuline kuiv küpsise taoline pude sai. Täitsa mõttetu kraam. Mina ei saa aru, mis selles nii erilist on.

Ma olen siin päris palju värvilisi kummikomme söönud. Eestis ma neid tavaliselt ei söö. Siin ei ole lihtsalt eriti muud valikut, aga magusat ma vajan. Nüüd olen ma lõpuks leidnud ühe väga hea kommi, mis maitseb hästi ja ei ole nii keemiat täis kui värvilised kummikommid. See komm on järgmisel pildil.

Pildil on mee- ja sidrunimaitseline karamellkomm. Sellises pakendis müüakse seda Mercadonas ja kilo hind oli vist umbes 5EUR ringis. Seda kommi ma julgen soovitada ka kõigile teistele.

Jõuludeaegne toit on ka mingi eriline saiapäts. Loomulikult seda ei kutsuta saiapätsiks. See on tihkest taignast tehtud raske jõulusai, mis on tavalise Eestis müüdava saiapätsi suurune. Selle hispaaniakeelne nimi on „bizcocho de navidad (bolo de manteiga)“. Selle saia sees on eri puuviljade ja eri pähklite tükid. Muidu võiksin seda isegi soovitada, aga see on selline toode, mis säilib 4 kuud või rohkemgi. Seega on täis rohkelt keemilisi säilitusaineid. Kui siiakanti sattuda, siis korra võib ju ikka proovida.

Pildil on Denia poodides Jõulude ajal müüdav jõulusai.

Jõulu- või aastavahetuseaegne populaarne söök on siin mingi lihakints. Ma ei ole seda proovinud, sest esiteks kaalub see mingi 7kg ja teiseks on see nii suur, et mul ei ole võimalik seda kuskile mahutada. Seda müüakse kohati suures pappkarbis ja kui ma seda pakendit esmakordselt nägin, siis arvasin, et müüakse hiigelsuurt šampust karbis. Selle hispaaniakeelne nimi on „jamon iberico cebo disfor (guijuelo)“ või “jamon de hembra con hueso castellpetit (teruel)“.

Pildil on suur lihakints, mis meenutab mulle šampusepudelit.

Praegu, jaanuari lõpus, hakkab poodidesse tekkima juba lihavõtteaegseid roogasid.

Pildil on suur lihakints koos spetsalusega. Sellel pildil saab paremini aru, kui suur see tegelikult on.

Naabrite antud karpkala

Ühes varasemas postituses kirjutasin, et naabrid andsid mulle 2 sügavkülmutatud karpkala. Nüüdseks olen seda kala juba ise küpsetanud või õigemini keetnud, sest ahju mul siin pole. Mulle tundusid need üsna väiksed või õigemini normaalse suurusega olevat. Kui kala keetma hakkasin, siis avastasin, et küll on ikka pirakas. Pidin ekstra hästi suure potiga keetma, sest muidu polekski ära mahtunud.

Pildil on Eesti vetest püütud karpkala oma elusuuruses. Mul nii suur kala ei olnud.

Kala oli nii suur, et ma pidin seda mitu korda sööma. Üks kala on mul veel siiamaani alles. Oh, sellest kalast kirjutades tuleb sülg suhu. Kala oli nii maitsev. Eriti maitsevaks tegid selle lisandid, mis ma keetmise ajal potti panin. Viimase maitselihvi taldrikule serveerides andis kalale sidrun. See ei olnud mitte tavaline sidrun, vaid sidrun, mis on kasvanud Erika aias.

Pildil on karpkalast valmistatud maitsev roog. Minul olid lisandiks köögiviljad ja riis.

Denia 1. Punase Risti jooks

Denias toimus 1. Punase risti jooks täpselt jaanuari keskel. Jooksu hispaaniakeelne nimi on „I Carrera Solidaria Por Cruz Roja Denia“. Mina kahjuks sellest osa ei võtnud. Ma avastasin selle jooksu liiga hilja, et sinna ikkagi minna. Kui ma jooksu avastasin, siis oli kohalikus blogis kirjas, et jooksule registreerimine on juba lõppenud ja enne jooksu saab ka ennast siiski registreerida. Mina sain asjast nii aru, et kui registreerida alles vahetult enne võistlust, siis ei lähegi nagu võistluses arvesse. Eelregistreerides oli stardimaks 5EUR ja võistluspäeval 10EUR.

Pildil on 1. Denia Punase Risti jooksu 2012 start.

Kuna vana-aasta jooks oli siin nagu suvaline lõbus sörkjooks, siis mul oli kahtlus, et järsku on nüüd jälle midagi sarnast. Ma ei tahtnud enam treeninguid ära jätta ja nii ma ei läinudki võistlema. Võistluspäeval luusisin staadioni ümber ringi, sest lootsin, et ehk on start sealkandis ja näen võistlust. Ei olnud. Kui ma internetis olles selle võistluse kuulutust nägin, siis ma ei saanud ma aru, kus on stardikoht. Nii jäigi mul nii võistlemata kui võistlus vaatamata.

Pildil on 1. Denia Punase Risti jooksu 2012 osad tulemused.

Startis üle 300 osaleja. Nii palju sain ma kohaliku jooksuklubi blogist aru, et plaanis on kindlasti korraldada sama võistlus ka järgmisel aastal. Lisaks lubas korraldaja või korraldusega seotud isik, et selle aasta lõpus toimub Denias ametlik vana-aasta jooks. Tore. Kahju ainult, et minul võistlemata jäi. Jooksurada ma ei tea, kus see toimus. Tulemusi vaadates oleks ma võinud ehk esikolmikusse tulla. Kui vaadata tulemusi, siis seal on näha, et mõne jooksja taga ei olegi mingit vanusegrupi kohta määratud. Kummaline võistlus, kus võistluspäeval registreerijad ei lähegi auhindade jagamisel arvesse. Numbreid vaadates jääb mulje, et keegi on käsitsi numbreid kirjutanud. Hispaania on jooksumaa, aga tundub, et Denia on nagu kuidagi väga maha jäänud kaasaegsele arengule. Tore siiski, et selline võistlus organiseeriti.

Jooksuvõimalused Denias

Pildil on mandlipuu õied.

Algul jooksin enamasti staadionil või Via Verdel. Nüüdseks olen avastanud Via Verde taga olevad paralleelteed. Neid mööda on mõnus joosta. Ma olen siiski jooksnud ainult kuni suure autoteeni, mis on Denia ja Ondara vahel. Via Verdega paralleelselt jooksvad asfaltteed apelsiniistanduste vahel on vähese liiklusega ja kohati isegi mägine ja seega natuke vaheldust ainult tasasele maale.

Pildil on õitsev mandlipuu oks.

Kui esimest korda nii kaugele sisemaale jooksin, siis ega ma täpselt teadnud, kus ma olen. Mulle oli orientiiriks suure liiklusega autotee, et ma sealt üle ei läheks ja teine orientiir oli Els Poblets küla juures olev mägi. Jooksin muudkui edasi teadmata, kui kaugel ma ikkagi olen ja kuidas ma koju tagasi jõuan. Korraga olin tuttava maja ees ja siis juba teadsin oma kaugust koduni.

Pildil on õitsev mandliistandus.

Oma jooksupiirkonda laiendades nägin, et mõnes kohas kasvatatakse greipfruute. Kuigi Denias ma ei ole mandlipuid näinud, siis kaugemal sisemaal joostes nägin ka mandliistandusi. Mõned üksikud mandlipuud juba õitsesid. Denias on ka oliiviistandusi.

Pildil on mandel, mis kasvab puu otsas kõva kesta sees.

Korra laiendasin oma jooksupiirkonda ka nii, et jooksin Ondara linna, sealt edasi El Verger ja Els Poblets küladesse ja siis jälle koju tagasi. Orientiiriks oli mul kogu aeg Els Poblets küla kalju. Kui Ondara linnast välja jooksin, siis sattusin kogemata arvatavasti kiirteele. Õnneks tuli peagi mingi väike kõrvaltee ja ma sain turvalisele jooksurajale.

Pildil on greipfruudipuu, mis on välimuselt samasugune nagu apelsini või mandariinipuu.

Kui ma oma jooksuteid laiendan, siis jooksen alati ilma kindla plaanita, et kuhu ma välja jõuan. Lihtsalt jooksen. Nii palju muidugi arvestan, et ma rohkem ei jookseks, kui treeningplaan ette näeb.

Pildil on puu otsas kasvav greipfruut.

Pildil on greipfruut.

Veohobused

Kui jooksin Via Verdega paralleelselt jooksvatel teedel, siis kohtasin hobuveokeid. Selles ei olekski midagi ebatavalist, aga mina ei ole varem selliseid näinud. Oli üks tavaline hobune, kes vedas tühja vankrit, millel istus vaid juht. Vankri taha oli seotud teine hobune. Tagumise hobuse külge oli rakendatud asfaldil järgi lohisev autorehv. Ma nägin trenni ajal kahte eri vankrit eri teedel. Ühe hobuse taga maas lohiseval autorehvil olid isegi suured maakivid sisse pandud, et ikka raskem oleks. Mis selle kõige mõte oli? Kas nii treenitakse hobuseid? Kui treenitakse, siis mis otstarbel neid treenitakse. Kas tõesti ainult selleks, et nad tulevikus jaksaksid näiteks vankrit vedada või maad künda.

Sel päeval, kui ma Ondarast läbi jooksin, toimus seal mingi üritus linna keskel. See võis olla ka tavaline laadapäev. Igatahes rahvast oli kesklinna piirkonnas palju ja politsei oli kohal turvalisust tagamas. Ühel platsil oli väga palju hobuvankreid, mis olid arvatavasti lõbusõidu tegemiseks. Võib-olla hobuseid treenitaksegi järgi lohisevate autorehvidega, et nad jaksaksid lõbusõite vastu pidada. Korra olen ka Denias näinud hobust vankri ees uhkelt riides inimesi sõidutamas.

Palmide hooldus

Praegusel aastaajal käib vilgas palmide hooldamine. Palmide kärpimise amet ongi kohe eriline ohtlike tööde hulka liigitatav amet. Mõni ronib redeli otsa ja lõikab palmioksi, aga redeliga ei pääse igale poole ligi. Mina olen näinud, kuidas töömees ronib turvarihma ja mingite saapaklambrite abil palmi tüve mööda.

Pildil on töömees palmi otsas ronimas ja palmioksi lõikamas.

Uued palmi lehed kasvavad tipu keskelt välja. Need lehed, mis on kõige alumised, on vanad, kuivavad ära ja need lõigatakse ära. Lõikamine ei saa selle kohta päris öelda. Lehed on tüve lähedalt paksud ja tugevad. Töömehe tööriist on midagi kiini sarnast ja kaugelt vaadates on pahtlilabida moodi. See pind, kus palmilehed olid, kraabitakse nagu täiesti puhtaks. Kui hoolega jälgida palmi tüve kasvõi altpoolt, siis on sellel näha teatud mustrit. See muster moodustubki äralõigatud lehtede otsest. Palmilehtede lõikamine on tõsine ja füüsiliselt raske töö. Mida siledam on palmi tüvi, seda hoolikamalt on vanad palmioksad ära lõigatud ja tüvi puhtaks kaabitud.

Pildil on näha äsja lõigatud palmi. Näha on, et tüvi on hoolega puhtaks kraabitud. Äsja lõigatud lõikekohad on heledad, aga aja jooksul muutuvad needki tumedaks.

Peale palmiokste lõikamist pritsitakse lõikekohtadele mingit vedelikku. Selle otstarvet ma ei tea. Pritsimine käib mingi pika ridva otsast, mis näeb välja nagu õngeritv. Selle ridva küljes on voolik, mida mööda suunatakse vedelik täpselt sinna kohta kuhu vaja. Ega raisata ei ole midagi.

Pildil on näha kõrge palm, mille tüve ei ole peale okste eemaldamist tüveni puhtaks kraabitud. Samuti on näha, et alumised oksad on kuivanud, aga ikka ripuvad veel puu küljes.

Kui palmide hooldus on lõppenud, siis sellest jääb alles väga suur hunnik jääke. Jääkide äraviimiseks tellitakse tavaliselt hiigelsuur lahtine prügikonteiner. Näiteks minu vastasmaja elanikud pidi lausa 2 konteinerit tellima, sest palmide lõikamisest tekkis nii palju jääke. Palmid on küll ilusad, aga nende hooldamine võib päris kulukas olla.

Pildil on palm, mille otsas kasvavad datlid. Datlid kasvavad palmi otsas tüve lähedal. Mina olen näinud ainult kollaseid datleid.

Osadel palmidel kasvavad otsas mingid viljad. Korra tänaval jalutades avastasin, et palmi all on maas samasugused kivid, nagu on datlite sees. Neil viljadel, mis kasvavad sellistel palmidel, millel on datlitele sarnased kivid sees, on ka vilja väljanägemine datlile sarnane. Ma ei tea, kas need ongi datlid. Igaks juhuks ma ei proovi neid süüa.

Pildil on näha datlikobarad, mismoodi need palmi otsas ripuvad.

Ma otsisin internetist igaks juhuks datlite kohta infot ja selgus, et tõesti, datlid kasvavadki palmide otsas. Seega ma tegin avastuse, mis oli juba varem teada. Kui õunad kasvavad vahel metslikult tee ääres, siis nende viljad ei ole maitsvad. Võib-olla on datlitega samamoodi, et kõik sordid ei kõlba süüa.

Pildil on näha madalad palmid, mis näevad välja kui hiigelsuured ananassid. Neil palmidel on vanad oksad ekstra nii ära lõigatud, et moodustuks ümar, jämedam ja visuaalselt ilus tüvi.

Kui palmioksi ära lõigates tüve väga puhtaks ei kaabita, vaid jäetakse väiksed leheotsad tüvele alles, siis näeb madal palm välja nagu hiigelsuur ananass.

Hispaania maiustused

Kirjutasin juba jõuludeaegsetest traditsioonilistest jõulumaiustest. Magusat ma vajan ja seetõttu olen proovinud enamasti Aldis saada olevaid igasuguseid vaniljega seotud kreeme.

Olen söönud korra juustukooki (h.k. tarta de queso). See on mõnusas väikses (200g) pakendis, et nagu sobibki ideaalselt ühele inimesele. Maitseb hästi, aga päris õige ameerika juustukoogi maitsega ei ole. Kui muidu suudan ühe silmapilguga terve koguse ära süüa, siis seda väikest kooki suutsin mitme toidukorra peale ära jagada.

Pildil on väike juustukook, millist müüakse Aldis ja millist ma olen söönud.

Päris mõnus on karamellimaitseline spiraalne maius (h.k. copa espiral caramelo), aga see ei ole siiski mu lemmik. Kuidagi rasva on seal maitse järgi rohkem, kui mingis muus tootes.

Korra olen söönud siin ka kreem brüleed (h.k. creme brulee). Arvasin, et mulle see ei meeldi üldse, aga tegelikult on see üks mõnusaim asi. Kreem brülee on mõnusas klaasnõus ja kaasas on pruun suhkur. Kui pruun suhkur kreemile kallata, siis on see kõik kokku väga maitsev. Pruuni suhkrut seal peal peaks vist mingi asjandusega kuumutama, aga mulle meeldis niisamagi.

Pildil on kreem brülee maiustus.

Üks mu lemmikuid on veel vaniljetops (h.k. copa de vainilla). See on eriti odav, ainult mingi 19senti tops, aga ise kaalub 200g. Selle peal on vahukoor või midagi taolist. See vahukoore osa mind ei huvita. Mind huvitab just see alumine mõnusalt paks ja pehme vaniljekreemi osa.

Pildil on näha tavaline vaniljekreem. Enamasti müüakse lihtsalt seda kreemi topsis, aga vahel müüakse ka nii, et kreemi peal topsi sees on küpsis. Ma korra olen kogemata ka küpsisega vaniljekreemi ostnud. Mulle meeldib siiski puhas kreem.

Tavaline vaniljekreem (h.k. natillas vainilla) meeldib mulle siin ka väga. Kõik sellised kreemilaadsed maiustused on kuidagi väga taskukohaste hindadega. Kui toote pakendilt uurida, siis tuleb välja, et kõik, mis on hea, on ka rasvane ja sportlasele mitte kõige kasulikum.

Pildil on munamaius flan de huevo.

Mingi munamaius (h.k. flan de huevo), oli selline, mille ma ostsin, aga mis ei maitsenud absoluutselt. Seda ma küll edaspidi ei taha enam.

Pildil on munamaius flan de huevo.

Riisipudingut (h.k. arroz con leche) ma ei ole varem söönud ja siin proovisin seda. Mingis magusas vedelikus (piimatootes) riisimass oli. Selle asemel keedan parem ise riisi ja teen maitsva lõunasöögi.

Pildil on topsis müüdav riisipudingu maius.

Minu üks eriline lemmik peale tavalise vaniljekreemi on jälle mingi vaniljetops (h.k. flan de vainilla). See on vist mõeldud söömiseks topsist tagurpidi välja kallates söömiseks nagu minikooki. See on tarretise moodi ja ei valgu laiali. See on vist isegi rasvatu toode ja selline mõnusa maitsega.

Pildil on minu üks lemmikuid flan de vainilla. Nagu näha, on see topsist välja kallatud ja taldrikule serveeritud. Mina söön seda tavaliselt topsist otse lusikaga.

Aldis müüdavad iiriskommid (h.k. caramelos toffee) on kah väga head. Reeglina on kommipakid siin 300g. Ma ei tea, mis eriline mõõt see on, aga just täpselt 300g on kommipakid. Isegi värvilised kummikommid on peaaegu kõik 300g pakendites.

Pildil on üks mu lemmikkommipakk iirisesegu, mida müüakse Aldis.

Uurisin poes minu lemmikute kreemmaiuste kalori- ja rasvasisaldust. Need tooted on erandlikult kõik rasvased ja seega ei ole sportlasele kõige sobivam toit. Mul on vaja oma toitumine kriitilise pilguga üle vaadata.

Ilm jaanuaris

Kui olen jaanuaris päevasel ajal trenni teinud, siis on alati olnud nii soe, et olen saanud lühikeses dressis joosta. Õhtud peale päikeseloojangut on loomulikult endiselt jahedad. Näiteks osad kohalikud jooksevad hilja õhtul kinnastega, enamasti pikkade riietega, jopedega ja sageli kantakse ka suu ees käivat ja ka kaela katvat salli, mille nimi on vist buff.

Kui ma olen mõnel korral hilja õhtul jooksnud pimedas peale päikeseloojangut, siis pikad liibekad olen küll jalga pannud ja õhukese jope, aga muu järgi küll pole vajadust tundnud.

Täpselt jaanuari keskel sadas kahel päeval järjest. Isegi vihmased ilmad olid nii soojad, et sain lühikeses dressis treenida. Vihma sadas nii, et ma sain treenida siiski vihmata ja trenni ajal piilus isegi päike pilvede vahelt. Kui sajab paduvihma, siis täituvad teed kiirelt veega. Teedel on vee äravoolusüsteemid, aga nii kiirelt ei suuda vesi ära voolata, kui peale sajab. Paduvihma ajal on treenida halb. Kuna kõikjal on asfalt või plaatidest kõnniteed, siis pole veel kuhugi imbuda ja nii on vett kõikjal palju. Õnneks peale vihma kaob vesi tänavatelt suht kiirelt.

Pildil on üks istandusevaheline tee. Ma ei ole ise sellist äärmuslikku veekogust veel kohanud.

Kui minna vihma ajal või kohe peale vihma jooksma, siis peab arvestama, et kitsastel tänavatel (näiteks istanduste vahelistel teedel), kus ei ole vee äravoolusüsteeme, kuiva jalaga liikuda ei saa. Lombid on kohati nii suured, et neist üle ei hüppa ja kuidagi kõrvalt astuda ka ei saa. Via Verdel on vihma korral hea joosta, sest seal pole vett kinni hoidvaid ääri ja vesi valgub tee kõrvale.

Pildil on Denia tänav vihma ajal.

Vihma ajal sain targemaks, miks suubuvad iga teatud vahemaa tagant sisemaalt ojad või väikesed jõed merre. Nägin, kuidas mingist pumbajaamast tulvas vett sinna kraavi vihma ajal. Sellest tegin loogilise järelduse, et tänavatelt ära voolava vee jaoks on teede all mingid süsteemid. Üleliigne vesi juhitakse nendesse kraavidesse ja sealt voolab see omakorda merre. Seega võib merevesi kohati must olla oja merre suubuvas kohas, kui pumbajaamades ei ole mingit veepuhastussüsteemi. Tänavatelt võib ju kõiksugu saasta niimoodi merre sattuda.

Ilm on siin võrreldes Portugali Algarve piirkonnaga ikka palju parem. Ma ei tea, mis ilmaüllatused mind siin ees oodata võivad, aga siiani on ilm ületanud minu ootused. Detsembris oli ainult 3 vihmapäeva ja jaanuaris vaid 2 vihmapäeva. Need on ju ideaalsed treeningtingimused.

Päike loojub juba umbes õhtul kell 18.00 paiku ja juba on selgelt aru saada, et päeva valge osa on mõnusalt pikem.

Tegelikult lubab ilmateade jaanuari lõpuks siin vihma. Eks näis, mis saab. Siis tuleb jaanuari kohta ikka mõni vihmapäev juurde. Loodan, et see mingi pikk vihmaperiood ei ole.

Minu keeleoskus

Jaanuari lõpupoole tekkis mul juba nagu mingi läbimurre hispaania keele arusaamise suhtes. Näiteks saan ma suheldud raamatukogus ühe mehega, kes alati minuga sama laua taga istub. Tema muidugi räägib ja mina kuulan, sest rääkida ma eriti ei oska veel. Aga siiski ma oskan olulisi sõnu ja väljendeid. Kui selgus, et see mees on tegelikult prantslane, siis sain temaga osaliselt suhelda prantsuse keeles, mida ma ka hästi natuke oskan. Sellelt mehelt sain teada, et Denias saab tegelikult hispaania keelt väga odavalt õppida. Aastane keeleõpe maksab 20EUR ja tema naine on seal õppimas käinud ja käib vist praegugi. See mees elab Prantsusmaal vist Alpides, aga talve 6 kuud veedavad koos naisega Denias. Ta elab otse Denia kesklinnas jahisadama ääres ja minu korteriga võrreldes on tal suur elamine – tervelt 67ruutmeetrit. Vot sellist elu saavad lubada endale Prantsusmaa pensionärid. Kuigi see mees on pensionär, tegeleb ta siiski ka jalgrattaspordiga.

Kui korra mööda rannaäärt kesklinna poole jalutasin ja juba kesklinna piirkonnas jahtide ääres olin, siis hakkas minuga rääkima üks mees. No muidugi mees. Ma ei tea, mis ta seletas, aga ma teatasin, et ma ei räägi hispaania keelt. See teda ei heidutanud. Tema jätkas oma juttu ja haaras vestlusse ka minu. See oli tegelikult täitsa üllatav, et ma sain enamusest jutust aru, mis ta mulle rääkis. Kokkuvõttes pidas ta mulle pika loengu teemal, mida tähendab armastus, kuidas seda armastust nautida ja kuidas naudivad armastust hispaanlased ja kuidas tema naine seda ei naudi. Ta ei kasutanud kordagi sõna seks või muud sarnast. Ta rääkis tegelikult väga galantselt. Õnneks ma suutsin talle lõpuks selgeks teha, et mul on ikkagi kiire juba ja ma pean edasi minema. Ega tal siiski jutt ei lõppenud, aga lõpuks sain sealt tulema. Ma ei tea, kas ta otsiski tee äärest naisi, keda enda juurde koju lohistada või oli see lihtsalt juhus. Vanust võis tal olla kaks korda nii palju kui minul ja oli ta mulle umbes lõuani.

Ise läksin korra rääkima ühe jooksjaga. Loomulikult oli seegi jälle mees. Astusin just kodu välisuksest välja ja näen, et kõrvalmaja ääres teeb üks mees venitusharjutusi. Ma lausa pidin sinna minema, sest ta oli jala väga kõrgele tõstnud ja enamus naisigi ei suuda nii. Mulle oli siis selge, et tegu peab olema ikkagi sportlasega. Tal oli üks jalg kõrge ääre peal ja kusjuures mõlemad jalad olid põlvest sirged. Kahjuks rääkis see jooksja vaid hispaania keeles, aga ma sain vähemalt temaga lühidalt väikese vestluse pidada. Ta on tööinimene, kes jookseb, nagu enamus siin, hilja õhtul peale tööd ja nädalavahetustel päeval. Seega ei sobi ta mulle treeningpartneriks. Hea siiski teada, et minu kõrvalmajas elab tervislikest elukommetest lugu pidav inimene. Mu naabrinaine jookseb tegelikult ka vahel. Nii ta olevatki oma elukaaslasega tuttavaks saanud, mõlemad jooksid ja hakkasidki suhtlema.

Kui jälle läks teema naabritele, siis pean mainima, et naabrimees valdab saksa keelt vabalt. Naabrimees töötab ehitussektoris ja enamus kliendid on sakslased. Tänu sellele, et ta valdab saksa keelt, saab ta palka poole rohkem kui kohalikud saksa keelt mitteoskavad hispaanlased. Kuna tema firmast keegi teine saksa keelt ei oska, siis on ta nii nõutud, et talle ei taheta puhkepäevigi anda. Kui keegi mõtleb Eestist, et tuleks õige Hispaaniasse tööle nendesse turismipiirkondadesse, mis on sakslaste seas populaarsed, siis saab hea töökoha, kui saksa keel on suus. Loomulikult hispaania keele oskus võiks ka ikka olla.

2012-01-18T10:04:00.000-08:00

Itaalia laevaõnnetus

13 ja reede hilisõhtul juhtus Itaalia rannikul Giglio saare ääres laevaõnnetus. See ei puuduta küll otseselt mind ja Hispaaniat, aga siiski kirjutan sellest. Hispaania televisiooni uudistekanalites on see olnud alates õnnetusest üks peamistest teemadest ja seepärast pidasin vajalikuks sellest kirjutada.

Pildil on Costa Concordia õnnetuses.

Reisijaid oli Costa Concordia pardal üle 4200 ja kui arvestada leitud hukkunuid ning teadmata kadunuid, siis võib hukkunuid olla kokku ligi 20. Kui mina sellest uudisest esmakordselt kuulsin, siis mõtlesin küll, et kas asjaga on kuidagi seotud ka lennuk, sest sageli räägiti vaid Concordiast ja see kõlab samamoodi nagu tegelikkuseski lendav kiirlennuk. See on loomulikult alati traagiline, kui inimohvritega õnnetused juhtuvad. See kõik tundub kuidagi nii uskumatu, et laevakapten suutis sellises kohas karile sõita. Loomulikult on kapten vastutav laeva eest isegi siis, kui tegelikult ei ole kapten sellega otseselt seotud.

Pildil on Costa Concordia õnnetuses.

Kui kunagi kuulatakse laeva mustad kastid üle, siis peaks mingi tõde õnnetusest selguma. Õnnetuse teeb kummaliseks see, et sama kapten sõidab absoluutselt iga nädal samal marsruudil. Võiks öelda, et kapten tunneb seda piirkonda ja kõiki neid karisid ja sellist õnnetust lihtsalt ei saa juhtuda.

Mul tekib küsimus, et kes oli sel hetkel vahis, kui õnnetus juhtus. Kuigi kapten vastutab laeva eest, ei tähenda see, et kapten igas ööpäevas 24h suudab üleval olla ja laeva juhtida. Meediaväljaannetes kajastatakse, et kapten juhtis sel hetkel laeva ja kapteni enda jutust jääb ka mulje, et ta uuris kaarti ja juhtis laeva.

Pildil on Costa Concordia õnnetuses.

Oma kogemustest võin kirjutada, et kapten loomulikult reaalselt ise rooli ei keera. Rooli taga on ikka reeglina vahimadrus. Kapten annab korraldusi. Kuigi laevas on merekaardid, mille järgi sõidetakse, siis tegelikult sõidetakse siiski peast. Ainult algajad ajavad näpuga kaardil järge, et mis kursil sõita. Kaptenil on sellised asjad lihtsalt peas. Kui on ohtlik või võõras piirkond, siis on laevas lisaks ka seda piirkonda tundev loots, kes annab korraldusi, mis kursil sõita. Kuna lootsist ei ole sõnagi kirjutatud, siis pidi see piirkond olema sõitmiseks turvaline ja kaptenile tuntud.

Mis siis ikkagi võis sellise õnnetuse põhjustada? Ma eeldan, et kapten ei olnud tegelikult süüdi. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kogenud kapten midagi valesti tegi. Kaptenid on tegelikult tähelepanelikud ja isegi siis, kui nad on oma kajutis, märkavad nad ikka, kui laev sõidab valel kursil. Kui kapten sõidab sellel liinil iga nädal, siis ma eeldan, et ju ka vahimadrusele on see liin tuttav. Võib-olla on selle õnnetusega nii nagu tavaliselt, et üldine avalikkus ei saa kunagi teada, miks see õnnetus juhtus. Samas kui kedagi on vaja süüdlaseks kuulutada, siis on kõige lihtsam süüdistada kaptenit.

Piparkoogiteooria

Kirjutan vahepeal milleski lõbusamast. Mina olen harjunud väiksest peale sööma aasta lõpus piparkooke. Väiksena ma ei mõtelnud kunagi sellele, et mis on piparkookide tegelik põhjus. Eestis ja Skandinaavia riikides seostuvad piparkoogid loomulikult eelkõige Jõuludega, samas näiteks kui Vahemeremaades ei ole võib-olla kuuldudki piparkookidest.

Pildil on piparkoogid.

Piparkoogid on tegelikult küpsised, millele on lisatud organismile soojust andvaid lisandeid. Põhjamaade jaoks on piparkoogid nii loomulikud, et ei kujutagi talve ilma nendeta ette. Minu arvates peaks piparkooke müüdama terve talve jooksul ja neid ei peaks üldse Jõuludega seostama. Ma ei tea küll, kes mõtles välja piparkoogid, kuid arvan, et need leiutati kuskil külma talvega riigis.

Pildil on piparkoogid.

Miks ei ole sooja talvega riikides piparkoogid levinud? Vastus on väga lihtne, neid lihtsalt ei ole vaja. Kui talvel paistab soe päike ja õhutemperatuur on +20 C kraadi ligi, siis oleks piparkoogid organismile liigse kuumuse andjad ja see teeks omakorda halba südamele. Inimestele on tootjate poolt jõuga piparkoogid seostatud just Jõuludega. Kui oleks minu teha, siis müüdaks piparkooke Eestis terve talve läbi ja see ei oleks piinlik või häbiasi, kui järsku näiteks juba oktoobris piparkooke hakatakse müüma ja alles märtsis lõpetatakse. Praegu on ju nii, et peale Jõule hakatakse piparkooke alla hindama, et neid võimalikult kiirelt poelettidelt kaotada.

Jõulukaunistused ja Jaanipäev

Milleks kasutakse värvilisi Jõulukaunistusi? Jõulud on aasta kõige pimedamal ajal, kui päevad on lühikesed ja enamasti on päikest ja valgust vähe. Mõnes riigis, nagu Eestis ja ka Skandinaavia riikides võib päeval üldse päikest mitte näha olla. Ma ei saa kindlasti väita, et jõulukaunistused on leiutatud Skandinaavias. Kui meelde tuletada Ameerika filme, siis seal on väga levinud majade kaunistamine Jõuludeks vilkuvate tulukestega.

Pildil on jõulukaunistustega ehitud maja.

Mis ma tahan seoses jõulukaunistustega öelda, on see, et need on mõeldud eelkõige kasutamiseks riikides, mis vajavad talveks veidi rõõmsamaid vilkuvaid värvilisi tulukesi. Olen praegu Hispaanias Denias ja siin ei anna Jõulukaunistused sellist efekti, kui näiteks Eestis. Kui siin kuskil päevasel ajal väljas värvilised tuled on, siis neid ei ole lihtsalt päikesevalguses näha. Siia riiki on värvilised jõulukaunistused nn sisse imporditud rändrahvaste poolt.

Pildil on jõulukaunistustega ehitud maja.

Jõulukaunistustest liigun sujuvalt Jaanipäevani. Miks tehakse Jaanipäeval suurt lõket? Eestis ja ka Skandinaavia riikides on suvise pööripäevaaegsed ööd valged ja päevad nagu ei lõppekski. Kuna ööd on valged, siis on suur lõke ainus, millega teistele märku anda. Lõket on kaugele näha. Vanasti oli lõkke tegemisel loomulikult konkreetne eesmärk, aga tänapäeval on lõke lihtsalt traditsioon, mida jätkatakse. Samamoodi, nagu Jõulude ajal annavad valgust jõulukaunistused, annab Jaaniööl lõke valgust. Nagu jõulukaunistused ei ole levinud üle maailma, ei ole ka jaanilõke levinud üle maailma. Põhjus on ikka ja ainult looduses. Inimesed leiutavad vastavalt kliimale endale sobivaid asju. Suur ehitud tuledesäras kuusepuu on kui majakas öises talves, mis meelitab ligi nagu jaaniöine lõke.

Pildil on ehitud jõulupuu.

Kui mingil vanal ajal hakati jaanilõket tegema, siis ei olnud veel telekat ega internetti. Seega ei olnud jaaniöine lõke mitte moe pärast vaid konkreetsest vajadusest. Vanal ajal olid ka jõulutuled tegelikult päris tulest, aga tänapäeval on leiutatud elekter ja nii on mugavam ja turvalisem ning saab suurema efekti jõulutuledest.

Pildil on jaanilõke.

Jõulud- kommertspühad

Ju paljud on kuulnud, et räägitakse, et Jõulud on kommertspüha. Mida see siis tegelikult tähendab? Alustama peaksin sellest, et mis assotsieerub sõnaga jõulud. Esmalt tuleb ju pähe jõuluvana. Loomulikult kuidas kellelegi. Esmalt pähetulevad sõnad on siiski seotud jõuluehetega, kuusega, jõuluvana ja kingitustega. Eesti on nagu paganlik riik, kes ei mõtle Jõulude õigele tähendusele.

Pildil on jõuluvana.

Jõulud on nagu ideaalselt aasta lõpus. Inimestel on kombeks igasuguseid asju tähistada. Saad aasta vanemaks, tuleb seda tähistada. Saab kooliaasta läbi, jälle tuleb seda tähistada, jne. Aasta lõppeb ja algab uus. Nii ongi Jõulud ideaalsel ajal, et on põhjus tähistamiseks ja enda ning ka teiste premeerimiseks kingitustega.

Pildil on kuusepuu koos kingitustega.

Kui mõelda ristiusu seisukohalt, siis ei kuulu sinna kuidagi Jõuluvana või äkki siiski kuulub? Ristiusu seisukohast on Jõulud Kristuse sünnipäev. Ateistid leiutasid ristiusu Kristuse sünnipäevale vastandiks jõuluvana. Kui Kristusele toodi sünni tähistamiseks kingitusi, siis võib seda kaudselt väljenduda, et tuli jõuluvana ja tõi kingitusi. Nii saabki tuua Kristuse sünnile ja jõuluvanale paralleeli.

Pildil on Kristuse sündi kujutatud koos kolme kuninga ja kingitustega.

Nii arutledes saab ka selgeks kolmekuningapäeva mõte. Eestis ei ole kolmekuningapäev nii tähtis püha, kui on Hispaanias. Jeesusele toodi kingitusi alles kolmekuningapäeval, aga inimestele tuuakse kingitusi ikka sellel päeval, kui on õige sündimise päev. Kui inimestel on kombeks traditsioone üle võtta, siis ei tohiks kuidagi sellele halvasti vaadata, kui sünnipäevaks õnnesoovimine toimub näiteks alles nädal või kaks hiljem peale õiget sündimise päeva.

Kui mõelda Jõulude tegelikule põhjusele, siis peaksid Jõulud inimestes esmalt assotsieeruma Kristuse sünniga. Kuna see ei ole nii, siis saangi väita, et Jõulud on kommertspüha. Kui mõelda Ameerika filmidele, siis kui palju on seal filme jõuluvanadega ja kui palju Kristuse sünniga. Kui ei ole usklik ja ei usu Kristusesse, siis milleks üldse Jõule tähistada? Kas tõesti selleks, et minna kaasa massipsühhoosiga ja aidata ettevõtjatel kasumit teenida? Loomulikult terves maailmas ei ole Jõulud sellise tähtsusega kui on Eestis. Ma ei oska sel teemal mõtteid vahetada, et mida mittekristlikud riigid Jõuludes arvavad ja mis on sealsed jõulukombed.

Härjad merre

Juulikuus on Denias pidu, mille ajal toimub sõna otseses mõttes härgade merre ajamine. Hispaaniakeelse nimega on selle ürituse nimi bous a la mar. Olen seda sündmust korra telekast näinud. Hispaania on tuntud nii härjavõitluse poolest kui härgadega võidu tänavatel jooksmise poolest. Denia on samuti tuntud härgade poolest. Mere äärde sadamakaile rajatakse korralike piiretega ala, mille taha saavad inimesed varjuda ja turvaliselt sündmust jälgida.

Härjad, tegelikult üks härg korraga, lastakse lahti sinna mereäärsesse tsooni. Sadamakail on samal ajal hulljulgeid võitlushimulisi inimesi. Inimesed seisavad kai äärel ja õrritavad härga. Igaüks neist soovib olla see, kelle pärast härg pea ees merre hüppab. Härg tormab sadamakail hullunult ringi ja ühel hetkel lootes rünnata kail seisvat inimest, hüppab hoopis merre. Meres ootavad härga paadiga inimesed, kes härja maale juhivad, pannes nööri ümber härja sarvede.

Pildil on näha, kuidas härg merre viskub ja loomulikult lendavad ka inimesed vette.

Kui inimesed härga õrritavad, siis reeglina hüppavad nad härja tulles ise merre, sest neil ei ole kai ääres seistes kuskile mujale taganeda. Samal ajal kui härg merre hüppab, võivad ka inimesed koos härjaga merre lennata. Loomulikult on sellisel härjavõitlusel ka inimestega traumasid juhtunud, kui härg nad maapinnal kätte saab ja nende otsas trambib või sarvedega puksib.

Et härga õrritavatel inimestel oleks veidigi rohkem turvalist varju, siis on kohe mere ääres kai peal ka üks lava moodi asi, mille alla inimesed saavad varjuda. Selle alla härg ei mahu ja inimesed saavad seal ka ainult käpuli olla. Telekast nägin, et vahel tormab härg hooga sellele lavale ja järgmisel hetkel tormab juba vette ja nii saab pika õhulennu enne vette maandumist.

Kohalikud vanaaegsed riided

Pildil on näha erilistes riietes naisterahvaid.

Jaanuari algul õhtul raamatukogust läbi linna koju jalutades jäid mulle teele ebatavalises riietuses inimesed. Ma ei oska siiani täpselt öelda, et mis sündmus see selline oli. Mina nägin neid tänaval umbes 3.- 5. jaanuari paiku. Telekas näidati sarnastes riietes inimesi hoopis jaanuari keskel. Naisterahvad oli eriti uhketes riietes. Uhketes, mitte tänapäevases mõttes. Riided olid vanaaegsed. Seelikuosas oli arvatavasti traat, sest seelik hoidis jalgadest kaharalt eemale. Näod olid meigitud ja juuksed olid korralikult soengutesse sätitud. Ehk ma saan kunagi teada, mis sündmuse puhul selliseid riideid kantakse. Kui naised olid eriliselt riietatud, siis mehed olid pillimängijad. Naiste riided tõmbasid kogu tähelepanu endale, et meeste riided mulle meelde ei jäänudki.

Pildil on näha, milline on üks juuste kandmise võimalik viis koos selliste riietega.

Pildil on näha rongkäik traditsioonilistes riietes naisterahvastega.

Denia promenaaditee

Pildil on Denia promenaaditee ääres olev kohvik, mis asub üsna Denia kesklinnas. Pildi paremal äärel olev väike majanurk on kalaturu hoone.

Praeguseks olen korra jooksnud täiesti Denia promenaaditee lõppu. Lõpp jääb minu kodust 8,5km kaugusele. Kaugemale joostes mööda mereäärset teed minna ei saa. Tuletan meelde, et kirjutan teest, mis algab kesklinnast ja kulgeb minu kodu suhtes teisel pool kesklinna.

Pildil on osa Denia kesklinnas olevast promenaadist, mille ääres saab jahte imetlemas käia.

Promenaadi nn õige osa on vist umbes 3km pikk. Ma ei oska täpselt ütelda, kus promenaaditee algab. Promenaadil saab korralikes tingimustes mööda mereäärt ainult jalakäijatele mõeldud teel jalutada. Promenaaditee ääres ei ole liivaranda nagu on minu kodu juures randades. Promenaadi tee ääres on kahes kohas kitsas liivariba ja ju see on suvel rahvast tihedalt täis.

Pildil on Denia promenaaditee. Eemal on näha tee ääres olev rannaliivariba.

Kesklinnaosas jääb promenaadi tee äärde kohvikuid. Üsna tee lõpuosas on ka kohvik, kus saab väsinult jalgu puhata ja keha kinnitada. Promenaaditee ääres on loomulikult ka istepinke, aga neid ei ole palju ja parimad neist on sageli hõivatud.

Pildil on Denia promenaaditee ääres olev rannaliivariba.

Promenaaditee lõpuosas on ka bussipeatus. Seega on valikuvõimalus, et kui nii palju käia ei jaksa, siis saab ühe suuna (või ka mõlemad suunad) liinibussiga sõita. Nagu mina olen aru saanud, on promenaaditee lõpus piirkond, kus käiakse sukeldumas. Mina jooksin promenaaditeel ja seetõttu mul ei olnud aega ümbrust uurida. Nii palju nägin, et kalda ääres on merevee pool uuristatud ilusad kivikujutised. Veepõhi on muinasjutuliselt ilus ja vesi selge ning läbipaistev. Seda merepõhja kalda ääres vaadates sain ma väga hästi aru, miks seal võib huvitav olla sukelduda.

Pildil on väike kohvik, mis asub promenaaditee lõpuosas.

Mööda promenaaditeed saab Deniast kuidagiviisi Javea’sse jalutada. Mingil hetkel tuleb promenaadilt sisemaale keerata ja siis kuidagi üle kitsa mägitee saabki Javeasse. See võib päris mõnus matk olla, aga ei usu, et ma seda üksi ette võtma hakkan.

Pildil on Denia promenaaditee lõpuosas olev lõik. Seal ei ole enam piiret ja saab otse mereäärsetele kividele minna merd imetlema.

Selles kohas, kus on promenaaditee lõpp, läheb tegelikult üks väike tee veel edasi. Kuna ma juba nagunii olin sealkandis, siis huvi pärast jooksin seda teed mööda edasi, kuigi teel oli tupiku märk. Tee kulges ülesmäge ja lõppes paarisaja meetri pärast kalju serval. Sealt läksid trepiastmed alla. Ma loomulikult astusin ka mööda neid astmeid allapoole ja nägin, et trepid viivad mööda kalju äärt mereni välja. Kuna mul oli ikkagi jooksutrenn pooleli, siis ma mereni välja ei läinud. Ma astusin võib-olla ainult 4 astet ja siis oli mulle selge, kuhu need trepid viivad. Need on sellised trepid, millel joosta ei saa ja mis on kõrgete astmetega ja järsud.

Pildil on läbipaistva veega Denia promenaaditee lõpuosa mereäär.

Pildil on mägitee, mida mööda saab Deniast Javeasse jalutada.

2012-01-17T10:50:00.000-08:00

Kinnisvarafirmad

Ükspäev jalutasin mööda randa suunaga Deniast välja. Oli õhtupoolik ja päikeseloojanguni oli veel umbes 1,5 tundi aega. Päike paistis kohati ja kuum ei olnud. Randamööda jalutasin mingi tund ja 15min, et siis tagasi jalutada mõõda autoteed, et saaks kiiremini edasi. Jalutama minnes ma ei planeerinud, et kui kaugele lähen. Lihtsalt läksin ja muudkui valisin endale uued sihtmärgid, milleni jõuda. Lõpuks jõudsin rannaosani, mida ma enam kodurannast ei näegi, sest see jääb mingi väikse neeme taha. Kell oli juba palju ja otsustasingi tagasi kodu poole minna. Olin jõudnud juba üsna lähedale Els Poblets külani, mille suur kaljumägi tundus väga lähedal olevat.

Kodu suunas jalutasin mööda asfaltteed, mis on merega paralleelselt kulgev merele kõige lähem sõidutee. Korra olin hilja õhtul seda teed mööda jooksnud. Oli muidugi kokkusattumus, et rannast jõudsin enam-vähem samasse kohta välja sõiduteel, kuhu maani olin varem jooksnud. Ma oleks võinud kaugemalegi joosta, aga minu kodust alates on tänavavalgustust täpselt 3km ulatuses suunaga linnast välja ja pimedas maantee ääres jooksmine ei ole turvaline.

Pildil on ühe kinnisvarafirma HabitatDenia vaateaken.

Kohe esimese asjana vaatas mulle sellel teel vastu kinnisvarafirma hoone. Kirjutasin selle firma veebiaadressi üles igaks juhuks, sest mine tea, millal midagi vaja võib minna. Oli pühapäeva õhtu ja teel koju ei kohanud ma inimesi ja tee ääres olevad väiksed poed ning muud asutused olid suletud. Nii jalutasingi ühe kinnisvarafirma hoone akna tagant teise taha ja kirjutasin veebiaadresse üles. Kolme kilomeetri jooksul sain ma kokku umbes 10 kinnisvara pakkuvat firmat. Kusjuures tegu ei ole üldse Denia kesklinnaga. Ma jalutasin siiski äärelinnas. Uskumatu, kui palju siin on erinevaid kinnisvarafirmasid ja usun, et kesklinna pool on neid veelgi erinevamaid.

Pildil on Denia randades olev rannavalvetorn.

Üldiselt, nagu ma ka joostes olin juba näinud, ei ole selle tee ääres suuri toidupoode. Ainult 1 toidupood masymas on. Seega kui sealkandis elada, siis tuleks pigem transpordivahendiga linna sõita. Mulle siiski meeldib see koht, kus mina elan. Seal on kõik, mis mul vaja läheb, jalutuskäigu kaugusel.

Pildil on laps turnimas rannas oleval ronimiseks mõeldud nööridest tehtud kõrgeleulatuval atraktsioonil.

Kogu see rannaäär, mida mööda jalutasin, oli rand nagu ikka. Mõnes kohas olid rannakohvikud, mõnes kohas laste mänguväljakud. Iga teatud vahemaa tagant oli rannavõrkpalliplats. Selles kohas, kus kodu suunas tagasi keerasin, oli ka rannavalvetorn. Ega seal randades eriti rannavalvetorne ei olegi. Eelmine torn on tegelikult minu kodust hoopis kesklinna suunas olevas rannas ja kogu sellel, veidi üle 3km, ranna-alal rohkem torne ei olegi. Kortermajad, mis oli ranna ääres, tundusid tühjad ja mahajäetud. Majad ootavad suve ja turiste.

Nartsissid

Minu kodu lähedal tühermaal kasvavad metsikult nartsissid. Tavaliselt ma jooksen sealt mööda, aga kord jalutades läksin ekstra tühermaale, et olla kindel, et need on ikka tõelised nartsissid. Olidki. Ma kummardusin nendeni ja nuusutasin neid. Lilled õitsesid ja lõhnasid samamoodi nagu nartsissid Eestis. Seega võin täheldada, et jaanuari algul õitsevad Hispaanias nartsissid. Peagi veebruaris õitsevad nartsissid juba Inglismaal ja nii see kevad saabub lõpuks ka Eestisse. Üldiselt ma ei ole siinsetes hooldatud lillepeenardes nartsisse kohanud.

Pildil on nartsissid, millised õitsevad Denias jaanuari alguses ja keskel.

Apelsiniistandused

Aastate jooksul, mil olen treeninud piirkondades, kus kasvavad apelsiniistandused, on mul kujunenud nende kasvatamisest mingi arusaam.

Kõigepealt on vaja musta mullaga maad. Muld ei ole siin ega Portugalis selline must nagu Eestis, vaid rohkem pruunikam ja kuivem. Hea on, kui maaga on kuidagi seotud vesi näiteks kraavid, ojad, veetorud jne. Igatahes on vee olemasolu vajalik. Maalapile rajatakse nagu peenrad istikute jaoks. Peenarde peale või vahele veetakse peenikesed sõrme jämedused plastikust veetorud. Veetorud on erilised. Veetorudel on iga teatud vahe tagant auk sees, et sealt kastmisvesi saaks õigel ajal maapinda kasta. Osad veetorud on kallimad ja nendel on lausa iga teatud vahemaa tagant mitte lihtsalt augud, vaid reguleeritava otsikuga augud. Seega kui tahad, siis keerad lahti ja kui tahad siis kinni. Kui vesi ei ole maalapiga seotud, siis tuleb esmalt kraavid kaevata, et vesi tuua maalapini.

Pildil on näha veetorud, milliseid kasutatakse istandustes kastmiseks. Selliseid kasutatakse ka muudes istandustes ja isegi tänavatel puude all mulla peal on sellised veetorud. Pildil on hästi näha iga teatud vahemaa tagant olevad keeratava korgiga veeavad.

Mingil hetkel istutatakse noored istikud. Istikud on võib-olla umbes põlvekõrgused või väiksemad. Iga noore istiku ümber on nagu plastikust mingi toru. Ma ei tea, milleks see vajalik on. See on kas selleks, et panna istikud õiges suunas kasvama või selleks, et kaitsta näiteks loomade eest, et need taime ei hävitaks. Kõik istikud on loomulikult rivis ja iga konkreetse vahemaa tagant.

Pildil on näha apelsinipuude istikud, kuidas neid kasvandustes müüakse.

Istikud istutatakse nii lähedale üksteisele, et kui taim kasvab suureks, siis saaks sealt vilju korjata, aga eriti rohkem liikumisruumi ei ole ka. Tegelikult on nii, et kohati paistab otse teise maalapi otsa, kui vaadata alguse puude vahelt. Ühte pidi on puud tihedamalt üksteise kõrval ja teist pidi on suurem vahe. Ju see on selleks, et hiljem saaks paremini vilju korjata ja pääseks ligi ka käruga või väikse minitraktoriga.

Pildil on näha noored apelsinipuud istanduses.

Sel ajal, kui apelsinipuud muudkui kasvavad, hooldatakse ka maad. On istandusi, kus puude all lokkab umbrohi ja istandusi, kus täiskasvanud puude all on maapind paljas. Ma ei tea, millest see sõltub. Kas ekstra iga aasta või mitu korda aastas küntakse maapinda. Samas ei saa ju päris künda, sest siis vigastaks ka puude juuri. Seega järelikult nendel istandustel, kus puude all on maapind mullani täitsa puhas, on kasutatud palju kemikaale, et hävitada umbrohtu. Kui istikuid kasvama pannes on nagu peenrad, siis hiljem on maapind puude all ühetasane.

Pildil on näha noor apelsiniistandus.

Ma olen näinud ka seda, et suuri apelsinipuid pritsitakse. Osades istandustes sõidab väike traktor puude vahel ja pritsib mürki. Osades istandustes käib inimene plastikpaak seljas puude vahel ja voolikust pritsib puudele mürki.

Pildil on näha juba vilju andev apelsinistandus, aga puud on siiski üsna noored alles.

Kohati on istanduste ümber valatud renn. See renn on umbes põlvekõrgune ja nii lai, et jalgupidi saab seal sees seista. Selle renni otstarvet ma ei tea. Kas see renn on nagu iidsetest aegadest jäänud, et tähistada maa-ala või on sel muu tähtsus. Näiteks üks renni põhjus võib olla see, et seda saab veega täita. Võib-olla on kastmissüsteem või vihmavesi ka kuidagi omavahel seotud. Veel üks renni põhjus võib olla see, et nii takistatakse vee ära valgumist istandusest. Osad on selle renni peale või äärde piirdeaia ehitanud.

Pildil on näha vilju kandev apelsiniistandus.

Istanduses on lõkke tegemise koht. Kliima on kuiv ja lõkke tegemine peaks Eesti mõistes olema aasta läbi keelatud. Mõnes istanduses on lõkkekohti isegi mitu. Lõkkekoht on ehitatud ehitusplokkidest. Näeb välja natuke nagu eskimote onn. Lõkkekoht on umbes sama kõrge, kui on apelsinipuud. Lõkkekoht on ringikujuline. Lõkkekoha plokkidest sisemine osa moodustub kinnise ringi. Välimisel osal ei puutu plokkide servad üksteisega kokku ja nii tekib tunne, et kõikjal on õhuavad. Tegelikult on ring ikka nii kinnine, et plokkide vahelt lõkketuli välja ei pääseks. Lõkkekoha allosas on mõni plokk aukudega, et õhk pääseks tulele ligi ja oleks hapnikku, et tuli põleks.

Lõkkekoha ühes küljes on umbes põlve kõrgusest kuni ülesse välja üks külg avatud. See on selleks, et saaks põletamiseks mõeldud asju sinna panna või jääke sealt ära võtta. Kuna lõkkekoha ava asub ainult ühes küljes, siis on selle ehitamisel jälgitud tuule suundi. Või tehakse lõket ainult teatud tuulesuunaga. Ma arvan pigem, et enamasti puhuvadki tuuled ühest suunast. Eestis on küll minu arvates kogu aeg keerutavad tuuled.

Kui puud kasvavad suuremaks, siis riputatakse puude külge plastikpudeleid. Nende plastikpudelite põhjas on mingi magus vedelik, et meelitada kohale mesilasi, kes tolmendaks taimi. Pudelitel ei ole korke peal. Iga puu küljes loomulikult pudel ei ripu.

Puude oksi kärbitakse regulaarselt. Eesmärk on kasvatada tiheda võraga madal puu. Puud on enamasti nii kõrged, et sealt saaks püsti seistes käsi välja sirutades vilju korjata. Kui seista apelsinipuu all, siis võib näha, et sealt on väga palju oksi ära lõigatud. Puude lehed ja viljad ulatuvad kohati maani. Päris mullani neid loomulikult ei lasta vaid siis jälle lõigatakse oksi.

Vahel õitsevad apelsinipuud samal ajal, kui alles viljad on peal. Apelsinipuude õied on valged ja väga ilusad ning õitsedes lõhnavad eriti intensiivselt. Kord Via Verdel joostes tundsin ootamatult magusat lõhna. Vaatasin ringi ja ei märganud midagi peale valgete apelsinipuude õite. Teisel päeval jalutades käisin neid õisi lähedalt nuusutamas. Sarnaneb natuke jasmiini lõhnale oma intensiivsuse poolest. Siin Denias hakkasid esimesed apelsinipuud õitsema jaanuari algul.

Pildil on näha apelsinioks kood lehtede ja õitega.

Kui rajatakse istandus, siis hoolitsetakse selle eest, et hiljem oleks viljade koristamiseks juurdepääs autodele. Autod loomulikult seisavad kuskil lähedal aia ääres mitte puude vahel. Osad autod on lahtised ja osad on arvatavasti kinnised ja mingi jahutussüsteemiga. Minu teada korjatakse vilju siis, kui neid saab puu otsas vabalt noppida. Kui vili on veel veidi toores, siis viljast haarates jääb vilja külge ka puuoks või rebib puu viljast tüki välja. Kui toorest vilja korjatakse, siis kasutatakse viljade kätte saamiseks väikseid kääre. Kui küpseid vilju korjatakse, siis peab need kiirelt maha müüma, et viljad ei rikneks.

Kes tahab iseseisvalt häid vilju korjata, siis on vilja küpsuse testimiseks see hea, et kui saad vilja kergelt puu otsast kätte, siis on järelikult küps. Samas, kui vilja saad kergelt kätte, siis suure tõenäosusega on see istandus juba tühjaks korjatud või peagi saabub korjamisbrigaad. Minu loogika järgi peaksid eriti head ja küpsed viljad olema just nendel puudel, kus viljad on maha kukkunud. Kui mahakukkunud vilju on söönud linnud, siis see peaks veel eriti selge märk olema, et viljad on head. Kui Eestis kõlbab mahakukkunud pirne, õunu või ploome süüa, siis siin apelsine või mandariine küll mitte. Maha kukkunud viljad on reeglina mädad. Osad viljad hallitavad otse puude otsas. Siis ripubki mingi kokkukuivanud hallitanud vili puu otsas. Osad viljad, mis on puu otsas, võivad ka olla mädased. Seega korjates tasub ikka vaadata, millest kinni haarad.

Viljade korjamine näeb välja umbes nii. Hommikul saabub kohale suur hulk inimesi. Reeglina tuuakse nad kohale. Ju nad elavad kuskil kõik koos suhteliselt kehvades elamistingimustes. Korjajad on arvatavasti ikkagi odavtööjõud. Korjamise süsteem on selline, et puude alla veetakse kastid laiali. Korjajad nopivad kastid täis. On kaste, mis on nii suured nagu põldudel olevad kartulikastid, kuhu kallatakse väiksematest nõudest. On kaste, mis on nii suured, et neid jaksab üks inimene tõsta.

Pildil on näha täis korjatud kaste istanduse ääres.

Kui kastid on täis, siis vedajad tassivad kaste istandustest tee äärde üksteise otsa. Osad veavad kaste aiakärudega. Osad veavad kaste õla peal. Osasid kaste peab vedama väike tõstuk. Korjatakse järjest puude pealt. Kui üks rivi on otsas, siis liigutakse järgmiste puudeni. Kõik käib kindlas järjekorras ja mingit kaost ei teki. On istandusi, kus peale viljade koristamist ei leidu puudel mitte ühtegi vilja. On istandusi, kus mõned üksikud viljad jäävad puudele vedelema. Ma olen näinud korjajaid nii kinnastega kui ilma.

Pildil on näha suuri kaste täis apelsine istanduse sees. Neid täis kaste peab liigutama tõstukiga.

Korjamine on minu arvates väga raske töö. Korjates puututakse kokku päris palju kemikaalidega. Esiteks paljaste kätega korjates puutuvad käed kogu aeg kokku viljadega ja nii imbub läbi peopesade organismi keemiat. Teiseks hingatakse pidevalt viljade eeterlikke õlisid sisse. Ma usun, et ka korjates levib õhus mürke ja nii hingatakse kõik endale kopsudesse.

Ma ei tea, kas apelsine saab korjata aasta läbi. Mina olen näinud küpseid vilju kasvamas nii detsembri algul kui mai keskel ja kogu selle vahelise perioodi. Võib-olla annavad puud saaki isegi mitu korda aastas, seda ma ei tea. Apelsinide kasvatamine on kindlasti aega ja raha nõudev. Portugalis müüdi tänavate ääres apelsine 5kg hinnaga 1EUR. Majanduslikult peab see ometi olema tulus äri. Kui tänaval müüakse 5kg 1EUR, siis kokkuostuhinnad on kindlasti veelgi madalamad. Oh, müüks keegi Eestis sügisel kohalikke õunu nii odavalt.

Maasikad

Jaanuari keskel müüdi siin Aldis juba karbi sees maasikaid. Vaatasin neid ja mõtlesin, et kas Eestis müüakse ka juba poodides maasikaid. Ma ei mäletagi, kas ma olen teistel päevadel siin maasikaid müügil näinud. Nüüd igatahes juba on. Ma nuusutasin neid läbi karbi ja tõesti olid maasika lõhnaga. Kui ma turult maasikaid olen ostnud, siis ikka lõhna järgi. Kui lähed maasikaletist mööda ja mingit lõhna ei tunne, siis on ikka kahtlased marjad. Sama on poes. Kui maasikaletist möödudes lõhn ninna ei tule, siis ei maitse need järelikult õigete maasikate moodi.

Pildil on näha šokolaaditopsid, mida müüakse toidupoes Aldi. Topside karbil on selline pilt. Kui ma karpi sisse vaatasin läbi kile, siis nägin, et karbis on täitsa tühjad plastiknõud. Mõtlesin, et huvitav, miks müüakse tühja vormi, et kas sinna peab šokolaadi sisse valama. Lõpuks taipasin, et tegelikult müüakse šokolaadist tehtud väikseid topse, kuhu saab kõiksugu ahvatlevaid asju sisse panna. Nii saab süüa nii sisu kui hiljem ka topsi.

2012-01-13T10:03:00.001-08:00

Vana-aasta jooks Denias

Kergejõustikustaadioni oli kuulutus, et 31. jaanuaril toimub Denias 5km jooksuvõistlus. Ma otsustasin ka sinna minna. Terve laupäeva päev otsa ootasin, et saaksin õhtul võistelda. Hinges näris väike kahtlus. Internetist lugesin kohaliku jooksuklubi blogi ja sealt jäi mulle mulje, et see ei olegi tegelikult võistlus vaid hoopis ma ei tea mis. Igatahes ma nii väga lootsin, et ju on ikka võistlus. Läksin jalutades kohale. Mitte kedagi polnud mitte kuskil. Ainult rahvas jalutas kõikjal perede ja suurte gruppidega mere ääres promenaadil. Start pidi olema kell 17.00 kesklinnas mere ääres muuli juures.

Pildil on Denia vana-aastajooksu stardikoht. See ringtee asub minu kodust umbes 2,5km kaugusel ja sealt algabki nagu umbes kesklinn. Selle ringtee juurest läheb tee põhjamuulile. See konstruktsioon ringteel on vist kuidagi päikesekellaga seotud, kui ma olen asjast õigesti aru saanud. Tee teisele muulile on sellest kohast umbes 1,7km kaugusel. Ringtee asub mere ääres ja seal ääres on jahisadam ning promenaad.

16.52 ilmus kohale üks jooksja ja varsti ilmusid veel mõned karnevalikostüümides tegelased. Enamus saabus alles 17.00-ks või veel hiljem. Mõni eriti oskaja hilineja jõudis kohale alles 17.22. Sõbralikud hispaanlased igatahes ootasid kõik oma semud ära. Ma ise mõtlesin, et on ikka kombed. Selle ajaga oleks võinud juba 5km joostud olla. Igatahes kogu seltskond alustas ühist võimlemist enne jooksu. Tehti mitmeid ühispilte ja lõpuks kell 17.27 läks lahti jooks- sörkjooks, kus kogu punt jooksis koos. Mina hoidsin ennast puude varju tagaplaanile ja jälgisin kõike turvalisest kaugusest. Ma olin ikka täiesti pettunud. Mõte sellest, et pean veel oma jooksutrenni ära tegema, ei olnud just kõige meeldivam. Kuna võistlust polnudki ja ma ei olnud veel sel päeval jooksnudki. Kell oli juba palju, kõht oli tühi ja nii pidin trenni tegema hilja õhtul pimedas ja külmas, sest läksin kõigepealt koju õhtust sööma. Kui ikka päikest ei ole, siis hilisõhtul ja öösel on eriti külm.

Pildil on Denia vana-aastajooksust osavõtjad. Kohustuslik oli kanda punast mütsi ja nagu näha, sobisid ka muud kostüümid.

Mõtlesin, et peaksin olema positiivne, aga ei suutnud. See olematu võistlus tegi tuju halvaks ja nukrus tuli peale. Minu jaoks on aastavahetus tähtis, tähtsam kui Jõulud. See kõik võimendas kurbi mõtteid. Nagu ma aru sain, ei toimunud võistlus seepärast, et Denia linnavalitsus ei soosi jooksuvõistlusi, ei toeta neid ei rahaliselt ega ole huvitatud ka tänavate sulgemisest jooksuvõistluse ajaks. Selline jooksusõbralik linn see Denia. Ühine jooksuüritus korraldati nagu protestiks. Tunnistan, et ma ei julgenud sinna seltskonda minna kes joosta plaanisid. Olen mitu korda üritanud kohalikega inglise keeles rääkida, aga nad ei ole osanud inglise keelt. Seetõttu tekkis mul tõrge, et kuidas ma lähen lõbusate inimeste seltskonda ja naeratan kõigile, aga kellegagi suhelda nagunii ei saa ja kellestki teisest ka aru ei saa. Kui oleks toimunud päris võistlus, siis ma oleksin muidugi võistlema läinud.

Pildil on Denia vana-aastajooks, mis läks läbi tunneli, mis asub kesklinnas kaljukindluse all. See tunnel algab raamatukogu tagant ja jõuab välja kesklinna. Kui tahan raamatukogust kesklinna minna, siis lähen alati mööda seda tunnelit.

1.jaanuari veetsin sisuliselt voodis magades terve päeva ja telekat vaadates. Ma ei tõstnud jalgagi välja. Käisin ainult oma rõdul ja oligi kõik. Aastavahetuse magasin maha. Uni oli vähemalt aastavahetuse öösel hea. Senini parim uni, mis ma aastavahetustel maganud olen. Aastavahetuse ööseks magama jäädes uinusin väga hästi. Kui varem olen aastavahetuse ajal maganud, siis on ikka mingi erutus peal olnud ja uni rahutu. Sel korral oli kõik nagu ideaalne öö. Läbi une kuulsin mõningaid raketipauke, aga neid oli kuidagi vähe, igatahes ma ei ärganud selle peale üles. Magama jäädes õnnestus mul minna alfa tasandile ja selle üle oli mul eriti hea meel.

Naabrid rääkisid, et siin pidigi aastavahetuse veetmine väga rahulik olema. Ei mingeid suuri väliseid üritusi ega kisa-kära. Minu kortermaja oli küll aastavahetuse ajal täiesti vaikne. Naabrid läksid juba vara õhtul kuskile külla ja saabusid ei tea millal öösel vaikselt tagasi. Keegi teine majaelanik ei lärmanud ka. Võib-olla olidki kõik kuskile ära läinud. Naaber rääkis, et aastavahetusel on kombeks süüa viimaste kellalöökide ajal ära 12 viinamarja. Iga viinamarjaga tuleb soovida midagi. Enne viimaseid kellalööke ja viinamarjade söömist tuleb paberile kirjutada soov ja see siis koos šampusega alla neelata. Kohe peale seda tulevadki viimased kellalöögid ja viinamarjade söömine. Kõik viinamarjad peavad olema täpselt aastavahetuseks söödud. Ma ei tea, kas see on hispaanlaste või venelaste komme.

Kui 2.jaanuaril jooksma läksin, siis muudkui mõtlesin laupäeval ärajäänud võistlusele. Kui olin veidi üle 1km soojendusjooksu teinud, siis koperdasin ja kukkusin kõhuli kruusateele. Ilm oli soe, aga puhus tormituul ja ma olin seepärast igaks juhuks pikad püksid jalga pannud.

Tõusin püsti ja vist esimese asjana koorisin kohe püksisääred üles ja lükkasin küünarnukkideni käed paljaks. Üks põlv oli terve ja teine katki. Üks küünarnukk oli katki ja teine terve. Koju ma ei hakanud minema. Sülitasin peopesadele, et käed tolmust puhtaks saada ja olla kindel, et peopesad on terved. Õnneks ei läinud riided katki ega veriseks. Keerasin ühe püksisääre nii üles, et see verega kokku ei puutuks ja jätkasin trenni. Kogu trenni tegingi nii nagu kloun, et üks püksisäär oli pikalt all ja teine üles keeratud ja pluusivarrukaga samamoodi.

Kui see trenn lõpuks läbi sai, siis trenni lõpetasin kukkumiskohale lähedal oleva apelsinipuu all. Ma tundsin, et mul on ilgelt suur vedelikupuudus. Suu kleepus kokku. Kogu see istandus oli puhtaks korjatud. Üksikud mahajäänud viljad kasvasid puude otsas. Selles istanduses kasvavad tegelikult mandariinid, aga mõni üksik apelsinipuu on ka. Kui koristatakse mandariine, siis loomulikult ei sobi samadesse kastidesse apelsine panna. Noppisin mõned apelsinid ja läksin koju neid sööma.

Pildil on apelsinid, mis mulle väga maitsevad.

Kui ärajäänud aastavahetusevõistlus tegi mind kurvaks, siis edasine nädal läks ka kuidagi allamäge. Trennitahe muutus üsna olematuks ja seda võimendas trennis taseme langus. Kuigi aastavahetus tõi endaga kaasa soojad rannailmad, siis mul ei olnud küll mingit positiivset tuju. Mul oli hoopis emotsionaalselt kuidagi raske. Ühel hetkel muutus kogu ümbritsev kuidagi nii häirivaks. Elan võõras keelekeskkonnas. Vaatan telekat, ikka ainult hispaania keel. Poes või kuskil mujal väljas, ikka ainult hispaania keel. Midagi kellestki aru ei saa. Kui saan naabritega vene keeles suhelda, siis tunnen end väga hästi. Pühasid ei tea ja kohalike kombeid, et millal on asutused suletud ja millal avatud. Praegu blogi kirjutades on jälle hea olla ja olen positiivne ning treeningtahe on suur.

Vahel õhtul magama jäädes ei suuda ma hommikut ära oodata, sest tahan nii väga juba trenni minna. Üks õhtu mõtlesin magama jäädes, kus ja kuidas ma järgmisel hommikul jooksen. Kodus trenniks valmistudes ja kella käele pannes hakkasid käed erutusest värisema. Selline tunne oli, et läheksin nagu võistlema. Pidin tegema sellist trenni, mida kunagi varem teinud ei olnud ja see tundus nii põnev.

Pühad Hispaanias

Plaanisin minna 6.jaanuari õhtul raamatukokku internetti kasutama. Jõudsin esimese toidupoeni ja nägin, et see on suletud, kuigi kellaaja järgi oleks pidanud see lahti olema. Poe uksel ei olnud mingit silti ka. Mõtlesin, et kas ma olen mitu päeva lihtsalt maha maganud ja tegelikult on hoopis reede asemel juba pühapäev, sest pühapäeviti on see pood suletud. Sisetunne ütles küll, et parem on mul koju tagasi minna, aga ma läksin ikka edasi kesklinna poole.

Pildil on Denia inimtühi tänav suletud asutuste ustega.

Ma ei saanud aru, mis toimub. Selline tunne oli, et linn on evakueeritud. Tänavad olid täiesti tühjad, autod ei sõitnud, inimesi ei olnud näha, kõik kohad olid suletud, isegi autoparklad olid autodest tühjad. Jõudsin kesklinna, aga ikka oli täielik vaikus. Mõtlesin, et mis toimub, et kas järsku on just praegu Vene Jõulud ja ehk siin peetakse ka neid. Plaanisin minna turistiinfopunkti, sest selle aknal on sündmuste info ja interaktiivne tahvel, kust saab infot vaadata.

Pildil on toidupood Mercadona, mis on toidupoodidest kõige suurema kaubavalikuga ja vist kõige nooblim koht. Ma ostan sealt ka osa kaupa, kui tahan midagi sellist, mida Aldis ei ole. Üks Mercadona asub ühe ja teine teise raamatukogu juures. Ma ei tea, kas neid asub veel kuskil Denias.

Loomulikult oli raamatukogu suletud. Suletud olid ka kõik muud poed ja toidupoed ning muud asutused. Kesklinn oli samuti nagu välja surnud. Ma jätkasin tühjadel tänavatel seiklemist. Päris vaba oli liikuda. Mõtlesin, et mis püha see küll selline on. Eestis ei ole vist ühtegi sellist püha, mis inimesed kodudesse naelutab ja kõik poed kinni pannakse. Hispaania on siiski perekeskne tuleb välja ja siin hoolitsetakse, et pere saaks koos pühasid veeta.

Pildil on toidupood Mercadona sisevaade. Kaup asub ilusti riiulitel. Ma käin seal poes tavaliselt väikse ratastega ostukorviga, sest ostan sealt vähe asju. Mulle meeldib seal poes, sest see on ilus, seal on palju inimesi ja palju erinevaid kaupu. Pood ise on väga suur. Veel meeldib mulle komme, et kui tuled kassajärjekorda ja sul on käes ainult mõni asi, siis saab kohe kassasse maksma minna ilma järjekorras seismata. Inimesed ise lasevad ette ja kassapidajad kutsuvad ka, et tule ja maksa oma paar asja ära. Üldiselt ostetakse poodides kaupa ikka kärutäis korraga.

Ma käisin ringi sellistel tänavatel, kus ma varem ei olnudki käinud. Näiteks läksin üle kaljukindluse. Kesklinnas on kindlus, aga sellest ma kirjutan kunagi teinekord. Kui ma lõpuks ringi uidates ringiga tagasi kesklinna peatänavatele jõudsin, siis kohtasin ka inimesi. Mõned pered jalutasid koos ja uudistasid poodide vaateaknaid. Mõned üksikud kohvikud või pubid olid ka lahti ja seal pidutsesid seltskonnad. Üldiselt valitses siiski tänavatel tühjus ja vaikus.

Pildil on Denia kesklinnas asuv kaljukindlus pealtvaates. Loomulikult läksin ma sellest üle teed mööda, mitte ei roninud.

Mulle tuli selline jalutamine linnas isegi kasuks. Sain teada, et Denia bussijaamast saab otse Madridi sõita. Buss väljub vist iga päev kell 9.00 või 9.30. Pühapäevaõhtuti väljub vist veel eribuss südaööl. Bussijaama kõrval asub üks tasuline internetipunkt, kust on võimalik kabiinidest teha kaugekõnesid umbes nagu Eestis vene ajal. Seega kui omal ei ole telefonil sellist võimalust, siis bussijaamas saab raha eest helistada välismaale. Mulle bussijaama ümbrus eriti ei meeldi. See tundub kuidagi kahtlane. Kahtlaseks teevad selle kandi seal töötavad inimesed, kes on kuidagi tumedad (mitte tumedanahalised), aga on ma ei tea mis rahvusest. On sellised päti välimusega. Sarnase välimusega inimesed müüvad kasutatud asjade turul kasutatud asju. Turistiinfopunkti suunas jalutades möödusin mänguasjamuuseumist ja nägin isegi sotsiaalameti asukoha.

See eriti tähtis püha, mis oli 6.jaanuaril, oli Kolmekuningapäev.

Detsembris olid näiteks pühad 6. ja 8. detsembril, aga nende pühade nimetusi ma ei tea. Detsembris olid veel ka Jõulupühad ja siis tuli aastavahetus. Minu jaoks on siin kuidagi liiga palju pühasid olnud.

Detsembrikuu telereklaamid

Kõige rohkem reklaamitakse siin eri telekanalites parfüüme ja telekamänge. Vahel ongi nii, et ühe reklaamipausi ajal näidatakse järjest mitme eri parfüümi reklaami. See mõjub igatahes. Mulle ei ole jäänud ühegi parfüümi nimi meelde, sest neid on nii palju erinevaid, aga vähemalt tänu parfüümidele tekkis mulgi soov neid ise proovida. Seni ei ole ma poodi neid otsima läinud.

Pildil on näha ühte wii süsteemiga mängu, kus mees poksib teleka ees. Pildil on näha ka wii pulti, mis peab mängijal käes olema, et saaks ühendust telepildiga.

Teine põhiline reklaamiartikkel on telekamäng Wii või muu sarnane. See on selline telekamäng, kus saab ise aktiivselt kaasa liikuda, näiteks võidelda, mängida eri pallimänge, teha järgi tantsuliigutusi jne. Telekast tuleb pilt ja inimese käes on mingi juhtpult. Vastavalt programmile, kui juhtpulti liigutada, saab näiteks matkida tenniselööke või teha kätega tantsuliigutusi jne. Ma arvan, et kui eri firmade selliseid telekamänge reklaamitakse väga palju, siis selle tulemusena ostetakse neid tõesti rohkem. Mulle tuli küll endalegi tahtmine mõnda huvitavat mängu proovida. Osad on isegi sellised, mida saab mitmekesi koos mängida. Nii, et kogu seltskond näiteks tantsib teleka ees.

Pildil on näha kuidas kaks inimest tantsivad wii süsteemiga telekamängu ees.

Rugby

Korra olen juhtunud sel ajal kergejõustikustaadionile jalutama, kui algas rugbyvõistlus. Kuna mul ei olnud kaasas ühtegi pehmet asja, millel istuda, siis ma seda mängu kauaks vaatama ei jäänud. Staadionil on tribüünid valatud betoonist või tsemendist ja seal niisama istuda ei ole mul mingit tahtmist.

Enne rugby algust seisin ma tribüünidel ja vaatasin soojendust. Korraga tuli minuga üks mängija ei tea millest rääkima. Ma ei teinud suudki lahti. Hiljem taipasin, milles asi oli. Ma suutsin tribüünil seista sinna kohta, kus muidu on ainult mängijad või mängijatega seotud personal. Sain aru, et mängija arvas, et minu käest saab mingit varustust küsida või muud säärast. Sain aru, et teine talle selgitas, et ma ei olegi mänguga seotud.

Pildil on rugbypall.

Ma ei teagi, kas ma olen rugbyt telekast näinud. Esmamulje soojenduse ajal nähtust oli selline, et mingi kamp purjus mehi on baarist välja lastud ja nüüd püherdavad kõik puntras koos. Põhiline, et neil olid naljakad riided seljas nagu nad oleksid triibulised mesilased. Ju rugby juurde kuulubki selline riietusstiil. Ma mängureegleid ei tea, aga neil on mingi selline süsteem, et kui on mingi teatud tüüpi paus, siis üks mängija viskab ennast koos palliga maha külili kõverasse. Edasi püüavad vist teised seda palli tema käest kätte saada ja nii tekib suur inimkuhila. Algul mõtlesin, et palliga maha kõverasse viskumine oli juhuslik, aga hiljem nägin, et seda tehti korduvalt ja korduvalt.

Pildil on näha, kuidas üks mängija on kõveras maas kuhja all palliga. Oma meeskonna mängijad tahavad palli kätte saada samamoodi nagu ka vastasmeeskonna omad. Pikali olija kohale tehakse inimkatus. Päris nii ei ole, et kõik viskuvad hunniku otsa ja litsuvad lamaja laiaks.

Teine huvitav ja vaatemänguline asi mängu juures on balletiharjutus. Vastasmeeskonna mängija viskab palli kuskilt. Teine meeskond siis tõstab ühe mängija hästi kõrgele, et see saaks palli hoopis ise kinni püüda. Mina nägin, kuidas pidevalt kolm meest tõstsid ühe mehe hästi kõrgele ja see nägi välja nagu balletiharjutus. Sellise balletiharjutuse ja maha kõverasse koos palliga viskumise pärast on seda mängu isegi mõnus jälgida.

Pildil on näha, kuidas mõlemad meeskonnad tõstavad oma mängija kõrgele õhku, et palli kätte saada. Nagu näha, on tumedates särkides mängijad edukamad tõstjad.

Rugbymängu trenni olen veel hiljemgi näinud, aga ainult sel ajal, kui ise olen staadionil treeninud. Isegi kooli kehalise tunnis mängitakse rugbyt. See mäng nägi rohkem välja pideva seismise ja vaidlemisega kui mängimisena.

Pildil on näha rugbymängus juhtuda võiv olukord.

Denia sadam

Denia sadam on lähim maismaapunkt Ibiza saarele. Sinna saarele käib Deniast regulaarne laevaühendus firma Baleria suurte laevadega. Denia sadamas asub suur jahisadam. Denia on sadamalinn ja Denias saab harrastada igasuguseid veespordialasid nagu eri tüüpi surfamised, purjetamised, sukeldumised jne. Deniat reklaamitakse, kui head veespordikohta, sest lained ei ole siin liiga suured. Ma ei hakka sel teemal praegu pikemalt kirjutama, sest ma ei puutu sadama ja sealsete spordivõimalustega ise kokku. Kui huvi, siis internetist leiab selle kohta palju igasugust infot.

Pildil on firma Baleria laev Denia sadamas, millega saab Ibizale sõita. Eemalt rannast on hea vaadata, kuidas suur laev sadamast väljub.

Koerad

Pildil on näha koer sooja kampsuniga.

Siinne kliima on võrreldes Eesti kliimaga ikka väga soe. Kummalisel kombel kannavad siinsed koerad riideid. Loomulikult ei kanna riideid kõik koerad, aga koerte riietumine on siin siiski populaarne. Siin on palju loomavarustust pakkuvaid poode. Kui koerad käiksid siin riides moe pärast, siis sellest ma saaksin veel aru. Siin aga riietatakse koerad soojadesse villastesse riietesse. Minu arvates on siinne kliima liiga soe, et koertele sooje riideid selga panna. Kui need samad, riietatud koerad, tuua Eesti talve, siis nad jääksid vist kohe haigeks või ei tahagi ninaotsa välja pista, sest tõsiselt külm on.

Pildil on näha koer sooja kampsuniga.

Minu tänaval elab üks vanem naisterahvas, kes jalutab oma koeraga ringi. Naine on üksiku vanatüdruku moodi. Naine käib koos koeraga jalutades alati uhkelt riides ja on meigitud. Tema koer kannab täpselt samades toonides riideid, nagu nainegi ja lisaks riietele kannab koer ka pärleid. Vaade on muidugi kena. Harmooniline paar.

Pildil oleval koeral on pärlid kaelas, aga see koer ei ela minu tänaval.

Kohalik mobiilikaart

Olen käinud kolmes eri firmas mobiilikaardi hindasid uurimas. Kõige parem teenindus oli minu jaoks firmas Movistar. Seal tehti minu jaoks „puust ja punaseks“, et mis maksab ja mis tingimustel. Orange ja Vodafone firma töötajad rääkisid inglise keelt väga halvasti ja seetõttu oli ka teenindusase halvem ja arusaamatum. Põhiline, et kõikidel on peaaegu sama süsteem. Kui laadida kaardile raha 10 EUR eest, siis saab selle eest helistada ükskõik, mis teise kohalikku Hispaania võrku kas 8 Vodafonel või 9 Orangel senti minut. Movistaril oli ainukesena see võimalus, et kui laadida kaarti 10EUR eest, siis saab Movistari võrgus rääkida tasuta ja teistesse võrkudesse maksab ikka 8senti minut.

Kui laadida väiksema summa eest, siis on kohe kõne minutihinnad kõrgemad. Mina sain nii aru, et laaditud raha tuleb kuu aja jooksul tarvitada. Kui peale laadimist on kuu möödunud ja uuesti ei lae, siis enam soodne hind ei kehti. Näiteks Movistaril on väiksema laadimise korral kõnehind 25senti minut ja Orangel vist 15 senti minut. Osadel firmadel on ka kellaaja järgi soodsamad kõne minutihinnad.

Ühel firmal oli võimalik osta sim kaart ainult 1EUR eest ja sinna siis vajadusel raha peale laadida. Teistel firmadel oli vist kohe pakett, et ostad 10EUR-se algse sim kaardi ja seal on kohe ka mingi summa eest kõneaega peal.

Lisaks on siin veel teisigi firmasid, kes pakuvad ka mobiilikaarti ja/või internetiühendust: ono, jazztel ja yoigo.

Interneti hinnad

Internetiühenduse omamine tundub minu jaoks siin luksus. Mina seda rahalistel kaalutlustel endale lubada ei saa.

Toon võrdluseks esmalt Eestis EMT hinna interneti kohta, mida ma ka ise sügisel kasutasin. Kuu aega maksis 6EUR ja selle eest sai kasutada 15GB mahtu. Kui maht sai täis, siis sai edasi ikka internetti kasutada, aga ühenduse kiirus muutus lihtsalt aeglasemaks.

Hispaanias hetkel Movistari internetipakkumine on järgnev:
1GB 1 nädal 25EUR
1GB 1 kuu 60EUR
1GB 3 kuud 70EUR
100MB 7,5EUR
250MB 1,9EUR/päev
Need hinnad kehtivad ettemaksuga internetiühendusele. Raha tuleb laadida umbes nii nagu mobiilikaardilegi. Kui modemit endal ei ole, siis tuleb lisaks ka modem osta, mis maksab 39EUR.

Kui teha leping Movistariga, siis võib saada modemi tasuta ja kuumaksud on järgmised:
500MB kuus 19EUR
2GB kuus 25EUR
5GB kuus 35EUR
10GB kuus 45EUR

Ma ei hakka teiste firmade hindasid siin välja tooma, sest hinnatase on kõigil samasugune. Näiteks Orangel ja Vodafonel on praegu mingid sooduspakkumised, et kuni märtsi lõpuni saab kasutada poole hinnaga.

Kui võrrelda Eesti ja Hispaania hindasid internetile, siis Eesti on selles suhtes nagu paradiis, kus internetti kasutada. Mul on hea meel, et saan raamatukogus internetti tasuta kasutada. Raamatukogus on internetiühendus selline, et osasid teenuseid ei saa kasutada nagu näiteks Skype. Seal ei saa isegi www.emt.ee lehele minna, sest see on liiga kahtlane leht, et järsku on mingi mäng või jututuba. Raamatukogus ei saa ka FTP teenuseid kasutada ei FileZilla-ga ega WinSCP-ga. Küllap seal on veel teisigi asju, mis on keelatud. Siiski hea, et seal saab tasuta internetti kasutada.

Denias on tasuta Wifi leviga alad. Neid rahastab arvatavasti linnavalitsus ise. Kuna mul ei ole arvuti akusid kaasas, siis ma ei saa neid testida. Tegelikult on Denias ikka palju Wifi leviga söögikohti. Algul ringi jalutades ma ei pannud neid väikseid silte tähele. Minu kodu lähedal on ka Wifi leviga söögikohti, aga ma ei olen neiski käinud.

Pildil on näha wifi levile viitav silt. Mõnel söögikohal on selline silt uksel või reklaamtahvlil. Mõnel on lihtsalt väike tekst WIFI.

Ilmad on ikka endiselt nii soojad, et saab lühikeses dressis trenni teha. Nii soe enam ei ole, kui oli aastavahetusel, aga soe on ikka. Vihma ei ole siiani kordagi jaanuaris siin sadanud ja lund ammugi mitte. Ka ei ole siin olnud ülemääraselt tugevaid tuuli pidevalt. Vahel on tugevama tuulega päev, aga see on juhuslik.

HEAD AASTAVAHETUST!

2011-12-30T00:57:00.000-08:00

Minu naaberkorteri elanikud

Minu naaberkorteri elanikud on väga lahked ja abivalmis inimesed. Nad on siin juba 3.a elanud ja ikka ajutiselt ja ajutiselt. Eks nii see ongi, et kõige püsivamad asjad ongi ajutised. Neil on 2 autot. Auto omamine on siin sama normaalne nähtus nagu mobiili omamine. Kõikjal käiakse autoga. Nad naeravad selle üle, et ma käin kõikjal jala. Nad olevat ise algul samasugused olnud siia kolides. Praegu lähevad isegi 500m kaugusel olevasse toidupoodi autoga ja kõikjale mujale ka. Autoga on poes käia muidugi hea. Mina tassin kõik omale vajalikud asjad seljakotiga koju.

Ma ei saa väita, et keegi siin jala ei käi peale minu. Mõni ikka käib veel. Jala käivad üksikud turistid. Üldiselt liigutakse siiski autoga, aga ka jalgratastega, mopeedidega ning ju ka bussiga. Mopeede siin on, aga ma ei saa öelda, et neid väga palju oleks. Näiteks jalgrattaga liigutakse minu meelest Tallinnas rohkem kui siin. Mulle jääb mulje, et jalgratas on vaese inimese liikumisvahend. Vahel näen, kuidas inimesed sõidavad arvatavasti hommikul jalgrattaga tööle ja õhtul koju. Mõni käib ka poes jalgrattaga. Via Verdel sõidetakse ka muidugi jalgratastega ja siis on see nagu vaba aja veetmise viisiks, mitte kohustus poodi või tööle sõita.

Pildil on osake tänavast, mida mööda jalutan poodi ja raamatukokku. See tänavaosa asub minu kodust umbes 1,2km kaugusel. Praegu on kõnniteel kasvav puu raagus, aga suvel on puud ehk lehtedes ja annavad päikese eest varju.

Põhimõtteliselt on nii, et jala liiguvad tänavatel ainult koertega jalutajad. Kesklinnas see reegel ei kehti. Kesklinnas liigutakse jalgsi poest poodi. Samas kesklinna kõrvaltänavatel on jällegi kõikjal inimtühjad tänavad ja kõikjal seisavad vaid autod.

Pildil on Üks Denia kesklinnas olevatest tänavatest. Osad tänavad pannakse teatud aegadeks, näiteks nädalavahetusteks, autoliiklusele kinni ja siis saab keset tänavat jalutada.

Kui jälle naabrite lahkuse juurde tagasi tulla, siis pean kohe mainime, et nad käivad ise kala püüdmas. Ma tahtsin teada nende käest, et kus siin kalaturg on, aga siis selguski hoopis, et kala saan ma kõrvalkorterist, kui peaksin tahtma. Nad käivad ise karpkala püüdmas. Koju tuuakse juba täitsa puhastatud kalad, mida säilitatakse sügavkülmas. Ega ma nende kala ei tahtnud, aga nad muudkui pakkusid ja pakkusid. Lisaks kalale anti mulle kaasa ka kõik muu vajalik, mida kala keetmisel vaja läheb, et toit ikka maitsvam oleks, nagu loorberit, porgandit, pipart, sibulat jne. Ma püüdsin küll neile selgitada, et ei mina oska selle kraamiga midagi peale hakata ja porgandit mina küll koorida ei viitsi. Nüüd mul siis ootab külmkapis kala, et ma sellest midagi maitsvat teeksin. Plaanisin teha Jõuludeks, aga ei teinud. Seega teen edaspidi.

Nad on ikka nii lahked naabrid. Nad ei tunnegi mind ja lihtsalt heast peast andsid mulle kala. Ma olen harjunud sedasi elama, et tasuta ei saa siin ilmas midagi ja eriti veel naabrite või tuttavate käest. Ikka iga asja eest tuleb midagi maksta. Ma ei ole suutnud välja mõelda, mida mina saaksin nii head nende jaoks teha. Edaspidi ma püüan siiski kala mitte vastu enam võtta, sest ma tunnen ennast kuidagi saamatult, kui nemad muudkui annavad ja minul pole neile midagi anda.

Mu head naabrid käivad isegi metsas seenel. Ma olen eelnevalt kirjutanud, et siin loodust eriti ei ole. Siin rannikul Denias on jah loodust vähevõitu. Selle eest kaugemal sisemaal pidid olema ikka tõelised metsad, kus saab ka seeni korjata. Jällegi põhjus auto omamiseks.

Sportlaskülad Denias

Ükspäev käisin Denias asuvaid nn sportlaskülasid vaatamas. Mis ma nendest ikka kirjutan. Kes on Falesias või mujal sellises kohas käinud, see teab selliseid kinnisel territooriumil asuvaid 1-2 korruselisi väikseid maju. Need on lihtsalt väiksed majad, kuhu saab suurem hulk inimesi korraga majutuda. Siis elavad nagu kõik koos üksteisele lähedal. Saavad koos trenni minna või koos midagi toredat ette võtta. Mõni selline majadekompleks asub kohe liivaranna ääres, mõnel on jällegi tenniseväljakud kohe kasutamiseks.

Kõik need sportlaskülad asuvad minust vähemalt 1km kaugusel suunal linnast välja mõõda rannikut. Need asuvad ikka Denias, aga lihtsalt kesklinnast veel kaugemal, kui elan mina. Mulle meeldib väga see asukoht, kus elan mina. See on täpselt selline mugav kaugus, et saan muretult staadionil treenida ja kui vaja, siis suudan ka kesklinna jalutada. Kõik elukohad, mis on minu kodust kaugemal kesklinnast eemal, tunduvad mulle hetkel mitte sobilikud. See tähendaks minu jaoks, et elakski nagu väga piiratud tsoonis.
Kui ma juba olen soojal maal ja maksan elukoha eest kõrget hinda, siis ma ei pea õigeks, et peaksin lisaraha või transpordivahendeid kulutama selleks, et trenni minna. Laagrisse tullaksegi seepärast, et oleks hea ja mugav treenida. Jooksjana meeldib mulle see mugavus, et saan kohe kodust väljudes trenniga pihta hakata. Kui mul peaks staadion olema näiteks 2,5km kaugusel või isegi 3,5km kaugusel, siis sellega saaksin muidugi hakkama, aga see ei ole enam nii mugav. Tennisemängijatel on seega hea sportlaskülades majutuda, sest neil on kohe tenniseplatsid seal olemas. Jalgratturitel on kah ehk parem elada kesklinnast eemal, et sujuvalt trenni veereda. Ei tea, mida toob tulevik, aga praegu olen ma rahul, et mulle on staadion ainult 1,5km kaugusel. Kui Falesias olin, siis ei tulnud kõne allagi, et 1,5km kaugusel asuvale staadionile minna, sest üks staadion asus 100m kaugusel mu kodust. Ajad, paigad ja distantsid muutuvad ning suhtumine nendesse.

Rand

Minu kodurand tundub olevat kõige rohkem prahti täis. Olen jalutanud natuke ka kaugemale mõõda randa ja seal tundub nagu puhtam. On sellist mõnusat liiva, kus tahaks sooja päikselise ilmaga paljajalu liikuda. Iga teatud vahemaa tagant on randades rannavõrkpalliplats. Võrk on aasta läbi postide küljes. Nii et võta aga pall ja mängi. Kui käisin ühte sportlasküla vaatamas, siis panin tähele, et üks võrguplats oligi kohe selle sportlasküla rannas.

Rannad on siin avalikud ja rannajoon ka. Ei ole nii, et keegi rikkur on oma villa randa ehitanud ja siis keegi teine ei tohi rannas käia. Kuigi kohe ranna ääres asuvad majad kinniste aedadega, on iga teatud lühikese vahemaa tagant tee, mida mõõda pääseb rannale ligi. Suveperioodil on peaaegu ige selle tee ääres, mida mõõda randa tulla, jalgade pesemiskoht. Praegu ei ole seal igatahes vett sees. See on selline veesüsteem, kus peab vajutama nupule ja siis saab vett. Nii on päris mugav rannast lahkudes jalad liivast puhtaks saada. Seal on ka silt, et see vesi ei kõlba joomiseks.

Kui esimesi kordi tutvusin oma kodurannaga, siis oli arvatavasti tõus, sest vesi oli nii kõrge, et mõõda liiva ei olnud võimalik jalutades kesklinna suunda minna. Lained lõid muudkui laks ja laks vastu ühe aia kivimüüri. Kord, kui päevavalges mõõda randa kodu suunas jalutasin, siis oli arvatavasti mõõn. Oma suureks rõõmuks sain sel korral liiva mõõda kekslinnast kodurannani jalutada. Üks koht oli selline, kus aeg ajalt jõudsid lained ikkagi aia kivimüürini. Ma siis seisin seal aia ääres ja lugesin laineid ja jälgisin, et mis hetk on sobilik kuiva jalaga sealt läbi pääsemiseks. Ootasin, kuni üheksas laine oli laksti vastu aeda löönud ja siis jooksin kiirelt üle pehme liiva mööda aia äärt. Hakkama sain.

Pildil on tee, mida mööda jalutan raamatukogust kodu poole. See on kõige mereäärsem tee ja seda teed mõõda sõidab ka linnaliinibuss. Kodu poole jalutades jääb meri minust paremale poole. Mõlemad pildid on sama koha pealt pildistatud, aga eri suundadest. Sama teed mööda jalutan ka tavaliselt raamatukokku, aga siis keeran sellele teele mitte rannast vaid alumisel pildil oleva musta auto (vasakul) tagant tänavalt. See pöördepunkt on minu kodust 1,9km kaugusel. Tegelikult läheb see mereäärne sõidutee minu koduristmikuni välja, aga sellel teel ei ole kõige mõnusam jalutada. Alates sellest kohast, mis pildile on jäänud, on juba hea edasi joosta, sest peagi ühineb tee promenaaditeega. Juba seda kohta võiks nimetada promenaadiks, sest tee ääres ongi kohe liiv ja meri ja maju vahel ei ole.

Kui ma õhtuti raamatukogu internetipunktis käin, siis sinna minnes on mul kiire. Tagasi tulles on aega küll, kui ma ei taha poest läbi minna. Algul üritasin mitu korda pimedas rannas olevat laudteed mõõda koju jalutada. Ei julgenud. Mingi hirm oli nii suur pimeduse ja ootamatuste ees. Nüüdseks olen ikka juba paar korda pimedas rannas laudteel jalutanud. Õudne on ikka. Õudsaks teebki see, et randa pääseb paljude väikeste teede kaudu. Kunagi ju ei tea, kes seal varitseb ja mis kavatsustega. Praegu loojub päike umbes 17.30. Küll päevad muutuvad järjest pikemaks ja siis saan rannas õhtuti julgelt jalutada.

Pildil on pöördekoht, kust kohast ma siis kesklinna poolt tulles randa pööran, kui tahan mööda laudteed kodu poole jalutada. Laudtee algab umbes 200m sellest kohast ja on ligi 1km pikkune. See pilt sobib hästi kokku eelmise pildiga, sest on tehtud sama koha peal, kus eelmisel pildil paistab paremal pool olev restorani silt. Seal on silt, et autokaravanidel on parkimine keelatud, aga juba praegusel ajal on seal väga palju autokaravane.

Kodu lähedal olev park

Algul kirjutasin, et siin pole kuskil jalutada. Kui päevavalgust jätkub pikemaks ajaks, siis saab rannas jalutada. Laudtee, mis hakkab kesklinna piirist, kulgeb randa mõõda kuni minu kodule lähedal oleva pargini. Nii ongi rannast sujuvalt üleminek parki. See on seesama park, kus on üldfüüsilise jõu tegemiseks seadmeid ja laste mänguväljak. Seal pargis on ka hästi sileda kattega plats, kus käiakse rulluisutamas ja rulatamas. Nagu Eestis on rajatud ekstra talvel liuväljad, nii on siin rajatud aasta läbi kasutamiseks mõeldud rulluisutamise väljak.

Pildil on minu kodu lähedal olev park, mis asub umbes 600m kaugusel minu kodust. Pargis on pehmema kattega teed ja kõva kattega teid. Pargis on roheline haljastus. Selles pargis kohati inimesed jooksevad ja sel mängitakse ka näiteks pentanki. Seal on mitu laste mänguväljakut, purkkaevudega ja madala veega basseinid (mitte ujumiseks mõeldud), kohvik, rulluisuplats ja jõu tegemiseks seadmed. Park on valgustusega.

Rulluisuväljak on arvatavasti valatud kas betoonist või muust sarnasest. Minul on siin rula ja ma olen käinud seal platsil rulaga sõitmas. Olen meelde tuletanud lapsepõlve harrastust. Rulaga sõitmine on siiski ekstreemsport ja mul on vaja terve püsida. Korra juba kukkusin uljalt sõites külili, aga pehme kukkumine oli ja isegi mingeid sinikaid ei tekkinud. Rulaplats on minu jaoks selline koht, kus ma tean, et leian endale kergelt uusi sõpru, kui ma vaid tahan.

Pildil on Denias asuv rulluisuplats. See asub eelmise pildiga samas pargis, aga pargi teises otsas. See asub minu kodust peaaegu 1km kaugusel. Selle platsi tagant läheb majade vahelt tee mere äärde, kust kohast hakkab laudtee rannas.

Kui ma siin Denias tegin alles esimest rulasõitu, siis mõtlesin, et milles küll asi. Miks mul kuidagi ei lähe see sõit. Harjutasin natuke veel ja juba läkski paremini. Siiski rulaplatsil olid kohalikud poisid suure rulaga ja suuremate ratastega kui mul oli rulal. Ma lasin poistel oma rulaga sõita, sest ma tahtsin näha, kas olen mina tõesti nii vilest või on mu rula siin vilets. Pean ütlema, et poisid ei saanud ka eriti minu rulaga hakkama. See tegi mulle ainult head meelt. Ma proovisin poiste rulaga sõita ja küll see oli alles nauding. Rattad veeresid kiirelt ja sain ka pöördeid teha. Minu rulal on puksid suhteliselt kinni ja rataste kuullaagrid on ilmselt mustad. Mul ei ole siin mingeid tööriistu, millega rula paremaks teha. Ah, mis seal ikka. Rulaga sõitmiseks mul nagunii aega ei ole ja parem ongi, kui rula pole liiga hea. Kui korra nädalas rulaparki jõuan, siis on kah hästi.

See kodu lähedal olev park on jagatud nagu tsoonideks. Kõige ääres on madalad basseinid purskkaevudega. Vesi ei ole praegu basseinides sees. Purskkaevude ääres on üldfüüsilise jõu tegemise seadmed. Edasi tuleb laste mänguväljak. Pargi keskel on mingi kohvik, aga see on praegu suletud. Edasi tulebki suur rulluisuplats ja siis veidi kaugemal on veel laudade ja pinkidega piknikukohad ning veel üks laste mänguväljak. Ma olen näinud seal pargis õhtuti inimesi jooksmas. Enamasti küll harrastajaid sörkimas, aga riietuse ja välimuse järgi võin oletada, et mõni grupp on olnud tõsiste jooksjate grupp.

Pildil on pargis olevad füüsilise jõu tegemise seadmed. Nagu ma õigesti aru sain, avati see park alles 2011 kevadel. Pildi keskel on näha, et seal on üks teavepost, kus on piltjuhendid, et mis lihaseid seadmetel treenida saab.

Mina olen seal pargis ainult jalutanud. Kui seal joostakse, küllap see siis kõlbab ka jooksmiseks. Pinnas on seal erinev. Kohati on pehme ja jalasõbralik kate ja kohati kõva asfalt. Pargis on nii lilled, põõsad kui palmid. Pargi eest hoolitsetakse. Kui mul peaks miskipärast üleliigset aega tekkima, siis on seal pargis õhtuti päris mõnus jalutada.

Jõulude paiku hakkasid kohati lehtpuudelt lehed langema. Lehed muutusid kollaseks ja langesid alla. Tekkis selline tunne, et nüüd ongi sügis käes. Lehed on minu siinoleku ajal langenud ainult sellistelt puudelt, mis on sarnased Eestis asuvate lehtpuudega nagu näiteks pärna sarnane. Apelsinipuude lehed on ikka endiselt rohelised ja ei näita mingitki märki, et võiksid värvi muuta või kuskile langeda.

Grillkana

Kord koju jalutades avastasin ühe tee ristis viite, et seal lähedal saab grillkana kaasa osta. Võiksin öelda, et läksin siis lõhna järgi sinna kohale. Tegelikult muidugi mingit lõhna polnud. Seal on hoopis üks söögikohtade tänav, kus on palju eri pubisid ja väikseid restorane. Neist kahe uksel oligi silt, et siit saab grillkana kaasa osta. Ma ei hakanud asja seekord lähemalt uurima. Mul nagunii sügavkülmik täis ja üksi ei ole eriti mõistlik korraga tervet kana ära süüa. Enda suutlikkuses ma muidugi ei kahtle hetkekski. Mis see üks kana siis mulle ära ei ole. Selle söömine käib kiirelt.

Pildil on isuäratav grillkana. Kui pilti vaadata, siis tekib kohe isu kana järgi.

Ma ei ole terve siinoleku aja Denias söönud ei liha, kala ega kana. Mul pole nagu tahtmist olnud. Söömisel jälgin oma instinkte. Organism ise ütleb, millal mida vaja on. Kõigepealt pean naabrite antud kala küpsetama ja ära sööma. Küll siis on aega ka kana osta.

Ma ei ole siin üheski toidupoes näinud sellised sooja valmistoidu lette, nagu on Eestis. Neid kas ei olegi või ei ole ma lihtsalt nendesse poodidesse sattunud. Portugalis minu meelest ikka oli selliseid sooja valmistoidulette mõnes poes. Toidust kirjutades tulebki isu kana järgi.

Ohtlik või ohutu liiklus

Kirjutasin algul, et Via Verdel tundub mulle jooksmine ohtlik, sest seal ristub tee mitu korda autoteedega. Nüüd olen siin juba piisavalt jooksnud, et tean, et tegelikult nii ohtlik ei olegi. Nendel teedel, mis ristuvad Via Verdega on mõlemal pool ristumiskohta 2 lamavat politseiniku teel maas. Autod lihtsalt on sunnitud aeglasemalt sõitma.

Kui Via Verdelt tagasi staadionile joosta, siis on sel teel üks tõsiselt ohtlik koht. Täpselt staadioni ette keerates on üks pime järsk kurv. Autod ei näe ei jalakäijat ega teist autotki. Minule on autod mitu korda seal ette sõitnud. Kui ma ette ei vaataks, siis ei tea, mis võiks juhtuda. Mina otsustasin, et mulle sellist hirmuhigi enam vaja ei ole. Nüüdsest jooksen seda kurvi teisel pool teed, kus on ohutu. Et ma asjatult ei räägiks sellest ohtlikust kohast, siis peale seda, kui ma hakkasin teisel pool teed seda kurvi võtma, oligi seal autoõnnetus. Õnneks olid seekord kokku põrganud 2 autot, mitte auto ja jalakäija. Vaevalt, et seal suurt inimkahju oli. Ühe auto külg oli ikka tugevalt kortsus.

Pildil on osake turvalisest Via Verdest, kus ei ole autoliiklust.

Tegelikult on veel teinegi tõsiselt ohtlik kurv, aga see puudutab vaid jalakäijaid. See on staadioni poolt tulles Via Verdele minnes. Viimane kurv enne Via Verdet on jälle tüüpilise kõrge müüriga, kust ei näe ei üle ega läbi. Kuigi autotee on seal lai, siis mõni auto võtab kurvi nii tee äärest, et jalakäijale ruumi ei jäägi. Seal pool teed ei ole kahjuks kõnniteed ja seal kurvis ei saa ka kurvi teiselt poolt teed võtta. Minule on mitu korda seal auto väga lähedale sõitnud. Ma aeglustan seda kurvi võttes alati sammu igaks juhuks. Mina jooksen peatee poolt ja auto tuleb just kõrvalteelt ning sõidab ristmikule. Müüri tõttu peab auto päris tee äärde sõitma ja mõni on ikka väga uljas ja ei taha peatuda vaid kohe parempööret sooritada.

Kui juba jutt mitu korda Via Verde juurde jõudis, siis ongi siinkohal õige mainida, et ma avastasin otsetee sinna. Nüüd jõuan otse Via Verdeni vaid 1,3km-ga. Ma ei lähe Via Verde algusse vaid kuskile keskele. Nüüd on mul selline ideaalne ring, mida joosta soojenduseks enne staadionitrenni.

Hobused

Kui koduaknast välja vaatan, siis näen vastas oleva eramaja hoovis ühte väikest hoonet, kus on ukseava kohal hobuseraud. Mõtlesin, et näe, ka siin usutakse vist, et see toob õnne. Huvitav, kust küll selline komme pärit on ja mis riigist. Ükspäev nägin aga, et samast uksest välja vaatamas hobust. Võib-olla ei ole hobuseraud ukseava kohal õnne toomiseks siiski, vaid lihtsalt ilu pärast. See polegi tähtis. Oluline on see, et hobune elab lihtsalt tavalise eramaja hoovimajas. Ei ole ma seda hobust kordagi näinud aias ringi jalutamas. Kahju kohe loomast.

Mõnisada meetrit edasi elavad jälle ühes hoovis kaks hobust. Need hobused vähemalt on hoovis lahtiselt, aga mingit rohtu seal küll ei kasva. Ikka puhas muld. Söömiseks ainult kuivad heinad. Ma peaks ükspäev nendele hobustele külla minema. Kui esimest korda sellest hobuseaedikust möödusin, siis tulid sõbralikud loomad kohe aia äärde mind uudistama. Nad olid nii julged, et ma sain nende nina paitada. Peaksin nende jaoks ekstra mingit toitu ostma, leiba või porgandit või ma ei teagi, mida nad veel söövad. Kaerahelbed on siin hobuste jaoks ostmiseks liiga kallid. Pealegi ei teagi, kas hobused ikka kaerahelbeid söövad vaid ainult terveid kaeraterasid.

Lisaks minu kodu lähedal elavatele hobustele on ka Via Verde lõpus hobuste baas. Seal isegi treenitakse hobuseid üle takistuste hüppama.

Turud

Mina olen siin käinud ainult ühel turul, mis toimub reedeti hommikust alates poole päevani. Turg toimub sellel hiigelsuurel parkimisplatsil, mille juures on park ja mille kõrval saaks teha väiksel teel mäkkejookse. Turu asukoht on üsna tee ääres, mida mõõda sõidetakse sisemaad mõõda linna sisse.

Pildil on näha vaid osa reedeti toimuvast kasutatud asjade turust. Plats, kus turg toimub, on tohutu suur.

Seal turul müüakse reedeti kasutatud asju. Seega võiks öelda, et see on nagu kirbuturg. Ma läksin sinna turule ainult ühe kindla asja pärast, mida mul oli vaja. Turg on nii suur, et mul kulus kõikide lettide eest läbi jalutamiseks 40min. Ma ei peatunud ühegi leti juures ega jäänud lihtsalt kuskile seisatama ja ma ei lonkinud just väga aeglaselt. Kui pärast kella vaatasin, siis olin üllatunud, et kas tõesti on juba 40min möödunud. Ma ei ole varem ühelgi sellisel hiigelsuurel turul käinud. Helsingi kirbuturul olen kunagi teismelisena käinud, aga selle turu suurust ma enam ei mäleta.

Pildil on kasutatud asjade turul kasutatud riietega kauplemine.

Sellisel kasutatud asjade turul Denias müüakse igasuguseid asju. Müüakse nii mööblit, riideid, toitu, jalanõusid, mänguasju, kodutarbeid, boilereid, tööriistu, arvuteid, spordivahendeid jne. Kuna ma tean selle asja hinda uuena poes, mida mul vaja läks, siis ma teadsin, mis hind on õige ja mis mitte. Mõni müüja igatahes tahtis mind kohe haledalt hinnaga petta. Igatahes kui sealt turult midagi osta, siis tuleb kasuks hea hinnaga kauplemise oskus. Naabrid hoiatasid mind, et ma sealt turult siiski midagi ei ostaks, mille töökindlust ei saa kohe kontrollida.

Ma nägin ükspäev, kuidas kasutatud asjade turule asju saadakse. Jalutasin õhtul läbi kesklinna ühest raamatukogust teise. Nimelt ma suutsin kaks õhtut järjest „sama reha otsa astuda“. See raamatukogu, kus ma tavaliselt käin, oli ühel õhtul suletud. Läksin sinna siis järgmisel õhtul ja ikka oli suletud. Õnneks olid samas ühed, kes suutsid midagi inglise keeles mulle selgitada. Sain siis targemaks, et minule lähim raamatukogu on iga õhtu nüüd kinni kuni kaasaarvatud 5 jaanuar. Kahju.

Kesklinnas ma liigun ilma kaardita juba. Ma tean umbes ära, kus miski asub ja kui veidi lähengi mõõda, küll siiski õige koha üles leian. Võtsin siis suuna teise raamatukokku ja läksin seekord mõõda teisi tänavaid kui olen varem läinud. Ootamatult näen, et mingi mees korjab suurest prügikonteinerist linna keskel olevast kõrvaltänavast asju. Sorteerib neid ja mis on sobilikud, paneb enda ratta taha suurde kasti ja nii sõidab edasi järgmise prügikonteinerini. Ega ta tavainimeste prügikotte lahti ei kiskunud. Ta vaatas minu meelest ainult asutuste ära visatud prügi. Ma ei suutnud täpselt tuvastada, mida ta leidis, aga kraami oli tal igatahes palju. Ju poed viskavad vahel praaktoodangut otse prügikastidesse. Mina tegin kiire järelduse, et selge, ju see kraam võibki turule müüki jõuda.

Samal platsil toimub esmaspäeviti uute asjade turg.

Spordikell Garmin

Mina jooksen siin GPS-i järgi distantsi mõõtva spordikellaga Garmin. Vahel näitab kell ikka päris mõõda. Ma tean umbes täpselt, kus kohas on kilomeetrite vaheajapunktid. On ikka suur vahe, kuidas kell distantsi mõõdab selge ja pilvise ilmaga. Pilvise ilmaga venib vahel isegi sirgel teel kilomeeter pikemaks kui on tegelikult. See omakorda näitab, nagu ma jookseksin tegelikkusest palju aeglasema kiirusega. Kui kell nii valesti näitab, siis mõtlen küll, et kuidas nii saab üldse milleski kindel olla või õigesti trenni teha.

Ma katsetasin korra kellaga staadionil trenni tegemist. Selge ilmaga näitas kell 200m pikkuseks enamasti üle 204m. Vahemik oli 200-213m. 1000m pikkuseks näitas 1040-1060m. Kella kandsin paremal käel. Minu jaoks on Garmin üsna ebamugav, sest ma ei saa tavaliselt nupule pihta, et vaheaega vajutada ja kell teeb mu randmel olevale luule haiget. Mul on tavaliselt alati kaasas tennisemängijate randmepaelad. Seekord ei ole ja just seekord läheks mul seda vaja. Paneksin selle kella alla pehmenduseks. Veel üks Garmini puudus on see, et sageli läheb jope või pluusi äär kellale vastu ja siis on kohe mingi muu näit ees. Mul on niigi kellal seadistus, et ekraani äär oleks kõige vähem tundlik, aga ikka pluusi puudutusest näit muutub. Vahel trennis on see häiriv, sest siis pean jälle kella toksima, et õige asi ette tuleks. Minu lemmik on spordikell Polar, kuid Polar ei suuda nii täpselt distantsi mõõta kui Garmin. Polaril on kaasas olev tarkvara ka palju parem. Saab teha ja vaadata igasuguseid kokkuvõtteid. On Garminil mis puudused tahes, siiski on seda mul vaja joostes distantsi mõõtmiseks.

Kohalikud jooksjad ja nende tase

Endiselt treenin ma üksi. Nagu olen loogiliselt järeldades aru saanud, treenivad kohalikud õhtuti peale tööd. Kuna päeval on pikk siesta ehk lõunapaus, siis õhtuti peab tööl olema seda hilisema tunnini. Nii treenivadki kohalikud minu jaoks liiga hilja õhtul. Mõned täiskasvanute grupid saavad staadionil kokku ja alustavad treenimist 19.00. Olen näinud ka alles 21.00 gruppi trenni tegemas. Kui näiteks õhtul raamatukogust olen koju jalutanud, siis umbes 20.30 paiku ka alles treenitakse.

Kui ma siin läksin oma esimest staadionitrenni tegema, siis oli kerge ärevus sees. Jõudsin staadionile ja mis ma näen - treeningplaan ilusti aia küljes. Mul oli niigi kerge ärevus sees ja kui seda plaani vaatasin, siis ei pidanud seedimine enam vastu ja leidsin kiirelt tee wc-sse. Pean igaks juhuks mainima, et loomulikult ei olnud see minu treeningplaan, mis rippus aia küljes. Kui ma plaanist õigesti aru sain, siis olid selle klubi kohalikud sportlased ära jagatud oma taseme järgi.

Kõige tublimad olid need, kelle tase vastas 3’38’’-le ja neid oli koguni 5 meest. Arvasin, et ju see on 1500m distantsi aeg, sest mida muud ikka sellise ajaga joostakse. Kõige kiirem naine kuulus gruppi, mille tase oli 4’26’’. Kõige halvem tase oli 5’09’’. Kõigil oli täpselt ühesugune trenn. Igaüks pidi jooksma 15min soojenduseks. Siis tegema 15min veel mingeid asju, vist jooksuharjutusi. Sellele järgnes 3*100m rütmijooksu kiireneva tempoga. Seejärel oli trenni põhiosa. Peale põhiosa järgnes 5min arvatavasti mingit lõdvestust või ma ei tea mida. Kõige lõpus oli 10min kas lõdvestusjooks või venitused.

Trenni põhiosa nimi, kui nii võib öelda, oli neil 28min. Olen ka neil teisi trenniplaane näinud ja ka nendel plaanidel on trenni nimeks pikkus, kaua pingutuse osa kestab. Tasemega 3’38’’ jooksjad pidid tegema põhiosas 4*1900m ehk koguajaga 7min 08sek, mis teeb 200m ajaks 45sek. Korduste vahel oli kõigil 2min. Põhimõte oli sellel plaanil selline, et igaüks jookseb trennis 4*7min, aga kiiremad jõuavad lihtsalt selle ajaga rohkem joostud. 4’26’’ tasemega jooksjad pidid jooksma 4*1500m ehk koguajaga 6min 52sek, mis teeb 200m ajaks 55sek.

Kui ma nüüd mõtlen trennis joostavatele aegadele, siis järsku see ei olegi 1500m aeg, mille järgi jooksjaid lahterdatakse. Järsku see on hoopis 1000m aeg. Ma lihtsalt ei suutnud mõelda, et keegi võiks joosta 1000m nii aeglaselt. Võib-olla on see siis näiteks kellegi maratonil joostava tempo kiirus. Ah, ei tea. Kui korra vaatasin staadionil olevat rekordite tabelit, siis mõtlesin, et kuidas seal tulemused nii kehvad on. Kuidagi raske uskuda, et näiteks ühe klubi mehed jooksevad siin maratoni näiteks 3min 38sek kilomeetri kohta. See plaan oli siiski vaid ühe klubi sportlaste plaan, ju siin on ikka palju tugevamaid ka olemas.

Põhiline, et mina olen oma trennis kokku puutunud Via Verdel vaid harrastajatega või tervisesportlastega. Siiani olen kõikidest minu ees jooksnud harrastajates mööda läinud. Hea seegi.

Minu ilusad pikad juuksed

Praegusel hetkel on mul juuksed nii pikad, et ulatuvad peaaegu vöökohani. Plaanin juuksed muudkui ära lõigata, aga siiani olen lõikust miskipärast edasi lükanud. Nüüd on küll tõesti käes see aeg, et kui mul vaid võimalus avaneb, siis ajangi juuksed maha. Ma treenin siin iga päev nokamüts peas. Nokamüts lõhub juukseid. Mul on juba praegu suur osa juukseid täpselt nii pikad, kuhu ulatub nokamütsi äär. Seega, mis seal enam oodata. Varsti on enamus juukseid nagunii mütsi poolt lühikeseks hõõrutud. Kui satub mu kätte juukselõikamisaparaat, siis ei pea ma enam šampoonile raha kulutama hakkama.

Sääsed

Üsna minu siinoleku esimestel öödel külastasid mind sääsed. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Miks küll? On talv ja võiks ju olla sääsevaba aeg. Miks peavad need vereimejad ikka minu üles leidma. Ma ei saa magada, kui sääsed pinisevad. Ma istun nii kaua üleval kasvõi öö läbi, kuni olen kõik sääsed kätte saanud. Kurb on see, et nii kui ma tule põlema panen toas, siis on kõik sääsed varjunud. Piisab mul vaid tuli kustutada ja pikali heita ning natuke oodata, kui juba on pinin kõrva juures. Eks ma siis vehin ja plaksutan kätega ja ju saan isegi nii mõne kogemata kätte. Õnneks sääsed kimbutavad mind vaid üksikutel öödel, aga siiski ma tunnen vajadust sääsevõrgu järgi. Erika rääkis, et poes pidavat müüdama mingit efektiivset pistikusse pandavat sääsepeletajat, aga ma ei ole seda veel poest üles leidnud. Vabas looduses väljas ei ole ma veel sääskedega õnneks siin kokku puutunud. Ikka ainult öösel magades.

Riiete pesemine ja kuivatamine

Mul on õnneks olemas korteris pesumasin. Teine hea asi on see, et sellel on kiirprogramm, millega saab riided 30minutiga puhtaks. Kui päeval on vähegi päikest, siis jõuan peale hommikust trenni riided ära pesta ja õhtuseks trenniks on riided rõdul päikese käes ära kuivanud. Kui päikest ei ole või on niiske või sajune ilm, siis ei ole mingit lootuski riideid kuivaks saada isegi öö jooksul. Kui toas on mingi küte olemas, siis saab muidugi riided kuivaks, aga ilma kütteta on niiske ja riided ei kuiva. Mina ei ole igaks juhuks kordagi proovinud riideid pesta õhtul, sest oma kogemustest tean, et riided ei pruugi toas hommikuks ära kuvada, kui ruumis pole kütet.

Pildid

Ma olen teinud siin ise fotoaparaadiga pilte. Mul puudub kahjuks võimalus pilte arvutisse saada. Kui ükskord Eestis olen, küll siis saan pildid arvutisse ja kasvõi tagantjärgi internetti riputada. Kui mul ükspäev internetis rohkem aega oli, siis otsisin internetiavarustest pilte Denia kohta. Valisin välja need pildid, mille pealt ma kohad ära tundsin. Kui mul ükskord rohkem aega tekib internetis olemiseks, siis püüan ka natuke pilte siia panna.

Enne siiatulekut Eestis olles mõtlesin enda jaoks siinse olukorra päris hulluks. Mõtlesin, et kuidas ma saan küll elada kogu aeg ainult ühes ruumis ja kindlasti muutun rahutuks. Kõik on kinni mõtlemises. Kuna kujutasin endale ette rasket olukorda, siis nii ka läks. Tegelikult pole ju midagi. Elurütm on paigas ja polegi aega mõelda, et järsku on siin raske või halb. Nii kaua, kui treeningud sujuvad hästi, nii kaua on ka enesetunne hea ja kõik muu on ka siis hästi. Kui treeningutel peaks tekkima mingi tõrge või tagasilöök, siis vajan küll tuge. Siis on küll üksi raske olla. Siis ei taha treenida ja ka kodus ei tunne ennast siis enam mugavalt. Põhiline on olla hästi motiveeritud ja liikuda eesmärgi poole.

Kraanivesi

Mina jätkan endiselt siinse kraanivee joomist. Aegajalt mul on loomulikult seedehäireid, aga ei mina tea, kas need on joogiveest või pigem minu toitumisest. Kindlasti olen vahel valesti toitunud.

Kaerahelbed

Pildil on kaerahelbepakk, mida ma siin tavaliselt ostan.

Minu lemmikpoes Aldis ei ole ma kaerahelbeid veel üles leidnud. Kui olin Portugalis, siis igatahes Lidl-s oli kaerahelbeid müügil küll. Siin on ka Lidl olemas. Tavaliselt käin Aldis sisseoste tegemas. Kaerahelveste pärast käin ka kodule kõige lähemas poes - Masymas. Ka kesklinnas asuvas Mercadonas on kaerahelbeid müügil. Kaerahelbed on siin tublisti kallimad, kui Eestis, aga siiski sellise hinnaga, millega veel kannatab osta. Kilo algab umbes 2,12EUR-st. Näiteks Itaalias olid kaerahelbed nagu mingi luksuskaup – eriti kallis. Ma isegi ei mäleta, mis kilo hind oli, aga ma eelistasin osta hoopis riisi. Siin Denias on jällegi rosinad kuidagi väga kallis minu arvates. Ometi siin ju kasvatatakse viinamarju ja seega võiks rosinad odavalt saada olla.

Pildil on riis, mida mulle meeldib siin süüa.

Mina olen siin hakanud valge riisi asemel sööma musta riisi. Tegelikult ma ei teagi, milline täpselt must riis välja näeb. See riis, mida ma siin ostan, on valgete teradega, aga osad terad on nagu mingi tumeda koore sees. Võib-olla ongi selle riisi nimi must või metsik riis. Igatahes maitseb hästi küll. Olen ostnud siin ka mingeid ökoloogilisi makarone. Ju need on lihtsalt kuidagi tumedamast jahust või ei ole jahu nii peeneks ja puhtaks jahvatatud. Selline metsik riis ja ökoloogilised makaronid ei maksa hinna poolest oluliselt rohkem tavalistest. Minu meelest on Eestis selliste toitude hinnavahe ikka väga suur.

Pildil on makaronid, mida ma siin meelsasti söön. Need on ökoloogilised ja täisterajahust tehtud.

Kortermajad

Olen juba varem kirjutanud, et siin on ka madalaid kortermaju. Enamasti on need korterid mõeldud turistidele välja rentimiseks. Minu kodumaja ümber ei ole aeda. Minu maja asub kõrge müüri peal ja see nagu eraldab maja tänavast. Maja ees ja maja taga on autoparkla. Maja ees ei pargi praegusel ajal mitte keegi oma autot. Peamine põhjus on kindlasti see, et sinna paistab päike päev läbi. Praegusel ajal on üldse siin majade vahel vähe autosid pargitud, sest majad on tühjad.

Ma ei ole veel sellest kirjutanud, et minu majas on isegi lift olemas, kuigi korruseid on ainult 4. Ma ei kasuta lifti, aga teised elanikud ikka kasutavad. Maja keskel asub keerdtrepp. Keerdtrepi üleval maja keskel katusel on mingi valgust läbilaskev materjal ja see annab päeval trepikotta valgust. Keldrit majal ei ole. Kui on, siis seda ei ole ma näinud ja sinna ei ole ma pääsenud. Igal korrusel on 7 korterit. Ainult viimasel korrusel on 1 korter ja see korter on läbi terve maja. Korterid asuvad nagu ringiratast koridoris. Maja väljast just päris ümmargune ei ole, aga mingi hulknurkne küll.

Minu maja sarnaseid maju on siin kompleksis kokku 6. Kõik need on sarnased. Kolm asuvad reas tänava ääres (kõigepealt on ikka parkla ja siis alles majad), siis tuleb parkla, mis on ka tegelikult tänava nimega ja siis tulevad järgmised 3 maja kõrvuti. Ülejäänud majad siin piirkonnas on eramajad.

Suur osa kortermaju asub siin kinnisel territooriumil. Mulle ei tulegi üksi teine kortermaja meelde praegu, millel ei oleks aeda ümber. Nii on turvaline elada. Kortermaja territooriumile pääsevad vaid oma maja elanikud. Sageli on hoovis ka mingi bassein, mida saavad ainult oma maja elanikud kasutada. Minu maja juurde kuulub ka bassein. Bassein ise asub kinnisel territooriumil, aga basseinist kirjutan ma kunagi teine kord. Kõik on siin privaatne. Et ometi mitte keegi võõras ei tuleks hooldatud murule tallama või basseini äärele jalgu kõlgutama. Need aiad, mis on ümber kortermajade, ei ole mitte näitamaks, et siin on minu territoorium vaid need on ikka konkreetselt nii suured ja läbitungimatud, et kaitsta maja vööraste eest. Kohati jääb mulle mulje, et terved kortermajad on järjest elanikest tühjad. Aknad on kõikjal pimedad ja aknakatted ees.

Pildil on palmid, millised kasvavad ka minu maja haljasalal.

Paljud saksa turistid pidavat armastama Denias puhkamas käia. Seega kui räägite saksa keelt, siis peaks siin kah kuidagi hakkama saama. Minu naabrimees näiteks räägib saksa keeles ja saab sellega siin hakkama. Naabrimees oskab loomulikult ka hispaania keelt.

Ilm

Ilm on siin muutunud veidi jahedamaks. Hommikul ärgates on umbes +8 sooja väljas. Päeva jooksul on soojem. Peale Jõule läks ilm jahedamaks ja mitmel päeval oli taevas pilvine. Ühel päeval sadas isegi vihma, aga ainult umbes 10min korraga ja hiljem veel võib-olla 30min ja see oligi kõik. Detsembris on siin sadanud ainult minu saabumise päeval, ühel öösel dets keskel ja nüüd siis ühel päeval peale Jõule. Treenimiseks ideaalne kuivus. Nii, kui päikest ei ole, on siin jahe ka päeval. Viimasel nädalal olen pidanud sagedamini pikkade riietega trenni tegema.

Ka minu teised kaasavõetud jooksutossud on siin asfaldil libedad. Isegi mu tavalised jalutamise jalanõud on siin asfaldil libedad. Tegin sellest kiire järelduse, et asi ei olegi minu jalanõudes. Siinne asfalt on lihtsalt must. Siin on vähe sademeid. Asfaldile ladestub aegade jooksul igasugu autodest tingitud mustust, taimede õietolmu jms. Kuna siin sajab harva, siis ei suuda vähene vihm teid puhtaks uhtuda. Nii ongi märjal asfaldil libe joosta. Kusjuures ikka päris libe on kohati ja näiteks kurvis tekkis tunne, nagu jookseks jääl. Kes on käinud Egiptuses, need teavad, mismoodi sealne õhk lõhnab. Õhk on täis autokummide, kütuse ja õli lõhna, mis immitseb kuumalt asfaldilt.

Pildil on minu teised kaasavõetud jooksutossud New Balance 768, mis on väga head ja mugavad minu jaoks.

Minu kodu asub sellises kohas, kus on ikka minu arvates eriti puhas õhk. Ma ei ole terve siinoleku aja jooksul pidanud kordagi enda rõdu toolidelt ega laualt tolmu või mustust ära pühkima. See tähendab seda, et õhus on vähe tolmuosakesi. Seega väga hea koht elamiseks.

Head aastavahetust kõigile!

Asutuste lahtiolekuajad

2011-12-30T00:53:00.001-08:00

Kui keegi siiakanti Deniasse satub või ma ise siia kunagi tagasi tulen, siis on kohe hea ühest kohast vaadata mulle oluliste asutuste lahtiolekuaegasid.

Kergejõustikustaadion, pimedal ajal valgustatud
tööpäeviti 8.30 – 23.30
laupäeval 8.00 – 22.00
pühapäeviti 8.00 – 21.30
Kergejõustikustaadioni kõrval asuv spordikompleks SPA ja jõusaaliga www.centrodeportivodenia.es
tööpäeviti 8.00 - 22.30
laupäeval 9.00 – 14.00, 17.00 – 21.00
pühapäeviti 9.00 – 14.00
Turistiinfopunkt
tööpäeviti 9.00 - 19.00
laupäeval 10.00 – 19.00
pühapäeviti 10.00 – 14.00
Toidupood Aldi
tööpäeviti 9.15 – 21.15
laupäeval 10.00 – 15.00
pühapäeviti suletud
Wifi-ga ja internetiarvutitega raamatukogu Biblioteca Publica Municipal, mis asub kesklinnas sisemaal, linna sissesõidutee lähedal, suure toidupoe Mercadona kõrval.
tööpäeviti 8.30 – 15.00, 16.00 – 21.00
laupäeval 10.00 – 13.30
pühapäeviti suletud
Wifi-ga ja internetiarvutitega raamatukogu Agencia de Lectura Baix la Mar, mis asub kesklinnas mere lähedal kohe kalju all.
tööpäeviti 9.30 – 13.30, 17.00 – 20.00
laupäeval suletud
pühapäeviti suletud

Suveperioodil on raamatukogud ja turistiinfopunkt avatud teistel aegadel.

Häid Jõule

2011-12-22T06:07:00.001-08:00

Kõigile teile, kes te Jõule peate, Häid Jõule. Minust lähevad Jõulud sel aastal küll kaarega mõõda. Ei tunne ma Jõuludest ega jõulutundest puudust. Ei tunne ma ennast ka üksinda. Ma treenin. Mul ei olegi aega mõelda, et on Jõuluaeg. Telekast tuleb nagunii kogu aeg siiatulekust saadik igasugu jõulufilme. Vaatan siin filme, kus jõuluvana sõidab saaniga ja poeb korstnast läbi. Siin aga on mul soe ja palmid ümberringi.

Pildil on üks ringtee, milliseid on mitmeid maismaad mööda Deniasse sisse sõites. Detsembri algul oli uba ühel ringteel selline jõulutervitus.

Korra tänaval jalutades nägin ühe maja rõdu külge kinnitatud jõuluvana, kes ronib redelit mõõda üles. Üsna kummaline vaade oli. Nagu Eestis paneks keegi keset suve jõuluvana rõdule. Siinkandis, kus mina elan, küll mingit erilist jõulumeeleolu ei ole. Ühes aias olen kohanud ehitud palmi. Minu majas on ühel WC-aknal värvilised ja vilkuvad jõulutuled. Minu piirkonnas on siiski enamus aknad pimedad, majad tühjad ja majade juures parklad autodest tühjad. Ma elan turismipiirkonnas siiski. Praegu on madalhooaeg. Võib-olla kesklinnas on rohkem jõulumeeleolu, aga ma ei liigu seal eriti ringi.

Mina valmistun ka siiski Jõuludeks. Plaanin täna õhtul kõik vajalikud sisseostud ära teha, sest homme õhtul võivad poed juba varem kinni olla. Näiteks raamatukogu on küll reedel lahti vaid pool päeva tänu pühadele. Varun vajaliku kraami, et vähemalt esmaspäevani toitu jätkuks.

Pildil on minu kodule kõige lähem oleva toidupoe silt masymas. Pood on minu kodust 400m kaugusel. Pood ise asub keldrikorrusel ja ei meeldi mulle eriti, sest pidevalt on hinnad nii halvasti pandud, et ma ei suuda kaupa ja hinda kokku viia. Ostan sellest poest vaid kaerahelbeid ja leiba. Poe juures asub mitmeid väikseid restorane, reisifirma, fotosalong, jms. Masymas on vist kõige levinum toidupood Denias ja kesklinnas on mõni neist isegi väga ilus.

Minul on viimane nädal kuidagi väga kiirelt läinud. Ikka trenn ja trenn. Nüüd on kuidagi see õige treenimise rütm käes. Hommikul ärkan nii, nagu mu bioloogiline kell õigeks peab. Vahel ei saa miskipärast öösel und ja siis võin järgmisel ööl seda pikemalt ja sügavamalt magada. Ärkan, söön, seedin, treenin, söön, seedin, magan, treenin, söön, vaba aeg. Õhtul on mul siis nagu vaba aeg. Praegu on see enamasti kulunud arvuti taga. Eks päeva jooksul leian veelgi aega lühikesteks hetkedeks arvuti taga. Õhtuti peale trenni ja sööki kiirustan raamatukokku, et saaksin internetti kasutada.

Siia tulles otsisin muudkui puudusi või vigu. Tahtsin lihtsalt saada selgust, mis siin ikkagi on. Nüüd, kus kõiksugu puudused olen omast arust üles leidnud, ma neid enam puudusteks ei pea. Siiani ei ole ma kordagi pidanud kasutama õhukonditsioneeri, st mul on olnud kogu aeg piisavalt soe. Naabrid ei ole ka mingeid öiseid pidusid ega ka päevaseid pidusid pidanud. Minu kodutänav on vaikne ja rahulik ja sellel saab isegi joosta. Põhiline, siin on hea kliima treenimiseks. Mulle siin meeldib. Mind ei ole veel ära tüüdanud iga päev edasi-tagasi jooksmine mööda sama teed. Kui tüütab, siis alles mõtlen, kuidas vaheldust tekitada. Olen siin alles liiga vähe olnud, et miski võiks juba ära tüüdata.

Pildil on osake Via Verdest, kus ma peaaegu iga päev või mitu korda päevas edasi- tagasi jooksen.

Ilmad on enamvähem endised. Treenin ikka lühikeste pükstega. Vahel on mõni päev jahedam, siis lihtsalt panen soojemad riided selga. Õhuniiskuse protsent on siin vahel isegi 40. Ükspäev oli siin väga külm tuul, nii et isegi ninal hakkas väljas joostes külm. Samas kui keerata tagant tuult, siis paistab päike selga ja on palav ning tuul lükkab tagant. Jõulunädalavahetuseks lubab siin ilmateade ainult päikest ja sooja umbes +20C. Tänagi on juba eriliselt kuum ilm.

Pildil on Via Verde algus. Alguse kohas on piknikukoht ja jõu tegemiseks puidust seadmed. Kui jooksen Via Verdele staadioni eest läbi, siis sisenen Via Verdele alati sellest alguskohast. See on ühtlasi nagu ainus raja äkilisem kurv. Ülejäänud tee on väga sirgelt otse. Via Verde algusekoha kõrval on rohetaimi müüv kasvuhoonetega territoorium. Seal müüakse nii palme kui muud.

Ma avastasin enda kodu juurest otsetee Via Verdele. Kui seni jooksin alati staadioni äärest läbi ja nii tuli 2,2km sinnani, siis nüüd lähen teises suunas ja olen juba 1,3km-ga Via Verdel. Tegelikult saab staadioni juurest üle mingi tühermaa ka Via Verdele minna ja staadioni tagant läbi mingi ehitupoe hoovist ka läbi minnes. Ma ei ole tahtnud kuskilt tühermaalt üle joosta ja mingist hoovist ka mitte. Parem teen väikse ringi. Kuhu mul ikka kiiret.

Pildil on Via Verde alguses asuvad jõu tegemiseks puidust seadmed.

Eelmine kord kirjutasin, et mul pesemisruumis WC-loputuspaak lekib. Enam ei leki. Omanik tuli kohale ja tegi korda. Seega mul on kõik korras. Erika on ka minu eest väga hästi hoolitsenud ja muretsenud mulle kõike mida vaja.

Häid Jõule!
Loodan, et järgmise postituse teen ikka veel selle aasta sees.

2011-12-15T10:46:00.000-08:00

Minu jooksutossud

Enne siia Hispaaniasse tulekut võtsin kasutusele uued tossud NB 1224. Jõudsin nendega joosta Eestis vaid 10 päeva ja tundus, et kõik sobib ideaalselt. Jooksin palju vihmas ja ei mingit libedust. Siin avastasin, et minu tossud on märjal asfaldil libedad. See on minu jaoks üsna uskumatu ja uus kogemus. Siiani ei ole kogu minu jooksjakarjääri jooksul ükski mu toss märjal asfaldil libedaks osutunud. Muidu on need minu jaoks väga tossud.

Pildil on jooksutossud New Balance 1224, millistega ma siin jooksen.

Apelsinid

Mulle väga meeldivad apelsinid, mandariinid ja üleüldse puuviljad. Apelsin on siiski üks mu lemmikuid. Portugalis treenides avastasin, et mul on apelsinide suhtes allergia. Allergia väljendus nii, et kehale tekkisid sügelevad punnid ja süda hakkas kiiremini lööma. Alates sellest ajast ma ei söö apelsine. Korra hiljem Portugalis siiski proovisin, aga ikka tekkisid samad sümptomid. Siin Hispaanias treenin apelsiniistanduste vahel iga päev nagu oli ka Portugalis. Üllataval kombel olen ma apelsinide suhtes juba sellisel suhtumisel, et need ei huvitagi mind enam. Nende apelsinide viljad ei ole veel täiesti küpsed, millest ma joostes igapäevaselt möödun. Järeldan ma seda selle järgi, et tugevat lõhna ei ole veel tunda. Kui ikka viljad on küpsed, siis levib magus apelsini aroom kõikjale.

Pildil on ahvatlevad apelsinid. Apelsinipuu lehed on tugevad ja justkui igihaljalt rohelised aasta läbi.

Via Verde ääres on enamasti lahtised istandused. Lahtiste all pean silmas, et aeda ei ole ümber ja igaüks võib sealt vilju noppida. Kui ikka omanikud ei tahaks, et nende apelsine tasuta minema viidaks, külla nad oleksid siis aiad ümber teinud. Kui ma jooksen Via Verde-lt ära kõrvalistele teedele, mille ääres on samuti apelsiniistandused, on need istandused enamasti ümbritsetud selliste aedadega, et sealt ei näe üle, sealt ei roni üle ja õnneks ei suuda ka päike teatud aegadel sealt üle paista ja seega pakub kõrge aed päiksevarju. Seepärast ma arvangi, et Via Verde ääres võib istandustest apelsine igaüks korjata, sest seal puuduvad aiad.

Pildil on Via Verde tee ääres olev apelsiniistandus. Kogu see roheline madalate puudega osa ongi apelsini- või mandariiniistandus.

Via Verdel joostes näen, kuidas inimesed avalikult söövad apelsine ja loobivad koori mööda maad laiali. Osad tassivad kottidega apelsine kaasa. Need tunnen ära lõhna järgi. Apelsinidel on nii tugevalt intensiivne lõhn, et seda juba millegagi ei varja.

Portugalis müüdi kõikjal tänavatel apelsine. Siin veel ei müüda. Ma kasutan sõna „veel“, sest arvan, et küll siingi müüma hakatakse, kui on õige aeg. Kuna ma ise ei söö apelsine, siis ei oska ma infot jagada, kus kasvavad kõige paremad viljad. Võib-olla ma siiski kunagi proovin jälle, et kuidas mu organism apelsinidele reageerib ja otsin üles parimaid vilju pakkuvad istandused.

Rõdu ja päike

Lisaks pimendavatele aknakatetele on mu rõdul ka nn päikesevari. See on seina küljes ja selle saab nii lahti kerida, et rõdule tekib nagu katus peale. Kui mulle seda esmakordselt näidati, siis arvasin, et seda ma küll kasutama ei hakka. Nüüd juba olen avastanud, et tegelikult on see ikka ääretult hea. Paaril korral, kui päeval on väga palavaks läinud, siis olen päikesevarju lahti kerinud. See kaitseb tuba otsese päikesevalguse eest, aga ei võta valgust ära, nagu pimendavad aknakatted. Igal korteril ei olegi rõdul päikesevarju. Seega on minul vedanud, sest sellest on palju kasu.

Sportlik areng

Nii kui tegin siin esimese jooksutrenni, siis jooksin kohe Eestiga võrreldes umbes 10sek kiiremini km kohta. Eks arenemise saab panna selle arvele, et ilm on soojem ja riideid on vähem seljas ja seda väiksem on takistus ja kergem joosta. Lisaks ei pea organism energiat kulutama keha soojendamiseks ja seda rohkem jääb energiat kiiremini jooksmiseks.

Peale esimest jooksutrenni siin, jäid mul kohe sääremarjad valusaks. Arvatavasti tuli see sellest, et jooksin kiiremini võrreldes Eestiga. Eri kiirustel joostes on kasutusel eri lihaskiud. Kuna jooksin mulle harjumatu kiirusega, siis olid kasutusel lihaskiud, mida seni eriti ei kasutanud ja sellest ka lihased valusad. See on minu teooria. Valu läks väga kiirelt üle. Ega ma päevi ei lugenud, aga valu läks kuidagi väga märkamatult üle.

Kuidas edasi arenen, seda näitab aeg. Nüüd ei saa enam riideid vähemaks võtta või ilm ei muutu veelgi soosivamaks. Seega ilmale ei saa enam loota. Nüüd tuleb ise treenida ja puhata, et areng tekiks.

Hispaania keel

Mina hakkasin hispaania keelt õppima raamatu „15 minutit hispaania keelt“ järgi. Suutsin kahe päeva jagu õppida ja kuidagi enam edasi ei suuda minna. Aeg-ajalt ikka vaatan jälle raamatut, aga kogu aeg leian midagi muud põnevat, mida teha, selle asemel et keelt õppida. Igatahes on mul hea meel, et ma siiski natukenegi olen juba keelt õppinud. Näiteks saan ma telekat vaadates üksikutest sõnadest aru. Telekakanalid on siin kõik ainult hispaaniakeelsed. See annab väga palju keeleõppele juurde. Ma kuulen pidevalt õiget hääldust ja sõnu ära tundes saan aru ja õpin uusi. Nii kui mul oleks võimalik, ma vaataks ainult ingliskeelseid saateid, aga õnneks see pole võimalik. Kui tahan telekat vaadata, siis lihtsalt olen sunnitud tegema seda hispaaniakeelses keskkonnas.

Pildil on raamat, millest ma õpin hispaania keelt, kui ma väga tubli olen.

Kellegagi ma ei suhtle siin. Uusi sõpru ei ole tekkinud. Kohalikud ei räägi inglise keeles ja mina ei räägi hispaania keeles. Seda enam on mul soov saada suhtlustasandil selgeks hispaania keel, et saaksin kohalike sportlastega suhelda. Ega ma vägisi tutvusi ei otsi, sest pole nagu aegagi.

Spordipoed

Ma otsisin siia tulles poodi, kust saaks spordivahendeid osta. Denia kesklinnas asub minu meelest super hea spordipood InterSport. Seda Eestis ei ole, aga skandinaavia riikides küll. Poel on mitu korrust ja kaupa on igasugust. Lisaks InterSpordile on siin ka mitmeid rattapoode, aga kuna mind rattasport ei huvita, siis ei käinud ma neis ja üksi asukoht ei jäänud ka meelde.

Pildil on InterSpordi poe logo.

Staadioni valgustus, poed ja rand

Pühapäeva õhtul jalutasin staadionile. Tegelikult jalutasin poodi, aga pood oli kinni. Siis jalutasin mõõda randa teise poodi, aga ka see oli kinni. Lõpuks jalutasin hoopis staadionile. Staadion oli pime. Panin tähele, et üks spordiriietega tüdruk käis ka pimeda staadioni ääres ja mõtlesin, et ju tahab treenida. Mind hakkas asi huvitama, et mis edasi saab. Samas ma kuulsin, et kuskil käib mingi võistlus. Läksin sisespordisaali ja seal oli käsil korvpallilahing. Arvatavasti mingid keskkoolinoored võistlesid. Ma sattusin sinna just sel ajal, kui ühtedel sai mäng läbi ja siis hakkasid teised soojendust tegema. Samal ajal panin tähele, et spordiriietega tüdruk on mingi arvatavasti valvuri üles leidnud ja nad läksid koos välja. Vaatasin natuke korvpalli ja siis läksin jälle staadionile. Minu suureks rõõmuks oligi nüüd staadion valgustatud. Spordiriietega tüdruk tegi seal nüüd üksi kangiga trenni. Rõõmus olin selle üle, et nüüd on mul selge, et kui on vaja kas valgustust staadionile saada või mingeid treeningvahendeid luku tagant kätte saada, siis tuleb õige inimese käest küsida. Jällegi on hea, kui sellistel puhkudel oskaksin hispaania keelt.

Pildil on toidupood Aldi väljastpoolt. Poe ees on ostukärud, mille kasutamiseks tuleb 50sendine, 1eurone või 2eurone münt käru avasse panna. Peale käru tagastamist saab raha tagasi.

Kui teema juba poodide juurde läks, siis võiksin mainida, et isegi Eesti Säästumarketi tüüpi pood, Aldi, on pühapäeviti üldse suletud. Minu kodu juures olev toidupood on pühapäeviti avatud vaid pool päeva. Seega kui on vaja toitu osta, siis on soovitav ostud sooritada muudel päevadel, mis ei ole pühapäev ja mis ei ole riigipüha.

Pildil on toidupood Aldi seestpoolt. Kaup asub riiulitel ja ka kaubaalustel. See on rohkem lao moodi pood ja Eesti Säästumarketi tüüpi. Aldi on enamasti Saksa toodete pood. See pood mulle meeldib, seal on palju ruumi käruga ringi sõita ja pood ise on puhas ning väga hästi on aru saada, mis hind käib mis toote juurde.

Seekord jalutasin õhtul peale päikseloojangut, aga enne sügava pimeduse saabumist rannaosas, mis läks minu kodust kesklinna suunas. See rannaosa oli veidi puhtam ja liivane osa oli laiem. Mulle tundus, et seal oli isegi sellist mõnusat kuiva liiva osa, kus võiks kuuma päikesega jalutada.

Pildil on üks osake Denia liivarannast.

Rannas pikalt jalutamise (või kasvõi jooksmise) teevad veidi ebamugavaks sisemaalt merre suunduvad ojad. Kohati on ojad nii kitsad ja madalad, et sealt saab üle astuda. Kohati on ojad nii laiad, et üle saamiseks tuleb minna sisemaa suunas asuvatele sildadele. Kui sillani jõudsin, siis avastasin, et rannas on isegi laudtee, mida mõõda kasvõi kõrgekontsaliste jalanõudega võiks jalutada. Kuna oli juba pime ja hilja, siis ma ei hakanud uurima, et kas laudtee läheb kuni kesklinnani välja. Need ojad jõuavad isegi Via Verde äärde välja. Mind huvitab see, et kas need ongi inimeste poolt loodud veekanalid selleks, et oleks istandustes kastmisvett. Küllap need ojad suunduvad veelgi kaugemale sisemaale. Kust kohast saavad need ojad alguse? Kas vesi tuleb kuskilt mägedest või allikatest?

Pildil on rannaosa, kus on näha mere poolt kaldale uhutud taimseid jäänuseid. See on muidugi siin ekstreemne näide. Niimoodi kuhjatud on see kõik inimeste ja masinate abil. Nii koristatakse randa sellest sodist. Selliseid sodikuhilaid nägin promenaadi ääres korra ja edaspidi oli kõik ära puhastatud.

Pimedas rannas kõige mõnusam just jalutada ei ole. Küll kevade poole lähevad päevad pikemaks ja siis saab hilja õhtul rannas ringi patseerida. Rand on sisuliselt ainus koht, kus siin pehmemal pinnal liikuda saab. Muidu on ju kõikjal kas asfalt või kiviparkett. Hilisel tunnil rannas on ainukesteks inimesteks spinninguga kalapüüdjad nagu ikka ranniku ääres.

Kui ma rannas jalutan, siis tavaliselt laulan valjusti eestikeelseid rahvalikke laule. Kedagi kuulamas õnneks ei ole. Laulud ise tulevad mu huultele nii kui randa jõuan.

Tänavate puhtus

Minule tundub, et tänavad on Denias väga puhtad. Ainsad asjad, mis silma ja vahel ka jalga riivavad, on koerte kakajunnid kõnniteedel. Koeri on siin väga palju. Hulkuvaid koeri ei ole ma ühtegi veel siiani näinud. Koertega jalutatakse palju tänavatel, ka minu kodutänaval ning ka Via Verdel. Ma olen näinud paljusid oma koera järel kakajunne ära koristamas. Arvestades, et kohati vedelevad junnid kõnniteedel, siis ega ikka kõik inimesed ei ole nii hoolivad kaasinimeste suhtes.

Pildil on üks Denia tänavatest, millel on looma väljaheide. Selliseid tuleb ikka aegajalt ette.

Nagu ei ole ma siin ühtegi ringihulkuvat koera näinud, ei ole ma ka hulkuvaid kasse näinud. Ainus kass, keda ma siin üleüldse näinud olen, elab mu Krimmist tulnud naabrite korteris. Kass on Hispaaniast pärit mitte kaasa toodud. Kassi nimi on Vassilissa. On ju imelik, et ma tean naabri kassi nime, aga naabrite enda nimesid mitte.

Prügikonteinerid

Kui korteri võtmed kätte sain, siis ei taibanud ma küsida, et kuhu ma pean prügi viima. Minu maja juures ei ole näiteks suuri prügikaste. Nagu ma iseseisvalt olen aru saanud, on siin selline süsteem, et tänavatel on suured prügikonteinerid, kuhu ümbruskaudsed elanikud peavad prügi sorteeritult viima. Vahel olen näinud, kuidas inimesed sõidavad autoga prügikonteinerite juurde ja viskavad sodi ära. Ühel korral nägin isegi ühte meest aiakäruga prügi prügikonteinerisse viimas. Ju siin on ikka igal majal oma piirkond, kuhu prügi viia. Kus minu maja oma on, seda ma veel ei tea. Ma viin prügi sinna, mis kus on minu jaoks kõige lähem prügikonteiner.

Ilm

Praegu on ilmad sellised, et kui hommikul ärkan, siis näitab termomeeter rõdul kiviplaatidel umbes 12 soojakraadi. Kui trenni lähen, siis on umbes 14-15 soojakraadi. Trennist tagasi tulles on kohati 18 kraadi sooja. Treenin ikka lühikeste pükstega. Ühel päeval oli tugev ja jahe tuul, siis oli küll vaja pikad püksid jalga panna ja jope selga. Nii kui päikest ei ole, siis on jahe. Mul on toas õhuniiskuse mõõtja. Kui on ilus päikseline ilm, siis on õhuniiskust umbes 60%. Kui on pilvine, siis umbes 75%. Trennis on ikka suur vahe küll, kas on 60 või 75% niiskust. Eesti kliimas valitsevast niiskusest ei maksa parem rääkidagi.

Õhtul peale päikseloojangut on jahe. Kui ma näiteks olen õhtul raamatukokku läinud internetti kasutama ja sealt 20.00 koju liigun, siis läheb samm iseenesest kiireks. Külm ja vahel ka niiske on. Kiire kõnd annab sooja. Ega ma õhtuti eriti peale trenni enam väljas ei käi. Vahel, kui olen läinud, siis võtab kohe lausa nina vesiseks. Õhtul väljas kannan jopet ja seal all on kindlasti ka fliis ja veel midagi pikkade varrukatega. Ma olen ikka paras külmavares. Isegi üllatav, et ma trenni teen lühikeste pükstega. Eestis selliste temperatuuridega ma kannaks kindlasti pikki pükse. Vahel hommikul trenni minnes tulevad esmalt kerged külmavärinad peale. Jooksma hakates hakkab kiirelt soe.

WC paak ja hallitus

Ma jätsin eelmisel korral mainimata veel ühe puuduse, mis mu korteril on. Wc paagis jookseb pidevalt vesi või pigem ikka niriseb. See häirib, sest kuna veepakk tühjeneb, siis mühinal jookseb uus vesi paaki. Pidev vee solin häirib veidi, aga tegelikult olen ma sellega juba ära harjunud. Ma teeksin selle veepaagi ise korda, aga paak asub kõrgel lae all. Tooli pealt ma paagini ei ulatu ja isegi kui ulatuks, siis ei näeks ma, mis paagis toimub. Lae ja paagi vahel on väga väike vahe. Huvitav, kas seda paaki parandades tuleb paak tervenisti alla võtta. Ju odavam on lihtsam uus paak osta. Vahel ei jää paagis vesi üldse kinni ja siis ma surgin ja lõksutan nii kaua, kuni enam vähem paak sulgus. Üks asi on see, et vee pidev sulin häirib, aga teine asi on see, et omanik saab ju pideva vee jooksmise pärast kahju. Mina teeksin küll veepaagi omaniku asemel korda.

Olen siin nii vähe elanud, aga juba leidsin wc aknalt hallitusetäpid. Ma olen küll hoolikas ja hoian akent lahti, aga hallitusest ikka ei pääse. Tegelikult on see rohkem halva akna süü. Aken on ehitatud arvatavasti suhteliselt õhutihedaks ja selle tagajärjel ei pääse niiskus välja ning värske õhk sisse. Hallitusest lahti saada on väga keeruline. Mul on korter seest värskelt üle värvitud. See varjab igasugused puudused. Hallituse võib küll üle värvida, aga sellega hallitust ei kaota. Ju hallituseprobleem on siin paljudel korteritel.

Kärnad priimustuste peal

Nagu ka Portugali kliimas, on siingi kriimustustele tekkinud kärnad teistsugused kui Eestis. Kui siin tekib kriimustusele kärn, siis on see kuidagi tugev ja paks. Eestis on kuidagi nagu märkamatu ja õhuke. Sellele ma küll selgitust ei tea. Minu ainuke mõte on, et see on kuidagi seotud kliimaga. Siin on õhk kuivem ja ju see kuidagi sellega seotud on.

Mööbli ümbertõstmine

Kohe esimesel päeval siia saabudes liigutasin natuke mööblit ümber. Siiski pidevalt tundsin, et miski nagu häirib mind selles korteris. Telekas asus seina peal lae all. Voodi oli keset tuba. Rõdule minna ei saanud, sest see oli mööblit täis. Kuidagi ei suutnud ennast koduses keskkonnas sportlikule lainele viia. Kogu elu oli mul kogu aeg voodis. Kuigi mu korter on väga väike, suutsin ma siin teha mööbliga ümberkorraldusi. Nüüd on mul telekas vaatamiseks normaalsel kõrgusel. Saan laua taga istudes süüa või arvutiga tööd teha. Isegi rõdu on nüüd liikumiseks vaba ja kasvõi rõdu äärel jalgade venitamiseks. Mis kõige tähtsam- nüüd on mul palju vaba põrandapinda, kus saan treeningmatil harjutusi teha.

Nüüd saan päikeseloojangut kasvõi voodis lamades vaadata. Päikesetõusu vaatamiseks pean endiselt rõdule minema. Võrreldes Portugalis Falesia rannikuga, asub siin rannik teistpidi. Portugalis tõusis päike ookeanist, liikus üle vee ja loojus ookeani. Siin tõuseb päike maismaalt mägede tagant, liigub üle sisemaa ja loojub mägede taha. Portugalis ma käisin väga tihti ekstra päikeseloojangut vaatamas. See oli alati nii eriline aeg ja päike ei vedanud kunagi alt. Sinna ei saanud kunagi hilineda. Päike ei oota. Praegu on mul mugav loojangut vaadata, aga ma nagu unustan selle kogu aeg ära. Sageli olen loojangu ajal kas trennis või just trennist tulnud. Praegu loojub päike umbes 17.15. Päikesetõusu olen ma küll rõdult korduvalt jälginud. Päike tõuseb praegu umbes 8.15.

Siia saabudes vaatasin algul väga palju telekat kogu aeg. Ma nagu kartsin üksi olla ja telekas oli nagu kaaslaseks. Kartsin, et järsku hakkab mul igav või kartsin, et tekivad mõtted üksindusest. Telekas on ikka üks paras nuhtlus. Kui seda pole, on halb, kui see on olemas, on ikka halb. Korter on mul ju väike ja mööbli paigutus oli ka algul selline, et soosis ainult voodis vedelemist. Kuna mul raamatuid kaasas pole, siis vaatasingi telekat.

Ma olen ikka nii mugav praegu, sest õhtuti välja jalutama minna ei viitsi. Portugalis ma pidevalt väljas olingi. Seal oli kus olla. Põhiline õhtune jalutamise koht oli minu jaoks liivarand või siis ka krossirada või rannakaljudel olev männimets. Mul ei olnud seal kunagi igav ja ei tundnud ma seal ennast üksildasena. Siin Denias polegi nagu kuskile minna. Kuidagi ei tõmba üksi sihitult tänavatele jalutama. Seda olen ka joostes tähele pannud, et siin on nagu midagi puudu. See puudu olev asi on loodus.

Pildil on merele kõige lähem tänav. Pildilt on näha, kuidas kõnnitee on äsja valatud ja ootab kuivamist. Pilt on tehtud aastal 2004.

Tänavad on siin asfaldist, kõnniteed on kas valatud betoonist, kiviplaatidest või asfaltkattega. Teede ääres kasvavad üksikud puud. Saan aru väga hästi, et suvise kuuma kliima tõttu on loodust (haljasalasid) hooldada kallis. Lihtsam on luuaga üle tänava tõmmata ja kõik on puhas. Ei tolma, ei kuiva ja kasta ka ei ole vaja. Minu maja ümber on roheline, vetruv ja tihe murukate. Selliseid murusid on enamasti eramajade aedades. Ainsad looduslikud kohad ongi nagu eramajade hoovides. Kuna maju ümbritseb kõrge kiviaed, siis tekibki tunne, et loodust ei ole üldse ja elan nagu kivilinnas. Ometi koduaknast välja vaadates avanevad mulle vaated eramajadele, kust kõrguvad palmid. Jooksen apelsiniistanduste vahel ja seal on puud rohelised, aga see pole ikkagi see. Need on madalad puud ja Eesti loodusele jäävad kõvasti alla. Kõike head ei saa korraga, ilusat Eesti loodust ja sooja kliimat talvel.

Pildil on näide kesklinnas olevast kiviplaatidega kõnniteest ja lehtpuu langenud lehtedega.

Mulle tundub, et Denia on nagu mingi vaikne eramajade piirkond. Loomulikult linna keskel on mitmekordsed hooned ja kortermajad, aga siin ei ole pilvelõhkujaid. Ma elan kesklinnast paar km eemal ja mulle tundub, et linn on ühtlaselt madalaid maju täis. Ju siin on kehtestatud mingi kõrguse piirang majadele. Rannas jalutades panin ka tähele, et rannas ei ole suuri uhkeid hotelle ja ka majad on ühtlaselt madalad. Ma jalutasin rannas ainult hämaras, aga siis ei hakanud mulle mitte ükski hotell otse ranna ääres silma. Falesias asus ju rannakaljudel suur Sheraton ja Alfamari sporthotell. Huvitav ja eriline koht see Denia. Ega ma eriti mingeid fakte Denia kohta tea. Inimesi elab siin veidi üle 40 tuh.

Reisivõimalused Deniasse

Mina lendasin siia Ryanairiga Tallinn- Milaano (Bergamo)- Valencia. Bussiga sõitsin Valenciast Deniasse. Ma veetsin öö lennujaamas, aga siia saab ka ainult päevasel ajal reisides tulla. Näiteks Ryanairiga Tallinn- Oslo- Alicante. Alicantest saab siia nii rongiga kui bussiga. Mõlemad lennujaamad nii Alicante kui Valencia asuvad Deniast peaaegu ühe kaugusel. See teeb lendamise lihtsamaks, sest valik on suurem tänu kahele lennujaamale. Kevadel, kui hakkab jälle suvine lennugraafik, siis on lennuvõimalusi rohkem kui praegu.

Kui bussiga Valenciast Deniasse sõitsin, siis buss sõitis tasulisel kiirteel. Deniat ümbritsevad mäed. Mingil hetkel sõitiski buss tunnelisse, et läbi mäe rannikule jõuda.

Treeningvõimalused Albiris

Lugesin Eestis olles mingist suvalisest reisifoorumist, et Eesti sportlased treenivad Hispaanias Albiris. Vaatasin kiirelt kaardilt järgi, et kus see asub. Võtsin selle lihtsalt teadmiseks, et jah, tore on, aga ma ei tea Albirist midagi ja ei tea ka kedagi, kes seal oleks käinud. Nüüd tänu sellele blogile sain Albiri kohta targemaks. Kuna oma silm on ikka kuningas, siis ma ei saa Albiri kohta veel midagi muljetada. Võib-olla õnnestub mul siinoleku aja jooksul isegi Albiris ära käia ja vaadata, seda eestlaste kevadist lemmikspordilaagrite paika. Albir asub kuskil Denia ja Alicante vahel. Kui seal asub staadion tõesti elupaigast 4km kaugusel, siis ei ole see kõige mugavam. Võib-olla kõik muu kaalub selle üle.

2011-12-07T09:39:00.000-08:00

Lahkumine Tallinnast

Lendasin odavlennufirmaga Ryanair Tallinnast Itaalia lennujaama Bergamos. Tallinnas läks lennukilepääs väga sujuvalt. Eesti lennujaamatöötajad kontrollisid reisidokumente ja vaatasid, et kellelgi ei oleks rohkem kui 1 pagasiühik. Mõned reisijad pidid hakkama asju kuidagi kokku kombineerima, et pagas vastaks nõuetele. Mõnel reisijal oli üks jope seljas ja teine jope veel käevangus. Mõnel reisijal olid taskud punnis- ju oli neil pagasit üleliia, mida tuli taskutesse mahutada. Minul vastas pagas visuaalselt nõuetele.

Tallinna lennujaamas sain ühe poisiga tuttavaks, kellega reisi ajal lobisesin. Lend kestis 3 tundi. Ma oleks meelsamini maganud lobisemise asemel. Kui mul ei oleks olnud kedagi, kellega lobiseda, siis ma oleks jälle saanud kurta, et küll oli igav üksi. Üllataval kombel möödus lend kiirelt. Tegelikult ma ikka vaatasin kogu aeg kella, et millal ometi lend lõppeks.

Öö Itaalias Bergamo lennujaamas

Bergamo lennujaama jõudsin enne südaööd. Lennujaam oli reisijaid täis. Enamus toole oli okupeeritud ja seinaääred ning nurgatagused olid magajaid täis. Minuga lobisenud poiss pidi ka edasi lendama alles hommikul ja tema oli lennujaamas magamiseks valmistunud - tal oli magamismatt kaasas. Mina jalutasin lennujaamas ringi ja otsisin endale kõige mugavamat viisi, kuidas veeta 7 tundi järgmise lennuni.

Pildil on Bergamo lennujaam öösel, kus inimesed ootavad öö läbi lennujaamas oma lendu. Nagu näha, seina ääred on istuvaid ja lamavaid inimesi täis.

Kõik lennujaama põrandad olid kiviplaatidest ning istepingid metallist. Mul ei olnud pagasis selliseid riideid, mille peal kivipõrandal istuda või lamada oleksin soovinud. Külmad metallist istepingid ei olnud ka ahvatlevad. Lõpuks istusin ühe kohviku toolile, millel oli pehmem iste ja pehmem seljatugi. Vähemalt ei olnud mul külm. Minuga sama laua taga istusid keskealised Itaalia mehed, kes rääkisid elavalt ei tea millest. Nii ma siis istusingi esimesed 4 tundi. Magama ma laua taga ei jäänud, kuid üks Itaalia meestest jäi küll lõpuks norsates magama.

Kui ma magava Eesti poisi kõrvalt enda pagasit ära tooma läksin, oli saabunud koristusbrigaad. Üks pool lennujaamast oli puhtaks tehtud ja nüüd oli aeg puhastada seda poolt, kus magasid/istusid öised reisijad. Kõik reisijad aeti üles ja kästi teise tiiba minna. Mina haarasin oma kompsud ja liikusin kiirelt äsja avatud teise lennujaamatiiba. Ma tahtsin olla esimene, sest soovisin kindlalt kuskil pingil istuda kivipõranda asemel. Saingi istepingi otse turvakontrolli sissepääsu kõrval. Seal pingil istusin järgmise tunni ja nii kui turvakontroll avati, olin mina esimene, kes sealt läbi läks.

Viimased 2 tundi enne äralendu Hispaaniasse möödusid eriti kiirelt. Istmed olid endiselt metallist, kuid põrand oli parketist. Juhuslikult väljus minu lend täpselt samast väravast, kui kevadel Itaaliast lahkudes. Sama värava kõrval oli veel teinegi värav ja sinna lennule hakati reisijaid peale laskma veidi varem kui minu lennule. Nägin, kuidas närviline naislennujaamatöötaja sikutas kohale raami, mille abil kontrollida, kas pagas on õigetes mõõtmetes. Vaatasin seda ja kahtlustasin, et küllap minu reisile laskmise ajal tehakse täpselt samamoodi. Naistöötaja asendus meestöötajaga ja nad olid ikka väga karmid, kuid veidi saamatud siiski. Kui kellelgi oli pagas liiga mahukas, siis kästi midagi kotist välja võtta ja nii see inimene mahutaski reisikoti raami sisse, kuid jättis üleliigsed asjad käeotsa ja sammus lennukile. Mis mõte on üldse pagasit kontrollida, kui nagunii lastakse lennukile kogu pagas, on see siis kotis või käe otsas. Mõni inimene pidi siiski ka rahakotti kergendama ja nn trahvi maksma, sest pagasi suurus ei vastanud nõuetele.

Kui käes oli aeg, et minu lennule hakati laskma, siis sai minu kahtlus kinnitust. Absoluutselt iga reisija pidi oma pagasi raamidesse panema ja kellel ei mahtunud, pidi maksma kopsaka summa või kotti kuidagimoodi väiksemaks tegema. Ma ei hakanud ootama, millal mina pean oma koti sinna raami toppima. Ma teadsin, et see mul ei õnnestuks kuidagi. Ma olin koti kodus ära mõõtnud ja teadsin, millised taskud kotil on üleliigselt täis. Võtsin kõik üleliigsed asjad kotist välja, toppisin taskutesse ja igale poole mujale, kuhu mahtus. Kui oli minu kord oma reisikott raamidesse suruda, läks see väga kergelt nii, et ma ei pidanud isegi jõudu rakendama.

Jõudes lennukile, hakkasin oma reisikotti uuesti kokku pakkima. Õnneks oli see minu selle korra viimane lend ja rohkem ei pidanud ma kellelegi tõestama, et mu kott on õigetes mõõtmetes. Lend kestis vaid 2 tundi ja juba olingi ma Hispaanias.

Hispaanias Valencias

Minu esimesed sammud Hispaania pinnal olid unised. Päike ei paistnud. Taevas oli pigem pilvine kui selge. Puhus tuul. Oli piisavalt soe, et hetkekski ei tulnud pähe mõte, et mul on külm. Minu eesmärk oli võimalikult kiirelt leida üles ühistransport, mis mind Valenciasse viiks. Üllatus-üllatus ja seal oli metroo. Metroosõit kestis 20min ja siis pidin ümber istuma ning veel ühe peatuse edasi sõitma. Õnneks ei pidanud ümber istudes uut piletit ostma. Lennujaama metrooinfost öeldi, et kõik metroopeatused on üksteises 2 minuti kaugusel. Nii oligi.

Mul oli vaja bussijaam üles otsida. Õnneks oli mul 30min aega, et õigeks ajaks bussile jõuda. Väidetavalt kõik inimesed pidavat teadma, kus asub bussijaam. Nii küsisingi teed kohalike käest. Kohalikud juhatasid mind rõõmsalt suure ringiga bussijaama. Just kui oleksin sõitnud taksoga, kes sõidab meelega suure ringiga, et saaks rohkem raha teenida. Kui ma lõpuks bussijaama ees olin, siis vaatasin, et ma olen täpselt samal tänaval tagasi, kus ma olin, kui metroost väljusin. Metroopeatus ja bussijaam asusid teineteisest vaid mõnesaja meetri kaugusel. No mis seal ikka, et pidin sinna suure ringiga minema ja käisin läbi ligi 2km. Kokku kulus mul peaaegu 1,5 tundi, et lennukilt bussijaama jõuda. Ma kulutasin aega infopunktides ja nagu juba teada, liikusin liigselt suure ringiga.

Valencia bussijaam näeb välja nagu lennujaam, aga on veidi väiksem. Mingil põhjusel minu buss väljus hoopis 15min hiljem. Mulle sobis. Tegelikult ei olnud enam vahet. Mis see 15min ootamist enam teeb kogu pika reisi vältel. Teadsin, et varsti olen teel oma lõpp-sihtkoha poole. Kaua reis kestab, seda ei osanud arvata. Hiljem selgus, et 2 tundi bussisõitu.

Pildil on Valencia bussijaamahoone.

Kui hindadest rääkida, siis metroopilet maksis 2,9EUR ja bussipilet 10,05EUR.

Bussi ma ei tormanud esimesena. Kuhu mul ikka enam kiiret. Kui viimaste seas bussi läksin, siis oli esiiste vaba ja sinna ma maandusingi, et võimalusel pilte teha ja võimalikult palju infot läbi esiakna uudistada. Uni tikkus peale. Valenciast bussiga välja sõites nägin tee ääres termomeetreid, mis väljastasid infot, et sooja on 14 kraadi, 15 kraadi või 16 kraadi. Seega keskmiselt 15 kraadi. Lootsin soojemat ilma, aga sobis seegi. Taevas oli endiselt pigem pilvine. Bussi väljasõit Valenciast kestis 30min. Mul oli selline tunne, et bussijuht teeb linnaekskursiooni. Peale bussijaama algpeatuse tegi bussijuht veel ühe peatuse Valencias ja järgmine peatus oligi alles Denias. Buss kihutas kiirteel. Õnneks see oli selline kiirtee, kust oli ka loodust näha. Mis seal ikka, palmid, apelsiniistandused, mingid muud istandused ja mäed. Mäed olid algul kaugel ja ähmaselt näha, sest taevas oli pilvine.

Pildil on ALSA firma buss. Taolisega sõitsin Valenciast Deniasse.

Ma ei suutnud algul pikalt sõites aru saada, kus pool on meri. Valencia on mere ääres ja Denia ka. Seega peaks tee nende vahel kulgema nii, et ühel pool on meri ja teisel pool maa ja mäed. Mina nägin kõikjal mägesid, nii ühel kui teisel pool. Praktiliselt terve tee ei olnud merd näha. Vaid korra meri vilksatas. Kui olime juba peaaegu Denias, siis tuli päike välja. See oli kui tõeline ime, sest terve tee oli mujal olnud pilvine.

Hispaanias Denias

Denias bussist väljudes astusin päiksepaistesse. Palmipuu otsas laulsid linnud väga valjult ja kaunilt. See oli kuidagi väga üllatav ja ootamatu. Tundus, et linnud olid kuidagi eriliselt imetlusväärsed, sest ka bussijaamas olevad taksojuhid kiikasid sageli palmipuude poole.

Pildil on Denia bussijaam. Denia bussijaam on väga väike ja bussijaamahoonet nagu ei olegi. Sel on mingi väike ruum, kus müüakse ALSA firma busside pileteid, aga ju seal siis müüakse teiste firmade pileteid veel, kui seal üleüldse teisi firmasid peaks olema. Mingi väike plats on tavaliselt seisvaid busse täis. Kui seal busse ei oleks, siis oleks raske aru saada, et seal asubki bussijaam. Bussijaama platsi juures on kohe mingi söögikoht, tasuline internetipunkt, tasuline kaugekõnede tegemise võimalus, üle tee on ka apteek ning toidupood on ka kohe bussijaamas olemas.

Bussijaamas sain kokku Erika Salumäe ja Ene Veiksaar-ega, kes mind majutuskohta sõidutasid ning ümbrust näitasid. Nemad organiseerisidki mulle majutuskoha Denias. Võtsin nendega nende kodulehe kaudu ühendust. Arvasin, et mulle ei jää nagunii midagi meelde, aga õnneks hiljem selgus, et mu aju oli suutnud kõik olulised kohad meelde jätta.

Minu korter Denias

Erika ja Ene olid kõik teinud, et ma ennast korteris koduselt tunneksin. Nad olid sinna toonud kõik esmavajalikud asjad, nagu näiteks WC-paber, seep ja puhas joogivesi, jne. Mind ootas isegi puuviljavaagen. Selle üle olin mul eriti hea meel, sest õhtul vihmaga ma poodi minna ei tahtnud ja sain toituda Eestist kaasavõetud asjadest ning puuviljadest.

Pildil on maja, millises ma elan Denias. Minu korteri aknad pildilt ei paista.

Minu korter asub kesklinnast 3 km kaugusel. Majal on 4 korrust ja mina elan kolmandal. Mul on väike korter, mis on umbes hotellitoa suurune. Kunagi elasin Tallinnas Pirita hotellis ja seal oli toa suurus 18 ruutmeetrit. Siin on umbes sama suur. Kõik esmavajalik on olemas. Pesemisruumis on peegel, kraanikauss, WC-pott ja istevann koos dušiga. Rõdul on väike plastiklaud ja plastiktoolid. Toas on seinakapp, minilaud ja toolid, pesumasin, kraanikauss, elektripliit, mikrolaineahi, kohvikeetja, külmkapp, köögikapid, pesukuivatusrest, digiTV-ga telekas, õhukonditsioneer ja voodi.

Pildil on maja, millises ma elan Denias. Pildilt on näha, et maja asub kõrge müüri peal. Minu korteri aknad pildilt ei paista.

Voodi on vahemeremaadele kohaselt väike. Kui ma magan ilma padjata, siis ulatuvad mul jalad üle voodi ääre. Kui magaksin padjaga, siis oleks jalg hüppeliigesest saadik üle voodiääre. Positiivne on, et mu voodil ei ole ääri. Voodi on parajalt kõva- magamiseks ja niisama vedelemiseks suurepärane. Voodi on 135cm lai ja umbes 180cm pikk.

Pildilt on näha voodi jalutsiosa, köögiosa, rõduuks ja pesemisruumi uks.

Rõdu on nii suur, et sinna mahub väike laud ja 2 tooli. Samas on see ka kõik, mis sinna korraga mahub. Rõdu uks on maast laeni (peaaegu laeni). Rõdu (ainus toa aken) avaneb päikese poole. Hommikul saab näha päikesetõusu ja õhtul loojangut. Seega päev läbi kui päike paistab, siis on toas väga soe ja võib-olla isegi liigagi soe. Praegu mul veel üleliigselt soe pole olnud. Rõdu on maismaa ehk mägede suunas. Minu rõdu ees ühtegi teist suurt maja ei ole. On vaid väiksed eramajad ja kaugel (umbes 4-5km kaugusel ja kaugemal) asuvad mäed. Ükskõik, kuidas ma üle rõdu kaela välja ei siruta, siis merd mul rõdult vaadata kuidagi ei õnnestu. Rõdu ukse ette saab tõmmata katte, et valgus ja soojus tuppa ei tungi. Võib-olla mingil ajal pean tõesti ka päeval katet kasutama, et liiga palav ei oleks. Kui hommikul ärkan ja kate on akna ees, siis on toas endiselt väga pime ja ei ole üldse aru saada, kas väljas on juba valge.

Pildilt on näha vaade, mis avaneb aknast välja vaadates. Päikesetõus jääb pildi suhtes vasakule ja –loojang paremale, aga neid ei ole pildilt näha.

Kui korterisse kohale jõudsin, siis selgus, et korteris ei olegi internetiühendust nagu lubati. See on ikka täielik … Ma ei tahagi seda siin sõnadesse panna. Ma ei ole Eestis Denia kohta mitte midagi internetist uurinud, sest teadsin, et saan seda teha igal ajal kohal olles. Ma ei olnud ennast ette valmistanud, et internetti ei ole. Kui olen nõus maksma ekstra 21EUR iga kuu, siis saan endale internetiühenduse. Interneti olemasolu oli ju üks põhjuseid, miks mulle just see korter sobis. Mina tunnen ennast petetuna. Niigi see korter on väga kallis ja internetiühenduse eest juurde makstes tõuseb ju ka hind kokkuvõttes.

Pildil on näha korteris olev köögiosa ja pesumasin ning mikrolaineahi. Pildi paremal äärel on pruun osa korteri välisuks. Köögiosas on madal külmkapp, mille peal on keraamiline elektripliit.

Pesumasin töötab, külmkapp töötab, elektripliit töötab, boileriga saab sooja vett, digiTV töötab ka. Ju mikrolaineahi töötab ka, aga seda ma ei plaani kasutada. Õhukonditsioneer töötab ka, aga mitte nii, nagu mulle vaja. Olen igati katsetanud, aga sooja õhku ma sellega saanud ei ole. Seega on sellega nagu internetiga, et praktiliselt seda ei ole. Eks siis paistab, kui tuleb pikem vihmaperiood ja õhutemperatuur on 10 kraadi ligidal. Sooja tegev õhukonditsioneer on üks peamiseid asju, mis mul talvel soojal maal treenides olema peab. Tavaturistina saaks niiskes ruumis elatud, aga sportlasena ma nii ei suuda. Võib-olla siin ei tulegi vihmaperioodi, aga see selgub aja jooksul. Võib-olla lähebki mul edaspidi pidevalt jahedat õhku vaja, sest päike kütab toa kuumaks.

Denia rand

Rand asub minu korterile eriti lähedal, ainult 250m. Rannas käisin korra esimesel päeval. Rannas lõhnas nagu minu lapsepõlve randades adru järgi. Rannaliiv oli mere poolt randa uhutud prahti täis. Vett katsusin käega ja külm just ei tundunud. Rand nägi selline välja, et ega sinna eriti jalutama ei kipu. Portugalis Falesia rannaga ikka võrrelda ei saa. Kui mingil muul päeval jälle randa satun, ehk on siis olukord ilusam.

Esimene päev Denias ja Via Verde

Esimesel päeval Denias ma midagi teha ei jõudnudki. Päeval magasin natuke ja õhtul läksin üsna päikseloojangu ajal helkurvestiga jooksma. Jooksma minnes tulid esimesed vihmapiisad. Mida kauem jooksin, seda rohkem sadas ja seda suuremad lombid teedele tekkisid. Koju jõudes olid riided nii märjad, et nendest tuli vett välja väänata. Joostes tutvusin jooksuvõimalustega. Autoteedel ei ole sugugi hea joosta. Pigem ikka Via Verdel (tõlkes roheline tee), mis on ekstra sisuliselt ainsaks rahvaspordirajaks loodud rada. See on 6km pikk ja absoluutselt tasane. Rada kulgeb praktiliselt täiesti otse kogu aeg. Mingeid erilisi kurve või kõverusi rajal ei ole.

Pildil on osa Via Verdest. Pilt on tehtud raja algusest umbes 600m kauguselt. Pilt on tehtud väikesel sillal, mida on rajal mitmeid. Väiksed sillad lähevad üle ojade. Nagu pildilt näha, on raja ühel küljel kitsas kõva liivakattega osa, kus saab pehmel pinnal liikuda. See liiv on kõva nagu muld ja ära ei voola ning jalg kuskilt läbi ei vaju. Sellel pildil on mõlemal pool teed istandused, mida just praegu hooldatakse. Sinna rajatakse veekanaleid kastmise jaoks ja ju edaspidi istutatakse sinna apelsiniistikud.

Raja miinuseks on, et selle rajaga ristuvad autoteed. Via Verdega ristuvatest autoteedest on just üks see põhiline, kus liiguvad ka autod. Ega teistel ristuvatel teedel eriti autosid ei sõida, aga siiski ei ole tee mugavalt ohutu. Enne autoteed on kõrge ja tihe hekk või kõrge kivimüür. Nii et selleks, et teada, kas autosid tuleb, peab täpselt tee äärde jooksma. Kui seal suurte kiirustega joosta või isegi selliste kiirustega, nagu jooksen mina praegu, siis on seal ohtlik. Raja nendel osadel, kus toimub autoteedega ristumine, võiksid olla peeglid, nagu vahel kurvilistel teedel autode jaoks pandud on.

Pildil on üks tüüpilisi autoteega ristumiskohti. Enne autoteega ristumist on alati hoiatusmärgid. Pildil paremal on näha, et vahel varjavad istandusi kõrged läbipaistmatud ja läbitungimatud aiad või pildil vasakul on näha istandust kaitsev võrkaed. Pilt on tehtud üsna raja keskmisel osal. Seal on ka üldkehalise jõu arendamiseks puidust konstruktsioonid ja piknikupaik.

Sellel liikumisrajal on seega miinuseks see, et sellega ristuvad autoteed; seal ei ole valgustust ja seega saab seal treenida vaid päevavalgel; seal puudub igasugune päikesevari. Ükski puu ei anna varju ja kuuma päikese käes võib kohati päris kurnav olla.

Pildil on kilomeetriposti märk. Nende järgi on hea vaadata kui kaugel juba oled.

Via Verde tee ise kulgeb apelsiniistanduste vahel. Ma ei ole sel teel veel ühtegi sportlast näinud, ainult apelsinide korjajaid ja koertega jalutajaid. Küllap teised jooksevad mingil muul ajal. Via Verde teekatteks on mingi Eesti mõistes autotee pinnatud kate, millel on kohati lahtist graniitkivi peal, millega Eestis talvel lumistel teedel tehakse libeduse tõrjet. Osaliselt on ühel pool tee ääres kitsas kõva liivaga ala, kus saab ka nn pehmel pinnasel joosta. Raja lõpuosas saab asfalt otsa ja on vaid kruusatee. Mina jooksin selle lõpuni. Rada lõppes järgmises Els Poblets. Kuna mul oli vaja pikemalt joosta, siis jooksin mõõda sama teed veel edasi mõõda siledat asfalti. Seal oli ka peaaegu olematu liiklus ja joosta mõnus. Tee kulges endiselt tasasel maal ja ikka sirgelt otse edasi. Kuna rajal tõuse ega laskumisi ei ole, siis on ainukeseks raskendavaks oluks tuul ja päike. Kui mina seal jooksin, siis puhus külgtuul. Palava ilmaga võib tuul olla meeldivalt jahutav.

Pildil on näha Via Verde lõpuosas olev kruusatee. Kruusatee osa on 1,5km pikk. Pilt on tehtud suunaga Denia poole. Pildilt on näha jälle üks teeületuskoht.

Kui kaardi pealt vaadata, siis peaks sarnane rada edasi minema veel ei tea kui pikalt. Rada peaks edasi minema läbi Els Poblets küla järgmisse külla. Võib-olla jooksen vahel edaspidi nii pikalt, et saan uurida, kuidas see tee edaspidi seal kaugemal külades välja näeb.

Pildil on näha Via Verde lõpuosa. Tee lõpuni on umbes 500m veel. Pilt on tehtud suunaga järgmise küla, Els Poblets, poole. Rada saab enne mäge otsa ja päris mäe alla välja ei jõuagi.

Treeningvõimalused Denias

Jooksuteest Via Verde ma juba kirjutasin. Trenni saab teha ka kergejõustikustaadionil. Staadionil on tüüpiline punane tartaankate. Jooksuradu on 8 nagu ikka normaalselt. Ametlikult on staadioni kasutusjuhendis kirjas, et esimesel rajal joosta ei tohi, aga kohalike käest ma juba olen uurinud, et ikka tohib. Staadion on munitsipaalomandis ja nagu sellisel juhul tavaks, on need tasuta. Vähemalt on nii olnud Portugalis, Itaalias ja Prantsusmaal. Staadionil saab kasutada ka pesemisvõimalusega riietusruumi. Staadioniraja ääres on lihtsad konstruktsioonid, kus saab kätekõverdusi teha, lõuga tõmmata, treenida kõhu- ja seljalihaseid jne.

Pildil on näha Denia kergejõustikustaadioni lõpusirge ja tribüünid. Kergejõustikustaadioni ümber on kõrge võrkaed ja nii ei saa keegi võistluse või trenni ajal rajale nn ära eksida ja segama tulla. Ööseks või ka päevaks pannakse aed lukku, kui staadion on kasutamiseks suletud. Tribüünide all on riietusruumid pesemisvõimalusega, tualettruumid ja inventariruumid. Riietusruumides kappe ei ole, vaid on nagid riiete hoidmiseks. Pesemisruumis minu teada vee temperatuuri reguleerida ei saa, aga olen näinud seal inimesi ennast pesemas. Seega on soe vesi olemas.

Staadioniväravad on päeval staadioni lahtiolekuaegadel avatud kõigile. Staadionile pääseb mitmest väravast. Staadioni territooriumil väljas on veel ka lauatennise ehk ping-pongi mängimise plats, laste turnimis/mängimis konstruktsioonid ja korvpalliplats. Staadioni territooriumil on siseruumides eriti suur pallimängusaal. Staadionimuru ei ole praegusel aastaajal hästi hooldatud. Murukate on kehvemas seisus kui Tallinnas Kalevi staadionil, kuid siiski on seal võimalik treenida. Staadionil on ka tribüünid, aga seal istmeid ei ole. Istmed on valatud betoonist või tsemendist ja on seega umbes nagu Kadrioru staadionil, kus tuleb kohati istumiseks midagi pehmemat tagumiku alla panna. Staadion on valgustatud, nii et seal saab treenida ka hilisõhtul.

Pildil on Denia kergejõustikustaadioni muruosa. Pilt on suunaga lõpukurvi. Pildil on kohalik rugbimeeskond ja rugbiväravad. Pildil on murukate päris heas seisus.

Lisaks jooksurajale on staadionil ka kaugushüppekoht, takistusjooksu veetakistus, teivas- ja kõrgushüppekohad, ning heitealade ringid. Matte lahtiselt staadionil ei ole. Kõrgushüppematid asuvad mingi katte all, aga teivashüppematid on arvatavasti talvehooajaks siseruumidesse viidud või tuuakse need välja vaid võistlusteks. Kuskil peavad ju ometi kõrgus- ja teivashüppajad ka trenni tegema, aga ju siis teevad kuskil siseruumides.

Pildil on näha kohaliku jooksuklubi „Franc Beneyto Runners“ jooksjad. Pilt on tehtud kergejõustikustaadioni aia väravate taga alleel. Kõrge kollase müüri taga on väike asfaltkattega pallimänguplats, kus saab mängida käsipalli, jalgpalli, maahokit. Vastu seina saab mängida tennist. Seal mängimine on tasuta ja seda platsi kasutatakse mängimiseks väga palju. Selle platsi ääres on isegi väikesed tribüünid, eraldi riietusruumid ja tualettruumid.

Kergejõustikustaadioni kõrval üle tee kinnisel territooriumil on kunstmurukattega jalgpalliväljak. Seal toimuvad trennid ja mängud. Igatahes nii laupäeval kui pühapäeval olid seal ka mingid võistlused. Värava küljes oli silt, et pilet on 10 või 15EUR. Inimesi oli mänge vaatamas rohkem kui Eestis.

Pildil on näha pealtvaates Denia kunstmurukattega jalgpalliväljak, mis asub kohe kergejõustikustaadioni kõrval, aga on siiski omaette kinnisel territooriumil.

Kergejõustikustaadioni kõrval on ka suur SPA kompleks, kus on nii 25m-ne siseujula, mullivannid, saunad ning jõusaal. Lisaks on kõrvalkrundil tenniseklubi ning ka mingi muu tennise sarnane mäng, mille nime ma ei mäleta. Selle mängu reket on tennisereketist väiksem, mänguplats on väiksem ja pall on kergem.

Pildil on näha pealtvaates nii spordirajatised. Kergejõustikustaadioni kõrval on kool koos väikese spordiväljakuga. Kergejõustikustaadioni kõrval on ka tenniseklubi paljude tenniseväljakutega. Kergejõustikuga samal territooriumil on ka sisemängude spordisaal. Jalgpallistaadioni kõrval on SPA kompleks jõusaali ning 25m siseujulaga. SPA kõrval on tennisemängule sarnase mängu sisehall ja välisväljakud. Mina jooksen tavaliselt iga päev kahe staadioni vahelisel teelt läbi, kui lähen Via Verdele.

Lisaks spordirajatistele on Denias ka nn rahvaspordiga tegelemise võimalused. Üsna minu kodu lähedal (teine samasugune on teisel pool linna promenaadi tee ääres) on ranna lähedal nn avalik väline jõusaal. Seal on täpipealt samad seadmed nagu Tallinnaski Kalevi spordihalli tagusel platsil või nagu Tallinnas Park hotelli kõrval olevas pargis. Kesklinna rannas on mitu rannavõrkpalliplatsi. Teisel pool linna on promenaaditee, millel saab samuti joosta või jalutada.

Pildil on üks paljudest rannavõrkpalliplatsidest. Võrk on aasta läbi postide küljes. Vaja on vaid mängijaid koos palliga.

Sel ajal, kui mina olen jooksutrenne teinud, ma kedagi teist jooksmas ei ole näinud. Esimesel õhtul kui sadas, ju siis keegi ei tahtnud vihmaga väljas liikuda. Teisel hommikul ei kohanud ma ka kedagi, kuigi ilm ei olnud väga hull. Kõva tuul oli küll, nii et alumise korruse elanik rõdul kommenteeris umbes nii, et väga halb ilm on. Minu arvates väga hull ilm polnud, sest Eestis on sageli palju hullem.

Pildil on mulle tundmatud inimesed Denia kergejõustikustaadioni lõpusirgel jooksmas.

Pühapäeva hommikul aknast välja vaadates nägin esimesi jooksjaid. Hiljem staadionil ringi jalutades nägin seal sportlasi. Mõni jooksumees oli pisike ja ülipeenike nii, et ma tundsin ennast üsna suurena nende kõrval. Keegi eriti inglise keelt ei räägi ja nii ma ei saanudki väga palju infot nende käest järgi uurida. Siiski rääkisid kohalikud jooksjad, et staadionil treenimine pidavat eriti populaarne olema õhtuti. Küllap ma lähen sinna üks õhtu ja uurin järgi. Staadion on minu kodust 1,5km kaugusel.

Pildil on Denia sisespordihall, mis asub kergejõustikustaadioniga ühel territooriumil. Põranda katteks on mingi kummi või plastiku segu. Igatahes puidust see kate ei ole ja kõva betoon või tsement ka mitte. Hallis on kokkulükatavad tribüünid. Hallis mängitakse nii käsipalli, võrkpalli, korvpalli kui tegeletakse muude spordialadega.

Kui ma pühapäeval staadionilt koju jalutasin, siis nägi ühte jooksjat kiiret lõiku jooksmas minu kodutänaval. Eestis ei tuleks selle pealegi, et sellisel tänaval kiirelt joosta. Täpselt sama mehega rääkisin ma staadionil juttu, õigemini tema vehkis kätega ja rääkis hispaania keeles ja mina tegin samamoodi inglise keeles. Hiljem õhtul nägin veel teisigi inimesi suvaliselt tänavatel jooksmas. Ma olen Eestis ära harjunud, et seal on kõikjal spets kohad jooksjatele ja inimesed naljalt niisama tänavatel ei jookse. Itaalias näiteks jooksid inimesed absoluutselt kõikjal, nii vanalinnas kui äärelinnas, autode vahel ja turistide vaatamisväärsuste juures. Nüüd hakkan aru saama, et ka hispaanlased on arvatavasti sarnased. Nad ei teagi, kui head jooksuradadega metsad on Eestis olemas ja nad ei oskagi paremaid tingimusi tahta, kui neil siin on. Hispaanlased jooksevad seal, kus vähegi võimalik, olgu selleks siis kasvõi suvaline autotee. Ma püüan esialgu ikka Via Verdel enamus trenne teha. Mind häirivad autod, aga võib-olla harjun minagi autodega ja hakkan ennast nende vahel mugavamalt tundma.

Pildil on Via Verde. Selles kohas läheb mingi suurema liiklusega autotee üle Via Verde. Pilt on tehtud suunaga Denia poole. Pilt on tehtud kohas, kus asub umbes 3km post ehk siis umbes poolel maal. Minul on tavaliselt selles kohas 5km juba joostud. Selles kohas on ainus rajal olev katusealune koht.

Minu kodutänav on valgustatud. Tänaval on mõlemal pool kõnniteed ning sõiduteel on mõni lamav politseinik. See ei ole peatänav või väga tiheda liiklusega. Autod sõidavad nii tihedalt, et on kuulda, kuidas mingi auto sõidab mõõda, siis on mingiks ajaks vaikus ja tuleb järgmine. Liikluse tihedus sõltub loomulikult kellaajast.

Pildil on Via Verde. Näha on mõlemal pool teed olevad mandariiniistandused. Pilt on tehtud vaatega Els Poblets küla suunas. Pilt on tehtud umbes raja keskosas.

Promenaadi teel jooksmine. Minu kodu jääb Denia kesklinnast vasakule kui vaadata näoga mere suunas. Promenaadi tee algab mere äärest kesklinnas ja kulgeb paremale. Ma ei oska öelda, kus on täpselt selle promenaadi tee algus. Mul kulub sinnani jooksmiseks kodust umbes 3km. Tegelikult see nn õige promenaadi tee algab vist koguni alles 4km kauguselt mu kodust. Igatahes joosta saab mööda kõnniteed juba varem päris normaalselt.

Pildil on osake Denias mere ääres olevast promenaaditeest.

Promenaadi tee kulgeb mõõda kallast. Vahel on kalda ja tee vahel ka liivariba. Teekate on vahelduv. See õige promenaadi tee on kaetud kiviplaatidega. Kui joosta mõõda kallast veel kaugemale edasi, siis on kohati kruusarada, kohati asfalt, kohati on tee valatud betoonist ja kohati on betoonist valatud teel suured lamedad kivid. Joosta on seal päris hea, sest ühel pool teed on väga kõrge müür, võiks isegi öelda, et sein. See sein varjab ära päikese (vähemalt ennelõunal) ja seega pikalt joostes ei ole päikese käes nii kurnav. Kuna tee asub mere ääres, siis on suure tõenäosusega ühes suunas joostes tuul vastu ja teises tagant. Kas see tee on ka valgustatud, seda ma ei pannud tähele.

Pildil on osake Denias olevast mere ääres kulgevast promenaaditeest. Pilt on tehtud kesklinnast paar km eemal.

Vaatamata sellele, et praegu on alles detsembri algus ja turiste peaks vähe olema, oli promenaadi teel piisavalt nii jooksjaid kui niisama jalutajaid. Kuna tee asub kesklinna lähedal, siis on turistidel sinna mugav jalutama minna. Kuigi teel jalutajaid oli vähe, häirisid nad mind kohati. Mõnes kohas pidin seisatama, sest inimesed laiutasid keset teed ja neist mööda saada ei olnud lihtne. Teine koht, kus sageli jalutajad ette jäid, olid need kohad, kus üks tasapind läks üle teiseks. Eri tasapindade vahel on trepid ja treppide kõrval kaldtee. Joosta on parem kaldteed pidi, kuid seda armastavad teha ka jalutajad. Nii, et vahel pidin ma treppidest jooksma, sest need olid tühjad. Päris nii ei ole, et on vaid paar astet ja ongi kõik. Aga nii ka ei ole, nagu läheks kuskil hoones teisele korrusele. Ka trepid on joostavad. Kohati sõidavad promenaadi teel ka jalgratturid, aga need on niisama sõitjad, mitte treenijad. Rulluisutajaid ma seal ei kohanud. Tee üks miinus võib olla see, et kui seal joostes tekib häda, siis pole eriti kuskile minna - ühel pool on kõrge sein ja teisel pool meri. Põhiprobleem seal jooksmisel on siiski jalutajad. Kui neid juba turistide madalhooajal seal on piisavalt, siis järelikult kõrghooajal on neid seal veel rohkem. Mina jooksin kodust alates mööda seda teed 7km kaugusele, aga nägin, et tee kulgeb veelgi edasi.

Pildil on näha osake Denia promenaaditeest, mis asub kesklinnas jahisadama ääres.

Kergejõustikustaadion

Ühel õhtul jalutasin staadionile, et näha, kui populaarne see ikkagi on. Staadionil treenis mitu noorte kergejõustikugruppi. Lisaks oli mõni niisama sörkija. Jooksumehed olid just oma trenni lõpetanud ja valmistusid lahkumiseks. Kell oli õhtul 19.00, kergejõustikustaadion oli valgustatud ja sel ajal visati oda, tõugati kuuli, heideti vasarat, tehti sprinditrenni, joosti lõike, mingi grupp tegi venitusharjutusi, mingi grupp tegi harjutusi raja ääres olevatel jõuseadmetel, tehti murul jooksuharjutusi. Nii hilja õhtul, kui päike on juba loojunud ja on jahe, enam lühikestes dressides trenni ei tehtud. Peaaegu kõigil olid pikad liibekad ja pikkade varrukatega pluusid seljas. Kahel jooksjal olid koguni kindad käes.

Nii kui ma sel õhtul staadionil tribüünidel seisin, siis tundsin, et ma olen kodus. Denia staadion nagu ise kutsub sporti tegema. Eestis on staadionitel vähem rahvast ja kergejõustikustaadionid on pigem sportlasvaenulikud.

Kergejõustikustaadionil on vahendite ruum. Seal on asjad luku taga, aga küllap saab neid asju seal laenutada kasutamiseks. Vahendite ruumis on nii topispallid, kang, hantlid, stardipakud, heitevahendid. Võib-olla oli midagi veel, kõik ei olegi meeles.

Pildil on Denia kergejõustikustaadion. Käib mulle tundmatute inimestega rugbimäng. Eemal on näha rugbiväravaid. Pilt on tehtud suunaga esikurvi.

Staadionimuru on ikka üsna halvas seisukorras. Palju on mulda väljas. Pigem peaks ütlema, et staadioni murukate on hoopis mullakate ja leidub üksikuid kõrgemaid rohelise muru tutte ning isegi umbrohtu. Kogu muru on jalgpallijalanõude poolt ära trambitud. Sellel staadionil praegusel ajal jalgpalliväravaid ei olegi. Seal on vaid rugbimängu väravad. Need väravad, kus kaks posti kõrguvad taeva poole ja vahepeal on nagu kõrgushüppe latt risti. Siiski on murukate piisavalt hea, et seal saab treenida. Kuskil ei kohanud ma mingit silti, et staadionimurul käimine keelatud, nagu Eestis on tavaks.

Mäkkejooksu võimalused

Kõige lähem mägi on hispaaniakeelse nimega Parque Natural del Montgo. Tee sinna mäkke algab kohe raamatukogu kõrvaltänavalt kesklinnast. Minul kulub selle kohani jooksmiseks kodust läbi kesklinna 4,2km, kus saaks juba normaalsemalt ilma autodeta mäkke joosta. Kergem mäkketõus hakkab tegelikult juba raamatukogu juurest. Kui ei ole tahtmist nii kaugele joosta, siis saab ka alates umbes 3,5km minu kodust juba mäkkejookse teha. Seal on küll rohkem liiklust, kuid siiski saaks seal treenida. Tee ise on joostav, aga ei midagi ülikerget.

Pildil on vaade mäele, mille jalamil Denia linn asub. Mäel asub park, mille hispaaniakeelne nimi on Parque Natural del Montgo. Selle mäe allosas saab teha mäkkejookse.

Kohani, kus minu kodust on 4,2km, algab see õige mäkketõusu rada. Sellel teel on ainult need üksikud sõidukid, kelle omanikud seal tee ääres elavad. Maju on seal vähe ja need on hajutatud. Lisaks sõidavad seal ka need, kes tahavad matkarajale minna. Seegi tee on joostav, kuid loomulikult ei jaksa seal sama kiirusega joosta nagu tasasel maal. Ennelõunasel ajal ei paista sinna üldse päike ja seega kui teha mäkkejookse, siis vähemalt päike ei ole raskendavaks asjaoluks. Päike on ennelõunal teisel pool mäge. Teekatteks on asfalt. Ma jooksin mööda seda teed 1km üles, et uurida, mis olukord on. Umbes 800m on asfaltkate ja siis tuleb tõkkepuu, mis takistab autode liiklemise. Edasi kulgeb mõõda mäekülge kruusakatteline tee. Üksi ma seda mäetippu vallutama ei lähe. Kui siia tuleb veel eestlasi või kedagi, kes on matkamisest ja piknikust mägedes huvitatud, siis läheksin küll. Loomulikult, kui see ka mu treenimise plaanidesse sobib.

Kesklinna ääres sisemaa pool asub üks avalik park nimega Parque Torrequemada. See park asub kah raamatukogu lähedal ja sinna on mu kodust umbes 3km. Park on muidugi kinnine, st parki ümbritseb kõrge aed ja parki pääseb ainult läbi väravate. Ma seal pole käinud veel. Pargi ühes ääres (väljaspool aeda) asub ühesuunaline autotee, kus on peaaegu olematu liiklus. Sel teel saaks joosta kuni 200m pikkusi mäkkejookse. Selle tee ääres on isegi kõnnitee. See mäkketõusu koht on ikka normaalne selles mõttes, et kergem, kui need teised, millest eespool kirjutasin.

Kus teha pehmemal pinnasel näiteks mäkkehüppeid, seda ma ei tea. Ma ei ole sellist kohta veel kuskilt leidnud.

Denia rand

Olen nüüdseks tutvunud juba ka päevavalgel ja päiksepaistel oma kodu lähedal asuva rannaga. Must on see ikka küll võrreldes Portugali randadega. Portugalis ei toonud meri randa mingit sodi. See sodi, mis meri on randa uhtunud, ei ole selline mereadru nagu Eestis, aga mingi sarnasus on. Kui Eestis on adru või vetikad rannas, siis ainult kalda ääres, sest tõusu ja mõõna praktiliselt ei ole. Siin on aga terve liivane osa rannast sodi täis. Kohalikud on sellega harjunud, sest nemad jalutavad rannas vaatamata sodile. Randa uhutud sodi on enamuses pilliroovarred, õied ja lehed. Pilliroog ei ole siin selline nagu Eestis, vaid jämedam. Ma ei kujuta ette, kust kohast see sodi tuleb, sest nii kaugele kui silmapiir ulatub, ei ole midagi merel näha. See rannaosa, mis jääb kesklinna ja sadama lähedusse, on arvatavasti puhtam ja ma nägin, et seal oli palju rohkem inimesi rannas jalutamas, kui minu rannaosal. Küll jõuan sinna minagi jalutama.

Pildil on täpselt minu kodule kõige lähem rannaosa. Pilt on tehtud suunaga Denia kesklinna poole. Pildil on näha, kus ühe aia taga on trepp. See on kõige kitsam koht ja vahel kõrge veeseisuga on ka see trepp osaliselt vee all. Tavaliselt on aiad merest kaugemal, aga see koht ulatub kohe merre.

Kui jooksin mööda promenaadi, siis see liivariba, mis jääb promenaaditee ja mere vahele, oli samuti enamasti sodi täis. Kohati oli traktor rannal sodi kokku kuhjanud, aga enamasti olid siiski suured nn adruvallid nii, et liiva ei olegi näha. Promenaaditee ääres inimesed liival ei jaluta, sest esiteks on liiv sodi täis ja teiseks ei olegi sageli liiva tee ääres, vaid kohe kivid ja meri.

Pildil on näha osake pikast Deniast algavast liivarannast. Liivarand peaks olema umbes 18km pikk.

Denia rannaliiv on kuidagi märg või niiske. Arvatavasti on liivane osa napp ja väga madal, et see ei jõuagi ära kuivada. Portugalis ja ka Eestis loomulikult on rannas selline mõnusalt kuiv liiv, mis lausa kutsub kuuma päikesega ja sooja ilmaga seal paljajalu kõndima. Siin Denias ei teki mul praegu veel mitte mingit tahtmist paljajalu liival patseerida. Portugalis Falesias tegid kergejõustiklased ka rannaliival trenni. Siin pole kedagi näinud.

Pildil on näha rannas asuv jalgade pesemiskoht. Pildilt on näha veisi ka seda sodi, mis rannas on. Nagu oleks mingid pilliroojäänused.

Kohe liivaranna äärest hakkab eramajade rajoon. Umbes samamoodi näeb see välja, nagu Tallinnas Pirita rannas metsa asemel oleksid kohe eramajad. Ranna ääres olevatel eramajadel on korralikult laotud tugevad aiad. Tõusu ja mõõnaga liigub vesi koos liivaga kas kõrgele aedadeni või siis kaugele merre. Need aiad on selle kaitseks, et liiv ja vesi aedadesse ei tungiks. Huvitab on see, et kui sügaval asub selliste rannaäärsete majade aedade vundament. See peab olema ikka väga sügavale kaevatud, sest kui aed asuks liival, siis uhuks merevesi liiva aia alt ära ja aed kukuks ümber.

Sodile rannas vaatamata on rand kohalike seas populaarseks jalutamise kohaks.

Ilm

Kui minu siinoleku esimestel päevadel sadas, siis oli päris jahe, kuid siiski soe, võrreldes Eesti sama aja ilmaga. Vihmase ilmaga läksin linna seljas jope ja veel 3 pikavarrukaga pluusi ning jalas 2 paari pikki pükse. Palav ei hakanud ja külm ka mitte. Pühapäeval, kui päeval paistis päike, oli nii palav, et ma liikusin ringi t-särgiga ja paljaste varvastega sandaalidega. Nii kui päike loojus, hakkas varvastel jahe ja ma kiirustasin koju. Teised sportlased treenivad siin enamasti lühikeste pükste ja t-särgiga. Kuna mina siin algul trenni tegin siis oli vihmane ja mul on jalas olnud pikad liibekad ja pikavarrukaga särk ning ka õhuke jope. Mul ei ole igatahes palav hakanud.

Kui treenisin päeval päikesega, siis olin minagi lühikestes trenniriietes. Palav ei olnud ja külm ka mitte. Väljas oli piisavalt soe, et ma jäin koheselt peale jooksmist trenniriietega kesklinna ja külastasin turisti infopunkti ning raamatukogu. Loomulikult oli selline käitumine erand, sest peale trenni on oht külmetuda.

Kui olin teinud kahel päikeselisel hommikul trenni, siis oli juba näha, et mu jalgadele olid tekkinud lühikeste pükste triibud. Mina jooksen siin kogu aeg nokamütsiga ja päikese korral ka päikeseprillidega.

Kraanivesi

Erika Salumäe ütles, et kraanivesi ei kõlba juua, sest võib kõhuprobleeme tekitada. Mina olin just mõtelnud, et mis seal ikka, sel korral ma pudelivett ostma ei hakka. Nüüd pean võib-olla jälle pudelivett ostma hakkama. Ma kavatsen ise järgi proovida, kas on kõhuprobleeme või mitte. Korra juba trennis oli, aga selle ma panen mitte korraliku toitumise arvele esimestel päevadel. Kui nädala jooksul trenni tehes ikka kogu aeg on kõhuprobleemid, siis pean hakkama pudelivett ostma. Kraanivee maitse on üsna halb.
Poed ja toidupoed

Kesklinnas on väga palju igasuguseid poode. Toidupoodidest suudan nimetada vaid Lidl ja Aldi, mis on Eesti Säästumarketi moodi aga suuremad. Minu kodu lähedal (võib-olla 500m kaugusel) on õnneks üks suuremat sorti toidupood, kuid mulle see väga ei meeldi. Samas saan sealt kõik esmavajaliku kätte. Käisin ka Aldis ja kesklinnas eri toidupoodides, aga kaubavalik on üsna sarnane ja hinnad ka. Minu kodust on üks Aldi umbes 1,3km kaugusel. Seal mulle meeldib ja see on mõnusalt suur ning valik on ka sobilik. Kesklinnas on minu arvates väga palju toidupoode.

Internet

Minu piirkonnas ei ole ma ühtegi kohvikut kohanud, kus oleks internetivõimalus. Ainult kesklinnas kohtasin wifi leviga kohvikuid ja leidsin 2 eri internetiteenust pakkuvaid asutusi. Hinnad on seal normaalsed, kuid internetipunktid asuvad minu kodust üsna kaugel. Selles internetipunkti, kus ma kesklinnas käisin, maksis tund interneti kasutamist 1EUR. Samas lähedal teises kohas oli hind kõrgem.

Ma arvasin, et raamatukogus peaks olema tasuta interneti kasutamise võimalus. Ongi. Raamatukogus interneti kasutamiseks peab olema raamatukogukaart. Põhimõtteliselt on seal elav järjekord. Päevas tohib 1 inimene kasutada internetti seal 30min. Raamatukogus levib ka Wifi ja seega saaks seal ka oma arvutiga internetti kasutada. Denias on kesklinnas 3 raamatukogu, millest kahes saab kasutada internetti. Neljas raamatukogu asub linnast väljas mägedes ja ka seal on võimalik internetti kasutada. Ma olen külastanud juba kahte raamatukogu ja õnnelikul kombel on raamatukogutöötajad lubanud mul internetti kasutada. Töötad ei räägi seal sõnagi inglise keelt. Ma olen aru saanud, et kõik nad räägivad, et mul on vaja raamatukogukaarti, aga lõpuks on ikka mind arvuti taha lasknud. Edaspidi hakkan raamatukogus oma arvutiga käima või teen raamatukogukaardi, juhul kui see on minul võõramaalasena võimalik.

Pildil on Denia raamatukogu nimega Agencia de Lectura Baix la Mar sisevaade. See raamatukogu asub merele lähedal otse kaljukindluse all (ees). Seal ma käin tavaliselt õhtuti.

Mõlemad raamatukogud, mida ma võiksin kasutada, asuvad mu kodust umbes 3km kaugusel, kui suudan sinna minna kõige otsesemat teed mööda. Arvuti kotiga seljas ei ole seda vahemaad kõige mugavam jalutada. Ilusa ilmaga on tegelikult mõnus jalutada. Üks raamatukogu on lahti õhtul 21.00-ni ja teine 20.00-ni. See on ideaalne, sest nii saan peale õhtust trenni rahulikult toimetades isegi raamatukogus käia (loomulikult mitte iga päev). Pealegi on siis päike loojunud ja väljas liikumiseks mõnusalt jahe. Mingi buss liigub kah minu piirkonna ja kesklinna vahel. Ma olen siiani pidanud seda vahemaad kuidagi liiga väikseks, et bussiga sõita.

Turisti infopunkt

Leidsin isegi turisti infopunkti kesklinnast üles. Infopunkt asub sadama lähedal kesklinna ääres. Sealsed töötajad räägivad õnneks ka inglise keeles. Sealt sain endale nii Denia kaardi kui muud huvipakkuvat.

Asutuste lahtioleku ajad

Nagu sooja kliimaga maades kohane, peetakse päevasel ajal siestat ehk puhkepausi. Õhtul avatakse poed ja asutused umbes 16.30 või 17.00 ja on avatud umbes 20.00-ni või 21.00-ni. Hommikul avatud asutused pannakse lõunaks kinni umbes 14.30. Mina igatahes eriti lõuna ajal poodidesse minna ei tahagi, sest järsku on kõik kinni. Kõige kasulikum on minna umbes 17.00-ks, sest siis on lootust kõikjale sisse saada.

Elekter kodus

Mul läks ühel päeval kodust elekter suure pauguga ära. Pesumasin oli just lõpetanud töötamise ja siis kõlaski kõmakas. Näppisin elektrikilpi, aga elektrit tagasi ei saanud. Ei töötanud mul enam ei veeboiler, külmik, telekas ega ükski teine vahend, mis tarbis voolu elektripistiku kaudu. Koputasin naabrite uksele ja uurisin, et kas neilgi on sama probleem. Ei olnud, aga selgus, et seal elavad vene keelt kõnelevad elanikud Krimmist. Õnneks suutis naabrimees elektrikilbis lüliteid liigutades mulle elektri tagasi organiseerida. Mina aga mõtlesin, et no jah, jälle saan suhelda vene keeles. Kui mul abi vaja on, siis ikka pöördun ju nende poole, sest nendega suudan suhelda. See on hea, sest siis saan oma probleemidele lahendusi, aga samas ka halb, sest ma ei õpi hispaania keelt. Siiski hea, et naabriteks on vene keelt kõnelejad.

Kodumaja seinad

Kohe esimesel päeval Denias olles sain aru, et ma elan „toredas“ majas. Seinad ja laed on siin kuidagi eriliselt õhukesed. Iga naabrite krabin on sisuliselt kuulda. Nüüd hakkan juba sellega ära harjuma, aga algul oli küll tunne, et keegi tahab kogu aeg minu korteri uksest sisse tulla. Võib-olla Hispaanias ongi sellised kortermajad tavalised, aga minu jaoks on see siiski pisut harjumatu. Mingeid öiseid pidusid ei ole veel olnud, aga küll jõuan neidki üle elada.

Kokkuvõttes

Kokkuvõttes on siin siiski soe kliima. Kui kohalikud suudavad siin aastaringselt elada ja treenida, siis peaks see sobima ma mulle. Vaatamata puudustele, ei ole siin lund ja treenida on mõnus (vähemalt ma loodan). Internetist tunnen siiski puudust.